Teatrivaht. Tere ja head uut aastat kõikidele teatrisõpradele. Tänases saates räägivad Valle-Sten Maiste, Madis Kolk ja Meelis Oidsalu lavastustest Linnade põletamine sest meid on õpetatud madusid kartma ja identiteedikabareeteatrisoovituse annab Rein Lang. Aga enne saate põhiteemade juurde liikumist on meil öelda aga paar administratiivset teada on, et esmalt on muutunud saate eetriaeg. Alates tänasest oleme eetris laupäeviti kell 14, null viis. Ja teiseks on meil vaja parandada üks eelmises saates tehtud viga aasta kokkuvõtvas saates säravamaid näitlejatöid loetledes ajasime kogemata omavahel sassi kaks õde, Amanda Hermiine Künnapas ja Aurora Aleksandra Künnapas. Head kuulamist. Teatrina. Üheksandal novembril läinud aastal esietendus Draamateatri väikesel laval kauaaegse pealavastaja, nüüd sa siis draamateatrijuhtiva lavastaja Priit Pedajase käe all, kirjanik Kai Aare Laidi romaani linnade põletamine järgi tehtud samanimeline lavastus. Linnade põletamine on siis ajaloolise taustaga isiklik nii-ütelda perekonna lugu, seal räägitakse ühe lapse silmade läbi, tan seal lavastusest, siis nii-ütelda sirgub päris lapsest noorukiks tütarlaps Tiina, tema silmade läbi räägib, ollakse vastuolulisi siis nõukogude aja okupatsiooni esimesi aastaid ning taustaks on siis tema vanemad, et abielu purunemine, mille taga omakorda on võimalik, et ka tema vanemate vastavalt kulunud ja siis läände pagenud esimesed armastusega, aga siis ka nõukogude ajal isa süvenev mängurlus, sõltuvus ja emaarmastuse otsimine perekonnast väljaspool selle tõttu dramatiseerinud kudagi Kai Aarelaid ise, ta on dramaturgiat ka pinud, mis oli selles mõttes siis loogiline ja võib ka vist kohe ära öelda, et suhteliselt õnnestunud valik. Pille Jänes oli lavakujundaja Ann Einberg videokunstnik. Videot on selle lavastuse puhul ka esile toodud. Mängisid nooremast põlvkonnast Teele Pärn ja Christopher Rajaveer ning siis draama tri kuldne kahurvägi. Ülle Kaljuste, Maria Klenskaja, Tõnu Oja ja Jaan Rekkor. Tegemist on sellise panoraamlavastusega läbi mitme ajastu, kus tegeletakse küsimusega, kuidas minevik jutustab ennast oleviku välja või minevik jutustab ennast tänapäeva, kuidas minevikku, mured, raskused Mahas algamised, muu selline olevikus kaasa räägib Priit Pedajas on teadupärast sedasorti temaatikaga tegelenud kõige väljendusrikkamalt minu nägemust mööda siis Madis Kõivu dramaturg ei ole tehtud lavastust, kusjuures ning ka Kai Aarelaid romaanikirjanikuna, aga tema esikromaan vene veri tegeles sama laadi küsimustega, lisaks oli selles lavastuses veel Priit Pedajase omane selline raske minevikku helgeks mõtlemise moment ja lavastuse sisulistest teemadest. Noh, seal oli Kai Aarelaiu siis selline teema, mis puudutab sellist, kuidas ütelda rahvuspiiridest või rahvuslikest piiridest suhetes ülevaatamise võimalust, aga samuti ka seda, kuidas rahvus piirab inimestevahelist suhtlust. See oli üks alateema kindlasti teine alateema on noh, vastuoluline ajaloopärand üleüldse mingite selliste märgiliste ajaloo sündmuste üleelamine nagu Stalini surm, erinevalt Nõukogude Liidu vennasrahvaste erinevad reaktsioonid sellisele sündmusele, selliseid ajaloomomente samuti kuldne eesti aeg, kuldsed eestiaegsed, mehed, kuldsete eestiaegsete meeste väärtused, nende väärtustega toimetulek nõukogude argipäevas. Kuidas nõukogude argipäev neid rapsis, aga samuti oli lavastuse üks keskne