Teatriva. Tere hea vikerraadio kuulaja. Tänases saates räägivad Madis Kolk, Valle-Sten Maiste ja Meelis Oidsalu kahest Ingmar Bergmani filmide põhjal valminud lavastusest Ain Mäeotsa ning Vanemuise personast ning Madis kalmeti ja Rakvere teatri lavastusest. Nagu peeglis teatrisoovituse annab Stephen Risto Evestus head kuulamist. Teatrina. 2019. aasta jaanuaris esietendus Vanemuise väikeses majas Ain Mäeotsa tõlgendus Ingmar Bergmani 1966. aastal valminud kuulsast filmist Persona ja räägib loo näitlejannast, kes variseb ühe etenduse ajal vaimselt kokku ning seejärel lõpetab kõnelemise. Ja see näitlejanna, keda filmis mängib Bibi Andersson ja mäe otsa lavastuses Linda kolde ei saa kuidagi oma tummusest terveks ning arst, kes lavastuses on Marika parabanšikova, saadab näitlejanna Elizabethi koos noore hooldusõe Almaga, keda Bergmani filmis mängis Liv Ulman lavastuses Ragne Pekarev ühtegi viimase suvemajja mererannal paranema ja seal suvemajas hakkab toimuma selline identiteetide segunemine. Naised avastavad, et nad kumbki kuidagi justkui sulanduvad üksteise sisse ja kaotavad või vahetavad ka oma identiteeti teedi. Nii et kui lõpuks selle näitlejanna mees, kes lavastuses on Ain Mäeots, sinna rannamajja loobub, siis ideega tema ise enam vahet, kumb naistest on hooldused alma ja kumb tema kaasad selle mäe otsa tõlgenduse kohta märgiks arutelu hakatuseks võib-olla kolme asja, esiteks seda, et lavastust vaatama minnes ma paaniliselt kartsin, et lavateos on vaadatavuse huvides tugevasti kuidagi rahvapärastatud ja õnneks võib öelda, et see hirm oli alusetud. Mäeots on küll mingeid filmis esinevaid kiht loolt maha koorinud, aga kokkuvõttes tegemist ei ole siiski populaarse tõsieluseriaali rannamaja stiili sihitud lavateosega, vaid siiski sümpaatselt ambitsioonika ettevõtmisega, kuigi siiski vormilise külje pealt mind väga häiris. Põsemikrofonide kasutab tamine, eriti arvestades selle materjali psühholoogilisust, igasugune helivõimendus teadupärast lihvib maha esituslike nüansse, tuli ka see hirm, et näitlejannad mingi hetk kukuvad laulma keset mingisugust väga märgilist filmist laenatud seeni ja ositi oli see põsemikrofonide kasutamine põhjendatud sellega, et lavakujunduslikult oli kunstnik Kristjan suits jaganud lavaga ossa, et väga paljud intiimse stseeni toimusid, aga laval, mis eeslavast olid lahutatud sellise hägustava kraaniga ju seal võis olla mingisugune märgiline taotlus väga tehnilisel vormivõttel, aga kokkuvõttes mõjus helivõimendusega väikse maja laval mängimine siiski veidi kohtlasena ja suve teatarlikuna. Isegi kui seal oli mingisugune osutuslik, taotlusmaterjal ise olekski eeldanud veel väiksemat saali, publikut oli ka selles väikse maja saalis vähevõitu, seal teatud formaadi konflikt selle lavastuse puhul silma torkas. Teiseks, kuigi mäe otsa persona oli ka teatri lavastusena täiesti eraldiseisvalt ilma selle aluseks olnud filmi kohta midagi teadmata igati vaadatav, siis on alati tekitanud küsimusi teatrilavastajate tung tuua mingi Krestomaatiline film lavale Linda kolde mängitud näitlejanna Elizabeth süžee kohaselt ju kukub kui lavastuse Elektra etenduse ajal. Ma ei tea küll, mis elektrit seal mängiti, oli see Sofukles v urbiides või mõni kaasaegne tõlgendus juba algsündmus teatrietenduse ajal kokku kukkumine annab mingi võimaluse teatri lavastajale ka seda näitlejaks olemise mõju isiksusele ja selle terviklikkusele lagunemisele kuidagi siis meediumi omaselt laval käsitleda. Mäeotsa lavastuse puhul mulle tundus, et seal oli kohati üritatud selle filmilikkusega nende ekraanide kaudu suhestuda ja küsimus ongi, et kas ka seal nagu teatri kui eraldiseisva kunstiliigivaates midagi esteetiliselt taotleti, öeldi sina, allesten vist oma väga pikas arvustuses sirbis eelmise aasta märtsis ja ka Jan Kaus teist täna käsiteldavad Bergmani lavastust nagu peeglis arvestades on esile tõstnud, et see kergelt sordiini all ettevaatlikult lugu pidi ja väga lugupidav lavastuslik laad kuidagi tööd tab oma diskreetsust ses, aga sellise diskreetsuse puhul on piir, millest alates diskreetsus muutub igavaks süžee näppimiseks ja mu arvates nikaalsed kui mäe otsa lavastused sellele igavese diskreetsuse joonel kõikusid küll üsna kokkuvõttes, enesekindlalt, aga siiski ja kolmandaks. Kuigi lavastaja Mäeots ütleb. Ta on puhastanud laval välja mingisuguse väga selge üheloolise või tõlgendusliku telje, siis mulle jäi lõpuks varjatuks, et mis väga selge tõlgenduslik