Teatriva. Tere tänases saates on stuudios Valle-Sten Maiste ja Madis Kolk ning telefoni teel oleme ühenduses Lea tormisega. Jutuks tulevad Karl Laumetsavabariigi aastapäeva kontsertetendus 24. veebruaril Ugalas. Hendrik Toomperelavastus suur Siberimaa Eesti Draamateatris ja Andri luubi lavastus Felissitas Theatrumis. Teatrisoovituse teeb Karin Allik head kuulamist. Teatrina. Alustame Karl Laumetsa, Kristjan Suitsu, Vaiko Epliku ja teiste koos loodud aastapäeva lavastusega Ugalas. Meilis meie kolleeg Meelis Oidsalu, kes täna meiega ei ole juba vikerraadiole antud kommentaaris nädala jooksul avaldas arvamust selles lavastuse kontseptsioonis või üleüldse selles aastapäeva ettevõtmises võiks tulla mingisugune väike murrang. Meelise sõnul viimased viis aastat on see formaat loksunud kuhugi turvalisse sängi. Meelis ise tõstis esile 2013. aasta Elmo Nüganeni lavastust, kus siis nagu laste lavale toomisega oli loodud kogu sellisele pidupäeva tähistamise traditsioonile teatav selline metatasand või distantspilk. Ma küll pean siin nagu täpsustama, et selle viie aasta sisse, mida Meelis nimetas, jääb ju ka tegelikult palju kõmu tekitanud. Teater NO99 lavastus, harvesterid ja, ja muuga. Aga ikkagi, et kas teie tajute ka, et see selline lähenemine aastapäeva lavastusele võiks saada mingisuguse julgema ja teistsuguse suuna või, või mis, mis mõtteid teis Karl Laumetsalavastus tekitas? Lea, oled sa kuuldel? Olen kuuldel ja no mina ei oska nii mõtelda praegu selles suunas, et kas peab midagi muutma, neid on olnud väga toredaid Abbasi ennegi, aga seal on nii palju muid komponente ju juures, et kas siis peab teatriarvustaja hakkama nüüd arvama, kuidas peaks olema tehtud? No mina igatahes ei oska. Aga sellega, mis oli, seekord, olen ma rahul selles mõttes, et ta väga sobis sinna Viljandi konda ja kultuuriakadeemia ju kohe seal külje all ja kõik tegijad olid nagu selle alaga või selle pärimusliku lähenemisega seotud, nii et selles mõttes oli see täitsa omal kohal. Ja muidugi me peame arvestama, et kui me vaatame televiisori kaudu, siis muidugi tegijad püüavad ju arvatavasti ristida nii saalist, vaatajale kui kui televisiooni vaatajale, aga midagi läheb seal ikka kaotsi ja ega me päris täielikku ülevaadet ju ei saanud. Aga piisavalt, et tunda rõõmu, et see oli ilus tehtud sellisena, nagu ta oli kavandatud, et nüüd Karl Raumed teeb niisugust pärimusliku materjali, see ei olnud ju iseenesest üldse uudis. Sest ta on varem juba kuigi nii noor mees nagu olnud, huvitatud ja tegelenud juba lavakoolist peale niisuguste kultuuriajaloo. Et see on täitsa loomulik, minu meelest oli päris huvitav see, et võib-olla temale nagu ette mõtlematult, ma ei tea, kuivõrd ta seda üldse kavandas satusse sellisesse omamoodi poliitilisse teksti selles mõttes, et kogu see humanitaarteaduse rahastamise probleem, mis just nüüd esile kerkis, noh mis, mida te siis veel tahate, kuid seda ka ei oska hinnata ja rahaliselt toetada. Peale kogutud ja korjatud ja jäädvustatud, et oleks meil olemas. Nii et seal tekkis iseeneslikult mingi kontekst juurde, mis minu meelest ei teinud seda asja sugugi mitte vähem teravaks. Aga tähtis ongi see, et minu jaoks oli ta paigas inimesed, kes tahavad kutselisel või kunstilisel viisil kasutada seda vana rahvapärimust. Nad loomulikult nad peavad tegema, sest pärimus on elus ainult niikaua, kui ta muutub ja areneb nagu iga elav asi. Aga kui ta samal ajal säilib, Ta oma eheda põhjavad, need kaks asja koos on küllalt raske saavutada ja neid doseerida omavahel ei ole ka kerge. Aga minu meelest selles lavastuses oli küllalt olemas kõike nii nii ehedat kui seda ümber kujundatud. Sest et kas nüüd laulab mari kalkun või puulu või, või kes tahes on ju tunda, et neil on ka see põhiteada, mille pealt nad nüüd oma isiklikku loomingut teevad. Ja ka näitlejate puhul on tunda, et nad taipavad väga hästi kogusega pärimusliku konteksti, milles Nende teatri tegemine nüüd antud juhul sulandub. Ja minu jaoks oli tore ka veel, see võib olla niisugune isiklik kiiks. Et nii nagu Kristjan Suitsu üldse kogu see kujundus nii palju, kui ma ekraani oskasin näha ja ka kostüümid olid väga vaimukad ja väga säravalt teatraalsed. Nii hakkas kaasa mängima kusagil taustal ka veel see keskaegne Euroopa karnevalikultuur, sellepärast lindude