Tere õhtust. Tänases saates jätkame nädal tagasi pooleli jäänud jutuajamisi Rahvusooper Estonia peadirektor Paul Himma, ka saatejuht on Ene Pilliroog. Saates kõlavad katkendid Giuseppe Verdi ooperist Nabucco. Esitavad Rahvusooper Estonia solistid, koor ja orkester Paul Mägi juhatusel. Paul Mägi tähistab homme oma viiekümnendat sünnipäeva. Klassikaraadio soovib sellel puhul Paul Mägile palju õnne. Rõõmu kõigist ettevõtmistest ja rõõmu muusikast. Rahvusooperitöödega ta hetkel enam seotud pole. Nüüd oktoobrikuus on ta hõivatud projektidega Rootsimaal. Seepärast meie pikem intervjuusaade Paul Mägiga on klassikaraadios kavas 26. novembril kell 21, viis. Tänast saadet alustame aga avakooriga Giuseppe Verdi ooperist Nabucco. Nädal tagasi jäid meie jutuajamised Rahvusooper Estonia peadirektor Paul Himma ka pooleli uue teatrimaja teema juures. Õigemini tõstatasime küsimuse, kas juurdeehitus praegusele teatrimäele või uus hoone ja millal uus hoone valmida võiks. Meenutame seda teemat. Jah, me oleme neid asju arutanud ja nagu ma ütlesin, me praegu töötame selle rahvusooperi nõukogu otsuse järgi nagu tegevjuhtide, mis näeb ette selle maja kordategemist võimalusega, et juhul, kui otsustatakse rahad, leitakse siia ehitada juurde saal ehk siis juurdeehitus Pärnu maantee poolsele küljele. Selle otsuse tagamaa oli nagu see, et teatavasti on teatud kultuuriobjektid, mis omal ajal 90.-te keskel 96 või millal see oli, mis riigikogu fikseeris, mis tuleb, ehitataks Muusikaakadeemia sai valmis, kunstimuuseumi tehakse, Eesti Rahva muuseum ootab oma järge. Ja rahvusooperi uus maja ei ole kuskil poliitilise otsusega vastu võetud, et seda teha. Mõlemal variandil on omad plussid ja miinused ja 10. septembril oli meil talveaias ümarlaud, kus olevaid Arhitektide Liit oli kohal peaaegu üle poole eestseisusest ja arhitekt Teal ja linnaspetsialistid, kes linnaplaneerimisega tegelevad ja linnajuhid olid kohal ja Kultuuriministeeriumi esindajad eesotsas ministriga ja ütleme, kui see oleks juurdeehitus, kui me jätame kõik minuta visuaalse esteetikaga seonduvad probleemid ära, et kas ta sobib ja kuidas sobib, oleks ikkagi väga jõuline suuremahuline ehitis siin ja siin on väga tähtsad puud kasvavad meil siin nagu ikka ooperi maanteel puud olnud Eestimaal ja võimalus oleks, tähendab kasutada ära seda infrastruktuuri, mis siin kõik majas on olemas kõik garderoobid, töökojad ehk abiruumide hulk ei oleks seal nii suur ja saaks paga tähelepanu pöörata publikule, sest mis on selle maja probleem? Meie tahame ja ma usun, et vaataja ei taha ka tühjas saalis istuda, et kui saal on täis, aga kui saal on täis, siis on see probleem, et sul ei ole vahel kuskil olla, sa seisad nagu kilu, purgiskasid kohvisabas või kempsusabas ja õhketab otsa, ehk tegelikult omal ajal, kui neid maju tehti, ei mõeldud niivõrd publikule, et need publikuruumid oleks suured, mis on praeguste uute majade eelis on just see, et seal publikuna õhku rohkem sõna otseses mõttes ja ka ülekantud tähenduses, et tal on ka need ruumid, kus vaheajal olla ja et see õhtuse ooperimajja tulek ei ole ainult selle ooperi nautimine, vaid naudid ka meeldivat seltskonda vaheajal või enne või pärast või on sul ka võimalus ka, kui sa soovid ja tahad ka veel õhtustada pärast seda, et see on nagu üks tervik ja see juurdeehitus annaks võimalusega mõelda publikule rohkem. Ja mis on veel kindel pluss on see, et minu arvata, kes on nii kaubanduses, kus keeles võib öelda, on Estonia väga tugev kaubamärk. Ja vaieldamatult see juurdeehitus oleks ka Estonia teater. Nii nüüd kui sellel ümarlaual ka linna