Loetud ja kirjutatud. Algab kirjandussaade loetud ja kirjutatud ja täna tuleb juttu Tove Janssoni eest ja muidugi tema muumitrollidest, kellest jutustavad raamatud tähistavad tänavu oma 70 viiendat sünnipäeva. Mina olen Peeter Helme ja võib-olla kõige õigem ongi alustada sellest, et kes siis oli Tuuve Jansson ja milline on tema tausta. Ma usun, et vikerraadio kuulajate hulgas on neid, kes on üht-teist kolmandat, neljandat või võib-olla kõiki üheksat muumitrolliraamatut lugenud, päris palju. Aga mulle endale tundub küll ka suure muumitrollide fännina, et vahel kipub kirjanik justkui oma loomingu varju jääma. Kusjuures see ei ole mitte isegi minu enda väljamõeldis, vaid ühel hetkel oli ka Tove Janssoni elus periood, mil ta muumitrolle kirus. Aga sellest ehk mõne hetke pärast. Võib-olla alustaks siis sellest, et mida siis tähendab muumitrollide 75. sünnipäev? Tegelikult on see ju tinglik. Kuid ei ole ka muidugi raadiokuulajad segadusse, aga olgu öeldud, et teen seda meelega. Tõepoolest ilmus 75 aastat tagasi nimelt 1945. aastal raamat väikesed trollid ja suur veeuputus. See on raamat, mis eesti keeles ilmus esimest korda alles möödunud aastal 2019 kirjastuses hea lugu. Ja olgu ka öeldud, et kirjastus hea lugu ongi nüüd võtnud kätte ja annab kõik muumitrolliraamatud järjest ja osa neist siis uuesti osa esimest korda välja. Need on sellised üsna mõnusad Tasku raamatu formaatiaga kõvade kaantega teosed. Ja nagu mulle kirjastusest üsna uhkelt öeldi, on nendes raamatutes lõpuks ometi olemas ka kõike originaalillustratsioonid. Nimelt on varasematest väljaannetest mõni, isegi kui tegu on vaid mõne väikese vinietiga varem välja jäänud. Aga 1945. aastal ilmus Tove Janssoni väikesed trollid ja suur veeuputus ja see on esimene muumitrolliraamat. Justkui nimelt on see raamat omamoodi selline nii-öelda proto muumiraamat. Selles ei olnud karakterid veel päriselt välja kujunenud. Ja teiseks olid visuaalses mõttes trollid olemas juba päris mitu aastat enne väikeseid trolle ja suurt veeuputust. Nimelt oli Tove Janssoni 1930.-test aastatest alates tegev nii maalikunstniku kui ka karikat turistina ja siin-seal esines juba varem selliseid muumitrolle, aga need muumitrollid ei olnud päris valmis kujud. Ja kõige kõige alguses olid nad üleüldse pigem õudustegelased tihti musta värvi, punaste silmadega ja kõhnad. Ja ja sellel on ka omakorda oma eellugu nimelt rääkis lugusid muumide stuubele lapsena tema onu, hirmutades niimodi, köögist, toitu näppavat õetütart sellega, et sahvris elavat muumitroll. Aga 1945. aasta teise maailmasõja lõpu aasta oli mitte ainult selle sõja lõpuga seoses pöördeline, vaid ta oli pöördeline ka tume Johnsonile kes just kõigi nende kannatuste jubeduse kogu sellise rõhuva atmosfääri tingimustes mõtestas enda jaoks muumitrollitegelase ümber justkui hoiatavast kujust mingisugusest teatavast deemonist sai. Lootuse kandja said sellised pehmed, sõbralikud stabiilsust, heaolu rahulolu kandvad tegelased. Nii et selles mõttes on täiesti õigustatud nimetada väikeseid trolle ja suurt veeuputust esimeseks muumiraamatuks ja tähistada 2020. aastal 75 aasta möödumist muumitrollide jõudmisest lugejate ette. Kuid muumitrollid, nagu juba räägitud, on tee olnud korraga nii tekst kui ka pilt Pedal lahutamatud. Ja nad on lahutamatud, mitte ainult raamatuillustratsioonidega, vaid nad on loomulikult lahutamatud ka selles mõttes, et suure rahvusvahelise edu tõi muumidele hoopiski üks teine formaat, kui romaanid ja lühijutud olid, selleks olid koomiksid. Ja need koomiksid, mis hakkasid juba 50.