Te kuulate Vikerhommikut ja meil on nüüd väga hea meel öelda. Tere hommikust selle nädala, sünnipäevalaps Marju Lauristin, tere ja palju õnne. Tere hommikut, aitäh. Kui tohib küsida, kuidas sünnipäev tegelikult möödus, et kui palju on segasel ajal neid, kellele teie ümmargune number meelde tuli? Ma tahaks tõesti kõigepealt neid kõiki tänada, mulle tuli hirmus palju kõikide kanalite kaudu, nii Facebooki kaudu kui meilide kaudu, kui telefoni kaudu tuli tuli nii palju head see laine, see soe laine oli nii tugev. Ma, ma tänan südamest kõiki, sest neid, kes tõesti minu õpilasi ja kaaslasi mitmelt poolt, kes meeles pidasid, mind see oli, see oli minu jaoks. Noh, see oli väga hingekosutav. See oli väga liigutav. Ma südamest tänan kõiki. No Marju on päris selge, et Teid teatakse ja tuntakse väga hästi inimesena, kes on kogu aeg justkui liikumises ja kes pidevalt toimetab asjadega. Nüüd, kus 80 on tähisena kätte jõudnud. Mis praegusel ajal teie elus kõige tähtsamad tegevused on? No praegu antud hetkel me oleme siin ju kõik karantiini olukord kõik tegevused on viidud miinimumini, nii et praegusel hetkel on minus noh, ütleme kõige kaalukam tegevus on seotud sellega, et ma harjutan õppetöödele internetti mis oli endast ju ka huvitav kogemus minu jaoks väga positiivne, sellepärast et et see kursus, mida minu mära teiega veel õppinud poliitiline kommunikatsioon, see on just sellel semestril ja seal on meil praegu ka 60 inimest on registreeritud ja 60 inimesega läbi internetiõppetööd teha, on ikkagi paras katsumus. Kas teie tööpäevad venivad ka nagu teistele õpetajatele ja õppejõududele kuuldavasti poole ööni? No minu tööpäevad on alati olnud poole öö, on isegi üle poole öö. Minu tööaeg on alati olla töine aeg, kõik, mis ma olen kirjutanud näiteks midagi pikemadki, kõik ma olen kirjutanud öösel ja neid samu tudengite töid ma parandan ka öösel ja mul on selles mõttes öine aeg, on väga kallis aeg. Ma tavaliselt lähen magama kuskil kella nelja paiku. Varsti jõuab, see aeg on nii kaugel, et kas ma tahan elada päikesetõusu. Varahommik on väga, väga ilus. On inimesi, kes tõusevad nii vaeva, näevad päiksetõusu, mina lähen siis magama ja ka päiksetõus. Marju, kuidas te kirjeldaksite seda praeguse aja väljakutset inimestele, mida aeg ja eriolukord on esitanud? See on väga paljudel inimestel on muide ka mulle, kes on harjunud ikkagi väga palju ringi mitte ringi jooksma, ikka selles eluringis jooksma ja tõstama, kel on kogu aeg, on kohustused kaelas, kogu aeg on tähtpäevad, kook, tähtajad, kogu aeg on niisugune tunne, et ei jõua jõua jõua, kiirusta kiirust või on äkki selline noh, tõesti kunstlik seisak. Lõksak jaa, väga palju aega tuleb olla iseendaga. Jah, oma lähedastega, aga ka lihtsalt iseendaga endast arusaamise natuke, võib-olla ka tagasivaatamise ka oma oma suhet sellise noh, säilitamise aeg. See on tegelikult hirmus väärtuslik muidugi sellega kaasa ka väga palju muret, väga palju muret lähedaste pärast. Ja muret üldse, noh selle pärast, mis toimuma hakkab, aga ärguse mure siiski mängu nii valdavaks, et sellest ei ole võimalik välja pääseda nendeks hetkedeks, kus tuleb ka selline selgumise ja mõnel isegi võib-olla mingisuguse valguse valguse hetk ja ma arvan, et see on vajalik, inimesele on see vajalik. Kriis ei ole muidugi kaugeltki möödas, aga kuivõrd on võimalik juba praegu öelda, et milline on olnud Eesti ühiskonna või iga Eesti inimese jaoks selle kriisi õppetund? No kõigepealt on, on see kinnitanud seda, mida, mida me oleme ennegi tundnud, et Eesti rahvale see niisugune igasugune katsumus on mingis mõttes nagu positiivse mõjuga, me võtame ennast kokku ja parim enamasti, aga siiski enamasti tõesti parim meist nagu pääseb võidule. Ja noh, muidugi on on seda ka, millest on ju praegu räägitud näiteks oma perevägivalda või on rohkem võib-olla kes on ikka nii-öelda kurjad ja riius ja et see võib olla vägagi, vägagi kole. Väga kole. Aga siiski