Teatriva. Tänases saates räägivad Madis Kolk, Valle-Sten Maiste ja Meelis Oidsalu Eesti teatri aastaauhindadest ja vene teatri lavastusest Kaaroni koor. Head kuulamist. Kaks päeva tagasi saime siis ETV vahendusel teada, kes on tänavused teatriaasta auhinna laureaadid mingil põhjusel, jaht noh, sel aastal on kõik teisiti ja loomulikult ei, ei saanud teha ka seda tavapärast auhinnaskaalat, mis pidi toimuma Vanemuises. Aga jah, mingil põhjusel anti need laureaadid teada siis seekord päev enne rahvusvahelist teatripäeva. Teame, et nende auhinna statuutide ümber on olnud aastaid vaidlusi, noh alati on olnud vaidlusi ja kunagi ei ole keegi rahul. Aga oleme ka siinsamas omaenda saates korduvalt nendel teemadel rääkinud. Võib-olla siis nüüd eelmisel aastal on noh, mitte nüüd väga palju muud tulnud. Noh üldse eks vahepeal oli see tendents, et igal aastal kippus mingisugune auhind jälle nagu juurde tulema ja siis nagu jälle jälle tundub, et kui liiga palju seda pilti killustada, siis midagi võib-olla devalveerub, pihustub see pilk selles mõttes võib-olla sel aastal ei ole nüüd väga palju mingeid muudatusi tehtud, küll aga nüüd terve eelmise aasta käis arutelu selle etenduskunsti termini ja seeläbi ka etenduskunsti auhinna statuudi ümber. Kui te nüüd vaatate seda tänavust mitte ainult laureaatide, vaid ka nominentide pilti, et kuidas tundub, et kas ainuüksi see, et need mingit auhinna statuudid on nüüd natukene rohkem läbivaieldud, et kas see võis ka mõjutada kuidagi pilti, mida see avanev pilt meile ütleb? Mina tahaksin küll jah väljendada seisukohta, et ma olin väga pettunud just nominentide nimekirja nähes ja ja mul tekkis niisugune tunne, et sellel aastal nagu teatriauhindade nominentide valimisega oli tehtud nagu teatri sellisel loomulikul ja arenguteel või arenguteel vähemasti, mis mulle tundus mõistlik, oli tehtud nagu selline tagasi Ast või tagasikäik ja mida ma nagu eeskätt silmas pean, ma peangi silmas seda, et väga selgelt jälle said lahku löödud siis sellised lähenemisviisid teatrile, mida me võiksime pidada kas etenduskunstidega või postdramaatiliseks teatrit või palju sellisest, liigitub praegu ka siis selle niinimetatud tantsuauhinna alla ja isegi rõhutatult siis nominentide hulgast lavastaja auhinna nominentide hulgas ei olnud siis ühtegi seda tüüpi lavastust ja žürii liige Jaak Allik nagu teatava rõõmuga oma kommentaaris, kui nominendid välja kuulutati, rahvusringhäälinguportaalist ma lugesin, tõi selle esile, et klassikaliselt institutsionaalsed teatrid Selliste esile olu ja, ja tublit eluõigust ja, ja miks ta mind nagu häirib, et nagu selline viimased neli-viis aastat oli minu meelest suundumus vastupidine, et nende nominentide hulgas mõnikord oli isegi selline postdramaatiline teater lavastaja auhinda USA-st ja kui ülekaalus ütleme siin mingitel aastatel olid. Kristus Andres Noormetsa lavastuses mingis mõttes ka Lembit Petersoni joobunud, sealhulgas mis ei ole päris klassikaline psühholoogiline teater järgmisel aastal jällegi Ivar Põllu odüsseia Mart Kangro. Tööde hulgas, et lausa domineerisid sellised mittetraditsioonilist laadi tööd, eelmisel ja üle-eelmisel aastal näiteks oli mõlemalt, nominentide hulgast oli Lauri Lagle lavastus, mis oli täiesti nagu muutus laadi ja vot see aasta oli siis jällegi tehtud, kui, kui neli viis viimast aastat oli nagu traditsioon nende erinevate teatriharude ütleme siis ühinemise suunas tennise vastab koti viljaka laenamise suunas, siis nüüd nagu väga selgelt ja minu meelest isegi lahkuma seda Jaak Alliku sõnatu lugesin siis ideoloogilise teadlikkusega löödi nagu need laadid jällegi lahku ja minu meelest kellelegi nagu mingisugust kasu ei too. See annab nagu selge signaali jah, kuskil seal ka nuttis ja tantsulavadel. Ta saab mingiteks riigi kogukonna näide, mäng ja veel siin on ta psühholoogiline mäng ja tore on, et vanematel on eluõigus, ühte käivad, ühed inimesed vaatavad, ühed inimesed ja teised peavad teised inimesed vaatavad teised inimesed ja see, et need peaksid nagu käsikäes käima, tellitasid, laenata üksteiselt ideid. No vot ma, et see regulatsioon peaks koos käima, see on jälle nagu lahku löödud ja seetõttu mulle tundub jah, et koib minu jaoks nende nominentide kanti. Ma ei taha ühegi nominendi väärtust nagu kahandada, kuidagi või alla kiskuda, aga minu jaoks. Ignaal, mille žürii andis, oli nukker. Ja ma olen noh, selles mõttes valvega nõus, et ma ei tea, kas rääkige mulle, ma olen isegi žürii liige, nii et võtke kõike mu juttu selle filtriga, aga kas see etenduskunstide kategooria oli nüüd esimest korda eelmisel aastal ja on seal varasemadki