Tere hea vikerraadio kuulaja tänases saates räägivad Lea Tormis, Valle-Sten Maiste, Madis Kolk ja Meelis Oidsalu Kanuti Gildi uuslavastusest juhil siis meni Fens ja Endla teatri lavastusest tango. Head kuulamist, teatrina. Üheksandal detsembril esietendus Kanuti Gildi saalis emer värgi kaasaegsete etenduskunstide näiteks sobiv lavastus Juvilzee Soomeni projektid, Tins, mida võiksime siis tõlkida, et su elus saab olema nii palju ilusat. Tegu on lavastusega, mis koosneb üksjagu absönsetest, kujunditest ja stseenidest, mis viitavad lähisuhtevägivallale seksuaalsusele, võimumängudele, et stseenid on välja mängitud üsna sellises realistlik kõledas laadis ometigi küllaltki ka proteskselt ja isegi omamoodi värvikalt või glamuurikalt ning mina peaksingi selle lavastuse kõige tugevamaks osaks. Pigem vormi emer värk on väga tubli lavavormi loojana tuntud meile kaua aega Von Krahli teatri erinevate lavastuste visuaali panustajana ja samamoodi ka Vanemuise teatris. Hiljaaegu on tema toel tulnud lavale väga-väga meelde sööbinud visuaaliga lavastused Ingmar Bergmani Persona ja Beatris Kanuti Gildi lavastuse kindlasti üheks väga tugevaks osaks on ka osatäitjate valik, kus siis suhte nõrgemat poolt kehastab samuti meesnäitleja. Laval on siis Jarmo reha ja René käster ning tegemist on lahendusvariandiga, mis peaks sobima hästi nii ja tänaste kultuurisõdade konservatiivsemale poolele, selles mõttes, et inimestele, kes arvavad, et naisterahvas ei tohiks nii op söönseid nilbeid asju kaasa teha või naisnäitlejal võiks olla nii söönsaid asju raske mängida, ma olen kuulnud mingit sellist arvamust või samamoodi ka inimestele, kes arvavad, et noh, lähisuhtevägivallast rääkides, me ei peakski niivõrd inimese sool vahet tegema ja et see on universaalne nähtus. Et selles mõttes oli lavastuses palju uudseid ja huvitavaid momente. Aga ma arvan, et lavastusele tegi karuteene siiski meie aeg, mis väga ootab esiteks vägivalla teema kajastamist, et kui meedia sai teada, et kusagil teatris on vägivalla teemaline lavastus, siis oli kas selle vastu koheselt kõrgendatud huvi ja samamoodi meie aeg ootab ka sellist mängimist soorollidega. Ja sellest lähtuvalt läks lavastuse kajastus veidi proportsioonist, välja tuli ka liiga kiitvaid hinnanguid kohati ning inimesed, kelle jaoks lähisuhtevägivald on tõepoolest nagu valus teema, läksid teatrisse ja ja pidid pettuma, sellepärast et lavastuse dramaturgi ja või sisuline sügavus ei kandnud selle teema nagu täismõõdulist kajastust välja, samamoodi ka autori või lavastaja, sellised sõnavõtud mujal meedias ei olnud niivõrd noh, ütleme teema, teema, valususe ja teema tõsiduse kõrgusel ja, ja seetõttu on olnud ka palju pettujaid. Kokkuvõtvalt tahaksin siiski öelda, et minu meelest oli tegemist väikese armsa lavastusega, mis võib olla rohkem kui sellest lähisuhtevägivallast, mida tema puhul väga kommunikeeriti rääkis üldse sellisest inimese esemestamisest, teise inimese asjana ärakasutamisest, elust, mis on kõle sellisel puhul. Ja sellisena ta vedas minu jaoks omamoodi välja. Jah, sa mainisid meedia rolli selle lavastuse fooni tekitamisel, kui ma lugesin selle lavastuse arvustusi, eriti Heili Sibrits Postimehes ja lugesin sealt välja seda, kuidas lavastus avas alles koduvägivalla tõelist õudust ja seda, mis tegelikult koduseinte vahel toimub ja mida me ei tea, siis ma hakkasin juba esimese hooga mõtlema, et äkki ma ise mäletan valesti, see, see tundus mulle nagunii mööda lugemisena ja samas ma nagu tahtsin ka süüdistada lavastust esmalt, et milleks nad valed teavad, miks nad reklaamivad lavastust koduvägivallast, kui nad tegelikult koduvägivalla teemaga ei tegele. Läksin uuesti Kanuti Gildi saali kodulehele ja loen lavastuse pressitutvustust. Sa oled rõve, ma armastan sind, sind oleks paras ära tappa. Puuduta mu nahka liiga kergelt pääsesid viimane kord groteskne