Tere pilk küünele alustab oma uut hooaega. Mina olen uus saatejuht Kristiina garantsis, kes püüab teieni tuua inimesi teatrimaailmast. Kord kuus annab teistmoodi võimaluse mitte anda reporterina süstemaatilist ülevaadet teatrimaastiku tegemistest vaid tuua teie ette hääle kaudu hulk seal toimetavad inimesi ja edastada teatrit just nende meeltemaid. Jah, ja tegutsemiselamuste kaudu. Teater on ju inimesed seal sees ja nende teatri arusaam. Esimene saatekülaline on Hendrik toompere juunior. Mees, kes on juurtega teatri pinnases ja peaga taevas. Juured on kinni sügaval teatris, sest pere ja lapsepõlv on ja on olnud teatrikeskkond peaga Henriku selgelt taevas. Ta on üks fantaasiarikkamaid noori lavastajaid. Jaga filmirežissööre tänases Eestis. Mina läksin Eesti Draamateatri kirjandustuppa tööle 1995. aastal. Mäletan teatrist ühe esimese inimesena, kes mulle silma torkas Hendrikut õigemini seda üliliikuvat, füüsiliselt hästi aktiivsed ja alati ideid puistavat ja neid siis vaimustatult teistele edasi andvat noort meest. Tundsin temaga kohe hingesugulust. Mulle meeldis ta liikuv ja rahutu vaim ja aladini laadne võluvõime fantaasiaid lava reaalsuseks muuta. Kõige rohkem imestasin aga alati selle üle, et kuidas on võimalik neid näidendi tekste, mis nii kujukalt ainult vaimusilma ees tööle hakkasid ka lavale tuua. Ja need tuntud maailmade dimensioonid seal nii intrigeerivalt ja detailitäpselt elama panna. Hendrik oskab seda kunsti. Hendrik on tänase saate külaline kolmel põhjusel. Esiteks, Hendrik on lavastaja, kes hetkel valmistub uueks esietenduseks, milleks on Vaino vahingu testament uhiuues teatrisaalis Rävala puiestee kaheksa? Ta lavastas seda ise, vaid on sellest näitleja. Ja kuna Hendrik on üks minu lemmiknäitlejatest, siis soovitan soojalt minna just seda tükki vaatama. Ja 31.-st oktoobrist alates, sest siis on esietendus. Teine põhjus on Hendriku naasmine Inglismaalt. New kaaslist inglise näitlejatega filmi tegemast. Mida saavad siis meie vaatajad näha esmakordselt Eestis PÖFFi festivali ajal. Ja kolmas põhjus on Hendriku loominguline plaan et on avastanud bulgaarlasel Risto Boyczovi näidendi, mida plaanib lavale tuua Eesti Draamateatris veebruaris ühe esimese lavastusena teatrimaja remondi lõppemise ja maja avamise puhul. Tere. Nii minu kui ka Hendriku lapsepõlv on möödunud selles mõttes sarnases keskkonnas, et me mõlemad oleme pärit sellisest perekonnast ja reaalsust, mida nimetatakse teatriks. Mina sain sealt enda jaoks võib-olla kaasa mitte teatri analüüsimise ja vaatamise isegi vaid Teatris kui oma keskkonnas olemise tunde. Et mida said sina kaasa oma sellest lapsepõlvest? Sellest teatri perekonnas kasvamise kogemus. Ahah, see on umbes samamoodi, et ega ma nagu õieti seda perioodi nagu lapsepõlves suurt ei mäletagi, et, et ma oleks väga neid etendusi vaadanud vaid nagu otseselt seda, millega siis teater tegeleb, et valmistab inimestele rõõmu igaõhtuse või hommikuse etenduse näol, et ega mind nagu see väga ei huvitanudki last ei saagi vist selline asi nagu kõige esimesena nagu huvitav, sest teater on ikkagi nagu väga abstraktne kunstivorm ja noort inimest, huvitav vikerreaalne elu ja, ja mis, mis seal toimub, no näiteks see, mis nagu lava taga toimus ja siis lava all ja lava kohale. Et see oli nagu tunduvalt