Teatriva. Tere hea vikerraadio kuulaja tänases saates räägivad Lea Tormis, Valle-Sten Maiste, Madis Kolk ja Meelis Oidsalu Theatrumi lavastusest tagasi Tallinna linnateatri lavastusest Enigma variatsioonid ja vaba lavalavastusest punainimesele. Head kuulamist, teatrina. 25. jaanuaril esietendus Theatrumis perekond kohvide kirjutatud huvitav näidend tagasi mille lavastas Lembit Peterson ja kus mängib kaasa neli näitlejat. Kaie Mihkelson, Mare Peterson, Aleksander Eelmaa ja Lembit Peterson ise. Pole just kena ühekordse vaatamise järel avalikult arvama hakata, pealegi ei ole ma näidendi teksti lugenud. Aga etenduse mulje oli nii kummaline ja oli nii endasse kiskuv ja üldistav ja isiklik ühteaegu niisugune seisundite ja atmosfääritekitaja. Nii et seda on sõnadesse püüda ju raske. Ja ma ei hakkagi lahti harutama, mida võiks kõik tähendada mitmetähenduslik pealkiri tagasi sõdalast teeb igaüks ise. Kavalehelt loen, et nii autorid kui ka lavastaja on innustatult isiklikust elavast Portugali kogemusest inimesed, fado, muusika ja muu, portugallaste ja eestlaste teatav kummaline hingeline lähedus, nagu nad seda sõnastavad vaatamata suurele geograafilisele vahemaale seosed ja hingerännust ja kõik muu selline mida määratleda on raske. Minu teadmised Portugalist on väga pealiskaudsed, kuid kavalehelt leitud märksõnad. Fernando Pesso ja Juhan Viiding äratavad testi hetkega mingid isiklikud otseseoses ja mingi seletamatu lähedustunde. Ja kuna lavastuse tegijad on õige subjektiivsed, ehk siis tohin ka mina olla subjektiivsem kui tavaliselt. Oh tornikell minu külas valule õhtusel ajal iga su Kumiina peale vastab mu hing omakkajal Ain Kaalepi Tõlge pessa auto psühhograafiast, Juhan Viidingu tekstiseade, sellest Veljo Tormise kompositsioon tornikell minu külas, segakoorile ja lugejale. See oli Tõnu Kaljuste tellimus 1978. aasta siis Tammsaare 100 aasta oli see ühtlasi sellel suvel sõidame Kaljuste kammerkooriga, Juhan Viiding lugejana kaasas Lääne-Eesti lagunenud kirikuhooneid pidi ringreisile, mida pärast väga pahaks pandi ja parteimajja aru andma kutsuti, et millega te siin tegelete. Selle ringreisi käigus, mille ma kaasa sain teha, veendusin kummalisel kombel pessa sõnad ja arusaamised. Kõik see ühildub absoluutselt endastmõistetavalt meie rahvaviiside põhise lauluga kohaliku looduse taustaga. Vaikselt kogunevad Te kuulajatega iga lagunenud kiriku juures. Niipalju kui maa pealt võib näha, näen mina oma külas kõiksust. Linnades on elu veid. Suured majad panevad vaate kinni, heidavad silmapiiri ära, tõukavad meie pilgu eemale terves taevast, see mõtte ja tunde ühtsus selles kogemuses. Portugali autori tekst, Eesti muusika- ja esitus see ei kao. See meenub kohe, kui loen Theatrumi kavalehelt, et tegijatel on huvitav avastada neid kaht maad, rahvas liiki teineteise kaudu. Et neil on palju ühist hingeelus, aga ka huumoris. Sedagi sai tajuda lavastust vaadates. Ma ei oska kõike seda defineerida, aga seda saab ära tunda igaüks muidugi omamoodi ja oma kogemusest lähtudes. Lembit Petersoni, nagu kavalehel kirjutab hakkasid selle materjaliga kaasa helisema Juhan Liivi luuletused. Ja minul siis tõi Pessoalt tornikella kumin kaasa Järva-Madise kirikukellade kaja Reart kellad üle soo üle raba ja muidugi Gustav Suitsu kerko kella ja neid assotsiatsioone ju tuleb lõpule tult pessa on oma luulekogu eessõnas väga huvitavalt öelnud, et tema peab kunstiloome siiruseks kui selle põhjas on aimata tavat metafüüsilised mõtet, läbistavad tõsidust ja elu saladust. Sama võib tõesti ka jällegi tajuda, mitte defineerida ka tagasi lavastuse järelmõjuna, mis muidugi ei välista huumorit ja eneseirooniat, mida seal lavastuses minu jaoks ka parajal