pilguheit pimedatel tänavatel, kardina taha peidetud ruumist, mida ei näe ega taju oma igapäevases elus, tähendab seda lavastust ongi reklaamitud ja turundatud kui sellist väga väga valusal teemal rääkivat lavastust nagu koduvägivald, pluss see, et kaasatud on dramaturg Eero põner, kes eelmise aasta maikuus kirjutas Eesti Ekspressis põhjaliku uurimuse koduvägivallast, aga see on nagu hästi üle kohtune nii teatripubliku kui koduvägivalla all kannatajate suhtes, sest lavastus ju iseenesest ei räägi üldse koduvägivallast. Üks asi on see, et on püütud nagu teha mitut kärbest ühe hoobiga kasutatud Eero Epner nime. Muide see dramaturgi roll tänapäeva või viimase aja lavastustes on ka üldse selline teema, mida, millega peaks nagu alati ennast kurssi viima, enne kui lavastust vaatama lähed, et noh, eks me, mõnikord kipume dramaturgi võtma endiselt kui nii-öelda teksti autorit, aga teisalt noh, selge see, et ka see protsessis osaleva dramaturgi roll ta võib-olla nii suurem kui väiksem kui tagasi sidestav ära kuulav erinevaid variante. Mulle millegipärast tundub, et siin ei ole näri roll üldse väga suur olnud, aga on olnud kuidagi oluline tema nimi sinna Fishile saada. Ma tahan seda öelda, et see lavastus ei räägi koduvägivallast, vaid selles näidatakse kahe inimese noh, kokkuleppel toimuvaid sadomaso mänge, mida võib noh, hukka mõista või heaks kiita, aga see on lihtsalt täiesti teine teema. Ja, ja kui nüüd seda sellel teemal edasi minna, et siis kui emer värk oleks kohe algusest peale valinud fookuse, tegelikult ta ei ole pädev või teda ei huvitagi koduvägivalla teema, aga ta tahab tegeleda selle seksuaalse Vägivaldse ma poolusega siis kaas Ta pool ka läbi esteetika ei ole ta ju seal läbi võime. Päris nii nüüd ka ei ole. Lavastuses oli kindlasti stseene näiteks siis, kui siis Rene Köster tegi seda influencer või suunamudija videot ja püüdis seal varjad peksmise märg ja niimoodi kohmakalt häbelikult seletada, miks ta ei ole nii kaua kusjuures olnud, need olid ikkagi psühholoogilised momendid, mis on iseloomulikud ka koduvägivalla all kannatajatele ma saan aru, ma olen nõus sellega, et lavastus ei kandnud koduvägivalla kajastamise teemat välja, aga kui sa väidad nii, et sealt üleüldse mitte midagi sellesse puutuvat ei olnud, siis sa lähed liiga radikaalseks, kuna ma olen kolmas, kes on näinud seda meie seltskonnas siin, siis ma. Otsustava kaalukeelena sekkuks ja ütleks, et mina läksin seda lavastust vaatama eelteadmiseta üldse, mida nad seal käsitleda saavad. Nendest pealkirjadest ei loe praktiliselt kunagi midagi välja, mida Kanuti gildis pannakse oma lavastustele. Ma käisin seal ühe kaaslasega, kes oli sama informeerimata ja siis me hiljem mõtisklesime, et okei, et see oli selline armastuslugu natuke õnnetu. Noh, lugu nagu suhtesõltuvusest ja kuhu see võib viia ja sellest kui valus selline sõltub, kus on, sest nii see vägivallatseja Jarmo reha kui ka siis Renee köster, kelle kallal vägivalda tarvitati seal minu arust ka vastastikusel kokkuleppel, seal oli see mängu ja kokkulepe Mike, ikkagi kogu aegmann. Ja pärast ma olin väga üllatunud, kui keegi üldse mainisid seal mingi koduvägivalla teemat on, sest ka see hetk, kus influencer või see suunamudija väga hästi Renee Köstneri poolt Barrodeeritud ja tegelikult, et et me ei viskaks nüüd näitlejad selle pesuveega välja, siis reha ja köster teevad suurepärased esitused seal, neid on tõesti nagu hea vaadata, mis sest, et nad enamus aeg on peidetud kasvuhoone kile taha, kuhu siis ilmuvad ka mingisugused visuaalid ja vahepealkirjad. Kas nendest vahepealkirjadest ma juhiks tähelepanu, on mängu definitsioon mänguaja definitsioon, seal on siis öeldud, et nüüd on play tsaim algab enne, kui ise rõvetsemine ja, ja piinamine seal lahti läheb. Ja siis on öeldud, et see play taim on selline aeg, kus konfliktis ollakse ilma seda liiga tõsiselt