-te alguses ka inglisekeelses maailmas levima muutusid väga ruttu, väga populaarseteks. Nimelt sõlmis juba 1950. aastal Tuuve Janson Evening Newsi ka lepingu seitsme aasta peale teha neile kuus koomiksiriba nädalas. Ja ega tegelikult ei olnud kirjanik sellest väga suures vaimustuses, nimelt lausa millalgi ütlused, muumid ajavad teda oksele ja ta võttis seda koomiksite tegemist, mis tõepoolest levisid 40. eri riigis väga tüütu kohustusena, mis küll aga tõidele kenasti sisse ja igatahes kui see seitse aastat läbi sai, siis ta ütles, et ta ei taha enam kunagi koomikseid joonistada. Aga nüüd olen ma jällegi teinud ise sellesama veajustkui, mille eest ma mõne minuti eest hoiatasin, et Tove Janssoni kirjanik, kes on omamoodi enda loomingu varju jäänud, nimelt püüdsime küll hakata rääkima tuume Johnson'ist, aga rääkisin ikkagi muumitrollidest ja nende erinevatest avaldumisversioonidest tuleks ikkagi tagasi tulla selle juurde, kes siis oli Tove Janssoni ja missis tegi temast selle Tove Janssoni, kelle loomingut me kõik nii hästi teame ja armastame. Võib-olla ei ole liialdus öelda, et 1914. aasta üheksandal augustil sündinud Tuuve oli juba sündides kunstnik ja selle all peame silmas lihtsalt tõika, et ta sündis kunstnike perekonda. Nimelt tema isa Viktor Janson oli kujur ja tema ema Signe Hammerstein, Janson oli graafik ja maalikunstnik. Niisiis Fafani ja Hammy nagu vanemaid kutsuti, lapsena oli tume Jansson kohe alguses kujutava kunstimaailmas sees ja sellena ta tegelikult ka ennast ise tükk aega defineeris. Nimelt tundus talle, et tuleb oma vanemate, eriti just ema jälgedes käia. Ema mõju due loomingule oli äärmiselt oluline ja ilma tema emata ei saaks kindlasti ette kujutada ka muumitrolle. Igatahes on juba väga varasest noorusest olles esimesed Tove Janssoni katsetused maalikunstniku ja graafikuna. Nii soovitan internetist otsida ühe autoportree, mille ta söega endast 14 aastaselt tegi. See on päris muljetavaldav teos, mis on just autoportree selles tähenduses, nagu ilmselt autoportreed, seda ootame. Teatav eneseanalüüs, katse iseenda hinge vaadata. Üleüldse tuva Janssen tegi endast veel elu jooksul päris mitu autoportreed ja väga huvitav on neid kõiki vaadata. Kõik näitavad teda erinevas vanuses erinevas meeleseisundis. Ja on hästi põnevad sissevaated temasse selle sõna kõige otsesemas mõttes. Aga kui ma juba enne ütlesin, et teine maailmasõda oli see, mis suunas Tove Janssoni muumikujutist ümber mõtestama, seda soojaks ja positiivseks tegema siis võib veel omamoodi küüniliselt öelda. Tänu teisele maailmasõjale üleüldse muumid sellisel kujul olemas on. Nimelt juba kolmekümnendatel tegi Tove Janssoni endale nime karikatoristina põhiliselt Ta illustreeris Ta sellisele Soome, Rootsi pilaajakirjale nagu karm siis päevapoliitilisi teemasid. Nii on ta näiteks seal Hitlerit kujutanud ja 1940. aastal tegi ta üsna sellise kibeda karikatuuri Stalinist. Mis, kui ma nüüd õigesti aru saan, ei saanud ilmuda, sest et seda peeti natuke liiga vaenulikuks suure juhi suhtes. Igatahes on need karikatuurid internetist leitavad ja see on väga põnev ja natuke ka võõrastav järjel kõigile, kes on muumitrolliraamatute illustratsioonidega tuttavad. Nimelt kohtame neis muumides tuttavaid armsaid maastikke, tähelepanu detailidele ja sellist sõbralikku ja meeldivat sulejoont. Aga siis näiteks on kujutatud sellise tigeda lapse moodi Hitlerit, kellele murelikult maailmapoliitikut pakuvad erineva kujuga torte ja kooke, mille peale on riikide nimed kirjutatud ja Hitleri soost tulevad siis raevukad sõnad veel. Nii et justkui see meile tuttav kujutuslaad, aga teinekord väga päevapoliitilised ja väga teravat sõnavõtud ja kusjuures tuvi Hanssonit nimetati 1940.-te keskel vist täpsemalt andeks, 46.-st aastast pärineb see ametlik tiitel Soome parim karikaturist. Nii et omamoodi tõesti võõrastav, et kui me mõtleme kõigi nende soojade nunnu de muumi lugude peale siis naine noorena võttis väga aktiivselt sõna päevapoliitilistel teemadel ja joonistas väga teravaid karikatuure. Aga see tänu, mille ma siin enne teisele maailmasõjale edasi andsin tähendab seda, et sõja ajal muutusid värvid defitsiidiks ja tume Janson, kes oli ennast defineerinud eelkõige maalikunstnikuna tal oli ka suur ateljee Helsingis siis ta ei saanud enam tegeleda maalikunstiga. Ja kirjandus oli omamoodi selline hädaväljapääs. Sest et kirjandus teadupoolest on kõigist kunstiliikidest