Jätkame tänagi tutvumist ja nahkhiiremaailmaga Tartu stuudios on nahkhiireekspert Rauno Kalda. Ole hea, räägi meile täna jälle nahkhiirest ja seekord siis tiigi lendlasest, kes on ka üks selline pisike ja omapärane tegelane, kust teda näha võib ja kuidas teda ära saab tunda. Tiigil endale ehk jootis tasub Neeme et tema on meil end laste seas, keda meil on siis viis liiki konkurentsitult kõige suurem nahkhiir. Ja üldse kajandan meie suuruselt või mõõtmetelt on siis teine liik, et ta võib kaaluda kuskil 18 grammi, et kui eelmine kord rääkisime siin p Lindlusest kes kaalub 10 grammi, siis 18 grammi on võrreldes sellega peaaegu et kaks korda suurem. Tema tiibade siruulatus on seal üle 30 sentimeetri, aga välimuselt muidu ta meenutab küllaltki palju sedasama veel endast, on selline selja pealt pruun ja kõhuvalt ilus helevalge. Ja nagu nimigi ütleb, on ta seotud veekogudega. Et ta toitub samamoodi avatud vee peal lendab küllaltki madalalt ka samamoodi kuskil 10 kuni 30 sentimeetrit, eks. Aga temal end võrreldes veel endasega on selline kiire ja sirge ja selline jõuline, et kui veel endased on selliselt aeglasema lennuga ja niimoodi vaikselt planeerivad paremale vasakule vahepealt, siis kui üks on selline suurem, lendab umbes samas kohas, aga meenutab sellist raketti lendab kiirelt sirgelt, siis tema võiks olla tiigil Endlane. Kus nad elavad, kas nad elavad üksikult eraldi või, või mismoodi? Tiigil endasega on samamoodi nagu enamike nahkhiirtega meil, et suveks kogunevad nad poegimiskolooniates emasid, loovad, siis isased uitavad omapäi ringi. Kuigi tiigil enne seda puhul võivadki nemad olla küllaltki Seltsivad ja moodustada omaette Seltsinguid. Kuid emaste poegimiskolooniat siis võivad olla küllaltki suured. Eesti tingimustes on kõige suurem koloonia olnud natukene üle 400 isendi, mis on ka meil teadaolev rekord. Ja neile meeldivad mitte looduslikud kohad, vaid hooned kõik tiigil, endise kolooniaid, mida me teame, on hoonetes ka neid, ka see üle 400 isendiline seltskond, ehk nad teevad seal päris kõva trummeldamiste on palja kõrvaga õuest kuulda, kui nad sinna kohale on jõudnud ja peale poegimist, siis kuskil jaanipäeva paiku see loomade arv suureneb. Ilmselt ta küll ei kahekordistunud. Tõenäoliselt kõigil sigimine ei õnnestu. Aga ütleme, poolteist korda võib saarel seal kasvada küll. Kuidas nad hoolitsevad oma järglaste eest? No järglase eest hoolitsemine on tiigilinlastel lahkitel üldse jäetud puhtalt emaste kanda. Et isastel on suvel küllaltki prii elu, tunnevad ennast vabalt, lendavad ringi ja ega me väga hästi ei teagi, millega nad päris täpselt tegelevad. Emased siis on seotud oma järglaste ja imetavad neid toidu saamiseks, et muutun küll küsitud, et kas nad siis toovad neile neile pesaks, tahetakse muidugi nimetada neid kroonideks, pesa ei ole päris õige termin, sest et pesa nad ei tee sinna. Aga et kas need toovad teile sinna saaki, aga päris nii ei oleks, nad on ju imetajad, nad imetavad oma järglased. Aga millal tuleb see aeg, kui nad peavad hakkama ise kuskil tiigi peal lendama ja putukaid püüdma või tuuakse esimesed putukad ikka koju kätte? Nii palju, kui on teada, siis putukaid koju kätte ei tooda. Aga käib selline emapiimast võõrutamine. Ja see see toimub, umbes. Kui loomad on saanud kuu aja vanuseks, siis enamasti lennuvõimestuvad. See muidugi sõltub hästi palju ilmastikust, et kui soojem suvi siis on, see areng on oluliselt kiirem ja parem ja kui on külmem ilm sisse võtab kauem aega ja siis nad hakkavad seal koloonia ümber tegema, selliseid väiksemaid lennuretki ja siis päevaks ikkagi tagasi varju tulema. Eks see siis niimoodi sujuvalt vaikselt pihta hakkab. Ja, ja sigimishooaja lõpuks siis emased lahkuvad sealt ja võib juhtuda niimoodi, et mõneks ajaks jäävadki siis noorloomad nagu omaette Seltsingutesse, siis hakkavad sealt vähehaaval lahkuma ja talvitumiskohti otsima. Kui suur on nende leviala ses mõttes, et kus kohas kõikjal võib seda tiigil endast kohata. Tiigil endise levila iseenesest on küllaltki lai, et kui me vaatame nüüd Euroopast, hakkame sealt lääne poolt tulema, siis nende levila hakkab pihta sealt kusagilt Prantsusmaa kirdenurgast ülevalt ja läheb Kesk-Venemaale Jenissei jõeni välja. Ja altpoolt vaadates hakkab pihta sealt Balkani palka kani poolsaare keskelt ja ütleme, et see põhja põhja levila tegelikult ongi Eestist Soomest on küll teada mõni üksik isend, aga aga sellist püsivat populatsiooni seal tõenäoliselt ei ole. Ja mis seal levila juures on, huvitav on see, et ta on üle Euroopa üks haruldasemaid nahkhiireliiki tegelikult. Aga tal on kaks sellist tuumikala 11 Madalmaades, Hollandis ja Belgias ja teine ongi siinsamas meile Eestis ja Balti riikides laiemalt. Et meil võib teda pidada mitte küll väga-väga laialt levinuks, aga pigem selliseks nagu liigiks, et kui on sobivat elupaika, siis siis võimega leidis tiigil endast ehk ta mõnes mõttes selline meie vastutada liike, et tema elu oleks Euroopas hea ja ta asurkond oleks tugev, siis saame meie anda siia päris kõva panuse. Aga mis teeb ta eriliseks? Minu arust kipub kimkile helistama natuke selle poolest, et ta, ta ongi selline mõnevõrra Seltsivam liiku, teised, et ta toitub suurtest kogumites, sageli ta kolooniad on hästi suured ja ka talvituspaikades, talle meeldib sageli moodustada selliseid suuri suuri puntraid. Suurima mõtlen seal kuskil 40 kuni 60 isendit on selline suur pundar, eks muu maailma selliste mitmekümne 1000-st pundart, ega see ei ole võrreldav, aga meie meie kandis on see 60 40 looma ühes pundis päris suur ja pundar tega on, on selline asi. Kipuvad moodustama sellistesse talvituskohtadesse, kus on häiringuid vähem. Ehk ta tundub olevat inimaju poolt tugevamini mõjutatav, ta poegib, toitub ja talvitub väga suurte kogumitjana, sageli ühe sellise talvitumiskohaga või koloonia kohaga midagi juhtub, siis see mõju populatsioonile võib olla küllaltki ulatuslik, võrreldes näiteks mõne teise liigiga, kellel on sellised väiksed väiksed väiksed kolooniad, neid on rohkem. Aga neid on, neid on, ütleme tihedamalt. Tundlikud loomad saan maru. Jah, just see on võib-olla kõige kõige õigem mõte. Aitäh Rauno Kalda täna tutvustamast meile tiigil endast.