põnevam seal kõik valgused ja, ja kuidas neid liigutati ja mismoodi makilinti pandi käima, kas muusika käib ja ja kuna ma olin valdavalt nukuteatris, siis mul oli väga lõbus vaadata, kuidas mul isa käpuli maas ja vaatab, et kiilaspea üle selle sirmi ei paistaks vaatehetkele niimoodi silma. Hoidis kätt kõrgel ja pidevalt kuulsin, käsi väsib ära, et kätt peab nagu, nagu vormis hoidma. See tunne, mis nagu jäi, oli võib-olla tsentraalse teatripunkti tunnetused, et, et kõik see, mis on nagu teatris tegelikult oluline sellest ma sain aru, toimub ainult nii-öelda nagu laval ja see tunnetus, et selle ümber midagi on väga veidrate, väga imelikku ja midagi lummavat, sest inimesed ometigi kahelt poolt nagu sele tsentraalselt telje suunas nagu töötavad, et näitlejad on ühel pool ja siis vaated teisel poolel kuskil seal vahepeal toimub mingisugune maagiline sähvatus selle tunnetuse nagu sai kätte küll, jah. Ma oma laste pealtvaatajat, et kui ma küsin nende käest, kuidas see etendus või too etendus on ja mis on. Ega neid ka see nagu väga ei huvita ja võib-olla see ei olegi nagu kõige tähtsam. Võib-olla kõige olulisem ongi just nimelt seesama selline vahetu kokkupuude selle maailmaga, kui imed on võimalikud Sa oled tegelikult nagu üsna sihuke rahutu ja liikuv, temperamentne kuju, et kui ma olen jälginud draamateatris kolmandalt rõdult vaikselt näiteks need suure saali tükke, mida sa oled lavastanud, siis ma olen alati mõelnud, et, et kuidas, nagu jaks, kuidas sa suudad kontsentreeruda, et kas mõnikord ei ole nagu lihtsalt see, et selles kontsentreerumise oskusest või lihtsalt kannatusest jääb mingi hetk puudu või veel mingi asi nagu viskab totaalselt üle või et sa suudad ennast keskenduda alati sellele, et, et need see lavastusprotsess õnnelikult lõpp finišisse viia. Üldiselt ma ei arva, et kontsentreerumine on seotud nii-öelda nagu ühe ühe koha peal istumisega ja vaikse, nii-öelda nagu ühesuunalise staatilise meditatiivse tegevusega. Et kontsentreerumine on ikkagi nagu tähelepanu suunamine ühte punkti ja see tingimata ei too endaga kaasa nagu füüsilist passiivsust või. Teine asi on see, et et jah, see kärsitu loomus on, on mind need nagu aidanud ühest küljest ja teiselt poolt kellelegi nagu piiranoka aidanud, sellepärast. Õnneks ma ei kannata istuma, jääda sellistele tühistele nagu pisiasjadele ja see sunnib mind nii-öelda nagu põhiasjadega tegelema ja põhiasju nagu silmas pidama. Aga teiselt poolt jällegist nüüd miks ta nagu takistab, on see kärsitus, on see, et tihtipeale löön käega, mõtlen, et ma ei peagi nii väga sekkuma, et, et need asjad peavad ühel hetkel õigesse kohta ise minema, sest eeltöö ja nii-öelda nagu need relsid on maha pandud juba piisavalt täpselt. Ja võib-olla minus nagu sellist sihukese kannatliku käsitööoskuse valdajatuslikus, käsitöömeistrit nagu ongi nagu puudu ja, ja aga noh, ma ei tea, kui inimene vanemaks, jääst ei viitsi enam väga negalda aktiivne olla ka, et rahuneb maha, hakkad nokitsema, vaikselt, istub keel suust väljas. Kas sul on seal nokitsemise aeg nüüd kätte tulnud? Ei tea, ei usu hästi. Ega mul ei ole kunagi meeldinud niimoodi eriti vaikselt laua taga istuda ja mingid asjad, lapse, kus ma mäletan, küll sai, üritasin konstruktorid kokku panna, aga reeglina lõppes ikkagi sellega, et