Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. 100 aastat tagasi septembris toimus Tallinnas üleüldine Eesti vabariigi evangeeliumi luteruse usu kirikukongress. Millised olid riigi ja kiriku, kui suhted nendel murdelistele Eesti vabariigi algusaastatel ning kuidas jõuti iseseisva Eesti Evangeelse luterliku kiriku tekkimiseni. Sellest kuuleme aloud saates. Seekordse kirikuelu saatekülaline on Eesti Evangeelse luterliku kiriku usuteaduse Instituudi kirikuloo professor. Doktordi Hazard, tervist. Tere. Räägime kiriku ajaloost, Eesti Evangeelse luterliku kiriku kui rahvakiriku ajaloost. Et kui me vaatame aega 100 aastat tagasi, siis toimus suur kirikukongress ajaloos. Me nimetame mitmeid kiriku kongresse siin aastal 2017 rääkisime kahest kiriku kongressist, mis toimus siis aastal 1917, aga mis kongress oli see, mis toimus 100 aastat tagasi. 1919. Ja noh, väike selline sissejuhatused kiriku kongresse kui institutsioone tegelikult tollane kirikuseadustik ei tundnud üldse. Et nad on sellised, mõnikord öeldakse nagu revolutsiooni aja revolutsioonitingimuste kriitilistes oludes tekkinud segaste sorudes tekkinud selline institutsioon mida tõepoolest ainult esines seitsmeteistkümnendast kuni siis 19. aasta septembrini olid erinevalt kirikukongressid ja et need kirikukongresse natukenegi omavahel eristada, mingi vahe peab nendele siiski ja on ka tegelikult olemas. Ja raadiokuulajale oleks kasulik teada. Siis seitsmeteistkümnenda aasta kirikukongress on eesti koguduse saadikute kirikukongress ja 1919. aasta kirikukongress on üleüldine kirikukongress. Nüüd, et neid on tagantjärgi hakatud nimetama esimeseks ja teiseks siis see johtub hoopis muudest põhjustest. Noh, seda võib ka natukene ära rääkida, sellepärast et kui seitsmeteistkümnendal aastal kirikukongress kogunes, siis sai kirjutatud see need esimene see oli kirikukongress minele tõesti, pidi järgnema ka samal aastal veel jätku kongress see jäi toimumata jätku, kongress oli mõeldud tollal siis kirikukongressile esitatud põhikirja eelnõu, kiriku põhikirja eelnõu lõplikuks vastuvõtmiseks ja ühtlasi siis ka Petrogradis paiknevale ülemkonsistooriumi esitamiseks, sest käimas olid suured reformid. Ajutine valitsus oli kuulutanud välja, et kirik ja riik lahutatakse teineteisest ja samal ajal toimub ka veel eraldi Venemaa Evangeelse Luterliku kirik, kogu sisereform. Ja noh, selleks oli neid ettepanekuid, eelnõusid ausalt öeldes vaja, aga noh, naiste detailne kõik vaks rääkima üksipulki sellest nüüd et 1919. aasta kirikukongresse nakatunud tagantjärgi nimetama, teiseks johtub nagu veel ühest sellisest huvitavast seigast, et need kirikukongressi protokollid kirjutas üks Kõsta, Juhan Currik, mõlemad protokollid on tema olnud sekretäriks ja tagantjärgi puhtaks kirjutades juba Need peakirjad ilmusid nende protokollide siis hiljem ja, ja tegelikult oli veel üks suur plaan, nende kiriku kongresside protokollide trükis avaldamine ja seapidi see töö redigeerimise töö enda peale võttis tollane piiskop Jakob Kukk. Aga muidugi see, see töö jäi pooleli ja need protokollid ei ole mitte kunagi publitseeritud. Aga nüüd need inimesed, kes oskavad kasutada digitaliseeritud arhiivi säilikuid AIS-i kaudu, ajale infosüsteemi kaudu, kes on tuttavad saaga kasutajad näiteks sugupuude uurijad siis praegu on kõik need