Tere õhtust, head kuulajad. Tänase saate külaline on Rahvusooper Estonia esiflotist Sigrid Orusaar, tere tulemast. Tere õhtust. Teatrikülastajad on harjunud jälgima toitelaval. Need on siis lauljad või tantsijad. Vähem pannakse tähele võib-olla teadlikumalt neid duette, mis sünnivad instrumentalistina laulja tantsija vahel. Sigrid Orusaarel on olnud rõõm olla osaline sellistes toitides teatrisaalis. Ja küsingi saate esimese küsimuse seoses partnerlusega muusikas ja laval. Seoses partnerlusega võib tuua näiteks kohe Kuldar singi teost Surma sünnilaulud mis on metsosopran-ile ja instrumentaalansamblile nimelt instrumentidest on seal kaks flööti, kitarri ja tšello. Ja just selle teises osas vaikuses soleerivat laul flööt, kitarr kus nüüd flööt ongi oluliseks partneriks laulule vokaalpartiid esitas selles teoses Leili Tammel sobis sinna väga hästi. Sellele muusikale on ka lavastuse teinud Mai Murdmaa. Muidugi see teos on väga nõudlik ja ta on pakkunud ka sellepärast mängijale suurt huvi. No ütleme nii mängijale kui kuulajale. Ja läks ta meil väga menukalt, oleme esitanud teda palju koduteatris väljapool Minskis, Leningradis, Moskvas. Me käisime isegi Soomes ja Süürias temaga. Aga lisaks veel sellele balletile oleme esitanud teda palju kontsertkorras, samuti Eestis ja välismaal Rootsis siis Soomes, Saksamaal, Hollandis, Belgias ja isegi Luksemburgis. Nii et alati ta on saanud väga sooja vastuvõtu osaliseks. Ja kui siis tuleks veel tahtmine kuulata teda mõnikord kodus, siis on see täiesti võimalik plaadi vahendusel. Nimelt plaadistasime sele kahara. Leili Tammel metsosopran, flööt, need on kaks kontrastina madalam naishääl ja kõrge pill. Aga kas on ka selliseid partnerluse vorme, kus on kaks kõrget koos? Ja väga hästi sobib flööt koloratuuriga ja selle eeldaks näiteks on Donizzeki ooper lutsiiagi lammer, moor. Ja viimases vaatuses suure aaria lõpus on kadents, mis on flöödi kolonatuuriga, seal on flööt instrumentaalseks koloratuuriks ja täpseks häälekandjaks. No mina olen selles osas olnud partneriks meie lauljatele hoite sele, janu kaalule. Nende kadentsi tulid juba teada läbi proovitud mitmel korral ja, ja noh, ei olnud niisugust närveerimist, et kuidas see nüüd välja tuleb. Aga külaliste puhul oli see palju raskem, sest ei teadnud ju kunagi, kas neil on kaasas kirja pandud kadents või Eive. Ja juhtuski niimoodi ühel korral, et enne viimast vaatust, kui laulja juurde garderoobi läksin, et kadentsi läbi proovida, selgus, et ta oli noodi sootuks unustanud. Siis sain kusagilt tükikese noodipaberit ja märkisin kiiresti midagi üles, et kuidas ta laulab ja tähendab, milline on sellest minu partiisis. Et ta laulis mulle selle kiiresti ette ja närveerimist oli, jõudsime veel läbi proovida ka ja läks etendus õnnelikult. Mis puutub veel külalistesse, siis on üheks meeldejäävamaks külaliseks olnud Prantsusmaalt moodime plee, kelle nimegi ma praegu veel mäletan. Öeldud oli, et alati oli see etendus väga menukas, aga eriti veel külaliste puhul. Lutseeaa superetendus oli meil Stockholmis kuninglikus ooperis 85. aastal. Ta juhatas seda Eri Klas. Kui peale seda suurt aariat ja kadentsi olid tohutud. Ovatsioonid vist kestis viis, kuus minutit. Ja kuna see oli ka viimane, kas trollietendus? Siis oli see hea lõpetus? No peale selle läksid veel sellel kast rollil kodunov Attila Barbara von Tiesenhausen, Eesti ballaadid. Cheesy lammer moor on selline ooper, mis on tõesti pikalt olnud Estonia teatri mängukavas ja sellest teatrilugude sarjas on selline tore kommertsme. Meenutame ka lõbusamaid juhtumisi ja, ja omapäraseid