Teatrivaht. Tere hea vikerraadio kuulaja tänases saates räägivad Valle-Sten Maiste, Madis Kolk ja Meelis Oidsalu kolmest lavastusest Kinoteatri lavastusest kahekesi vaba lava, kuraatorprogrammi järjekordsest lavastusest üleminekuaja inimesed ja Kanuti Gildi saali lavastusest Victoria Secret head kuulamist, teatrina. Teisel märtsil esietendus Sakala kolm teatrimajas kinoteatri lavastus kahekesi kahekesi on Paavo Piigi autorilavastus kus näeme laval erinevatest teatritest kaasatud näitlejaid. Laval on Karolin Jürise, Hendrik Kalmet, Tõnis Niinemets, Ursula Ratassepp, Sander Rebane ja Liisa Saaremäel kunstnik Illimar Vihmar, liikumisjuht Kristin Taul, valguskujundaja Ivar bitters, kihvt helikujundaja Raido Linkmann lavastus kahekesi, nii nagu Paavo Piik ise ütleb kavalehel või selles pressitekstis, et see on suhtekomöödia draama, triller Žannar sõltuvalt vaataja oskusest suhetega tegeleda. Jama struktuurilt näeb see siis jah välja nii et, et kuus näitlejat mängivad läbi 12 erinevat suhtekooslust. See suhete kulgemine laval meenutas mulle üht klassikateost Artur snitsleri ringmängu milles tõukudes ungarlane Michali Kornis kirjutas kunagi suhteliselt vulgaarse näidendi hoorattaring, mida 1990. aastal väga menukalt Ago-Endrik Kerge lavastuses mängib Vanemuises tähendab need paralleel on võib-olla kohatu ja, ja ei puutu asjasse lihtsalt, kui selles tollases tekstis või tollases näidendis ja lavastuses oli põhiteemaks see sellistes patustes vahekordades saavad kokku nii miljonär kui prostituut ja mingisuguse patukahetsuse kaudu nähakse oma inimlikku palet, siis Paavo Piigi suhtedraama oli siiski rohkem nagu sissepoole pööratud ja ei tegelenud niivõrd selle inimsuhte seksuaalse poolega, kuigi jah, neid tasandeid või registreid vahetati laval. Ma ei. Ma ei saanud väga tugevat kontakti, kuna ma jäin nagu seda lavastust vaadates niimoodi mõtisklema või, või kuidagi nagu ise uitama. Sest et mulle nagu mõjusse jumala eest, ma ei taha öelda seda, et teater peab olema mingisugune Uuelmeid reeglite järgi tehtud töötav struktuur, ma pigem just vastupidi nagu otsiksin seda nende mudelite lõhkumist või sealt väljapoole murdmist, aga lihtsalt puht žanriliselt mulle tundus, et Paavo Piik, kes ju teatavasti valdab väga hästi seda näidendi kirjutamise käsitöötehnikat oli pigem nagu mingi mingisuguse eluperioodi jooksul, ma ei tea üldse, kas see on autobiograafiline ja, ja kuidas üldse see materjal on kogunenud, aga see mõjus mulle rohkem nagu sellise nagu selliste päevikumärkmed täna või mingisuguste mõtiskluste Ena, mida Paavo Piik on noh, tõenäoliselt mingisuguste mingisuguse aja vältel kogunud ja niimoodi puht laval vaadata, sest kui ma tahan kino teatrit vastu võtta sellise Dukene avangard, see või piire purustava vabadust mina siis ma nagu selles Essteetikas, kuigi seal oli väga toredaid momente ja väga toredaid lava, kujunduslike momente. Aga et ma ei saa nagu kuidagi ette heita seda kui selline noor ärgas trupp tahab ühel hetkel mängida psühholoogilist suhtedraamat, mis tegelikult sobiks päris hästi ka Eesti Draamateatri lavale, aga ma ei saanud ka võib-olla päris hästi kontakti selle selle uuringuga, mida Paavo Piik tegi inimsuhete sügavuses, aga ma loodan, et Meelis ja valle Teie harite mind selles vallas ma tahaks võib-olla kõigepealt lihtsalt selle lavakujunduse kohta öelda Illimar Vihmar lavakujunduse kohta, et see oli tõesti huvitav, seal oli siis pandud, et kolm sellist suurt peeglit peegeldama välja seenidest neid nurkasid, mida otse nii-öelda näitlejaid vaadates ei pruukinud näha, see toimis väga hästi, kogu valguslahendus ja kujundus tervikuna üldse töötas suurepäraselt see, et ei olnud kasutatud rekvisiite teatud selline tinglikkuse ja konkreetsus Eveegolmelisuse vahekord oli selles kujunduses väga huvitavalt paigas mis sealt üle rambi jõudis, eks see sõltus suuresti ka inimeste enda elukogemustest nagu teatris ikka, et kõnetab ikkagi see, millega sa ise oled otsapidi kuidagi kokku puutunud. No mina õnnetu ja igav karakter ei ole mitte millegi sellisega kokku puutunud. Pean nüüd hakkama kommenteerima, aga ma ka nagu hakkaksin selle helistikuga, milles Madis seda lavastust käsitles. Madis kasutas väljendeid Velmet Play ja tõi paralleele tuntud vodevill, lavastajate töödega ja kindlasti see oli selline lavastus, millega kinoteatrid võib-olla noh, pidas silmas ka midagi sellist nagu publikumenu või võib-olla koguni kassa, et vaadata nagu temaatikat ja ka valitud osatäitjaid. Tõepoolest, ma arvan, et sellega kino teater näitas eesti teatriväljal kätte nagu sellise suurepärase mustri kuiverd sisukas ja tegelikult tõsiseltvõetav. Võib-olla üks selline tükk, mis räägib poolest suhete sellisest, kohati ka vallatumas poolest ja, ja millel on ka kommertslik ambitsioone. Ühest küljest kindlasti absoluutselt ei saa kinoteatrile pahaks panna, et noh, neil on ka selline publiku paelumise ambitsioon, et kui nad eelmisel hooajal tõid vaataja, et Gesamtkunstwerk ka tõsise filosoofilise esteetilise teoritiseeringutega lavastuse ja viha mühe, mis räägib ühiskondlikel probleemidel kogu selle alis ja saaga ja nad ei ole ka vist minu teada, kuidas kino teatrit on alati määratletud, et ei ole regionaalselt tähtisega ei suuri mass ei paelu ja ta ei kvalifitseeru väga sageli nendele