telg ikkagi on, mis selle lavastusega Bergmanni persoone kohta klaarused alles, Sten, kuna sa ise kindlasti töötasid selle lavasse läbi mõttes oma arvustust kirjutades sa saad lühidalt aidata meid selle väljaselgitamisele, mida sa oma pano raamse arvustuse kirjutamise hetkedel siis tajusid, milles see lavastus siis õigupoolest rääkis? Minul on jah, väga hea meel, et me selle lavastuse teemaks võtsime, see oli minu arvates üks eelmise aasta tugevamaid lavastusi just oma kontseptsiooni mõttes ja tugevaks muutis lavastuse väga lihtne, elementaarne, teatavas mõttes huvitav liigutused, et viia siis Bergmanni persona kokku teise kultusfilmiga täiesti täpselt samateemalise kultusfilmiga, David Lynchi Holland triviga, kus siis täpselt samamoodi üks noor tüdruk, kes ei ole veel elus jalgu maha saanud, üritab oma identiteeti, et kokku mätsida juba tuntud näitlejannaga, et ei ole vist põhjust peljata arvamust, et David Lynchi oma mul Holland draivi ettevõttes mõtles juba Bergmani personale, mis seal lavastuses siis need kaks filmi üheks seab, ongi David Lynci ihuhelilooja, Angelo Padalamenti muusik ka kasutamine siis Ain Mäeotsa lavastuse noh siis heliribana ühelt poolt ja teiselt poolt ka David Lynchi filmi kõige põhilisem ma võtta, see on siis 1939. aasta Võlur Ozi lavast või filmist võttis David Lints sellise vormi. Ta hakkas kujutlusi fantaasiaid esitlema värvilisena ja sellist igapäeva reaalsus maist maist argisust esitlema nagu kas tumedates toonides või lausa lausa mustvalgena ja, ja mulle tundus, et Kristjan Suitsu ja emer värgi visuaal selles Ain Mäeotsa lavastuses järgis seda David Lynchi filmidele omast loogikat. Et päevakriitika võttis nagu alguses selle lavastuse kriitiliselt vastu ja ütles, et tegemist on Bergmani filmi vaesestamisega, et see on jah, selline väide, et, et kui sul on mõni selline film nagu persona või kodanik käin või, või kassa blank ka, et siis sa võid kriitikas nagu peaaegu sajaprotsendiliselt minna nagu seda teed ja öelda, et alamkolka külas toodud lavastus on nagu vaesestamine, et selles osas see on noh, sama triviaalne kui see, et vesi on märjem kui muld või? Ma ei tea, et Andres Sõber ei ole Michael Jordan sa võid minna kindla peale, aga kuld just selle lavastuse puhul minu meelest selline aktsioon, mis on 999-l juhul 1000-st, täiesti vettpidav, et ta nagu ei kehtinud, ma ei ole kindel, kui palju noh, võib ju arvata, et maailmas ikkagi mõni trikunstnik või ka mõnel muul eluajal tegutseja on need kaks filmi sellisel viisil kokku viinud, aga Eesti kontekstis oli see igal juhul uudne ja vaat nüüd siis tekibki see küsimus, et kuidas me hakkame seda kokkuviimist tõlgendama ja minu jaoks oli veel üks väga oluline moment. Selle lavastuse tõlgendamisel oli see osatäitjate valik ja osatäitjate valik just nagu vanust pidid. Mingis mõttes võib ju öelda, et sa võid, me elame sellisel ajastul, kus noh, kõik sellised sooja rassi ja ka vanuselised identity LEDid on segi ja, ja me ei pööra noh, et me pöörame tähendust lihtsalt inimese näha olevatele omadustele, mitte tema formaalsetele kvaliteeti. Tele ja tragnabekarev on sedavõrd heas vormis, et me võisimegi panna vanema näit ja mängima eeldatavalt et vähem elukogenud ja, ja ka filmis filmis olidki näitlejannad üheealised enam-vähem ka ma arvan, et sellel oli ikkagi teatavas mõttes, sellega taheti midagi öelda, et, et see, et ta oli võetud ikkagi märgatavalt vanem, vist 10 aastat vanem näitlejanna mängima rolli, mis oli mõeldud siis pigem olema vähem kogenud ja noorem, sellel oli mingisugune kontseptuaalne mõte ja lõppude lõpuks jah, mina tõlgendasin seda siis kõige primitiivsemate tasemel niimoodi, et mäe otsa oli tahtnud edasi minna sealt, kus need identsed teedid olidki juba segunenud. Ühesõnaga, siis see õde oli võt nud mingisuguse sellise teise imetlemise või teise pealt, noh, me kõik kujundame oma identiteedi teise läbi, et see õde oli siis kujundanud oma identiteedi selle näitlejanna läbi ja vot Mäeots oli nüüd tahtnud jutustada kuu sealtmaalt, et mis siis saab sellest suhtevõrgustikus siis, kui need rollid on või need identiteedimängud on sedapidi pahupidi pööratud ja noh, kui nüüd tuleb lõpetada, et mis oli selle lavastuse selline lihtne moraal või kontseptsioon minu jaoks siis, kui Bergman on küsimusteta selline modernistlik piiride ületaja taia teatavas mõttes, siis transpressiivne on tänapäeval see menu, sõna transkressiivne autor, kes üritab näha, mida kõike