võtmata, nii et kogu see koduvägivallapakend, mida millegipärast on sinna topitud, tuli mulle täiesti ootamatult maga tagantjärgi ei oska seda sellesse paberisse kuidagi pakkuda, keda ma ise olen kogenud koduvägivalda mitte isiklikult oma peres, aga vahetult tunnistanud seda teises perekonnas viibides ja see šokk ja see turvatunde kadumise totaalne kogemus, mis kaasneb ka ühe sellise episoodiga, Suht ootamatu, aga siiski vägi valdsega. Ma ei näinud jälgegi sellest, et ükski selle tükitegija oleks seda šokki tundnud, kui nad on seda tundnud, siis nad on selles kas sellest nagunii üle või selle, selle selle endast nii juba nii-öelda välja rääkinud, et neil ei ole tegelikult enam seda valu sees. Või siis nad on selle nii alla suruma, et see on moondunud millekski äratundmatuks. Mina seda valu seal ära ei tundnud. Ma olen absoluutselt nõus nende kriitikutega, kes ütlevad, et see on karuteene sellele valdkonnale mitte ainult sellepärast, et jah, temaatiliselt ja vormiliselt päris hästi nagu ei arenda sõda ega nüansseeri kuidagi selle probleemitaju vaataja jaoks ka mitte, mida, mida, et see on ainuke õigustus, miks üldse selliste teemadega mängid, seda on see, et sa tood sinna mingeid nüansse või või kannatajatele või ka nendele vägi valduritele, kes on ju ka kannatavad omal selle agressiivsuse käes, et neile mingisuguse suuna pakkumise näol, et seda põhjendust ma seal ei näinud, tegemist on, kui rääkida ühiskondlikust teatrist ühiskondlikult kindlasti väga mõjusa, aga täpselt vastupidi reklaamitule siis mõjusa teosega ja, ja üks asi, üks mõte, mida, mis on võib-olla ülekohtuselt sageli nagu lennutatakse seda mõtet eetrisse, aga siiski mainiks selle ära. Mulle tundub siiski, et mingi osa meie kaasaegsest etendus kunstis geenest samastab opt söönsuse automaatselt aususega. Et kui sa ei lähe nagu üle nende tavapäraste jälestus lävendit, mis, mis nagu publiku jaoks on, et siis sa järsku sa ei ole tegelikult julgenud aval midagi teha ja öelda minu arust ei pea alati rõbetsema selleks, et valu väljendada, valusalt väljendada, teinekord ka üdini piinlikult siivselt, aga mitte vähem ausalt. Jah, ja seda enam, et sa mainisid ka seda karuteene momenti, et, et loomulikult kunstiteose kontekstis kunstiteos ei pea olema tingimata abivahend eluga toime tulemiseks ja kindlasti võib laval ju uurida ükskõik mis teemasid ka vägivalla olemust, aga jah, et kui nähes kasvõi just nimelt tagasisides, et kuidas isegi mõni arvustaja ütleb, Ta sai nüüd alles aru, mis asi on koduvägivald, kuigi tegelikult see, miks miks koduvägivalda üldse nii raske tuvastada, et seal on ju see füüsiline osa võib-olla ainult murdosa kogu koduvägivallast see, et tõepoolest võib juhtuda, et noh, ma ei taha nüüd öelda, et selle lavastuse mõju on nii suur, et ta nüüd, et takistab edaspidiste koduvägivalla juhtumite avastamist, aga üldiselt igal juhul selle nägu märkamisele ta kindlasti ka. Kaasa ei aidanud, ma olen ka tegelikult meie filmikriitikas täheldanud seda, et kui teose teema on õilis ja noh, vaidlustamatult õilis, et siis järsku kriitikud hakkavad neid pilpad otsima, mille peal seda teost hoida. Samas on meie kriitika olnud aus, et tegelikult neil Kärt Kelder arvustus ERRis kui Kaja kanni arvustust sirbis olid vägagi kurjad, sellise kommunikatsioonivea suht seal midagi olulist öeldakse lähisuhtevägivalla kohta. Postimehes vist oli lausa seal oli jah mööda, aga. Palun väljas takso ja doi minut. Valvaja totoonia, Ellilial. 