enamasti pääseb mõjule just nimelt see ja vaatame isegi meie poliitilisel skeenel on nii, et see pidev niisugune üksteisega kurjustamine ja, ja ründamine on asendanud siiski sooviga selles olukorras nii palju kui võimalik jõuda asjadeni koos ja teha koostööd. Nii et ma arvan, et see, see on väga-väga positiivne. Kuhu me peaksime olema jõudnud või, või mis meist peaks olema saanud? Kui me vaatame ühel hetkel tagasi ja saame siis märkida juurde, et me toimetasime ja tegutsesime õigesti just praegusel ajal? No mina mõtlen palju sellele, et me, me oleme mõeldes ka majanduse ja kogu selle niukse ühes ühiskonnana nagu ellujäämisedasi, mille peale võib-olla me oleme nagu tagasi saanud ühelt poolt mingisugused sellised noh, nagu arusaamad ja hoiakud, et väga palju sõltub, võtke tõesti inimesest endast, tema heast tahtest ja väga palju on ka neid asju, mis kipuvad olema olnud unustatud kasvõi igasugused oskused kas või needsamad noh, võtame kasvõi toitumisega või, või majandamisega seotud oskused. Kõik ei saa usaldada sellele, et on mingisugune masinavärk, mis toimib, on kaubamajad, on teenused, on teised inimesed, tuleb olla ise ka võimeline hakkama saada. See õppetund ei läheks mööda, aga peale selle, mis minule kuna ma olen väga palju sellega tegelnud, on olnud väga huvitav ja õpetlik näha, kui siiski osavalt ruttu hakati kasutama hoopis laiemalt kõiki neid digivõimalusi. No kuule, mina lähen tegemata ju, väga palju haridusega, ma olen olnud üks nendest, kes tegelikult selle praeguse uue haridusstrateegia väljatöötamisega ja kui meie seal esitasime, näiteks ei tee tegelikult meie kool võiks olla palju enam õpilasekeskne andmeõpilased, rohkem võimalusi endale nagu sobivas ajas ja tempos nagu seda õpiteed käia ja, ja kodu ja koolisuhe peaks olema siin ka tihedam ja õpetaja võiks olla palju rohkem kui praegu sellise juhendaja rollis sagedasti ka siis niukse väiksemate rühmade juhendaja siis mulle öeldi, et oi, see on utoopia, seda ei saa, et see me oleme harjunud niiviisi just tegema, nagu meil on kõik. Näeme, et peaaegu praktiliselt üleöö oli vajadus hakata kasutama rohkem kõike seda, mida võimaldab internet rohkem tegema koostööd tõesti vanemate ja õpetajate vahel, õpetajatel Igalühel oli sundlihtsalt on sundja õpetatud sellega minu meelest suurepäraselt toime tulnud hakkama saada ja peale selle tekkis ka selline tugi, mida mina jälgin, ütleme sotsiaalmeedias huviga. Näiteks seal on mõned inimesed. Ja siin ma ütleks lausa nime, näiteks ma jälgin imetlusega Tiialisterit, psühholoogi kes on võtnud ka enda peale sellise mitteametliku kõutsi rolli, kes läbi sotsiaalmeedia siis ka juhendavad ja aitavad ja õpetavad neid laste vanemaid kodus oma selle kodukooliga toime tulema. Sotsiaalmeedia on äkki muutunud sellisest lihtsalt sagedasti ka tühja info pajast ka selleks kohaks, kus inimesed saavad senisest rohkem üksteisele toeks olla, mis on ju ka väga tore. Nii et ma arvan, et kui ma nüüd siit välja tuleme, et siis seda kõike ära ei unustaks ja et meil on näha, et on väga palju teenuseid, kui me nüüd räägime teenustest, mida tegelikult meil ei olnud välja arendatud mida oleks võinud olla juba meie e-riik välja arendanud, aga mida ma teen neid samu inimesekeskseid? Ma arvan, et meie, see e-riik, mis on seni olnud, et see muutub tegelikult ikkagi rohkem e ühiskonnaks, aga sama see ühiskonnaks nagu inimesel on palju suurem roll, kui see oli ette kujutatud see inimese enda võimekus, inimese enda oskused ja leidlikud, kus ja kõik, see noh, nagu ma ütlesin, enesega olemise nagu julgus ja kõik need väärtused on äkki rohkem tasakaalus, siis selle tehnoloogia arenguga ma väga loodan, et just nimelt neid võimalusi meelase kaotasime. Mida rohkem on lahtisi otsi ja mida tundmatu mon tulevik siis seda rohkem tekib kõikvõimalikke jutte ja teooriaid. Kuidas teie meelest on see praegune probleem leidnud ühiskonnas vastupeegeldust, kuidas on meedia oma rolli