annab identiteet ja, ja seksuaalsoorollikäitumise piire lõhkudes teha, siis kindlasti Lints ja mulle tundus, et ka mäe otsa olid selles lavastuses pigem sellised ettevaatlikumad ja, ja modernistlikes ületustest tekkivaid lõhkumisi lappida püüdvat, et selle lavastuse kontseptsioon siis oligi natuke näidata seda, et selline Bergmann, modernistlik mäss viib siiski inimhingede lõhkumiseni ja on niuke David Lintsilik. David Winston iha võrrandite lahendaja. Mulle meeldib eesti psühhoanalüütiku Maire Jaanuse selline määratlused, lakkaani, iha, võrrandite lahendamine, et minu meelest David vints lahendab neid iha võrrandeid, lahendab neid harmoonia ja rahulikkuse suunas toidu tuntud meditatsiooni. Taavi Eelmaa praktiseerib meil Eestis praktiseeris kunagi David Lynci meditatsioonipraktikaid ja nii edasi, et David Lints üritas jah või tähendab Mäos üritas Lynci abil lappida Bergmanni sellist modernistlikku transressiivsust kohe anname sõna Ülle Madise repliigi korras. Näiteks võib-olla kahte asja, esiteks seda nii-öelda meditatiivsust ma nagu väga palju selles lavastuses näinudki oleks, võib-olla tahtnud rohkem näha, oleks tahtnud näha ka seda, et see viimane hetk, kui tuleb see mäe otsa mängitud vere mees koju ja lõpuks ei saagi aru, kelle meeste seal täpselt on ja hakkab siis rähklemisel Ragne Pekareviga. Et see rähklemine erinevalt siis nendest intiimsetest stseenides seal tagalaval on toodud eeslavale ja see näeb välja ikkagi suhteliselt ütleme, kärsitu mehepoolne, seksuaalne rünnak segaduses oleva hooldusõe suhtes. Kui sa lihtsalt nagu muusika või soundtrack'i kaudu tood mingi teise tõlgenduse sinna sisse või viite, et siis noh, sellest nagu minu jaoks ei piisa, peaks olema kuidagi ka sellest nagu näitlejatöös avalduma, et seal mingisugused kriibivused olid. Samas teine teatrivaataja, sest ma väga hindan, ütles, et tema jaoks oli see hetk, mis meenutas morsa paaritumist kusse, mäeots seal dekaredi peal rähklas ja noh, me istusime seal esimeses reas, broikesed rähklesid ennast meile sülle, seda oli huvitav jälgida. Ja see teine vaataja vaatas seda kaugemalt ja ütles, et see oli tema jaoks üks väheseid selliseid ilusaid sündmusi seal laval, sellepärast et ülejäänu oli kuidagi vahendatud nii selle põsed mikrofonide, kui, siis selle ekraani kaudu, mis seal üles-alla käis ja ja seda lavaruumi omakorda lõhkus. Ja teine asi, et Ragne Pekare minu jaoks nagu vormivõttena töötas Pekkarinen minu jaoks alati välja nagu 25 aastane tema ealisuse markeerimisega probleeme lihtsalt vaataja seisukohast mitte, et ma ei arvaks, et naisnäitlejanna näitlejanna vanuse üle ei oleks sobilik arutleda, on küll võrdeid. Kui alusajastul võib ka selle täitsa vabalt hiilgavas võt Dismis vormis, sina oled pärast selle lavastuse nägemist. Jah, see, see eelkõneldud stseen mulle tundub, et see, see, selle rabedus või argine rabedus oli isegi mäeotsal ilmselt taotluslik. Seesama võrdlusfilmi. Ka või üldse, mul tekkis võrdlus Arvi vas painstaniga. Tuleb lihtsalt lauale oma nii-öelda tunge rahuldama. Vabandust, aga see ongi väga Ferg, vallike ei lasegi Madisel rääkida, aga Bergmann ühesõnaga On teoreetikuid, kes seostuvad Bergmanni Soome psühholoogi Eino kailaga, kes tegelikult ütleb, et kõik inimesed ongi Harvey Weinstein jätkub veel lühidalt. Refereerida tegelikult ei ole, Madis kohe tõestab seda. Meil. Et eks see on noh, väga ebatänuväärne ülesanne üldse lavastajal võtta mingi filmifilm ette või noh, seesama, mis teiegi siin enne mainisite. Ta hakatakse võrdlema filmiga või, või siis ja loomulikult nagu filmi kasuks. Et Ma muidugi ei tea. Ja see suures saalis nii-öelda ebaloomuliku häälega millegi maha karjumise esteetika on siiski mõnevõrra erinevad ja kui tahes suur ei ole minu respekt sellise psühholoogilise teatri suhtes või ma endiselt usun, et on olemas sellist psühholoogilist teatrit, kus näitleja kaevub kuhugi sügavustesse, niimodi toimub transformatsioon. Et ma usun, et see on olemas, aga noh siiski on seda väga raske sellistes suurtes suurtel lavadel suurtes saalides saavutada ja, ja mulle tundub kuigi mäe otsa ilmselt võlusse lugu ja see teema, aga tema üks taotlus oli just nimelt selline, kas, kas nüüd just metateatraalne, aga just nimelt vormist lähtuvad. Et kuidas läbi vormi viidete luua see, see, mida ei saa laval nagu otse mängida ja sealt tulenevad ilmselt need kõri või põsemikrofonid see just nimelt see, et see, need lahustunud identiteedid, et kui sa saalis istudes ju tegelikult isegi kuuled heli nagu teisest kohast, kus selle helitekitaja justkui justkui asub. Ja noh, ja see teatav selline mingisugune metateatraalne, kuidas see persona sõnaaegses Carl Gustav Jungi on siin palju viidatud ja sellel noh, ei hakka pikemalt peatuma, aga ikkagi kui seda Jungi paralleeli kasutada või mida siin just eriti 60.