olnud? Ta Ta nagu see, et on eraldi sõnalavastuse žürii ja siis on justkui etenduskunstide žürii mõlemas kategoorias siis žüriid jagavad oma nii-öelda vaatevälja Tarastavad siis moodsa teatri sinna ühte kategooriasse ja hoiavad seda seal. Et seda sellist lihtsalt, mis ma tahan öelda, et sellist mõju ma ise tundsin žürii liikmena. Et noh, kõik, mis oli vähegi sihuke efemeerse selle kohta oligi hea öelda, et aga see on etenduskunstide žürii teema isegi nende lavastuste puhul, kus noh, tegelikult ei ole ju mitte mingeid erinevusi, ütleme moodsama keelega sõnalavastustest. Ma mõtlen Mart Kangro enneminevikku ja siis seda Kristina Normanile aitajad, Vumendit ja noh, selle praeguse ütleme žürii töökorralduse juures viibki selline auhindade struktuur selleni, et need tõesti need friigid siis pannakse oma kategooriasse ja siis ütleme, sellised populaarsemad teatriteosed jäävad siis sõnalavastuse žürii hinnata. Küsimus on siin see, et on toimunud selline Tarastamine teatrimaastikul ja see on olnud nagu ka vist soovitud teadlik liigutus mõlema nii-öelda leeri poolt, et ühest küljest etenduskunstid tahavad olla nähtavamad ja teisest küljest siis saabki see sõnalavastuste žürii tegeleda tavainimese jaoks arusaadavama teatriga, aga teisalt on see küsimus ikkagi ka žürii töökorraldusest, et oleme ausad, ega see žürii töötab täna konveiermeetodil ja nominente. Me ju hääletasime ka sisuliselt ilma aruteluta, et noh, käiski lihtsalt häälte lugemine, sellise töökorralduse juures on see igati loogiline see tulem. Et on teatud nii-öelda keskmikud, kes jäävad piisaval arvule žüriiliikmetele silma ja saavad oma need vajalikud hääled selleks, et saada siis sinna nominentide kandidaatide nimekirja, seal omakorda siis juba selle ahenenud rühma seest, kuhu siis need effemmeersemad ja võib-olla kunstiliselt huvitavamad nähtused ei ulatu, siis saavad lihtsalt puhtalt hääletus loogika tulemusel selle nominatsiooni lõpuks kirja, ehk siis keskmised tulevad koju süsteemne viga ja ma olen sellel arvamusel, et kui nüüd teatriuurijad näiteks tahaksid saada mingisugust praktilisema väljundiga uurimisprojekti endale, et Sist võiski nüüd koguneb žürii töökorralduse poolest ka teha miskisuguseid taotlusi, milline hääletussüsteem või üldse hääletuse, kultuur või žürii töökultuur üldse soosib kunstiliselt avara teatri esiletoomist ka neil juhtudel, kus ta ei ole kõikidele arusaadav, kõikidele žüriiliikmetele võib olla ja aga sellist süsteemset tööd ei tehta. Ta ei toimu sellist nii-öelda teatepulga üleandmist ühelt žürii koosseisult teisele aasta aastasse. Et alustatakse jälle igaüks natukene oma jalgratta leiutamist ja õige pea ollakse selle jalgrattaga sealsamas aedikus tagasi just tänu sellele, et ei toimu sellist teatrihindamise professionaalse hindamise kultuuri arengut kui sellist, mida võiks teatriuurijad ja teatriliit koos edendada. Ja just käesoleva aasta või noh, nüüd tähendab auhinnad siis antakse välja aasta pärast, järgmise aasta märtsis, et nende puhul nüüd siis on reform toimunud ja selle reformi sisuks on siis, et tõepoolest sellele praegusele draama žüriile jäävad siis ainult rollid pluss üks eriauhind, kunstlik, kui auhinna ning lavastaja auhinna siis annavad välja kõikide žüriid nagu noh, selline liikmetest moodustatud ühis ühisžürii, et minul ei ole küll nagu nägemist või usku, et selline reform lahendaks nagu selle probleemi, et need kaks nagu siis, ütleme eri eriaru meie teatris ühes ühelt poolt siis selline etenduskunstipostdramaatiline lähenemine, teiselt poolt traditsiooniline psühholoogiline lähenemine. Et selline hindamissüsteem soodustaks nagu seda lähenemist tulevikus, et seal tuleb tõepoolest nagu struktuur ikkagi sugusel viisil ümber korraldada ja ma ei väsi nagu kiitma siin teater, muusika, kino poolt tehtud seda aasta ankeedi reformi, mida võiks rohkem pigem nimetada ka ikkagi revolutsiooniks, et seal enam ei ole sellist noh, kuidas ütelda, kui sul on ette antud lahter, et sa pead märkima üles nii palju rolle ja loetledki kaasta kaheksa kategooriad erinevaid rolle, siis ta nimetatud ära, aga kui on sõnastatud teisiti parim lavaline kohalolu ja lavaline kohalolu, võib-olla ka videokunst rikku dominanti all või helikunstniku dominanti all või mingisuguse, mitte sellist välja arendatud, karakteri, rollijoonise, taminandi, alluvaid sellises postdramaatilises laadis. Aga lähenege hindab teisiti ja minu meelest teater muusika kinoankeedis on see nagu muutus, mis soodustab nende erinevate teatrilaadide tees ja ühinemist on ära toimunud. Aga zürii hindamises teda ei ole ja minul ei ole usku, et nüüd