Te kuulate Vikerhommikut. Meil on külas Tiina Tiitus, tere hommikust. Tere hommikust. No imeline päev tõotab tulla, kevadilm on fantastiline. Tiina, kuidas teie nendel aegadel kasutate aega, mida ilmselt on veidi rohkem käes, kas õues käimine ja täna näiteks nendesamade vaata et 20 lähistele trügivate soojakraadide nautimine on päevaplaani sisse kirjutatud või üldse mitte? On ikka ja täna ma lähen küll loodusesse. Täna lähen, jah, täitsa metsa, kohe juhtub. Seal juhtub väga romantiline asi, me ehitame ühte välikäimlat metsa keset metsa ja ka ise endale, meil on seal väike suvekoht. Seal mõnus. Seal on küll täielik vaikus ja inimesi ei ole, nii, tohib minna. Kuidas teie elurütm muutunud on, võttes arvesse, et viimastel aegadel on teie tegevuse sisu põhiliselt ju inimestele nõu andmine suhetes läbikäimises nüüd, kus on ninapidi kokkusaamine, on vaadet välistatud ilmselt ka teie töös, eks siis see tähendab, et väljakutsed on uued, teistsugused. Nojah, kokkusaamisi ei ole nüüd olnud juba vist vähemalt kolm nädalat, eks ole. Ja, aga ma teen küll, Skype is? Et ma olen tegelikult seda vältinud, sellest näost näkku on ikkagi palju toredam teha ja palju parem on niimoodi inimesest aru saada. Aga noh, see ongi mulle nüüd väljakutse, et ma teen nüüd Skype is ka ja nüüd on nüüd ma teen nendele inimestele, kes ei ela Eestis kellele ma varem ei tahtnud väga hästi teha, ikka kutsusin siit lähedalt inimesi, võitsime osta. Mis mured siis on nendel inimestel, kes ei ela Eestis, miks nad teie poole pöörduvad? No väljaspool Eestit elavatele inimestele on see isoleerituse tunne võib-olla suurem ja et noh, väljakutsed on praegu kõigil, et olgu need, kellel on suurem pere ja need, kes on üksikud, et noh, elu on meile visanud praegu sellise korraliku praktika. Kui paljud on olnud teoorias hästi tugevad, siis nüüd on aeg näidata, mida me tegelikult elus oskame. Kui me võtame väga niimoodi laialt, siis siis kas meil tõesti on kätte jõudnud olukord, kus probleemiks võib olla nii see suhelda tuleb liiga palju, see tähendab inimesi on ühes kohas mõtlen kodu korraga rohkem koos kui tavaliselt. Ja siis teine pool, et vaat ei saa üldse suhelda istuvadki üksinda seal ja kokkupuuted muu maailmaga on niimoodi silmast silm on ülipõgusad. Ja nii ongi, aga me tegelikult ikkagi elame väga erakordsel ajal, et meil on olemas sotsiaalmeedia Facebook kui kõik platvormid, kus on võimalik suhelda. Kujutage ette keskaega ja selliseid katkusid, kus meil ikkagi liigub informatsioon ja me oleme tõesti nagu õnnistatud ajas, et meil on kõik teada, mis toimub, mida tohib, mida ei tohi, me teame, kuidas haigused levivad, mida võid teha, mida mitte. Kujutage ette ennast metsas kuskil ma ei tea, 15. sajandil, eks ole, kui siis katkes kevadel üle, et noh, praegu meil on selline moodsa katkuaeg ja ausalt öeldes ikka ei ole nii hull, üldse on võimalik hakkama saada kõigil. Aga mida tähendab siis isolatsioon tänastes tingimustes ja sellest tulenevad probleemid? No te praegu kõik kriisid lükkavad kõik probleemid nagu põhja või kõik võimendab kõike ta suhted, mis on tugevad, lähevad tugevamaks, kus on probleemid, need tulevad teravamalt välja. Et see on selline nagu õhu puhastamise või klaarimise aeg ka. Ega meil muud valikut ei ole, jääme ellu ja enamasti jääme ju ikkagi kõik ellu. Ja, ja pärast on õhk palju puhtam. Suhete mõttes ka. Eile oli leheski juttu sellest, et õnnepalees pannakse mõneks ajaks asjad seisma. Avaldusi vastu ei võeta, selleks, et abielusid sõlmida või lahutada. Ja üks mõte, mida juurde arutati, oligi see, et äkki katseajana need nädalad ja kuud on head. Et ei, ei saa lahutust sisse anda selleks, et et äkki see meel muutub. Jah, sedapidi ka, et inimesed saavad oma asju, õpivad suhtlema omavahel ja ja lepivad ära klaarivad asju, aga ka teistpidi paljud võtavad vastu otsuseid. Kuigi mina pean ütlema, et minu kliendid ei, ei, tegelikult