25. jaanuaril esietendus Pärnu Endla Teatris Slava rošeki näidend tango, mille tõi lavale Ingomar Vihmar. See lavastus oli mitmes mõttes oodatud sündmust. Ega seda rošeki kuulsat või ilmselt tema kõige tuntumat näidendit meil ülemäära palju lavastatud ei olegi, kolm korda seda kokku on ja kaks eelmist lavastust oli teinud Mati Unt, esimene siis aastal 1989, teine 2000 oks minust 2002. aasta lavastus läks kuidagi natukene mööda, ma ei mäleta tollase ühiskonna kontekstis mingisuguseid väga olulisi tõlgenduslike rõhke, aga võib-olla lihtsalt see elamus ise oli nõrgem küll aga mäletan küllaltki selgelt 89. aasta lavastust ja noh, eks loomulikult Ta lõi ka teatud eelootused siis tänasele, et Rooseconi ühelt poolt, et hästi seotud poliitilise kontekstiga, see 64. aastal kirjutatud näidend võrsus ju mitte ainult poola, vaid samal ajal ka läänemaailma sellistes käärivate, ühiskondlike protsesside pinnaselt. Ja võiks öelda, et kuigi ma olen natukene skeptiline, kui räägitakse mingitest kunstiteose prohvetlikku, sest et, et prohvetlikku prohvetlikku seks. Et pigem on ju nii, et kordub ja ideaalne teos mahutab endasse sisse mudelina kõik võimalused. See ei tähenda tingimata midagi ennustamist, aga tõepoolest see mudel kätkeb endas ka nii sellise revolutsiooni vaimu resigneerumist kui ka seda, et mis saab siis, kui revolutsiooni alustanud idealist või õigemini eelmisele revolutsionääride põlvkonnale reageerinud uus idealist kaotab väe ja võimu võtab noh, siis see pööbel või et ta on ühelt poolt hästi noh, poliitiline. Ja teiselt poolt on ikkagi kamrošek ju selle vormiga mänginud, ta on nagu omamoodi neid avangardi reegleid kasutades näidanud nagu läbi läbi kirjandusliku ja teatrivormi, sellise avangardi toimemehhanism, et, et ma võib-olla ei oleks ka ülemäära poliitiline seda tõlgendades, vaid see teose esteetiline ise väärtus on, on väga suur. Nüüd ongi huvitav, et ega ju Mati Unt ei olnud eriti poliitiline lavastaja. Aga noh, kõik see poolas, lepp ja kogu selle poola teatriuuenduse osaline maaletoomise slepp tuli mati hundiga kaasa ja noh, kui me meenutame ka 89. aasta Eestis toimunut, et ta oli kindlasti väga-väga põnevale ja viljakale pinnasele kukkus see lavastus ka Ingomar Vihmar ei ole ju väga poliitiline lavastaja ja ta, kuna Ingomar Vihmar ei ole ka varjanud oma sellist natukene võib-olla esoteerilised või sellist uus vaimset meelsust siis ta minu arust lausa nagu lavastuse kontseptsioonis või tutvustuses ütles välja, et see põhirõhk on sellel, kuidas maailma ei saa muuta läbi ideede ja mingisuguste skeemide, vaid tuleb pöörata pilk iseendasse ja kui sa muudad iseennast, siis muutub ka maailm, noh, sellest me jõuame nüüd rääkida, et kuidas ja kas lavastuses kajastub. Aga mul on küllaltki hästi meelasse Mati Undi 89. aasta lavastus ja noh, mõlemad siis ma ütleksin mitte väga poliitilised lavastajad Mati Undi lavastuses see alguses stseen, kus pererahvas, need vanad vanad revolutsionäärid või need vanad vanad hipid enne Arturi koju saabumist mängivad laua taga kaarte märgib siis seda moraalset laostumist, mis seal peres on toimunud enne sellise uus konservatiivist perepoja koju saabumist, kes hakkab siis korda majja lööma. Ja ma mäletan, et, et selle kaardimängu taustal mängis televiisor ja televiisoris luges tollane Uudistediktor Urmas Reitelmann, et Aleksander Kurtna eessõna sellele näidendile nii-öelda nagu esteetilise mõtesta andis juba ette, et selle võtme kätte, et ühesõnaga me ei oota sealt, mis juhtub, vaid pigem seda, kuidas juhtub. Aga et kui näiteks Mati Unt veel elaks ja oleks tahtnud kolmandat korda tangot lavastada, ma arvan, et äkki ta oleks kaalunud seda mõtet, et panna ka praegu Urmas Reitelmann lugema telekas sõnu, Elegantne vanahärra tantsib hiiglastunud lurjuse embuses viimase idealisti laiba kohal. Tants toimub mässu epohhi kostüümides. Lõpp on ehtne, ei teki jaoks, algab stabiliseeritud elukest ühesõnaga ka üsna mittepoliitiline kontekst võib sünnitada erinevaid, selliseid noh, natuke jaburaid tõlgendusmõtteid ja rägastikku. Aga seal peale Urmas Reitelmanni veel mängis jah, üks side või sild, Ingomar Vihmar ja Mati Undi lavastuse vahel on küll. Kui nüüd näitlejaid pidi liikuda peretütar või mitte peretütar, siis vaid selle perepoja