määral oli. Petersoni mängitud Harry pikad monoloogid siis, et kannavad olulist mõtet ta igatsust kannab Portugali laulja vanalt heliplaadilt. Ja kummalisel kombel jälle tuleb kohe pähe fado lauljanna. Tema pilt on kavalehel ja ta on seal kavalehel kuidagi nii ühte nägu. Mare Petersoni ikka, kes mängib Tonja marjad lavastuses. Nii et jälle kogu aeg, kõik on seotud, kõik haakub omavahel või on see ainult minu peas ja teiste eest ma ei saa rääkida. Siis Harry, kellest ma just rääkisin, tema eest hoolitseb üks tädi ester, kes on ühtlasi kooliõpetajast muusikaõpetaja ja dirigent. Ja estel sunnib siis hallid nagu kooli poisikest korralikult ja õigesti laulma. Ära õppima, Koidula, Rannapi, Eesti muld ja Eesti süda. Kuigi tal on hoopis lähedasem see vana vinüülplaat, kus pealt seda portugali laulu tahab kuulata, mida tädi jälle silma otsas sallida või? Marius Peterson on üldse lavastuse muusikalise kujunduse väga omapäraselt teinud. Jaa jah, seal võib leida täpsustavaid viiteid ja vihjeid, aga ka selliseid, mis otseselt kindla ajaga seotud Te ei ole. No igal juhul see kõlab kaasa selle lavastusega. Kas nüüd Eesti muld ja Eesti süda lauldi, millisel laulupeol just või millist salvestust nad kasutavad ühte viimastest? See nagu ei ole oluline, peaasi, et see on seal sees ja lavastus situatsiooni sellised ajutised, absurdsed on niisuguse toreda musta huumorimaiguga. Ja no peale kõige jälle minu neetud assotsiatsioonid, mis kohe tulevad. Ma näen korraks läbi selle nende partnerluse laval. Noort Kaie Mihkelsoni ja Lembit Petersoni Tammsaare Kõrboja peremehe peaosades Kaie Mihkelson ja koorijuht Ester hellitab üsna absurdset laulupeo üldjuhiks saamise unistust. See tema naljakas unistus või tegelikult teostumatu, arvatavasti unistus, mõjub ka natukene absurdi koomiliselt. Aga siis samal ajal ei saa eitada, et temast paistab läbi ka see normaalne entusiastlik muusikat armastav lauluõpetaja kellesuguste peal. Nähtavasti meie laulupeo traditsioon üldse seni püsinud on, kellele muidugi, nagu me praegu teame, ei taheta palka maksta, eriti. Tema absurdihõngulised olmelised tegevused loovad ka mitme tellis lavalisi kujundeid. Mida maksab ainuüksi see kohutav kingahunnik, mis sinna lavale lõbuks koguneb temagi liikumiste tagajärjel ja mida siis ta hiljem väga pedantset püüab paaride kaupa niimoodi üles seada, et see oleks korras. Ma ei hakka lahti rääkima, mida see võiks kõik tähendada. Aga midagi see tähendab veel peale selle hunniku enda lõpupoole on see ester kuidagi lootusetult üksikkas. Üksindus on üksildus, eesti keeles on need võimalused sõnadega mängida. Ma ei tea. Igatahes on ta nii üksi, et ta kõverdub kuidagi põrandale maha ennast kokku tõmmata, kes ja tahaks nagu üldse teiste silma alt kaduda. Ja Mare Petersoni, Maria kes on seal tegelikult teenijanna rollis ja kes vooltab oma sõtta, kadunud poega, ootab igavesti ja loobumatult tema mõjud nende ühtses misanssennis kui kurbuse ja lohutuse halastuse. Ühesõnaga kui jumalaema võrdkuju ja sellelgi on nagu mingi üldisem tähendus, see üksildus ja ootusmotiiv, see teravneb veel rohkem selle teeni Annana tegutseva Marja, tere mehe Aleksander Eelma manuelli rollis, kellele on osaks igatsev otsimine, mis oleks päriselt päris päriselt päris, eks ole, kummaline lava on ju selles mõttes niisugune ambivalentne, et laval pärismängult nagu segunevad, kattuvad ja võib-olla teinekord mängult on päriselt kui päris, aga see on jälle niisugune sõnamäng ja seostub lavakunstiga, aga tema ajab elulist päris asja taga, kuigi kastase sa leiab sealt, kus ta otsida tahab, aga otsinud tahab ta just kuskilt sealt rohkem Põhjamaade suunalt, nagu ma aru sain. Ja jällegi tuleb nagu iseeneslikul