juhtumisi ja loomulikult ka väga häid etendusi. No üks lõbusamatest juhtumitest tuleb üks niisugune seik meelde, nimelt dirigent, kes pidi järjekordset etendust juhatama, ei jõudnud millegipärast õigeaegselt Tallinnasse. No mis nüüd teha, kõik olid väga nõutud, publik oli juba saalis, aga siis järsku tõusis arvetjakovi püsti, võttis oma partii ja asus dirigendipulti ja lõi selle loo lahti. See oli kõigile ootamatu muidugi, ja seekord oli sellega siis esimene vaatus päästetud. Ja teiseks vaatuseks oli juba dirigente rohkem kui vaja kohas. Ja muidugi ega ühtki etendust ei toimu ja ilma orkestrit ta. Need orkester on üheks tähtsamaks lüliks teatris ja selle koordineerija tson, dirigent, kelle sädemest või selle puudumisest oleneb väga palju ja erinevaid momente, ei ole võimalik taasluua. Kes on hea orkestrant, kes on hea dirigent? Ja kolmas küsimus veel ka, et kuidas Urkestrant tunne? Täpselt seda missugune on hea etendus ja missugune mitte selles mõttes, et lauljatega on, teil on ju heliline kontakt, tantsijaid te ei näe, te istute seal all lava all, orkestriaugus ta ei näe. Teil on ainult heliline kontakt. Nii et selle järgi etendust hinnata. Kuidas. Ütleme dirigenti hindame me selle järgi, et ta peab olema kõigepealt isiksus täpne, inspireeriv olema, nõudlik, peaks kõla kultuurile tähelepanu pöörama, palju. Peab olema üldse positiivse lähenemisega ja, ja, ja leidma lavaga kompromissi ja ütleme laulja puhul, kui laulja on hea, teeb oma osa väga hästi, siis kandub see ka kohe orkestrisse. Laulja peab valdama head tehnikat olema muusika on muidugi väga soovitav, kui ta valdab ka head teadnud. Ta peaks lihtsalt ja loomulikult kandma oma tunded loodavasse lavakujusse. Jaa, orgestrand peab muidugi olema hea Sablist professionaalse mänguoskusega, tugeva enesedistsipliiniga, samuti väga musikaalne. Ja muidugi peab valdama hästi repertuaari, kuna teatritöö on ju niisugune, kus hommikuti on proovid, õhtuti etendused ka laupäeviti, pühapäeviti näiteks mängitakse võib-olla nädalas viis, kuus teost läbi. Ühesõnaga palju erinevalt repertuaari ja varsti vormis olema, et seda kõik hästi mängida. Muidugi meie jaoks on väga rõõmustav see, kui me pääseme teatriaugust lavale, kontserdisaali lavale. Ja eelmisel kuulgi oli meil niisugune huvitav üritus, kus me kandsime Wagneri ooperit ette kontsertettekandes. Sinna olid kaasatud meie solistid ja, ja solistid väljast. Ja dirigendipuldis oli spirer Saksamaalt. Kokku oli meil kolm kontserti ja minu jaoks kõige meeldivam oli pärnu kuna seal on hea akustika uues kontserdimajas. Näri operation Faizer on tõsine pähkel teavist kõikidele pillidele, keelpillidele, Flüütidele, Basele. Ja seal on tegemist tõesti kõigile, et see oleks kõik balansis ja korralikult mängitud. Eriti muidugi on ta keelpillidele väga raske riiulitel. Nii et teatritöö eripära on tööpäeva ostatus, pidev vajadus olla väga heas vormis, sest iga etendus, iga õhtu on kuus. Elaps sünnib uuesti, on eriline selle publiku jaoks, kes saali tuleb. Need orkestrantide peab olema kogu aeg väga heas vormis. Kogu aeg peab olema tõesti heas vormis ja tahtsin veel seda öelda, et meie ooperirepertuaari puhul on eluaeg lähtutud just oma lauljatest. Muidugi viimastel aastatel, ütleme kümnendil on see nagu kadunud oma solistidega mängibki, kõik suuremad ooperid. Ja see hiilgeaeg on minu meelest kuskil kuuekümnendad seitsmekümnendad kus meil oli väga võimekas solistide kaader, olid niisugused solistid nagu Raukas, neelus, patri, Maasik, kuusik, Krumm, karas, kuusk, Palm, Panoova, Tauts, Jõgeva, no palju veel teisi, keda ei jõua