onutütar a'la ja tema, tema mõrsja, a'la keda väga huvitava rollina tegi seekord Saara Nüganen, Mati Undi lavastuses mängis Anne Reemann teda. Selline selline side siis kuigi isegi nii palju, kui ma mäletan tollast lavastust minu arust ka need a'la tõlgendused olid täiesti erinevad ja minu arust Saara Nüganen-il oli, oli väga põnev lähenemine, seekord aga jah, peaosades siis perepoeg, uus konservatiiv Artur draid mets tema siis hilishipidest või sellest mässu põlvkonna järel mandunud lodev perekond siis ema Kleer Mai Baum isa Peeter Tammearu vanaema Lii Tedre, vanaonu Jaan Rekkor ja minu jaoks noh, isegi natukene huvitavam kui Ott Raidmetsa ka väga noh, põnevalt või jõuliselt mängitud. Artur. Noh, minu jaoks nagu kõige-kõige põnevam lahendus selles lavastuses oli siis pööbel, kes siis lõpuks selle võimu niimoodi enda kätte võtab, see harimatu Eedek, keda mängib Endlas Nils Mattias Steinberg Mina tahaksin sind nüüd minna püha Mati Undi enda vastu, ma lugesin üle erinevaid siis toonaseid arvustusi ja, ja ka Mati Undi enda kommentaar 89. aasta lavastuse kohta. Need on kokkuvõtlikult ära toodud ka Reet Neymari koostatud raamatus sajandi 100 suuremat lavastust ja Mati Unt tähendab tollane kriitika, kelle hulgas oli ka noh, värvikaid ühiskonnategelasi nagu õndsas luik näiteks, aga ka Andres Laasik juba toona vist jaa nägid selles lavastuses naaselistad hipi või 60.-te põlvkonna tumuse väljendust, mis loomulikult on selles tekstis väga tugevasti esil. Huvitav on, mida mõtlesid küll prožek 64. aastal, kas ta mõtles tõepoolest ainult Hitler Ri vihadekadentide vastu ja tõi selle teema sellepärast sisse või oli ta tõesti nii prohvetlik, et ta nägi ette epipõlvkonna vandumist, aga see pole oluline. Ja Mati Unt oli ise ka noh, selline ütleme siis sellise spiili ja 60.-te skeptiline eriti sellel perioodil, ta tahtis eemalduda oma tart niisugusest nooruspõlvest või lapsepõlvest. Ja kriitikud tõid esile selle, et lavastus on 60.-te põlvkonna kriitiline ja siis Mati Unt, et mis asja te jahute teater, muusika kinos kohe intervjuus avalikult välja, et mis asja te jahute, meie pidasime ikka silmas tulevikku, kui ja õnnetul kombel vihjas juba siis Savisaare ja ka 2002. aasta lavastusega kusjuures jälle mingisugused vihjed Savisaarele ja tegelikult, kui me nüüd vaatame seda asja, mitte igavikku, aga paar kümnendit voolanud ajaperspektiivi, siis me näeme, et mitte keegi ei noh, need nagu ütelda ühiskondlikud niinimetatud suured tormid, mis toona tundusid nii suured, et Mati Unt tahtis siduda oma nagu mängulise kunstitöö päevapoliitiliste ühiskondlike tormidega, need on tänapäeval nii mõttetud, nii unustatud, isegi see kõige suurem kangelane, kellega Mati Unt Artis poksida, isegi see on praktiliselt täiesti läinud ja ja unustatud, et minu meelest on kõige nagu totu terav, mida selle lavastusega saab teha, hakata seda siduma mingisuguse, kuidas ütelda käesoleva kvartali või nädala nagu päevapoliitiliste probleemidega ja, ja seetõttu Ingomar Vihmar lavastuse tugevuseks on vaieldamatult, et kuigi konservatiivne mäss viib meie ühiskonnas koheselt ju mõtted kerele, siis mingisugust kisklemist EKRE'ga seal nagu ei ole, kui me näeme, seal ei ole ka Hitleri vunts seal Morošekenda reklaamis v Remarkides on, et see Heedek peab olema Hitleri vuntsidega ja seal ei ole mingeid selliseid vihjeid, aga kui me näeme, Nils Mattias Steinbergi kehastad teedekid siis seal noh, see ei ole kre mees, see ei ole isegi Odini sõdalane, ta on noh, tegelikult täiesti midagi muud. Mina tahaks öelda, et ta kehastab sellist kurjuse, banaalsusta, kehastabki inimest, kes mõjub täiesti mitte midagi ütleva halli ja selle taustal isegi veidi sellise noh, tagasihoidlikult armsana. Ta on nagu väga ootamatu tegelane, kurjus tuleb, ei tea kust ja, ja tegelikult see on üks totalitarismi selliseid õppetunde. Et kurjust tulebki