kõige odavam, mida teha, selleks on vaja ainult jupi pliiatsite paberilehte. Nii et Uwe Janson, kes ise tahtis justkui olla maalikunstnik, oli sunnitud rohkem kirjutama lihtsalt materjali puudusel. Samas olgu öeldud, saateks ette valmistades lugesin just erinevaid artikleid, mida tema kohta üle maailma kirjutati 2014. aastal, kui möödus 100 aastat kirjaniku sünnist ja kuskilt jäi mulle silma, see vist oli Saksa ajalehes Die Welt. Et maalikunstnikuna olnud ta keskpärane. See on selline maitse küsimus, aga muidugi, tõsi on see, et Tove Janssoni maalikunstialased huvid ei olnud päris Ajaga kaasas käivad. On ikkagi näha, et teda väga palju mõjutas just ema Signe Hammerstein, Johansson, see selline ka pigem soe laad. Igasugune huvi sürrealismi, abstraktsialismi või enne seda kubismi vastu läks nii tema emast kui temast endast mööda ja ta püsis ikkagi sellisel laias laastus postimpressionistliku lainel, et nii, et teda võiks eesti maalikunstist võrrelda ehk Pallas lastega. Nii et selles mõttes see on muidugi tõsi, et isegi kui sellist kunsti meisterlikult teha, siis on selge see, et juba kolmekümnendatel maailmamaalikunsti üldiseid trende arvestades oli see ikkagi väga vanamoodne, et mitte öelda eilne päev. Aga see minu hinnangul küll vähemalt ei tähenda, nagu Tove Janssoni oleks maalikunstnikuna meisterlik olnud. Lihtsalt pigem võime nüüd tagantjärele, kõigi nende muumiraamatute keskel supeldes olla rõõmsad, et ta oli sunnitud oma fookust natukene nihutama. Ja Tove Janson ei olnud ju tegelikult mitte ainult maalikunstnik, mitte ainult karikaturist ja ka mitte ainult kirjanik, vaid tooliga skulptor, ta oli ka graafik. Nii et tegelikult võiks öelda, on hämmastav mõelda, et ka selle inimese ööpäevas oli ainult 24 tundi. Ta tõesti saavutas äärmiselt palju ja oli väga mitmel rindel tegev. Ja seda enam võiks öelda, on hämmastav just tähelepanu detailidele selline meisterlikkuse nikerdamine pisiasjade kallal. Ja siinjuures ei saa päriselt mööda ka Tove Janssoni eraelust, mille kohta ma ei tea, kas õige oleks kasutada sõna tormiline, aga igatahes oli see siiski suhteliselt põnev, ikkagi. Lähedasest suhtest emaga ma juba natuke rääkisime, sellest on põhjust rääkida pärast veel ka muumiraamatutega seoses. Aga tegelikult iseloomustas Tove Janssoni ikka üsna keeruline suhe enda isaga. Isa kui ühest küljest ikkagi selline ka oluline kunstnikuhing tema jaoks, aga teisest küljest inimene, kes mis ei olnud tolleaegses soome rootsi miljöös sugugi ebatavaline oli pigem saksameelne. Pigem konservatiivselt rahvuslik, samal ajal kui Tove Janssoni ise Semm üsna palju pigem vasakpoolsete intellektuaalide ka, kuigi olgu öeldud, et sedasama pilaajakiri karm, millest enne oli juttu ja millega Tove Janson jäi seotuks kuni selle ajakirja ilmumise lõpetamiseni viiekümnendatel mõistis ennast. Ta defineeris ennast pigem sellise liberaal konservatiivse väljaandena. Aga igatahes oli mingisugune pinge seal kindlasti sees ja siinkohal jällegi soovitan internetist üles otsida Tove Janssoni 1942.-st aastast pärineva maali, mis on tema perekonna portree. Kahte tema venda malet mängimas, ühel vennal on soome munder seljas sõjaaeg, eks siis on maali vastavalt vasakul ja paremal serval tuva Janssoni vanemad vasakus servas Signe ja siis paremas servas isa Viktor. Ja päris keskel üleni mustas on Tove Janssoni ise, kes vaatab küsivalt vaataja poole ja ja see on selline hästi vaikset pinget täis teos, mis justkui ka küsib, et mis seda perekonda veel üleüldse koos hoiab. Sest on näha, et erinevate pereliikmete läbikäimine just roosiline ei ole. Aga olgu ka öeldud, et ühe oma venna Larsigategi tuva Johansson kuni elu lõpuni tihedalt koostööd ja Lars oli ka see, kes suuresti oli vastutav selle eest, et muumitrollikoomiksit nii populaarseks saaksid. Ja hiljem olin ars veel tihedalt seotud muumitrollimultikate tootmisega, aga sellest natukese aja pärast. Kuid see selline eraeluline heitlikus väljendus Tove Janssoni puhul ka selles, et