Kultuuriministeeriumi piskudele, mis seal jaotatakse, et kui nad ka teevad ühe sedasorti laiemale publikule mõeldud lavastuse on, on see täiesti arusaadav ja mõistetav, kuid mina arvan, et selle juures oli tegemist Humanitaarselt tõsiseltvõetava lavastusega vaid just nimelt nagu mustriga, mida iga noh, me teame kõikide repertuaariteatrit seejuures on isegi oma võib-olla selline lavastaja tööl. Pärnu teatris on selline lavastaja, kes teeb kriminaaltükke suhtetükke, see ongi tema ülesanne. Et mina soovitaks, ütles lavastaja veel. Aren, keerd. Mina soovitaks küll nagu selle kinoteatri lavastuse kahekesi põhjal, just nagu võtta üle seda helistik kui seda mustrit, kuidas teha sellist noh, ühest küljest suhtetükke, aga teisest küljest ikkagi ka kõrgkultuuriliselt täiesti tõsiseltvõetavad tükki, aga nüüd jah, Mehlis, kes on nende asjadega sisuliselt nagu ta ütles, tõsisemalt kokku puutunud, läheb siis sisulise analüüsiga edasi, eks Madisega. Ei, sisulist analüüsi siin ma olen nõus madisega, et see ongi päevikulaadne, selline pihtimus, mida on ju ka huvitav iseenesest jälgida ja mis lavastus minu jaoks nagu nähtavaks teeb, ikkagi on see tohutu privileeg, mis on teatris lavastaja oli autoril, et kui sa noh, sisuliselt enda päevikukannet kehastamiseks palkad, kuus näitlejat, Eesti teatri kõige kenamat kehad, mis mind nagu paelus iseenesest selle materjalikäsitlusega suhete käsitluse juures oli sellise tõstetuse puudumine, et need inimesed, kes seal oma neid suhtemänge mängisid, olid ju kõik mõnes mõttes alates täiesti alasti. Noh, igaüks oli omamoodi, kuidagi õnnetu või või nurgas ja ka aus selle suhtes, et vahepeal seal küll tõsi läks, natukene tundus eriti Hendrik kalmeti suusse ühes stseenis tuli noh, natuke liiga literatuurne teksti lihtsalt nagu ei, ei uskunud vahepeal enam seda juttu, et see pilt ja tekst läinud omavahel kokku. Et Amelemise käigus sul ikkagi noh, nii akadeemilist vestlust tavaliselt ei esine või see on kuidagi siis fragmenteeritud, ütleme aga, aga terviks kohtingutel see vaade, vaade suhetele tervikuna oli, oli aus. Mulle tuli ka meelde tegelikult niisugune kirjanik Eestist nagu Raimond Kaugvere, kes on ju ka kirjutanud, et ausalt ja ilustamata. Ta on Nõukogude küll perekondade siseelust ja ka seksuaalelust kuidagi mulle tundus, et mingit osa omapärast meie seal pärast etendust meie teatrisoovitaja Rein Langiga vestlesin ka sellest siis tema pakkus välja, et selle lavastuse publik võiks olla seal kuskil kuni 45 inimesed, kes võiksid kuidagi siis ei saa, kellel on esimesed kriisid juba olnud, kes on juba petnud oma kaaslasi ja ise petetud olnud ja keda võiks kõnetada selline natukene ummikusse jooksnud inimeste omavaheline armurõõm, mis seal laval siis meile kuue erineva episoodi raames jah, oli vist. Et te mängite mind, jäätise lõpp puuosa päris nõutuks, et kas kuidagi finaalis pöörati pahupidi nende tegelaste need ala teadvuslikud tungid, mida nendes sõnali verbaalsetes dialoogides oli seni hoitud nagu enda teada või kui, kui sa räägid juttu oma partnerile, siis sa tegelikult tahaksin öelda midagi muud ja seda midagi muud, ütled enda sisse ja siis lõpus tantsiti see välja või oli see lihtsalt selline maitsevääratus, mul, ma olin natukene nõutu seal lõpus minu jaoks sellise noh, lõppu kujunenud iseenesest üsna selge, et seal ju lõpuks, mis seal toimus, oli see, et inimesed tulid lavale ja siis neist moodustus selline ussipulm ütleme niimoodi, et nad seal nagu väänlasid omavahel ja, ja ja see moraal või see, mida, nagu autor ise on ütelnud intervjuus, on see, et me ei ole üheski suhtes kunagi üksi, alati on keegi veel ruumis ja see partnerite vahetus seal sedasi iga seeni peale, et kus sul on üks näitleja, Ühe stseenid, et lähisuhtest ühe inimesega siis järsku ootamatult vahetub see nii-öelda talle, et see osutab pigem sellele, et nüüd kui üldkehtiv see on ja kui moraalselt üldse lubatav sellise noh, ütleme võib-olla erandliku suhtemustri, sest me ei tea ju, me ei oska ju öelda, et see kõik oleks üldkehtivad kõik need suhtepinged, mis seal laval verbaliseerida noorsugu sellest mingit eeskuju võtta ei tohiks isenesest, mis seal laval toimub, et seda peaks võib-olla tõsi küll, üldkehtiv või ei olnud, et, et selles mõttes nagu. Ja noh, see kujund oli jah nagu mingisugune Kaspar Noe filmist, et kindlasti see ei ole üldkehtiv noh, kunagi oli näiteks niisugune kirjanik ka kirjutas suhetest väga palju, nagu Vaino Vahing, ma ei mäleta. Raimond Kaugveri oleks seksuaalsusest üle, oli, oli tagasi isa juurde midagi, ta oli küll midagi sellist seal oli, aga seal oli nali ikka paar lehekülge olid sellist, mis nagu korduvalt Vaino Vahing võib-olla oli ka mitu mitu naist teatrist ja kirjandusest ja mujalt, aga temal oli ikka kindel printsiip, et ennem kui uuega tõsiselt alustades oled vana korralikult vana suhe korralikult lõõre alla. Alati Ingvar Bergman ja Paavo Piik on nüüd seal selles kaustikus, kes peaks oma seda Ei, ma lihtsalt tahtsin öelda, et noh, on ka teistsuguseid, selliseid arusaamine, et, et selles mõttes ma nõustun sinu öelduga, et see ei ole universaal ka jah, et minu jaoks kannaga natukese lõpukujundi selline nahk, kõrgkultuurilisus ütleme, tema selline sümbolismi taotluses noh, tõsi, tõsine muusika, mis sinna juurde nagu tuli ja samas ikkagi