Te kuulate raadio kahte eetris on saade kõik puhuvad ja meie külaline, kelleks täna on Eveli saue on kohale jõudnud. Eveli, rõõm kohtuda. Aitäh, et tulid. Tere. Evely on tippsportlane. Evely on laskesuusataja Eestis. Tipplaskesuusatajaid on üldse vähe ja naisi veel vähem. Praeguse seisuga, kas me võime juba öelda, et sa oled üks kahest või kolmest Eesti tipplaskesuusatajatest? Naiste vanuseklassis võib öelda, et meil on antud küll kolm laskesuusatajad naisest, kellest siis mina olen võib-olla sellise maailmataseme piiri peale ja Kadri Lehtla samamoodi selleni on pisut pisut tasemel allpool ja siis on meil nooremat tüdrukut ka muidugi, aga nüüd siis loeme esialgu veel oma vanuseklassi kuuluvaks ja meestest on noh, Indrek ja Roland on näidanud, et nad kuuluvad sinna maailma kassi piiri peale ja teised poisid siis vaikselt üritavad, proovivad. Oled sa minuga nõus, Eveli, et sel juhul me võime laskesuusatamise ikkagi Eestis praegu pigem ebapopulaarsete alade hulka lugeda, kuivõrd tipptasemel tegijaid on nii vähe ja see ei ole ka selline ala, mida näiteks mina ja Reimo saaksime minna koju, suusad alla panna ja tegema hakata, sest püssi meil selliste kodus nurgas parasjagu ei seisab või ei ole sa nõus, et ütled, et ikkagi laskesuuska popp. Raske kättesaadavuse taustal ta isegi on, on popp, sest tõepoolest relvadega ei ole lihtne, lasketiiru taga on suhteliselt kitsas käes ja selle arvelt, kui viimastel Eesti meistrivõistlustel oli üle üle 100 võistleja, et noh, see ei ole küll kes teab, mis võrreldav jalgpalli või korvpalli või suusatamisega, aga selle kohta, et ta on, ta on ikkagi tehnikaala mõnes mõttes on osalejate arv üsna korralik ja noori, kes trennis käivad, on päris palju. Julged sa spekuleerida ka või, või on sul õrnemadki ettekujutust, kui palju on selliseid tõsiseid tegijaid, kellest me võiksime vähemalt loota et neist saab noh, kasvõi sinus tasemel tegija, kes on telepildis, kes võib maailmakarikapunktidele sõitma kunagi hakata? Poistest on järelkasv päris tugev, et käib seal vanuseklassisisene konkurents ja, ja nüüd noorte maailmameistrivõistlused sellel aastal Ruhpoldingus üks poiss oli, oli kuni viimase tiiruni vägagi pildis lausa sõna otseses mõttes euros poodi pidistest Eurosport kandis üle. Aga siis juhtus natukene palju trahve tulemusel viimases tiirus ja sinna kadus hea koht, poiste poolest on nagu juurde, kas see tulemus küll tüdrukutega on nagu ikka, natukene raskem tüdrukuid, vähem sporti ja vähem teeb seda sellist sporti, kus püstitatud tahes-tahtmata ja aga üksikuid tugevaid, et on näiteks Narvast on tulemas Darja Jurlova, kes omavanustes ka murdmaasuusatamises on, on väga heal tasemel. Kui olulist rolli mängis sinu valikute samal ajal selline nimi nagu Kaia Parve eeskujud üldiselt on tähtsad. No sellel ajal, kui Kaija Parve oma tegusid tegi, siis mina ei teadnud, ei suusatusestega laskmisest mitte midagi. Et otsest eeskuju võib-olla ei olegi. Nii palju oli, et minu esimene treener või noh, minu suusatreener Tõnu Pääsuke oli Kaija Parve treener kui tema veel suusatas ja murdus, vaatajate eeskujud olid märksa suuremad ees ja ja pigem vastuvõtmise valik tuli selle kasuks, et tundus mulle rohkem sobivat. Aga mis hetkel siis saad selle otsuse, tegid nüüd püssiga metsa vahel suusatab natukene rohkem sinu ala kui, kui lihtsalt niisama, et mille alusel selle otsuse tegid, mis need argumendid olid tol hetkel kaalused, kumba ala jätkata või teha? Minu jaoks oli põhiargument, rahvusvahelised võistlused, et murdmaasuusatamises noh, ma olin toet, kaheksateistaastane murdmaasuusataja, see oleks minu jaoks olnud ainus välivõistlus Põhjamaade noorte meistrivõistlused ja seal ma olin eelmisel aastal olnud kolmas, kus oli individuaaldistantsil vabatehnikas ja järgmisel aastal pidi olema siis klassikatehnika individuaaldistants. Aga probleem oli selles, et klassika, põhimõtteliselt ei osanud ma eriti sõita, nagu üldse ei sobinud see asi, et muuseas oli lihases klassikas paremal juhul keskmine ja kui minu juurde tuli Tõnu Pääsuke jutuga, et klassika sulle ei sobi ja uisk nagu oskad