kirikukongresside protokollid digitaliseeritud ja nad on tegelikult koduarvutitest täitsa loetavad. Et kellel on huvi, võivad ise need protokollid kenasti läbi lugeda ja, ja siis juba näha ise, millest mees kongressidel räägitud on ja mis järeldusi sealt teha võiks. Milleni jõuti aastal 1917 ja ja missugused otsused tuli siis langetada juba 100 aastat tagasi, 1919? Seitsmeteistkümnendal aastal võiks öelda, et tullakse välja ideega ja see ei ole mitte ainult mingi eestlaste idee, vaid seal üsna laialdane ka laia kandepinda leidnud ideed. Luterlik kirik võiks oma vormi muuta. Me räägime vormi muutusest siis, et kas ta on selline maakiriku tüüpi kirik. Selline härraskirik tähendab seisuslikku juhtimisega konsistooriumi konsensuslikult, eks ole, varitud siiamaani. Et kas asendada demokraatlik sellise vabakirikuvormiga sinodaalse vormiga ta oli esinodaalne, aga kas sinna juurde tuua Lepiskopaalne mõõde ehk ka ikkagi piiskop Alexela kiriku eesotsas või siis hoopis see vabakirik oli niisugune, oleks saanud, selline väga rahvuslik kirik, tähendab, seal oleks ikkagi na toonud kas siis saksa läti eestikeelsed kogudused oleks kõik teinud oma vabakirikud, evangeelsed, luterlikud, vabakirikud, milles oleks siis olnud sinodaarsel pühendatud, aga, aga eestlased leidsid, et ja see oli väga-väga õige otsus, mida nad, mille nad jõudsid seitsmeteistkümnendal aastal kirikukongressi käigus. Et mõistlik on anda ka vähemustele selles kirikus ruumi jätta ka neile võimalus noh, enamus rahvuskirikuga siis ühineda ja, ja nende õigused oleks kaitstud. Nii et sellest siis tegelikult tuli kasutusele see rahvakiriku mudel, vorm, millele, millele siis rõhku pandi ja ja ses rahvakiriku mõista, seda näiteks seitsmeteistkümnendal aastal esitatud eelnõu projektis ja ka kogudustele saadetud üleskutses näiteks seda mõistet ei eksisteeri seal üldse. Ja esimene, kes selle kongressi käigus kasutusele toob, on tollane Kaarli koguduse vaimulik Aleksander Kapp, kes oma ettekandes toob sisse selle mõiste rahvakirik ja tema järel kõnelenud Johan Kõpp, tollal on siis teine, kes kasutab seda rahvakiriku mõistet. Nii et seitsmeteistkümnendal aastal põhikirja vastu ei võeta, jääb vastu võtmata. Selles mõttes mitte midagi seal ei asutata, see ei ole isegi kokku kutsutud mingi uue kiriku asu, mis kongressil ei ole asutamiskongress. Vaid selle kongressi eesmärgiks oli teatud teemadel läbi arutada ja need teemad on kattuvad. Kui võrrelda neid teemasid, siis need teemad on kattuvad just nende teemadega, mida oli sõnastanud ka Petrogradis paiknev ülemkonsistooriumi. Ja nagu ma juba ütlesin, pidi toimuma suur Venemaa üldsinod esimest korda ajaloos üldse. Ja selle ettevalmistus tööks, need kirikukongressid olid mõeldud. Et see eestikogude saadikute kongress ikkagi toonitan, et ei ole mitte ainukene, mis siis seitsmeteistkümnendal aastal toimus, vaid paralleelselt toimusid ka saksa linna koguduste kirikunõukogu sellised kogunemised, mida nad ka vahest nimetasid ka kirikukongressiks, aga kuna nende arvukus oli märgatavalt vaiksem, siis ei anna võimaluse kongresse mõõtu lihtsalt puht hulga mõttes nagu välja eriti. Ja toimusid veel pärast maakondlikud kirikukongressid Harjumaa oma toimus Tallinnas Rakveres, Virumaa, Alutaguse praostkonna kirikukongress Saaremaal Kuressaares viidi läbi oma kirikukongress ja need