mõnes mõttes selline kerglaselt flirtiv ja, ja võib-olla noh, ikkagi niimoodi konstrueeritud füüsiline see ei olnud nagu selline kuidas öelda, meil on minu jaoks ei mõelnud küll nagu kuidagi rootiliselt. Ma ei oska öelda, konstrueeritud ja keha nagu, et see kahelaadi vahelisele lõpukujundi vahel ja siis kogu lavastuse ülejäänud laadi vahel oli väike dissonants ja et kui ma noh, nagu päriselt, miks see lavastus minu jaoks nagu mingisse päris nüüd ta oli väga huvitav ja see temaatika, mille Meelis minu meelest hästi sõnastas, et kuidas ütelda sinu varasemat suht pettumused, rõõmud varasematest suhetest kindlasti räägivad uuest suhtest kaasa. Et see on väga tõsiseltvõetav, aga et kui mu jaoks lavastuse jaoks midagi nagu puudu ja siis just selle suhete osa või madis nagu tegi etteheiteid sellele finaalile. Et minu meelest see finaal oli nagu sellises eas noh, kuidas ütelda kultuuritoonis, aga, aga võib-olla just see suhete osa ja see füüsiline osa oleks võinud olla kuidagi perioodiliselt. Ma ei oska öelda, kuidas ütelda tõelisem või noh, et seal oli natuke nagu sihuke ker, vaata selle seksiga lavale üldse keerulised lood. Tendents, kiire küsitluse, et kas te olete näinud õnnestunud seksikujutust laval ükskõik riietega või metafoorselt või nii-öelda? No kindlasti ma ei oska öelda, vaata kui palju erinevaid noh, minu jaoks näiteks kas või kunagi nimed, et üldse mõni mul ei tule ausalt öeldes meeldigi ega nemad käis eksinud seal kahekesi laval, jah, no ega seal käid selline aelemine, seal ei olnud mingit seksi. Korra käis Liisa saaremäel käis rinnahoidja klõps lahti, aga siis selleks on kindlasti kindel rahvas. No kindlasti on võimalik nii erootilisi kui ka selliseid ütleme siis kehalisi, mitte otseselt erootilisi stseene teha palju nagu elusamalt, et aga kui sa küsisid, mis su lemmikseen on eesti teatrist populatsioon, kui ma mõtlen kasvõi seal ei olnud kindlasti mitte mingisugust seksi, seal oli vaja lihtsalt nagu tundeid imiteerida, aga kui ma mõtlen, kas Mati Undi madaam pater Flile, mis ta tegi omal ajal näiteks Taavi Eelma ja mis rääkisime tegelikult kellega sa eelmisel seksis? Jumala äkki, Mait Malmsteniga, aga võimalik, et ma siin ka eksinud, et see meeldis sulle, ma ei ütle, noh, seda on väga raske teha, aga seal ei olnud mingisugust nagu sellist noh, kuidas ütelda, õmbluskohad olid peidus või noh, see ei olnud nagu mingisugune konstrueeritud ja ja noh, nüüd on veel ja veel, et väga raskeid ütleme, intiimstseen on võimalik nagu voolida, nii et nad mõjuvad paremini. Aga jah, mille pärast ma mures olema ikkagi see moraalne mõju Eesti noorsoole, et lihtsalt hoiatuseks siin rahvusringhäälingu eetris on ka vaja paslik manitseda, et, et noh, et ärge järgi tehke seda, et see on pigem selline hoiatuslugu inimesest, kes siis noh, lõpuks ise ka ei saa aru, kas ta on üksi või kahekesi selles suhtes, kuidas ja kas lähisuhe seda üksindust mitte ei suurenda, hoopis teatrivaht? Juba jaanuari lõpus, 29. jaanuaril esietendus Narva vabal laval Venemaa küllalt tunnustatud nooremapoolse lavastaja Mihhail pat laassovi tõestisündinud lugudel põhinev näitemäng, üleminekuaja inimesed, tegemist oli siis kunstnike lugudest tehtud draamat turgiaga kollaaži printsiibil. Kunstnikud olid pallitud küllalt erinevalt, nende lood olid väga, mõnes mõttes siiski erinevad, mäed olid täiesti kosmopoliitsed lood nagu raul kurvitsa lukku kaksiktornide kui varisemises selle pealtvaatamisest, siis Ameerikas mõned lood olid Narvaga seotud nagu näiteks vene avangardist Timaks kalli lukku, mõned et ei olnud ka päris otseselt Narvaga seotud, mõnede olite kaasaegsemad, mõned olid veidi kaugemast lähiminevikust ja lavastaja siis oli lootnud, et selline kunstnike lugudest moodustuv kollaaž räägib midagi üleminekuaegade kohta ja eelduseks oli siis see, et kunstnikud justkui on tundlikumad üleminekuga seonduva läbielamisel tunnetamisel. Kui võib-olla siis inimesed keskeltläbi lavastuses mängis väga huvitav trupp siis kogenematust näitlejatest Gert Raudsep ja Liina Tennosaar, Sis Karl-Andreas Kalmet, Liis Lindmaa ja päris nooremana vaata sistan Jer show, Ingrid Margus, et, et selline selline väga huvitav näitleja kooslus, kus oli absoluutseid, tippnäitlejaid nagu Gert Raudsep, keda ma alati igatsen näha, aga samas ka Liis Lindmaa, kes ei ole nii väga esil ja mängib. Ta mängib väga hästi, et, et selles osas oli lavastust väga huvitav jälgida ka jah, minu minu tunnetus nagu jäi, et just dramaturgiliselt ja, ja lavastuslikul ei kandnud see ettevõtmine päriselt välja, et, et kõik need, et vaba lava, marjasimaskeevitsuse kuraatoriprogrammi raames tehtud lavastused on seda ühte mustrit järginud, on olnud, on olnud nagu dokumentaallavastus, et nad on kogutud, siis reaalsed meenutused-mälestused, mõtted reaalsetelt inimestelt ja selle põhjal on siis üritatud midagi kokku panna, et võimalik, et ka see muster juba natuke seal kuraatoriprogrammis hakkab korduma. Aga sellele vaatamata sellele nii-ütelda sissejuhatuse ma tahaksin lõpetada positiivse noodiga, esiteks oli seal lavastuses väga palju selliseid noh, ütleme, huvitavaid nüansse, üks huvitav nüanss oli selline. Mulle mulle näiteks väga meeldis, kuidas Liis Lindmäe tas Raoul Kurvitz ja teksti, et seal oli sellist noh, kuidas ütelda noobliku poosetamise