-te teatris muutusse populaarseks Persona kui mask ja just nimelt selles tähenduses, et selle persona endalt äraheitmine, et seeläbi siis tungida läbi selle Minasuse ja, ja jõuda sele tõelise individuatsiooni kaudu selle Iseduseni, kuidas seda teatrilaval tehakse, esiteks ja meenub siin kase, Mihhail Tšehhovi selline läbielamismitte teooria vaid vaid siis praktikast tuletatud selline tõdemus Mihhail Tšehhov kes ju teatavasti ei ei elanud rolli sisse sellise analüüsi kaudu, vaid kuidagi nagu kaemuslikult ja ta rääkis sellisest kõrgemast ja madalamast minast, kunstilise kujundi loomine laval toimub selle kõrgema mina tasandil ja tähendab, et tõeline suur näitleja Mihhail Tšehhovi sõnutsi ei lase neid kokku kui või ei sega ära ta kasutabki lõhe materjali teise puhul. Aga see näitleja, kes nii täielikult kehastub ümber, et silme ees läheb mustaks, et see on ikkagi nagu halb näitleja. Et, et siin see teema sellest, kuidas Electrate mängides inimesel läks silme ees mustaks või ütleme, identiteet tegi ümberlülituse hiljem saame ka teada sellest mingist ühenduslülis side, lapse teema või see, see viha lapse vastu, et nende natukene küsitavate ja puhttehnilises mõttes des logisevate võtetega taotles Mäeots ikkagi just seda mingisugust sellist maitsekad distantsi, et me ei, ei läheks nagu selle lihast ja luust inimese sisse niimoodi üks ühele ja see stseen, mida te siin kirjeldasite see ilmselt, et ma nüüd ei taha uskuda, et see oli kuidagi nagu valearvestus, et tõenäoliselt mäeots sellesse stseeni. Just nimelt kavandas siis sellise nagu teatava läbimurde või kas nüüd just individuatsiooni, aga, aga mingisuguse järgmise isiksuse vaheseina murenemise või, või miks mitte siis sellise tõelise enesetunnetus. Võib-olla jah, võttena see isegi toimis, aga seal võib olla käestingus. Pandi natuke selle meesosatäitjad minu arust mööda, oleks vaja olnud selgepiirilisemad ja siledamad nagu tegelast, sinnaga, dublant, lask ja Veiko parkanena. Asso, ma pean minema uuesti vaatama seda lavastust, aga kokkuvõtet. See võib siiski öelda, et see on sümpaatselt ambitsioonikas ja publikuga mitte üheski plaanis. Flirti lavastus. 13. septembril eelmisel aastal siis esietendus Rakvere teatri väikeses saalis Ingmar Bergmani nagu peeglis taas siis filmi järgi tehtud lavastus, film linastus 1961. aastal. Rakvere teatris tõi selle lavale Madis Kalmet. See oli siis Madis Kalmet, oli juba teine Bergmanni lavastus üldse tasub siin meenutada, et kuna Bergmanni oli 2018. aastal 100. sünniaastapäev, et ma ei teadnud, kas nüüd otseselt sellega seoses, et vaevalt nüüd mingisugust kampaaniat siin kahtlustada saab, aga kuidagi langes sinna päris mitmeid Bergmanni lavastusi. Nii Peeter Raudsepalt Andrei luubilt, et selline Bergmanni taasavastamine toimus nagu peeglis jällegi selline väga Bergmani lit, kui olukord perekond ema enam ei ole, isa on kirjanik. Aga nagu me aru saame, ei ole ta eriliselt pühendunud oma elus, inimestele ja pereliikmetele, vaid Mõnise nagu Bergman ise jah, ja ongi selles isas, keda siis lavastuses mängib Tarvo Sõmer, selline kirjanik, aga mitte ka, et me saame nagu aimu, et seal esitatakse küsimusi, et kas tema looming tegelikult oli väärt seda selle väljavahetamist nagu inimeste vastu. Siis on isal tütar, kellel on noh, siis väidetavalt emalt emaliini pidi päritud mingisugune vaimuhaigus tütart mängib Grete Jürgenson, noorem poeg Märten matsu hilispuberteediealine ka kirjaniku kalduvustega ja peremeesarst, keda mängib Madis Mäeorg ja see perekond on siis läinud puhkama kuhugi saarele lootuses siis kõik need ühelt poolt tütre habras vaimne tervis, aga teiselt poolt kõik need pinna all peidus olevad peresuhted ja oma isiklikud ängid kuidagi nagu selgeks tuulutada või, või mingisugune lahendus leida. Aga jah, nagu nagu Bergmanni ikka, tuleb sellest pigem välja mingisugune sadomasohhistlik, Nende ängide ja painet võimendamine. Otseselt selline teraapiline lahendus, kuigi noh, võib ka öelda, et jällegi selle lavastuse lõpplahenduses saabus mingi läbimurre või noh, mis võib-olla ka raskendab seda Bergmani lavastamist