mälus kõige sellega koos meelde Petersoni lavastatud ja Eelma mängitud meiega see esimene kodo ootamine mis nagu omakorda avardab selle praeguse lavastuse mõju välja. Aga jällegi Eelma, Manuel ei räägi ainult pikki monolooge üksistusest või ei vaiki kuidagi seletamatult kurvalt. Vaid väga mõistetavalt, olmeliselt hoiab ta oma perepärimust kandvat vana laudas vana söögilauda ja siin tekivad just niisugused vihaselt naljakad stseenid, kuna ta ei talu, et teenijanna, kes käib kogu aeg suure valge, puhta helevalge lumivalge laudlinaga ja tahab seda lauale laotada toda, et oleks korralik laua katmine. Aga Manuel ei talu seda ja vihase protestiga tõmbab ta selle lina kisub lausa selle lina koos lauanõudega maha. Kõik sellised stseenid on toredad, sest nad kannavad mingit absurdihuumorit endas ja samal ajal iseloomustavad neid inimesi, keda seal kehastatakse. Jah, selle lavastusega seoses ei saa väga selgelt midagi ära seletada, aga on põhjust ja oli põhjust kõnelda. Küll kaugus ja rahvus ülestest inimsuhetest, mida lavastus ärgitab ja kannab külm muudest sellistest õilsamatest ja ilusatest asjadest. Aga noh, tegelikult selle loo meeste-naiste suhe, Need soojemalt sidemed puuduvad. See on ka vist väga loomulik, sest kauguses on nii hea kuidagi midagi armastada ja õilsaks sarnaseks pidada, aga katsu sa oma lähimaga samuti suhelda kogu aeg. Noh, ja nende naiste funktsioon seal ka oli rohkem niisugune teenindav aga igal juhul nähtavasti selle loo meeste unistus, et vist on siis sügaval madja kand olemas, aga naiste omad nagu praktilisemaid ja kitsamad on see elu paratamatus, ei tea, aga siiski, seda veenvalt kehastatud üksildast kvartett, keda me laval näeme peente nüanssidega, ma ei saaks nii üheselt. Ühese järelduseni meeste naiste omavahelistest suhetest siiski viia saab. Võib-olla ma eksin? Ei näidend ega lavastus ei tissi pelgalt ainult inimliku igatsuse ja vilti inimlik ühist ajude raskesti sõnastatavat äratundmisel. Sest totalitarismi pinget, painet okupatsioone ja sõdu talunud rahvastel on liigagi selgelt ja üheselt sarnanevaid kogemusi veel peale kõige ilusam, millest oli jutt ja nendele kogemustele osutavad lavalised lahendused vägagi äratuntavalt ja tänastele ohtudele viitavalt. Minu jaoks muidugi natukene venisid liiga pikaks need Salazari, Karl Vaino poliitika ja kõnede paralleelsusel esitamine korduvates situatsioonides, aga ei, ma võin eksida, võib-olla lihtsalt elust, mäletan liiga hästi veel seda Vaino kõnelemis või mis mind segab. Õnneks igatahes ei püüta teha tema aktsenti järele, mis oleks liiga primitiivne vihje. Aga igal juhul meeldib see mulle või mitte, aga mõttelt on see väga täpne lahendus. Kuigi tundub korraks, et kõik on juba niigi selge? Ei, vaid see on kindlasti vajalik. Ja veel teine niisugune väikeleid lillede nelkide otsene laval olek. On ju ka kujundlik vihjer. Kõigepealt Portugali nelgide revolutsioonile, millest me küll rohkemast sant lugenud oleme. Aga kindlasti nõukogulikult ainuvõimalikeks tehtud ennelgi vormile tähendab see ele tulipunane suur nelk millega rist püüti ka laulupidude omaseid rukkililli viiekuju graafiliselt on sarnane. Püüti neid rukkilille kuidagi välja tõrjuda, mis muidugi läbi ei läinud, aga väga selge on, miks Kaie Mihkelsoni loodud dirigent isegi vihaselt murrab selle lille ja viskab ära. See reaktsioon on kuidagi arusaadav, kuigi lille ei ole milleski süüdi. Ma ei tea, kuivõrd üldmõistetav see on nooremate jaoks. Aga igatahes on see leidlik leid. Mae Kivilo stsenograafiline kujundus koos Margus vaiguri valgus ja Sander Põldsaare videolahendustega on loomulik osa tervikust, sulandub mõtteruumi ja ei tõuse eriefektidena esile kusagil. Aga on väga