nagu keskpärasusest ja see oli vaieldamatult minu jaoks nagu see kõige huvitav tavaroll või areng selles lavastuses. Aga teine oluline moment oli minu arvates ikkagi puskleminemisse. Pam Roosekil on sees ja ma ei tea seda tausta, aga ma kahtlustan, et prožak ikkagi alguses adresseerin selle näidendina katsi, režiimi vastasena, sellisena ta oli pärivoolu nii läänes kui sellisena oli ta pärivoolu sotsialistlikus süsteemis. Naabroshik oli selleks ajaks juba läänes kuidagi selle näidendi, aga lääs tahtis fašismi kembelda. Jai, Hitleri vastased näidendid olid väga moes. Ma arvan, et see modernistide lodevuse ja modernistide, sellise vedeluse pilamine, mis selles lavastuses annan prožekil eeskätt sellest, et Hitler ei sallinud modernist ja sealt tuli see konserve tiiv nagu modernistlikku kunstnikku vastuAga Ingomar Vihmar oli selle asja lavastanud nii pilades nüüd tänapäeva sellist pos modernismi lodevus või sellist, ütleme kõike lubavust mõtete vallas, absoluutsete relatiivsustõdede vallas ja samamoodi ka noh, sellist kõige lubavuste ütleme siis suhete vallas, et seal olid väga sellised illustreerivad stseenid, kus peakangelane, idealistist peakangelane, noh, tal ei olnud veel isegi laulatus, ütles vaid, ta ütles, et naeta tav tahaksin sulle pakkuda sokolaadi ja Saara Nüganen ajas juba reied laiali, tõstis need taeva poole ja, ja oigas nagu orgasm oleks käes, selles mõttes see nagu sellise noh, kuidas öelda moraalse kõike lubavuse üli üle karikeerimine oli selles lavastuses väga esil ja minu meelest ta mõjus väga hästi sellise üldse mitte tänasesse päeva tikas puutuva lavastusena, vaid sellise lavastusena, mis näitaski. Et me peame ise leidma valikut, kas me leiame mingisuguse ikkagi jõu ja kandvuse sellises kultuurilises noh, kuidas ütelda enesemõtestamiseks või tuleb ühel hetkel ikkagi diktaat tark, kes on tegelikult oportonist ja, ja kehtestab ise omad jõujooned. Kui ütleme, siis seal kultuurimaastikul mitte midagi nii-ütelda kandvat konstruks Aktiivsete ei ole välja pakkuda, kui seal ongi relatiivsus ja lodevus kuidagi umbes nii, ma suutsin seda enda jaoks tõlgendada. Ja mulle meeldis kraati Ingomar Vihmar. Ei ole kaasa läinud selle noh, kohe esimese pähetuleva mõttega, kuigi isegi nendes mingis eelintervjuudes ekre sõna jooksis nagu läbi, aga vihmari isiklikult ei ole seda nagu rõhutanud ja just just nimelt vähe sellest, et see nagu ei ole päevapoliitiline, et mul on nagu just meeldis. Vihmar vist on ikkagi püüdnud ka natukene seda. No ma ei taha ta Morošeki vormi lavale tuua, aga tähendab seda rošekil juba endal küllaltki tähtsal kohal olnud vormivormiga nagu mängida või et tal nagu tegelased on natukene sellised ka mudelid, situatsioonitegelased, vana mässajate põlvkond, mängibki, sellist lodevus, see ei ole praegu nagu hinnang näitlejameisterlikkusele, vaid, vaid see oligi nagu see näitlejaülesanne. Ja mis mulle nagu selle mulle ka nagu see Nils Mattias Steinbergi Edek avaldas just et mul oli nagu kahju kuidagi või, või see lavastus, etendus lõpes nagu kuidagi liiga ruttu, et sa vallagi ütleb, et ta esindas sellist kurjuse banaalsust. Aga ometi tähendab et minu jaoks see, kuidas ta, kuidas ta keris, kuidas ta alguses oli selline mittemidagiütlev kommet, deta inimene, siis omandas teatud viisakusreegleid kuidas talle kõik oli sordiini all, et ta, see jõud, mis tas peidus võib olla, aga mida ta nagu ei vallanda, oli hästi pingeliselt kuidagi seal all ja siis, kui see lõpp saabus, see toimus nagu paari minuti vältel. Kui ta siis seal urineerib kööginurka ja nii-öelda kehtestab oma võimu ja hakkab selle onu geeniusega tantsima, et minu jaoks see, see lõpplahendus ei kehtestunud nagu hirmu, nii hirmuäratav ana, et, et kui sa ütled, et kurjus, banaalsus, et ikkagi ma pean seda banaalsust kuidagi nagu kargama. Ma võin, ma peaksin sellele sellega kurjust ja et, et