teema ikkagi sellised ajad, peresuhted, ühesõnaga vanemate vahelised suhted vanematega mõranenud armastuse ja mõranenud kooselu mõju siis lastele ja, ja kõik, see oli antud siis läbi peategelase Tiina ehkla, see, keda siis fantastiliselt taas kord kehastas Teele Pärn läbi lapse silmade ja üldjoontes vähemasti mina jäin väga rahule, lavastus puudutas mind ja pani nii mõnelgi teemal ka mõtlema, kuidas sul Madis ja see oli noh, mitmes mõttes väga-väga oodatud lavastused, just nimelt sa mainisid siin Pedajase teemasid ja juba Kõivu ja, ja Frilyni välja ja muidugi ka aarelaiu enda romaan pani ootama lava tõlgendust, selle lavastuse puhul tuleb välja tuua sellist väga-väga selgelt väljapeetud stiiliühtsust ja siukest maitsekad vormi. Aga ma lihtsalt mõtlesin seda, et kui teadlikult seal mingit ruumi küsimuse dikteerisid näiteks seda näitlemislaadi Pedajase, kogu see kogu, see selline üldse väga, väga ruumitundlik ja selline music kaalne lavastuslaad. Muide nüüd linnade põletamise kavalehel tsiteeriti Gaston pass laari, mis pani kuidagi kuidagi eriliselt ootama mingisugust kontseptuaalset lähenemist ruumile. Aga kas see oli mingi paratamatus või, või oli see teadlik soov Pedajasel, et nad mängisid seda selles väga kammerlikus väikeses saalis, kuhu mina ise ei oska neid Pedajase maailmu ära mahutada, noh, minu taju jaoks oli kuidagi juba algusest peale eos niimoodi nagu klaasi taha või vanasse albumisse paigutatud sinna praktiliselt kahemõõtmelist ruumi, mida selle ruumi väiksuse tõttu võimendasid veel need videolõigud, mis ei ole etteheide, lihtsalt minu jaoks oli see väga selge stiili võti, et kas see oli selline teadlik valik, et teemegi niimoodi või tingis selle mingisugune paratamatus? Ja sellest tulenevalt ka noh, vaatasin hopi saadet, kus Jaan Recoriga räägiti rollist ja Rekkor rääkis sellest tema tegelase isa siis Peeter kes oli siis hasartmängusõltlane ja nagu sellise tohutu hoop sessiooni küüsis ja kuidas, nagu valdas teda ja ütleme seda hävit nähtavat kirge, mis lõhub või põletab linnad nii-öelda. Et see oli mängitud nagu hästi stiilipuhtalt, aga ikkagi nagu läbi mingisuguse vana fotoobjektiivi. Et me nagu ei näinud seda protsessi minevikust läbi oleviku tuleviku, vaid me juba nägime, et lavastaja ja näitlejate vaatepunkt on tänane olevik, millelt nad vaatavad vanu pilte. Aga ma ei saa öelda, et see oli esteetiliselt huvitav, lihtsalt see oli minu jaoks natukene nagu ootamatult ja mõnevõrra oli seda seda võtet, et noh, kandsid nagu ka teised näitlejad sinu poolt mainitud Teele Pärn ja jällegi sellise ühtse ansambli nagu või noh, et, et see ei olnud nagu juhuslik, vaid vaid see selline kergelt stiliseeritud, kergelt olmetasandist tõstetud või sellisesse mustvalgesse fotosse retušeeritud sellised elupildikesed minevikust noh, väga, väga stiilne, väga lakooniline, aga väga mõjuv oli see Maria Klenskaja, tädi Iida ja teised kõrvaltegelased. Aga just see, et see tõenäoliselt oli kontseptuaalne, näitas just nimelt sinu poolt esile tõstetud Teele Pärna peaosa Tiina rollis, kes üritasin etendust vaadates nagu jälgida, et neid ajahüppeid. Ja kui ma nagu nägin neid ajahüppeid. Ta oma rolliga. Ma olen küll vaielnud mõne inimesega ja mõned nägid seal muutusi, aga see, et mina ei näinud rollis vananemise ja noorenemi, siis see ei ole mitte etteheide, vaid mulle tundus, et see oligi nagu teadlik kontseptsioon. Et