toimusid kõik siis seitsmeteistkümnenda aasta sügisel. Et see 31. mai ja esimese juuni kiriku kongresse jäänud ainukeseks kirikukongressiks sellel aastal vaid toimusid ka maakondlikud kirikukongressid, kus tegelikult nii-öelda arutati läbi sellesama eelnõu projekt jälle uuesti. Et võeti siis üksipulki ta igal kiriku kongressil uuesti läbi, need ütleme nahket nüüd arusaadavalt öelda, mida siis seitsmeteistkümnendal aastal jõuti nagu ära teha, noh, võiks öelda nii, et sündis senine revolutsiooni aegne idee, kui niimoodi rääkida revolutsiooni mõistes. Ja idee, mis oleks pidanud teostuma ideaalis täielikult täisautonoomses Eestis, sest et siis ei räägitud veel mingist iseseisvast Eesti Vabariigist unistati täis autonoomsest Eestist ja et sellest täis autonoomsest sellise tervikliku territooriumiga autonoomses Eestis oleks ka oma autonoomne evangeelne luterlik Eesti evangeelne luterlik kirik, ehk see Eesti Saleest rõhutab ühest küljest territoriaalsest ja teisest küljest algselt tähendas ka eestikeelsust, aga, aga nüüd see täideti siis sellise avarama sisuga ehk domineerima jääb see territoriaalsuse Eesti ja, ja sinna tulevad siis juurde ka, kui nad tulevad vähemused, kes olid sellel territooriumil samuti luterlikud vähemused, kes siis oleks tahtnud ühineda, see jääb vabatahtlikuks muidugi neile. Nüüd siis selles mõttes nagu reaalselt lahutust Venemaa evangeelses luterlikus kirikus ei toimunud. Reaalselt lahutust ka tollasest ülemkonsistooriumi ei toimunud. Sest seda näitavad kõik hilisemad nüüd käigud, et eestlased osalesid selle suure üldsinod, ettevalmistus koosolekutel Petrogradis. Ja kui me ju jõuame nüüd sisse juba 18. aasta sündmustesse, siis siin läheb asi väga kiireks, siis kõik see protsess jääb peatuma, jääb toppama, side tõepoolest üldkonsistooriumi katkeb ja Saksa võimud Saksa okupatsioonivõimud siis tegelikult teostavad selle. Kirik läheb kaheksanda armee nagu alluvusse, mitte päris nagu armee alluvuses oma osakond, mis sellega tegeleb, ehk kirikuküsimused hakkavad ikkagi kuuluma sellele vastavale osakonnale, mis kuulub kaheksanda armee koosseisu ja seal toimub juba esimest korda, siis siinse Balti luterlik kirikute lahutamine Üheteist ajutine valitsus kordab seda otsust hiljem, 19. aastal uuesti. Noh, siin on tegemist kahe võimuga, üks on võõra okupatsioonivõim eestlaste vaatevinklist vaadatuna ja teine on nagu meie eesti oma legaalne ja, ja seaduspärane või meist ajutine valitsus, mis kordab tegelikult sama ja 19. aasta kevadel võiks tõmmelda kevade reformid. 19. aasta kevadel reformide käigus. Eesti ajutine valitsus vabastab uuesti siinse kiriku Venemaa evangeelses luterlikus kirikus ta selle ülemkonsistooriumi, sest et need on juriidilised aktid, määrused, millega, millega tegelikult kirik lahutatakse Venemaa evangeelse luterliku kiriku kokku koosseisust. Ja vaja on siis ju uut struktuuri? No siis on vältimatult vaja uut struktuuri, loomulikult see vajadus selle uue struktuuri järgi oli siis olemas juba pikka aega need reformid ja see, see otsimine algab ju tegelikult juba 20. sajandi alguses algusest ja, ja need projektid on ju ka riigiduumas arutluse all ja kirikuriigi lahutust oodatakse 1905. aastal ja ollakse sellele juba väga lähedal, aga noh, teatavatel põhjustel see jääb teostamata. Venemaal. Tahan öelda siin selle veel