sõita ja külluse laskma ka õpetama ja ja sellel aastal tulevad veel noorte maailmameistrivõistlused saastaks sinna minna ja noh, võib-olla saaks isegi Marikale minna ja siis ma mõtlesin, et maailmakarikale noh, jah, eks ikka muidugi. See on iga suusataja unistus, eks ole, eriti noore, et saaks maailma karikalegi. Jah, ja noh, nagu öeldud, et klassika oli mul nõrgem lüli ja see aeg oli, murdus ootades klassika, ütleme nii domineeriv kui praegu on pigem pigem just vaba vabastiili uisk Kas sinu jaoks kordagi ei tekkinud sellist dilemmat või küsimust, et pagan, see laskesuusk on ju tegelikult kinni mõnikord nüanssides, mis ei ole, olenes sportlasest sa võid olla jumal teab kui heas vormis. Aga sa võid jõuda, mitte medalile jõuda, mitte esikümnesse, noh, mis iganes endale eesmärgiks seadnud. Sellepärast, et ma ei tea, kusagil käsi vajub ära või on tuul liiga kõva lasketiirus ja relvaga midagi juhtub, nagu viimastelt maailmameistrivõistlustelt näha oli, sellepärast võib kaotada ikka väga-väga palju ja mida siis teed pärast katkud lihtsalt juuksed peast ära kurvastada ja lähed eluga edasi või paratamatus või salajuurde käibeks? Et ettearvamatus on laskesuusatamises üks, üks väga tähtis osa, aga jah, seal on võimalik palju kaotada, aga teiselt poolt seal on võimalik palju võita. Kui murdmaasuusatamises on see suuskade pool, on selline, et mis võib alt vedada ootamatult täiesti sportlast sõltumatult ja laskesuusatamises, siis, siis tuleb laskmine juurde, kuigi seal on ka võimalik sportlasel endal päris palju ära teha. Et noh, igatahes ennast kaitsta. Aga just tuleb nüüd see nõrgemate sportlaste võimalus võib-olla rohkem esile, et mul ei ole füüsilised eeldused võrreldes teiste Eesti tippsportlastega võib-olla nii head. Näiteks noh, Kristiina Šmigun, nagu ma võtan füüsilised eeldused siis ma jään alla, et mul ei ole näiteks maksimaalne hapnikutarbimine nii kõrge. Aga lasketaotlus on just see variant, et kui ma olen lasketiirus piisavalt hea, suudan ennast õigel ajal ohjeldada ja õigel ajal riskida, siis minu võimalused paremale või heale kohale on, on paremad. Raadio kahes stuudios on Eveli Saue Eesti tipplaskesuusataja, kelle parimaks kohaks selles äsja lõppenud maailmakarikasarjas oli eelviimase võistluse üheksas koht, eks ole? Sinu karjääri parim koht maailmakarikasarjas on nii. Eelmisel aastal me räägime laskesuusatamisest ja selle ala huvitavatest nüanssidest kindlasti veel, aga ma läheks praegu ajas natukene rohkem tagasi, läheks gümnaasiumi lõpuaegades. Sa lõpetasid nõos gümnaasiumi kuldmedaliga ja arvestades, et nõo kooli tase ma usun Eestis on päris kõrgel vähemalt on ta seal olnud julgen ma ka eeldada, et sisuliselt oleksid sa võinud valida Eveli endale ükskõik millise tuleviku sa valisid tippsportlase oma, mis minu meelest on väga-väga libe tee vähemalt tuleviku kindlustamise kohalt, see õnnestub Eestis väga vähestel sportlastel. Sa lihtsalt ei mõelnud selle peale või on tippspordis midagi, mis ma ei tea, käivitab selliseid jõud, millest meie näiteks, kes me seda arvestanud ei ole, aru ei saa, lihtsalt. Ma mõtlesin selle peale väga palju, et kui ma läksin kooli, siis, siis ma olin üsna kindel, et minust ei saadik sportlast ja nii kummaline, kes pärast kooli lõppu, mis oleks pidanud nagu vastupidiselt mõjuma hakkasin ma juba selle tippsportlase elu peale rohkem mõtlema. Ütleme nii, et elus on võimalusi, mida, mida tuleb kasutada, et kõike muud karjääri on Endel, praktiliselt ajalimiit ei ole, tippsportlase elu on see pärast 30 viiendat või paremal juhul neljakümnendat eluaastat on kõik kõik on läbi, et sa oled selleks ajaks kuskile jõudnud, sest sa oled jõudnud, kui ei ole jõudnud, siis järgmises elus võib-olla see oligi põhiline põhjus, miks, nagu valisin tippspordi ma läksin küll edasi ülikooli ja siiamaani käin seal aga tippsportlast sellepärast et ma nägin, et mul on võimalus ja, ja kui ma seda ära ei kasuta, siis parema proovi isegi pärast tulevikus võib-olla hakkan oma laste peale oma täitumata unistusi ellu viima. Millised sinu ambitsioonid spordiga seoses üldse on, kas on