ei, ei räägi sellistest igapäevaprobleemidest nii paljud. Neid huvitavad rohkem sellised filosoofilised küsimused. Kes ma olen, kuhu ma lähen, miks, et nagu sellised suured küsimus, et võib-olla isegi huvitavad rohkem, mis on minu jaoks võib-olla sinna üllatav. Et sellist hädaldamist on üpris vähe, eestlased on ikkagi sellised tublid, töökad, kokkuhoidvad, korralikud, pesevad käsi, kuulavad sõna, et noh, inimesed on ikkagi väga selliseid ja distsiplineeritud. Aga mis on pigem siis see, mis praegu kodudes juhtub, et kas pigem need suhted, inimestevahelised suhted ikkagi paranevad lähevad, nagu te ütlesite, et tugevad suhted lähevad tugevamaks või pigem ikkagi tekib kergemini igasuguseid hõõrdumisi just sellepärast, et tuleb olla pereliikmetega põhimõtteliselt terve ööpäev läbi seitse päeva nädalas koos, et ei ole enam seda, et keegi käib vahepeal tööl ära või, või mingeid muid asju ajamas. No iga pigem tekib neid hõõrdumisi. Ja varem noh, tõesti nagu te ütlesite, oligi see lootus, et läheb tööle ära ja on vähemalt päeval sa vaikus ja mingid teemad saab niimoodi vaiba alla lükata, siis nüüd enam ei saa. Ja kõik on ilusasti päevavalgel. Aga nüüd noh, paljudel tekibki see oma ruumi küsimus, et kõik istuvad seljas ja õudne karjumine ja siis lapsed ka veel. Et see on hea aeg õppida seda oma ruumi loomist, keegi meile seda andma ei tule kandiku peal ette. Et igaüks saab nüüd õppida seda, kuidas isoleeruda luua seda oma ruumi. Kas võta oma panna klapid pähe? Mitte karjuda teise peale mitte võtta isiklikult, sest see ongi keeruline olukord, see, see ongi normaalne, teine inimene hakkab, kui ta pannakse väga väiksesse kasti kokku, palju loomi või inimesi, siis hakataksegi, teine selle närvidele käima, see on loomulik. Aga kui ikka tõsiselt ähvardab oht, et juhe jookseb kokku siis kas meil on midagi universaalset inimestele edasi anda, et seesama oma ruumi loomine ei ole alati nii lihtne, et astud uksest välja, paned klapid pähe, sest selja taha jääb maha mingi olukord. Eks me teeme automaatselt neid asju, mis meid päästavad. Vaadake, kuidas lapsed teevad, kui muud üle ei jää, siis teevad sellise vihase näo, panevad mudi käed rinna peale, lähevad nurka istuma, niimoodi omaette, et teeks täiskasvanud teevad sama asja. Siis lihtsalt nagu noh, emotsionaalsed lülitatakse ennast välja ja keha lülitab ennast välja, et lihtsalt tehakse nagu selline noh, nii-öelda ma ei tea, mositamine vist on see õige sõna. Üks võimalus on unistada nagu lõigata ennast välja nagu noh, lennati natukene selliste unistuste maale. Ja muidugi ruumist välja saamine, noh, see on ikkagi eestlastel, on see võimalik, paljudel on ju maja. Aiad, noh, see, see on tohutu õnnistus, olge seal aedades õues, seal ikka leiab sellise rahuliku nurga ka. Ja suhtlemine, teised ei pea olema mõtete lugejad, kui on paha tuju, tuleb seda öelda. Mida ma täpselt tahan, tuleb öelda. Kõike tuleb rääkida, see on hea aeg nüüd kommunikatsiooni õppida, eestlastel. Aga Tiina, tegelikult, teie olete ju oma ametilt hoopiski moekunstnik, tegite elus kannapöörde, hakkasite suhtenõustajaks ja üks linnuke siristas meile, et nüüd te olete justkui nagu juurte juurde tagasi jõudnud ja olete hakanud taas siis õmblemisega tegelema. No vot ei tea, mis need juured tegelikult on, et jah, ma eelmisel aastatuhandel tõesti olin riiete disaineri või moekunstnik ja ja nüüd ma saan, kuna aega on palju rohkem käes, tõesti, õmblen neid asju, mida, mida varem ei saanud, aga noh, minu õmblemise asi on olnud viimastel aastatel tõesti selline lõbu pärast. Ja nüüd mul sellega seoses ongi väga kiire kogu aeg, sest mul on jõle palju plaane, midagi õmmelda. Aga millest see siis mingis mõttes uus pööre tekkis, et tuli tagasi see huvi ikkagi selle õmblemise ja, ja kangaga tegelemise vastu, et et kui te, ma saan aru, et te olete ikkagi mingil hetkel öelnud, et moeteema teid eriti enam