ära mainida, et 18. aastal tegelikult Eestimaa sinod Liivima sinod võtsid vastu otsuse tuleb luua Balti ühtne luterlik maakirik kus siis Liivimaa, Eesti mäe, Kuramaa oleksid olnud noh, omaetteüksused omaette tervikut oma kirikuvalitsusega aga sinodaalselt ühendatud ikkagi nagu ühtsesse balti luterlikku maa kirikusse. Ja see loomulikult teostu. Ja juba 19. aastal on vaja valitsusel hakata tegema justkui endale kirikut, mis oleks ka neile kuidagi vastuvõetav. Nii et oleme siis kaugel niisugust keskaegsest mõtteviisist, kus kirikud tegid riik omal ajal kirik, kirik kujundas riiki. Et ikka 20. sajandi alguses riik üldjuhul teeb endale kiriku, sellise kujundab niisuguse kiriku, mis talle sobib, mis on tema ootustele, noh, ta lastele siis, kes seal riiki juhivad, milliseid parteide, millised vasakpoolsed või parempoolsed ja, või Ta tahab maailmavaated ja võitlevad siin ja, ja peavad võib-olla vajalikumaks rohkem. Niisugust eel konstantiinliku perioodi kirikute ja teised võib-olla näevad just, et oleks vaja võib-olla mingisugust Milano dikti, 313. aasta taolist kirikut. Üldiselt keegi ei räägi enam päris hilisemast sellisest konstantiinusele juba tema poegade ütleme, aegsest suurest riigikirikust keegi enam sellest küll ei unista. Jutt käib minust leebematest vormidest, et kas sulle radikaalne vorm või on mingisugune leebemad variandid võimalikud? Igal juhul 19. aasta alguses teeb ikkagi ajutine valitsus siis olulised sammud, tähendab, kõigepealt ühendab kiriku territoriaalselt, tähendab Liivimaa ja Eestimaa olid endiselt ikkagi kirglikult veel lahus. Ja, ja need Liivimaa Eesti maakoguduste vaimulikud ei osalenud eestimaakoguduste, vaimulike sinoditel näiteks. Ja nüüd 19. aasta septembris pärast seda küll üleüldist kirikliku kongressi toimumise kohe esimene suur sinod. Kohe järgmistel järgnevatel päevadel kus esimest korda toimus meie ajaloos siis ühendatud territooriumiga, siis sinod Liivimaa ja Eestimaa vaimulikud osalesid ühel ja samal sinodile oli siis loodud selline tervik, kiriklik territoorium. Ja nüüd need aprillikuu määrus, see oli selline ajutine koguduse korralduse määrus. Nii et kuni 26. aasta alguseni ja tegelikult on niisugune olukord, et Eesti ajutine valitsus oli andnud sellised konfessionaalsed tekitanud sellise konventsionaalse kirikuõiguslikku ruumi, ütleme, et niisugust interkonfessionaalset seadust ei olnud enne 20 kuuendat aastat olemas, kehtis küll meie põhiseaduse paragrahv 11 ehk see, et Eestis ei ole riigiusku. Enda südametunnistuse vabaduse paragrahv, mis oli kõigi jaoks muidugi kehtiv aga eraldi oli siis valitsus andnud veel luteri kirikule ja õigeusu kirikule, nendel on kõige suuremad kirikud neile oma ajutised määrused. Veel lisaks see kõik toimub 19. aasta kevadel. Nii et kui saadakse aru, et on vaja kirikul ka vastu võtta, uus koguduse korraldus, uus põhikiri ja saadi aru Kirikuvalitsus tuleb ümber valida. Nii nagu see 19-l aastal juba kõik väga selge ja arusaadav oli, sest noh, seisuste seadus, eks ole, mis likvideeris seisused ühest küljest andis selleks võimaluse. Ja riik oli selgelt valinud demokraatlikud põhimõtted ja nende põhimõtete järgi tuli siis ka kirik selle valid kirikuvalitsus ümber valida. Ja 19. aastal tõepoolest kõik see septembris toimub, võetakse vastu põhikiri, põhikirjas on huvitavad paragrahvid, kuskil 