sellel aastal käivitunud reform teda Tegelikult mul on üldse see küsimus Madisele, kes on meil teater, muusika, kino ülemus ette muuki võiks hakata enda auhinda välja andma kõrvale, et miks me üldse oleme nii kinni selles ühes mingis auhindamisežürii stamise raamistikus, miks ei või tekitada teisi selliseid Tähelepanupunkte sinna kõrvale, kus ka osaleb oluline osa eesti teatri üldsusest. Et me võib-olla ka teinekord liiga palju klammerdume mingite eksisteerivate väärtushinnangute kujundamise selliste raamistike külge ja siis rippumisel redeli küljes, et kuidas me üles ei saa, et ehitaks siis neid redeleid veel, et me ei pea kõik turnima sellel ühel ühel trepil seal, noh, see oleks teistsugune lahendus, minu hüpotees on üldse see, et Eesti teatri vaja üldse mingisuguseid auhindu publikult saab ikkagi piisavalt tagasisidet ja kriitikat ka. Noh, et seal ei ole seda probleemi peaks tegema tohutul teexeegees teatri puhul publik või kui seda tehakse, siis ohtra päevagi riitikas tehakse see ikkagi ära. Ma kujutan ette, et kujutavas kunstis oleks selline žürii Vorvu õigustatum, et siis saaks natukene publikut ka rohkem linna galeriides, kui neile makstakse sinna minemise eest. Iseasi ongi see, et kui olulisel kohal need teatri aastaauhinnad üldse teatrirahvale kindlasti igasugune tunnustus kunstis just tänu sellele, et ta ei ole nii-öelda sentimeetrites mõõdetuna, on oluline, aga tervikuna süsteemi jaoks ma ei näe mingit vajadust väga obsessiivselt auhinnata kõike ja, ja igal aastal ja absoluutselt ja see sinu ettepanek, et teater, muusika, kino, ankeedi tulemus võiks kajastada kuidagi auhinnakategooriad, see väärib mõtlemist, me oleme praegu üldse sellisel noh, mitmes mõttes murrang oli sel ajal, et ma ei oska seda öelda, kuidas hakkavad pärast seda kriisirahad liikuma või tähendab, kas rahade suunamine muutub kuidagi, aga selge see, et see praegune aeg on lisaks kõigele halvale, mida ta kaasa toob, ilmselt see sunnib ka just nimelt nagu natukene nagu sissepoole pöörama või mõtlema läbi. Me nägime siin haiguse esimestel nädalatel, et näit leiad või noh, üldse nagu artistid andsid praa signaali, et me ei ole kadunud publik teie jaoks ja, ja me anname teile nagu endast läbi erinevate kanalite ikkagi märku. Et see on nagu ühelt poolt ju tore poolt see nagu näitab jällegi seda, et, et me vaatleme kunsti kui sellist. Et noh, et, et publik ärge unustage meid ära, et me mega raskel ajal, et, et kas see praegune aeg paneb meid nagu sellesse olukorda, et kogu kunstiilm mobiliseerub ümber natukene ütleme, nagu omal ajal Jaroslavli kunstiansamblid või nagu mingisuguse sellise funktsiooni peale või vastupidi, need, kes on harjunud igal õhtul publiku ees seisma ja nii-öelda publikut teenindama ja meelt lahutama, et äkki hoopis on ka õige hetk nagu mõelda, mis on teater või, või milline üldse saab teater olla, kui ta on võimatu või et noh, et mingisuguseid hästi palju ülesandeid või väljakutseid, millest üks on kindlasti ka nüüd jah, selle selle žürii ees, et et me oleme siin saates ka jah, korduvalt rääkinud, et milleks need reformid üldse algasid, et tegelikult ju see probleem ongi selles, et teatrihulk kvantiteet on nii-nii suur ja züriil käi sellest üle ja ja see, see Tarastamine, mis praegu on tekkinud, et eks ta ju ühelt poolt algas ju ikkagi nagu õilsast soovist, et need, need, keda me praegu nimetame, etendus kunstnikeks, nad tundsid, et neid ei märgata ja siis arutelu ikkagi noh, selles selles mõttes, kas see arutelu on aidanud neid fookusse tõsta aga see, mida nemad tegelikult ju soovisid, ei olnud mitte see märgake meid eraldi kategooriates või või noh, ma ei tea, võtame sellesama Mart Kangro, kes on tänavu laureaat ja oli ka eelmisel aastal seoses selle workshop iga jutuks, et selles vallas tegutsevatel või sellel põllul tegijatel oli, oli tihtipeale tunne või noh, kasvõi Renate keerd, kes on praegu nagu ka ütleme, saavutanud sellise üldrahvaliku ma tähelepanu, et inimesed, kes on aastakümneid ajanud oma asja pidevalt järjekindlalt ja, ja ilma sellise tähelepanuta, nagu see on meil noh, Draamateatris või muudes suurtes teatrites. Et nad on teinud oma asja, mida keegi pole märganud ja siis kui nad on järsku kuidagi natukene see mainstream tunneb, et ahhaa neilt on midagi võtta. Ta kutsuks Mart Kangro siia meie rüppe, las ta näitab meile, mida ta oskab, et võtame ideid. Noh, see selline koostöö on muidugi väga tore ja vajalik, aga et selles mõttes oluline oli see, et neid üleüldse märgataks. Aga jah, et miks see suur žürii siis toimus jah ju pidevalt see, et see ei ole meie rida, lükkame ta sinna, ega