esindajat ka tõstatasid probleemi, laotame siis linnakaardi maha ja vaatame, kus neid kohti on, kuhu selline ooperimajakompleksi ära mahub, sest arvatakse, et seal peaks noh, ideaalis võtma endale kuni kuus hektarit, kus linnas oleks sellist maad üldse ja kellele ta kuulub linnale või riigile vaid siin nüüd läheb nagu minu otsesest kompetentsist juba asi kaugemale ja kõrgemale ja see nõuab sellist poliitilist kokkulepet, et kas me sellist asja teeme või ei tee nii nagu ka selle juurdeehituse poolelt. Ja siin on ümarlaual öeldi ka välja, et pigem siis Uusma jagu juurdeehitus, aga see tähendab seda, et see ei saa juhtuda enne viitteist aastat. 15 aastat on vaja elada, igal õhtul peab nii kontserdisaali uksed minema lahti, kui, kui teatrisaali uksed ehk järelikult see maja peab nagunii funktsioneerima ja see tuleb nagunii korda teha. Ja mis siis see uus maja on, kui ta on kuskil? On ta siis pirita pool või miks ka mitte näiteks ideaalne koht oleks Skoone bastion tegelikult vana see suveteater, kui sinna oleks võimalik seda teha. Kui ta on juba kaugemal sistani pagas, siis rahvusooper ja see on Estonia või noh, ma siiski väga hästi ei usu, et on võimalik seda Estonia nime nagu kaasa viia, kuskile kaugemale võib-olla õnnestub, võib-olla mitte, imagoloogiliselt on see minu arvates väga oluline, sest Estonia ei ole ainult olnud, teater, jäi ainult kultuuriasutus, siin on ka toimunut aegade jooksul väga olulised Eesti iseseisvuse jaoks poliitilised sündmused, kus rahvas on nagu kokku tulnud ja midagi ära otsustanud, sest lubatu kui veel selline väike ekskursioon, mis on selle Estonia teatri kontserdimaja eripära, on see, et Me küll praegu peame konkureerima suurte kuninglike ja muude nii-öelda rahvusteatri nime kandvate asutustega, aga need kõik ütleme, kuninglikud ja need loodi kas siis kuninga või ütleme, ülevalt poolt alla käsul. Estonia maja tehti altpoolt üles pigem kiuste küll linnas möödunud sajandi alguses, esimest korda tulid ka linnavõimu juurde eestlased ja see krunt saadi ja nii seda maja ehitati, eks ole, läbi võlgade ja valu ja vaeva, aga see oli altpoolt initsiatiiv seal eestlaste oma initsiatiiv teha tõesti üks kultuuritempel, mis oli ka oma ehituse mahult ju väga suur heitus arvesse võttes, et ikkagi suur osa eestlasi tollel ajal elas ju rehetares vä. Nii et selles mõttes oli nendel meestel küll julgust ja visioonide ette vaadata ja, ja sellepärast ma ütlen, et see Estonia maja on selles mõttes ka eriline, et mina küll kahtlen, et kas Estonia nimi nüüd kuskile Russalka juurde või Paljassaare Otsarid kaasa läheb, et see kaaned Estonia, kui nii peaks kunagi otsustatama. Aga muidugi unistusi peab olema ja, ja muidugi oleks võimalik kunagi meie lasteaia käia uues ooperimajast oleks väga uhke, sest see praegu ooperimajade ehitamine ei ole midagi unikaalset. Seda ooperi väljasuremist on ennustatud ju kogu aeg, et kellele seda vaja ja tõepoolest oma vormilt on ta väga traditsiooniline, ütleme katsed ooperit, kui vormi lõhkuda on, neid on õnnestunud, aga mitte rohkem kord 100 aasta jooksul, isegi kui niigi tihti ja ta on üsna selles mõttes konservatiivne raha, kui kohtades ka kolleegide, teiste teatrijuhtidega Euroopas, siis riikide olukord on erinev, aga üldiselt ei ole üldse asi hull ja vaatajaid tuleb, juurde tuleb ka noor juurde ja eriti head tööd teeb siin Taani Kuningliku ooperi ja teised, tead, titaani ehitanud ka uut maja või õigemini härra Müller kingib Taani kuningriigile uue ooperimaja oma isiklikust rahakotist kuskil 4,2 miljardit Eesti krooni tema kingitus siis, mis tuleb