tõesti niimoodi, et eesmärgid tuleb seada võimalikult kõrgele ja kui sa näiteks olümpiavõidust mõelda ei julge, siis sa seda kunagi ei saavuta ka. Eks kõik asjad tulevad järk-järgult nooruses ikka olümpiavõitjaks ja kõik ja puha. Kui seada liiga kõrged eesmärgid, siis tihtipeale tuleb motivatsiooni puudus. Tahaks saada olümpiavõitjaks, tahaks maailma karikat võita, aga kui sõidad 80. koha peale, siis sealt on nagunii pikk maa, et ei näegi üldse varianti, kuidas sinna jõuda. Selgemad eesmärgid on kindlasti natukene lihtsamad, võib-olla, et kui ma muidu olen olnud, ütleme sõitsin 80., mõtlesin saks 60, siis see oleks väga hästi siis mõtestajaks, tahad 60-lt 60 sealt mõtted oleks 30 sees lassi ja nüüd seda stabiilselt 30, ses mõtlen, saaks kuidagi sinna esikümnesse ja noh, nii ta läheb, et lõppeesmärk kipub minema suureks. Kui aga kui võimed ei luba enamat, siis, siis ei ole mõtet väga ebareaalseid unistusi endale lubada, see pigem pigem mõjub motivatsioonile halvasti. Oskad sa ennast analüüsides praegu juba öelda, et mis on siis veel puudu ja mis seal sul tegemata, et sa ei ole päris seal stabiilselt kogu aeg selle esikümne sees sõitmas? Tead sa kindlalt, et sa praegu teed nagu selle kallal tööd, näed hullult vaeva, et noh, mingi asi saab korda, siis on tõenäosus suurem, et sa oled selle esikümnes. Eks ikka ma näen endas arenguruumi ja, ja ma kogu aeg vaikselt tegutsen sellel teemal, et paremaks saada, et noh, nii laskmise koha pealt on, on vaja rohkem treenida või õigemini on vaja nagu sama sama teed jätkata, et nii lasteaias kui ka füüsilises treeningus on see akumuleeritud treeningefekt, et iga aastaga lihtsalt toimub teatud loomulik areng. Loodetavasti muidugi ma ütlen, et ma olen teinud tõsiselt või sellist mõtestatud trenni või mõtestatud treeninguid kaks aastat ja mõlemad aastat. Mul on olnud päris head tulemused ja edasi minna. Siit läheb veel paremaks. Et ikka trenn, trenn ja, ja kogu aeg pidev töö. Jah, ega sellist noh, ratsa rikkaks saamise meetodid, noh neid me teame kõik, ja aeg-ajalt sellest puhkevad skandaalid ja ei ole väga minu minu ala. Kas tippsport Eveli sinu jaoks on, kuidas ise vaatad asjadele selline suhteliselt hiline avastus või või ikkagi tegelikult reaalselt gümnaasiumiklasside ajal sa juba tegid niivõrd palju sporti, kus sa küll selle aja leidsin, ma ei kujuta ette kuldmedali vormistamise kõrvalt, et ta oli ikkagi asjade loomulik käik, et sai ärganud liiga hilja, tippspordi jaoks. See on suhteline kui ütleme, et kui ma oleks sakslane, siis oleks kindlasti liiga hilja ärganud. Et Saksamaal seal on, noh, Magdaleena lainer ütles, et, et tema oli 13 aastat kindel, et tavaliselt vastab tippsportlane ja praegu 21 aastaselt on ta maailmakarikavõitja, kui mina mõtlesin, mõtlesin 18 üheksateistaastaselt noh, et minust vist saab tippsportlane, siis, siis hakkame arutama, et kaua kao minule aega läheb, eks ole. Asjade loomulikust käigust ei saa nagu ette kirjutatud, et tippsport on just see asi, mida sa, millest sa pead nagu ise selgusele jõudma, et sa saad seda teha. Alguses tavaliselt ei lähe väga libedalt, on vaja päris palju selliseid ebameeldivaid asju teha ja tulemust ei kipu tulema ja majanduslikud probleemid ja ei ole üldse igasugused jamad, et et see, mis väljaspoole, paistab, et auhinnad ja käesurumised ja sellised need tulevad alles siis, kui sa oled mingi taseme saavutanud. See, mis enne seda toimub, see ei ole tavaliselt kõige meeldivam. Jah, ma kahtlustan ka, et vaevalt, et näiteks Eveli oleksime kohtunud sinuga siin täna, kui sa oleksid sõitnud endiselt maailmakarikasarja 80.