kostüümides ja üldse kogu nende sellises pisut humoristlikud oled, kus, kusjuures tõsine teema ju kuhugi kadunud, mida igaüks sealkandis olid niisugused toredad elemendid tunda. Ja noh, siin on palju asju, mille üle võib vaielda või öelda, miks neid pidi just 12 olema, et kas seda püha õhtusöömaaja pärast või jätame selle teema, minul muidugi oli puudu mõni hästi tuttav lind, keda oleks tahtnud näha, ma ei mõtle praegu merel, indeks nagu ei olnud ette nähtud. Aga jällegi ei vaidle ja need näitlejatel oli, mida mängida, väga-väga toredad karakterist lõid nad peale kõige muu veel ja, ja kõik sobisid ilusasti oma rollidesse, nagu ma millegi üle oleks vaielnud. Siis, et, et miks on nüüd muidu niisugune väike ja, ja üsna leplik. Nagu Hannes Kaljujärv on ja isegi natuke nagu kurja, aga no lõpuks tema laulus on see, et sa ei tohi siit metsas ühtki pirrutikku võtta. Võib-olla sellega seoses Pole mõtet vaielda. Ja seal oli muid ilusaid asju, mis lähtusid just sellest rahvakultuuri uulimuslikust põhjast. Teame, et kui keegi kasutab mõnda vana ja kusagil arhiivis salvestatud vana materjali, siis ikka nimetatakse ära, kuskohast pärit on ja, ja veel sageli ka kellelt on üles kirjutatud, aga nüüd kasutati see lühitamine nii kenasti ära tuua sinna lavastusse sisse nii palju Eesti kohanimesid. Sest igaüks, kes oma parti kandis, nimetas ka, kust see pärit on ja tuli see ilus mäng, mida varemgi on meil kasutanud nii mõni luuletaja kui helilooja, tehes oma teose ainult Eesti kohanimede peale ja mis osutuvad väga väljend rikkaks ja mõtlemapanevad. Nii et kogu aeg niisugune võimalus kitsamalt ja avaramalt mõista ja tõlgendada jääb kogu selle loo juures kehtima. Ei siin ei tahagi milleka vaielda ja isegi ei taha kedagi niimoodi nimepidi esile tõsta, seda on küll õnneks ajalehe arvustustes ka tehtud. Sest tõesti, kõik olid väga vahvad ja, ja just see, et väike niisugune humoorikas til kukega silmas kõigi selle lindude mängimise juures ja muidugi Anu lamp, kes paljusid neist niikuinii juba kooliajal lõpetanud ja kes hoiab kogu seda lugu koos, no rääkimata, ta oli ka juba Kalevipojas, Laumetsa kalevipojas, loo kooshoidja oli ju täiesti oma kohal, ega me keegi ei tea, kuidas ilma lind kui tal on nimi antud, peab välja nägema, aga igatahes seda suuremad, avaramad ilma probleemi vaigista ilusti üleval ja juhatas sisse. Lea, sa mainisid sellist karnevalikultuuri, et jah, tõepoolest Se lindudeks kehastumine oli iseenesest üldse leidlik mõte ja, ja noh, mis, mis mulle ka nagu kogu selle idee juures meeldis just seesama linnuidee, et see nagu avab nende järgmiste aastate lavastajatele küllaltki ka laia võimaluste ringi, et miks mitte teha ka kividest toolidest või veel millestki sellisest tegelased, nagu nagu Meelis Oidsalu oma kommentaariski ütles, on sellise lavastuse arvustamine küllaltki tänamatu töö, et see on nagu arvustaks kooli aktust, et selles mõttes ka, et ei taha siin nüüd nagu midagi niimoodi virisema hakata, kõik oli ju aktuse mõttes väga hästi tehtud kui siis jah, võib-olla seda ikkagi, et isegi aktusel noh, oleks ikkagi põnev ja tore, kui kõik osapooled saaksid avaneda nagu omaenda, kusjuures et seekord linnud oma selliste lühikeste etteastetega said ennast tõepoolest nagu kehtestada. Mul tuli isegi natukene võib-olla kummalise varalleelina meelde see mõni saade tagasi räägitud Jüri naela Tre šõu, et nende lindude näol tõepoolest võis näha ka selliseid Kuirgaltše elemente. Aga paraku nagu see see tantsuline osa Ingmar Jõela lavastatud jäi nagu pigem teksti ja tegevusi illustreerimaks, et oleks olnud põnev näha ka tantsijaid avanemas isiksustena ja samamoodi noh, ka muusika osas, noh mulle endale võib-olla kõige üllatuslikum ana mõjus heas mõttes tsentri rel muusa vahepala ja isegi Vaiko Epliku ja Trad Attacki ühisesituses oli, oli kuulda nagu mõlema osapoole panust ja kuulub lihtsalt väga läheb korda, aga et võib-olla kõik see jäi natukene niimodi illustreerima ja, ja tausta kujundama, aga alati võib selliste asjade kallal viriseda. Aga nagu sisulises mõttes, kui nüüd rääkida, mida üldse peaks selline vabariigi aastapäeva lavastus endast kujutama või, või kas ta on lihtsalt üks tähistamine pärast presidendi kõnet või võiks ta tõepoolest kätkeda mingisuguseid visioone? Et siis mul tegelikult nagu hakkas natukene kahju sellisest kasutamata jäetud võimalusest. Nii presidendi kõne kui ka lavastus olid siiski teatud mõttes sellise manitseva ja moraliseeriva tooniga ja, ja me võime küll ka presidendi kõne puhul öelda seda. Ta manitses kogu riigikogu ja ja kõigile pani vastutuse, aga noh, oli siiski selgelt eristatud, kes on presidendi arvates head ja pahad. Ja natukene enne vabariigi aastapäeva. 