siis, kui see lõpuosa, mida me ei hakka siin välja lobisema, kui see lõpuosa nii-öelda lükkab selle vana pildialbumi kinni ja laseb ruumil liikuma hakata, et siis siis me nagu näeme selle, kuidas Tiina läheb nagu eluga edasi, aga selline selline väike minu jaoks ei ole tore nüanss, mille kohta üks vestluspartner ütles, et see ei ole nii, et see oli juhus, aga minu arust see ei olnud juhus ja see oli just nii, et kuidas Kristofer Rajaväe eri poolt ka väga toredasti mängitud, see vene poiss Vova, kuidas sel ajal, kui tema sõbranna Tiina ei muutu ei vanuselt ega oma, noh olemuselt sel ajal Voova vene aktsent märgatavalt väheneb, et mulle tundus Pedajase tundlik, musikaalne kõrv on selle sättinud kontseptuaalseid just nimelt see selline perekonnaalbum, kus sa sellise väikses suurendusklaasiga teed mingi väikse vimka aeg-ajalt sisse, et kui sa tahad endale oma mineviku kohta valetada. Nojah, et võib ka veel küsida, et mida siis me saame sellest vastikust ajast nagu kaasa võtta, kui me räägime sellele lavastusele tuginedes või sellest lavastusest tõukuvalt. Et Kaja Kann on kirjutanud väga huvitava arvustuse Postimehes sellel teemal ja ta püstitab seal ka nagu kas sellist põhilist küsimust, et üks küsimus on siis et millal sa võid okupandiga mängima hakata või kuidas läheneda sellele okupandile ja nagu kaja arvustusestki välja paistab, on see olnud meie kõikide jaoks ikkagi teataval määral teema. Ta on ta teema siis olnud, oleme me ta iseenda jaoks teemaks teinud lapsena. Minul oli ikkagi küll igasuguse vägikaikavedusid oma maja venekeelse elanikkonnaga, kus oli 80 protsenti majast, oli venelasi või on need vanemate poolt ära keelatud suhted, nagu me natuke nägime lavastuses ja nagu ja oma arvustuses välja tõi, et, et see on mingis mõttes huvitav küsimus ja sellest koletust ajast me tõenäoliselt ikkagi saame kaasa selle teadmise, et selline vahetu inimlikkus peab poliitikast alati üle, ulatub tuba, et seda poliitikat tuleb ajada ja peab ajama alati, aga mingis mõttes ikkagi vist vist teisel kujul, kui, kui väga vahetud inimsuhted ja teine väga huvitav teema vilekaja arvustuses püstitab ja millele ta minu meelest küll ei vasta, nii nagu mina lavastust nägime, on siis see, et kas nõukogude vanemate katkised suhted on nagu praeguste noh, kuidas ütelda kärg perede ja veelgi nagu pudedama suhtemaastiku selline noh, tagamaa või background, nagu nagu öeldakse ja kaja nagu natuke vihjab sellele, et see nõukogude aegne selline olmerealism on võinud selleni viia, siis mina nagu ei usu, et mina arvan, et ikkagi see tänane ajast on hoopis midagi muud. Tänasest suhtemaastikus on teatavas mõttes velgi midagi rajumate üle käinud, kui stalinism omal ajal oligi, et need on nagu erinevad sellised nähtused, aga igal juhul ta nagu noh, paneb see paneb küsima selliseid küsimusi ka, mis puudutab inimsuhteid, et, et kas on õige siis hoida iga hinna eest kinni ka täiesti purunenud suhetest ja tunda seda kõrvuti magamise vahel olevat seina, nagu see nõukogude ajal oli paratamatu sageli juba seetõttu, et kord patareid oli väga raske vahetada ja inimesed pidid koos elama ja tänapäeval kohe, kui sokid vedelevad esimest korda maas, kolitakse laiali, et ta pani mõtlema ka niisugustele küsimustele iga niisugustele aseaine otsimise võimalustele, mis paradoksaalselt on jäänud samaks tegelikult selline mängurlus. Noh, seal oli napsisõltuvus ja mängurlusest