ma tüdinesin suhteliselt ruttu nagu sellest ära. See on nüüd nagu selle asja nagu üks pool, sest et ega see kontsentratsioon ja see tähelepanu hoidmine see on kuidagi nagu psühhofüüsiliselt igale inimesele väga nagu eripärane, väga omapärane nähtusele üldse, mismoodi siis tähelepanu keskendub ja ma olen lugenud õige mitme inimese poolt kirjeldatud, kuidas nemad näiteks mõtlevad, et nad mõtlevad näiteks kõndides või mina mõtlen ka kõndides õigemini nagu tegutsedes siis vä, kui ma ennast nagu füüsiliselt nagu aktiivsest ringi liigutan, siis ma tunnen, mismoodi mul see masin hakkab nagu üha kiiremini käima. Loomulikult kui vajasid, istun ja, ja teiega sellist vaikset siukest istuvat tööd, sellepärast et noh, öösel ei saa kodus ringi trampida, et pere tahab magada ja, ja naabrid ka. Jah, see pilt on päris tuttav, kui ma mäletan ennast üleval piiluvad sisse tavaliselt minu arust isegi paljajalu jookseb mööda lavaesist ringi, edasi-tagasi ja siis nagu mõtled ja siis uskunud vahele ja juhatajad näitlejad. Et mis ma tegelikult nagu sel ajal nagu proovides teen, ma mitte ei ole ainult kas öelda jälgija ja siis staatiline peegel, vaid ma lähen ka sinna kogu selle loo rütmi ja tempodesse sisse. Ehk siis teisisõnu ma hakkan neid nagu iseenda peal läbi elama, maju, lavastajaks olen ka saanud ikkagi peale seda, kui ma mitu aastat nii-öelda ainult näitlejana töötasin, nii et, et see nagu seestpoolt läbi tunnetamine on minu jaoks oluline ja ma tajun intuitiivselt siis ära nagu teatud rütmid ja teatud mõtlemiskiirused. Ja selle järgi suudan ma ka öelda, tähendab seda, et kas näitlejad on asjast aru saanud või ei ole, ma mängin, et just nagu iseenda pealt läbi kiire liikumine edasi-tagasi on, kui nüüd seda jälgida ja seda on väga tugevalt seotud ka olemasolevast stseeni nii-öelda nagu tempo rütmiga paljajalu. Jah, mulle tundub kuidagi, et ma püsin nagu kindlamalt nagu selles reaalses lavaruumis, kui ma olen paljajalu, et, et seal ei ole, vahel ei ole nagu mingeid kontosid ja taldasid. Kui kergesti sa lased lahti sellest, et alguses loed sa näidendi teksti läbi ja tekib mingi maailma muudel mingi tunnetus ja mingisugune visioon sellest, eks ju, et, et missugune see asi võiks lava peal välja tulla ja kuidas jõuda, aga protsessi käigus tegelikult hästi-hästi palju muutub, noh, näitab, pakuvad seal omapoolseid lahendusi ja ja kogu see lavastus ja tegelikult ise hakkab oma elu elama ja muutuma vaikselt ja kunstniku osa, eksju on selles päris suur. Et kas sa võid öelda, et enam-vähem on see visioon, mille sa lõpuks lavale tood, sama, mis ta sul alguses on, et kas sa suudad selle enam-vähem nagu lavale tuua või siis muutub ta nagu väga kiiresti oma suva järgi hakkab oma elu elama ja siis saad selles suhteliselt kergesti loobuda sellest algvisioonist. No üldiselt on ta ikka nii nagu ma olen nagu plaanitsen nagu kavatsenud, või tähendab see üldine kujutluses üldine visioon, mingisugune üldõhustik? Ma olen kindlasti, tähendab see, mida ma nagu algselt ette kujutan. Muidugi, kõik asjad muutuvad seal nagu sa ütlesid, näitlejad pakuvad oma ja sõltub kunstniku tööst, aga ega nad nüüd nii väga ikka väga oma kaisa pakkuda, sellepärast et. No ma päris niimoodi ei tee kunagi proovi, et ma panen nagu näitlejatele valge paberilehe ette. Kirjutage