vajalik, on nagu tõesti jah, endastmõistetav liiased Teatriumis harjumatu. Pöördlava lahendus kõneleb samuti sisuga kaasa. Kui üsna väheldast lavaruumi liigendavad kangad, pöörlemise laeva purjesid meenutavad tuleb äkki meelde, kuidas Kaie Mihkelsonile dirigendi käed korraks nagu linnutiibade avaraks liikumiseks said. Ja ühtlasi meenub see kavalehele tõlgitud portugali luuletus kajakas. Neile kehju tuttav lind, kes nüüd siin luuletuses oma lennukaares tooks nagu kaasa Lissaboni taeva, mis omakorda toob jälle kaasa meie jaoks pessa tornikella laulust. Öeldu. Taevast on tehtud ka maa. Ikka see lõputult tärkavate haakuvad assotsiatsioonide tulv, jälle see neetud teatrimõjust kirjutada, kõneleda üritaja, abitu kidakeelsus mida kujundite ja tsitaatidega asendada püüame. Nagu minagi siin praegu. Et korrakski jõuda selleni, mis on see meie jaoks päris. Mida eel ma enda jaoks manu Elina otsib, aga aitab sõnadest. Igavikuline igatsus jääb kumisema ega vaja äraseletamist. 14. detsembril eelmise aasta lõpus esietendus Tallinna linnateatri väikeses saalis Éric-Emmanuel Schmidti näidend Enigma variatsioonid, mille tõi lavale Vene teatri lavastaja Artjom karjev, kellest me võib-olla rohkem kuulsime neli aastat tagasi, kui ta praktiliselt oma ühe esimese lavastuse eest vaenlane pälvis. Teatriaastapreemia Eric-Emmanuel Schmidti Enigma variatsioone on ka varem Eestis lavastatud. 2001. aastal tõi selle Ugalas lavale Mikk Mikiver. Enigma variatsioonides on kaks tegelast kirjanik Aabels Norco ja teda mingitel salapärastel ja näidendi käigus avanevatel põhjustel intervjueerima tulnud, noh esmapilgul siis kultuuriajakirjanik Erik Larsen. Seekordses lavastuses on siis kirjaniku rollis Egon Nuter, tema lavapartner on Andrus Vaarik. Éric-Emmanuel. Schmitt on eesti teatri vaatajale üsna üsna tuntud autor, ta on väga produkt, aktiivne ja, ja ka väga ütleme tabanud ära mingisuguse närvi salapäraste natukene nagu mingisuguste meta füüsiliste teemadega mängiv, kuid samas ka nagu üsna seal õhkõrna piiri peal, kus see mäng võib muutuda nagu mängitsuseks või natukene nagu tegeleb sellise esoteerika valdkonda kuuluva dramaturgi ega Enigma variatsioonid, siis näidendina on juba pärit aastast 1996, kui ma nüüd ise võrdlen neid nähtud lavastust kõnealuses lavastuses. Mulle väga meeldis Egon Nuter ja Andrus Vaariku partnerlus, kuigi see tegelane kirjanik Abelsnorko on just nagu sellise noh nagu saladuste müüri taga selline kõrk, arrogantne ja hästi palju selliseid krüpteeritud koode enda taga sulgev tegelane, keda siis teine Erik Larsen püüab avada siis kuidagi see rollijaotus iseenesest tundus nagu lavastaja tõlgendusena see, et Egon Nuter oma sellise loomuomase soojusega kuidagi nagu mängis selle kirjaniku vaata et inimlikult mõistetav omaks, kui, siis selle seda oma saladust jälitama Erik Larsen Andrus Vaariku esituses. Vaariku mängus oli nagu rohkem selliseid ka ei tea pöördeid ja mingisuguseid selliseid inimliku kibestumise varjundeid ja, ja mõlemad näitlejad andsid hästi palju selliseid nauditavaid nüansse. Kui ma nüüd räägin üldisest sellisest režikontseptsioonist, siis võib-olla ma võib-olla on nagu kahe aastakümnega lihtsalt see mälestus nagu kuidagi ideaalsemaks muutunud. Aga ma nagu mäletan, Ta on sellest Mikiveri lavastusest, et et see saladus, mida kaks meest laval tähendavad või siis nagu põrgatavad teineteisele ja selle käigus seda saladust nagu aina suuremaks kasvatavad. Et justkui oleks tollases lavastuses olnud see saladus midagi nagu palju suuremat või, või noh lausa metafüüsilise mõtet. Mul nagu seekordses lavastuses, see on nüüd ka võib-olla ma ei tea, kas ja kui palju on teemaks lavastaja ja näitlejate eri keeleruumi