sõltuvus ja, ja noh, ma ei oska öelda, võta napsisõltuvusega meie ajal lood võib-olla veidi paremad, aga tundub, et see mängurluse sõltuvus sellise noh, kuidas ütelda, probleemide ees kõrvale põikamisena on jäänud nagu ajatuks või ajad üle elanud, et selliste väikeste vihjete ja fragmentide näol oli väga huvitavaid küsimusi minu jaoks, aga siiski ma tahaksin ka mõned kriitilised märkused teha, ma ei tea, kuidas Madisson sellega nõus. Mulle tundus, et siiski noor põlvkond mängis vanad kuidagi üle või selles mõnikord mängib mõni näitleja nagu nimme üle ja ekstra üle teiste, aga, aga seal pole, tundus, et nagu vanad, kui ma nüüd Tõnu Oja sellest välja, Ma arvan, Tõnu Oja tegi küll väga armsa rolli, aga teised draamateatri vanema põlvkonna näitlejad ei mänginud nii suure leidlikkuse ja välja joonistatuse ja kirega minu arvates, sest kui Christopher Rajaveer Teele Pärn, kes mängisidki väga hästi, see vana terasse rallides oleks olnud midagi kehva, aga noored nagu tegid nii suure kirega, et kui mina oleks olnud varem näitleja, oleks sellest kaasahaaratuna endale nagu veel suurema sunduse peale panud. Vot sellise sunduse nagu Meelis on kirjutanud Marika Vaariku puhul, et veel veel veel veel, et vääname veel. Et see oli üks asi veel, mis mulle jäi nagu niukse probleemina silma lisaks sellele ruumi probleemidele, nagu millega Madis osutas, et, et lavastus on ka välja või etendused on välja müüdud kuni kevadeni, et võimalik, et oleks pidanud teater seda paigutama suurele lavale ja, ja vahel on tehtud ka sellelaadseid, ümberpaigutusi, aga aga jah, praegu tundub küll, et väga erinevad vaatajad on nurisenud selle üle, et see väike lava jääb nagu lavastusele kitsaks teatriva. 28. septembril Tõi Karl Koppelmaa Kanuti Gildi Püha Vaimu saalis teater Kelm egiidi all välja järjekordse uuslavastuse, sest meid on õpetatud madusid kartma. Väga tun tavakelmi ja koppelmaa käekirjaga lavastus, millele noh, väga olulise. Karl koppelmaal on vähe sellest, et tal on alati tihti esinäitlejaks Lauli Otsar, on tal ka Se kunstnikke, Tiim Johannes Valdma, Karoliina Kull, Martin Koldits, et nad ajavad nagu sellist selget esteetilist joon nii visuaalses mõttes kui minu meelest otsivad ka näitleja näitlejatehniliselt ja dramaturgiliselt seda selle lavastuse selliseks lühitutvustuseks. Põhimõtteliselt võibki tsiteerida ka teatri enda pressiteksti. See on lavastus inimseisundist, inimeseks olemisest ja inimeseks olemisest loobumisest. Selles on tegelaste ja nende läbi meiegi püüdlus millegi kõrgema poole ja paratamatu Ikaroslik läbipõlemine ja langemine ja samas on argipoeetiline reserveeritud ja suuri teatraalseid tundepuhanguid, vältiv mõtiskluste ja lugude kombinatsioon. Son paradoksidega leppimise medit. Dotatsioon. Kaks tegelast on laval Lauli Otsar noor naine, kelle puhul see põhitunnus, mida me tema lugude ja muude vihjete kaudu nagu temast esmasena teada saame, on see, ta tarvitab palju alkoholi ja siis on Kristjan Sarv, kes mängib sellist taksojuhti. Ja noh, need kaks tegelast laval nad nagu on dialoogis ja nagu ei ole ka, nad esitavad kumbki oma monolooge, aga Nende monoloogid on võetavad ka täiesti eraldivõetavate sisemonoloogi täna. Ja sellistel puhkudel noh, saab hakata rääkima just nimelt neid, selliseid natuke trafaretseid lauseid, inimeste võõrandumisest, inimeste üksindusest ja sellest, kuidas see on jällegi nagu tänapäeva