ülekeeramist või et selline, et ma, ma ei suutnud seda lavastust tervitada, kus, nagu paigutada või ma ei saanud aru, mis selle asja mõte oli, aga mul oli seda naguniivõrd nauditav vaadata, et nagu mingis mõttes parodeeritakse sellist kunstniku snooblust ja omamoodi huvitav oli vaadata, kuidas Liina Tennosaar esitab Ene-Liis Semperi mõtteid ja ja samamoodi tegelikult selle lavastuse kujundus oli, oli minu arvates uudne näha mitmed, et siis erinevate Eesti Kunstnike Se kunstnike rida ma ei hakka siin ette lugema, on paarkümmend või 15 nime, kelle meenutuste põhjal see lavastus oli lavastuse dramaturgia või tekst, oli, oli koostatud aga väga paljude siis küsitletud kunstnike teoseid ka lavastuses siis nii-ütelda Braditseeriti lavale sellises kolmemõõtmelises vormis näitleja mängis nagu siis sellise noh, provitseeringu sees ma väga paljude noh näiteks selliste eesti vene kunstnik nagu Eevi Pärn või miks ka mitte vaadata Ene-Liis Semperi vanu kuulsaid legendaarseid töid, nende nii-ütelda lavale toomine käsikäes siis kunstniku, sellise Memaariga, milles dramaturgia koosnes, et, et seda oli väga-väga huvitav jälgida ja teiseks. Ma arvan, et vaba lava, vat kui meil nüüd siin oli mingisugune vestlus vanalinna või debatt ühiskonnas vanalinnastuudio rahastamata jätmise üle ja siis kõlasid epiteedid nagu regionaalpoliitika instrument ja huumorijulgeolekuasutus ja midagi sellist, et siis ma arvan, et meie kõigi kohus on nii-ütelda jälgida, mis seal Narvas toimub, elada sellele kaasa ja, ja ma arvan, et noh, kuigi seal ei ole olnud nüüd praegu selle vabalavastusega ütlemisega ühtegi nagu suurt sellist kunstilist õnnestumist ja võib-olla peaks arutlema selle üle, kas kas kõik mõnes mõttes avangardi kaldega lavastused on see parim tee jõudmaks Narva publikuni, aga kindlasti ei ole seal vabal laval olnud ka midagi sellist, mida ma kriitikuna arvaksin, et seal ei tohiks olla või mis oleks nagu õlgu kehitama panev, et selles mõttes ma arvan, et me peaksime edasi selle tublisti jälgima, mis seal toimub ja kaasa elada kiidaks seda lavastust järgmistel põhjustel. Esiteks see, et teatri ikkagi suhteliselt vähe tunneb süsteemset huvi kujutava kunsti eriti kaasaegse kujutava kunsti vastu ja noh, sellist nii-öelda dokumentaalteksti mina olen, väga ei mäleta. Ta meil on tehtud küll siin rida seal Viinistul rida neid lavastusi seal surnud kunstnike, kuulsate kunstnike elukäigust ja eks nad ole ka sellised noh, Jantlikud ja natuke selles mõttes klišeelikult, et seal seda üritatakse ikkagi mütologiseerida ju kõiki, neid loomekujusid nende lavastustega, mis selle lavastuse puhul lisaks sellele, et uudishimu tunti teise kunstivaldkonna vastu võlus, oli see, kui alasti nende intervjuude kaudu kogu see kaasaegne kujutav kunst seal laval ka oli. Ene-Liis Semper rääkis õhinal ühest performans, sest mis on, ma saan aru Eesti kaasaegse kunstiklassika kus siis kasteti teda Pekkanisco tõstuki otsast kuhugi tünnidesse see ja selle oli tellinud vist Eesti pangas või midagi sellist. Et see, kuidas üldse siirdeajal need eesti kunstnikud olidki suuresti Kaju pankurite sülekoerad selle raul kurvitsa meenutuse järgi tema mainis selle Tallinna kunstihoones toimusid omalajal tohutu täpsonid, legendaarsed sellised asjad, et see noh, kui taustale on jäänud üldse need kaasaegse kujutava kunstiruumid ja märgilised kohad. Et noh, kui vähe nad ikkagi ühiskondlikult kõnetavad, kui vähe erutavad need paigad täna on. Et see on ka minu arust nagu mõttekoht ja, ja vormiliselt selle lavastuse puhul võlus see ma esimest korda nägin tõesti sellisel tasemel videokujundust. Et ma sain aru, et see video ei ole pelgalt siin lihtsalt niisama tapeediks või vahelduseks toodud sinna lavale, vaid ta ka video võib sellise domineerima meediumine, nagu seal oli kanda täiesti teatri lavastuse välja, ilma et sa mõtleks, et oot, miks ma seda kinos ei vaata. Ma olen nõus sellega, mis puudutab selle lavastuse visuaali, et tõepoolest see disaini pool oli märkimisväärne, aga mul tekkis selle lavastusega täiesti nagu niisugune eetika küsimus või noh, ma üldiselt hoidun kunsti hindamast eetikakategooriatega. Noh, esiteks alustame sellest, et, et jah, tõepoolest kuidagi nagu. Ma ei tea, kas see on mingi taotlus või, või on see lihtsalt niimodi sattunud. Et nüüd see Maariusyvaskeevitšuze kuraatorprogramm, aga mitte ainult tema, vaid juba enne enne tema kuraatorprogrammi juba näiteks Narva Vaba laval esietendunud see Transiit, peatage muusika ja et, et see selline esteetika on nagu kogu aeg üks ja sama asi on seesama. Ja, ja see on seal dokumentaalteater, see Severbaatil tehnika, ma saan aru, ma, ma tean teoreetiliselt, mis, mida see tehnika taotlesime, miks ta omal ajal tekkis, aga ma nagu ei näe seda, et selle meetodiga nagu midagi tehtaks või või et selle meetodi endaga tegeldaks, et see on minu jaoks nagu hästi formaalselt lavale pandud, kui ma transiidi puhul nagu isegi natukene nägin seda, et et jah, me tundsime seal ära seal Ivo Uukkivi natukene väliselt parodeerinud Peeter Volkonski ja ja põhimõtteliselt oli nagu näha, et kelle lood sealt läbi jooksevad, aga see tõepoolest nagu taotles mingisugust üldistust, kus võib-olla need need nimed taandusid tagaplaanile. Aga näiteks nüüd kõnealuse lavastuse puhul üleminekuaja inimesed, ma