kuulumine või, või see mingisugune kõnenüansside tabamine. Et kuigi Nuter ja Vaarik tegid oma rolle suurepäraselt hakkas mul tohutult kõrvus lohisemas Éric-Emmanuel Schmitt ikkagi natukene literatuurne keel või kuidagi hästi palju selliseid kõnekujundeid tuli kahel näitlejal nagu olmeliseks ära põhjendada ja see, et see sinna olmesse maandatud. Ma sain sellest nagu selles lavasituatsioonis aru, aga see mõjus ballastina esiteks ja teiseks tõi ka seda saladust aina aina maa peale juurde, et võib-olla Mikk Mikiver 20 aasta taguses Ugala lavastuses mõtles sinna väga palju asju juurde, mida Schmidt ei olnud üldse sinna sisse pannud. Aga minu jaoks nagu tollases lavastuses püsis mingisugune ootus selle lõpplahenduse ees nagu väga palju suuremana kui praeguses lavastuses. Aga kuidas teil, kas te olete ka mõlemat lavastust näinud? Ma olen näinud seda viimast ainult ja ma olen sinuga täiesti nõus, et esiteks see tekst on kõrvatorkavalt literatuurne ja see on tekstimaterjal, mis vajab sedasama juurde mõtlemist, et noh, et millest need kaks meest õigupoolest siis räägivad seal, kuna see tekst on selline epateerida püüdev ja ilutsel ja seal on hästi palju selliseid efektseid olukorra pöördeid, et siis kogenud näitlejad üritasidki jääda sinna loomulikus registrisse. Aga see mõnevõrra kramplik püüa olla võimalikult loomulik kogu selle ülespuhutud tegevustiku ja süžeepöörete ja kõrval, et see tegi neist paradoksaalsel kombel selle tekstivangid. Ja lavastaja ei olnud nagu midagi juurde andnud sinna, ta ei olnud seda oma mõtet sinna toonud. Ja paradoksaalsel kombel just nii-öelda küpset lahendust otsivad näitlejad. Nad osutasid selle teksti teenrit, eks see tekst minu arust nii häid teenreid lihtsalt ei vääri valle. Sina oled näinud? Mikiveri Ugala lavastus ja ma olen näinud Mikiveri Ugala lavastuste kirjutanud sellest kogunisti kaks korda omal ajal, et see oli lavastus ja, ja näitemänge tutvumine Erika mõnus Schmidti ka need olid sündmused 20 aastat tagasi uue aastatuhande alguses, mis mind nagu väga mõjutasid. Et seetõttu ma tahaksin kaitsta kõigepealt natukene autoriteerika, Manuel Smitty, kindlasti vastab tõele teie poolt öeldu, et ta on nagu litter Thorne või keelega mängitsev ja natuke ka nagu tehislikult selline efektitsada sooviv, aga aga selle puuduse kõrval on Smitil ka tugevaid voorusi, mille, mille seas on filosoofia huvi, huvi ka varasemate ajastute traditsiooniliste tuuride religioonide vastu, et seetõttu mind ka Madis natuke sinu märkus, millel võib olla puudus küll juures nagu hinnang, aga et ta kaldub nagu esoteerikast. Et, et minu meelest seda ei kaldu esoteerikast ta ikkagi tegeleb traditsioonidest ja religioonidest nagu sellise noh, tõsiseltvõetav tava ja ka nii-ütelda allikakriitiliselt või ajaloolise ja Vilosoofi rangusega nagu sellise tuumaotsimisega. Noh, mul on nagu väga-väga meeldinud tema selline kalduvus, et ta noh, näiteks seal Oscar ja roosamamma näitemängus, mida meil ka on ju lavastatud üks tema kuulsamaid, kus ta tegeleb teemaga, kuidas kristluses ja ja keskaegses traditsioonis inimesed surmaga oskasid paremini toime tulla, kui meie ajastu seda teeb või surmaga tegelemine oli rohkem läbi mõeldud ja samamoodi Enigma variatsioonid räägib sellisest noh, kujutlusmaailmas elamisest või millestki niisugusest, mida keskajal nimetati kurtuaasne armastuseks, teete kujutustel põhinev oma selle laadi või vaimulaadi, nagu tõestamine või, või ülalhoidmine ja ja vaatamata jah, sellisele mänglevusele või, või ka kunstliku selle, selle teksti Nahkudes ütelda tööle panemise juures on minu meelest Smitty teemad rohkem kui tõsised. Ja, ja seetõttu ma äärmise huviga tema näitemängud vaatan ära ja temasse