nüüd kirjand vabal teemal. Mul on ikkagi teemad nagu üsna selgelt ja üsna konkreetselt nagu ette antud, et seda saab nagu laiendada, seda saab ootamatult pöörata. Jah, ma olen väga tihti olen ma ka nagu ühe või teise stseenilahendusi nii-öelda nagu sootuks teistsuguseks mõelnud ja ma olen ka teatud karakterid täiesti teistsuguseks nagu muutnud, ehk siis nagu paljusid asju pea peale pööranud. Aga see põhiasi ja on igal juhul sama, tähendab, et kui ma näiteks vaatan sellist asja, mida ma olen juhtumisi üles kirjutanud, toovitame mitu kuud, enne kui ma selle konkreetse näidendiga tööle hakkan. Ja kui ma hiljem vaatama vahepeal ei vahi neid pabereid ja asju, et kumas hiljem vaata et mis on välja tulnud, siis need on aga sarnased asjad. Tähendab, visioon peab olema, ega siis ilma visioonitas. Sa ei tea, kuhu minna või sa ei kujuta endale ette, see on mingisugune kompass, ta ju ometigi on, et mis suunas liikuma hakkad. Kui ma hakkaksin näiteks siit minema, eks ole, põhjapoolusele, siis ma pean teadma enamvähem, kus ta on, kuma teistpidi, hakkaksin minema. Jõle kaua võtaks aega, ma saaksin lõunapooluse käima ja jõuagi võib-olla kohal, enne kui ma suren. Kas selline ülitugev visuaalne mõtlemine on kuidagi seotud sellega, et sind on hakanud film huvitama ja sa oled hakanud filmiga tegelema ja et võib-olla sa räägid paari sõnaga sellest oma kõige hilisemast filmi kogemusest, kui sa käisid niugasvis inglise näitlejatega tegemas inglisekeelset filmi? Vaat see filmi tegemine, see on jah, üks huvitav asi küll, olen kogu aeg mõelnud, et ma tahaks nagu filmi teha ja nii edasi ja eks vaikselt on siin midagi nagu tehtud ka. Noh, mulle filmi meeldib vaadata ja ka muidugi teatud filme, mitte päris kõiki, aga kui ma nagu ise hakkasin filme tegema, siis äkki nagu märkasin seda enda puhul, et ma olen ikka täiesti nagu teatrilavastajad, et see on üks üks kummaline asi, mida ma saan kõigest aru, mismoodi tähendab, film on nagu tugevalt visuaalses liikumises film on noh, tugevalt sellises reaalkujundlikus mõtlemises ja ta kasutab selle jutustamiskeelena kõiksugust, pisikesi asju, liivateri, puulehti ja nii edasi, aga aga ometigi, kui mina filmi tegema hakkan, siis mul kisub ta ikkagi selliseks nagu nagu teatri moodi asjaks. Tähendab, nad näevad filmi moodi välja küll. Aga iga, ega ma nüüd nagu ise päris sellega rahul ei ole. Kui nüüd see inglismaa lugu tekkis, et on võimalik Inglismaal filmi teha, siis ma olin muidugi väga õnnelik ja ja mulle väga meeldis see idee üleüldse, tähendab see, kes selle idee välja mõttes oli üksik ja minu meelest paras napakas vend tähendab nii hullu ideega välja tulla, et et saadad lihtsalt tähendab ühe režissööri kuskile võõrale maale ja tehku siis seal see film valmis noh, limiteeritud ajaga. Sellised väljakutsed on toredad. Ja kogu see töö hakkas siis pihta ka sellest, et noh, tuleb nagu stsenaarium kirjutada ise. Ega ma üldiselt olen nagu lavastajana filmi teinud, ehk siis teisisõnu reklaamfilme teinud küll oma stsenaariumi järgi ja ma ei ole kunagi ühtegi stsenaariumit isegi ütlen, et ma ei ole ühtegi näidendit kirjutanud, küll ma olen plaaninud seda teha ja kõik on midagi vahele tulnud, edasi lükanud, ei viitsi, ei taha ja nii edasi. Ja näiteks see töö, mis nagu oli see stsenaariumi kirjutamine, kuna