ei tea, minule mõjus nende küsitletud kunstnike mõni järgmisena ja võimalik, et nad andsid sellele ise rohelise tee, võib-olla nad ei mõnitamisena. Vot mina sisuliselt puhkasin naerma, kui oli see Martin Saaremetsa raiumise vastane video mis on groteskne selles mõttes, et inimesed, kes metsandusega ei tegele, tulevad lihtsalt rassivad klaveri raiesmikud teevad droonivideo nende väikese sülekoerake tatsab seal kändude vahel ringi ja siis Ingrid Margus räägib sedasi pool sureva häälega, et kuidas Eesti mets on päästetud. Et nagu selline sotsiaalmeedia sülekoeraks olemine, kunstniku hoiakuna, aga see oli teadlik või kogemata see oli, see oli kui tahtmatu, seda seal erinevalt Madisest alati hind on kunstieetilistest kategooriatest lähtuvalt, mina ka ei näinud selles lavastuses midagi, mis nagu eetiliselt oleks kriipinud. Pigem oli see nii, et mulle meeldis see, kuidas Ene-Liis Semper näiteks hästi soojalt ja kuidagi sedasi meenutavalt rääkis, et see, kui üks lavastust valgustab välja ka need sellised küsitavad kohad mingisugusel nähtusel kultuuriliselt kas või siis see on ju hea, natuke võib võimendada kunstnike poose ja ma arvan, et see Venemaalt tulnud lavastaja võib ollagi, naeris Endale tilga püksi selle peale, kui ta nägi seda Martin Saare videot, sest see oli huumor loodud. Aga, aga seda esitleti selle lavastuse kulminatsiooni, kusjuures nagu sellele sellele siis nagu selleks veel lõpupunktiks. Kas mõnitus siis on kui see aga just nimelt, et sa ütlesid, et kui näidatakse ka seda kunstnike inimlikku poolt, aga minu arust seal näidati nagu ainult seda, et minu arvates kogu selle dokumentalistika ja verbaatimi võõrituse juurde pöördumise selline sügavam mõte, vähemalt Brehti puhul oli see ta, et sa nagu väldid, seda uinutavad sisseelamist, vaid sa oled igal hetkel vastutustundlik sa iga hetk nii tegijana kui vaatajana oled valvas, et nagu tabada ära, millal sind lollitatakse, millal olla poliitiliselt aktiivne. Kui ma vaatasin seda, mis seal toimub, tähendab, ma, ma saan aru, et seal on taga olnud hulk intervjuusid ja intervjuutunde ja kui ma oletan, et Ene-Liis Semperi, Raoul Kurvitz rääkisid veel ka väga paljust muust, aga näitetrupp valis välja need hetked, kus need kunstnikud paljastasid oma edevuse ja mis on okei, kui nad oleksid näidanud ka nende inimlikkust koos nende kunstiga, siis oleks igati arusaadav, aga ma ei saa praegu sellest kultuurilisest rikastavusest aru, et tuli Vene lavastaja pani pimesiku maski pähe ja hakkas vaatama, et aa, see on päris naljakas, mida see las Liina Tennosaar teeb, seda tema võiks teha aktsendiga, aga üldiselt ma niikuinii vahet ei tee, kes teeb aktsendiga või mitte, et tähendab, see oli nagu nii juhuslik, nii üleolev nende persoonide suhtes. Minu jaoks oli küll jah, et mina üle olla kindlasti. Jah, ma arvan ka, et seal oli nagu noh, oli nagu rohkem parodeerivaid hetki, aga minu meelest ei domineerinud mulle küll mingit sellist tunnet ei andnud, kunstnik oleks minu arust täiesti shit, ma saan aru, mida sa, Madis mõtlete, et ka teatris on, teinekord eksotiseeritakse seda kultuuriteater ise on ju rahvakultuur enamasti nagu rahvatants, ei muuda haidlus. Et ta on nagu noh, seal mingisuguseid selliseid elulisi nähtusi üritatakse seal siis kuidagi Etelda pingutatult ja piinlikult sageli piinlikkus on teatrikogemuse täitsa tavaline osa ja seda ei pea kuidagi pahaks panema, ka seal oli piinlik hetk, kus sa vaatasid, et näitleja nagu minagi esitab, et sa ei saanud aru, kas ta üldse näitlejana näitlejatöö mõttes on suhestunud sellesse teksti või ta lihtsalt on seal stendi asemel, et mis ma tahtsin öelda, ei mäleta, tahtsin öelda, ühesõnaga ma tahtsin öelda seda, et teatud kummastavuse otsimine sellest nähtusest, mida sa laval käsitled minu arust jumala okei ja seal ei olnud kindlasti mindud sellega üle piiri, selles mõttes ei olnud hakatud rääkima ja nalja viskama seal selle ehkki laskmise üle ega midagi sellist ja niukseid lihtsustusi seal ei olnudki, pigem olidki mingid kummastavad seigad seal loomeinimeste elust. Raoul Kurvitz, tunnistamas kaksiktornide kukkumist New Yorgis, nendes lugudes endas on mingid kummastavust, mis on, mis on nagu märksa rikkam kui ainult see ilkumine. Ja see Ta oli seal, vaata kuidas selle Martin Saare asja, eks ole, seal nagu üle safe, siis mul tõesti tekkis mõte, et äkki nüüd tahetakse kogu Eesti kujutava kunsti lihtsalt mujale ära panna, et see mõjus mulle. Nii et mida te jooksutad oma neid sülekoeri seal raiesmikel, et mis kunstnikelt hullem, hullem oli selle asja juures see, et tähendab teatri kodulehel olid ju veel viited ka teemadele nagu migratsioon pealkirjas on viide teemadele nagu ülemineku aeg siis on viited ka maak selgelt nagu seal oli ju selgelt loomeinimesed siirdeperioodil ja, ja noh, see kontseptsioon nagu vaimueliidist, kui mingid ühiskondliku ühiskondlikke siirdeid, kujundavast või suunavast jõust sai seal muidugi tohutu löögi nende lugude näol ka ega seal ei jäänud muljet. Et, et tegemist oleks olnud ühiskondlikult väga aktiivsete kunstnikega, kelle kunst midagi väga nagu mõjutanud oleks. Aga minu arust seal nagu mõnitati ju ära, nii see raul kõrvitsa Vremjas esinemine kui Ene-Liis Semperi, kuidas? Kui see hunnitu Okas kas see tähendab minu meelest isegi kui, kui sa näed ja ega