võib-olla natukene see et, et kui me vaatame ka praegu, et, et kui me võib-olla seal ma ei tea, nõukogude aja lõpus hingasime kergendatult, et see on nüüd möödas või tollast riiki noh, minu kui lapse mälus kandsid need tudisevad seltsimehed seal Kremli müüri ääres, aga, aga kuidas, tegelikult ju tollane julgeolekusüsteem elab tänases päevas edasi ja sooritab ka surmaga lõppevad kuritegusid, et see on ju tegelikult, et see, see ei ole banaalne, seda peab kartma, aga otseedek nagu hajutas enne lõppu selle hirmu ära, ma oleks tahtnud seda hirmu rohkem tunda, et võib-olla see tema vastane Artur ja mulle jälle meeldisse vormi kaudu lähenemine, et need nagu kam roosak räägib sellest stiilist või et tur tuligi nagu seda maailma muutma läbistiili. Ja, ja see oli ka nagu selge näitleja ülesanne tal näha, et ta miks, miks ta ei ole nii-öelda realistlik küll, aga ma võib-olla ka nagu tahtsin, et tal hakkaks psühholoogia selle stiiliga kuidagi kuidagi nagu dialoogis olema, et ma näeks ka Temasid neid psühholoogilisi murrangu momente, kui ta seda välist vormi üleval hoiab, et selles mõttes see Saara Nüganeni a'la oli minu jaoks selline huvitav tali, nagu see see, see, kus oli see vanema põlvkonna lodevus, Edeki kurjus ja Arturi idealism. Et siis Saara oli nagu selline psühholoogiline kohtumispunkt või need tema, sellised Tureti sündroomile omased sellised sundkäitumised ja tikid. Et tema psüühikast pidi nagu kogu see äikesepilv nagu mingisuguse lahenduse leidma ja see väljendus sellistes tõmblustes veel, et selle Saara Nüganeni ja Nils Mattias Steinbergi rollide kaudu ma nagu nägin seda pinget, mis selles kogu selles teemas nagu sees oli, aga jah, et võib-olla see lahenes, maanmaandus toimus liiga järsku. Kas tohib natuke vahele küsida lihtsalt huvi, muidugi mul ei ole õnnestunud veel näha seda vihmarid lavastust ja täna aga sõita ei saa, aga võib-olla Nad mängivad kauem, ju ma siis näen ära. Aga kuna ta rääkistega neist Mati Undi lavastustest, siis ma paari asja küsiks mu tundub, et ja et te lugesite läbi selleaegsed retsensioonid, mina neid üle lugenud enam ei ole. Aga mäletan lavastusi päris hästi ja Sa vist ei lugenud keegi, mida rääkisid ja et nad on muide enamasti kõik veel elus, mida nad rääkisid just selle kohta, kuidas nad motika töötasid ja mida nad püüdsid teha. Seda tasuks ka lugeda natukene, need on seal, Mati Undist sai mitu raamatut välja antud ja, ja ühes on ka sees need näitlejate ütlemised väga huvitab, on see, mis Rein Oja, kes on mänginud kahes selles variandis ühes mänginud siis seda kurjust või kuidas meta nimetame seda pööbliteedekit ja teises mänginud geeniust, need ühesõnaga vastandlikke rolle ja ta oskab päris huvitavalt seda analüüsida, nii et seda ma lihtsalt soovitan, et et võiks lugeda. Ja teiseks, mida ma soovitaks, tundub Te vist ei pannud tähele või teil ei olnud aega, poolakad käisid siin mängimas tangot möödunud aastal. Jah, see oli ooperina, aga seal oli väga palju huvitavaid kommentaare ka seal kavalehel. Ooper ise oli ka täitsa põnev ja see tõlgendus ja seal olid mõned niisugused teemad, millest me siin nagu ei ole eriti rääkinud, aga Misso müroosekel kindlasti olemas. Meil on Rooseketi varem siin-seal ka mängitud, just tema niukseid absurdistlike lühilugusid. Ka lavakoolis ma mäletan, midagi tehti ja seda Mrošeki absurdismist ei rääkinud midagi minu meelest. Aga see on täiesti olemas. Ja teiseks, mida poolakad ise rõhutasid, oli muidugi see et nende meelest seda kirjutas selle muusika, üks suhteliselt noor helilooja, praegune ja ka lavastajaid ja kõik olid suhteliselt noored niisukese uuema koolkonna omad. Ja nemad rääkisid päris palju sellest, et Rooseki ikkagi viitab sellele Poola identiteediküsimustele, et tal oli see väga tähtis fla meie seda ei taipa, aga võib-olla see kuidagi puudutab ka meid. Ja, ja just selles mõttes ütles, et tegelikult