Kopenhaageni kesklinna ja, ja kui siin lähikandis veel ringi vaadata, siis Läti renoveeris oma ooperimaja tabani sisuliselt viieks kuueks aastaks kogu kultuurielu seisma ja kõik rahad suunas sinna majja täiesti majal, uhke ja ilus. Oslo ehitab nüüd norran, jõukas riik, aga nendega kestis debatt kuni 20 aastat või võtame siinsamas Helsingis ka. Nad vaidlesid ka üle 20 aasta, kas teha ja kuhu teha ja mismoodi teha, et need on asjad, nendega tuleb pidevalt tegeleda, aga see otsustusprotsess on suhteliselt aeglane ja mina olen siin majas olnud pea pea 10 aastat ja on kogu aeg tegelenud selle maja kordategemisega, näed, saabki korda ka ja kui veel järgmine 10 aastat tegeldakse, siis on ka kindlasti Uusma ja ma usun, valmis, sest ma usun, et vaatajaid on. Ja ta on ka üks selline visiitkaart. Noh, isegi mõned on nagu ette heitnud, et kuulge, et mis see siis on, et maksumaksja raha eest, eks ole, ja need mingi välismaalane käib ja ostab piletit nahkamateks teisipidi, palju siis neid Eestis neid kultuuri asutis on, kelle pärast võiks välismaal olen, võtad Eesti tee ette? See on ka selles mõttes visiitkaart, mis tal jääb siit nagu meelde, no hea küll, kes käib Kadaka turul ja kes käib ooperis ja noh, võib-olla mõni, kes käib nii kadakatõru ooperis ja möödunud hooajal lisandus meil ka lisaks Skandinaavia turistidele ka sellised meie jaoks eksootilised maad Šveitsi ja Inglismaa, kust tulid juba spets turismitropid nagu spetsiaalset ooperis. Ja see on omaette turismiliit ja see kannab ka seda head sõnumit kamist laiali. Et ooper on Euroopas olnud üle 400 aasta, eks ole, Estonia on sellest umbes veerandi olnud ka kaasas. Ja Ma olen ikka öelnud, et kui nüüd öelda, siis noh, meie lähme nüüd Euroopas, me ei lähe mitte kuhugi. Me oleme kogu aeg Euroopas olnud, aga vahepeal oli euroopamist ära lõigatud lihtsalt. Ja nüüd on võimalus euroopal meie juurde tagasi tulla, sest see sein on nagu ära võetud täiesti uuesti. Vot see on see asi ja seda näitavad ka need inimesed ja see siis Šveitsist, Inglismaalt või Skandinaaviast, siia jõuavad nad reeglina veenavad Heats'e Volstong, Euroopa ei räägigi vene keelt ja arvudigmannigi tänaval ja isegi ooper on ja natuke liialdades, aga kuskilt otsast, see on üks meie suur missioon tegelikult tutvustada Eestit kui täiesti heas mõttes tavalist ja normaalset Euroopa riiki. See maja, mis ehitati siia 90 aastat tagasi, ehitati tõepoolest väga julge lennuka mõttega see maja, et karjamaale ja ta on tänase päevani Eesti uhkeim ehitis. Nii et me võime põnevusega ootama jääda, millised loomingulised ideede lennud nüüd ka edasi liiguvad, kas siis juurdeehitusega või uue majaga, mis iganes Eesti rahvale vaja on. Nii palju majast, aga räägiksime natukene veel lähemalt majandamisest. Kuidas saavad hakkama rahvusooperimaailmas majandamise seisukohast, kas siin on mingisugused omad, väljakujunenud trendid mida oleks kasulik kas üle võtta või vaid nendest vigadest õppust võtta või kuidas saavad maailmas ooperiteatrit hakkama? Kas kunst toidab ennast ise ära? Nii, ja naa, kui me räägime institutsioonidest, on need siis suured rahvusteatrid või sellised, mis on ka mitme žanriliselt, nagu meie oleme siis need kunagi ja kuskil ei toida ennast ise ära, ei pileti rahastega, sponsorite toetusest, teatrit saab teha mitut viisi ja tõepoolest on ka sellised tillukesed grupid. Ma ütleks niimoodi, et kus on mõttekaaslaste vendlus, kes, kes jagavad omavahel ülesanded ära küll mitte ooperi vallas on seda keerulisem teha, ütleme draama ja Molikumist tantsuteates, kus täna mina rebin piletit ja homme tantsin, laulan