see, see on isegi nagu tantsu- ja etenduskunsti vahele. Tantsi, tantsi, tantsi, järelikult lükkame tantsu alt ära, et, et selles mõttes on, võib-olla ma ei tea, kas, kas tänavune tantsu žürii tegi ka mingisuguse sellise žesti või oli see samuti nagu hääletustulemus. Aga et noh, et see tänavune tantsuauhinna laureaat Mart Kangro on selles mõttes nagu jällegi sihuke ilus žest, et sa, et kui eelmine aasta workshop tekitas selle arutelu, et, et miks ei voiks, et workshop on ju puhas sõnateater ja sel aastal Meelis sa ise kirjutasid arvustuses, et enneminevik on, on parim sõnateatrilavastus ja see loomulikult tekitas jälle selliseid poleemika. Ja, ja nüüd siis nagu see tantsužürii otsustas, et põmm, et paneme ta hoopis tantsuks, mis, mis on, mis on ka tore, aga jah, et selle pika jutu mõte see, et et ega siis, kui me hakkame neid juba Tarastama ja Vallese, mis sa ette heitsid, et nüüd on siis lavastaja ja need on, neid ei anna enam sõnateatri žürii. Eks ta ju iseenesest on jälle nagu samm selles mõttes nagu õiges suunas, et tähendab, et see taotlus on taas õilis, aga, aga tegelikult siis siis tekib juba see küsimus, et aga miks, miks samamoodi mees- ja naisnäitlejaid ei vaadata etenduskunstipõllult või noh, et, et tegelikult see, mida me, mida me kõik ju tahaksime, oleks see, et need, kes hindavad, need vaataksid kogu teatripilti tervikuna, olgu siis võib-olla isegi teinekord mingeid, ma ei tea, see pole minu mõte, aga ma lihtsalt tsiteerin, et võib-olla teinekord on väga jõuline kunstiakt see, kui on julgus, mõni etendus ära jätta või või teater kinni panna, et hinnata ka selliseid asju. Ega see Tarastamine nagu kuidagi mingit kvalitatiivset hüpet kaasa ei too, küll aga me oleme taas selle alguse küsimuse juures, et kuidas žürii peaks läbi käima kogu selle 200 uuslavastust aastas ja noh, mina, mina isiklikult arvan, et ei peagi, et võib-olla see praegune kriisiaeg aitab ka seda süsteemi selekteerida, et mida me hindame kunstina, mida me hindame tarbekultuurina ja nii edasi ja nii edasi. Mina sooviks just võib-olla natukene rohkem rõõm ja lusti sellesse hindamise tegevusse ka. Noh, oleme ausad ja ma ei ole siin õige inimene rääkima, sest mina kasutasin üldse väga alatud järelvaatamise meetodit ehk siis ma vaatasin, et kui seal exceli tabelis mingi lavastus hakkas piisavalt saama vaatamissoovitusi, siis ma võtsin ja läksin, vaatasin lihtsalt ka töö kõrvalt ei olnud võimalik noh, kogu selle hullusega kaasa minna seal vaadata 100 lavastust või rohkem aastas lihtsalt ei ole võimalik. Puhtfüüsiliselt mul ja mulle tundus vähemalt, et ma jään millestki sellisest nagu, ilma mida oleks pidanud kuidagi vaatama, aga teeks hästi kiire, testisin stuudios ka mul žürii liikmena ka, huvitav et käime kategooriate läbi kaudu, ma ei tea, kas teil on ees need nominendid, et no et lavastaja auhind seal on, oli viis nominenti, Priit Pedajas oma kahe väga tugeva lavastuses Draamateatris põud ja vihm, linnade põletamine, Mehis Pihla, samuti siis draamateatrist nukumaja osa, kaks Priit Strandberg kesis näitlejana tegi lavastajadebüüdi ja sai kohe nominatsiooni Vanemuises naiste kooli ees ja Margo Teder, kes tegi värske ja ägeda tõlgenduse kauka jumalast vaatajatest ning Sis, Taago Tubin, Ugalast ja Karlova teatrist tulitele nominatsioonid. Et kes selles nimekirjas puudu on teie arust, et kes seal kindlasti oleksid pidanud olema lihtsalt testiks, et aru saada, et mis, kui mis osa siis sellest eesti teatrist praegu selles nominatsiooni kategoorias näiteks välja on jäänud? Minul oli eelmine aasta, läheb ikka või ei, mitte üle pika aja on ju tegelikult juba mitu aastat sellist zürii vaba aega ja, ja see ei ole mitte see, et ma nüüd ei taha žüriis olla või tähendab ei taha jah, aga, aga tähendab, et ma ei taha teatrit vaadata, aga just, et ma tahan, nagu just nimelt vaadata teatrit selle pilguga, et et just nimelt mõtestada enda jaoks, mis on teater ja milline on kunst ja, ja, ja nii edasi, et selles mõttes ma, miks ma seda lauset alustasin sellega, et et kuna ma ei ole žüriiliikme kohusega seda teatrit vaadanud, siis mul esimese hooga nagu ei, ei löö ka ette sellist tohutut edetabelit, mis oskad sa ühtegi nime nimetada, kellele sa oleksid tahtnud seal näha just kui need nominatsioone nägid, aga et isegi selle põgusa või pistelise teatri vaatamisega mul nagu kohe minu nominentide tabelist on puudu Lauri Lagle paratamatus elada ühel ajal, Hendrik Toompere. Miks Jeppe joob ja ka Karl Koppelmaa oma kelmiasjade eest valle, kus sul kriibib ja sügeleb. Et EL-is koha pealt ja ka tõepoolest nagu madis nimetus, mina ei julgeks nimetada