välja mänginud ja ja nii edasi. Mis puudutab neid vandenõuteooriaid igasuguseid, mina võrdleks seda, kuidas sotsiaalmeedias levivad vandenõuteooriad tegelikult sellesama viirusega, see on infoviirus, kõik need meemide tegelikult infoviirus ja, ja noh, ma olen mõnda jälitanud, kui ma kuskilt satub, minuni jõuab see otsapidi, kus jälle ehitatakse suurepäraselt vandenõuteooriad, kus keegi, mis, kes on välja mõelnud näiteks ma lugesin õhtuteooriat, kuidas Bill Gates on isiklikult panustanud, et selleks, et seda koroonaviirust välja mõtelda, eks ole, ja ja nii edasi, siis siis jõudes niiviisi linkide kaudu sa näed, et on mingid kindlad allikad, kust hakkab tulema, saame pesta, need on otse, sõna-sõnalt tõlgitud väga mitmed tekstide sõna, saaled tõlgitud mingitest taastuvatest Ameerika nendest noh, nii-öelda info info mürgikeskustes ja paraku on ka mõned on minuni mõne linki, mis tuleb ka sealt vene poole pealt, kus on samuti ma näen tekstidest liigub eesti keeles on, mis algselt petteks on vene keeles inglise keeles, need on tegelikult samuti rahvusvaheliselt levivad info viirused ja minu meelest ma loodan, et see olukord praegu tekitab inimestes ja ühiskonnas endas ka suuremat valvsust ka infoviiruste suhtes ja suuremat võimekust ka neid ära tunda ja, ja mitte lasta neil levida. Aga mis üldse puudutab meediat ja ajakirjandus tegelikult teistpidi ma arvan, et nagu ikka kriisi ajal inimestel on vajadus rohkem ikkagi seda infot saada, mida nad võivad usaldada ja, ja see, et praegu on see igapäevase kella 12-ni otse nisugune lülitus, nii-öelda ametliku info lülitus. Ma arvan, et see ei ole mitte ainult Eestis ja teistes maades ka. Et inimestel tekib võib-olla uuesti see harjumused, et siiski noh, nimetame seda peavoolu või, või, või massi meediumiks, nendel on oma roll, et tõepoolest tagada inimestele müügi une stabiilne ja kontrollid, tud informatsioon. Ja, ja kolmandaks, ma arvan, et võib-olla kah jällegi sellesama viiruse ka võitluse käigus me näeme, kui asendamatut siiski on ühiskonnale ka eksperdid ja teadlased ei ole sugugi nii, et poliitikud on kõige targemad, mida nad mõnikord kipuvad arvama, ega ikka ei ole. Ja ajakirjanduses on see praegu kah ilusasti esile tulnud, kuivõrd oluline oluline on see, et sellistes arutlustes praegune meditsiinilistest, aga sama asi tuleb kohe majandusega, eks ole. Või võtame uut probleemid, on see, et ikkagi oleksin siin kogu aeg kah teadlaste sõna kuulda ja, ja ka dialoog teadlaste ja poliitikute vahel, nii et ka inimesed saavad seda jälgida ja aru saada, kus siis tõdevad Ma tooks ühe väga päriselulise momendi veel meie jutuajamise sisse, te olete ise aastakümneid õpetamisega tegelenud nüüd kus kevad on täies hoos ja läheneb eksamite aeg, klasside kooride lõpetamine ja sisseastumine. Kas teil on praeguseks tekkinud? Ta on niisugune tunnetus, missugune võiks olla mõistlik lahendus, sest see puudutab vist ühel või teisel moel, kui mitte otsesest kaudselt meid kõiki, mis hakkab juhtuma sellega seoses. Mina loodan sellele, et siiski hakatakse ka siin palju loomingulisemalt kasutama neid samu digiplatvorme, mina ei näe vajadust, et õpilased istuksid ühes ruumis ja kirjutaksid korraga paberile. Kui meil olemas e-hääletus. Eks ole, süzee eksam ja see eksami eksamiplatvorm võiks veel olemas olla. Ja ma arvan, et see on praegu praegu niisugune noh, nagu väljakutse, millele võiksid meie haridusinimesed ja, ja, ja teiselt poolt meie digiinimesed mõelda väga loominguliselt. Sellisesse haridusteema veel siia lõppu, enne kui me läksime eetrisse siis The Mario mainisite, et meil on intervjuuks aega niikaua, kui teil köögis munad potises keevad. Mul on tunne tänu Vikerhommikusse või Vikerhommiku süül. Te saate täna vist päris korralikult kõvaks keedetud munad välja on abikaasa kõrval ootab. Nii, et laseme teid tagasi ärgiste toimetuste juurde igal juhul suur-suur, aitäh intervjuu eest ja veel kord. Palju õnne.