tal oli elu jooksul üsna erinevaid suhteid nii meeste kui naistega. Ja oma elu viimased aastakümned ta ju veetiski. Ühel päikesel saarekesel gloob haarunile Kloov harul, kus ta elas ju koos oma kaaslase Tuulikki Pieetilega ja nendega seoses on ka üks selline lõbus, võiks öelda mälumängustiilis fakt, et nimelt 1992. aastal käisid Tove Janssoni ja Tuulikki Pieedile koos Soome vabariigi presidendi vastuvõtul olles teadaolevat esimene naispaar, kes seal kahekesi koos käisid ja keda see aspekt tema elust rohkem huvitab, siis on Tove Janssoni sulest ilmunud ka 1989. aastal romaan Aus mäng eesti keeles seda avaldatud seni vähemalt veel ei ole. Mis räägib siis laias laastus sellest kooselust. Nimelt räägib see siis kahest naiskunstnikust, kes elavad koos ühes majas, aga eri korterites ja nendevahelistes suhetes. Ma ei tea, kas on plaanis raamat, millega eesti keelde tõlkida. Aga, ja see on ka üks hea näide lihtsalt sellest, et UV-Janson ei kirjutanud ainult muumitrollilugusid ei kirjutanud ainult lasteraamatuid vaid kirjutas ka teisi tekste, milles täpselt nii nagu ka muumitrollilugudes tema enda isiklikke elu segunes kirjandusliku fantaasiaga. Ja need eraelu ja fantaasia segunesid tegelikult ka muumitrollilugudes. Nimelt võib nii mõnegi muumitrollilugude tegelase prototüüp päris elust üles leida. Kas sedasama Tuulikki dieedile on leidnud siis igavikustamist sellise tegelase nagu tykki näol ja teine oluline inimene, kellega Tove Janssoni oli pikem suhe oli Soome, Rootsi poliitik, Aados Virtanen ja Aados Virtanen on nuuskmõmmik, võiks öelda, ja ausalt öeldes, kui ma esimest korda Aados virdnemine pildil internetis nägin, siis ma pidin kohe naerma, plahvatama sellepärast et midagi pole teha. Selle mehe nägu oligi täpselt nuuskmõmmiku nägu ja, ja neid näiteid on veelgi ja loomulikult on ka Tove Janssoni ise oma raamatutes sees ja loomulikult on ka tema vanemad on ei keegi muu kui muumipapa ja muumimamma muumipapa siis natuke äraolev. Inimene, kes soovib leida elus sellist tugevat filosoofilist tuuma ja samal ajal igatseb kogu aeg nooruse metsikusse järele ja muumimamma, kes on siis täieliku stabiilsuse kehastus. Ja iseenesest kui neid tegelasi, et mitte ainult muumimamma ja muumipapat, vaid üleüldse kogu selle tegelaste galeriid vaadata, siis võibki öelda, et teatud modifikatsioonidega järgib see kõik Tove Janssoni enda elu või noh, see ei ole päris autobiograafiline, aga need on siis remargid tema enda elule, teda ennast võib näha erinevatest tegelastest. Ja tema lähedasi võib näha eritegelastest ja loomulikult kogu seda keskkonda nii-öelda maailma võib eri raamatutes näha alustades siis kõige esimesest sellisest nii öelda justkui päris, vaid tõsisest muumitrolliraamatus, kuigi sõna tõsine vale, sest osa neist on ikkagi üsna meelelahutuslikud lasteraamatud. Aga pean silmas 1946. aastal ilmunud sabatähte, mis on eesti keeles ilmunud 1995. aastal pealkirja all sabatäht aga 2009. ja 2020. aastal pealkirjade all sabatäht tuleb, mis on siis ka lähemale originaali pealkirjale seal raamat, milles ei ole just raske näha nii teise maailmasõja kui sellele järgnenud poliitilise pingeperioodi kajastusi. Siit võib välja lugeda hirmu tuumasõja ees ja üleüldse sellist väga apokalüptilised meeleolu. Aga teisest küljest võib neis näha sellise sõjajärgse rahunemise heaoluühiskonna ülesehitamise mitte ainult heaolu otsimise, vaid ka leidmise meeleolusid. Olgu siis selleks muumipapa memuaarid, mis ilmus 1950. aastal originaalis või miks mitte ka 1957. aastal ilmunud trollitalv mis mõlemad on raamatut, kus on palju draamat, palju heitlusi, palju kõhklusi ega meeleheidet. Aga lõpuks nad viivad alati sellise, võiks isegi öelda heakodanliku rahunemiseni välja, aga nüüd oleks vahepeal aeg kuulata ka veidi muusikat ja loomulikult see muusika on ka seotud Tove Janssoni loominguga. Ja kuulame nüüd pala nimega rändur nuuskmõmmik, see on üks väike lühike pala jaapani helilooja sumi Shiratori sulest. Ja nimelt tema kirjutas muusika aastatel 1990 kuni 1992 valminud muumitrollide anime sarjale. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ning tänane saade on pühendatud soomerootsi, kirjanik Tove Janssoni-ile ja tema muumid rollidele, kellast jutustavat raamatut tähistavad tänavu 70 viiendat sünnipäeva. Kuulasime nüüd siia saate vahele jaapani helilooja sumi siratori, muusikapala, rändur, nuuskmõmmik, mis on kirjutatud muumitrollide ainelise animasarja tarbeks. Ja see on iseenesest juba omamoodi sissejuhatus sellele teemale, et kuidas muumitrollid on ajaproovile vastu pidanud ja kuidas nad elavad edasi. Sest Tove Janssoni isenesest kirjutas üheksa muumitrolliraamatut. Ja võib öelda, et need üheksa raamatut on omamoodi siis muumitrollide põhiline kaanon. Loetlen korraks kõik need pealkirjad ette ka väikesed trollid ja suur veeuputus. Sabatäht tuleb võlukübar, muumipapa memuaarid, ohtlik jaanipäev, trollitalv, nähtamatu laps ja teisi jutte muumipapa ja meri ning hilja novembris. Aga tegelikult lisaks nendele on nii-öelda pudinaid veel ja võib öelda isegi neid pudinaid on päris palju erinevaid lühijutte ja erinevaid, selliseid viniette on tume, Jansonit ilmunud tegelikult veel, nii et kui ma ka enne saadet seda asja veidikene uurisin, siis võiks öelda niimoodi, et neid erinevaid asju on ilmunud nii palju, et eri kombinatsioonides on võimalik neid lõputult välja anda. Siin võib loetleda veel näiteks Sami Malila muumimamma kokaraamatu või samuti Sami Manila koostatud muumitrolli mõtteteri, nuuskmõmmiku, mõtteteri, Snifi mõtteteri ma ei tea, võib-olla neid on veel. Ja üleüldse loetelu muumiteemalistest toodetest võiks öelda lõppu tulp pikk, omaette teema on need animasarjad ja see on ka omaette problemaatiline teema, vaadates seda siis Tove Janssoni enda positsioonist. Nimelt see muusika, mida kuulasime, on valminud siis üheksakümnendatel tehtud jaapani animasarjale. Ja tegu on ühtlasi kolmanda katsega teha muumitrollidest joonisfilmi. Nimelt juba kuuekümnendatel tehti üks katse ja hiljem veel ja nendega jäänud Tove Janssoni üleüldse rahule. Aga pärast pikki läbirääkimisi Jaapani tootjad, et ega, ja nende juures mängis olulist rolli Tove Janssoni vend Lars Johansson lõpuks ometi valmiseks proovi juppe, mida Tuve ja Lars nägid ühel koosolekul ja tume oli siis hüüatanud, nad elavad, ehk siis ta tundis selles kolmandast katsest tõepoolest oma tegelased ära ja ta nägi, et isegi kui nad pannakse tegema asju, mida tema kirjutanud ei ole ja neile luuakse lugusid, mis ei pärine tema sulest siis on lõpuks ometi nendele tegelastele antud antud elu, et nad näevad nii välja, et kirjanik võis oma kangelased ära tunda. Ja võib siis öelda, et nüüd need jaapani tehtud animafilmid neid oli hiljem veel tehtud, tehakse minu meelest juurdegi. Need on nii-öelda laiema kaanoni osad ehk siis need on oma autoriseeringu saanud. Seda asja vedas siis Tove Janssoni vend Lars enam-vähem kuni oma surmani ja praegu veab Larsi tütar Zelda tootearendust. Ja teine asi on muidugi see, et mil moel siis neid muumitrolliraamatuid välja on antud. Usun, et väga paljudele meie hulgast on tuttav kogumik muumitroll aastast 1975 paks sinine raamat, et mis ilmus Vladimir Beekmanni tõlkes. Aga ega see tegelikult soome kirjastajale ei meeldi, sest et algselt on ikkagi need raamatud ilmunud eraldi lugudena ja nad on niimoodi mõeldud. Neid on põhjust vaadelda sarjana ja neis on ju teatud haakumisi selles mõttes, et muumipapa paarid natukene seletab ära neid lugusid, mis enne on juhtunud aga hilisemaid lugusid lugedes on muumipapa memuaarid omamoodi toeks. Või siis hilja, novembris on omamoodi lisandus või paralleeljutustus raamatule muumipapa ja meri. Nii et neis on omamoodi kattuvusi, lõikuvusi, jaga järgnevusi. Kuid igaüks on siiski mõeldud eraldi teosena ja neist igaühe juurde käivad ka illustratsioonid ja illustratsioonid on mitte lihtsalt väga olulised, vaid mida võib siis nüüd ka rõõmuga tõdeda, nagu juba saate alguses öeldud, on nendes uutes