Kuulates äsja kõlanud laulu, ei teki kahtlustki selles, et esitaja on hispaania juurtega Victoria de los Angeles, kodanikunimega Victoria koomest. Siima on katalonlanna sündinud Barcelonas. Esimesel novembril kaheksakümneaastaseks saav lauljanna ei esine publikule juba aastaid kuid legend elab edasi ja leidub neidki, kes tema esinemist Tallinnas Estonia kontserdisaalis 1979. aasta maikuus veel mäletavad. Mälusse on jäänud võib-olla üks niisugune emotsionaalne moment, ma ilmselt meeletult ootasin seda kontserti. Mul oli ettekujutus temast kui interpredist ja hääle ääretult niisugusest tämbririkast ja, ja soojast häälest ja selle tõttu muidugi. Nii kurb kui see ka ei ole, et ikkagi jälle siis, kui kuuled lauljaid selles vanuses, kus hakkab neil nii-öelda see loojang kätte tulema siis tuleb üle elada niukseid, teatud pettumusi ja pettumust ma mäletan. Tähendab, luust tema musikaalsus võlus tema interpretatsiooni peenus, võlus tema ääretult sarmikas väljanägemine ja, ja üldse suhtlus publikuga. Aga pettumus tuli hääle kvaliteedist selles mõttes, et nüüd praegu tagantjärgi rehkendades ta oli siis 56 aastane Miia, kuna ta, taanlane siis nemad ju alustavad ikka väga varakult ja nüüd tema elulugu teades ta tegelikult ei olnud sugugi mitte kogemata laulmise juurde tulnud inimene, vaid ta alustas hoopis teisel alal õpinguid ja siis ikkagi siirdus lauluõpingutele, aga tuleb välja, et ainult kolme aastaga piirdusid tema õppimised ja vaat need ongi asjad, mis maksavad väga valusalt kätte. Los Angeles pidas isegi kaua vastu ja tänu ilmselt sellele oma repertuaarivalikule sest ta ju sellel kontserdil nüüd siis lauliski seda niisugust põhivaramut siin suumonid praam, siis Carlaatid, Bergoleesid ja teed ja muidugi need hispaanlased granados ja Rodrigo ja obradors ja niisuguseid, mis temale täiesti tema Ruusmaa kindlasti oli. Siis on ta laulnud, on annatan, laulnud isegi myyd. See ju näitab seda, et järelikult tal ei olnud mitte ainult niisugune kammerlik ja õrn ja väike hääl, vaid tal oli väga tundev hääl kindlasti ja vastasel juhul ei oleks ta ju nii kaua aastaid nii metropoliit läänes ja koert kaadenisse olnud ikka väga nõutud. Ooperilaulja ka. Aga tema puhul muidugi ilmselt, et kõiki dirigente ja kaaslauljaid võlus tema niisugune ääretult peennüansside väljatoomise oskus. Kunagine karusoo, kaasaegne tenor Lauri Volpi, kes on võtnud omal ajal ette niisuguse häälte võrdlemise kohta lausa raamat välja anda siis Los Angeles ja marja kallas, kellel on mõlemal tänavu aasta 80. juubel kuuluvad nende hulka, keda kumbagi mitte kellelegiga paralleelitada ei saa, ei saa võrrelda, Nad on nähtused omaette ja täielikult unikaalsed. Rääkis laulja ja lauluõpetaja Tiiulevalt Eesti publiku ette jõudis lauljanna juba oma karjääri loojangul kuid algus oli olnud särav ja paljutõotav. Tõus tippu kiire ja vaimustav ning aktiivset esinemist ooperi- ja kontserdilavadel jagus mitmeks aastakümneks pea kõikidele Mandritele. Ma ei arvanud, et minust tuleb professionaalne laulja, pihib lauljanna ajakirju Pera News 1994. aastal avaldatud intervjuus. Aga lapsepõlvest peale ja kooliajal laulsin ma lakkamatult ja sageli kuulsin ilusa hääle kohta kiidusõnu. Pärast on ju kodusõja lõppu, 1939. aastal viis õde mind Barcelona konservatooriumisse piima. Kuna ma ei teadnudki, siis veel, mis asi see ooper üldse on? Tundsin pigem hirmu kui heameelt. Õpetaja Dolores Frau juhatusel läbis Victoria kuueaastase õpiaja poole kiiremini, saades diplomiga klaveri ja kitarrimängus. 