21. veebruaril Hasso Krull kirjutas Postimehes essee maarahvas ja riik ta räägib noh, rahvusriikide ajaloost ja üleüldse sellisest rahvusluse mõistest ja toob siis ka jutu tänasesse päeva ja tänasesse Eestisse ja ka sellisesse rahvusriikluse tõusu teemadesse ja räägib sellest, et maarahvas ja riik on kaua toiminud üksteisest lahus, aga nüüd rahvusluse tõusu ajal on meil võimalus need sidemed taastada. Et noh, just nimelt sellest, et riik, rahvusjamaa peaksid oma sidemed taastama ja noh, ma siin ka ise mõtlesin selle peale, et et selle üle võib palju nagu vaielda, et kas konservatiivset rahvuskonservatiivide paatos noh, rahvusriigist. Et kas see on selline ajuti nagu suhteliselt hiljutine nähtus, nagu ka Krull oma essees rõhutab või võime me sellisele rahvusele rõhuda kui mingisugusele sellisele jäävale püsiväärtusele. Aga ka selles mõttes, et noh, et, et sellist rahvuslikku retoorikat, et võib-olla meil ka konservatiivsed jõud esitlevad natukene sellise enesestmõistetavusega ja sellise selles mõttes võib-olla ei kehtestu aga et eriti kui rahvusriik ja rahvuslus Eesti puhul on nii üürikene hiljutine nähtus seda enam võib-olla peaks seda esitlema sellise hullumeelse ideena sellise totaalse eksperimendina, mille käigus pakkuda välja uusi lahendusi. Ja nüüd selle jutuga jõudes sinna Hasso Krulli ja mitte ainult selle essee puhul, vaid üleüldse Hasso Krulli varemgi räägitud mõtetest sellest, kuidas inimene ei ole looduse kroon või ümber inimese naba ei peaks keerlema siin maailmas asjad vaid paraku tänu inimesele on, on mitmed asjad nii nagu nad ei peaks olema. Et sisselindude sissetoomine Vabariigist mõtisklemises mõjus sellise väga toreda posthumanistliku sammuna. Et inimene tõepoolest nagu tunnistab omaenda ajutisust siin maamunal ja nagu teeb kummarduse loodusele, aga paraku nagu lavastus ise kuidagi raiskas selle idee ära, me võime siin küll näha poliitilist viidet rahvusarhiivi rahastamisele ja kõigele sellele ja isegi see lõpustseen, kus siis harakas minu arust ja kägu ja sisse käopoeg moodustavad perekonna, et noh, ka siin võib näha sellist väikest süütut flirti aktuaalsete teemadega, aga, aga nagu sellega ei mindud nagu piisavalt kaugele või oleks saanud võib-olla veel avada mingeid perspektiive, sest et tegelikult see Anu Lambi poolt, et ettekantud lõpumoraal tsiteerin linnuriigi kirev mitmekesisus on õpetanud meie esivanemaid õigustama iga linnu erinevat laulu, ühises üldises eluorkestris. Igal linnul oma laul, igaüks ise peaks kõige paremini teadma, kas ta on kodulind või metslind kas paigalpüsiv või ringi aeleb, kes meist on laululind üks päeval, teine öösel, kes aga röövlinud üks avalikult, teine näppamisi salajas ja nii edasi, nii edasi. Et siin on nagu selged vastandused, öeldakse küll, et igal linnul oma laul, aga kohe hakatakse hinnanguid andma, kas paigalpüsiv või ringi aeleb kas salamisi röövimine on halvem või parem kui, kui teine, ühesõnaga, et, et me teeme nagu alguseks kummarduse loodusele, aga siis omistame lindudele ikkagi need inimlikud jooned. Nii nagu mingites vana vanarahvajuttudes rebasest ja jänesest ja tegelikult, et noh, läheme sama tarkadena edasi vaatamata siis nagu võimalustele, kuidas nii oma rahvuse, maa kui riigi Tulevikku parandada, aga noh, võib-olla võib-olla ongi ühele lavastusele liiga palju selliseid ülesandeid anda. Ja ei tahaks lihtsalt selles selle saate kontekstis ei tohi laiali minna aga peab mõtlema väga täpselt, kas rahvuslus äkki läheb marurahvuslus või kuhu tema läheb ja mis milleks teda vaja on, aga rohkem maised. Ja seoses Asso trulliga mul veel meenus või mis mind õieti selle paralleelini tõi? Umbes aasta tagasi oli Hasso Krull Joonas Hellerma külaliseks saates plekktrumm, kus räägiti samadel teemadel ja ja ka sellest, kuidas siis see poliitikamaastik peaks olema korraldatud. Ma nüüd praegu täiesti umbes peast tsiteerin, aga minu arust mõte