siis ütleme niimoodi, et ega siis kunst on meil alati olnud piire ületav, teda on nimetatud isegi mõnikord purki laskvaks, et öelda nüüd, et meie kunst on niivõrd surmtõsiselt kõikidele ühiskondlikele murrangu kaasa aidanud, et seal midagi nagu ei või nagu keda või midagi parodeerida või midagi üle keerata, et ma arvan kindlasti mitte, et kunsti puhul ongi kulgenud hiljuti alles siin ka meie teatrikorüfeed on saanud, ma ei tea mingi Philip Morris'e auhindu noore kunstide tegelase auhindu, et see, millisest korporatiivses sülest on ka eesti kunst tulnud sellele kritiseerida, oli selle lavastuse parimas, aga ta ei joonistanud selgena ja väga mõju vana justkui nagu ka välja. Nagu aga mul on veel üks mure, et noh, kujutav kunst ja eriti selle ava Gardner osa on siiski ütleme, kaunite kunstide kõige marginaalselt kõige kitsamale publikugrupile suunatud nišš ja vot häda on selles, et kui, kui see Tallinna vabal laval kub, mille külastajaskond on harjunud ootama ja eeldama sellist noh, kuidas ütelda peavoolust välja jäävat teatrit. On hästi ootuspärane, siis tegelikult Narvas selliste lavastustega ei saa väga kaugele minna, et ühe mõne aja jooksul võib lubada aga Narva publiku ootus, et noh, ma ei ütle, et nendel peab nüüd lausvastu tulema hakkab, kui me oleme näinud, mina käisin seda lavastust vaatamas Narvas kohapeal, see oli teine etendus ja seda vaatas umbes 15 inimest ning kolmas jäi ära saata see kinoteatri kahekesi Narva. Vaata jah, just just just, aga see on nüüd küsimus sellises kommunikatsioonis, et tähendab näiteks, aga, aga ma ei tea, võib-olla see hoopis Narva venelasele on see arusaadava minule, Tallinna eestlasena, minul tekkis see küsimus, et milline oli siin praeguse kultuuri vahel lavastaja Mihhail pat Lassovia eesti kunstnike vahel, et et minu jaoks ainuke üks koht, kus selles lavastuses hakkas kujund tekkima, oli see, kus me nägime videos Raul kurvitsa juttu sellest, kuidas eksju selle Minoru jama saaki kaks arhitektuurilist asja, et see Brutiigo elamurajooni lammutamine märkis postmodernismi algust ja kaksiktornide pommitamine selle lõpu. Noh, see ei ole tema väljamõeldis, eks ju. Seda, et seda on postmodernismi lõpuga seostatud ja et see ei ole mitte Raoul Kurvitz ja mõte, aga lihtsalt see, kuidas ta seal siis selles kaadris selle kahe sigaretiga mängis ja kuidas tõepoolest hakkas tekkima see tunne, kui lavastus on üleminekuaja inimesed ja nagu räägib justkui 90.-te aastate perioodi kunstnikest ja, ja Ivaskeviče kuraatorprogramm räägib murranguaja inimestest, et seal hakkas tekkima see üldistus. Raul Kurvits ütles, et pärast kaksiktornide lammutamist ja postmodernismi lõppu tuli stagnatsioon. Tähendab see, postmodernismi lõpp tähendab ka stagnatsiooni. See ei ole tegelikult ju nagu siuke üheselt mõistetav mõte, et, et me oleme seda võtnud ka ja kui lääne vasakpoolset, kellest on olnud Raoul Kurvitz vaimustunud, seda arvavad siis äkki nii aja jooksul sanktsioon. Ei, aga et see oligi tore, et Raul kurvitsa näol kerkis korraks laval esile see, et tema üleminek kui ajaline inimene ei seisne mitte selles nõukaajast vabariigi aega üleminekus, vaid ta on oma loomult postmodernist, kes nägi postmodernismi lõpus stagnatsiooni algust, aga sinna see kujund jäi, see jäi Klonaadiks. Lavastaja valis välja mingid võimalikult naljakad asjad. Tema jaoks oli lõpuks naljakas see Martin saare metsas klaveri mängimine. Naljakas, eriti naljakas oli sinna lõppu panna seedeeaa, Liina Tennosaar mängib meil aga Liina Tennosaar, isa Kalmer Tennosaar laulab jo Karulane jätkata, paneme selle veel päris lõppu. Eriti naljakas, et noh, minu jaoks nagu see see poliitilise teatri vastutuse võtmine ja mingisugune hoiakute kujundamine, noh, ma ütlen, et ma ei vaata tihti teatrit sellise pilguga, aga kuidagi kui kui Gert Raudsep oleks endiselt näitlejate liidu esimees, siis mul oleks olnud temast kahju laual. Minu meelest võib pilada küll, aga tuleb pilada selgemalt ja järel või no selge nagu Pilawi staatust ja ja minu arust ka selline noh, dokumentaaltehnika ikkagi võimaldab, et igalühel oma järelduse tegemise nagu õigused loomulikult sellise kujutava kunsti, mingisuguse arengut stendina oli ta ju igati eeskujulikult vormistatud, siis ta oligi selline loeng etendas, et noh, et ja noh, siis ma olin vales kohas, ma olen seda laengut nagu varem kuulnud, et aga võib-olla Mihhail Patlazzovil oli huvitav, et sa oled haritud inimene, minul oli seal mõndagi harivat. Teatrina. 29. veebruaril esietendus Kanuti Gildi saalis lavastus Victoria saladus, mille on teinud siis kaks noort teatrihuvilist naist, Netti Nüganen, kes õpib, või vähemalt õppis hiljaaegu Amsterdamis teatrikoolis ja Laura Van Bergemi, kes ma kahtlustan, on siis tema kursuse või koolikaaslane seal ja nemad on siis lavale toonud tükikese kõigepealt moeajalugu, nii nagu Pealkiri Victoria's Secret inglise keeles viitab, on tegemist siis ühe Kuulsa pesubrändiga ja osa sellest lavastust koosnebki sellest siseselt. Netti Nüganen käib seal erinevate ikooniliste Victoria's Secreti pesumudelitega laval ja siis Laura seal kõrval inglise keeles seda kõike kommenteerib ja üritab anda ka natukene tausta, et millesti Igase pesuga komplekt on inspireeritud. Ja, ja miks ta oli laineid murdev sel ajal, kui ta seda oli Victoria's Secreti