meil oli Inglismaa poolt oli üks kaunis kõva selline BBC draamasarjade stsenarist ja siis õigemini produtsent, tootja, üks meesterahvas, tema oli meil abimees. Ja ma kujutan ette, et ma sain ikka ikka päris põhjaliku nii-öelda nüüd nagu loo selgeks ja klaariks ja puhtaks kirjutamise koolituse, et, et iseenesest tegelikult käisin terve selle perioodi, nüüd kui ma ise stsenaarium kirjutasin, ma käisin just nagu koolis, õigemini kinokoolis, et, et päris nii ikka ei ole, et, et sa et sa lihtsalt kirjutadki stsenaarium ei lase, see peab olema nagu ürgandekas inimene või noh. Ja minu jaoks on täiesti hämmastav see, et kuidas, kuidas see võimalik. Tähendab, mina kirjutan neid nagu ma selle loo valmis ja ei saada aru milles asi on, et ma kirjutan veelkord rohkem lahti, seletan, seletan ja mul hakkab endale seletamine, hakkab tunduma juba niimoodi. No mida me enam seda filmi teen siis, kui see lugu on juba naguniimoodi ära seletatud. Aga tuleb välja, et tuleb nii seletada. Tähendab, et omase kujutlus või see visioon nagu nähtavaks muuta ja siis, kui nüüd see, see filmi tegemine nagu kätte jõudis, siis mina mõtlesin küll, et noh, kuidas ma lähen Inglismaal, seal on professionaalne võttegrupp, seal on näitlejad ja nii edasi. Ma lähen filmi tegema ja tähendab, ma lähen sinna sellise näoga, nagu ma oleksin filmirežissöör, tegelikult ma ei oska seda tööd absoluutselt teha jäätsi limiteeritud aeg ka veel kõigele lisaks, et kuidas ma seal selles olukorras nagu vastupeale ja tähendab teatrimuster teatritunnetus lokaalselt ühes punktis toimuv asi, mis ometigi nagu paisub suureks ja avaraks, nagu terve universum, see nii tugevalt, see muster on minust sees. Et seda filmi põgusust mulle tundub koorman nagu asju üle või selles mõttes, et siin võivad palju kergemini tegeleda, filmi tegemine on palju, vastutustundetum tegevus, naljakas ühest küljest kui teatritegemine, aga nii see on. Aga see ei tähenda seda, et oma filmiga kuidagi nagu rahul ja vastupidi, ma arvan, et see on üks üsna omapärane ja huvitav. Mitte selles mõttes huvitav, et nagu visuaalselt mingisugust uut filmikeelt või seda pakuvad, minu põhimure oli lihtsalt lugu ära jutustav film valmis teha, et et päris nii-öelda nagu arusaamatu käki oleks. Minnes tagasi sellesse näitleja tegevusse, et vahepeal oled sa kogu aeg lavastame lavastanud ja Ma ei mäleta, millal ma sind viimati laval näitlejana nägime. Need on sul taas võimalus, et hetkel just käivad proovid Ingo Normeti ka Vaino Vahing testamendi kallal. Et kuidas siis see tunne on uuesti näitlejana laval olla. Et kuidas see suhe sul sellesse teksti on, sest et see tekst on tegelikult määrast suht-koht raske, ta on selline ülipsühholoogiline analüüsiv ja minu arust küllaltki segane ja läheb koormatud nelja inimese ja nende omavaheliste suhete lugu, et seal on kõvasti valu, kirge, lahendamata probleeme ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi, et kui kerge näitlejanna sellisesse puntrasse ees on ja kuidas sa seda kõike nagu ise võtad, ise läbi tunnetud. No esiteks ma tõepoolest jah ei ole nagu tükk aega palju mänginud aga mis aga puutub sellesse konkreetsesse nagu vahingu testamenti siis esiteks ma pean ütlema, et jube mõnus on olla näitleja erinevalt lavastajast lavastaja peab sul viie inimese pärast