kõiki nimetada ja tehti väga suuri oopereid. Muidugi mulle meenub praegu kõigepealt, kuna ma alles teatrisse tulin 62. aastal ja 63. aastal oli taud siia Krummi konservatooriumi lõpuetendus, mis oli minu meelest ka väga hea etendus ja juhataja, kas seda siis äsja Leningradist õpingutelt naasnud Neeme Järvi. Aga kui operitest rääkida, mis meil kavas olid, siis olid suured ooperit vahida truba tuur, deemon, hotello maskiball, Roosikavaler, mis kestis vist veerand 12-ni. Vähemalt esietendus hiljem ta ilmselt lühenes nagu vaheaegade arvelt, aga see oli üks raskemaid etendusi. Siis kolaagrin, joon lutt siia rügementi, tütar Luisa Miller, Attila tütarlaps kuldsest läänest spordi pajatasid. No see nimistu oli väga pikk. Mul on tõsiselt hea meel, et, et ma sain musitseerida Meie solistide ja dirigentide paremikuga. Ja siis on sul kindlasti väga hea meel veelgi nendest aastatest, selles mõttes, et meie muusikute teed olid lahti peamiselt nüüd ida suunas ja te vist käisite päris palju kohe mitte ainult teatriga, vaid sinuga erinevate ansamblitega erinevate koosseisudega. Ja siis te tegite diaatris väljaspool etendusi veelgi instrumentaalsete tööd. Teatri kammerorkestris. Jah, tollal tegutses ka teatri kammerorkester, see oli Eri Klasi peadirigendiks olemise ajal. Me esinesime ka siin ja käisime. Ma mäletan kasahhi is ja, ja Soomes ja väga meelde jääb, on muidugi seoses terve teatega 67. aastal, kas toll Soome, kuna see oli siis nii esmakordne reis välismaale ja see oli suur sündmus muidugi. Ja peale seda järgmisel aastal oli ka üks suurem üritus muidugi mitte ainult teadki, vaid kogu Eesti kunsti dekaad usbekis. Sinna läksid peale teadsi veel ramm ja poistekoor ja minu meelest oli see tolleaegne laine oktet. Teatrietendused toimusid Navoy Teatris Taskendis aga teised kollektiivid käisid siis ringi mööda maad. Kuna meid oli nii palju, siis läks sinna erirong ja see oli plaaniväline muidugi ja tuli meil seista palju teel ja lihtsalt oodata ja lasta plaanipäraseid ronge läbi. See reis kestis vist küll sinna neli, viis ööd-päeva aga igal juhul olid lõbus, käis kunagi nii kaugele ei olnud käinud rongiga. Ja tagasiteel sõitis meeskondi vagunis veel väike eestlikene, kel olid siis nad kingiks saanud kaasa. Igal pool võti etendusi ka väga hästi vastukavas oli minu mäletamist mööda tuba tuur, Luikede järv, krat raudne kodu. Ja ma ei ole kindel, kas tol korral mängisime Borgia pessi seal või vot seda ma ei mäleta täpselt. Teatel reisis tol ajal üldse väga palju, mitmel korral käisime Leningradis, siis käigi Minskis Kiievis suure teatri filiaalis mitmel korral. Ja Moskva suures teatris. Kui nüüd mõelda tagasi, et Leningradi publik ja Moskva publik, kes olid väga nõudlikud ja kui nemad võiksid meid hästi vastu, siis melist testi esinesime seal hästi ja need olid muidugi eriti vastutusrikkad, et kas lollid väljas. Peale selle käisime veel Bulgaarias, seal olime varna teatris, siis Tamperes, Savonlinna ooperifestivali. Väga kena reis oli veel laevareis Rootsi, Taani, Norra, ilusat reisid, aga, aga pingutus oli väga suur. Ja need olid kõik nagu kaugema ja reisida, et viimase 10 aasta sees nagu olete vähem käinud. Jah, kahjuks viimase 10 aasta sees ei ole kriis olnud. Aga kui ma võiksin küsida ka nii, et nüüd lähitulevikus ju põhimõtteliselt olukord muutub teisiti, et et nüüd on võib-olla teed ida suunas niimoodi kinni ja lääne suunas jällegi lahti, mis vanasti oli kinni. Aga lääne suunas lahti ka selles mõttes, et võib-olla on ka orkestrisse sealtpoolt tulijaid rohkesti. Kas nüüd rohkesti, aga arvan, et tulijaid võib olla