puutuvast olen, olen nagu huvitatud, aga jah, ma pean ka teiega nõustuma, et praegune linnateatri lavastus, nagu kui ma võrdlen seda omaaegse Ugala lavastusega, siis tõepoolest nagu lavastaja kontseptsioonidest oli oluline vahe ja vahe oli selles, kui Ugala lavastuse teemaks oli rohkem nagu tõde ja, ja see, kuidas tõde ennast veidratest vormides inimeste jaoks kehtestab ja samamoodi ka see, kuidas me peame lepp pima veidralt meieni tulevate tõdedega, siis praeguse lavastuse keskmes rohkem nagu inimsuhted või kahe nagu mehe hingelised vaevad ja nende ületamist püüdsis alguses fiktsioonide ja pärast teineteise kaudu ja ja ma pean ka tunnistama, et see nii-ütelda mänglemine tõega, mida minu meelest nagu Mikiver rohkem Mikiver rohkem panustas jättis mulle nagu sellise tugevama mulje, et praegu oli ta tõepoolest nagu heade näitlejate esid tuses. Tubli, selline psühholoogiline draama, aga jah, sellist ütleme intellektuaalset tuumakust või raputust, mis Mikk Mikiveri lavastusest mul meeles on, seda, nagu seekord ei õnnestunud kogeda. Teatrina. Kaheksandal veebruaril esietendus Tallinna vabal laval hämarjusivad skewitsuse tänavuse kuraatoriprogrammi raames nii kiita koopia läbi Venemaa lavastajatöö. Pruugitud aeg, punainimese lõpp. Ja see lavastus põhineb Valgevene kirjaniku Svetlana Aleksejevi chi siis Nobeli preemia laureaadi romaanil, mis ka eesti keelde on tõlgitud, pruugitud aeg, punainimese lõpp, aga originaalis kannab pealkirja preemia second hand. Ta haakub nagu hästi vene sellise postsovjetliku traditsiooniga kõikvõimalike loosunglikke ameerika nism, oma kultuuri ja eriti pealkirjadesse liit. Dvigdorbeleevenil on palju selliseid sama tüüpi romaane alates generatsioon veest ja, ja et eesti keelde on see kuidagi väga-väga poeetiliselt tõlgitud. Aga romaani ja, või siis raamatu ja lavastuse sisuks on erinevatest ekssovetlikest paikadest või erinevates Nõukogude Liidu piirkondadest kokku kogutud tundmused mõtted, mälestused, mis seonduvad Nõukogude ajaga selle nõukogude aja hingeminemisega inimestele, sellest lahtisaamisega raskete üleminek, kui aegadega samamoodi neokapitalistliku Venemaa käekäiguga peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ning esitletakse ka siis noh, ütleme praegust Venemaa või Valgevene võimude suhtes, kriitilist siis mõtet Nendes riikides toimuva kohta. Lavastuse laad on väga vabale lavale ja vaba lava viimastele tegemistele iseloomulik. Minu meelest on vähemasti neli lähiajal esietendunud tööd samadel teemadel olnud vabal laval ning ka täpselt samasuguse lava tehnoloogilise meetodi peal tehtud. See on siis printsiip, mille raames esmalt on kokku kogutud, noh, ütleme siis dokumentaalne materjal erinevatelt, et inimestelt üks esimene lavastus puudutas siis rokkmuusikute Venemaal tiirelnud eesti või tuuritanud Eesti muusikute mälestusi nõukogude aegadest või nende rokkmuusikutega kokku puutunud inimeste mälestusi, siis oli lavastus lõhe, kus Narvast lavastuse trupp korjas kokku dokumentaalse materjali ja tõi selle lavale. Jaanuaris esietendus Narvas eesti ja vene kunstnik mälestustel ja dokumentaalsetel meenutustel põhinev lavastus, üleminekuaja inimesed ja nüüd siis samamoodi punainimese lõpp on Exavjetlike piirkondade inimeste dokumentaalselt mälestustest kokku pandud ja noh, natuke ma pean tunnistama, et hakkab sega korduma ja selline korduvus veidi nagu segada, et kui psühholoogilist draamat mängiti 100 aastat ja, ja paljudel oli sageli tunne, et, et see ei tööta ära, siis kui ühes ühe sama teatri egiidi all neli lavastust tuleb enam-vähem sarnase ainesega sarnase meetodiga, siis millegipärast ma isegi hakkasin kahtlema, et, et kas see on kuraatoriprogrammi