inimese pärisosa ja ja kuidas sellega kaasneb mingisugune tohutu taak midagi anda. Et mis mulle nagu üldse nii selle lavastuse puhul kui ka kelmi varasemate asjade puhul on, on nagu meeldinud. Et lisaks sellele, et nad tegelevad suurte teemadega, no minu minu pärast kas või seesama eelmine lavastus, Ave Maria, ei madude lugu, ega Ave Maria ei ole oma kuidagi vormilt sellised suured mastaapsed, pretensioonikas lavastused, pigem isegi võib-olla sellised kammerlikud tagasihoidlikud, mille puhul võib-olla esimese hooga võib öelda, et nüüd tegemist ei ole selliste lavastustega, mis peaksid jääma aasta mingisuguse edetabeli absoluutsesse tippu. Küll, aga see protsess, millega Karl Koppelmaa ja tema seltskond neid just nimelt neid võõrandunud inimsuhteid lahti võtab, kuidas ta püüab neile leida neid sõnastusi see, kuidas ta nagu otsib nendele keerulistele ja natukene ennast juba ära tühistanud kirjeldustele selliseid taju, vasteid, selliseid asju? Ta mitte ei deklareeri meile seda, et laval on kaks üksildast inimest, üks uputab seda alkoholi, teine lõbustab ennast noh, öise taksosõidu ja binokliga, naabrite eludest osasaamisega. Et ta nagu näitab seda mõnes mõttes normaalsusena just nimelt see annabki vaatajale, kui sa lähed sellele lainele, see annabki nagu vaatajale tajuda neid samu tundeid. Väga huvitav on või noh, tähendab huvitav, aga selline väga toimiv ja võib-olla natukene isegi nagu tavapsühholoogilises mõttes ebameeldivalt, aga igal juhul lavastuse kontekstis taotluslikult see peaaegu katkematu muusikat ka rida seal lavastuse taustal. See ongi see, selline lõpmatu protsess, mis su ajus toimub. Et needsamad pained, needsamad püüdmised põgeneda olgu siis alkoholi sisse või, või sellest välja, et see on lihtsalt üks laul, hullem kui teine, vahetab teise välja, see on nagu mingisugune selline öö peale jäänud suur jooming või mingisugune pidu, kus ja on jäänud see muusikat mängiv aparaat lihtsalt peale ja, ja see ei lõppe ja ei lõppe ja ei lõpe. Et sellised taju vasted, mida siis aeg-ajalt nagu katkestavad siuksed, noh, ma ei tea, minu pärast kasvõi see džinni korgisisin selle avamisel läbi selged olmeliste tajude, tehakse nende kahe tegelase seisund nagu, nagu sisemiselt, et sul on nagu antakse mingisugune võrdluspind. Vaata muidu see, et kui, et me hakkame rääkima joobes sellistest suurtest asjadest, et kaine peaga nagu ei, ei söanda rääkida, et see kõlaks liiga labaselt, see meenutab kohe mulle vähemalt esimese autorina Võrpaaierit, et kes nagu sellise kasvõi oma joobnute näidendi kaudu siis loob selliseid. Loob omamoodi äraspidise pildi sellest, kuidas inimesed räägivad oma elus suurtest asjadest ja kuna nagunii-öelda otseteed nendeni ei jõua, siis sa lähed nagu läbi sellise filtri. Ja lõpuks siis julged ära sõnastada selle, mida sa nagu argisituatsioonis ei julge, et siis nagu selles madude loos ma ütleks, et need inimesed nagu ei räägi suurtest asjadest, nad nagu ei mõtle oma elule selliseid, mingisuguseid suuri narratiive suuri narratiive, et vaid just nimelt nagu noh meenutame kasvõi selle loo, kas see oli vist äkki algus päris alguses, kus Kristjan Sarve tegelane meenutab seda, kuidas, kas ta vist kooli ajal pidi kirjutama mingi mõistujuttu, mis tal nagu mis tundus talle tobe ülesanne, ta tegi selle ära ja, ja see kõlas väga sellise mõistu kõnelisena ja mille, mille moraal või see põhiküsimus, kuhu