teiste poolt, et me võime seal rääkida igasugustes arhetüüp, setest teemadest ja inimesed ja üleinimeste ulatuvatest, painetest ja sessioonidest, aga ka lisaks kõikide nende teemade lahkamisele laotas ikkagi Bergmann ju kogu aeg iseennast laiali. Selles oli kindlasti sellist painavad eneseanalüüsitungi, aga kindlasti ka teatud määral nartsiss, sismi ja soovi, et teised teda talle tagasi peegeldanud. Vabandust, kui sa loed, latern Omaagikat, mina ei leia sealt nagu mingisugust eneseavastamist soovis, on puhas nartsiss siis ja turundus. Aga no vot ja ja selle noh ja eks selle küsimusega peab paratamatult iga lavastaja ka ilmselt tegelema, kui ta läheb Bergmanni võtma, et kui ta räägib sellest, et milline tohutu inimhingede läbi näge ja on Bergman, siis kas ta võtab endale sellega väga raske ja vastutusrikka ülesanne või ta riskib natukene nagu lolliks jäämisega või ta kasutab ka nagu neid Bergmani sulgi enda loomingu väärindamiseks? Bergmani tekste lavastades saab paratamatult võtad selle autori sinna kaasa ja kas sa siis suudab ta ka laval midagi peale hakata või lülitata sealt välja, aga selge see Bergman vajas oma loomingut väga iseenda jaoks, et võib-olla ta ei olegi nii väga teistele lavastamiseks, aga, aga kuidas teile tundub, Bergmanni teemad jooksevad läbi tema loomingu ju paljuski, et seal on üldse, ma ütleks, et selles mingisuguses tohutus, sellises sadomaso hismis on juba midagi sellist Skandinaaviale üldse omast. Võtame need Lars von Trieri naistegelased, kellega on nüüd nagu peeglis peretütar üsnagi võrreldav, aga nendel skandinaavlastega algab seda tüüpi kunsti ka suhestumine juba lapsepõlvest peale, kui kui hakatakse Hans Christian Anderseni muinasjutte lugema. Et see selline siis osa jookseb nagu üldse sealt Põhjamaade meelsusest läbi, aga Bergmani enda loomingus keerleb ümber selle teljed, et kuidas teile tundub, et kas nagu peeglis ja persona, kas nad räägivad sarnast lugu või kuidas Bergmani eneseteraapia nendes nagu erinevaid lahendusi leiab. Ma ei usu väga seda Bergmani eneseteraapiat lihtsalt sellepärast, et kui vaadata, kas või noh, see film tuli umbes samal ajal kui Bergmanni lolli ühe aasta jooksul, seal ma ei tea noh, kaks lauset pluss üks abielu, aga, aga nende vahele mahtus ikkagi veel umbes kolm suhet, kui sul on ühe aasta jooksul või noh, minu meelest oli see üleüldse nagu ma ei tea isegi kui me räägime liialdustest, siis nagu noh, ühe aasta jooksul kuus suhet nii-ütelda sõlmida ja, ja lappida võib-olla ei ole tublile tontšuaalile palju aga igast suhtest kaasa, et aga veel abielutempel ja mis sul nüüd hakkas siis abielluda 50 naisega, kui aasta jooksul võimalik seda palju moslemiriikides võid kuu jooksul võtta 50 naist, hästi, ausal eesleid on piisavalt nagu me näeme Bergvari loomingust, selline käitumine ei, ei vii nagu püsiva ja kes ei ole kooskõlas traditsioonilise perekonna ja see on jälle teine asi on ka see, et, et inimesed on kuidagi hästi nagu murenenud seal, et sellist turvatunnet enne ja harmooniat nagu ei, vaid pigem ikkagi sellist musta lage. Tõde, millele me taha otsa vaadata, et kõik need valukehad, mida Bergmann, okei, ta on egoist, aga see tõde, mida tema egoism välja toob, kõik see valukehade paljastamine ja see, kuidas ka selles kalmeti noh, suhteliselt ütleks jah, vägagi diskreetsest lavastuses. Kuidas laval ei olegi otsekui tegelased, vaid nende valukehad, kui see masin, poksija lugesin natuke, zen budistlikke teoseid ja see on ju alasti tõde kogu lääne ühiskonna kohta, et me käime, valutame oma kehasid mingite väga veidrate asjaoludel täiesti häbenemata tänaval. Noh, vaimses mõttes on see nagu ilma trussikud ta lihtsalt poodi minemine, meie lähme ja siis me oleme oma ängistust, serveerime seal igal võimalikul hetkel, kui raske meil on elada ja nii edasi. Küsimus Bergmann sellise narrina egotistliku narrina, tegelikult kisub selle tõe ju ääretult alasti selle eest. Ta ta viljakat, niisiis mitmes mõttes viljakat loojat. Noh, ma ei näe põhjust. No mina küll väga tahaksin nautida, aga ma teeksin väga selge paralleeli, et madise küsimus, millest minu jutt algas, olid nagu Bergmanni kohtad. Bergman on minu meelest ikkagi niimoodi priiskavat ja Brassivalt loomalik, kas seejuures ka diskreetne, diskreetselt loomalik, aga mis puudutab Madis kalmeti konkreetset lavastust, siis see oli tõepoolest väga inimlik, armas ja diskreetne, et ma need kaks asja nagu lahutaksid, et ma minu jaoks oli nagu Madis Kalmet üldse sedasi Madis nagu Madis ütles, teine Madis Kolk ütles ju väga õigesti, miks. Bergmanni üldse näppida, kui sa tegelikult Bergmani olemusliku osa ei taha lavale tuua, vaid sa mõtlesid, et teeks toreda siukse kogu peredraama, mis on nagu noh, talve keskel siin näitame, eks ole, suvitusolukorda see nagu leevendab ka inimeste meelt, et mis, miks sa näpid seda verd. No vot, mina oma nagu olles mina armastasin kunagi nagu väga Bergmanni, seal olid nagu veidralt põhimõtteliselt lihtsalt ma ei nagu noh, lummas, julgus lummas sellised kui ikkagi noh, ma ei oska öelda, kui ma nägin seda personal sellise lesbilise rootilisusega kuskil 90.