-te kohtade peale. Kuskohast sa võtad selle kannatused, need hetked, mis praegu kätte jõudnud on ja mis veel loodetavasti helgemaks lähevad, et need ära oodata, käega lüüa, nii palju lihtsam. Mitu korda sa näiteks oled nii-öelda püssi juba peaaegu põõsasse visanud, aga ikka mingil hetkel oled käe sirutanud ja seal lendava püssi tagasi samale poole. Selliseid lühi tõsi, viskamisi jutumärkides siiski vesi on ikka olnud, on, neid tuleb iga aasta ette, kui mõni võistlus või arvustust järjest lähevad, ikka nii aia taha, et rohkem aia taha on väga raske minna. Aga üldiselt on igas hooajas igas võistluses, igas igas nädalas, igas kuus on on mingi asi, mis nagu näitab, et ma saan minna paremaks. Need hetked, kui ma sõitsin maailma karikas 80 hulka, siis valin, olen ma sain ennast võrrelda veel omavanustega. Võrdle ennast omavanustega, vaatasin, et noh, pole väga viga ja muidugi ka, et ta ikka ikka on keegi, kellest, kellest on võimalik parem olla ja jaluta näed ka mingit või noh, nii kaua mõttekas sporti tehakse, näed, et sul on veel võimalus paremaks saada. Püssi põõsasse viskamisest, kui õrn pilsi üldse muidu on, et seda nii-öelda, kui sa ikka midagi läheb, ikka täitsa untsu, võtad selle püssi viskata tõesti nurka või tuleb teda talitada ja teda hoida nagu õrnalt last süles, et temaga midagi ei juhtuks. Loopida ikka ei maksaks käskida, tõenäoliselt ei lähe, noh, kui kõvasti visata või noh, on on kukutud kõvasti, siis on küll on see puitosa kaba, on, on laadsmadeks tükkideks kukutud ja ühel meie poisil on ka kohvris relvakohvris, lennukis lihtsalt võtad väljand, puitosapooleks ega metalli osa aga on see, et, et kas sa oled midagi paigast ära või, või siis halvemal juhul kõveraks. Sellisel juhul, kui nad on ikkagi niivõrd tundlik mehhanisme, seal märk on meil piisavalt väike, siis, siis on lihtsalt vaja uus püsse osta, nii et targem on mitte loopida ja ja hoida nii, et tal ei oleks võimalik kukkuda või. Muide, suurile Cesar, muide, kas need relvad on teil kõigil isiklikud või te laenate neid mingilt klubilt või, või on nii-öelda koondise relvad või mida te kasutate? Minul isiklikult on klubirelv, osadel on sõjaväerelvad enamasti ei ole isiklikult, võib-olla sellepärast, et noh, minu relv on aastast 88 või noh, velotuumik ütleme nii. Ja tõenäoliselt sellega nii mõnedki sportlased varem sporti teinud ja kui ta kui kestab, siis, siis teevad kas forced pärast mind sellega. Partner ei ole niimoodi, et Urmas Sõõrumaa ütleb, et kuule, Evely, patsutab sulle õla peale, ma ostan sulle uue püssi võib-olla laset senise 81 protsendise täpsuse asemel näiteks 91. Püssi taasid, seest ei jää, aga noh, päris kõik püsisid, ei ole aastast 88, põhituumik on, et enamus asju on vahetatud või see, millest nagu püssi täpsus sõltub, ehk siis vintraud või toru, nagu me lihtsalt ütleme, see on vahetatud mitmeid kordi, sihikon vahetatud, kaba on vahetatud rihmad, on kõik uued, põhimõtteliselt ongi lukusüsteem ja päästiku süsteem on jäänud samaks. Meie külaliseks on laskesuusataja Eveli Saue. Huvitav on tugitoolisportlasena mõelda, selliseid mõtteid loed sinu blogist näiteks, muide soovitan kõikidele kuulajatele internetist Eveli Saue blogi üles otsida, see on väga-väga huvitav lugemine. Et treeningul lasin väga hästi, kõik märgid kukkusid, kukkusid, kukkusid võistlusel noh nagu tavaliselt kõik ei kuku. Mis toimub? Kirjelda seda füüsilist seisundit, seda emotsiooni, kui sa sisened lasketiiru viimased, ma ei tea, 50 või 100 meetrit on veel jäänud. Mis hakkab juhtuma, kas sa mõtled mingitele kindlatele asjadele, mida sa muidugi, et kui sa näiteks tiiru sisened, proovid sa hingamisega oma pulssi kuidagi alla viia, on see üldse võimalik, et kirjelda seda protseduuri, see on võistlus ilmselt üks otsustavamaid hetk üldse mulle tundub Võib nii öelda küll laske piiraks, valmistumine hakkab, ütleme teatud määral poole ringi pealt just lamadestiiru öeldakse, et on võimalik tulla täie hooga sisse, püstitiir on see, et kui jalad all värisevad, siis ei saa püsti seista, ütleme nii, siis mõnevõrra enne tiir võetakse hoog maha või pigem proovitakse sõita niimoodi, et lõdvestada neid kohti, mis pinges on ja rohkem keskenduda ladestamisele ja, ja hingamisele, et hapnikuvõlast natukenegi taastuda. Viimased noh, 100 meetrit enne tiiru on see põhilõdvestus põhihingamine. Kui juba tiiru sisse keeratakse, reeglina on, on nii-öelda tagasi tagasi, pööra enne tiiru, siis jälgitakse tuulelippe. Mis suunas tuul on, kas puhukas? Ei, puu valitakse endale, kui on võimalus valida eraldistartides mati peale laskma, lähen mina teen