Elust Setumaal. Raadiokulle ja Leima Evelin Pertes sinna. Volmeri Hardi vahtlusele film Johannes Pääsukese tõeline Elo on valm saanu tämbedima jutu pää, osa tõlkija seppa otiga. Nii kõnelemi, kuis ta hinnast setomaal tundse, nii mõtles. Pääsakanevad ka jope pealt ära lämmiskist kulla lömmis, kas see Lõuna-Eesti Halcalemmini, kus, kus sulate Lõuna-Eestis olla hall, nii, kassas jääme terralle, setomaa olemine, hinemised, niidu, filmi tegemine, kanalat, suurt hinda, mälestust, ja mulle väga meeldib see oma, ma ei hakka praegu üritama seto keelt rääkida, sest ma ei ole piisavas konditsioonis selleks veel. Aga ma olen väga-väga meeldib, ma olen seto, seda mul puuduvad igasugused juured, mida ma ise teaksin, et seal on ja ma olen ise täiesti põhjaeestlane ja täis tallinlane aga üks, 10 või rohkem aastat tagasi, kui ma kolisin siia Tartusse, siis hakkas hakkasid ka erinevad tööprojektid ja niisama kiskuma mind sinna veel lõuna poole. Ja ma olen seal veetnud nüüd juba päris palju. Ma olen küll valdavalt satun suvel sinna rohkem, aga no mõnikord talvel ka ja, ja see on hakanud küll väga mul südame külge kasvama kõik need inimesed ja ma tunnen nii paljusid seal nagu kohalikke rahvast ja, ja, ja, ja, ja kogusin kui suur see loodus, see on imeline, fantastiline. Ma loodan, et elu ja muud asjad ikka viivad mind sinna tagasi, aga Setumaal on kindlasti selline koht, kus ma on alati käima ja jään alati olema ja õhkama too pärast, et sulama sõprusel kolla-kolla Otete, mis hütist? Johannes pääsukesel sepati? Midagi õnnis, vot seda ma nüüd ei oskagi öelda, ma loodan, et me mõlemad noh, kasvõi see, et me mõlemad oled noor ja elas. Ja temagi surnud, mina veel elan, aga. Ja ma ei tea, kui ilus ma nüüd olen, tema oli küll väga ilus mees ja Johannes Pääsuke fantastiline modell. Vot see on keeruline küsimus, jah, ma võtnud eestikeelset, kuna ta temast on nii vähe teada, meie vahel on nii suur ajaline lõhn. Et, et ma, ma ei oska öelda, ma tunnen me kindlasti, mis meil on ühist see, et meile meie tohutu armastusfilmi vastu liikuvate piltide, temal oli see, kui mina tunnen seda, et ma olen alati vaadanud filme lapsest peale ja ja, ja nagu tahan nagu nisu neisse sisse minna ja sellepärast ma hakkasin näitlejaks, et see on võimalus minna filmide sisse nagu kuidagi ise luua maailm. Ka mitte ilmtingimata näitlejana, vaid nagu kuidas sa võid isegi ütelda filmi sisse tahad sa rohkema minna, kui võib-olla mõne teksti siis see teatrimaailma? Ma ei saa niimoodi võrrelda, näiteks ma ei tea, minu jaoks ei ole minule meeldivad lood ja ma arvan, et seal minu jaoks ei ole vahet, kui tal nagu see meedium või kuidas neid esitada. Et filmiteater on muidugi väga erinevad ja, ja ja võib-olla mõned lood passivad filmi paremini, mõned lood passivad teatrisse paremini. Vaat, ma ei oska seda öelda, aga kui lugu on vägev, siis mul on ükskõik, kus ta on, kui ta on esitatud ka raadioteatrivormis, aga ta mõjub, siis on supersüdamega täie mingi perest pääsukese lugu, nii väkke vette Sulle ta kõrda läts, et mis seal oli säänest täitsa mõtlik, jah, ma tahad Johannes olla teemi ära. Ma ütlesin jah, enne kui ma tegelikult seda lugu teadsin, sest alguses ma arvasin. Film tuleb üldse Johannes Pääsukesest ja tema elust, aga tegelikult ta tuli kitsalt ainult sellest ühest setu retkest, kus ta käis siis Eesti Rahva Muuseumi pildi, kus sa mõtlesid, et armastas paadiga sõita ja ja seda küll ei aja, et et kui ma seda, et see stsenaarium muidugi muutus väga palju, mis algselt oli ja mis ta lõpuks oli, et neid erinevaid variante oli seal palju. Aga, aga jah, eks see setomaa, see oli selline, ma tundsin, et ma saan jälle sinna tagasi ja see oli ka üks kindlasti üks argument, miks tahtsin seda filmi teha, äkki ma selle otset sa ise nii setomaale võid ütelda Sanoia taga sinna oodata, et suured Nonii tervist ja jääks noorest aitäh ja teile ka kõike seda ja veel rohkem. Male Leima Evelin kullelge seto keeli Chituudisid ees päeva puulsaitse õdagu.