tervet kelm teatriaasta loomingut, aga me oleme õpetatud madusid kartma. See lavastus raputas mind küll, nii et ma oleks vähemasti sellele mingisugust kõneainet andnud või teda kuidagi kuidagi enam märganud sooviga, et sooviga, et jah, ei märgataks ainult tuntututada suuri tegijaid, vaid ikkagi tublisi saavutusi ka off ja off peavoolu suhtes tegijatelt. Mis ma veel tahan öelda, minu jaoks kriibib tegelikult kõigega, see on see, et just käesolev või möödunud teatriaasta oli selline, kus off Kanuti Gildi lava ja samamoodi sõltumatu tantsu lava. Ta astus minu meelest tubli sammu sellise üldmõistetavuse poole, et sealt tuldi nagu noh, sellisest tavapärasest tantsusemiootika, sest nagu üldmõistetava maja ja teisi siis kaunite kunstide vahendeid kasutava lavakeele poole nagu väga tubli samm edasi. See jällegi nominentide osas kajastus jällegi niimoodi, et ta lükati just sinna oma lahtrite tagasi, et niimoodi sõnastaksin oma selle kõige suurema kriitivuse. See on selle Tarastamise tulemus ka, ma ise näen seda žürii liikmena ja nats kategooria määrab, aga noh, kokkuvõttes määrab ikkagi see, kui palju sisuliselt see žüriis olek on ühtlasi ka enese valmisoleku kasvatamine põhjendada artikuleerida ühe või teise kunstiteo olulisust, et laureaatide koosolekul seda kahtlemata tehakse, süviti, aga selles nomineerimisfaasis kohe sellelt esimeselt sõelalt ei jääks mingid asjad, mis võib-olla kohe ei tõsta seal käte enamust žüriis aga hiljem nii-öelda järel mõtlemise faasis, kuidas võimaldada sellist nii-öelda järel mõtlemise, tervikusse paigutamise faasi, kus sa tõesti vaatad ka kõrvale sinnani teatrimaastiku arenguid ja vaatad ka seda, et kuidas üks või teine liikumine teatris on edenenud selle eelmise aasta jooksul haagi kuidas seda edenemist siis ka omavahel nii-öelda võrrelda ja arvestada. Et selline kvalitatiivne pool on hetkel sellel ikkagi hindamise süsteemil puudu ja noh, selle vastu aitab lihtsalt see, et hakatakse süsteemselt sellega tegelema, siis näiteks koostöös teatriuurijatega käiks veel teistes kategooriates ka, et kui veel on kedagi, kes sellel sõelalt on ebaõiglaselt välja jäänud kunstniku auhinna, seal on üldse väga raske seda nominentide nimekirja koostada, sellepärast et meie, Eesti lavastuskunstnikud on teadupärast ju ikkagi maailmatasemel eesrindlikud. Artur Arula, kes sai eelmisel aastal vist auhinna, tema on jälle nomineeritud siin kahelavastusest. Pille Jänes, see on uskumatu, milline mootor sellel jänesel sees on, nii põud ja vihm, miks Jeppe joob eriti võib-olla kui ka kauka jumal absoluutselt rabavad ja muhedad samas kujundused, Kairi Mändla sai siis panoraamlavastus Eesti jumalad eest ja Von Krahli parandamine Tartus elada ühel ajal kus oli siis näha selle no teatri esteetika kolimist, võib-olla koos kunstnikuga siis Fongraali, Laura pähla puu päikese laste eest ja siis Kristjan suits, kes siis, et lõpuks ka auhinna võitis ja kes on ka selline noh, üliinimene, minul on tunne, et tegemist ei ole inimese, vaid kaubamärgiga, mida kasutavad siis kunstnike grupp, sest ta on lihtsalt nii produktiivne. Kas siit midagi teile ka kriipima jäi? See mul kriipima jäänud just sel põhjusel, et väga raske on üldse kogu seda pilti niimoodi ette tuua ka, et sa, see, mis sa enne mainisid üleüldse selle žürii töökohta, et et see kvalitatiivne mõtestamine jääb tagaplaanile või noh, et ma olen ikkagi ka alati olnud seda meelt, et lisaks sellele demokraatlikule hääletusele või ma ei tea, kas lisaks sellele või selle või sellega koos kuidagi, et et oleks hea, kui iga aasta žürii saadab välja ka nagu oma otsustega mingi signaali või noh, et ta ütleb, et sellega me saame nagu aimu mingisugusest tendentsist, mis on kaardistatud ja ja noh, seesama asi, et kui me räägime kas või näitlejatest, et et tõepoolest on, on olnud juhtumeid, ma ei hakka siin praegu täpselt meenutama või nimesid nimetama, aga on olnud juhtumeid, kus on mingisugune väga tugev näitlejatepaar ja üks saab laureaadiks, teine ei ole isegi nominent, et, et see nagu selles mõttes, et kui me räägime sellest näitlejatööst, et kuidas saavutati see ansambli töö või noh, et siis selles mõttes nagu ei ei peegelda seda kunsti loomise protsessi, aga noh, selge see, et ega žürii isaga saaga võib-olla iga iga sammu nüüd nagu selles mõttes kaardistada, aga et miks ma sellest räägin, et noh, ilmselt žürii ei ole küll kunagi mänginud kaasa, näitama hinge, mis on stsenograafide seal tööalases maailmas, et kellel on luba teha professionaalsel põllul tööd ja kellel mitte. Et selles mõttes seda vist žüriile ei saagi ette heita, aga ikkagi, et, et on, on