mõlemad poolused, nii need mässajad, varasemad mässajad kui praegused, nende kritiseerijad, et nad mõlemad elavad tegelikult mingites oma luuludes, tähendab, nad ei ela üldse tegelikkuses ja siis, kui see tuleb, siis võib-olla lööb kuidagi sisse see tegelikkus, mis, mis tegelikult ümberringi on. Et poolakad nagu ei polegi suutnud määratleda oma tegelikku int identiteeti, vaid eelistavad mitmesuguseid ka vastandlik luulusid. Vot see on minu meelest päris huvitav lähenemine, aga kuna ma ei ole nüüd näinud, mida Ingomar tegi, siis ma rohkem ei rääkinud. Lavakujunduse autor oli Illimar Vihmar, kes on sageli Ingomar Vihmar stsenograaf vot rošek giga on ju üldse see vähemalt tango puhul küll, aga, aga, aga vist on see ka nagu üldteada, et ta oli küllaltki küllaltki rangelt Remarkides nagu kehtestas nii nii lavakujundust kui kui nagu seda, seda lava lavalist joonist. Et, et see lavakujundus oli iseenesest seal oli tinglik võtteid lihtsalt nagu materjalikasutuses. Et nagu seda, et, et, et see seina läbipaistvus ja läbipaistmatust tehti valguse abil ja noh, mis, mis ei olnudki niivõrd kontseptuaalne kui lihtsalt tehniline, aga et iseenesest see, see lavalahendus oli, oligi täpselt selline nagu, nagu see prožidki näidendis peab olema, et on selline suur elutuba, millest avanevad paarust. Tuleb välja, et lavakujundus viitas tõepoolest sellisele noh, sotsialistlikud kuule realismile võib-olla siis kui kuuekümnendatel aastatel, et ta oli selline ilmetu, suur, aga suur, aga ilmetult sisustatud korter mulle on alati jäänud segaseks rošeki painutamis lubatavus ja mittelubatavus, et ju ka Mati Undi teine lavastus oli täiesti ära muudetud nende niinimetatud. Kuidas ütelda rally rolli nimedega, et mingid mingid asjad nagu on lubatud muuta ja sammas on mingid asjad nagu äärmiselt ranged ja samamoodi remargis oli see noh, kasvõi need Hitleri vuntsid, millest siin juttu oli, et, et noh, need on remargis sisse kirjutatud, nendest võib mööda hiilida, aga samas ometi rõhutatakse, et ka oma pärandi nagu kivisse raiunud Ta maeti, pani ju selle teksti oma teises lavastuses Rässi. Kas te seda märkasid? Jah, et, et see ongi nagu, et ma arvan, et seda roosaka ei luba või et need piirid on nii jäigad, et, et seda on nagu ületähtsustatud ja sellepärast mul näiteks tekkis väga huvitav küsimus selle lõpu tangoga, et, et seda on ka on ka nagu niisugune, et noh, veider sümbol. Ma olen aru saanud, et sellises rahvusvahelises selle näitemängu tõlgenduses on väga sageli seda räägitud noh sellise masside või pööbli nagu tuuri siis noh, kuidas öelda üle Tammamisena või pööbli pööbli niisukene tuur sõidab kõigest ilusast ideaalsest üle ja paneb ka teised enda järgi tantsima, et noh, eks see tango on olnud ju Argentiinas pööbli tantsija Soomes on ta noh, ei ole ta ka nagu päris ta on Soomes ülipopulaarne, aga seda ei tantsitalist ka päris kõrk haritlaste sellistel pallidel. Ta aga ometigi noh ta on ka tähendus ka ikkagi on nagu muutunud või ega seda Tangatud kerge tantsida ei ole ja paljude jaoks ta enam küll ei seostu nagu sellise paraalsusega, et just seetõttu ma ootasin, et Ingomar, kes on melomaan otsib meie äärmised praegusest popkultuurist mingisuguse, sellise hoopiski üllatavam puuloo, mis siis selle asja nagu kuidagi huvitavalt veel omakorda miksib või uue vaateviisi annab, aga ei jäta kasutas ikka seda või noh, isegi ma olen aru saanud siis Mati Unt omal ajal miks siis sedasama tangot nagu isegi julgemalt, et seal oli ti hundile tegi see 89. lavastuses Riho Sibul tegi töötlusenaga kitarri kitarri peal, aga muide selle tango kohta jällegi rošek ise ütleb remargis kõlab teravalt ja valjusti tango lakkumpar sita tingimata see ja mitte mõni teine. Tänases saates rääkisime Kanuti Gildi uuslavastusest juhil siis meni Frens Endla teatri lavastusest tango, kuulake meid kahe nädala pärast jälle. Teatrina.