153 paragrahvi. Oli ses põhikirjas Eesti evangeelne luterlik kirik koosneb luterlikes kogudustes, mis paiknevad Eesti riigi territooriumil, kusjuures seal jäetakse võimalus ka väljaspool Eesti riigi territooriumil olevatel Eesti kogudustel sellega ühineda, kui nad soovivad. Muidugi ajalugu näitab, et nad ei ühinenud, küll see siis ei teostunud sellisel kujul. Aga see paragrahv selle sätestas ja seal on veel huvitavaid paragrahve, mis on olulised võib-olla mainida, et paragrahv, mis rääkis sellest, et Konsistoorium või kirikuvalitsus peab paiknema kindlasti pealinnas. Seitsmeteistkümnendal aastal oli esitatud selline eelnõu projekt, kus eestlased olid paigutanud oma tulevase konsistooriumi näiteks Tartusse mitte Tallinna. Tallinna oleks jäänud ikkagi see endine nii-öelda siis selline nagu saksa kogudus ilmselt ühendav Eestimaa konsistooriumi. Ja Tartus oleks siis hakkanud paiknema selline eesti kogudusi ühendav konsistooriumi, aga see nüüd oli see faas veel, kus arutati, et sakslased, eestlased kindlasti ühte ja samasse kirikusse kuuluda ei saa, ehk sellise vabakiriku vormi eeskõnelejate projekt, kes selliselt konsistooriumi paika panid, kus nad siis asetsesid. Ja veel ühest paragrahvist lamba peatuksin siin üks pikk teema mille üle 19. aastal ka pikalt arutati seal usuteaduskonna küsimus, selle avamise võimalus üldse Tartu Ülikoolis. Ja tegelikult, et ka vaimulike ettevalmistuse küsimus selles kontekstis selles tähenduses võtmes. Kas neil on vaja ikkagi akadeemilist usuteadust üleüldse niimoodi õppida ülikooli tasemel et teenida kogudusi. Ja nüüd seal 19. aastal jõutakse siis ühe sellise paragrahvi satestamiseni, kus öeldakse vaimulikuks kandideeriv peab olema ikkagi akadeemilise usuteaduskonna lõpetanud isik. Nii et see noh, on nagu läbi vaieldud ja pannakse, sätestatakse, et kindlasti luterliku kiriku vaimulik peab olema kõrgharidusega. See, mis nüüd 19. aastal ka kirikukongressil aset leiab, on muidugi see, et Konsistoorium vahetatakse välja rahvusliku printsiipi rakendades. Seal kõik kohad lähevad eestlastele. Ühtegi sakslast konsistooriumi liikmeks ei saa ega valita. Ja muidugi väga tähtis on küsimus, et mis rahvusest tuleb lõpuks piiskop ja siin rahvusradikaalsed jõud olid juba ammu ette ära otsustanud seda poliitikutes Jaan Tõnissoni eesotsas. Samuti Jaan Lattik, aktiivne, radikaalne rahvuslane, võiks öelda. On kindlalt seda meelt, et muidugi peab tulema piiskopiks ikkagi eestlane, etniliselt eestlane. Ja. Ja tegelikult see Jakob Kuke nimi siis sellistes koridorivestlustes või ütleme niimoodi poliitikute ringis käiakse juba ammu varem välja kui varem, kui seal kiriku kongressil ja Jakob Kukk ära valitakse. Nii et sellest aasta algab tõepoolest eestlaste juhtimisega evangeelse luterliku kirikuperiood luterliku kiriku ajaloos Eestis. See on ainulaadne, ainukordne Ta ei ole varem olnud. Ja nii, et väga-väga ajaloolise märgilise sündmusega ka sellest vaatevinklist vaadatuna on ta toimunud. Et võib öelda, et 100 aastat on nüüd luterlik kirik Eestis, Eesti evangeelne luterlik kirik külvana. Nüüd võib küll kindlalt niimoodi öelda, et ta on, ta on, ta on rohkem jah, nüüd 100 kui seitsmeteistkümnendal aastal, 100 seal nüüd kuidas keegi tahab tõlgendada, tõlgendada, aga, aga noh, tõlgendada ei saa lõpmatuseni niimoodi. Et me nagu meelevaldselt