või teen midagi vastupidi. Aga need on sellised väiksed inimkooslused, need on sellised projektid, mis tekivad ja kui see inimkooslus laguneb või sõbrad tülli lähevad omavahel või, või kuidagi see teatri esteetika nagu muutub, siis, siis nüüd ka lagunevad. Aga kui me räägime rahvuse institutsioonide üksi siiski senini põhieesmärk on minu arvates, kuidas tagada kultuuri järjepidevus ja need peavad teistel alustel olema finantseeritud. Noh, laias laastus võib öelda nii, et Ameerikas on tõepoolest viimase 40 aasta jooksul oluliselt kasvanud muusikateatrite tegevus, nende roll ja ka ütleme selline file harmooniline või akadeemiline kontserdielu on kasvanud ja meil on tihti ka tuuakse seda eeskujuks, et vot kuidas ikka ameeriklased, meie peame ka nagu Ameerikas ja miks seda maksumaksja raha niimoodi kulutatakse ja see on õige, ameeriklased on tõesti väga palju õppida ja olen ise seda uurinud ja käisin ka viimati nii nagu Nooper Euroopa olemas selline organisatsioon, ola On olemas koopera Ameerika, möödunud aasta olin kooper Ameerika osta konverentsil ja tutvusin seal paljude Sa oled palju seminare ja töötubasid kus kõiki neid asju arutati, aga nendel jah, tõepoolest see see rahakogumine kunsti tegemiseks pääses nagu kännu tagant lahti kuskil umbes 40 aastat tagasi, aga sellele eelnes 200 aastat riigi ajalugu, kus ühiskondlik mõte ja üldse selline pritse küpses ühiskond jõudis sellisele staadiumileta, tundis ära. Me oleme valmis seda tegema ja toetama. Ja seal on, seal on tõesti teatelt, kes praktiliselt et noh, seal kuskil 290 protsendi ulatuses katavad sponsoritest ja piletituludest oma tegevused. See on tõesti fantastiline töö, mida tehakse, kuid sellel on üks suur oht, mis on ka näiteks sellel suvel on juba tõsise tagasilöögi andnud, sest me oleme ka see, ütleme see nii manageri või direktorit ja samuti on ka suhteliselt omaette tsunft, kes me suhtleme ja vahetame informatsiooni ja ja räägime ja, ja olema tegelikult võib-olla ka palju rohkem kursis igasuguste nüanssidega, mida me tihti Kaiofišeeri. Aga sellel suvel on tulnud väga palju tõsiseid tagasilööke Ameerikast just, on ära jäänud etendusi on edasi lükatud, uuslavastusi on ära öeldud esinejaid. On isegi mõni orkestris on ajutiselt kinni pandud selles mõttes noh, suletud tegevuse mõttes just sellepärast, et 11. septembri terrorirünnaku tulemusel on nüüd läbi börsitulemuste jõudnud nende eratoetajateni ja kui ikkagi juhtub see, et raha sulle endale hakkab nappima, siis aga nagu ei toeta kunsti. Tähendab, ma arvan, et ühele suurele maale ja suurele struktuurile ei ole see väga hull. Ameerika-suurune maa saab sellest kindlasti üle, kas tehakse midagi teistmoodi või nad suudavad ka oma tohutusele inimjaande ressursi puhul ka selle taastada, hiljem aga üks väike riik seda teed ei saa nagu minna. Ütleme siis niimoodi, et mingit järjepidevust hoida on lihtsam kui seda uuesti taastada, kui ta on kunagi ära kadunud mingil põhjusel. Ja klassikaline mudel Euroopas on see, mis, mis erinevalt Eestist on, tähendab et linna osalus on alati olnud üsna suur, ütleme, finantseeriti hulgas on nii riik kui linn enam-vähem võrdses osas ja võib-olla siis see kolmas osa on ka siis piletitulud ja toetajad, aga, aga see linnuse teater asub, see linn väljendab oma huvi selle teatri suhtes just rahastamise kaudu. Ja mida ta tahab, sest linna sinna tulevad ka turistid. Nad jätavad linna oluliselt rohkem raha, kui nad teatripileti ostes jätavad. Nii et see on nüüd on selline traditsiooniline Euroopa mudeli ja siin on tõesti ja variandid on erinevad või on väga suured ja