muretsema, eks ole, ja kuidas asi kokku jookseb ja kuidas seal see kujundus on ja mismoodi need valgused on ja mida inimesed sellest üldse arvad. Näitlejana mul selliseid probleeme ei ole, mina tegelen ainult oma oma osaga. Tõsine puhkus, tema tähendab, kuigi see on, noh see on ikkagi nagu samasugune töö, ma teen päevas, eks ole, neli tundi, proovi täpselt sama intensiivselt, eks ole, kui ma lavastajana teen, aga see energia kulus, on, no see on hoopis teistsugune, see on minu arust väga meeldiv. Ma tunnen väga hästi. Aga see tekst on jah, see tekst on nüüd selline. Tähendab, ma ei oleks ise mitte iialgi vist seda teksti nagu viitsinud läbi lugeda. Mul on niisugune tunne, kui ma oleksin noh, nagu lavastajana tegelenud sellise materjaliga. Ingo ikkagi rääkis, et, et seal on ikkagi jube huvitav asi ja, ja et, et vaata ja nii edasi ja no eks ma olin nagu vahingu asjadega nagu varem tuleb ikkagi ka ja äkki vaatasin, et nojah, päris põnev, et psühhoanalüüs ja kuidagi nagu see kuju või see karakter, see doktor, keda ma siis seal nagu mängima vidin tolles mulle mingis mõttes nagu erakordselt nagu tuttav olema vä. Tähendab, isegi nagu liiga palju tuttav, et mul tekkis sellel esimesel lugemisel täielik nii-öelda nagu kujutlus rollist vä. Ma sain aru, mismoodi see inimene on, kuidas ta istub, kuidas ta käib, kuidas ta räägib, kuidas ta suhtleb üleüldse sellise mingi üldõhustiku sain kätte ja siis ma vaatasin, et aga see teema iseenesest nojah, ta on hästi, Bergman, lik, et hästi palju selliseid nii-öelda süvapsühholoogilisi urgitsemisi ja, ja nii edasi ja nii edasi. Ja et kaks tundi selliste asja välja kannatada, ma ei tea, paras kunsttükk võiks olla nüüd publikule vaatajal. Aga kuna mul roll nii suur kaks tundi katkematult algusest lõpuni laval, siis väga palju sõltub ka sellest, et kuidas siis nüüd see roll luua. Et see asi ei muutuks? Noh, nagu ma ennem rääkisin moodi painajalikuks kurnavaks, et see peab olema väga heatahtlik inimene, kes uurib suurima tähelepanuga teiste inimeste kriitilisi situatsioone, olukordi ja, ja võib-olla väljapääsu polegi. Ja siis ma vaatasin, et selles loos on ju on ju sees sellised asjad alla kirjutatud teksti alla peidetud, mis mind on ausalt öeldes nii-öelda nagu kogu elu huvitanud. Ja need on, meeldivad tsen, budistlikud suhtumised maailma ja inimestesse ja asjadesse. Ja käitumise mehaanika, mis sellel doktoril on, on väga sarnane zen-budismiga, need põhinevad nüüd ühel täiesti teistsugusel, mitte euroopalikult nagu lähenemisel üleüldse nagu inimese käsitlusse. Ja seetõttu mul hakkas see asi ka mitte ainult puht nii-öelda nagu egoistlikult, tähendab näitleja ego pealt nagu kõditamata tore mängida head suurt rolli, vaid ka puhtal kujul nii-öelda nagu noh, maailmavaateliselt filosoofiliselt hakkas nagu väga huvitama, et, et kas ma saan nagu sellega hakkama. Et ma olen nüüd nagu kogu aeg nagu otsinud ja proovinud, tähendab oma lavastustes üles leida seda valgusega täidetud nii-öelda nagu nullpunkti. Mina mõtlesin, et nüüd on paras aeg, tähendab ära proovida, kas ma mitte võimatut ei nõua nagu oma näitlejatel oma lavastustelt, et ma proovin selle nüüd nagu oma naha peal läbi ja teisest küljest on see huvitav, sest näiteks no ega see psühhoanalüütiline seanss nii-öelda, mida see doktor