Ja ökoskoobi kuulajad, nüüd on aga aeg tuttavaks saada aasta loomaga ja seekord on selleks tegelaseks siis nahkhiir. Veelendlane Tartu stuudios on nahkhiireekspert Rauno Kalda, tere, Rauno ja ole hea. Kirjelda, kes on see v lendlane, kuidas ta elab ja kuidas seda ära tunda või teistest eristada. VEEL Endlane, ehk siis jootis Dave Bentoni on selline nahkhiiri, keda võib-olla inimesed tegelikult märkavad ja kohtavad isegi kõige sagedamini suvel. Sest et nüüd võib kohata lendamas päris madalal veepinna kohal, selline 10 kuni 20 sentimeetrit veepinnast, et kui kuskil istuda mõnusalt suvel kas paadisillal või isegi sauna tiigi ääres või jõe ääres kusagil siis näha seal ilusti vaikselt lendamas. Talle on siis iseloomulik selline madallennujoon ja ta teeb aeg-ajalt paremale vasakule selliseid aeglaseid pöördeid ja näha, kuidas ta tagajalgadega siis puudutab veepinda. Selle veepinda puudutab ta sellepärast, et ta nopib sealt tagajalgadega putukaid. Ehk siis ta haarab putukad nende jalgadega kinni ja pistad need lennu pealt otse suhu. Ja kui nüüd mõelda, kuidas seda kõige mugavam teha oleks, siis sealt tuleb välja selline asjaolu, et nahkhiirtel on toimunud selline muutus, et nende jalad on puusast pöördunud 180 kraadi. Ja kui me vaatame enda varbaid või endal siis niimoodi varvaste poole, siis me näeme, mida me näeme varbaküüsi. Aga kui seda teeb nahkhiir, siis tema näeb nii-öelda taldasid ehk ta elada teistpidi ja see teeb siis, kui nüüd ennast nahkhiireolukorda kujutada kuskilt pinnalt või veepinnalt putukate noppimise oluliselt oluliselt mugavamaks. Kui suur on v lendan veel endale, on täiesti selline keskmist mõõtu nahkhiir meil Eestis, ta kaalub kuskil 10 grammi ringis ja tiibade siruulatus on alla 30 sentimeetri. Värvuselt on ta selline täiesti tüüpiline lendane, ehk siis selja pealt on ta pruun. Kõhu alt on ta heledam veel endale võib-olla ka täiesti selline valkjas või selline selline kergelt, et helehall ja nägu on tal roosa. Aga kui nüüd näiteks satub mõne veel endasse, kui niimoodi nägupidi kokku näiteks nahkhiireuurijad talvel koobastes, siis võib juhtuda niimoodi, et ei ole ta mitte roosa, võidad selliseid küllaltki tume ja võib sarnaneda tõmmu lendasega, aga see tume tähendab lihtsalt seda, et et vananedes võivad osad isendid minna näost sellist, sest roosast näost oluliselt tumedamaks. Siia võiksid korraks mainida seda ka, et kui vana võib sisse üks vana vana v linlane olla. Et kui me mõtleme teiste kümnegrammist imetajate peale siis nemad ilmselt ei ela päris kaua, eks kui mõni hiir elab seal aasta, siis endale küllaltki hästi läinud, kui kauem on väga-väga hästi, aga veel endana võib elada isegi paarkümmend aastat ja ka Eestis on meil teada 30 aasta ringis olevaid veel Endlaseid mis muidugi on väga aukartust äratav vanus sellise väikse looma kohta. Ta aga ei ole Euroopas nahkhiirte, sest sugugi mitte rekord, näiteks tõmmu lendase kohta on teada, et Vene metal leitud isend, kes oli üle 42 aasta vanune ehk väga üllatavad nende see pikaealisus, sest et ütleme, et paar santi Teid tagasi võis ka 42 aastat selle inimese puhul juba päris päris korralik vanus. Kas neil isased ja emased loomad on erinevad, kuidagimoodi on neid võimalik eristada. No puhtalt kaalu ja välimuse ja mõõtmete järgi ei ole seda võimalik teha, et tuleb ikkagi vaatata natukene täpsemalt neid. Aga põhimõtteliselt väliste tunnuste põhjal on seda võimalik teha. On nad sellised kogukondlikud loomade või üksiklendlejad. Veel endastele meeldib sageli just toituda sellistes suuremates rühmades ja seetõttu on neid võib olla ka märksa lihtsam märgata suveõhtutel kui mõnda teist liiki. Et ühes sellises heas toitumiskohas kuskil väikse tiigi või jõelõigu peal võib sageli olla koos kohe paarkümmend isendit või isegi rohkem. Sest et nagu teisedki nahkhiired, kogunevad nad suvel poegimiskolooniates, kus siis võib koos olla mitukümmend või isegi sadakond emaslooma, kus siis järglastega. Hea meelega toituvad nad koos sellise nagu ühise seltsing, kuna. Ja veel üks küsimus, et kas on neil vaenlasi ja kes on nende vaenlased. No veel endast veel nagu üldiselt nahkhiirtele meil Eestis on vaenlaste osas elu küllaltki hea, sest et mõnes mõttes nad öösel selliseid tippkiskjaid otseselt sellist kiskjaliike või loomarühma, kes otseselt nende peale oleks spetsialiseerunud või kelle kelle toidusedeli nahkhiired väga suurt rolli omaks ei ole. Et küll võib juhtuda vahel mõned kakud näiteks tapavad mõnel valgel suveööl mõne nahkhiire, kes siis näiteks tiirutab seal enne enne oma koloonia paika sisenemist ümber selle koroonia puu või siis peale välja lendamist või siis on võimalik ilmselt ka, et mõni nugis näiteks sinna satub ja saab mõne kätte, aga üldiselt ei ole sellist looma, kes oleks otseselt spetsialiseerunud veel enda, selle või siis nahkhiirtele üldiselt. Aitäh Rauno Kalda täna tutvustamas meile veel endast.