muudkui tõlgendamine, tõlgendame. Et ma arvan ka, et see, et miks kirik selle olulise juubeli siin tegelikult nagu sellele tähelepanu ei pööratud, Ki? Seda ei tähistatud. Johtub sellest, et seitsmeteistkümnenda aasta kirikukongressist on kõik, mis 19. aastal peaaegu teostus on, on viidud sinna seitsmeteistkümnendasse aastasse ehk kui nüüd võrrelda kogu seda retoorikat, mida on kasutatud just seitsmeteistkümnenda aasta kiriku kongressiga ja selle tähistamisega seoses siis ju on iga kriitiline noh, analüüsivõimeline inimene ja keskallikaid tunneb ja teab, siis näeb seda, kuidas seitsmeteistkümnenda aasta kontekstis juba räägitakse asjadest, mis tegelikult toimusid 19. aastal. Jaa, toitelised, mõned asjad veel hiljemgi veel, et kindlasti ei ole veel kirik lahutatud riigist näiteks, kindlasti ei ole tekkinud sellist olukorda seitsmeteistkümnendal aastal juba, kus oleks olnud saavutatud täielik Iseseisvus ilmaliku võimu suhtes või et oleks üleüldse sellise uue kiriku kuujuhtimisega keskvalitsusega kirikute kusagil sündinud, sellest lihtsalt ei eksisteeri mitte kusagil. Et me, noh, me peaksime küsima, kus kohas ja mis aadressil nad tegutsevad, sel juhul et seda aadressi ei ole ju. Ja, ja Eesti autona valitsus jätkas Eestimaa konsistooriumi tunnustamist. Ja seda konsistooriumi juhtis kindralsuperintendent nirviliangentman. Kes küll nüüd kui kirikukongresse üldine kirikukongress on toimunud, et teda ei ole piiskopiks valitud esitab küll 12. septembril kohe siseministeeriumile ka lahkumisavalduse ametist ja, aga talle ei anta õigust ametist lahkuda. Ta peab ametis olema nii kaua edasi, kuni Eesti vabariigi valitsus on ametisse kinnitanud. Ja nüüd jällegi just vabariigi valitsus kinnitab see näitab seda, et endiselt riik käib ikka sammu võrra eespool ja see on ikka nagu see vene 1832. aasta kirikuseaduse järgi. Ehk vabariigi valitsus peab ametisse kinnitama piiskopi ja asepresidendi, siis konsistooriumi asepresidendiks valiti Friedrich aken. Ja see toimub seitsmeteistkümnendal oktoobril ja kogu konsistooriumi uus koosseis kinnitatakse ametisse 29. oktoobril aastal 19919, niiet veel ei ole kirik selles mõttes ka täielikult nagu lahusriigist. Et siin on nimetatud sammud, on tehtud vabariigi valitsuse poolt ametisse määramise kinnitanud, kõik peab toimuma nüüd see situatsioon kestab kuni 26. aastani. Rääkida täielikult vabast vaimust lahutatud kirikust ei ole varem mitte kuidagi võimalik rääkida. Kõik need tunnused, mina ei räägiks siin mitte kiriku New York kirikuga asutamisest vaid ikkagi selle vormi muutusest väga selgetest vormi muutustesse, sellepärast et 1900 seitsmeteistkümnendal aastal vormimuutusi ei kaasnenud reaalselt. Räägiti küll, mis on tulevikuideaal, nagu mõtlesin, selline revolutsiooni aegne idee ja ideaal on püstitatud. Aga ei saa rääkida, et see oleks seal teostunud. Et need on kaks väga olulist vahet ja, ja see, et see niimoodi ära unustatakse, siis et see näitabki seda nüüd, et et väga üle võimendatud on seitsmeteistkümnenda aasta kirikukongress ja see on jätnud täielikult varju 19. aasta kiriku üldkirikukongressi. Sest need ka kongresside koosseisud on väga erinevad, ühe sõnana ainult osalevad eesti koguduse saadikud esimesel kongressil, aga teisel on ikkagi üldkirik tervikuna esindatud. Nüüd vahest on ka kirjanduses läbi