jutustaja jõudis, oli vist see, et et kas on vahet, kas surra mäetipul või jalamil, vot sellise sellisele lavastusele saab läheneda niimoodi. See ongi see inimese seisund, see on eksistentsiaalne piirsituatsioon, seal võõrandumine ja üksindus. Aga seda saab võtta ka nagu niimoodi seestpoolt praktikuna, elu praktikuna, et kuidas need suured sõnad meile on tajutavaks tehtud, et me päriselt ka ennast nendest situatsioonidest saaksime ära tunda. Küsin vahele lihtsalt täpsustuseks lihtsalt, et kuidas selle selle Ave Maria puhul paistis silma hästi selline vaene kujunduslikult argu tehtud selline vaene pilt või noh, ütleme isegi nagu nimetrindi teatarlik selline visuaal. Et kuidas seekord see visuaalne pool lahendatud oli. Mulle tundub, et ta oli suhteliselt samalaadne ja noh, seda indi teatrit on indi. Teatri mõiste on kelmi puhul tõepoolest nagu kasutusel. Ja võib-olla ta õigustab ennast ma kõigepealt nagu Madisele ütleksin vastu seda, et mina ei saa käsitleda näiteks Ave Mariat ja madusid, noh, sellise ühtse sidusa jadana. Et minu jaoks ikkagi mina väga madusid oleksin nõus küll aasta tipplavastuste hulka täiesti lugema ja kalaulja Otsari rolli madudes üheksa aasta silmapaistvamad, kas rolliks pidama ka Ave Maria puhul mul ikkagi kerkisid küsimused, mis võib-olla meil siin saates on ka üleval olnud, et kus maalt läheb piir hindi ja päris jama ja Amatöörluse vahel, et mul tegelikult Ta oligi madude üle just seetõttu tohutult hea meel, et mulle meeldis Karl Koppelmaa paar esimest lavastust, eriti revolver, aga samuti ka sa vann ja siis ma hakkasin kelmile nagu tohutult kaasa elama. Ja tegelikult siis ma ei saanud nagu enam jalgu jalgu kaua aega maha ja ma kogu aeg nagu tahtsin, kui öelda midagi sellist, et milleks on vaja ühel noorel lavastusel nii palju teha, et ta kirjutab ise ja lavastab mitu tükki aastased, võtku aeg maha, tal on nii väike saal, seal ei ole isegi seda publikunumbri survete timmigu ja nikerdagu ja, ja pangu rohkem hoolt vähematesse asjadesse. Ärgu tehku nii palju. Nüüd kui ma jah nägin seda madusid, siis ma sain oma hea tunde jälle tagasi, sest vana Karl Koppelmaa, kes oli minu esmamulje temasse oli tagasi, see oli väga vaimukas lavastus, see oli väga intellektuaalne. Lavastusse oli väga selliste tugevate kultuurilooliste vihjetega erudeeritud lavastus ja, ja selles mõttes ta oli ka väga kaasaegne lavastus. Ma püüangi põhjendada. Mina nägin seal küll nagu sellist tõepoolest, ta rääkis nagu näiliselt mitte suurtest asjadest või noh, sellisest argiaines oli argine ja madal, see oligi padujoomine päevast päeva kestnud padujoomine. Aga seal oli selline metatasand, mida raidtaimestik otsib minu jaoks nagu täiesti olemas. Seal oli nagu naisBukowski, mulle väga meeldis, et oli naisBukowski, sellepärast. Ta oli kohe näha, et lavastuse tegijaid oli kannustanud Bukowski või nendele meeldis nagu Bukowski vaimsus minule Bukowski nagu üldse ei meeldi, lugesin Bukowskite, mõtlesin, mis jama see on, kui seda hakata eesti keeles siin kujutustama, esiteks ta oli nii vastikult meesšovinistlik tütarde isana ja, ja hiljem nagu poolse ministriks pöördununa, ta oli mulle lihtsalt vastik. Aga teiseks ma olin sellise joomise juba nagu varem ära lugenud. Ega joomise, sellise, kuidas ütelda joomise romantiseerimise juures nad on kõik suhteliselt sarnased raamatuid ja kui sa oled juba lugenud Jerafejevit või isegi ma ei tea