sellised jõukad riigid, kes võivad endale seda lubada, siis võib see riigi toetus ulatuda kuni 90 protsendini, isegi rohkem. Või riigi või linna, aga on ka teisi näiteid. Noh, mõni aasta tagasi, kui teatri realla avas pärast mitukümmend aastat oma uksed, siis uuesti, eks Madriidi Kuninglik teater siis seal olid, esimestel aastatel ulatus toetus kuni 50 protsendini, ma mõtlen eraaga Hispaania suurriik ja kui teater oli olnud ju kinnim, ma ei mäletagi üle 60 aasta vist omal ajal kunagi Frankad tulistati sealt teatri orkestri augusti, Franco käskis orkestri audi tsementi täis valada ja nii see teater jäi aastakümneteks ja uudishimu nii suur, aga see on, see on pigem erand. Nii et ma ütlen, et ma ei usu ka, et me siin Eestis suudame midagi muud eksklusiivset välja mõelda nii-öelda oma Nokiat selles valdkonnas, et mingit rahastamist. Eks ta ikka traditsiooniliselt jääb maksumaksjale ja linnale ja toetajatele ja see on selles mõttes juba maksumaksjate otsustada, kuidas edasi minna. Mis siin on nagu põhiprobleem, põhiprobleem on ju see, et jah, ühelt poolt, kui sa ütled Estonia Estonia peab olema ja ei, kõik selge. Aga kui me nüüd hakkame seda, et me peame olema konkurentsivõimelised ja meie konkurendid ei asu Eestis, kellega me õhema konkurentsivõimelised olema, vot selles on see probleem. Ja ühelt poolt võib tunduda küll, et hea küll, meie keskmised palgad ei ulatasin praegu ütleme, Eesti keskmiseni jaakartist ütleb, et palka on vähe, aga kui sedasama olukorda nüüd vaatab, ütleme, Põlvamaainimene või Võrumaainimene, kes saab Tamla mingit töötasu, mis on veel väiksem ja nüüd seda Põlva või Võrumaa inimeste esindav poliitik peab nüüd otsustama, kas nüüd anda Estonia raha juurde või mitte, siis on see asi palju keerulisem, eks ole. Et meil on, vahed, on Eesti sees juba nii suuretes, kes nagu mina olen kasutanud, et meie probleem on nagu see, et et Estonia on nagu Eesti jaoks liiga suur ja selleks, et maailmas olla konkurentsivõimeline. Me oleme liiga tillukene, liiga vaene. Ja siin tuleb veel teine aspekt juurde, et kui nüüd me oleme ka sellest ka täna rääkinud, et ooper on oma olemuselt selline rahvusvaheline ja kui vaadata ka siin ooperimaju Põhjamaades pisut vähem, aga ka seal juba ka eriti Kesk-Euroopas on ta täiesti multinatsionaalne institutsioon, kus on kümneid eri eri rahvusi, töötab, ja vahetatakse ka teatreid tihti, sest ühest riigist teise või paarsada kilomeetrit siia-sinnapoole lipuna probleem töötatakse selles teatris, kus on sobiv kunstiline programm, viga personal, ajaliselt sobiv kunstiline juht, kes sellele artistile sobib ja kui, kui see muutub, siis minnakse paarsada kilomeetrit teises suunas ja kas neid vahepeal oli riigipiir või ei olnud, see ei ole üldse oluline. Isegi praeguses olukorras. Meil on siin juba kuue eri maa, kodanike töötab juba hetke eks ole, ja tulevikus ütleme kõige selline lühem sõnum on see, et ega Euroopa kultuuriruumis ei otsusta enam rahvus, vaid otsustab ainult professionaalne tase peavad sealse konkurentsivõime küsimus. Ja ikkagi ma toon selle, et sa lähed Viini stants ooperis mingit etendust vaatama ja sa tuled sealt ära, ütleme, et oli väga hea etendust saalset vahku hea etendus, küll see vini stats. Oper on ikka väga hea, aga sa kava pätakad, vaatame, palju seal neid austerlasi siis oli laulmas võib-olla võis juhtuda, et mitte ühtegi, aga ta on instants, ooper ikkagi sellegipoolest, miks ta esinejad on rahvusvaheliselt rääkimata orkestrit ja juba koorid hakkavad olema ka valemit Nendest rahvusest ja juba ka koorides ka väga tugevalt tuleb ja väga head tööd