programmiline eesmärk teha lavastused kõik ühe metoodika alusel, aga vaatasin järele ja ja midagi sellist ma nagu sealt otseselt välja lugeda ei osanud, aga Madis. Laval oli siis neli näitlejat, Kersti Kreismann, Simeooni Sundja, Laura Peterson, Claudia Tiitsma ja nad kõik rääkisid nagu väga erinevaid lugusid, mida sellest nõukogude liidu sellest ülemineku perioodist saab rääkida, õudus, mis sealt avaneb, või kuigi me Nendes lugudes ei olnud ju meile nagu otseselt midagi uut, me, me ju oleme selle temaatikaga nagu kokku puutunud olles ise nõukogude liidus elanud ja olles kaasa teinud ka seda ülemineku aega. Aga noh, ilmselt see õudus on üsna põhjatu, et selles mõttes neid lugusid jäin ma endiselt kuulama sellise sellise huvi ja. Sellise ebamugavustundega aga just seda enam mind hakkas see vorm segama või lausa nagu et jällegi, nagu me rääkisime ka Enigma variatsioonide puhul, et ka siin noh, trupi lavastaja olid nagu eri eri keeltest inimesed, et puht selline noh, ma ei tea, võib-olla tehniline küsimus, et et võib-olla lavastaja ei tajunud seda, mis jõuab üle rambi noh, samamoodi nagu tajub eesti rahvusest vaataja puht see, mis tähendusi on pandud, kandma see laval kõneldud keel ja mida avatakse siis mingisuguste metafoorsete vahenditega, et siin jäi nagu üks jäid Eesti illustreerima ja kohati nagu paraku ka nagu teist tapma või et, et kui see vorm oli juba selline kasin ja ütleme siis selline eepilise teatrivorm siis ma juba täiesti kuulanuks neid lugusid ja sellest nagu täitsa piisanuks minu jaoks, et kuigi ma vist nagu kuidagi mõistuse tasandil tegin need emotsionaalsed ümberlülitused kaasa, et see esimene stseen, kus laotataksegi lauale see turuplats mõttes on see kooperatiivide ja taasiseseisvunud, kellele taas, kellele iseseisvumise aeg see nõukogude aja lõpus, kus kõik muutus müügiks kõike kaubitsejad ja, ja seda nagu illustreeriti sellise nelja turulauaga, mille taga neli näitlejad rääkisid oma tegelaste lugusid. Et see pani mind ootama tema, et kuhu see siis nagu edasi areneb ja selle loo käigus need edasised arengud, need traagilised surmad, need matusemis on stseenid, et need kõik olid nagu äramark keeritud, aga need nagu ei kasvanud üksteisest välja ja, ja ei ei saavutanud vähemalt minu jaoks sellist psühholoogilist sidusust selle laval räägitud jutuga, et. Mingisugust nagu poliitilise teatri teravus, seal ju enam ei olnud või kaasajal kui selline tükk oleks võib-olla putši ajal 91. aastal avalikult, siis võib-olla oleks aplideeritud veel püsti ja, ja see niisugune poliitilisus oleks, oleks kandnud, aga praegu mitte ja majandusega täiesti nõus, et need teemad on nagu väga olulised. Ja seetõttu ma oleksin ka tahtnud, et seal oleks nagu olnud mingi selgem dramaturgi line konflikt või mingi selgem selline teema, tähendab noh, eestlaste jaoks on suhtumine nõukogude minevikku suhteliselt selge. Venelaste jaoks on ta nagu keerukam, aga ikkagi nagu näiteks dramaatilise pinge oleks saanud kasvõi seda teemat pidi ju arendada, et kusmaalt siis inimene nagu muudetakse sellisest selles mõttes massiks või masinaks, et talle isiklikud teemad ja tema enda lähedaste hävitamine läheb vähem korda kui oma suure kollektiivi, rahvuse ja karja nagu käekäik, et noh, elu põhiliselt räägitakse, lääs on individualistlik ja vene tsivilisatsiooni huvitab mitte niivõrd indiviidi noh, kuidas ütelda vabadused, indiviidi hea käekäik, vaid tsivilisatsiooni ellujäämine ja seda tehakse indiviidi nagu noh, kuidas ütelda, lausa hävitamise hinnaga indiviide käsitleda takse kui lihtsalt materjali tsivilisatsiooni nagu veeremise reas, et näidata seda psühholoogiat siiski kuidagi nagu teravdatult või, või et seal oleks pidanud olema