16. selt osalesin raadiokonkursil ja sain selle eest 1000, kes eetat. Laulsin poeemist Nimiid. Mu perekond oli väga vähenõudlik, isa töötas ülikoolis, majahoidjana. Avastasin laulmisega saab ka raha teenida ja oma peret aidata. Ka see innustas mind laulmisega tõsisemalt tegelema. Teatridebüüt toimus 1941. aastal ja see oli nimi poeenis teatro Victoria's. Ametlikuks karjääri algusajaks tuleb pidada aga 1940 neljandat aastat kui toimus esimene soolokontsert kodulinnas Barcelonas, millele paari kuu pärast järgnes krahvinna osatäitmine Mozarti Figaro pulmas Barcelona Liszeo teatris. Victoria oli siis vaid 21 aastane. Rahvusvaheline veer sai tuule tiibadesse kolm aastat hiljem, kui ta võitis Genfis rahvusvahelise laulukonkursi, millele järgnes Pakkumine. BBC-lt lauldas saluudide Falia ooperi lühike eluraadioid, kandes. 50.-te aastate algust tõi tohutult kumisi Stockholmist, Kopenhaagenist, Helsingist, Oslost, Pariisist, Milanost ja Londonist. Ta laulis Pariisi ooperis Londoni kommend kaadenismi Pohhimis. Edasi tuli nimiosa Ariadne naksaselt laskalas ja Margarete Faustist Metropolitan operas. New Yorgi Metropolitan Opera ongi teater, kus Los Angeles kõige rohkem laulis karjääri tippaegadel kuus-seitse kuud aastas ja mitte ainult tooperi teatris, vaid ka kontserdisaalides karnegi hoolis, Downholis, Metropolitan Muuseumis, Hanteri kolledžis ja mujal. Netis on ta kokku osalenud 102. etenduses 11. erinevas rollis. Putšiini, Mimi ja Georgest son Verdi Violetta jadest eemana Wagneri Elizabethi aiva Mozarti krahvinna teema, Noon debiiciimeli saand piseemika Eela Rossini, Rosiinaja, Margarete Kunufaustis. Karjääri algusaegadest alates laulis Los Angeles praktiliselt kõike barokist pelgantoni lisaks Mozart, prantsuse muusika, veristid Wagner ja Hispaania Sartzuelad. Minu repertuaari valik toimus lihtsalt. Ma ei arutlenud kunagi, et nüüd hakkan laulma prantsuse muusikat ja seejärel itaalia oma. Ma ei pidanud seda vajalikuks. Lihtsalt võtsin mingi teose käsile ja kui ma seda oletada suutsin, siis ka esitasin. Hästi arenenud tugev intuitsioon ongi Victoria sügava musikaalsuse tagatis mis võimaldas tal orienteeruda erinevate stiilide peensustesse. Intuitsioon, suur looduse poolt kingitud anne on kogu tema kunsti keskmeks. Hääl, mis sillerdas, kui kaunilt lihvitud Paal pidi leppima ka maa külgetõmbejõuga. Neid ühendav kaar Los Angelese hääl sisaldas terve spektri jagu kirkaid, värve ja pooltoone, mis realiseerusid täiuslikult kujundatud meloodiad des, millele lisandus hiilgav rütmitaju ja peenelt kujundatud dünaamika koos esitamise äärmise siirusega. Selline ongi lühike kirjeldus Los Angelese kaunist