teevad tegelikult Ida-Korea lauljad võidavad juba kogu aeg konkursse, neil on seal muud probleemid, miks teatrimatistid nendega töölepinguid teha, aga ütleme Jaapan, Korea tuleb väga-väga jõuliselt peale ja juba Euroopa ooperimaade koorides võib näha sealtpoolt lauljad, orkestrid on alati kõige rahvusvahelisem olnud. Nii et ma arvan, et siin juhtub ka lähiaastatel. On teil midagi ja kui palju siin ütleme, mingi 10 15 20 aasta pärast on Estonia teatris Estonias, sest see sõltub eelkõige meie muusikalise ettevalmistuse tasemest. Ja siit me jõuame nüüd juba nii-öelda hariduspoliitikahariduseni, millest ma nagu sõna ei tahaks võtta, ei ole ka nagu minu rida. Aga kui me näeme siin praegu, millised probleemid on seal õpetajale väärilise tasu maksmisega, siis paratamatult ja me teame ka seda, et meil on otse välja öeldud poliitnagu kultuuri toetajad selles liitumislepingust, mis meil on, ei ole nagu kultuuri sees on ainult kaude mõne üksiku programmi ja punkti kaudu, siis see paneb küll tulevikku vaatama väga tõsise pilguga, kuidas oma ressursse kasutada, sest mingit roosamannat ei paista. Ja mis siis on Eesti tulevik ja mida siis Eesti maksumaksja läbi poliitiku suudab siis üleval pidada ja peab vajalikuks, sest kui me vaatame ka praegu, mis, mis draamateatrit teevad, noh meie võlu ja meie tugevus ongi see, et meil on paljusus Von Krahlis ütleme, kuni rahvusooperini on väga palju erinevaid asju, aga mida rohkem sunnitakse nii-öelda waldorf, Maietama, kõiki teatreid, siis tõesti tekib küsimus, et miks ma sõidan ühest linnast teise üks ja sama, Valdur Maie kõik, eks ole, et nii, nii ta kommerts siis tõesti, et miks need siis nii palju on vaja oleks, justkui nad oleks eriilmelised, sest ka Draamateatri näitlejate ja see tase on siiski, seda on imestatud ka mujalt Euroopast tulles, ma mõtlen draamateatri näite puhul sellepärast et neid on Eestis mitu võimalust nagu võrrelda, sest noh, Estonia puhul ei ole meil Eestis nagu dimensiooni, mille, millega võrrelda, tähendab, ma ei ütle seda mitte sellest, et ma nyyd nagu ülbitseks vaid, vaid lihtsalt sellepärast, et me võistleme nagu teises kaalukategoorias. Me võistleme Helsingi ja Stockholmiga ja ja kui inimene reisija, kui ta tuleb, ta ei võrdle meid, kolleegiga, Pärnust või Viljandist võita, võrdleb, et ahaa, ma eile olin Buenos Aireses ja homme lähen Maria teatris seda vahepeal käisin Estonias seal Estonias tehti siis vot see on see dimensioon ja ja me oleme püüdnud sellega hakkama saada nii, nagu me oleme suutnud ja ma usun ka, et ega ainult raha ei ole otsustav asi ja siin majas on ikkagi väga palju suuruse inimesi, on ikka pühendunud inimesed, kellel on raha vajatama, korteri üürima ja maksta ja toitu osta küll ka, aga see ei ole ainuke asi, miks nad siin Estonias töötavad ja see on selles mõttes üsna tõsine väljakutse tulevikus, et mis siis eesti kultuuri jätkusuutlikkusest tõepoolest saab? Ja see on väga põnev teema. Sama mõtte ütlesid sa välja septembrikuu keskel kultuurikonverentsil Estonia teatri talveaias. See professionaalsuse ja eurootluse mõttemuusikateatris Estonias näiteks ja see tekitas niisugust väga huvitavad ja väga tõsised arutelu ja vastukaja. Tõepoolest, see on söödud haridusega kõigepealt. Et need meie muusikud, kes juba praegu on tõesti saavutanud maailmas väga kõrgeid ja häid tulemusi, et nad hoopis teistes tingimustes hakkaksid vaatama maailmale ja sellele, et piire ju selles mõttes enam ei ole, mis enne olime, pole harjunud elama teatud alates suure kultuuri sees ja mitte tunnetama neid piire Sand ühelt poolt. Teisalt on see, et