oli selles, et Joonas küsis Krulli käest, et noh, et, et kuidas see valimistel peaks kajastuma, et me ei saa ju valida oravaid ja rebaseid ja jäneseid, et me peame ikkagi valima nende parteide vahel ja siis Hasso Krull ütles, et et tegelikult peaks just nimelt valima oravaid, jäneseid ja rebaseid, et noh, et selles mõttes see lindude lavastus pani ootama põnevaid kontseptsioon, aga jah, tõepoolest ei saa kõike nõuda. Ja olemegi olemegi laktusel juba liiga kaua peatunud. Viieteistkümnendal veebruaril sel aastal esietendus Draamateatris Jaan Unduski näidend suur Siberimaa Hendrik toompere lavastuses. Suur Siberimaa on üks põnevamaid lavastusi viimasel ajal, kes veel näinud ei ole, soovitan minna vaatama. Ja mina kahjuks nägin teda vales, mitte vales, aga sellises järjekorras, et ma nägin lavastuse ära. Näidendit Ma kellekest küsima ei tahtnud hakata, ootasin, kuni ta ilmus Loomingus ja lugesin siis tagantjärele. Nii et see oli veel omajagu põnev elamus. Ühe vaatamisega, teate siis ju ei püüa kõiki asju kinni, aga siis mida oli natukene ka kärbitud, lavas käigus? Kinni võib-olla mida kohe vaadata ei oska, nii et soovitan kõigile mitte ainult vaadata, vaid ka lugeda, kui seda tänapäeval ikka veel tehakse. Aga laas on põnev selles mõttes, et küllap ta ütleb igaühele midagi nii neile, kellele paljud prototüübid olid tuttavad ja kes on selle aja ise läbi teinud, kui ka neile, kes nüüd võib-olla selle lavas kaudu. Ehk saavad aru ja avastavad midagi, mis Eesti elus on kõik toimunud ja kuidas see on mõjutanud just sellist loovisiksust, nagu on lavastuses kujutatud Jaan Kross. Ja mida see aeg temas kujundas, mida see mõjutas? Läbi selle tuleb üldse esile, võib olla suur hulk meie rahva ja üldse rahvaste saatustest. Neil aegadel. Muidugi jah. Ei olnud veel lugenud, aga näinud, aga kuulsid pealkirja suur Siberimaa siis igaühe kõrvus hakkas kohe laulma Georg Ots miljootini operetist. Aga see ei tarvitse teistele tähtis olla ja õnneks ei olnud ka liiga palju sellele rõhutatud lavast muusikalises kujunduses. Seal oli muid asju rohkem kasutatud. Nüüd millest siin õieti peaks alustama? Sest hädaoht on selles, et kuna on ikkagi väga oma elulooline, nagu Kress armastas öelda kogu see lugu ja see tekst. Tekivad ikkagi need kiusatused väid, iseeneslikult hakkad ikka otsima neid prototüüpe ja, ja mõtlema, kes seal kellega küllalt sarnane olija, ühesõnaga kõike seda, mis võib-olla teatrilavastusele ei olegi tingimata obligatoorne, et küll oleks hea, kui suudaks võtta seda kui selle näidendi, Unduski näidendi lavale esitust ja ei, kaks püüdma prototüüp, aga tunnistan ausalt, et ega ma ilma selleta niikuinii ei saa. Aga ma püüan seda teemat mitte liialt rõhutada. Sest et noh, ei tohi oodata, et keegi oleks väga sarnane seal laval, keegi näitlejatest oleks sarnane oma prototüübiga, see ei kuulu ju tingimata, et vähemalt väliselt ei pea ju sarnane olema ja külla oleks hea, kui oleks vastav isiksusetüüp ja ja jää inimtüüp, aga ei saa nõuda mingit portree kujutustavar. Ja nüüd ma hakkan kohe endale vastu rääkima. Sest kui keegi oleks küsinud varem, enne kui ma olin lugenud ja näinud, et kes võiks Eestis laval mängida Jaan Krossi, siis ausalt öeldes mulle tuli ikka peaaegu et kohe esimesena meelde Tambet Tuisk. Järelikult ma ikkagi arvestada siin mingeid väliseid parameetreid natuke ja võib-olla sisemisi ka. Ja tõesti, see oli väga hea valik, et niisugune asi olemas oli, kuigi Tambet on ise ühes intervjuus, ma sattusin kuulma või lugema, öelnud, et ta ei olnudki kuigi palju krossi varem lugenud ja nii, aga igatahes on teinud siis lavastaja Hendrik Toompere väga kõva tööd ja nad on niivõrd sisse elanud sellesse krossimaailma ja just ka mõttemaailma mitte ainult tema biograafia maailma. Et, et seal on tunda küll, et see on nagu saanud omaseks ja, ja Tambeti puhul seal mitmed mõttekäigud tulid kuidagi väga krossilikult esile ja ka ka mingi väline olemine. Kuigi ta ei pea täpselt selline välja nägema. Ja kogu aeg kipub meelest ära minema, et me ju kõik Mulla paremini teadsime ja tundsime seda vanemat krossi. Ja selles eas, mida näitab lavastus. Isiklikult tuttavaks, temaga ma sain ilmselt kusagil alles, võib-olla 50.