-te alguses, kus ma ei olnud tegelikult vigane, ei olegi midagi viga, see oli erakordselt erutav ja lummav ja huvitav ja sellepärast me nagu seda inimlikku Kaledust, mis seal taga oli, ei pannud toona vaadata destähele. Aga jah, et kui ma nagu Bergmanni tegelema hakkasin, siis mind noh, jah, paelused nagu võib-olla kõrvalised asjad, aga hiljem ma olen jäänud niisuguse tegelase nagu paisli Livingstone 89. aastal ilmunud raamat tus. Raamatu pealkiri on Cinema Philosophy Bergmann ja selles raamatus ta tegelikult, kuid nagu lükkab kõrvale kõik need väga kõrgnagu filosoofilised teoreetilised Bergmanni tõlgendused kõik sellesama Jungi, mis sealt personast tuleb, millest Madis rääkis väga palju on Bergmanni kõrvutatud Saartriga väga palju Anlakaaniga Bergmani saanlakaani kohta öelnud, et ta ei saanud pihta päisest Livingston lükkab need kõik kõrvale ja toob tegelikult ühe autori ühe suhteliselt abitu aut Tori, kes on Soome niisugune Vilosoof psühholoogiana Kayla ja tema raamat isiksus personalis on isegi eesti keelde tõlgitud valiku katketena elava teaduse sarjas kolmekümnendatel aastatel. Bergmann toetus sellele kaelale ja viitab ka viiele kuuele kohale, kus Bergman ise vaimustunud kaelast räägib, ise seda kaelalt sitt, tsiteerib Bergman valdavalt oma nakku. Sellistele transkressiivsetele piltidele otsib õigustust sellest Kayla psühholoogiast ja seda kaelad peetakse ka Soome. Nagu Aleksander Elango oli võib-olla Eestis, skaalat peetakse selliseks soome psühholoogia, noh, kuidas ütelda, esimeseks tugevaks kyljes siis Kayla Kayla ruum, Kayla tuum ongi selles, et inimene ongi loom, inimene on totaalne loom, kes noh, kuidas isegi liiginimi, mis jah, ta paneb kokku mingisuguse biologismi ja teataval määral niitšerlikust ja ütleme siis niimoodi, et nendest asjadest kirjutades ta õigustab. Noh, ütleme, mis puudutab nüüd konkreetselt lavastus, siis ka intsesti õigustab Kayla väga lihtsalt, et inimese seksuaalloomalik seksuaalsus ei ole piiratud, ütleme mingisuguste kultuuriliste mustritega ja töötabki tobe kontekstist, milles inimene elab, kui tal vanglas ei ole võimalik. Kayla kirjutab seda. Kui inimesel vanglas ei ole võimalik sugulises vahekorras olla kellegi teisega, siis ta on tooli või kongikaaslasega, aga samas kui inimese elus on väga palju valikuid, kuid siis ta siis ta hakkab otsima aina ergumaid ergumaid, vot see ongi nagu, millest on Bergmanni? Layla Kayla õigustab nagu liiderdamist. Ta ütlebki, et inimene, kes on juba olnud 10., kas see inimene ei saagi muul moel enam edasi elada teile nüüd siis valetad. Noh, ütleme nii, et ega selles mõttes, kuidas elada, siin ei ole olemas tõde ja vale. Ta on erinevad võimalused ja lähme selle Bergmanni trussikute kallale, sinna aga räägiks. Tee. Et mina arvan ka, et nagu selles mõttes Bergman oli piiride ületaja proovis nii ja naa, tahtis sellega huvitav olla ja eks ta oli andekas asjade visuaalsel ja vool moel kokku lappimise. Aga Madis kalmeti lavastus vaatamata keerukatele teemadele nagu õe ja venna vaheline intsesti vahekord inimeste hoolimatusest, teistele inimestele psühholoogiliste probleemide tekitamine selle läbi isegi inimestel, et noh, mingis mõttes elude, millal see kõik oli nagu toodud sellises lihtsa inimlikkuse vormis, isegi seintsess ta ei mõjunud nagu minu meelest ei ole üldse mingisuguse nahk transkressiivsusena vaid see näitaski seda, et kui inimene on mõistmisest ilma jäänud, kui ta on armastusest kas nüüd ilma jäänud, aga seal vahel on teatavaid vaat seinad või teatavat müürid, siis ta hakkab otsima sellist lapsepõlve kuuluvust, mis tal oli selle vennaga ja seal oli palju lihtsam lavastus, mis rääkis lihtsast asjast. Ärgem tehkem kell on nii palju tööd, ärgem pühendugem, nii palju egole, nähkem enda kõrval oma ja sellisena toimisse lavastus