küll. Kas neid nüüd võetakse või ei, see oleneb tööandjast. Kas ta eelistab oma inimesele võõrtööjõudu? Muidugi on palgatase väga erinev Lääne-Euroopa riikides küll palk kõrge, aga töötuid on ka ja konkurents on tihe. Aga umbes meie palgatasemega. No Läti, Leedu ja seal on ka muidugi väga palju häid muusikuid, kes on ilma tööta. Nii et selles mõttes ma arvan, et kindlasti tahtjaid on. Aga ma arvan, meie orkestandid peaksid suhtuma oma töösse tõsiselt ja teadki puhul. On ju tähtis see, et reaetendused oleks samuti heal tasemel sest publikuni alati saalis. Nii et siit ongi selline positiivne mõtlemine. Olgem vormis. Olgem kogu aeg selles rõõmsas muusikas elamises. Selle teie olete kunagi valinud head muusikud. Aga kuidas siis olla vormis, kuidas sina, Sigrid, oled vormis? No ma olen mänginud erinevate ansamblitega, olen soolot mänginud. Olen kammerorkestriga mänginud kammerorkestris solistina kammerorkestri saatel. Väga tihe koostöö on mul olnud pikalt Lilian Semperi ka. Ja juba mainitud oli Margarita Voites kellega me vist esmakordselt kohtusime 65. aastal, kui me tegime ühiselt kontserti. See oli vist neljakesi. Margarita, Ivo Kuusk, Mati Reimann ja mina ja täitsime seda õhtut neljakesi. Ja peale seda siis nagu meie tutvus ja, ja koostöö algaski, nii et me oleme esinenud ka palju Eestis liiduvabariikides Moskvas oleme lindistanud koos ja, ja see kõik muidugi on hoidnud vormis. Kui on tööd olnud, siis olen ma mänginud ka, pasuneb poistega ja ühesõnaga olen mänginud erinevate ansamblitega. Ja seda erinevate ansamblitega musitseerimist pidevat musitseerinud soovitaksid saaga tänasele noorele orkestri Kandile. Et ta võiks olla pidevas vormis, et iga etendus võiks olla kandev ja hea ja eriline. Jah, loomulikult, et vormis olla, tuleks ka tänasel noorel muusikul teha individuaalselt palju tööd. Sina, Sigrid, Orusaar, oled olnud teatriga seotud rohkem kui 40 aastat. Miks sa kunagi tegid selle valiku? Kui nüüd sellest rääkida, siis ei olnudki see algul päris teadlik valik kukkus vist niimoodi lihtsalt välja. Kuna isa tuli ükskord oma puhkpilliorkestriproovis koju ja ilmselt ei olnud tal siis seal proovil flööti ja ta ütles mulle, et, et ma peaksin hakkama flööti õppima. Noh, see oli nii naljatoonis öeldud, aga läksid mõningad päevad mööda, kui ta tuligi üks kord Piculaga ja sõrmestiku tabeliga koju. Ja noh, mina olin ka sellest asjast huvitatud, et no vaatame, kas apilist häält välja ja kuidas läheb, et vaatame, kas saame sealt sõrmastiku tabelist sõrmed välja otsitud õiget sõrmed. No ja siis hiljem tõi ühe suurema flöödi. Nii see siis algas, esimesed õppetunnid ma saingi just isalt mis puutub puhkpillimängusse ja hingamisse ja kõik nii edasi ja varsti olin ma siis tema tuletõrje puhkpilliorkestris mängimas. Pillid olid muidugi väga viletsad, ei saanudki algul aru, kas hääl ei tule välja enda süü tõttu või, või on see pill niivõrd halb. Nii et päris raske oli nendega mängida. Üsna varsti peale seda alustasin ma päris õpinguid muusikakoolis Elmar Peäske ja Kalju Eesti käe all ja noh siis hiljem järgnes konservatoorium sellele ja neljandal kursusel asusin ka teatris tööl. Ja see oli kõik 62. aastal. Aga miks just teatrisse oleksid võinud ka mine näiteks sümfooniaorkestrisse. Teatrisse just sellepärast, et sel ajal vabanes teatri orkestris flöödikontsertmeistrikoht ja kuna ma olin teatris varem käinud vaatamas palju eriti balletietendusi, siis see meeldis mulle Luikede järv ja siis sell ja kus oli mulle jätnud mulje tolleaegne meie tantsija Helmi puur ja ma olin tõesti väga vaimustuses, käisin ühte balletti mitu