-te aastate lõpus, peab siis, kui ta oli juba tagasi siin Eestis, aga see aeg on tegelikult avastuslik, kuigi ta on ise sellest palju kirjutanud. Ja nüüd ongi jälle oht valguda laiali, sest et siin on nii palju huvitavaid teemasid. Minu jaoks on siiski ühe loomingulise isid Ühtsuse kujunemise sündimise ja kujunemise lugu. Mitte ainult kirjaniku, vaid ka inimese inimisiksuse kujunemine ja sündimine ja seda on tõesti see nii Unduski näidend kui ka see lavastus ja osa täitmised suutnud minu meelest edasi anda ja, ja see ongi kõige olulisem. Sest muidugi puht seeliselt, niipalju kui seal lossi enda kirjutatust on ju ära kasutatud, mis ta räägib oma eluloost. Võib-olla ongi huvitavam ja võib-olla on ka teatriomasem, see näidatakse seda eraelulist kujunemist. Sellele ei jää nagu rohkem ruumi, aga loomingut saab ise juurde lugeda ja seda on ka küllalt palju neid ütlemisi seal rääkimata väga põhjalikult ja hästi tehtud kavalehest, kus mida kindlasti peaks lugema igaüks, kes seda vaatab. Mõttendi nüüd, millest siin lähtuda veel, et konkreetsemad, kas minna? No siin nüüd jah, oli see Ervin õunapuu kujundus ja kõik, mis sinna juurde kuulub, valguslahendus ja muusikalahendus olid, olid kõik väga omal kohal. Ja kuidagi lõid ilma väga üle rõhutamata selle mitte niivõrd olustikku, kuigi olustik oli seal ka ja kohati väga. Aga ikkagi nagu niisuguse kujundi sellest suurest siberi maast ja sellest, kuidas ta ühte inimest mõjutas. Nii Lauri kaldu ja helikujundus, mis ei tükkinud liialt esile, kui ka videokunstnikud kõik muu, mis sinna juurde käib, see andis niisuguse päris toreda terviku ja arusaamise, muidugi see on nüüd lavas, mida tahaks veel näha, kui vähegi jaksaks minna ja, ja vaadata, et siis rohkem süveneda. Ja võib-olla peabki, siis lähtume osatäitjatest veel. Alguses ma mäletan, et jälle see prototüübi jutt, et mind natukene nagu pani mõtlema või hämmastas, et miks nüüd Merle Palmiste, kes on nagu teine tüüp või me oleme teda vähemalt näinud hoopis teistsugustes rollides, kuigi keegi ei kahtle, et ta võib mängida väga erinevaid inimesi, et kuidas tema nüüd osutus selleks vanaks revold ionääriks oli mulle natukene arusaamatu aga täiesti arusaadav, kui hakkad natukene järele mõtlema, kõigepealt natuurilt, nii nagu ta kujutab seda tüüpi Almad sõnaga arma farmanni prototüübina oli ta väga selles mõttes kui kange, kui pealehakkaja, kui samal ajal toed, tav ja aitav ta oli, kõik need jooned olid väga omas paigas, kohuse ülim energia, võib-olla ka liiga suur enesekindlus ja kõik, mis ka prototüübi siis olid, need olid täitsa. Aga miks ei võiks siis olla, noh, mina lihtsalt mäletan vana Alma Vaarman? Ta ei võiks olla noor, kaunis ta, nii nagu ta laval on. Ja võib-olla ei ole üldse paha, et laval on ikka mitu ilusat noort daami nendes rollides, mis näidendi poolt on ette nähtud ja pealegi kuna mulle väga meeldivad Jaan Unduski ka varasemad näidendid, siis äkki turgatsed ja et neil on ju Merle Palmiste ka nii-öelda ühine lava saatus selles mõttes, et kui huvid Ta oli Merle Palmiste, selles Vienna ja siis ta hiljem pelduv oli pulgaakowis. Nii et, et nad on palju ühistööd teinud nii toomperekujundus kui Merle Palmiste ja see on kõik täiesti omal kohal ja võib vaielda, et kas ta sellisena peab laval olema, aga igatahes kujutus, nii nagu ta oli lavale toodud, õigustas ennast täiesti minu meelest. Ja ka teised osatäitjad õieti ette heita ei saa midagi või võib vaielda autoriga võib-olla, et miks ta just nii või teisiti ühte või teist isikut näitas. Aga see, kuidas sa oled laval, on tehtud. Mis teid ja oli ta siis nüüd koputaja ka veel peale kõige muu või mitte? Muidugi, võib-olla kõige kaugemal sellest, mida me oleme lugenud Jaan Krossi enda eluloolist, sest materjalidest sellest oma elu loolisusest oli ehks Viinist pärit prohvet ka juuditarid, aga no temaga koos tulid sisse jälle. Need on väga olulised teemad ja võib-olla ja sisuliselt kõige tähtsam teema see, kas ta on võimeline või kas ta saaks kirjutada luuletust, mis on talle eluohtlik janu. Kross on seda üsna mitu korda minu meelest elus tõest. Aga muidu oli jälle ilus vaadata Britta Solli hulga ja niimoodi ja väga kena ja kauni naisterahva rollis. Ja küllap see teema oli täiesti õigustatud. Tõnu Kark oli nagu kark ikka, Konovalov pinnasel ahjumeister ja tõik väljundiseks värvi. Samuti Jüri Tiidus, armeenlased enam väga. Ma ei taha vaielda Marcuse