hiilgavalt Grethe Jürgensoni fantastiline roll, transkressiivne roll, Berg, majanduslik roll. Seejuures ma erakordselt nautisin seda lavastust ja tahaksin tänada Madis kalmeti, et Rakvere teatril Kas me peame vabandust paluma nende kuulajate ees, kes hääldavad pärimann ja nihelevad täheldame valesti? Siis ma ei tea, siin Vallel tallele käib see kindlasti närvidele, et sulle närvidele naiste arv, mis Bergmanni oli, palju sa siis lihtsalt huvi pärast küsin paljususes Bergmanni naisi oleksid tahtnud, mis hetkest alates oleks olnud aktsepteeritav ja mitte egot egotistlik lavastaja su jaoks? Ma arvan, et anniga ütelda inimlikkus klappimises selgusele või mitte klappimises selgusele jõudmiseks, kuidas ütelda, me kujutame ette, mis veel on Bergmanni puhul lahutusprotsess, mis võtab aega mitte ainult teineteise nagu sisemaailmavaatamise, vaid ka kõikvõimalike varade, kahvlite ja muude asjade kokkulugemisel 50.-te lõpu Rootsis siis ma arvan tõepoolest, et noh üks abielu, kaks lahutust ning veel kuus või veel kolm suhet, et ühe aasta jooksul on palju, ma ei taha öelda, palju just nimelt siukses väikekodanlikus hea olustuvas. Siis on ka ju selliselt elatud elu omaette taies ja kokkuvõttes need kannatused, mis selle tõttu võivad kaasneda. Ega egoism ei paku ju mingit meelerahu ega tasast rõõmu inimesele, kes seda viljeleb, kannatused ja peab ka ise lõpuks ära seedimine, sellest sünnib omakorda jälle mingisugune suur kunst ja Bergmann, nii palju suur kunstnik, et temast jagub teatriinimestele, kes seda kunsti imiteerivad teatri lavasse näol. Teatrisoovitus. Minu nimi on Stefan Risto Evestus ja alalise teatri vaatlejana annan ülevaate oma viimasest teatrielamusest. Tallinna linnateatris on 2019. aasta viimase lavastusena välja tulnud Eerik Emanuel Schmidti Nygma variatsioonid. Lavale on toonud selle vene teatrilavastaja Artjom Karejev ning laval võime näha Andrus Vaarikut ning oma linnateatrilavade alguses olevat Egon Nuter. Artjom karjev on saanud juba mõne aasta eest märkimisväärse tunnustuse Eesti teatri aastaauhindade jagamisel. Nimelt on ta pärjatud 2016. aastal parima lavastaja tiitliga Vene teatris lavastatud ja siiani seal mängukavas oleva lavastuse vaenlane eest. Kahjuks on aga meie teatripildis välja kujunenud, et eesti vene teatritaustaga loomejõudude liikumine eesti repertuaariteatrite vahel on jätkuvalt pigem minimaalne, mistõttu on seda enam tervitatav kareijevi tegevus eesti repertuaariteatris. Careyevam valinud lavastamiseks viimase paarikümne aasta jooksul maailmas võidukäiku tegeva prantsuse Belgia päritolu autori Schmidti. Et ise on tuntud selle poolest, et on pakkunud teatri ilmale oma näidendite kaudu väljatoomiseks määrava hulga kaasnajal kõnetavaid, teemakäsitlusi ja töötlusi annab sellest tunnistust see, et Eesti teatris on tänaseks mängitud kümmekond tema poolt kirjutatud erinevat näidendit. Mõnda neist isegi juba paaril korral. Tasub veel mainida, et linnateatris värskelt mängukordasid koguv Enigma variatsioonid on kodumaise publiku ees juba teist korda. Esimesel korral katsus materjaliga jõudu Mikk Mikiver 2001. aastal Ugalas ning peale lavastaja endale teise tegelase rolli kaasatud Tõnis Mägi. Mingil ise äralikul põhjusel ei õnnestunud endal viljandi lavastust näha, mistõttu ei oska välja tuua materjali käsitlemise erisusi võrreldes tänasega. Küll oli aga intiimsete teemadega tegelev isiklikku kokkupuudet pigem eeldav teater esitatud tol korral Ugala mammutsaalis. Sel korral on aga tegemist nii esitajatel kui publikult vahetut kohalolu pakkuva linnateatri väikese saaliga. Olen alati pidanud materjali taasesitamisel nõutavaks eelduseks lavastajapoolselt eriliselt tunnetatud lähenemisvajadust materjalile annab ju selle teadvustamine ehk enim põhjuse mingi teema uueks väljatoomiseks. Nagu mainisin, siis ära testitud järeldusele jõudmine on puuduliku vaatajakogemuse pinnalt välistatud ning põhjusi tuleb otsida näidendis käsitlevatest teemadest. Enigma variatsioone varjutab igal sammul müstika. Seda Nielgaari muusikateosest kui Smitty lavastusest lähtuvalt muusikateadlikule vaatajale on üldteada, et Elgari Enigma variatsioonides on lasknud autor otsida tuntud teemat motiivi ning olevat selle oma kompositsioonis nii osavalt ära varjanud, et selle ala professionaalidki pole suutnud mõistatusele adekvaatset lahendust leida. Mis omakorda on viinud kahtluseni, et kas see mõistatus on üldse olemas ning variatsioonidele on lisatud