kirjutatud seda teemat selliselt, et esimesel kongressil oleks justkui vaimulikkond olnud kokku leplikum üksmeelsem ja noh, et siis 19-l aastal mindi, mindi totaalselt tülli. Ehk seal enam seda üksmeelsust ei olnud, okupatsiooniaeg oli vahel olnud ühe aasta ja et kiriku kongressil eestlased ja sakslased läksid esimest korda ei oska tülli. Ja see on jällegi vildak, kas sellepärast, et seal seal oli 19. aasta kirikukongressil ei tulnud mitte kokku samad inimesed täpselt, kes olid seitsmeteistkümnendal aastal kokku tulnud. Ja mitmedki nägid seal 11 ilmselt ka elus esimest korda võib-olla üldse. Ja kui me võrdleme nüüd neid tonaalsusi, pingeid rahvuspingeid kirikus, siis 19. aastal situatsioon ikkagi hoopis teine ja sinna kirikukongressile on kokku tulnud endine kiriku juhtkond, kelleks olid sakslased, baltisakslased, sina tulevad kõik baltisakslased, kirikuõpetajad, kes linna kogudusi ootasid või eesti kogudusi teenisid väga paljud baltisaksa vaimulikud teenist, realisti kogudusi. Aga noh, linna kogudused olid, eks ole, seitsmeteistkümnendal aastal puudunud siis nüüd on loomulikult nad kõik koos ja mis seal toimub, kirikukongressile muidugi okupatsiooniaegsete probleemide ja, ja lahendamine ehk ta nagu tegelikult eestlaste vaatevinklist vaadatuna siis need, kes on reetnud rahvakiriku kes on siis pooldanud, tervitanud okupatsioonivõimu, on rääkinud mingisugusest sellest balti luterlikus maakirikus, seda pooldanud keiser vilje, mille telegramme tänu telegramme näiteks saatnud või vähemalt noh, alla kirjutanud. Kes on tänujumalateenistusi pidanud, eks ole, kirikutes kui saksa võimud Eestisse tungisid. Et vot see arveteklaarimine onju, võiks öelda kirikukongressi esimese päeva energia viib kõik selle problemaatika lahendamiseni ja seal muidugi oli tõepoolest pinget väga palju õhus ja seal oli see oht, et kui nüüd valiti ära ka siis veel pärasse konsistooriumi koosseis, kus mitte ühtegi sakslast enam ei valitud konsistooriumi siis oli see paljude niisugune hinnang, et tõenäoliselt sakslased. Ja ilmselt nende eeskujul ka rootslased sellesse Eesti Evangeelse Luterliku kirikusse ikkagi kuuluma ei hakka. Ja nad tõenäoliselt võivad asutada nii-öelda oma kõrval kiriku ehk. Iseseisva kirikuvalitsusega ja võib-olla ka oma oma piiskopiga. Nii et see oli siis reaalne üks stsenaarium, mis Lätis ju ka niimoodi läks, tegelikult. Aga Eestis oli seesama oht, et see võib nii minna. Aga, aga ta ei läinud muidugi, aga muidugi sündisid rahvuslikud brauskonnad, hiljem need pinged päris palju pingeid jäi ja pinged lahkusid 39. aastal alles. Aga kuni sinnamaani oli rahvussuhted kirikus, oli üks niisugune permanentne probleem tegelikult kuni 39. aastani. Põnev oleks muidugi lugeda tõesti neid 1919. aasta kirikukongressi protokolle, aga nagu nimetatud, siis kõik on avalikult olemas saagas, nii et neid saab oma koduarvutist lugeda. Ja tõepoolest, see võimalus on olemas, ei ole nii kaua aega olnud, aga see on võib-olla ainult üks kuu aega äkki nii olnud juba kui seda teha saab. Aitäh meenutamast neid sündmusi 100 aastat tagasi. Septembris 1919. Riho Saardi, Eesti Evangeelse Luterliku kiriku usuteaduse Instituudi kirikuloo professor. Tänaseks kõik saate seadis kokku toimetaja Meelis Süld kuulmiseni tuleval pühapäeval kell 19, null viis, kui jumal lubab. Ja me elame rahulikku õhtut.