eestikeelsetes muumitrollilugudes viimaks ka kõik illustratsioonid sees. Nii et ka see on kahtlemata selle ametliku kaanoni eesti lugejale vahendamisel oluline. Muidugi on veel üks omaette nähtus kogu see Soomes olev muumiorg, mida on võimalik külastada, kus on võimalik lasta teha endast pilti, tegelastega, vaadata, kuidas muumipapa kirjutas, masinal memuaare trükib ja nii edasi ja nii edasi. Nii et tegu on ikkagi ühe väga suure tootearendusega. Mistõttu ma täiesti mõistan ka seda reaktsiooni, mille üks sõber mulle edastas. Kui ma rääkisin, et hakkan Tuuvjanssonist saadet tegema, siis ta lihtsalt ohkas ja ütles, et oh need muumid, sest et tõepoolest maailm on üleküllastunud muumitoodetega. Tegu on ühe kuulsaima Soomest pärit kultuuriartikliga ja on täiesti mõistetav, et osa sellest on mingis mõttes kas nüüd just labane, aga ta on ikkagi adresseeritud võimalikult suurele kuulajas lugejas vaatajaskonnale mis viibki sellise põhjendatud küsimuse juurde. Kellele Tuve Janssen siis kirjutas, kas Tove Janssoni oli lastekirjanik? Ja mingis mõttes on see küsimusi alati viljatu, raamatute liiga detailne žanriline määratlemine ei anna väga midagi või annab lõpuks selle, et see muudab raamatu lugemise üleliigseks? Kuidagi ilmselt saatesarja loetud ja kirjutatud kuulajad on ka märganud, ei ole midagi parata, mul ikkagi on teatav kihke asju defineerida ja žanritesse paigutada, mistõttu ma siiski natukene arutlen selle küsimuse üle. Loomulikult peab olema ja üks lasteraamat ühest küljest arusaadav lastele, aga teisest küljest peab kõnetama ka täiskasvanuid juba lihtsalt selleks, et täiskasvanud tahaksid, sooviksid kas pedagoogilistele, meele lahutuslikel või mingitel muudel eesmärkidel oma lapsi nende raamatute lugejatena näha. Aga teisest küljest on ju ikkagi igasugune lasteraamat ka püks, Illusioon fiktsioon ja ma pean selle all silmas seda, et üldiselt kirjutavad lasteraamatuid täiskasvanuid, mis tähendab seda, et see on ju ka täiskasvanu, kujutlus sellest, mis võiks lapsele meeldida. Mis nüüd, kui omamoodi selliseks harrastuspsühholoogiks hakata, viib selleni välja, et täiskasvanu kirjutatud lasteraamat on ju alati ka üks selline püüd leida oma sisemine laps üles või minna siis tagasi enda lapsepõlve. Aga jättes nüüd võib-olla natukene seda argutamiseks kiskuv jutt kõrvale, siis julgeksin öelda, mida ka kirjandusuurijad on öelnud, et muumitrollilood on selline huvitav fenomen mille puhul võib arutelu adressaadist kui mitte kõrvale visata, siis teda natukene muuta. Ja nimelt, et need raamatud on korraga mõeldud nii lastele kui täiskasvanutele, aga eelkõige on nad just nimelt Tove Janssoni sisemaailma peegeldus. Ja see on see, millest ma juba enne rääkisin. Et siin raamatutes on väga kerge üles leida selliseid tegelasi, kelle prototüübid olid tuvi Hanssonile endale lähedased inimesed või neid raamatuid võib vaadelda ka tuume Janssoni, omalaadsete, mõttepäevikute või kommentaaridena enda ja ennast ümbritseva maailma hingeseisundi analüüsimiseks. Ja võib-olla kõige lihtsam viis kõiki neid raamatuid nii erinevad, kui nad ka on kuidagi üheselt kokku võtta. On lihtsalt tõdeda, et Tove Janssoni jaoks ei olnud muumitrollid ei tegelastena ega neist jutustavad lood mitte lastekirjandus või täiskasvanu kirjandus vaid need olid lihtsalt tema viis suhelda maailmaga. Need olid tema viis mõelda, tema viis mõeldu kuidagi sõnadesse valada. See viib jällegi ka tagasi selleni, et ütlesin saate alguses, kui oluline olid Uwe Johnsonile tema ema. Ja kui nüüd vaadata Tove Janssoni biograafiat, siis kui tõve Janssoni ema 1970. aastal suri, siis tegelikult see oli ka pöördepunkt Uwe Janssoni jaoks. Nimelt neid raamatuid kirjutades pidas ta alati enda ema silmas ja kui tema ema oli lahkunud, siis Tuve Hansson ühtlasi ütles lahti ka muumimaailmast. Hilja novembris ilmus 1970. aastal ja see on tema muumiraamatutest kõige melanhoolsema kõige filosoofilisem, kõige vähem lastekirjandus. Ja see on ühtlasi hüvastijätt muumitrollidega. Nii et siingi näeme väga selgelt biograafilist sidet. Ja kuigi väga erinevate meeleseisunditega ja justkui erinevatele lugejatele mõeldud on muumiraamatutes alati mõned teemad, mis on läbivad ja mille juurde autor tuleb tagasi enda loomingus ka üldisemalt, et selles mõttes, et ka teistes teostes ka nii-öelda täiskasvanuromaanides või siis pärast muumiraamatute kirjutamist valminud romaanides on tume Janson ikka ja jälle tegelenud perekonna kui teemaga. Ja kui ma juba saate alguses mainisin ühte Tove Janssoni maali 1942.