tore, et mulle tundub, et kogu selle arutelu, mis üldse nagu kerkis vahepeal esile, et mingil ametkonnal või tsunftid on ajanud nagu harja punaseks, et töötavad diplomita kunstnikud, et et mulle tundub, et, et selle põhjustasid suuresti Kristjan suits ja Kairi Mändla, et kuna nemad mõlemad on nagu nominendid, et siis see on nagu iseenesest ju see näitab, et, et zürii vaatab stsenograafia, et ikkagi avatud pilguga, aga mulle mulle ei kriibi selles nimekirjas midagi. Meespeaosa auhinna, vabandust valle, kas sa tahtsid midagi kunstnike kohta öelda? Kunstnikukoht. Meespeaosatäitja auhinna pälvis Karol kuntsel Arnolfi rolli eest lavastuses naiste kool. Nomineeritud olid veel Sander Roosimägi, Linnateatrist Eduard Salmistu, Rakvere teatrist, Indrek Taalmaa, kes tegi suurepärase Mogri Märdi rolli VAT teatri kauka jumalas ja Ivo Uukkivi siis oma erinevate väga intensiivsete, ütleme seestumiste eest eesti teatrilavale, et on teil keegi veel, kes teile jättis kustumatu mulje ja oleks pidanud teie arvates selles kategoorias mainitud olema. Me võime üldse võtta laiendada kõikide näitlejaauhindade peale. Ma olin erakordselt rõõmus, et nomineeritud said Eduard Salmistu ja Indrek Taalmaa, kes minu meelest väärivad seda ka pikema loomade eest, samamoodi nagu Taago Tubin ja võib-olla natuke. Mul kahju sellest oliiatiivookiv ikkagi seda suurt auhinda ei saanud, aga ei ma siin rohkem tahaks midagi öelda. Võib-olla jah, ma natukene nagu, kui mõelda kõrvalosa auhindadele, siis mul natuke kripeldama mõningad rollid Ugalas, mida on aasta esimesel poolel, nägin, et Janek Vadi etturites ja Aarne Sara siis Andres Noormetsa selles lavastuses, mis peredraama istud, jumal, surmkindlad, asjad siin elus. Samamoodi ka siis laulja Otsaris madude kartmise roll jäi mulle ka nagu kripeldama, et kui sinna veel oleks ka nukumaja laulja Otsari üles, tuli nukumajas ka juurt liidetud, et, et minu meelest Ta oleks ta võib-olla ka olnud vääriline mõnes nimekirjas olema, aga samas jällegi minu meelest, et noh, ega mulle need asjad sugugi kripeldama jäänud, ma arvan, et kõik nomineeritud Ta on, on väga head ja žürii on osanud ka näitlejatööde osas tuua välja inimesi, keda ei ole võib-olla nii palju märgatud, kes on kaua teinud. Ja väga julgelt on toodud esile nooremapoolseid nagu Teele Pärn, kes ju pälviski peaosa ka samamoodi Grethe Jürgen tegemist on nomineeritud ja et, et minu meelest see kõik on nagu suurepärane, et piim nagu hakata nüüd ütlema, et keegi isiklik lemmik on välja jäänud, et see ei ole üldse mingisugune probleem, et minu meelest žürii on suutnud, et aga noh, need rollid on suutnud žürii väga hästi tähele panna ja ja minu jaoks oli isegi üllatav, et noh, paljud asjad tulid aga üllatusena ja väga meeldiva üllatusena mõjus nagu Eduard Salmistu ja Indrek Taalmaa ja ja, ja Grete Jürgenson ja Riina Maidre ja et nad siin olemas olid. Väga meeldivalt üllatunud, et aga just täht, see nende kahe üldise laadi lahkulöömine, et see nagu edasist arengut minu meelest pärsib ja see on see probleem, mitte nüüd keegi on otseselt välja Võikski kokkuvõttes öelda, et selle žürii töö kvalitatiivse poolega arvestades, kui palju sinna juba täna tegelikult ressurssi pannakse, meil on alal, mis väidetavalt ei ole mõõdetav, on palgatud seitse kohtunik ja nad saavad üsna korraliku honorari lisaks veel ökoloogiline jalajälg, mida see teatriliidu bussiga ringi kärutamine ja muude vahenditega ringi sõitmine tekitab, siis võiks juba sellesisulise poolega tegeleda mitte ainult transpordi ja hääletustehnikaga. Kui saaks selleks kuidagi miskisugust tuge siis teatri uurijatelt või kuidagi koostöös seda asja teha, ilma et ilmtingimata peaks hakkama jälle kuskilt mingit rahakraane kangutama, siis oleks see väga hea. Muidugi tean, kui raske on üldse saada žüriidesse inimesi, noh mis paneb ka küsima, et kui jätkusuutlik selline lähenemine üldse on, et kui raske on saada neid ja see just ka nende žüriiliikmete rohkus viib selle hääletustulemuse siiski sellise statistilise keskmise lähedale, et siis kas sellises vormis on mõtet sellist ressurssi üldse nii-öelda alla panna või siis minna mingit muud teed minu arust võiks üldse siduda, ühendada kaks asja siduda selle Temuki kriitikute hääletuse siis teatriaasta auhindade rahadega ja hundid oleks söönud ja ma ei tea, kas lambad terved oleks, aga aga vähemalt siis tekkis miskisugune ökonoomsus sellele asjale taha. Ja toetan väga, seda saaks selle žüriiliikmete tasu ka ju maksta siis näitlejatele ja kunstnikele preemiat. Eks teatrivaht. 