professionaalsuse mõist kaadri valikul on absoluutne tõde ja, ja siin ei saagi muud võimalust olla. Siin on selline väga rõõmus lootus siis tulevastele muusikutele, olgu nad siis Estonia teatris või kus, et see palgasüsteem on niivõrd tugevalt konkurentsivõimeline muu maailmaga Euroopas. Tahetaks tulla konkureerima, et Estonia teater on ka koht, kuhu professionaalid kõrged muusikud peavad vääriliseks tulla konkureerima, see tähendab, et ka meie muusikutel on võimalik saada tugevam professionaalsuse tõttu hoopis teist palka kui praegu. Nii et see on hoopis avaperspektiiv, mis siin siis avaldumas on ja, ja kahtlemata on see teema, mida me peaksime ka rohkem rohkem lahti rääkima. Et inimesed on tänases päevas oma mõttes kinni. Paljud pelgavad võib-olla ja mõtlevad ringkaitsele ühteviisi värin kaitsele, teistviisi, aga mõtleme seda põhiprobleemi, mis son professionaalses kunstis ja see tõesti peab olema ka Estonia teatris. Siin on üks mõte, mis ma sooviksin siia lisada, on see ma olen püüdnud ka nende aastate jooksul nagu seda teatrit rohkem avada avada ka selles mõttes, et kohtudes erinevate äriringkondadega esindajatega aastate jooksul on mul jäänud mulje ja see mulje on, mulje on ka praegu selline, kuigi ta on vähem, et ega tegelikult kes tuleb, ostab pileti, paneb nende lipsu ette ja, ja viiksid kingad ära, istub saali, ega ta tegelikult ei näe ja ei mõtle, mis on selle taga kõik, ehk tegelikult tuleb väsimatult selgitada, mida me siin majas teeme ja miks me teeme kõigile, sest tõesti olen kohtunud väga paljude gruppidega ja me oleme teinud neile ekskursioone majas, kuigi noh, üks probleem, mis on hoopis, et noh, teater on ju kuskilt otsast illusioon ja sa ei tohi inimeste illusioonil liiga lähedale lasta, siis illusioon puruneb teatavasti. Nii et ega seda köögipoolt need kõik ei tohi ära näidata, aga kui on nendele inimestele tutvustatud seda maja ja, ja selgitatud, mida siin tehakse, siis noh, kõige üldisem kokkuvõte on küll olnud pärast, kui on lõpp, et siis siis on inimesed nagu üsna suurte silmadega üsna vait jäänud, ütlesin, me ei kujutanud eluses, et see nii keeruline struktuur ja keeruline organisatsioon on, nii et, et siin on nii palju samaaegselt eri tegevusi, mis kõik peavad haakuma selle tulemuse nimel. Ja, ja siis on jäänud küll inimesed üsna mõtlikuks, kui sa siis kirjeldad ka veel, ütleme neid rahastamisvõimalusi ja, ja palku ja kõike seda. Ja see on üks tegevus, mida peab tegelikult kogu aeg jätkama ja siis on võimalik selgitada, miks see nii on, sest tihti jääb see mulje just kunstiasutus, et ah, mis see siis on, need seisavad laval šampuseklaas, käes, kikilips ees kogu aeg ja elu ongi extryllallad rull alla, eks ole. Aga et see on pühendunud tööpäevast päeva, väga erinevad, et inimestel alates ütleme, puidu ja metallitöökojameestest kuni kuni primadonna nii välja ja, ja see on üks asi, mida me peame väsimatult jätkame seda ma tahtsin lisada. Ja mina tahaksin lisada seda veel, et selle rahvusooperiteema juurde tahaksime ikka jälle tagasi tulla, et lahti rääkida, seda mõistet on praegusel hetkel ju nii väga, kardame Euroopa liitu minnes mis saab kultuurist ja keelest ja kuidas säilib ja kas jääb alles ja kuidas on mõjudia una rahvusooper Estonia on olnud Meie kultuuritraditsioonide suurim hoidja. Siis on see ju ka väga oluline. Missugust rollida jääb edasi hoidva ka hoopis teistes tingimustes. Aga jõuame jah tagasi hariduse arengu ja kultuuri mõiste juurde, aga läheme tagasi jälle natukeseks raha juurde. See on väga oluline ka niisuguste asjade korraldamisel ja tegemisel, nagu