olid siis omal ajal väga suured vaatajanumbrid nende show del ja nad said täiesti omaette Te fenomeniks ka sellise mõnevõrra poliitilise nii-öelda etendus žanrina. Mis selle lavastuse positiivseks jooneks minu jaoks jäi, just sisulise käsitluse poole pealt oli see, et sellesse moevoolude kujutamisse ja konkreetselt siis ühe moeshow ajaloo tutvustamise ei suhtutud kuidagi üleolekuga, et meie kõrgkultuur ja üldse selline ametlik kultuur kipub üldse moetööstust ja moekunsti noh, vaatama sellise kerge muigega, mis sest, et noh, kultuurihuvilised näiteks hipsterid on ju vägagi sellised moeteadlikud ja stiili teadlikud inimesed ja ka siin hiljuti lahkunud suurkujud on kutsunud üles, et iga inimene võiks oma stiili välja aretada, riietus kahtlemata on selle stiili üks väljendusvahendid, aga sellesse ei oldud suhtutud kuidagi üleolevalt kui lihtsalt tarbimisskulptuuri. Et mõnes mõttes kõik see moe voolundus ja moeröögatuse on üdini kultuursed, nähtused on üdini ühiskondlikud nähtused, kuna neis kehastuvad mingisugused pinged ja ihad ja taotlused, põlvkondlikud, identity, teedid ja muu selline, et teinekord noh, ma julgen öelda, mõned nagu moeetendused võivad olla märksa rikkamad ja sama kultuurse kui teatrietendused, kindlasti enamus moeetendusi on paremal tasemel, kui oli see Netti Nüganeni ja Laura Van Bergemi lavastus, mis katsetas, tegemist oli eksperimentaalteatriga ja selles mõttes võib ju eksperimentaalteatrit, kui sa lähed vaatama, siis sa arvestadki võib-olla ja andestad rohkem. Et ega neid eksimusi ja küsimus alati eksperimentaalteatri puhul ei ole see, et kuivõrd õnnestunult oli ellu viinud see taotlus vaid, kui huvitav taotlus ise oli ja selles mõttes oli selle lavastuse puhul tegemist, et ütleme, äärmiselt kohmetu edu ja ebaõnnestunud sammuga väga huvitavas suunas, et see, kuidas nad otsisid seal ka erinevaid ruumijaotusi laval tekitades oma oma kohalolu ja siis lavakujundusega, otsisid erinevaid suhteid ka saali ja vaataja vahel. See oli huvitav, aga kahjuks jah, see ikkagi jäi sellisesse, ütleme laboratoorsesse faasi see asi, et sealt see katse tulemus neil noh, vabas õhus nii-öelda teatrisaalis publikuga ellu ei jäänud. Äärmiselt nõus jah, et tegelikult kõik minu meelest sa ütlesid juba kõik ära, ma ei, võib-olla ei kasutaks selliseid negatiivseid superlatiivsed, äärmiselt kohmetu tuju äärmiselt ebaõnnestunud, aga, aga kindlasti seda õigustab just nimelt eksperimentaallava ja komponentide huvitavus, et no kui me näeme, praegu on just see aeg kevadel, kui tuleb laialdaselt publiku ette ka üks lavakunstikateedri uus lend, tema tuleb publiku, ET Pinteri, Lutsu Kitzbergi ka üsna sellises vägagi traditsioonilises psühholoogilises laadis ja minu jaoks nagu see ei ole. Huvitav, et see teine Nüganeni pärand, mida me näeme sealt kuskilt Amsterdamist tulemas, et kuigi ta võib-olla ei Ma nagu sellist veenvuse lavalise kohalolu näol, siis kõik need ideed, mis nad on oma etendusse kätkenud ja tegelikult nagu madis, küllap hakkab sellest rääkima Madison seda ennem juba kuluaarivestlustes rõhutanud, et need intervjuud, mis kaks noort neidu, kes selle lavastuse taga on, et nad räägivad iga ilma igasuguse sellise poosetamise, võltshäbita asjast, nad räägivad oma meetoditest. Nad räägivad uutest ideedest, mida nad on kogenud kunstikoolides, tantsukoolides, Euroopas, kus nad on õppinud ja noh, need ideed on nagu erakordselt huvitavat nii see teksti kokkupanemise metoodikat võtta erinevaid ajastuid, nii see printsiip, et uurida, kust maalt miski stiil või lähenemisviis muutub kui ta, seda, mis, mis hetkel on ta uude, mis hetkel ta muutub klassikaks. Kogu see helide Artjom astrovi helikujundus seal taga, mis on nii delikaatne, aga samas justkui iseseisev, et seal on tõsi on see, et, et seal ei olnud nagu sellist algusest lõpuni tulevad, kasvavad sind järjest rohkem enda külge haakivat lugu, aga seal on nii palju huvitavaid detaile, et kui nad sinna saavad mingisuguse sellise mingisugused tiivad, siis see asi lennata, nii et mul vähemasti minu uskuda sellesse ära ei võtnud, et kui kui need kaks neidu või Netti Nüganeni nime all midagi taas välja kuulutatakse, siis ma lähen suure põnevusega ja mina lähen ka kindlasti temas on sellist tänavakunstnikul sihukest vaimses Netti Nüganeni siis, et ta on ilmselgelt laval omal kohal. Ja nende taotlus ongi ju see, et nad ei olegi nagu niivõrd oma tegemisega nagu sellesse meie mõistes teatripublikule suunatud, vaid neil ongi see just nimelt see. Sa mainisid tänavat, aga, aga võib-olla see mingisugune peo situatsioon või üleüldse noh, tegelikult meie kui ma jälgin. Ma ei ütle, et see lavastust peab meeldima, ega ta ei ole tõepoolest ka nagu emotsionaalselt väga kaasahaarav. Aga ta on kontseptuaalselt äärmiselt, et väljatöötatud ja noh, kui me siin räägime sellest, võrdleme selle eelmise kõnealuse üleminekuaja inimestega, kus nii-öelda, kus lavastaja rääkis sellest, et, et me asetame ajastuid üksteise peale ja seda illustreerib siis see, et videos me näeme kunstnik Sergei miininit ja siis sinna paralleelina Liina Tennosaar teeb Gert Raudsepale vuntse nina alla, et siis selles mõttes Netti Nüganeni ja Laura Van Bergemi. Sest tuurne läbitöötatus või kontseptuaalne läbitöötatus, kuidas erinevad ajastud taju viisid üksteise peale