12. aprillil 2019. aastal maailma esietendus Vene teatris Jaroslav ava Pulinovitši näidend haaroni koor, lavastajaks on 2016. aastal Eesti parima lavastaja tiitli pälvinud Artjom kareijev. Lavastus on mitmeski mõttes eriline, kõigepealt lavastuse ruumiline seade on ebatraditsiooniline. Seda võtet on küll varem kui teatris kasutatud, aga siiski harva, et publik on pandud istuma suure saali lavale ja publik siis vaatab sealt lava tagaosast saali ja ka eeslaval siis toimuvat tegevust ja tegevuspaigaks ongi siis teater ja lühidalt lavastuse sisuks jaga näidendi sisuks siis erinevad intriigid, teatrisisesed, intriigid, manipulatsioon üleüldse. Loometegevusega kaasnevad sellised võimu mullistused ja pinged loomingulises organisatsioonis peategelase naaste rollist, et Vene Teatris debüüdi noor näitlejanna Marika otsa ja helilooja Aleksandr žeediluv kirjutas lavastusele ka spetsiaalselt väga mõjusa originaalmuusika ja selle teksti puhul on siis rõhutatud, et kui paljud sellised tänapäeva vene kaasaegsed draamateosed kujutavad elu-olu sedasi venekeskselt ja on mõistetavad siis vene kultuuritaustaga ühiskonnas, et siis need pinged, mis seal avanevad selles loomingulises organisatsioonis, et neid käsitletakse universaalsete ja haru saadavate nahka Eesti vaataja jaoks ise. Omalt poolt võin öelda, et tegemist oli eelmisel aastal ühe kõige mõjusama teosega ja kui miski mull kripeldama jää nominatsioonide imistus, siis ongi Artjom kareijevi puudumine võib-olla selle parima lavastaja nominatsioonist. Et see kui sujuvalt ja filmilikult ja seda ma ütlesin tähistamaks, et lavastuses oleks ohtralt videot kasutatud vaid just filmilikud, et oli lavastus nii-öelda kokku monteeritud, kuidas eripildid ja tähelepanu haldamine, piltide vahetumine toimus kui sujuvalt ja leidlikult ja rõõmustavalt, see kõik käis seal teatriruumis. Ma arvan, et sellise puhtalt tehnilise vormistusliku sujuvuse ja täitluse koha pealt oli tegemist vaatajat teha aasta parima lavastused ja üldse see on minu väga isiklik arvamus muidugi. Kuidas teile madise valle kareijevi seekordne etteaste mõjus? Ma olen meelisega äärmiselt nõus selles küsimuses, et ka saar oli koor, on üks neid lavastusi, mis mulluse teatriauhindu vaadates kripeldama ja kui tegemist oli kindlasti teatrisündmusega, mis oleks võinud ka nominentide nimistus rohkem kajastust saada kui suurepärase muusika jagu ja teatavas mõttes ja annab ka nagu märg. Sellisest tendentsist, mis lavastus hindamisel selle draamažürii puhul aeg-ajalt esineb, et tähendab lavastuse enda hingamise seisukohalt on võib-olla teistest lavastuse komponentidest suurema tähtsusega just erakordselt õnnestunud rollid ja vaat, kui nüüd niimoodi asjale läheneda, siis Charoni koorison küll terve rida väljapaistvaid osatäitmise ja mõningaid repliike, mis minu jaoks nagu mõjusid täiesti vapustavalt esitusena, aga noh, kui ma nimati kõrvutan neid võib-olla siis praegu nomineeritud rollidega, siis on noh, võib ju võib nõustuda, et ilmtingimata ei olnud nii, et võib-olla need kõige tipprollid, kuid nagu Meelis selle täpselt välja tõi, et selle lavastusterviku ülejäänud komponendid, kaasa arvatud ka tekstivalik ja lavastaja, ütles, et tal kaua otsinud teksti, mida kaasaegsed teksti, mida teha, et, et kõik need muud Et mul oli minusse, jäi ka nagu selline tunne, et lavastus oleks võinud saada nagu rohkem tähelepanu ja tahte mesila tõstetud. Ja tõepoolest see teema nagu oli erakordselt selline mõjub ja võimas ja niivõrd isegi mind ei kõnetanud selline eraelulistes suhetes avalduv poleerimine vaid teatavas mõttes, seal olid ju ka lava ja saali rollid ära vahet, tegevus toimub. Inimeste, kes on ühel hetkel nagu väga palju siin elus kiita saanud, tunnustust saanud, aga tunnustus ei saa olla permanentne ja järg järgmiseks paituseksi aplausiga tuleb teha jälle pikalt tööd, et selline noh, ühest küljest psühholoogilise toimetuleku teema sedasorti inimestel, kes on olnud lapsstaarid või keda keda on harjutud aktsatee hirmus, sa pühenduse pühendu kõvasti ja siis ühel hetkel tuleb see suurpaiku Et munemis raskustega kana, seda, Nahaalsus, et et mingil hetkel sa nagu õpibki noh, ainult nagu inimestelt välja pressima endale seda tähelepanu ja kui ma ei tahtnud, nagu siis roosaka tango puhul tuua paralleele päevapoliitikaga, mul tekkis seda lavastust vaadata väga veider. Et tegelikult selliste noh, tähelepanu väljapressimist vaatamata sellele, et sa kõrges nagu toodad, halba toodad, ebaõnnestumisi hävitad näiteks sellist järjepidevat tähelepanu väljapressimist hävitades halba tootes on võib-olla poliitikas ja ühiskonnaelus palju rohkem veel kui eraelulistes suhetes. Mis ta oli selle lavastuse nukukanistri