see on loominguliste inimeste töö jäädvustamine. Ma tean, et see kõik nõuab raha, nõuab diaatrilt, raha, nõuab vastavatelt institutsioonidelt toonud siis televisioon või raadio nõuab raha, et salvestada, kirjutab, alles jätta. Jah, hoone me näeme, 90 aastat seisab, inimesed tulevad ja lähevad. Mõne tähelend on väga üürike. See on üks valus probleem. Mulle tundub, kuidas säilitada neid, kes hoiavad üleval seda maja ja seda vaimu. Jah, tõepoolest, see on valus, valus probleem ja selle probleemi on nagu kaks külge, ühe külje. Me oleme vähemalt lahenduste olemas, et kuidas päästereid vanu salvestusi ja nende ümber võttes ja andes välja nii-öelda omaaegsetes toonaste helisalvestisi juba nüüd uutel päevastel helikandjatel see töö sujub, ei saa normaalselt ja siin koostöös Eesti raadioga just teine pool, millest on tegelikult on tõesti, kuna see kunst sünnib hetkes ja kui sa seda ja nagu kinni ei püüa, siis siis seda taastada ei ole tihti enam võimalik. Siis praegu kahjuks peab küll ütlema, et vahendeid selleks, et salvestada praegust Estoniat ei ole tegeleda, sellest on väga kahju. Siin paar aastat tagasi tegime Verdina Vuko salvestuse, eks ole, duubel CD meil on ka osa materjali tehtud meie praegustes sotsialistidest valmis, aga see on lõpetamata. Ja, ja millal ja millises olukord on täiesti muutunud, võrreldes ka sellega olukorra, mis oli tosin aastat tagasi, on autoriõigused, on esitajaõigused, väga palju juriidikat on tulnud juurde, mis kõik on hea ja tore ja mis kõik lõppkokkuvõttes peab teenima nagu inimese põhilisi õigusi ja selle kaitset, aga mis, mis on viinud Kasele nii kalliks ette, kunsti tegemine muutub järjest raskemaks ja võib ühel hetkel ka juhtuda, et ta muutub üsna üsna võimatuks, sest siin on vaja nüüd leida mingi tasakaal ja mingi kokkulepe, sest see on võib-olla ja mida sa praegu puudutasid seal mul oleks kõige valusam küsimus, et kuidas seadustada seda praegust hetke ja tulevast hetked, kus leida ressursse selle jaoks saime Jaapani valitsuse stipendiumi. Kuna nende pakutud tehnikast oli kõige sobivam meie jaoks videotehnika, siis meil on praegu kolm tipptasemel kaamerat, millega me püüame jäädvustada oma etendusi. Ja esimene etendus Nukitsamees on ka jõudnud DVD kandjale, et oleks midagi ka 20 aasta pärast vaadata või 50 aasta pärast ja sest nagu ma olen aru saanud samamoodi ütleme noh, meie asi ei ole teletoodangut teha või raadioga, nagu me ka teame, ei ole ka Eesti televisioonil selleks selleks ressursse ja kommertstelevisioonid on, on nõus appi tulema küll ühe või teise asja puhul, aga see on jälle nagu ma ütlesin, et neil ei ole kohustust tagada seda kultuuri teostena semuks asja keeruliseks. Ma tahan väga Estonia teatri peadirektor Paul Himma selle väga pika ja sisuka intervjuu eest. Siiski viimane küsimus veel. Väljakutsed on alati väljakutsuvad. Millised on need väljakutsed, mida sa näed oma töös lähituleviku sees? Kõige lähema ülesanne on ikkagi teha kõik võimalik, et Estonia saaks väärikalt oma juubelit tähistada lähiaastatel ja koos kõigi teistega, kes, kes Estonia juubelit millekski peavad see on kõigele lähimate aastate üles. Ja ma ka. Lõppenud saatis kuulsite intervjuud Rahvusooper Estonia peadirektor Paul Himma. Ka saates kõlasid katkendid Chepe Verdi ooperist Nabucco. Esitasid teatri solistid, koor ja orkester Paul Mägi juhatusel. Järgmise saatekülaline nädala pärast on Rahvusooper Estonia loominguline juht Arne Mikk. Ja siis on peaasjalikult kõne all rahvusooperi mõiste olemus ja kultuurilooline roll Euroopas Eestis. Saatejuht oli Ene Pilliroog. Jääme kohtumiseni.