Raimond Kaugveri 40 küünalt või tee oma hullu päevaraamat soome ja ka see oli meil varem ilmunud. Tegelikult noh, selline joomise romantiseerimine oli, oli igav, need lõpmatud seksuaalsuhted sellel ajal kui nüüd romaane tõlkima hakati, olid nagu täiesti juba noh, kuidas ütelda mõttetud, et need võisid olla seitsmekümnendatel, kui pornograafiat müüdi kuskilt, et põranda alt võisid need olla võib-olla kedagi nagu raputavad, aga, aga kõik need seksistseenid olid täiesti nagu haigutama. Ajavad midagi erootilist Bukowski ei olnud, aga, aga jah, et mulle meeldis see just nagu pidades silmas Bukowski romaaniga naised, mis on räige mee šovinism, et siis selliseks Fukovskilikuks, seal oli Bukowski kangelanna ja Bukowski kangelanna. Bukowski on sihuke vastik, haisev vana mees, isegi raamatust paistab välja, aga Lauli Otsar oli kõike muud, ta mängis sellist dekadentsi väga nahka. Ta ei olnud nagu ebausutav dekadentlikuna, aga samas ta oligi ääretult võlu ja minu jaoks oli ikkagi meelde minu lapsepõlve lemmikkangelanna. Mis on siis Ernst Hemingway romaani ja päike tõuseb, peategelane Bret Ashley, kes oli selline noh, kuidas ütelda ka maailmasõjas kannatada saanud naine ja kes vahetas ka mehi ja lõi oma päevi surnuks, oli selline, noh, kuidas ütelda, väga-väga lennukas naiselupõletaja, Jaanika Juhanson, lavastas seda Rakvere teatris mõni aeg tagasi, aga vaat kui, mis on siis see metatasand mättad ongi selles, et kui Hemingway metatasand oli, noh, ütleme siis selline kadunud põlvkond ideaali, täitsa ta siis nüüdne metatasand oligi, esiteks oli ümberpööratud see siis noh, kuidas ütelda naistekad, ent, aga teine oli selline ikkagi noh, ütleme siis selline, seal oli ka vihjeid, noh. Jälk plaan, selle asja nimi, mulle meeldib see sõnajälg, bla jälgimisplatvorm, sellest on siis meie meie jah-sõna, neologistid on loonud sõna jälpla, jälgimisplatvorm ehk sotsiaalmeediat siis okei, ma mõtlesin, et see on see, millest metsik jälgi jälkla jälplase tähendab Facebook ja Instagram ja need on need jälplada, jälgi. Vaata mäletate selle peale Kristjan Sarv, tema mängisite tegelast Solba sellel olin, ma kardan, nimi ka juba pandud, et see kõlab natuke niimoodi, jälpla kõlab ka nagu Solba umbes aga et see oli jälpla kriitilise lavastus, et, et seal oli ka vihjeid sellele, et seal olid mingid siuksed tekst oli selline, et miks tänapäeva inimesed armastavad nii palju seriaale ja vastus tuli siis sellest Tarvustavadki seriaal, sellepärast et nad näevad tegelike inimeste elu, nad näevad täiesti fragmenteeritud, see elu tuleb nendele kätte jälpla kaudu Facebooki kaudu, seal on ainult mingisugused totrat naeratused, seal pole terviklikku inimest ja nad vajavad seriaale, sellepärast et saada midagigi terviklikumat. Seriaal on ju tükeldatud, aga nojah, et mis sorti dekadentsi oli, ma arvan, et see oligi selline kaasaegne, lõhutud? No see ei olnud nagu siis see esimese maailmasõja kadunud põlvkond, vaid see oli just see niinimetatud jälg plate kadunud põlvkonna Nernifestatsioon, et kui ma küsin, mis dekadentsi, mis üksindust, mis võõrandumist seal mängiti siis seal mängitigi sellist noh, kuidas ütelda sotsiaalmeedia põhjal loodud suhete pealt tekkinud võõrandumist. Nii et teie arust siis koppelmaa pani 10-sse. Seekord ma isegi tuleksin suurelise sildistusega kaasa ja minule pelma tegev jälplaste paneks talle ligi. Ühesõnaga jah, vabandust. Et ma kui