Luigega võib-olla kui vaidleks ehk lavastajaga või, või sest pärast kuma näidendist lugesin, siis ma nägin, et et ei olnud kuidagi nii natukene kummaline see kuju. Jaani kunagine kooliõpetaja Markus Luik, kes on noh, natuke mulle liiga lähedane see Jaan Rumma ja võib-olla sellepärast ma ei oska olla objektiivne. Mitte et ma oleks oodanud, et oleks olnud kuidagi väliselt sarnane või aga midagi seal käitumuslikult niisugust oli, mis nagu ei põhjenduses seda, mida ma hiljem lugesin. Näidend, need, ma ei tea, milles seal asi on, võid minuga vaielda. Kui oli väga hea, siis selle faktina alguses ma ei saanud hästi aru, kas hakk on nüüd see, kes kõigi luurab ja nuhib või aga hiljem ikka hakkasin tajuma, et ta on kuidagi nagu kaitsja, ta nagu kaitseingel, kes ilmub välja siis, kui vaja on ja liigub koos Jaaniga, nii et kuidagi hakk oli parem kui kooliõpetajal. Rumal küll niimoodi öelda, aga, aga laval vaadata. Ja muidugi väga kuidagi südamlikult ja hingeli kult selleks kord see ja nii esimene abikaasa sind kannab ime hilja, keda Marta Laan mängis ja tõesti temaga seoses olid. Muidu see näidend ei rõhu ju nii väga inim psühholoogiale või psühholoogia lahtimängimisel. See kõik on olemas, aga, aga seda ei rõhutata eriti. Aga siin on mõned stseenid ikka, mis on tõesti psühholoogiliselt väga täpselt tehtud ja, ja väga mõjuvad. No vaieldav ja vist ongi juba ajalehe kriitika natukene ka vaielnud selle juhtiva nõukogude kirjanik GP lehti. Üldse kõik see nimede värk on ju meelega nii tehtud, et oleks täiesti selge, keda on mõeldud prototüübina. Ja siin ma ei saa hästi võib-olla aru, Taavi Teplenkov mängib seda väga hästi. Prototüüpi ma mäletan ka päris hästi ja kõike muidugi, mida tema kohta räägiti, kõiki nalju ja. Selle välja ja kõiki neid asju ja see on kõik olemas, aga juuda, siis peab Jaan Unduski võib-olla kehastama üldse mingit niisugust vastuolulist ja, ja imelik. Seal ta mõjub nüüd nagu mingi ametnikuna, kelle juurde tullakse rääkima, tegelikult selles rollis ta ju vist ei ole lihtsalt nagu juhtivkirjanik ja siin on seda irooniat kõike küllalt ja Taavi Teplenkov teeb seda väga ilusti. Ja muidugi, et siis geniaalne valgus koordis, kuna ta on õnneks filmina olemas, seda on siis seal pildilise reas küllalt palju kasutatud. Isegi minusugune lapsik nähtus, kes oli alles koolilõpetaja sel ajal, kui seda filmi tehti, sai siis aru, täielik totrus ja kui seal ei oleks olnud jälle ilusat Georg Otsa, siis siis oleks seda olnud kaunis raske vaadata, kui ikka vähegi midagi neist Nõukogude Eesti kolhoosides teadsid. Ja selles mõttes oli see väga hästi ära kasutatud ja ma isegi nagu mäletan, et seal mingeid neid tantsustseene filmiti kusagil Toompea all Snelli tiigi juures või ma eksin, aga mingi mälupilt on mul olemas. Nii et see, kuivõrd võlts ja kuivõrd välise priit liini kujundiga Nõukogude Eesti tegelikkus oli seal, no see tuleb selle filmi kasutamise kaudu küllalt hästi välja. Ja lõpuks no väga ilus ja südamlik, kuigi natuke läheb nagu kiiruga liialt üle. See lõpus. Eks ole Jaan Krossi elus ja loomingus, nii et üleminek, kuna see on täiesti omal kohal, aga võib-olla kuidagi natuke kas kiirustavad või ei suutnud mina. 13. veebruaril esietendus Theatrumis siis Andri luubi autorilavastus Felicitas mille kunstnikuks oli Brigitta riik, heliloojaks Tõnis Leemets, valguskunstnikuks Emil Kallas ja eeskätt, et oli lavastus tähelepanu väärne, väga sarmikat kelmikate naisosatäitmiste poolest. Ma arvan, et meie teatripildis, kus läbi kümnendite on ikkagi juba dramaturgia põhiselt olnud selliseid, et suuri-suuri, naisrolle ja, ja naisosatäitjate keskseid lavastusi pigem vähem on juba selline võimas võimas naiskarakterite esile olu selle lavastuse õigustuseks ja üheks suurimaks väärtuseks. Ja neid naiskaraktereid siis kehastasid Felicitases Riina Maidre, kes pidi mängima siis kodu, koduhooldusrobotit või jah, midagi tolmuimeja ja veini kätetooja ja, ja siis ka sellise sõbra ja, ja võib-olla ka natuke armukese vahepealset ja siis kolm sellist sõbrannat, kes ei olnud mitte päris tipsid, vaid nad ikkagi pigem olid noh, haritlased taustaga. Aga eriti, kui nad sattusid pidu hoogu, siis, siis neis lõid välja ka sellised jah, kelmikad, tipsilikud momendid, need kehastasid väga võluvalt siis eeskätt Maria Peterson, kelle