lahti, lukku, teen, klapid lahti, relval toru klapi ja siit tulebki siis ei olegi midagi, siis hakkan laskma. Enne laskmist veel on vaja tuult järgida. Sellised välised asjad, mida on vaja vaadata, on just nimelt tuul ja teatud kohas ka laskealuse valik. Kui tead, et mõned mõned matid on lumesaju ajal, on targem minna sellele matile, kust lumi on ära biitidest hiljuti, see on vähem libe. Psühholoogiliselt on parem lasta siis, kui keegi lase sul kõrval, et valida mõni kaugem mat kellestki teisest ja kui on tuul, siis on oluline see, et sa näeksid Matilda ilusti tuulelippe seal, eks ole, harjunud nägema ja sellised pisiasjad, mis osad toimuvad automaatselt, osad toimuvad niimoodi, et ma vaatan juba enne enne võistlust ärat, et mis, mis mattidel ma näiteks laste tahaks ja ja tuulega sama moodi, et ma umbes täpselt tean, et kui on selline tuul, siis, siis ma ei pea midagi tegema ja kui, kui tuul on natukene teistmoodi, siis ma pean vastavalt parandusi tegema. Kaugel see märklaud sinust on, kui seal mati peale lamatise või seisad 50 meetrit ja siis vajutad päästikule, siis niimoodi, et hoiad hinge kinni. Plõks käib ära või, või vastupidi, seal on mingi oma õige sihuke hästi madal hingamisrütmile. Võistlustel seda madalat hingamisrütmi väga ei ole, kui pulss on 70 natukene kiiremini tajusse hingamine, et hing hoitakse kinni laskmise ajal või noh, lasu hetkel või viimase sihtimise hetkel. Aga see rütm on piisavalt kiiret. Kui küll asuvahe on, ütleme kaks sekundit või noh, kolm sekundit, siis selle aja jooksul jõuad hingata ja hinge korraskiwin. Nii et see kõik, et tegelikult äärmiselt sellisel kiirel meetodeid, ega seal väga palju reaalselt aega mõelda, sättida, sihtida, ei oleks. Me ei ole laskurid, et me ei pea päris kümmet laskma, meile piisab, kui meil on seal väike eksimisvaru otsused, selle arvate seda sihtimist nii üle ei tähtsusta. Et päris puusalt tulistada, eks ole, või noh, tegelikult tulebki päris puusalt tulistada. Sihtida ei saa. Püsti lastes on põhimõtteliselt noh, naljaga pooleks öeldakse, et Lääne pääste on nagu märki, näed, siis vajutad päästikule. Avaldas, on avatus on märk pisut väiksem ja liikumine ka pisut väiksem, et siis võib-olla natukene täpsemalt sihtima. Millest oleneb see, kas sa alustad lehe täitmist nii-öelda paremalt või vasakult või keskelt. Ma olen pannud tähele, et erinevad inimesed kasutavad erinevat taktikat, see ongi maitse küsimus või on seal mingisugune nõks taga? Üldiselt on see maitse küsimus, et noh, ühest ühest otsast teise minek on mõnes mõttes kõige loogilisem, et sa võtad järjest kõik kätte, sa pead püssi suhteliselt vähe liigutama ühelt märgilt teisele need, kellel on mõned muud eelistused, et need alustavad alustad kuskilt mujalt, mõni kardab või noh, kellel on psühholoogilised tõrked näiteks viimasel asu vastu. Et, et tal on oskus viimasel ajal pihta saamisega, siis on trennis kokku lepitud, et laseb esimese teise kolmanda märgis, siis laseb viimase siis laseb neljanda petab ennast ära, et nagu laseks tegelikult viimast märkega neljandat optis ja noh, sellised asjad püstilaskmisel on paljudel see ka, et noh, tõepoolest näevad päästavad, et kui ma püssi esimesele peale satub, sinna lasevad et on siis teine, kolmas, neljas, viies märku, esimene märk või ükskõik milline. Oled sa kunagi arvutanud välja, et juhul kui oleksid kõik märgid maas ja sul oleks väga hea sõit, siis mis võiks sinu parim koht seni olla, kas su suusatempo on olnud nii kiired, sa oleksid võinud mõne maailmakarikaetapi võita näiteks esikolmikusse tulla. Väiksel määral varustatakse ikka, aga noh, esikolmikusse tulekuid need on, need on kindlasti olnud. Eelmise aasta maailmameistrivõistlustel oli oli niisugune juhus, kus individuaaldistantsil lasin kolm trahvi ja oleks lasknud nulli, siis oleks olnud kolmas. Aga noh, seda arutavad kõik õpetajad, eks ole, vaid väikest viisi ja ja see ei päästa aga tavaliselt sellistel kas ühisstardist sõitudel või lühematel trahviringiga sõitudes suhteliselt raske arvutada, sest kunagi ei tea, kuidas see trahviring nagu lisa lisa 150 meetrit mõjuka ringil oleku tempole. Trahviringil olles, kas sa siis annad nagu erilist hoogu juurde, et see trahviring nagu eriti kiiresti ära saadeta, äratad väljend rutusele läbi saama ja siis raja peal võtad nagu mõnevõrra seda tempot korraks maha saad nagu vabama hingamise sisse. Et aga see trahviring on eriti tugeva tempoga tehtud. Minu puhul on pigem teistpidi trahviringile ikka lähed natuke nina isa vilte ja no ei ole väga suurt tahtmist seal sõita, mõtled nädal halvasti läks ja maru jama ja raja peal oled nagu uuesti omas elemendis tagasi. Aga noh, oleneb olukorrast, mõnikord on niimoodi, et kui kui tead, et oled, oled heas hoos ja, ja hea minek on ja tuli kogemata. Nüüd see üks trahv siis ikka paned hirmsa hooga kas pärast kogu ringiga hirmsa hooga, nii et selles suhtes ei ole vahet. Jõuad sa vahepeal seal raja peal lasketiirus trahviringidel mõelda ka selle peale, et telekaamerad sind jälgivad ja Eestis on mitmekümne 1000 pealine publikes telerite ees sind vaatab ja ootab, et meie tüdruk laseks ikka täpselt ja sõidaks kiiresti. Võistluse ajal ma küll sellele mõelda ei jõua, suusarajal võib-olla aeg-ajalt veel, et kui noh, oleneb, kui hästi läheb, kui hästi läheb, siis mul ei ole aega millegile mõelda, kui halvasti läheb, siis noh, vahest mõtlen, et kui sa ütled kellelegi nende suure tähtsa nimega koos, siis mõtlen, et huvitav, kas ma olen ka kaameras, kas teda, kas teda parajasti filmitakse lihtsalt ütleme need halva mõistuse võistluse mõteldes, kui kui hästi läheb, siis juhtub ikka rohkem sellele, kuidas kiiremini edasi tehakse. Räägi natukene sellest tipplaskesuusatajate seltskonnast avakaarte, kes on seal maailma tippu kuuluvatest tegijatest kõige toredamad inimesed, kes tegelikult on sellised tõesti elu hinnaga valmis vanaemaga maha müüma, et saavutada medal. Ega ma nii täpselt ei oskagi öelda, et sellised omavahel läbikäimised on suhteliselt harvad tegelikult noh, võistlustel ja treeningutel. Aga näiteks kui me elame siis sakslastega praktiliselt ükski korda vist ei ole üheski hotellis elanud, see on maailmakarika aasta norrakatega samamoodi enamusega, et noh, meie oleme nagu see rahvus, kes, kes nii palju maksta ei jõua, siis me elame teises natuke teistes kohtades, kui need suured rahvad, sakslased, prantslased, norrakad, üldiselt tunduvad kõik sellised mõistlikud inimesed ikkagi olevat, et kui keegi noh, trennis näiteks kindlad näiteks kuskile maha jätab, siis ikka tuuakse sulle järgi, öeldakse, näed, näed maha jätsid ja, ja kui võistlusel kellegiga väga tihe rebimine on, siis pärast lõpusirgelt pärast surutakse ikka käteta. Hästi võistlesid jah, oli oli tore sinuga võistelda. Lähinaabritega suhted on korras. Ma panin tähele, et lätlanna toodi isegi Eesti lahtistel meistrivõistlusteks siia kohale, ilmselt sellepärast, et sind lihtsalt ärritada jah, jäneseks ette või. Lätlased olid ise kõik huvitatud, et nad olid minu teda lasahanes laagris, et naabritega me suhtleme rohkem kui, siis, siis teistega ütleme nii, et soomlastega saame vast läbi, räägime, kuidas, kuidas läheb ja kuidas vorm on ja kuidas tervis on. Ja lätlastega samamoodi pärast võistlust, et paljud rahvuslased ja kuidas sõita Soomlastest rääkides kaisa varis oli pool hooaega nende seas jõudsid kokku puutuda, tuli see uudis sulle üllatusena, et et ta suutis teist korda veel sama reha otsa astuda, mille pärast ta murdma inimeste hulgast lahkuma pidi. Ta mõnes mõttes ikka tuli üllatusena, loogiline oleks, et see omab igatahes nagu õpib teiste vigadest, noh, võib-olla ka oma vigadest täpselt kaks kaks korda samasse ämbrisse astuda, noh, see on ikka kunst omaette. Mina vähemalt küll mõtlesin, et judo on ikka õppust võtnud, et see ta laskmise selgeks sai suhteliselt lühikese ajaga ja suhteliselt hästi laskma hakkas see, nagu peaks näitama, et tal seal kahe kõrva vahel üht-teist on ja peaks nagu loogiliselt mõtlema, aga järelikult siis ikkagi mitte piisavalt välja. Raadio kahes stuudios on Eveli Saue Eesti tipplaskesuusataja, räägime natukene isiklikust elust kaasa, oletama, elukaaslaseks, valinud ka laskesuusataja, muudab