mingisugune selline konkreetsem fookus või konkreetsem teema, et praegu ta jah, sellise või ütleme siis ajaloo jutustamiseks üks kus oli siis väga erinevas suunas väga erinevaid episoode ja deformeerunud, nagu selliseks Jahnuku mõtlemapanevaks tervikuks või jäi, jäi nagu puudu see, et mis suunas nagu kunst minu mõtet teravdas või avardas või et see küsimus jäi vastuseta. Nojah, sest, et ütleme sellise mastaapse romaani puhul, kus on siis 12 monoloogi, et seal põimub see tervik ju teistmoodi, aga kui see pannakse kõik paaritunnise lavastuse raames lavale ja noh, tõepoolest seal on ju äärmusest Tarmo, sest seal on see, seal räägitakse afganistani sõja kogemusest siis nagu või noh, üleüldse nagu sellest nõukogude armee kogemusest üsna jõhkrale moel. Tšetšeenisõjast küll rohkem. Jah, jah, õige tšetšeenisõjast on see tüdruku lugu, aga ka need, need varasemad ka ka poiss räägib sellest soovist minna. Simeooni Sundja. Ta vist oli jah, afganistani sõja veteran ikkagi mõlemas sõjas ja kui need lood nagu kõrvuti panna see Need, need sõjaõudused või, või noh, ka ütleme ega siis need, kes Afganistanis käisid, nad ju tegid selle koolituse ja kõik selle nagu enesestmõistetavalt läbi, et see, mida kogu selle Nõukogude Liidu süsteemi sees erinevate inimeste teadvusega võis vormida, see ongi üks selline väga romaani või lausa mitmeromaani mõõda. Too asi aga, et kui, kui nüüd panna selline kontsentraat lavale, et seal on see Kersti Kreismanni kehastatud naine, kes kehastas seda noh, inimesi, kes ilmselgelt olid nagu selle nõukogude tegelikkusega harjunud ja kelle jaoks kogu see muudatus oli ju ebameeldiv ja ma usun, et ka meie vanemate põlvkond või ma olen ise lapsena, suvel Maal olles näinud seda kolhoosielu lagunemist ja seda, mis, mis nende inimestega juhtus. Ja need inimesed ei olnud ju mingisugused sovjetid, kelle maailm sellega kokku varises, et et see on nagu täiesti inimlikult mõistetav lugu. Samas siis Laura Petersoni kehastada võttud Armeenia tüdruku lugu armeenia-aserbaidžaani konflikti kontekstis. Et kui need kõik on lavale kontsentreeritud, siis nagu tekib sellest mingisugune nagu tahaksid hakata neid seostama omavahel või nagu, et kas see Nõukogude Liidu hakklihamasin tekitas inimese, kes ühelt poolt oli selline soe soe endine poliittöötajad, kes elas valuliselt läbi seda kui sama ja sellesama masinad teises otsas olid need need verised sündmused või kus on need seosed, et tähendab, et kui juba nii palju asju kokku tuua, siis nagu tahaks ka lavale sellist romaani mastaap ja aega, et, et need kõik lood rahulikult lahti rääkida ja psühholoogiliselt läbi tunnetada. Et praegu nad niimoodi tõsteti selle esimese, mis on stseeni võtmes sinna turuletile ja natukene jäid, kuigi noh, veel kord ütlen, et see, see teema väärib muidugi veel ja veel rääkimistega. Võib-olla jah, et ma hakkasin mõtlema, tulime Merle karusooteatri võti nagu pähe, et kus on ju nii see jutustav moment kui ka see psühholoogilise läbielamise moment, et kuidagi kui oleks saanud selle noh, noh, võib-olla me siiamaani veel nagu põgeneme selle tegelikkuse eest, et me ise ka nagu ei tunnista veel, võib-olla neid kõiki traumasid ja mõne mõne jaoks on, on need traumad juba liiga ja liiga palju nagu läbi räägitud, et mis neist veel rääkida, et selle pärast nagu tahab kas selliste teemade vaatlemiseks siukest aega ka seda puhast lavaaega siin kuidagi vuristatise temaatika kolme tunni jooksul maha. Tänases saates rääkisid Lea Tormis, Valle-Sten Maiste, Madis Kolk ja Meelis Oidsalu Theatrumi lavastusest tagasi Tallinna linnateatri lavastusest Enigma variatsioonid ja vaba lavalavastusest. Punainimese lõpp. Kuulake meid kahe nädala pärast jälle. Teatrina.