vormiline, selline peateema, aga Madis Ja ma olen väga nõus, noh, just see see temaatika, mis seal oli ja see oli, et see oli nagu teatrisse tõstetud ja nagu teatri kaudu seda manipuleerimise ja ärakasutamise teemat käsitletud, et et seal oli küll hästi võimasse muusikaline pool, aga aga see jäänud ka nagu asjaks iseeneses või tähendab ma üldse tahan seda vene teatri muusikalist mõtlemist väga-väga kiita või, või tegelikult juba kaugemale minnes ma tahaks väga tunnustada kunstilist juhti Filipp Lossi, kes on võib-olla siis nagu üle pika aja üks Vene teatri kunstiline juht, kes vene teatri on ju alati olnud, on nagu mingisuguseid selliseid identiteedi probleeme, noh, ma ei tea, ma räägin nagu eestikeelse inimesena, et ega ma ei tea, võib-olla vene publikule ei ole neid probleeme, aga vähemalt mulle on jäänud alati mulje, et noh, on on raske, eks ju, publikule publikule olla kuidagi pakkuda vene publikule, et Peterburi ei asu meist väga kaugel ja venelane, kes tahab vaadata väga head vene teatrit tal on need võimalused olemas, et mida siis Vene teater Eestis peaks pakkuma, kas ta peaks eesti publikut enda poole tõmbama, ühesõnaga kõik sellised identiteediprobleemid ja siis on ju olnud ka kuidagi nagu ebaõnn nende kunstiliste juhtidega, et kes teeb seda tööd kuidagi kuskilt suure, kui Venemaa mõne suure teatri kõrvalt ja, ja kes ei, püsisin muul põhjusel kaua, et nüüd on nüüd mulle tundub, et on tõesti tegemist nagu teatrijuhiga, kes päriselt nagu otsib seda vene teatri, oma keelt ja oma väljundit ja, ja oma noh, seda ka seda eesti publiku kõnetamist, mis ei tähenda jumala eest nagu sellist assimileerumist, vaid, vaid just sellise väga hea kunstilise selgroo ülesleidmist ja just selles mõttes mulle nagu väga meeldib, et on. On lastud esile tõusta, sellisel, mitte nad ei ole tandem, seal on suurem see meeskond, aga et just nimelt see lavastaja Artjom kareijev ja just see vene teatri noh, väga suur väärtus on see muusikajuht Aleksandr šedel ja et tema, kui oli see Eesti 100 projekt ja siis Vene teatril oli, see tuleb, ei tule. Siis ma just vaatasin ka, et nagu tohutult palju on potentsiaali, et nagu seda lava tal ei olnud nagu seda muusikalist materjali rakendada nagu lavastuse enda struktuur oli nõrgem. Sama mulje. Mul jäi, kui nüüd käis külalislavastaja Azarov tegemas seda Ruslan ja Ludmilla, et nagu see sedeli Ovi muusikaline keel nagu domineeris kogu lavastuse üle, et see, nende koostöö Artjom kareijeviga on alati olnud nagu selline hästi tore ja viljakas ja et isegi kui me ei ei näete seda nüüd kohe laureaadiks või millekski, et, et see on miski, millel tasub nagu silma peal hoida, et sealt võib kolme-nelja-viie aasta pärast kasvada midagi sellist, mis on ainult noh, mis on väga eripärane ja et, et mul on hästi tore seda vene teatri muusikalist mõtlemist üldse jälgida, aga just et selles nüüd kõnealuses näidendis ja lavastuses ka, et näidendi tekst oli väga huvitav. Need venekeelses meedias ma ei saa praegu kiiruga kriitiku nime nimetada. Oli põhjalik käsitlus, kus võrreldi seda Tennessee Williamsi tramm nimega iha, aga isegi nagu seda tegelast struktuuri, et see Nastjake oleks nagu see plaan ja, ja siis see annus ka õde ja, ja ka need kostja ja geena, et ka need oleksid nagu need ühesõnaga, selline tegelasstruktuur. Et just, et kuidas selline noh, ühelt poolt nagu noh, kuidas öelda, väga arhetüüpne, psühholoogiline situatsioon ja jällegi me siin räägime, et kas, kas see psühholoogiline teater, kas inimloomus on sedavõrd muutunud, et psühholoogilise teatri dramaturg ja enam ei kajasta seda või lihtsalt ei ole sellesse vaevutud süvenema, et see kuidagi nagu tundub, et ei kõnele, et, et kuidas on loodud sellise väga igipõliste probleemide pealt väga, väga värske näidend ja tõesti nagu sihuke puudutavate probleemidega või noh, nagu sa siin mainisid, et kui palju võib kui palju võib lõhkuda selliste probleemide puhul üldse igasuguseid võrgustikke ja kuidas sellele oli leitud see teatri nagu teatri peegeldus või, või teatrikujund sinna ümber ja, ja kuidas ta siis veel nagu teatrist teostatud kooli. Et jah, et siin oli nagu tõesti näha, et et nagu see vorm ja sisu olid nagu väga sidusa dialoogis, et ei, ei tehtud mingisuguste vormi eksperimenti vormi eksperimendi pärast või, või, või vastupidi tuleb ka lisada, et selles lavastuse muusikapooles osales koor Woodžes musikaales Janne Fridolini juhatusel. Tänases saates rääkisid Madis Kolk, Valle-Sten Maiste ja Meelis Oidsalu Eesti teatri aastaauhindadest ja vene teatri lavastusest Kaaroni koor. Olge terved ja kuulake meid kahe nädala pärast jälle. Teatrina.