see olukorra sinu jaoks lihtsamaks või, või, või hoopis natukene keerulisemaks. Noh, ma saan aru küll, et süda räägime ja kõike, võib-olla ei saa alati nii teha, nagu mõistus käsib. Aga, aga ikkagi, et noh, kui sa viid nii-öelda töö koju, siis saad sa puhata piisavalt sellest spordist. No eks, eks ta ole, et vahepeal spordijuttu natuke liiga palju, eks kodus ka, aga pigem on see olnud hea valik, et ütleme, mina olen ükstress vähem sellega seoses, et ma ei pea olema kuu aega üksi kuskil, ma ei tea, kus kohas ja siis saanud olla nädalaks koju ja ja ainult sõjakoos olla, vaid mul on see abi, on kohe lähedal, tutakse, mingi probleem on või? Mingi mure on. Et enamasti kõik need treeninglaagrit ja ilmselt ka võistluspaigad on ju suhteliselt, eks ole, koos mehed, naised on alati seal koos. Meeste meeste, naiste, maailma karikas käib nagu või noh, need ongi, ongi koos, et ei tehta vahet, kummal kumba rohkem innustada tuleb. Mina võistlen sagedamini, ütleme nii, et selle võrra siis püüdnud võib rohkem ind ilustada, aga samas minul läheb, läheb tavaliselt võib-olla paremini ja siis ja siis on jälle. Selles mõttes on mul vahel rohkem Priidule nagu uuesti elu sisse puhuda, et hea küll, üks võistlusega, järgmine võistlus läheb paremini. Mulle tuleb meelde kohe paralleel tavaeluga, kus öeldakse, et meestel on raske taluda, kui naine teenib perekonnas rohkem. Kas spordis kehtib ka, et kui õrnema sool läheb perekonnas paremini, siis mehel tuleb nagu justkui mõru pill alla neelata ja see olukord on veel topelt raskem? Eks seda vast oskab Priit paremini öelda, kuidas nüüd mõjub või mõju. Aga noh, selles mõttes on tal alati alati hea mind jälle duellile kutsuda, et kui meil võidusuusatamiseks lähed, siis ikkagi seal mina pähe. Aga laskmises komplis, täpsemalt. Trennis on üldiselt isegi tema täpsem. Lamades laskmises on laskmisel, tema täpsem, püstilaskmises olen mina täpselt tasakaalus, kõik on tasakaalus. Kui te teete koos midagi huvitavat, kui tal on see kvaliteetaeg, mil te parasjagu ei ütle üksteisele, et hoopriit või järel, et läheme laskesuusatamine natukene, mida te siis teete, mis on huvitavad vist eladelvaseks. Jah, elame Elvas ja noh, ütleme praegu selline kodus olles, põhiajaviide on kergelt sihuke remondi tegemine või noh, põhiremont on läbi, nüüd on vaja kuidagi sisustada, ütleme siis nii, et enne sisse sisseseadmine on selline põhimeelelahutus, võiks öelda. Lavastab paneb loks värvi kokkumis, värv tuleb ja selle põhiküsimusele, et kuhu panna relvakapis. Värvida tuleb. Siia, aga noh, laagrites olles mis seal ikka tavapäraselt ajaviite meelelahutuse tõtt. Arvutimängud kuuluvad nende hulka, arvestades, et arvutit üks sinu hobidest Pisut ikka jah, vahest mõnel perioodil rohkem ja mõni perioode mängib. Arvutimängud on selline paugutamise teema või? Olen ka paugutanud jah, aga pigem mulle istuvad sellised rahulikumad tüdrukute mängud, nagu öeldakse. Kas päris lasketiirus oled käinud ka nii-öelda päris püssidega laskmas? Päris suure püssiga ei ole lasknud, ma olen lasknud revolvriga, mis on iseenesest väike, aga seest tõkke vabavu. Nii et väga suurt kogemust sul päris püssidega ei ole, sportust see erilist suurt pauku ei teeks. Jah, võib suhteliselt väikse paugu ja noh, tagasilöök on olemas, aga suhteliselt olematu. No sinu hooaeg saab vist päris otsa nüüd selle nädalaga, eks, sõjaväelaste MM seal, ma kujutan ette, on ambitsioonid olemas, kõrgel võtab veel end üheks korraks selle hooaja kokku. Jah, võib öelda, et ma võtan, võtan end veel veel kokku üheks üheks korraks, et ei ole olnud viimased nädalad eriti lihtne selles mõttes, et pingelangus on olnud niivõrd suur. Väga nagu ei tunne tungivat vajadust enam sinna suusarajale minna ja, või lasketiiru ja hoolega harjutada, sest nii-öelda kogu töö on tehtud ja ja nüüd on vaja kuidagi lihtsalt kogutud kilomeetrid nagu ära realiseerida võistlustel. Ega me ei oska üldse öelda, kuidas, kuidas teised treenerid on, kas nad treeninud on, siis kõigil on ilmselt Palestiinas maailma karikat siin. Kas just võistluspaus olnud, aga treening pausugule isegi