Tere, minu nimi Peeter kantsler, ma räägin nagu alati kirjandusest. Mul on ka kaaslane vastas, praeguses ei paljasta veel teinud, ega kõigepealt ma räägin Piret Bristoli luulekogust kaotsiminemise loitsud. Pisut mille on välja andnud Eesti keele sihtasutus, mida öelda Piret Bristoli koht. Et kuidagi läbi kirjandusele elu on ta mu sõber. Ja kui ma loen, siis ma kogu aeg tajun, et ta muutub aina paremaks ja paremaks ja paremaks. Ta muutub tähele majalikumaks TEMA SÕNA vanad sõnastused kujundit muutuvad täpsemaks, arusaadavamaks, lihtsamalt loetavaks. Ja mul oli siis ta väga meeldiv lugeda, kusjuures nagu korralik luuletaja luuletab ta ikkagi ainult iseendast. Ja see tähendab inimlik jälg, see taju, et on olemas kusagil Piret Bristol, tal on väga vahva fotova, praegu lehitsen raamatut, väga vahva foto on raamatut, aga see võtab kohutavalt hea mulle, mul on südasuvel, ega ma loen seda. Andres Vanapa andis välja oma luulekogu pätivile. Seda luulekogu katsetasin inimeste peal umbes 10 inimese reageeringut olite absoluutselt vastandlikud. Osa, ütles, et on tegemist täieliku saastaga. Teine osa ütles, et jõle kihvt. Ja siis ma ise mõtlesin, et miks see nii on. Aga ma ei mõelnud välja, küsinud vanata enda käest, et miks see nii on vana pütusega nii peabki olema. Siis lugesin läbi Jaan Kruusvallinäidendite kogumikku raba linnu kõik. Ja hakkasin mõtlema selle asja peale. Et kes on Eestis teinud korralikud talupojakirjandust talupojapärimuse talupojahoiakut peal põhinevat kirjandust, teine veel on Mats traat ja mõlemaid neid on kuidagi alahinnatud minu meelest või vähemalt kriitiku poole pealt, sest talupoja hoiak siin maailmas Meie maailmas selles väikeses maailmas see on tohutult tähtis, et mis sellega juhtus kunagi mis juhtus läbi sajandite tähtis ja see on tegelikult meie meie olemine, meie elamine ja kruusvalli näidendi järgivad seda talupojakultuuri ja seda suhtumist toovad selle esile. Tead hoiakud, kui ma hakkasin kirjeldama selleks lõputu ja igav, aga tasub lugeda. Mul on ka kaaslane, minu vastas istub Aarne Ruben kes on ise tegelenud väga palju ajalooga. Kirjutatud on minu meelest ühe täitsa hea romaani ühe kummalise teos, mis on Johannes Vares-Barbaruse valitsus. Miks hakkasid tegelema nende arhiividega, miks hakkasid võtma seda kirjaniku hoiakut ajaloo kaudu, miks sa ei näinud seda seetõttu nagu sürrealist või nimetad ennast kelleks tahes? On liiga reaalne inimene, mulle meeldivad kuivad faktid ja kuival fakt, seda enam saab sinna juurde panna mahlast tõlgendust ja fantaasiat. Aga selleks peab olema kõigepealt faktide selgroog. Miks sa, miks sa võtsid selle just nimelt selle kolmekümnendat 20. kolmutast? Eelmisse sajandisse? Tooge või miks siin hakkasin huvitama? Olen 96. aastal, ma käisin ringi koplis ja kalamajas ja vaatasin kõiki neid vanu puumaju, mis lõhnavad väga huvitavalt seestpoolt ja vaatasin neid kohe vundamendist katuseni ja käisin nendel tänavatel ja siis hakkasin tundma, et ma pean kuidagi saama lähemal nendele inimestele, kes kunagi liikusid kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel, nendes