ja esteetilisest esitus maneerist. Lauljatöö viis teda peaaegu maailma kõigisse suurematesse ooperimajadesse ja kontserdisaalidesse. Kuuekümnendatel aastatel laulis ta Buenos Aireses teatris koloon Viini riigiooperis, Rooma päris Napoli, San Carlo ooperis, Lamonees, Brüsselis, Mexico Citys, Kopenhaagenis ja Stockholmis. Repertuaari lisandusid ooperid Don Giovanni, Carmen serilia habemeajaja siis alati ja Velleaasemelist saanud Nürnbergi meisterlauljad, latravjaata Simon bokaneegra ja Tiido ja Haanjas. 1961. aastal kutsus Viilanud Wagner ta pankrotti festivalile laulma Elizabethi Tanhoizervjuus lavastuses. Kahjuks just pärast seda kogemust loobus Los Angeles järk-järgult esinemistest ooperilaval ja pühenduskontserttegevusele. Lauljanna parimad aastad langesid ühte Ell b plaatide koidiku ja loojangu. Ka plaadifirma EMI on tema osavõtul alaliseks jäädvustanud 27 ooperit. Tervikuna nimetagem vaid Karmen puhe, Manoon, latravjaataja, Lavydabre. Salvestamine oli tore töö, meenutab lauljanna. Ja selleks arvuti pikalt aega. Mitte nii nagu nüüd, et Ühe päevaga peab plaat valmis olema. Kui aaria kohe välja ei tulnud, tehti see järgmisel päeval uuesti. Ja ka kolleegid olid vaimustavad. Me olime esimesed, kellega täispikkuses oopereid salvestati. On salvestatud sadu boheemia, karme neid, kuid meile jääb alustajate au. Lisaks ooperietenduste salvestusele on ilmunud 40 albumit, kõige mitmekesisema muusikavalikuga saksa, prantsuse, hispaania laulud, vanem ja uuem muusika. Ja otseselt loomulikult on teiste seas esiplaanil hispaania laulud. Hispaania muusika on väga eriline, väga väljakutsuv ja liikuv hispaania kuld. Tuur on täis kontraste. Siit leiab Mauri juudi kreek ka Rooma ja Veneetsia tsivilisatsioonide jälgi. Ja sellest moodustub mingi eriline segu kerglikkusest ja vaos hoitusest. Ja ka hispaania keel on väga huvitav. Üks asjaolu veel, mis tegi temast ideaalse laulja salvestuste tegemisel. Temas olid täpsus ja valmisolek ühendatud intiimsuse ja spontaansuse ka. Ja tulemus on elav esitus, justkui kõlaks muusika siin ja praegu. Tema kontsertrepertuaaris on muusikat alati, kes 16.-st kuni 20. sajandini ja koosneb 1200-st laulust. Pika karjääri jooksul tegi ta koostööd paljude oma aja silmapaistvate muusikutega. Siin reas seisavad dirigendid söör Toomas piigem Sõerd, John Barbi rolli, Herbert von Karajan, sõõrm, George Zolti, Charles Müng, Victor des saavat Ta Tuljusserahvinja. Teised lauljatest on mälestusväärne koostöö Elizabeth Schwartz, Kofi Dietrich Fischer Disco eralt Moore'i ja Johvrid pärssoniga. Legendaarne lauljate saatja Gerald Moore kirjutab oma raamatus Victoria Tilozanhelase kohta järgmist. Olin harjunud Saksa ja Austria lauljatega. Imepärane oli näha, kuivõrd erines Victoria Schuberti tõlgendus nende omast. Paljud neist on täis nii suurt aukartust, et mõtlevad ja muretsevad igasuguse sädeluse ja päikesepaiste suubertist minema. Victoria nii ei teinud. Tavas Subertile oma südame ja laulis. Ja Saksamaa oli tema jalge ees. Victoria on ise suurepärane pianist, kes ei vaja repetiitorit isegi piiblist