asetati alates sellest alguse jällegi nagu loeng lavastusest või sellest loengust silma, sest et kuidas kuidas, võib-olla natukene ka vaataja eest oli nagu liiga palju ära struktureeritud, mainida ka seda, et see loeng toimus siis pesuväel nädal tagasi kirjutas Kristina Kallas siis Eesti 200 eestvedaja arvamusloo teemal Eesti Päevalehes sellest, kuidas üleminekuaja võitjate põlvkond on jäänud stagnatsiooni ja, ja ei saanud hästi aru, millise vaate peaks tulevikku pöörama. Et noh, mina isiklikult need ei ole ka nüüd mingisugune tänapäeva noor inimene, kes peaks nüüd nii väga seda tulevikku looma, aga lihtsalt, kui ma vaatan seda Victoria saladust ja kõrvu, Ta on siia kõrvale neid viimase aja meie teatrielu arutelusid näiteks Mart Kangro ennemineviku teemal või Kangro Epneri Ulfsaki workshop teemal, et siis nagu kuidagi kuidagi nagu selgelt on näha, et meil on see ülemineku aeg see ega siis üleminek ei tähenda seda, et vanad väärtused tuleb prügikasti visata. Aga lihtsalt see pööre, et kui me ütleme, oleme sellest enam-vähem aru saanud, et kunagi selle balletikonventsioonide asemele astus moderntantsu see isiklik eneseväljendus ja siis, kui tuli kontseptuaalne kunst, kus jällegi see isiklik tõmmati nagu tagasi, et väljendada mingisugust ideed, kontseptsiooni struktuuri, mida me nägime ka selle Victoria's Secret tsi puhul. Et Laura Vanbergem ja Netti Nüganen, noh, tõepoolest nad ei, nad ei orienteeru ennast niivõrd nagu selles meie mõistes teatripublikule, et kui me siin arutleme selle üle, et kas enneminevik on sõnade korter või, või peaks talle looma mingi eraldi etenduskunsti kategooria või, või kuidas see üldse nagu teatriga suhestub või et siis miks on selliste lavastuste vaatamine ja nende kontseptsiooni läbitegemine äärmiselt oluline just nimelt selleks, et et teha läbi seesama seesama üleminek ühelt teatrist mõtlemise tüübilt teisele mitte selleks, et üks hüljata, aga lihtsalt, et need ongi nagu täiesti erinevad registrid ja, ja selles mõttes seda kõnealust avastust nagu, et jah, et ta emotsionaalselt nagu võib-olla kõnet võtab vähe aga mitte sellepärast, et see oleks nagu ebaõnnestunud eksperiment, vaid pigem võib-olla sellepärast, et et see ruum on ka publiku eest naguniivõrd ette ja läbimõeldud. Absoluutselt ma veel tahan sellega küll haakuda, et me hakkame rääkima tulevases saates siis teatriauhindadest ja ma arvan, et see teema minu jaoks oli juba see problemaatika nagu maha maetud enneminevikku või sedasorti lavastusi peab hakkama nagu põhjendama, kui meie teatrimaastikul, kui noh, täiesti tavapärast osa ja nüüd, kui tulid tänavused teatriauhinnad, kus noh, ühesõnaga kogu see niinimetatud postdramaatika etenduskunstid olid nagu ütelda kuskil sabas oma nimistust sikud lambad täiesti nagu lahus ja otseselt Eesti selle kategooria sisseseadmisega juba ära, et lükkame selle kõike eksperimentaalse osaliselt see on nagu minu jaoks täiesti absurdne ja ma usun, et me jõuame selle üle veel arutleda, et selles mõttes ma olen väga toetan madise teatri ankeeti, kus nii-ütelda struktuur või formaat Te ei võimalda üldse sellist lahkulöömist ja minu meelest sellise lahkulöömise silmasse teater, muusika, kino taaskeelt ja mis siis on kujunenud omamoodi alternatiivteatriauhinnaks eesti teatrimaastikul. Päriselt? Minu arust võiks siin võib-olla tekitada mingit raha ka sinna taha ja hakata päris auhinda selle baasilt kõrvalt andnud, mina olen nõus küll viis eurot kandma üle laureaadile. Kuni raha jagub selle summaga söödaga kedagi. Ja aga kokkuvõttes mad ütlema, et kui ma vaatan ka neidsamu nominente, kes jõudsid ka sellel aastal nominatsioonidele, ma ise olin žüriis, eks kui ma vaatan enda sisse ka siis ma pean ütlema, et väga paljud asjad, mida me nimetame tingimatult õnnestunuks teatris ei ole nii huvitavad, kui oli see Netti Nüganeni ja Laura Van Bergemi koperdamine seal laval. Piltlikult öeldes. Mul oli ühtaegu. Ma talitsesin oma üleoleku tunnet. Et mis nalja te siin teete ja miks te proovi rohkem ei teinud. Aga teisest küljest ma imetlusega vaatan, kui palju need noored inimesed usaldavad oma intuitsiooni ja tegelikult ka otsivad teatris midagi ja see pühendumus otsimisele see uudishimu sellist kohtab ikka väga harva ja, ja selles mõttes, paradoksaalsel kombel on tegemist sellise teatrielamusega, mida ma kellelegi ei soovitaks. Aga mida ma ise lihtsalt oma teatritaju avaldamise seisukohalt on väga-väga väärtuslikuks, kui põhiliselt sügava sisemise veendumusega nad oma ideid nagu seletavad, et kui sa lähed vaatama mingisugust trupiga kohtumisi, on eesti teatris minu nii-ütelda kriitiku elu jooksul ikka ette tulla, teda tavaliselt sellised noh, poosetavad, et noh, tegime ära, suur kunst, sündinud, te saite kõik aru, ma tulen veel teiega kohtuma, et võta veel aplausile ja lilledele veel sära natuke vaataja silmadest vastu ja keegi midagi nagu eriti sisuliselt tähendab, truppides ei ole niisugust sisulist kaasa minemist esitatav, aga, aga nemad räägivad väga sügava sisemise veendumusega ja põhjendatult ja huvitavalt. Tänases saates rääkisid Valle-Sten Maiste, Madis Kolk ja Meelis Oidsalu Kanuti Gildi saali lavastusest Victoria's Secret Kinoteatri lavastusest kahekesi ja vaba lavalavastusest üleminekuaja inimesed. Kuulake meid kahe nädala pärast jälle. Teatrina.