läbi viib see ongi täpselt samasugune, et ta proovib oma naha peal läbi, kuidas on olla teine inimene. Et mis siis saab, mis siis juhtuma hakkab, läheb ainult sellisel kujul saata teiste inimeste ravida, kui ta omal nahal selle kõik nagu läbi elab, läbi kogeb ja siis talle selle reeglina ilmutusele nagu vastu mängib. Siin taga on mitu olulist ja huvitavat aspekti jooksid minu jaoks kokku, nii et, et seetõttu on mul seda lugu, on nagu väga põnev ja väga intrigeeriv teha. Ja eks me siis olen seda siin harjutanud ja tekst on ka pähe jäänud ja ausalt öeldes ma enam ei ütle, et, et see on permarlik lugu. See nüüd on nüüd muutunud küll vist. Ma mõtlesin seal Bergmalliku all just nagu sellist tumedamat ja nagu igavamad poolt. Berman ei ole sugugi selline Bergmann oma tumeduses on ka väga huvitav ja energiat kiirgav, ma loodan, et selles lavastuses tuleb ka midagi sellist. Pealegi partnerid, suhteliselt meeldivad tuttavad kõik ammu koos Departo, mu garderoobikaaslane, Kaie Mihkelsoniga ka aastaid koostööd teinud ja audiusgoga ja nii edasi, et et küll ta läheb. Kõige viimane teema veel see sinu uus plaan, see on niisugune päris sürrealistlik on tegelikult klišee võib-olla selle kohta öelda, aga noh, mingis mõttes minu arust üsna nagu selgitav et sürrealistlik, näidelnud Bulgaaria näitekirjaniku sulest riistahoidjad on siis selle mehe nimi, mille sa oled üles leidnud ja inglisekeelne tõlkepealkiri on vähemalt kolonel tööd, ehk siis leitnant lind või mis mingi otsustasid selle tüki lavale tuua Eesti Draamateatris veebruarikuus. Mul oli siin teisi plaane, oli ka, ja siis äkki, kui see lugu nagu kätte sattus, siis ma sain aru, et, et see on väga õigeaegne. Nagu muud plaanid nagu edasi lükata, et lihtsalt see tuleb ära teha. See õigeaegsus ei ole tingimata seotud sellega, et teemat nagu päevakajaline lühidalt rääkides on, see teema on nüüd nagu selline, et me satume koos ühe psühhiaatriga, kes saadetakse Balkani mägedes vanasse kloostrisse. Seal on hullumaja, saadetakse hulle ravima ja siis nad osutuvad nagu kogu sellest maailmast ära lõigatuks ja moodustavad seal täiesti omaette maailma kuni sinnamaani välja, et nad moodustavad riigi ja otsustavad NATOsse astuda lihtsa narratiivi järgi. See sarnasus on nagu meie ajaga nagu väga olemas, väike riigikene kuskil niimoodi pärapõrgus paneb oma asjad. Ei, ma tähendab seal süsteemid tööle ja siis otsustad NATOsse astuda. Lõpuks öeldakse niimoodi, et tore, tore, et siia kohale tulid, aga praegu juhtus niimoodi, et siukest riiki nagu suurt vaja ei ole, aga te võite kirjatasin treppide peal, kui te tahate. Et mulle tundus nagu ajaliselt nagu, kus me nagu meie riik on ja, ja kus Euroopa on selle pärast väga kaasaegne. Aga see on nüüd nagu noh, selle asja nagu siukene pinnapealne kiht, ainult see põhiline, see kaasaegsus selles on, see tähendab, inimesed muutuvad jube kiiresti. Selles näidendis on sees sellised hämmastavad metamorfoosi, kuidas ühest inimesest saab täiesti teistsugune inimene, tähendab, silme all ta hullus saab terve. Ja see terve on tegelikult hull. Ja kas see hull ennem olis terve tähendab, tegelikult sellel vastandusele on nagu hästi palju igasuguseid näidendeid ja lugusid kirjutatud, et ta ei ole nüüd noh, midagi väga originaalset. Aga selle loo puhul nagu