sellega ehk taotluslikult eriskummaline, müstiline mõõt. Kuigi mõistatuste lahendamine on alati väljakutseid esitav, siis tuleb sellest avantüürist mõistlikult ka siinkohal loobuda. Muusikalisel taustal on küll lavastuses oma kindel kätte võidetud positsioon kuid liiga lihtsustav oleks end lavaloo puhul vaid sellest kanda lasta. Lähenedes laule endale, võib sisu kohta vihjata, et ka näidendi enda teemaarendus ei ole vähem salapärasema kaaluga. Tegevus toimub ühe päeva jooksul ühel norra saarel kusjuures päeva kulgemise veenva esitamise tänu kuulub video ja valguskunstniku erilisele koostööle. Sellist eraldatud keskkonda peab oma tagalaks Nobeli preemia laureaadiks. Tunnustatud kirjanik, kes on äsja lõpusirgele jõudnud oma 21. teosega. Pealtnäha vabatahtlik, kus ja nauditavas üksinduses on jäänud talle peale loomevabadusega valik otsustamaks kõrvaliste välistegurite hulga ja määra üle oma elus. Nii vaimsete kui füüsiliste kaitse vallidega ümbritsetud autor hakkab tasapisi kaotama kontrolli alles siis kui tema juurde saabub intervjuud tegema kohaliku maakonnalehe ajakirjanik, mees, kellel on varuks saladuste pakett ning eesmärgiks kirjaniku stabiilse ja tundeelust räsimata keskkonna kõigutamine või ehk isegi hävitamine. Millest kõneleb meile see kahe mehe vahelistest ootamatutest pööretest kantud kohtumine ehk sellest, et inimeksistentsi viis on müstiline ning selle koodi eesmärgistatud lahti muukimine teise poole poolt suhteliselt võimatu. Või ehk ka sellest, et armastusel on erinevaid lubatud variatsioone võib-olla ka sellest, et üksindus pole kunagi vaba valik ja armastuse tundmiseks ning avaldamiseks ei saa selle vormi- ja sisunõuded olla teadlikult defineeritud. Seda lugu ilmestab inimese võime jõuda haiget saamise ja tõrjumise kiuste teise inimese tegeliku loomuse avastamiseni. Isegi kui selle hinnaks on aastate jooksul püstitatud ja platoonilisuse reeglil püsiva kujutluspildi lõhkumine ning selle asendamine šokeerivate ülestunnistustega. Seni tunnetatud aluspinna julm paigast nihutamine on selle loo reegel. Piiride paigast vedamine ei kulge selles loos leebelt. Sama selgivad eemalt üksindusest loobumise ja lähedase vajaduse varjud. Armastuse ainuõiget käsitlust ei tasu otsima minna. Seda ei esitata. Kuid selle olemust ja kõike haaravust aimatakse ja aktsepteeritakse. Viisid ja tõdemus, et mille kohaselt elati, võivad igal suvalisel ajahetkel vajuda olematusse ja sünnitada sel hetkel veel vaid aimatava uue ise või siis koosolemise vormi. Laval on kaks meest, aga ometi esineb nähtamatu tegelasena veel üks laine naine, kes on nagu armastuse tööriist aidates selgusele jõuda meeste üksinduse põhjustes ja selle pinnalt tehtud valikutes. Naine on selles loos müstiline olend, nagu ka inimhing, mis seni oleks nagu pakkunud meestele kõik vajaliku. Ometi, olles pigem põhjuseks arusaamisele jõudmisel. Seega psühholoogilise teatri võtmes ja ootamatute teemakohaste plahvatustega. Enigma variatsioonid meie tänases teatris oma kohta väärt ilmselt samasuguste põhjendustega kui armastus, inimelus enese lahtikirjutamise ja seega kestva ära lõigatud likvideerimise nimel tasub teha pingutusi avastamaks seni teadmatut ja seda ikka rahuldustpakkuv oma lõpplahenduse suunas. Neil lavahetkedel, kus usk olevasse omasson kaotatud aitavad arusaamisele lähemale laval kõlavad müstilise koodiga varustatud Elgaari helid. Seda loomulikult Enigma variatsioonide näol. Nagu lavastusest aimdub, võib kuluda inimese viljakas eluaeg sellele, et lahti muukida kordumatut ja vaid enesele omast armastuse koodi. Et seda tunnistada, et selle järgi elada. Andrus Vaariku ja Egon Luteri sooritused aitasid sel korral selle taipamisele kaasa, kui trollide värskuse arvelt oli selle hinge inventuuri juures tunda teatavat distantsi. Vahepeal ollakse veel kuskil ehk eneselegi arusaamatus vahealas mis eraldab osatäitjaid tegelaskujudest. Ja ehk ongi siis mitte Nygma variatsioonid varustatud muusikateosele sarnaselt müstilise koodiga mille läbimurdmise eelduseks on reaalne kogemus mõlemalt poolelt. Seda nii üksinduse, kogemise kui armastuse teadliku defineerimise osas. Karjäär on teinud Eesti repertuaariteatris tuumakalguse näitlejatel jätkuvaid jõudu, seda erilist lugu veel suuremaks luua. Tänases saates rääkisime Rakvere teatris teatris Vanemuine nähtud Ingmar Bergmani filmide põhjal valminud lavastustest. Teatrisoovituse andis stevent Risto Evestus. Kuulake meid kahe nädala pärast jälle.