kohtades. Aga miks, aga vaimne põhjus? Pain ähvat. Te olete Hans Kruusi kohta näiteks kirjutanud, milline libainimene ta oli, ühte koma teist oled öelnud, sa oled lihtsalt teinud seda, mida tahad, aga miks? Hans Kruus iseenesest on juba niivõrd huvitav debaas tema aju. Kui oli esimese mai rongkäik, siis tema ikka liikus karskusliidu lipu all. Aga pärast siis tegin väiksed. Sel päeval esimesil mail ta ikkagi karskustegelastega suhtles palju, aga ta käis ka oma riigikogu palka laiaks löömas, seal hindamispluusi, isiksus. Ta kirjutas kaks ajalugu. Eesti vabariigi ajalugu ja teine on ENSV ajalugu kõige esmane. Ja peale selle minu meelest sa võtsid niisugused asjad üles, mis mind täiesti hämmastasid, tähendab, et Eesti sotsiaaldemokraatia hävitati Nõukogude Venemaa poolt. Jah, nii see oli, seal ju kahtlemata väga huvitav, kui üks inimene kirjutab seitsmeteistkümnendal aastal, et Jaan Tõnisson olla Eesti rahva vallisa aga 46. aastal ta kirjutab, et Jaan Tõnisson on rahvusvahelise imperialismi käsik, kes ässitas rahvast töörahva riigi vastu. Aga äkki räägiks sellisest kirjanikust nagu Nikolai batooni? Hea meelega? Ma lugesin tema viimast romaani Centauri söötis mulle kohtadelt hea mulje, et on keeleliselt otsiv, keeleliselt andekas inimene, keel on tema jaoks nagu mingi eesmärk ka omaette. Kuidas midagi öelda? Eesti kirjanikult tavaliselt kirjutavad, see on ka võib-olla sinuga kirjutatud väga kirjakeele lähedane, nii nagu koolis õpetatakse. Aga batuurinud tuleb kirjutada sellist kirjandust, mis ei ole päris. See on väga tervitatav, kõik ei oska kirjutada kirjakeele kaugelt. Kui olla meie siin Põhja-Eesti inimesed, eriti meil on, meil on raskem, aga õnneks on Lõuna-Eestis seal, kus on väga tuntavad murda alainimesed, kirjanikud, nemad on väga aktiivselt praegu selline kirjanduslik paraku ei levi, batuuri on natukene üldisem. Viimane romaan, mis seal siis toimub? See on tegelikult maailma poliitiline olukord. Ta kirjutab seda niimoodi, nagu see toimuks setomaal. Ta on keeleliselt on kuidagi otsinud nishi. Aga miks sa ise kirjutad kirjakeeles? Miks öötsi? Tõsi väljendit? Üks asi on selles, et olen tajunud, et keel jääb liiga väikeseks, need väljendusvahendid jäävad liigahtaks minu jaoks. Et keeles on teatud hulk sõnu ja kui kirjanik kasutab mingisugust uudissõna või unarsõnu, siis lai saada temast aru. Aga teksti jälle ei hakka ilusti lainetama, kui on kogu aeg ühed ja samad sõnad, näiteks siin, kui lugeda seda pealkirja kaotsiminemise loitsud siis või seda Pealkiri, vot see pealkiri. On juba raba ilu, kõik see on poeetilisem. Sinul, rabalind on väga määramatu ja samas kohas on ta ilmselt mingisugune lind, vaatame, vaatame Toomas Vindi uut romaani, ka minu abielu prostituudiga. Huvitav, mis seal romaanis võiks olla, ma ei ole seda lugenud. Kui sa küsisid, et räägib pealkiri. Teades toomas vinti, võib arvata, et siin on üks linnastseen. Ja siin on üks keskklassi inimene, kes abiellub prostituudi armastuse pärast kindlasti, sest muidu prostituut teeniks edasi oma raha keele juurde tagasi. Miks sa kirjutad kirjakeeles? Esiteks, minu tegelejad räägivad kõnekeelt 10.