Ja nüüd tänase päritud laulu juurde, teisel pool Tartus on arhailise meestelaulu seltsi asutajaliige, pärimusmuusik Lauri õunapuu ja tänane lugu, mille sa oled valinud, millest me võiksime rohkem teada saada, kannab nime sauna. Tervist, jah, täna kuulame ühte ilusaimad eesti sauna laulu vähemalt minu jaoks. Saun on ju ehe ja eestimaine ning alati väga mõnus. Ja kuulame veel sedasama laulu teisigi korra teiselt esitajalt. Selleks isegi õigupoolest nagu telefonivestlus raadio teel kahele kõvale laulu inimesele, mis alles täna ja praegu siin ära ühendatakse. Kõigepealt laulab meile taastatud uppunud magnetofoni lindi salvestustelt üks ägedamaid Muhumaal elanud laulu mute üldse. Pauline Vapper, kes oli raadioeetris kolmandal jaanuaril 1961. aastal. Siinkohal saadame ka Muhumaale palviine sugulastele suured tervised, iseäranis Jaanekule, et tal ikka seda jõudu oleks sauna minna, aga kuulame. Ja siis oli see jälle naudse kõlasse rannaid Timm öö seal ellu palju laule sellelt mul on ju ka üks pikk laul, oli Mary muie muneja laulu, ütles, et noh, millal nii hoian. Kas need kaheksakümnene oleks olnud üle 70. Milline laul on? See oli muu, tüdrukutest oli kasubit. Vik laul oli. Tal oli mitu laulu, siis üks laul oli. Aga teil on tüdrukute laulud meeles? Jah, see on küll kangesti feik. Pole midagi. Seesama, et ma peaks laserid neli neooni. Vale ja võib-olla tuleb ka, aga üks laugule hirmista tali Vabeliku poisse, mis ta omale oli, luuletan seali. Pooled järku toredad oli lipsu kaela panna poole kraega kaasukad. Pauline, keda küsitles Aino Strutskin ütleb selle laulu olevat teinud Timofei kan ehk rannaeite Timmu. Sündisin Muhus 1884. aastal. Ent võib arvata, et tuntud Reilenderi viisile näiteks kohe meenub kevadel, kui maikuupäevad on olemasolevat sõnad Timmu poolt hoopis peale sobitatud. Või siis on laul otse kosmosest kuskilt alla kukkunud kahe kahte Eestimaa otsa. Ja, ja sest 1961. aastal juhtus raadiosaadet kuulama ka Johannes Saare Viru-Jaagupi pist, kelle vastust ning laulu kuuleme nüüd. No see on nüüd külalaul hiie ladus laupäev siis sir sie Elle Sammnamid, vaat üks langes raadios ja seal oli ligi 80 aastane eitada samme, lugu, masinaid, eit, ära toodu minu lugusid. Mismoodi see siis oli? Jagnavitele? Minu voolus ka toosti, minu Harrimad asupaik, nõges tooli, loo Roosi akna algus mängib täit lõugas mõtte riig või kui sohva laeva peal kelgit kaldes, laul oli ellu, provisiidjeeluk siin ja seal siin mina Hei, siin mina ikka on siin minu, see ta lahkelt siin, mina, Kerpodega targal suitsu sees, kui ahi. Kas see on siis nüüd selle koha laulsid või on see teie lapsepõlvekodus seon vist juba vanast ja? No näed, Johannes Saarelt salvestas laulu kaheksa aastat pärast Pauline eetris olemist Ingrid Rüütel kelle Johannesele üles kirjutatud lauludest võite muuseas isegi muidugi uurida Ingridi üsna uuest trükisest Virumaalaule ja lugusid. Olen aga kindel. Mõlemil on õigus nii Paulinel kui Johannesele. Hea, et nad nüüd raadioeetris lõpuks kokku said ja omad jutud ära kõneldud. Ja nagu tähelepanelik raadiokuulaja muidugi kuulis, oli Johannes lauluviisikest võtnud kuulsa Dmitri Sadovnikovi luuletusel põhineva ballaadi Stenkaraazin ja printsess Pauline. Tema oli seevastu lisanud laulu lõppu kuulsa kirjamehe Eduard Ludvig vöörmanni luuleteksti saunamees sõidaks kosja pole saani, pole täku toredat, pole lipsu kaela panna. Pole kraega kasukat, säh sulle lopsu. Kasukas seljast ja hüva leili. Lauri õunapuu, sa oled meile nüüd tutvustanud siin mitmel kolmapäeval erinevaid vanu laule, ütle, mida nad sinu jaoks tähendavad ja kui palju on nendes avastamist või sellist, et