rollima erakordselt nautisin selles lavastuses aga Külli, Reinu Mägi, keda oli, oli väga suur rõõm teatrilaval näha. Ja Liina Olmaruga, kes siis mängis noh, niisugust natukene hea kasvatusega muusikaõpetaja annat, kes proovis üle käteminevaid teisi sõbrannasid veidi nagu maha jahutada, kui nad Vot, Edward ool pill oli õrr külaliste kallal, siis nendel oli sõbrannad, tegid sellist r-i r-i siis roboti kallal ka juba kasvõi jah, selle esimese vaatuse seeni pärast ma arvan, et tegemist oli tubli sellise vaatamisnaudinguga. Mida siis jah, ja naisrolle täiendasid lavastuses tublisti siis ka kaks meesosatäitjad. Jan Uuspõld ja mina nägin Tarmo Songiga lavastust, aga tema dublandiks on siis veel ka Hälvin Kaljula. Aga jah, ja nende roll oli siis pigem sekundeerib, kuigi ka igati õnnestunud, aga pigem toetav, et selle, selle tüki staarid olid kindlasti naised ja, ja eeskätt siis just Riina Maidre selle koduroboti ja Maria Peterson siis kõige kelmikama ja kõige rohkem ülekäte kippuma minema sõbrannana. No kui nüüd veel edasi rääkida, siis eks lavastuses oli ka sisu, tegemist oli siis autoriteatriga selles mõttes, et Andri Luup oli kirjutanud nii näidendi kui seal ikka ise lavale toonud. Ka sisu oli, oli võib-olla natuke vähem kui ma eeltutvustusest ja teemapüstitusest ühesõnaga inimesed siis vastamisi robotiga, tehisintellektiga või kuidas, kuidas iganes me seda ka mõtestaksime, sisu oli võib-olla veidi vähem ja ma olen varem ka nagu Andri luubi autori ja muude lavastuste puhul natukene nagu jäänud igatsema sellise noh, kuidas ütelda kontseptuaalse läbi mõelduse. Jaa jaa, kui sellise sisu või selle sõnumi nagu väljajoonistamise noh, ebatäiuslikkuse pärast olen ma vahel vahel nagu muret tundnud, et ta tegelikult sellised elulised seenid mõtleb väga leidlikult välja ja, ja kirjutab ja lavastab nad nagu väga koloriitsed. Aga võib-olla jah, et selline sõnum või, või, või see teema puudutus ja võib-olla natukene nagu minu jaoks lõpuks lihtsa koeliseks. Et kui ma sealt mingisuguse mingisuguse sõnumi välja lugesin, siis siis selle, et me võime küll üritada oma nii-ütelda rahateenimis ja kodutööde ja muid kohustusi arvutite või koduabiliste või kelle tahes kaela riputada lootuses, et sellest jääb meile rohkem aega inimlikes kontaktideks, inimlikuks suhtluseks, aga põhjused, miks meil inimlikes kontaktideks vähe aega on ja miks need inimlikud kontaktid ei õnnestu, ei ole võib-olla mitte niivõrd selles, et liiga palju on muid asju vaja teha, vaid vaid võib-olla, et me mõtleme valesti, et väga mulle tundus, et see lavastus teema poolest haakus suurepäraselt Tallinna Ülikooli kirjastuse filosoofia sarjas hiljaaegu David Robert Brehti tõlk, ega see on siis saksa filosoof, kes ka räägib väga mitmetel teemadel aga tema peamised loosungid on, on see digiteerimine sööst ja kahtlused sekanud digiteerimine ära ja seda, mis pärast tuleb, et seda tagajärge. Ja siis tegeleme hiljem ja no seda on meie maailmas igal pool näha. Seda on näha ju selles, et me oleme interneetil lasknud vee peale tõmmata ajakirjandusele. Me oleme mingis mõttes, kes lubanud, et digisuhtlus teeb suhtluse odavamaks kui kunagised telefonikõned, aga ebavõrdsus on, on suurenenud digisuhtluse käigus ja me oleme arvanud, et digisuhtlus lähendab inimesi. Me oleme kõikidega kontaktis nendes jälplates, Facebookis ja Instagrammides aga aga hoopiski kuulda on olnud, et sõbralaenutusteenused on lääne ühiskonnas moodi läinud, et, et inimesed on nagu kaugenenud üksteisest, et seda teesi seal avastas, illustreeris aga samamoodi David Robert projekti. Üks selliseid mõtlemise alustalasid on see, et industriaalajastu ja uusajal ja üldse läbi ajaloo on siis inimkonna tehnoloogiline võimekus, kus ja kõikvõimalike tegemiste masinatele usaldamine olnud mõõtmatu. Aga meil on ikka vähem aega ja me oleme rohkem kes kui võib-olla antiikaja aja orjad, et see tehnoloogiline progress ei ole toonud nagu kaasa sellist kodaniku ja sõpra arendamist ja inimese ja, ja partneri arendamist endas, mida juba antiikfilosoofid tegelikult nõudsid, et vargamäe andres nõudis tööd ja eestlane armastab tööd, aga Platoni aegne ühiskond seal need, kes liiga palju tööd tegid, neid peeti täis väärika inimese jaoks kõlbmatuks, seda arvati, et tööd teevad ainult õnnetud põhjarahvad, keda