-te 20.-te 30.-te aastate eesti keel. Sellega sa oled ikka vist tegelenud? Ta ei tundu eriti võõras olevat tekst. Jah, seal selles Vares-Barbaruse valitsuses ma vahepeal panin ühe väikese vinieti, mis on 20.-te aastate algupoole keeles sellest, kuidas ant kruus lähedal lõbustusasutusse kirjutasin selle 20.-te aastate keeles. Ma olin väga sisse võetud sellest senisest kahendaste algupoolest ja ja sellest kõnepruugis, mis just tol ajal olin. Ma veel spetsiaalselt kuulasin selle kõrvaga oma vanaisa sündinud 1009 13 tema juttu ja see mind väga aitas. Aga ikkagi see õnnetu kirjakeel, kas me jäämegi selle juurde või hakkab Eesti kirjandus selles mõttes kasvama, et tekivad need murded slängid, kas me kirjutame gümnaasiumiõpilaste jaoks kirjandust või või oleme inimesed, kes tahavad midagi väljendada? Gümnaasiumiõpilased nendele muidugi tuleb kirjutada arusaadavalt, aga üldse tuleb kirjutada arusaadavalt, sest sest muidu näiteks Loomingu toimetaja küsib, et mis te sellega mõtlesite? Ma pean talle selgitama, aga ma lihtsalt mõtlesin, et kus rõhk panna tähendab, kas olla tohutut arusaadav kõigile või teha midagi hästi eripärast ja otsida keele ainest. Sul ilmselt vastast ei ole praegusele nii noormees näiteks minu sõber, pilu, killukene, tema, ta mõtleb ise sõnu välja pidevalt ja ta mõtleb ise neid igasuguseid värsi kurve välja. Ta kirjutab väga segaselt. Ka saanud häid arvustusi küll näiteks aare pilvelt jah, aga kui keegi mõtleb isegi kild välja, siis on väga libedale teele minek. Kas sina, Aarne Ruben, kes selle kirjutanud väga hea romaani? Volta annab kaebliku vilet. Kas sa ise kuulad kuhugi? Kirjanduslik rühmitus? Oled sa seotud niisugusena kirjandusliku eluga selles mõttes organisatsioonidega? Ainult Eesti Kirjanike Liiduga. Muidu oled üksik hunt. Ja ma ei näe nagu põhjust, miks peaks olema muusil? Ma tean, et sa oled kirjutanud romaani Jan Hussist, õigemini tema viimsetes päevadest on seal Hussi romaan valmis. Miks sa selle tegid? Husi põletamine on ainult alguses seal see romaan on valmis ja elajas, trepiastmel on selle nimi ja see peaks ilmuma kirjastuses tuum. Selle aasta lõpul või järgmise aasta alguses. Seal Viieteistkümnenda sajandi algusest on seal jutt, kussi, põletamine toimus 1415. Sa võtad selleks, et need ajaloolised teemad, mis sa seda põhjus, ajend kõige lihtsam, inimlik ajanud, mis ma alustasin selle kirjutamist juba 2000. aastal. Nii et pärast Jaan Krossi eriti keegi ei ole ajaloost kirjutanud. Enn Vete. On ka. Ja kindlasti ma jätan nüüd kedagi kahe silma vahele. Kogemata Ta on vähe on, see nišš on väga täitmata eesti kirjanduses. Kas sa oled nii pragmaatiline, ma ei usu, sai vastama küsimusele, sa ei taha sellele vastata, ma pean seda, ma ei tea ise välja mõtlema. Mis eesti kirjanik ei teeni mitte mingit raha, mis nišš, tahad laiutada? Kirjanik teenib moraalset kapitali, moraalset kapitali, ajalugu, ollu, põnev ja lõpetatud. See on täis vandenõuteooriaid ja igasuguseid selliseid pinnapealseid pulbitsemisi. Vandenõuteooria kohta, mõnest on mul mõnesse molu, usk, mind huvitavad sind kirjanikuna. Kuidas sa edasi lähed? Üks romaan on ilmumas, väga hea romaan. Volta annab kaebliku vilet, on juba olemas inimeste keskel siis selle kirjutanud häid novelle, näiteks ühest koolitüdrukust, kes tahab olla hästi tubli või kõige kõvem ja kuidas siis õpetajaid piinab niuksed irooniliselt asjad. Mis siis nüüd jääd kirjanikuks, väegade ajakirjanikuks. Et vallaei, tea, kas ikka on kõik teed valla? Eks ma muidugi edaskirjutada, praegu näiteks ma kirjutan Augus sipsakast. Vau siis muidugi õppejõudude. Tutvusin selle nimega Uno Mereste memuaaride kaudu. Nii põnev ja põnev tegelane, hinnangut temale olid üles ja, ja sõlmitavad. Tegelikult oli igavene saast jah, lihtsalt üks korda unes justkui üks ajal ütles, et et kirjutama Augusti nipsakas taga see võis olla ka, öeldi, et kirjutas sipsikust. Et ma arvan, et seal ikka sipsakas. Tanel Ruben. Ma rääkisin sinuga sinu kirjandusest, sinu kirjutamisest, kuigi see ei taha rääkida, sest see on kuidagi nagu intiimne asi. Et kirjanik ei lase oma oma motiivide juurde või ajendite juurde. Aga mida see viimasele lugenud oled? Lugesin Artur Jaanovi teostajad Braimas Cream psühhoterapeut. Ta leiutas primaal teraapial, mis väga efektiivselt ravib. Lapsepõlvekahjustuste tagajärjel tekivad neuroose. See on tohutult huvitav. Aga veel midagi tõeliselt kirjandus, sinu enda kolleege. Ei loegi vist ükski kirjanikel mitte midagi kirjutatud ise aega lugeda. Lugesin Erskini raamatult ilusa helino eraelu. Jonjovskin ja siis ükskord lugesin Kaur Kenderi pangapettust. Kuidas see Kender on seda viimasel ajal lugenud, kes ta üldse on inimesena abivalmis? Ei, aga kirjandus kirjutas kirjand. Panga päts on raha teenimiseks kirjutatud lugu, põhjendusi kirjandus kirjutas ka raha jaoks, aga noh kolm musketäri on üks maailma loetavamad raamatuid. Mina pigem ei võtaks endale õigust öelda, mis on kirjanduse, mis ei ole, aga igal juhul mõnes kohas ajab see naerma mind ja, ja kui inimene värav, siis tal läheb igati tuju ja tervis ja kõik läheb paremaks. Naer on terviseks, seal väga sügav see raamat naerma jah, selliseid kohti, aga seda oleks võinud ikka paremini kirjutada mõnda motiivi, mis seal oli, et oleks teinud paremini edasi arendada näiteks, et panga miinus üheksandal korrusel oli sularaha tegemisi automaat ja see oleks põnev arendada kibedasti valata, kui ta pani kokku oma kati vilet, umbes kuus inimest luges seda. Ja üks inimene tahtis hakata luuletuse ümber kirjutama. Ta tahtis, tähendab muuta mõne sõna ära panna kuhugi mingi rütmi juurde. Muidugi vanake lasknud teha. Sa viisid, millised selle uitmõttega Vanapa loob ja kui on 78 aastane kirjanik luulete kirjutanud mitu romaani. Ma ei teagi, kui palju luulekogusid, kes hakkas kirjutama umbes 40.-te aastate keskpaiku, keda avaldati viiekümneaastasena ja kes on praegu veel nagu tegev. Ega miks ta seda tegi? Miks ta üldse kirjutamaks viiekümneaastasena avaldamine misse, kirjaniku piits on, miks sa hakkasid avaldama midagi muud ei ole teha? Ta tundis, et tal on elukogemus, mida teistele jagada. Ma arvan.