kindlamini, sest tõstetud suur töö on tehtud ja kellelgi ei ole enam erilist motivatsiooni juurde treenida, niikuinii tuleb kohe puhkus ja viimased võistlused jäänud ja suured nimed tulevad kohale. Ma just mõtlen, et kas see sõjaväelaste m m oma olemuselt natukene mõttetu võistlus ei ole, sest laskesuusatajatel noh, praktiliselt kõigil on mingisuguseid paguneid peale te kõik olete sõjaväelased, sama seltskond, kes tiirleb maailmakarikasarjas, tuleb nüüd eraldi MM veel pidama sõjaväelaste sildi all. Ei saa öelda, et ta nüüd mõõdeta võistluse läks, ta on mõnevõrra tähtis selles mõttes, et me saame oma nii-öelda leivaandjaid esindada ja noh, päris kõik ei ole sõjaväelased, et kuigi läheb üsna raskeks mõelda, need, kes ei ole täpselt mis ma nüüd arvan, mülates peale tal ei ole näiteks sõjaväelane või keegi suurem osa lollakaid on selline, see võistlus on saanud, et on alati olnud suhteliselt kõva tasemega ja suhteliselt prestiižne. Siiski. Me oleme rääkinud suusatamisest päeval, kui päike lõõskas meile praktiliselt lagipähe, on seal üldse mingit tulevikku seal suusatamise alal või võib-olla mõne hea paarikümne aasta pärast on sinusugused sportlased võib-olla sa ise ka näiteks ratta seljas, piss on teil veel omakorda eks ole kaasa võetud või mingit teist või muudmoodi, et kas on üldse sellel suusatamisel laiemas mõttes, eks ole, tulevikku. Seda Eesti talve vaadates ma olen ise ka seda mõelnud päris palju, eriti sellel aastal, et nagu ei olegi lund olnud õigesti suusatada saab ainult siis, kui keegi on kuskilt kunstlume kuskile varasematest aastatest varunud. No kindlasti tehakse kasvõi, ma mõtlen seal oma seltskonnast mingit nalja, et mille peale üle lähete siis kui suusad tuleb nurka visata. Eks meil alternatiivid on juba olemas, et sügisel sellel sügisel oli Otepääl suve Beatoni ennem kus siis võisteldi nii jooksvalt kui rullidelt rulli, et me oleme kõik vanad kala trulli sõitmisel terve suvi läbi. Lühitused Otepää rullirada ja kõiki muid siledamad asfalt asfaldi lõike, nii et seda nägu Aga puhtteoreetiliselt oleksid, oleksid sa valmis näiteks loobuma Eestis elamisest? Ma ei tea, kolmveerand aastaks ühe aasta jooksul, et olla kogu aeg seal, kus on lumi käepärast, et ei peaks treeningu tegemiseks sõitma näiteks 100 või 200 kilomeetrit. Praktiliselt nii see ongi praegu, et neil käib elu, käib umbes selle rütmiga, et kolm nädalat välismaal, üks nädal Eestis ja seda siis alates oktoobrist kuni märtsi märtsini päris suur osa aastast Eestist ära kolima ka ausalt öeldes ei ole sellele mõelnud. Kindlasti on ka muid variante. Eveli päris lõpetuseks Kadri lehtla andis ennast selle hooaja käigus juba paaril korral päris hoolsasti märku, muudab natukene valvsaks see sind või on seal tõesti siiralt hea meel, et see üksi punnimine kõrgemas seltskonnas saab otsa, et tuleb keegi kõrvale. Kõige parem meel oleks sellele, kui leiduks veel kaks tükki, et meil oleks konkurentsivõimeline naiskond, teatenaiskond nüüd kaheksa olla jah, mõnes mõttes nagu seltsis segasem, et ei pea nii-öelda ainus võistleja olema, et kui kui on näiteks jälitused ja ühisstardid, siis vanasti teised olid tihtipeale pool võistkonda sõitsid ära sellest ajast, mina veel võistlema jäin ja nüüd on natukene rohkem neid, kes võistlevad ja taustajõude ka sellest tulenevalt natukene rohkem jääb kohapeale ja seal on ainult tervitatav just selles mõttes, et oleks meil korralik teatenaiskond, kas millega oleks võimalik saavutada, siis see oleks väga, väga meeldiv. Ja nüüd luba kõikidele enda austajatele ja pöidlahoidjatele, et järgmine hooaeg. Tuleb järgmine aeg tuleb. Maailmameistrivõistlused. Kes? Kes tuleb kuldne hooaeg kohe palju? Oskab juhatuses tulemuste ennustamine on nagu eriti tänamatu töö selles mõttes, mida siin alguses räägitud sai, et noh, ma võin küll ise heas vormis olla, aga kui või suusavormis, aga kui see lasketiir lasketiirus kõik nässu läheb, siis ei ole selle etteotsa suurt asja. Eks ma üritan teha paremini, kui sellel aastal välja tuleb. See on muidugi omaette küsimus, aga me loodame, et sul läheb hästi. Tulid aitäh.