-st aastast, kus on kujutatud tema vanemaid ja tema kahte venda ja teda ennast. Ja see maailm paneb vaataja küsima, mis seda perekonda koos hoiab, mis on need pinged, mis on need saladused, mis on see, mis kedagi rõhub siis võimegi näha, et kui katsuda tume Janssoni looming, kui selline üleüldse kokku võtta, nii ülekohtune kui sa ühe looja isiksuse, eriti nii mitmekülgse looja isiksuse suhtes ka on, siis võib öelda. Kõige kesksem või kõige olulisem võite te kõige rohkem liigutanud teema on perekond. Kui mõtleme muumiraamatute peale, siis me näeme siin tegelasi oma erinevates rollides. Funktsioonides. Meil on muumimamma kui stabiilsuse ja rahu kehastus. Meil on muumipapa, kes kriitilistel hetkedel haarab juhtrolli, aga sageli on kimpus teatava lõhestatud enesekuvandiga. Nimelt tegelikult vedeleb ta aias võrkkiiges ja popsutab piipu. Aga samal ajal enda mõtetes on ta noor, uljas seikleja, kes torme trotsides laeval ületab ookeani. Meil on muumitroll kui uudishimu kehastus, kui järgmine põlvkond. Ja meil on siis kõik selle väikse tuumik, kuna ümber keerlevad siplevad rabelevad tegelased, kes igaüks paneb ka lugeja küsima sellele, millised rollid inimesel üleüldse on ja millised rollid on tal teatud Sootsimides. Ja siin võib selles mõttes näha ka huvitavaid vastandpaare. Ühelt poolt on meil nuuskmõmmik versus muumipapa muumipapa nagu öeldud, hea kodanlikus kehastus, kes samal ajal igatseb mingisugust seikluslikkus ja nuuskmõmmik, kes tuleb ja läheb, kui ta tahab. Kes vihkab igasugust kodanlikust, kes vihkab igasuguseid seoseid, kes kohutavalt vihkab silt aitäh ja salvrätikuid. Ja samal ajal loomulikult teda tõmbab see enda eest stabiilsust kiirgab perekond. Siis on meil näiteks muumitroll versus väike müü muumitroll, kes on küll uudishimulik, kuid ikkagi kogu aeg kahe käpaga maa peal ja siis väike müü, kes on samuti uudishimulik, aga kes pigem eelistab olla oma uudishimu rahuldamiseks ise katseeksemplar kõigis riskantsete mängudest, milles ta mängib. Ehk siis tema ei hooli raamatuteadusest, tema tahab kõike omal nahal ja miks mitte ka teiste nahal järele proovida. Ja kindlasti on võimalik selliseid vastandpaare veelgi leida ja ka kõik need vastandpaarid panevad lugeja mõtlema selle peale, et milline roll kellelegil elus üldiselt ja ühes Perekonnas ühes sootsiumis kitsamalt on kuidas roll saadakse või leitakse rollipiirid ja mis on selle hind ja mis on vabadus. Nii et tõve Janson justkui näitabki seda, et kui me elus valime midagi, siis tähendab automaatselt seda, et me jääme igatsema seda, mida me ei vali. Ja küsimus on lihtsalt selles, et kas me oleme selle hoolega läbi mõelnud. Muumipapa on valinud perekonnapea ja majaomaniku rolli ja selle hind on olnud seiklustest loobumine. Aga see ei ole tema jaoks probleem. Nuuskmõmmik on valinud rahutu ränduri hinge ja sellega mingis mõttes välistab ta enda jaoks tihedamaid inimsuhted. Võib-olla ta välistab enda jaoks isegi armastuse võimalikkus on, ma ei tea seda. Aga ka see ei ole tema jaoks probleem, ehk siis tume Janson näitab seda, et kui me elus mingeid valikuid teeme, peame nendes kindlad olema. See ei tähenda seda, et me peaksime lõputult jääma nende valikute üle järele mõtlema või lõputult kõhklema vaid see tähendab pigem seda, et tuleb leppida enda osaga siin ja tuleb see enda osa enda jaoks positiivseks mõelda ja see roll võimalikult hästi välja kanda. Ja võib-olla selle üheks parimaks kehastuseks ongi muumipapa, kes siis, kui ta tahab tähtis ja tark ja tubli olla, paneb torukübara pähe ja isegi kui seal natuke naeruväärne, on see ometi talle endale ja tema lähedastele kinnitus sellest, et tegelikult on kõik korras. Aga kui enne tõdetud Tove Janssoni kirjutas ju ka väga palju teisi tekste, kirjutas romaane või siis selliseid romaane, mis koosnevad peatükkidest, mida võib lugeda ka eraldi novellidena ja kirjutas ka lapsepõlve mälestusi ja tume Janssoni lapsepõlve mälestusi, suveraamat on võimalik ka vikerraadio kodulehelt järel kuulamisena kuulata pärineb see 1991.