kliima sunnib tööd tegema, aga normaalne inimene tegeleb sõpradega ja võtab aega maha. Ja ja Andri luubi lavastus siis jah, tõi need teemad teatavas mõttes esile ja viis, mõtle sellele, masinad võivad ju olla, aga kui me ise peas oma asju paika ei pane, kuidas inimlikku lähedust saavutada ja kuidas vähem vähem siin on selleks, et rohkem asjade üle järgi mõelda ja rohkem inimlikku lähedust kogeda, siis ei tee seda keegi meie eest, et et kuigi see lavastus lõpuni kontseptuaalselt minu jaoks võib-olla täiuslikult viimistletud lihvitud ei olnud, siis ma pean tunnistama, et ma naudin siin väga ja ma arvan, et Andri Luup on, on teinud väga-väga huvitav tavaväga-väga sellise suure sarmiga töö mida siis ja eeskätt naisosatäitjad väga-väga kelmikalt on aidanud, tal lavale tuua ja samamoodi ka nii visuaal, kui muusikat ka on, on selles lavastuses omamoodi omamoodi toredad. Kindlasti, kui jumalast on, siis ma soovitaksin seda vaadata, see on tõsiste teemadega, aga pigem selline kerge vaatamine, nii et ma arvan, et paljud vaatajad võiksid seda nautida. Tere, mina olen Karin Allik ja täna tahaksin soovitada lavastust, mis on teatri mängukavas olnud juba mõnda aega ja jõuab maikuus isegi enda 100. etenduseni. Nimelt Ugala teatri emadepäeva. See on Liis Aedma autorilavastus, ühtlasi tema esimene lavastus, kus teevad kaasa ka Kadri Lepp, Terje Pennie, Triinu Meriste ja Jaana. Kena. Nagu pealkiri vihjab, on see lavastus emadest ja emadusest. Ta ei ole küll päris dokumentaalne, aga nagu tegijad on öelnud, siis on emadepäev väga tugevalt nende endi elust inspireeritud sest nii kõigi nelja näitleja kui ka autori Liis aedmaa näol on tegu emadega. Niisiis võikski selle lavastuse sihtrühmaks pidada emasid, aga mingil põhjusel läks väga korda ka minule, kellel lapsi ei ole. Seega ma üritangi natukene seletada, mis mulle selles lavastuses muljet avaldas. Esiteks vaimustas mind asjaolu, et emadepäeva väljatoomine mingis mõttes järgib printsiipi, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Ehk kui Ugala teatri naised nägid, et Eesti teatriajaloos, aga ka praeguste teatrite repertuaari ides on üsna harva olnud lavastusi, mis otseselt tegeleks emadusega siis otsustasid nad selle tühimiku täita. Emad on ju ometi väga märkimisväärne osa nii elanikkonnast kui ka teatripublikust. Nii et mingisuguseks nishilavastuseks kindlasti kujuneda ei saa. Ja õnneks ei kujune seega mingiks meeste ala vääristamiseks või kellelegi ärapanemiseks, mida võib-olla niisuguse naiseliku jõuga lavastuselt karta? Ta võiks. Teiseks emadepäev on tehtud läbi enesekriitilise ja huumori rohkem prisma. Ja etendusel tõepoolest saab südamest naerda. Aga emadepäev ei muutu seetõttu mingiks labaseks farsiks vaid pakub just heatahtlikku huumorit. Kusjuures need olukorrad, mis laval nii naljakaks muutuvad, võivad päriselus nende toimumishetkel olla lausa masendavad. Näiteks on seal mitu stseeni sellest, kuidas emad üritavad lapsi magama panna. Ja see pealtnäha lihtne ülesanne venib aga tundide pikkuseks piinaks. Ja kõrvalt on seda väga jabur vaadata, ausalt öelda. Samas toovad emadepäeva lavastusse koomika ka rollide jaotused. Sest kujutage näiteks ette kogenud naisnäitleja, keda te olete varem näinud jõulistes ja suurtes rollides nüüd äkki mängimas emalt Aipäädi manguvatjunglast. Minu meelest toob see kombinatsioon juba iseenesest muige näole. Ja kolmandaks selle koomika kõrvale jätkub emade päevas piisavalt sisu mis on südantsoojendav ja mõtlemapanev. Samas mitte pateetiline. Kui klišeelikult see ka ei kõlaks, siis emadepäev tõepoolest pani mind enda ema pingutusi rohkem hindama ja ühtlasi mõtlema, et kas mina ka väiksena nii tüütu jõmpsikas olin. Õnnelikul kombel oli mul ema etendusel kaasas ja vaheajal sain selles küsimuses natukene selgust. Nii et võtke emad kaasa ja minge jälle Ugalasse, sest emadepäev sobib nii neile, kellel on lapsed, kui ka neile, kes on ise kunagi lapsed olnud. Tänases saates rääkisid Lea Tormis, Valle-Sten Maiste ja Madis Kolk Karl Laumetsakontsertlavastusest 24. veebruaril Ugalas Eesti vabariigi aastapäeva puhul Hendrik toompere lavastuses suur Siberimaa Eesti Draamateatris ja Andri luubi lavastusest Felissitas Theatrumis. Teatrisoovituse tegi Karin Allik. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrivaht.