Tänasele vaikse laupäeva hommikul olen helistanud Eesti kirikute nõukogu presidendile Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskopi meeritusele Andres Põderi, tere hommikust. Tere hommikust. Kuidas on need tänasel vaiksel laupäeval, võib isegi vist eriolukorras rahule jääda. Vaikne laupäev. Traditsiooniliselt ongi selline päev, kus väga suuri kogunemisi ei ole ja ja parem ongi, kui vaikselt kodus toimetada. Nii ta on, kuulasin siin toomkoguduse õpetaja Arho tuhkru hommikumatuid Mattisklust, kus ta väga kenasti rääkis laupäevast kui sellisest ettevalmistuse ja ootuse ajast ja vaikne laupäev on ju ikka olnud selline endasse süümise ja kogu inimelu niisuguse nukra poole kannatuse ja surma peale mõtlemise aeg, et seda rõõmsamini säraks meile ülestõusmispühade valgust, nii et selline väike ootus, aga ootus sellises olukorras, kus me täiesti abi vajame. Homsetele pühadele mõeldes esimene ülestõusmispüha on siis tõesti homsel päeval, tavaliselt on kirikud ju üsna rahvarohked, tõsi, Eestis võib-olla, et on jõulud ikkagi rahvarohkemad. Ortodoksi maailmas on, on ülestõusmispüha nagu kõige suurem püha ja, ja mõnes mõttes võib nagu vaielda, et kumb, see suurem püha on siiski, et rahvakogunemisi nüüd homme toimuda ei saa, et kuidas kirik selles olukorras ikkagi seda, seda kriisi näeb? Et tõsi, et kuigi kiriku uksed jäävad rahvale seekord suletuks ei ole ju pühad ja nende sõnum ometigi seletatud sugugi väiksem. Et tegelikult on ju olukord vaata et vastupidine. Just praegu vajame eeskuju ja julgustust, kannatlikkuseks ja ohvri valmiduseks. Vajame usku võidusse kõige selle kurja üle, millega me peame võitlema ja ka surma üle vajame sellist teenivat, usaldavad ja eest palvetavad armastust ja ma usun, et see väljakutse, see ülesanne on meil kõigil kodudes kaasas või ükskõik millisel see ülesandest me parajasti oleme. Ja ülestõusmispühad peaksid meile selleks küll jõudu ja niisugust valmidust andma, et kuivõrd jumal on olnud inimeseks armastanud Mägid meid lunastanud meie eest oma elu annud, et me oleme valmis ka seda jumalikku armastust jagama ja 11 teenima. Aga muidugi, kui nüüd mõelda saabuvate pühade peale, et kuidas seda siis ka kodus tähistada? No meil on ju juba vanast ajast ilus traditsioon. Kasvõi jah, taluperede näol, kus olukorras, kui ei saanud minna kirikusse, kogu kogunes pere laua ümber, kokku, tehti piibli raamat, lahti, loeti pühakirja tekst, lauldi, palvetati ja ma usun, et homme, esimesel ülestõusmispühal on õige kohane talitada nõnda ka kodudes. Muidugi, et kuna nii raadios, televisioonis, veebis kantakse üle jumalateenistusi, siis kutsun üles kindlasti ka nende kaudu osa saama jumalateenistustest pühakojas ja tundma sellist vaimset ühtsust inimestega. Nii siin, meie armsal, maarjamaal kui kogu maailmas ja palvetama muidugi selle kriisiolukorra lõppemise pärast, nii et ma arvan, et võimalusi on hästi palju ja põhjust rõõmustamiseks. Homme on väga palju, sest me teame, me ei ole üksinda. Kristus elab ja meie tohime ka elada. Kas te mäletate ajaloost seda, seda aega, kui kirikutesse tõesti tohtinud ka koguneda, aga põhjused olid hoopis teised. No ega mina sellist aega õnneks ei mäleta, et võimalik, et sõjapäevil selline olukord oli ja kindlasti ajaloos mingi katku või suure epideemia päevil Eestimaal on neid hetke ehk ka olnud, aga sellist üleüldist avalike teenistuste keeldu ma ei tea. Ja eks see ongi nüüd kirikule ka selline täiesti uus olukord mis nõuab ka uusi võimalusi, uusi lahendusi ja tänu jumalale ja kõigele headele abilistele, et neid on nüüd siin nii raadio, televisiooni kui ka interneti vahendusel ikkagi leitud. Missugused valikud olid üldse kirikute ees, et, et siis kui elu eriolukord teatavaks tehti ja, ja tuli otsustada, mida siis teha, et millised need valikud üldse kirikute jaoks tol hetkel olid? No ega neid valikuid ju väga palju ei olnud. Pandeemia levik kogu maailmas juba kirjutas need meetmed, mida ka mujal juba varem oli kasutatud ja noh, küsimus sellest, et kas kirikus võib koguneda kahemeetriste vahedega võib seinakogud koguneda viis. Detailideni me peaaegu ei jõudnud. Tegelikult oli selline üldine soovitus juba kohe. See on siis 13.-st märtsist, et avalikke teenistusi mitte pidada. Ja muidugi see oli väga kiire ja selline ootamatu. Elu muutus, aga tänu jumalale ja headele inimestele me oleme sellega juba toime tulnud ja kohanenud ja ootame muidugi pikisilmi selle pandeemia eriolukorra lõppemist. Ja kas on teada, kas ka annetused on liikunud tasapisi internetti, et et oleks võimalik kirikule, ent ka ära majandada sellises olukorras? No siin küll ühelt või teiselt poolt on olnud kuulda mõne mõnes koguduses on annetused isegi suurenenud ja kasvanud, sest inimesed saavad aru, et ka tehnilist, et võimalused vajavad rahalisi väljaminekuid ja et samas kui jäävad ära, aga üldiselt korjandused, jumalateenistustel ja kiriklikud, paljud talitused lükkuvad edasi. Et siis koguduste majanduselu kannatab päris tugevalt. Nii et tänu kõigile, kes on ka oma kulutusi ja, ja oma kirikuid toetanud, sel keerulisel raskel ajal Kuidas te ise, Andres Põder, Eesti Evangeelse luterliku kiriku, peapiiskop, emeritus ja kirikute nõukogu, president homset ülestõusmispüha tähistate? Televisioonis üle kantaval jumalateenistusel televiisori ees ja eks üks ilus võimalus ju on ka võtta telefon või saata e-kiri ja soovida oma lähedastel oma pereliikmetele õnnistatud ülestõusmispühi mida kutsun ülema üles ka kõiki inimesi tegema. Et see pühaderõõm jõuaks iseendast kaugemale. Vana ilus traditsioon on soovida jumala õnnistust selle ülestõusmissõnumiga. Kristus on surnuist üles tõusnud, millele siis vastatakse jah, tõesti, ta on üles tõusnud. Aitäh selle intervjuu eest Andres Põder. Ja kena üles pühade ootust ja rahulikku vaikset laupäeva. Suur tänu ja õnnistatud ülestõusmispühi ka minu poolt kõikidele kuulajatele.