ei huvita? No, ega ta ikka ei ole tegelikult päris ära kadunud, et kes on mu stuudios käinud, teab, et seal ma räägin inimestega, aga, aga õmblusmasin on ka kogu aeg väljas. Et minu jaoks on õmblemine, meditatsioon. Kui tuju väga ära läheb, siis teen ühe mantli, gei või paar. Peotuju on kohe parem ja mida keerulisem lõige, seda seda paremini mind maandab. Et ta on ikka kogu aeg olnud, et võib-olla see, kui ma enda jaoks seda seletanud niimoodi, et nagu selline sisemine ja välimine maailm oleks kooskõlas. Et siis ma teen ikkagi mõlemat, mis teil tuju rajab? No eks minul tuleb ka seda, seda abstraktset ärevust, sellise maailma valutunnet tuleb päris palju. Kas see on see teadmatuse küsimus, et kui kaua ja ja mis täpselt juhtub ja nii edasi? Praegu nagu hetkel isegi, ole mul nagu laias laiemas mõttes kogu aeg maailmaärevus. Et kuhu inimkond läheb ja mis meist saab, kas sõjad peavad ja no ikka siuksed väga suured teemad. Et seda praegust kriisi ma väga ei kardagi, kuigi see nagu tõesti väga fenomenaalne seda nagu ülemaailmne kriis, on ju varem kaalu nagu maailmasõjad. Aga see, et meil nagunii üksmeelselt on kõik riigid ennast lukku pannud, et mina olen selle üle natuke üllatanud. Et on ju meil olnud neid haiguse puhanguid varem ka Kaug-Idas, noh, mis meid ju nii-öelda nagu ei puudutaks. Aga vot seekord puudutab ja see, et maailm nagunii üksmeelselt, et käitub ja informatsioon liigub täiesti enneolematult, et midagi on ikkagi teistmoodi kui varem. Kui teile keegi ütleks, et on aeg hakata mõtlema variandile c või d, mida oma eluga peale hakata, siis siis kas teil tõusevad kuklakarvad püsti, seesama sõna õpetama või õppima meiegi jutus täna ja praegu läbi jooksnud päris mitu korda, et on aeg, selleks on aeg, teiseks et kas te ise olete piltlikult öeldes peeglisse vaadanud ja mõelnud, et kui on see olukord kuidas ja kas ma olen valmis? Kogu aeg vaatan, ma, ma olen nii palju kannapöördeid elus teinud, et ma olen nõus seda tegema kohe nüüd ja praegu ka, kui on vaja. Kuidas näeb välja see murdekoht, see hetke, kus ma otsustan, minna tõesti sisuliselt valgelt lehelt edasi millegi hoopis muuga, kui ma siiamaani tegelenud olen? See tavaliselt käib ikka niimoodi, et see eelmine asi natukene nagu vanub ära või läheb igavaks ja siis ta tükk aega seal lorutab ja ja siis lõpuks nagu tule see otsus teha midagi uut ja siis tavaliselt, kui see otsus tuleb, et midagi uut tahaks teha, siis ta ka kohe nagu presenteerib ennast see uus võimalus tegelikult neid võimalusi on ümberringi palju. Jaa. Kas praegu on seda otsust hea teha, kui aeg justkui sunnib, et see ei tule päris nii-öelda vabast tahtest, aga lihtsalt olukord mängib niimoodi. Ja see on ideaalne aeg kriiside aeg. On aeg vastu võtta otsuseid, selleks ongi vaja unistada, teha korrektuuri läbi mõelda neid asju, mis on, on läbi tehtud austad oma otsuseid, sest inimesed, noh, minu kogemus näitab vastuvõttudel seda, et inimesed on oma otsused vastu võtnud, aga julgen nendest läbi minna. Ja kriisid on tavaliselt need, mis siis nagu lükkavad jalaga, et noh, mine nüüd läbi ka sellest otsusest. Et sa oled peas justkui endaga kokkuleppe teinud, aga ei realiseeri, siis seda päriselus. See on väga tavaline, et tahaks nagu see, et kogu aeg tahaks midagi uut, aga mitte midagi ei võta ette, aga tegemata jääb sellepärast et tavaliselt on julgus julguse teema hakkama. Noh, pole veel nii valus, kardetakse uut ja tundmatut. Noh, selline tavaline asi, mida, miks ei minda edasi. Hoiame sellest vanastki kinni, parem see, kui tundmatu äkki tundmatu on veel hullem. Ja tuvi ja varblane jah, just. Aga Tiina Tiitus, aitäh, et leidsite aega täna Vikerhommikust läbi astuda ja jagada neid mõtteid ja loodetavasti siis mõni meie kuulaja, kes võib-olla tunneb, et tema elus on see hetk, kus peaks kas tegema kannapöörde või, või leidma midagi uut, sai sellest intervjuust julgust juurde.