korda vaatamas, siis mind huvitas see teatritöö. Minu jaoks oli muidugi see repertuaar kõik kuus ja ega see kerge algul ei olnud, aga no ma tulin toime. Minu teatritöö algas üldse, kas trolliga Leningradi, mis toimus 62. aasta sügisel, eks pandi mind muidugi proovile ja vaadati, kas ma üldse selle koha peale sobin ja kas ma toime tulen. Ja kuna ma siis selle asjaga toime tulin, siis olin ma selle koha peal edasi. Nii et küllaltki suurt rolli sinu muusikavalikutes on mänginud isa Helmut Orusaar, kellel oli nüüd lähiminevikus üks kaunis juubelinumbriline seni aastapäev. Jah, isa oleks saanud 27. septembril 80 aastaseks. Me käisime selle puhul kalmistul mälestasime ja seal oli ka mängimas tema enda tuletõrje puhkpilliorkester. No isa tegi meil ju siin Eestis suurt tööd. Helisalve on jäänud lõbusad lood tasuna poistelt ja ta oli üldse väga armastatud dirigent. Mida sina tema tegemistest kõrvalt jälgides mäletad? Ma mäletan seda, et tal oli nii palju tegemisi, et tõesti väga harva võis teda kodus näha. Hommikul läks vara ära, olid tunnid seal konservatooriumis, siis teatris proovid, õhtul etendused. Kuna ta oli teatri solo trompeti-ist ka siis peale selle tegutses ta ansambliga, pasunapoisid juhatas laulupidusid, oli nende üldjuht ka. Ja seoses sellega oli väga palju tööd ja tegemisi. Aga muidugi ma pean ütlema, et kodu jaoks jätkus tal ka veel aega. Raske mõelda praegu, et kust ta selle energia võttis. Teil on kodu olnud kogu aeg täis muusikat ja teil on kodus olnud ka üks väga nõudlik muusikaline kõrv kes ilmselt kõiki teie tegemisi. Kas sinu tegemisi on jälginud tema Jah, meil on kõik, paistab, et muusikainimesed olnud kodus ja ema töötas raadios helirežissöörina ja tõesti, ta oli väga hea kõrvaga ja arenenud maitsega ja kui mina seal lindistasin, kin, siis ta oli mul alati kõrval fonikas ja ega mingisugust apsu läbi lastud küll. Nii et kõik pidi olema täpselt paigas. Ja abikaasa oli mul ka muusik. Dali võib öelda eesti paremplarnetist, mängis pikka aega tamme nimelises krinketis oli selle asutajaliige ja ka teatrisoolo Planet. Nii et üldiselt ma võlgnen tänu kõikidele inimestele, kellega on olnud võimalus muusikuteel kokku puutuda. Ja muidugi kõige rohkem on mind suunanud muusikuteel minu vanemad. Ja täna mängid sa teatri orkestris koos oma tütrega. Tütar Kristiina on üks viiulirühma kontsertmeistritest. Me alustasime saadet sellest, et partner ei pruugi laval laulda, ei pruugi laval tantsida, partner võib orkestris mängida. Ja Sigrid Orusaar on olnud niiviisi lavapartner mitmele meie muusikule ja mitmetes erinevates teostes. Ma küsin saate viimase küsimusena seda, et kui sa nüüd tagasi mõtled Nendele 40-le aastale, kus on olnud nii palju etendusi igal päeval, nüüd küll mitte, aga nädalas õige mitu etendust, need on kõik olnud erilised siis mis teeb etenduse eriliseks? Sinu jaoks? Etenduse teeb eriliseks see, kui kõik läheb hästi. Selles on sädet. Ja kui on kõik heas vormis, see kandub üksteisele üleorkester mängib hästi, inspireerib see ka dirigent ja dirigent mõjub inspireerivat orkestrile. Olen viimasel ajal rõõmustavalt tähele pannud Estonia teatriafiššidel märget välja müüdud. Niisugune rõõmus asi, ooperid välja müüdud. Head inimesed, kui te tahate teatrisse tulla vaatama Nabuccot või don sügannit või nõidkütti või Luikede järve kõikoteeliat siis tere tulemast, jälgi kantafiššidel märget välja müüdud. Kui on välja müüdud, siis valige teine etendus. Tänan väga, Sigrid Arusaar, tänase intervjuu eest. Saatejuht oli Ene Pilliroog ja me mõlemad soovime teile rõõmsaid kauneid sügavaid teatrielamusi.