ohoo, ma tegelikult ei teadnudki, et need asjad kõik on hoopis vanemad ja hoopis. Põnevamad nagu on ka nendest raadiosaadetest olnud kuulda ja näha, et iga laulu kohta on midagi uut ja põnevat. Õigupoolest võiks igast laulust kirjutada täiesti iseseisva monograafia vähemalt raamatu paksuse. Sellepärast neid inimesi, kes on need laule laulnud igalühel neist on oma lugu mida nad on teinud, kuidas suhtunud sellesse laulu, millal nad on seda laulnud kellelt kuulnud, mis sellest laulust edasi on saanud ja, ja Janet laululood ise on niivõrd põnevad ja paeluvad, sest üks asi on aru saada või, või, või enda jaoks tõestada, et kust mingisugune meloodia on oma alguse saanud, aga selle meloodia on ka teine tasand, et kustkohast on see meloodia jõudnud Eestimaale või ka vastupidi. Me oleme mõnikord väga tagasihoidlikult selles, et arvame, et kõik asjad on tulnud Eestimaale sisse, sest tegelikult päris nii ka ei ole, et Eestimaalt on läinud väga palju meloodiaid, tantse välja, iseäranis naabermaadesse. Et tihtipeale neid ei saa kõike lugusid muidugi tõestada, aga, aga mis on põnevam väljakutse, kui tõestada seda, mida ei ole võimalik tõestada. Et aegade vanune muusika toimib, toimis kunagi täpselt samamoodi. Kogu maailmas nagu tänapäevane popmuusika toimib. Et üks inimene kuuleb teiselt kuskilt kuuleta, kuulad, kuuldakse meloodiat, et keegi teeb sõnad. Janet, kui need on sõnad on tabavad. Siis nad saavad väga populaarseks ja, ja mingisugused rahvuspiirid või muud piirid neid laule enam kinni ei hoia. Kui tunta neid inimesi, kellest laulud räägivad, mõeldakse välja oma küla inimesed ja pannakse signal laulusse sisse. Üksküla nimi vahetatakse teise küla nimega. Kui linn on tundma, siis võib täiesti vabalt ka laulda, näiteks nagu kunagi ühes laulus Pariisi linnas Londonis. Et see ei takista laulu populaarsust ja tema tema unikaalsust ja, ja ilusast Kuidas sa suhtud sellesse, et kaasajal kiputakse rohkem kuulama kui ise laulma, et nagu rahvalaul on kodudest pisut mulle tundub kaugemale jäänud, võib-olla mitte igal pool, aga, aga valdavalt ollakse harjunud sellega, et on lihtsam kuulatada televiisorite kontserdil, kuidas teised laulavad, aga mitte ise lauda. Ja see on selline maailm lihtsalt, mis tänapäeval on. Ta on mugavamad ja lihtsamad vahendit muusika kuulamiseks ühelt poolt kui ise musitseerides või, või lauldes kas või sünnipäeva laua taga, et on tore, kui neid inimesi veel on, kes pille mängivad. Jaa, jaa, ja isevabadel hetkedel laulavad ja musitseerivad. Teiselt poolt on ka muusika funktsioon üsna palju muutunud. Et muusikast laulmisest on saanud selline professionaalne poolprofessionaalne professionaalne tegevus, et mida pigem lubatakse teha või, või kuulatakse siis neid, neid inimesi, kes kes teevad seda professionaalsemalt igapäevasemalt, et kui üks tavaline koduinimene Kodus laulmine, inimesed, kas siis pelgavad või et äkki ma ei laula nii hästi, sellepärast ei laula. Laulmisele muusikale on tekkinud juurde poogitud väga suured nõudmised et meile dikteeritakse ju raadiost ja ja kontsertaalidest ette, milline on kaunis kuulatav, kena muusika ja ja inimesed pelgavad, et kui neil ei tule seesama hästi või samamoodi täpselt välja kui nende eeskujudel laval või, või mõnel muusika salvestusel. Et need nõudmised on muutunud nii suureks, et, et neid on lihtsalt raske täita. Ma arvan, et, et see on üks põhjustest, miks inimesed pelgavad musitseerida ja ja laulda. Aga seda ei peaks sugugi tegema, et õnneks ma ise elan perifeerias Lõuna-Eestis, et seal on musitseerimine üle üsna tavapärane. Aitäh sulle, Lauri ja järgmiste põnevate kohtumisteni.