-st aastast ja loeb seda teksti Velda otsus. Nii et Tove Janssoni loomingut, et võib vaadelda üsna mitme nurga alt, aga ma arvan, et kõige olulisem on seejuures tõesti, pidades silmas tervikut ja ma ei pea siin silmas seda, et inimesed peaksid võtma kõik eesti keeles ilmunud Tove Janssoni raamatuid ja need valimatult läbi lugema. Vaid ma pean silmas pigem seda, et Tove Janssoni kirjanduse elu on tihedalt seotud autori teinud sellest mingit saladust. Samuti on omavahel vähemalt muumitrollilugude puhul väga tihedalt seotud tekst ja pilt ja lausa niivõrd tihedalt, et kui ma elasin, arutlesin, et mis tekstid ja asjad kuuluvad kaanonist ja mis ei kuulu siis ikkagi selle laiema kaanoni, osadel loomulikult ka 1900 viiekümnendatel ilmunud koomiksid, kusjuures needki on võimalik internetist leida. Ma ei tea, kas just kõiki, aga vähemalt saateks ette valmistades ma natukene otsisin ja leidsin. Nii, et see on üks suur ja kirju maailm, väga kaleidoskoopiline maailm, millele võib läheneda nii kronoloogiliselt lugedes siis kõiki muumitrolliraamatuid ajaliselt algusest kuni lõpuni või ka täiesti suvalises järjekorras vastavalt sellele, milline meeleolu parasjagu lugejat valdab, sest et meeleolud on nendes raamatutes väga erinevad. Võttes siis. Ühelt poolt sellised tõesti väga heas mõttes lapsikud nagu võlukübar ja ohtlik jaanipäev või teisest küljest väga filosoofilised jaa, fundamentaalseid, eksistentsiaalseid teemasid käsitlevad teosed nagu muumipapa ja meri või hilja novembris. Nii et see on tõesti looming, mis pakub väga erinevas meeleseisundis ja kindlasti ka väga erinevatele inimestele midagi. Üldiselt on Tove Janssoni looming pigem selline introvertne ja introvertsetest ideaali esile tõstev. Aga ei puudu, siit ju ka väga ekstra vertsed tegelaskujud nagu väike müü, kelle elufilosoofia võiks ju tõesti kõigile nendele inimestele korda minna kes peavad ennast ekstra vertideks. Nii et tõesti midagi igaühele. Aga nagu juba öeldud, siis tänavu antakse Tove Janssoni muumi lood eesti keeles uuesti välja, osa manad, tõlked, osa, uued, need on sellised mõnusad taskuväljaanded ja aitavad siis kõigil neil, kes on kunagi lapsena lugenud muumitrollilugusid, teha uuesti Dust vanade tuttavatega. Ja ma ei kahtle selles, et tänapäeva lapsed ja muidugi ka tänapäeva täiskasvanud kes ei ole seni muumilugusid lugenud leiavad neisse midagi, mis on ajale vastu pidanud ja milles on alati midagi värsket ka saateks ette valmistades lugesin muumilugusid uuesti üle. Ei teagi juba mitmendat korda ja pean ka tunnistama, et alati leidub midagi uut, alati leidub mõni kild, mõni lause, mõni tähelepanek, millele kohe pikemalt mõtlema jääda. Ja mis näitabki seda, et kuidas iga raamat eriti kui see on hea raamat on alati uus, sellepärast et ta avab ennast vastavalt meeleseisundile vastavalt ümbritsevatele oludele alati ühe uue nurga alt. Nii et saate lõpuks ei oskagi muud soovitada, kui soovitan raadio kuulajatel tõesti internetis natuke otsimistööd teha ja tutvuda Tove Janssoni pildilise loominguga, nii tema maalidega, tema autoportreed ega mis aitavad mõista seda looja isiksust tema eri eluperioodidel eri meeleoludes. Aga soovitan vaadata ka tema poliitilisi karikatuure, mis mõjuvad just veidralt. Et neis on see hästi tuttav joon täiesti võõras sisu. Ja soovitan muidugi lugeda üle või uuesti muumitrolliraamatuid, sest et nende värskus ei kao mitte kuskile. Mina olen Peeter Helme kuulmiseni.