saab igaveseks samamoodi aru, rääkimata siis muusikapalast, mida igaüks interpreteerib erinevalt, ütleb lauljanna. Ma ei vaja vahendajaid. Enesekindlus ja eneseusaldus on omadused, mida Victoria elas hanghele sama meistrikursustel tallegi lauljatele sisendada püüab. Nõuandeid võib jagada lõbuks tuult, kuid kõige olulisemat otsida iseendas ennast saab igaüks ainult ise. Alati peab olema midagi öelda, kuid samal ajal peab püüdma olla alandlik, sest armastus muusika vastu nõuab meilt seda kõike muud asjad peavad kõrvale jääma. Tuleb palju mõelda, et lõplikult iseennast mõista. Iga hääl on ju eriline ja ainult ise saab selgeks teha, kuidas häälepaelad töötavad. Ma usun iga maa traditsioonidesse, kuid lauldes ei tohi neist siiski kramplikult kinni pidada. Nii võib kergesti tekkida seda. Ja lõpuks pole sa mitte enam sina ise, vaid kellelegi väike koopia. Sellest ajast peale, kui Victoria 1944. aastal oma karjääri alustas, on maailmas palju muutunud. Inimesi ümbritseb liig suur müra igas mõttes, ütles nii, et enese kuuldavaks tegemine nõuab aina suuremat pingutust, nippe ja tugevaid detsibell. Aina vähemaks jääb neid kest hingelist intiimset lähedust, mida pakub poeesia ja klassikaline muusika vajavad ja hindavad. Ja ka muusikute endi suhtumine on tema arust muutunud. Iga hinna eest üritaks olla teistest parem vaata et ainuke ja esimene, kelle väärtuse määraks on ülikõrge honorar. Alandlikkust muusikaarmastusest ei saa siin juttugi olla. Unustatakse ära, et kunstnik on eelkõige jumala ja inimeste, mitte mammonateener ja kunst ning muusika, mis peaksid inimhinge arendama, ei teeni enam oma õilsat eesmärki. Ma olen oma pika karjääri jooksul tundnud sügavat armastust oma publiku vastu, kes on tulnud mind kuulama. Ma tajun, et publik armastab mind samuti mitte kui lauljat, vaid kui inimest. Nüüd, kus olen juba eakas, ei ole see vastastikune leek kustunud vaid lõõmab veel eredamalt, kui nooruses. Tunnen, see on samasugune kui 20 aastaselt alustades. Ma ei olnud mitte keegi ja ma olen selliseks ka jäänud. Olen inimene nagu kõik teisedki ja publik tajub seda. Ta on üks meie seast, mõtlevad nad, ainult et ta laulab. See on kõige tähtsam, sest see on elu tõeline elu, kõik muu on tühine, ütles Victoria Los Angeles ajakiri opera Newsi intervjuus. 1994. aastal. Bell, lauljanna mälestusi elust ja kunstist, Pieter Robertsile antud intervjuu põhjal. Kodulinnas Lizzo teatris laulsin ma vaid seda, mida tahtsin. Mitte keegi ei öelnud mulle kunagi, mida või kuidas ma pean midagi tegema. Pärast sõda, kui alustasin, ei olnud Hispaanias häid lauljaid ja mul ei olnud võimalust kuulata ka teisi maailmas tegutsevaid. Olin õnnelik, sest sain olla vaba ja mitte ükski dirigent ega lavastaja ei takistanud mind. Noort kogemusteta lauljat on ju lihtne hävitada, laskmata tal õppida ja areneda läbi iseenda rolli loomise kogemuse tehes vaid seda, mida lavastaja või dirigent tahab. Kaob elav esitus ja laval tegutseb marionett. Kell seal tegelikult ebamugav olla on. Ma laulsin väga sensitiivsed, suurte heliloojate naiskangelanna teleloodud