originaalne minu meelest on see, et ta klapib, tähendab selle reaalsusega, mis meie ümber on jube hästi kokku. Me elame kahes täiesti erinevas maailmas. See meie suletud senine nii-öelda maailm, milles me Eesti ja Eesti kultuur ja nii edasi oli ja see, kuhu see avatus, kuhu me nüüd nagu paiskusime. Samas on veider see, et see avatus, kuhu me siseneme on, vaatad, mitu korda rohkem suletud kui näiteks meie endi nii-öelda, mida me endale armastasime, nimetada suletuseks, et me olime tunduvalt avatumad. Ma võin tuua siin selle nagu paralleel, et nad selle Inglismaaga, et näiteks filmi tegemine ja üldse loominguga tegelemine on Eestis on tunduvalt hõlpsam Lihtsam kreatiivsem, vabam ja loomulikum tegevus kui näiteks Inglismaal. Neil on kohutav hulk, on igasuguseid seadusi, neil on kohutav hulk igasuguseid direktiive, neil on kohutav hulk igasuguseid kokkuleppeid, millest peab kinni pidama ja need kokkulepped, millest peetaksegi kinni kokkulepetest kinnipidamise pärast mitte selle pärast, kas see asi, mida sa parajasti teed, kas see on oluline või mitte, see ei huvita mitte kedagi, tähtis on kokkulepetest kinnipidamine ja edukas maha müümine lihtsalt. Et selles mõttes meie selline kreatiin nagu seisund on siin Eestis on tunduvalt avaram, vabam ja paremini, et ma üleüldse nagu ei imesta, et paljud nii-öelda nagu Lääne-Euroopa ja miks mitte muuseas ka Ameerika Hollywoodi tegelased vaatavad just nimelt nagu kas Ida-Euroopa ja selliste kolmandate maailmade poole just selle vajaduse huviga, et ehk ometigi äkki sealt saab midagi originaalset kätte, tegelikult saabki midagi sellist, mis võiks nagu selle kultuuri ja maailma tajumise mudeli nagu mingile teisele tasandile lükata, sest sellel tasandil praegu, mis ta nagu läänes toimib, vot sealt enam väljapääsu ei leia. See tiirleb mingisuguseid täiesti sellise veidra iseennast sööma nagu ratta sees. Et seetõttu nüüd see Boyczimi näidanud ka, et me oleme siin ikkagi nagu armastanud teha neid lugusid inglaste omi ja kaasaegset dramaturgiat, prantslaste omi, sakslaste omi ja no peaasi, et nad läänest pealsetan läänest. Aga äkki ma märkan ette, et, et seesama see pulgaarlale, noh, ma mäletan, Canipulgaardi kõike, mida siin Eestis on tehtud, need olid üks hullem kui teine, Need on laudalüürika ja üks tegi välja. Nüüd äkki tähendab, on see täiesti värske pilk maailmale ja mine tea, äkki seal on sees mingeid selliseid asju, mis võivad nii mind kui ka paljusid selle etenduse ga seotud inimesi, kes ta vaatamas käivad, mingisugusele uuele arusaamisele viia, noh, lõppkokkuvõttes dada ism sündis ka ühe rumeenlasi peas. Selle mõttega siis lõpetajakski, et kes Henriku tegemise ja teda ennast tahab vaatama tulla siis 31.-st oktoobrist uues teatrisaalis Rävala puiestee kaheksa võite tulla vaatama Ingo Normeti lavastust Vaino Vahing testament, kus Hendrik mängib ühte peaosa veebruarist näete siis tema uut lavastust Eesti Draamateatri laval ja kes tunneb huvi tema filmi tegemiste vastu, siis PÖFFil esilinastub Henriku filmida. Ta käis kuu aega tagasi tegemas Inglismaal Niu kastmes. Püha Mercedese päev on filmi nimi. Seekordne pilk püünele vestles Hendrik Toompere juunior iga lavastajaga näitlejaga. Mina olen saatejuht Kristiina garantsis. Loodan, et nautisite esimest saadet kohtume kuu aja pärast.