rolle, kellega mul naisena on palju ühist. See oli mulle suurimaks loominguliseks rõõmuks. Mis puutub ooperi või kammerlaulu, siis tegelikult meeldib mulle olla pigem kammerlaulja, kes esineb ka ooperis, mitte vastupidi. Merlaul kuulub jah vähemusele, kuid millisele suurepärasele vähemusele alati soovinud rohkem kammerlaulja olla ja usun, et kui mu esinemine publikule meeldib, tulevad nad kament ooperisse kuulama. Muusikamaailm on rikkalikum, loomulikum ja ka loogilisem kui ooper. Ooperis on veel ka palju muid tegureid, mis kaasay võtavad. Meikap, kostüümid, valgus, lavastaja ja dirigent. Laulja võib leida end järsku väga konfliktsete asjade keskel. Kammerlaval see puudub, on vaid esitaja isikupära ja muusika. Victoria osa on selles ja marja kallas on sündinud samal aastal ning neil oli kokkupuutepunkte ka suure tiiva eluajal. Victoria meenutab, kui marja tulimeti laulma, küsis ta meie ühistelt tuttavatelt. Öelge mulle, mis Victoriale tegelikult tõeliselt meeldib. Keegi ei osanud talle vastata, kuna tegin kindlat vahet oma eraelu ja töö vahel. Laotanud elus oma tundeid laiali ega veetnud aega restoranides ja ööklubides. Ma töötasin kodus üksinda. Mul oli kaks täiesti erinevat elu, ühel pool publiku poolt armastatud ooperistaar ja teisel pool Victoria Magrina tavaline rasket tööd tegev naine ja ema nagu iga teine. Mina vastaks selle poolest, et iga esinemine oli minu jaoks nagu peole minek, kus sai kohtuda aina uute inimestega ja kogeda suhet Ta ja suhtumiste erinevaid külgi. Laulmine on minu jaoks nagu nooruse ja armastuse purskkaev ja ma vajan seda, et olemas olla. Victoria de los Angeles esimene Tallinnas 1979. aastal ja see ei olnud ta viimane kontsert. Kontserttegevus jätkus ka kaheksakümnendatel aastatel. Ma lõpetan laulmise siis, kui enam laulda ei taha, on ta öelnud või kui ma ei suuda enam laulda. Ühel päeval mind lihtsalt enam pole. Siin. Lauljana 70 viiendat sünnipäeva tähistasid tema muusikutest sõbrad pianistalis seadelaroodža Lutsar, Teina, Augustin, Leon aara ja teised Madridis Sart Soela teatris. Ta väärib seda, ütlesid nad, sest ta on meie rahvuslik uhkus. Victoria oli sel ajal kodus Barcelonas. Igaviku seisukohast on iga inimese teekond sama põgus kui linnu tiivalöökkõrguses või jälje paar liival mida märkavad vaid need, kes temaga samal ajal rannal viibivad. Suure kunstniku anne lahvatab, kui sabatäht taevalaotuses ja kel jätkub taipu pilt oma jalge eest kõrgemale ja kaugemale tõsta kogeb midagi ainukordset. Meie olime siin lühikesed 50 minutit koos legendaarse lauljanna Victoria Tilozanhelisega Victoriaga inglite juurest. Saate legendaarsest Hispaania lauljannast Victoria Los Angelesest koostas Tiina kuningas, operaator oli see lebas saates kõlas veel v tere laul, nelgid Mimiaaria Putšiini ooperist poeem, soluudi aaria defalia ooperist lühike elu. Margaret pärliaaria Kuno Faustist Habanerapy see Carmenist katkend Schuberti laulust, minia harfimängija koostiidrifišerdis kauga Georgest sani aaria Puccini ooperist madaam pater flai kriigi sind armastan ja laul Sartzuelastel ninnu Hudio.