nüüd jälle natuke vastata Vallele võrdluse kohta Ave Mariaga, et see, et, et kas neil on siis mingi sidus jada, et minul on hästi sümpaatne koppelmaa tegemised ja kelmi tegemised, aga ma võib-olla isegi ei julge panna talle neid kümneid või, või öelda, kas ta pani ühe või teise asjaga 10-sse, aga minu jaoks selle sidusa jada Ave Mariaga ja madudega ja, ja tema tegemistega moodustab just see noh see kõlab nüüd natukene võib-olla pateetiliselt tähendab öelda lisaks oma teemadele või kuna ta on ise ise dramaturg, ise lavastaja ise, noh, teatrijuht, kui ma nüüd ütleksin niimoodi, et lisaks oma teemade lavale toomisele saab ta väga suurt tähelepanu ka sellele sellele esteetikale, kuidas seda teha või otsib mingisugust spetsiifilist näitlemisvõtit, siis sellele on lihtne vastu väita, et no kuule, iga lavastaja ju teeb tööd näitlejaga, aga noh, samal ajal me näeme palju lavastusi ka noorte lavastajate poolt, kus ei saa öelda, et see oleks nagu selline mingisugune otsingusuund omaette, leitakse võib-olla mingisuguseid lahendusi selle või teise näidendi lavastamises. Aga mulle nagu tundub, et see Karl Koppelmaa otsing on kuidagi spetsiifilisem kuidagi nagu noh, et ta otsib ikkagi mingisugust esteetikat teadlikult ja sellepärast noh, mul ei ole midagi selle vastu öelda. Ei, Ave Maria ega ka maod ei ole 10, vaid on seitse, kaheksa, aga, aga ma tean, et, et kui me nüüd siin eriti siin aasta lõpus loeme kõikvõimalikke kultuuri edetabeleid ja eriti nagu päevalehtede retoorikas nagu hakkab kõrva ja silma see, see õhkamine, et ikka ei ole sündmusi, ei ole suurt romaani ei ole. Ühesõnaga, et elu on kuidagi igav ja tühi, sellepärast et te ei lõbusta meid piisavalt, onju, et minu arust siin on nagu see kultuuritoimetajate ja ajakirjanik ja vastutus nagu jälgida ja püüda ära tunda seda, mis võib olla seitsme aasta pärast, on see suur romaan või suurlavastus või suur uus teatri esteetika, et sellepärast mulle meeldib selliseid natuke põranda all nokitsemise jälgida. Et ma nagu koppelmaa tegevust vaatan natuke teise pilguga, kui, kui iga muud suvalist ühe näidendi lavalepanekut teatrina. Aga räägiks siia lõppu ka lühidalt lavakunstikooli 27. detsembril, ehk siis pärast vahetult pärast meie issanda sündi lavavalgust näinud identiteedikabaree-st ehk siis traheks shousse on Jüri naela juhendatava lavakunstikooli juures tegutseva rahvusvahelise magistriõpingute kursuse lavastus laval olid siis 24 näitlejad erinevatest riikidest ära tundsime ka mõned tuntud Eesti näitlejad, kes otsustanud magistriõpinguid jätkata. Rasmus Kaljujärv nimelt oli väga menukas, jõudis publikuhääletusel Suisaga finaali, et milleks sellest rääkida? Ühelt poolt seda võtta justkui nagu eksamitööna avaliku eksamitööna, nagu neid ikka mingite kursuste käigus tehakse, aga teisalt on rääkšõu kui formaat vaat Eestis siiski suhteliselt sündmuslik, peab mainima, et sellist noh, meil üldse oma sellist inglise keele sellesse Gweeerr Kalczurit väga palju ei ole vähemalt nähtavalt iga selline avaldus mõjub siis tahes-tahtmata selle taustal kuidagi sündmusliku või isegi noh, poliitilisena, et kui see eelmine paar aastat tagasi välja toodud rääk show lavavalgust nägi, siis kuuldavasti ka lavakooli sees käis eluterve diskussioon selle üle, et kas siis ja kus siis näitlejad peaksid oma nii-öelda soovahetusharjutusi tegema, et kas see peaks toimuma siis rahva silme all või siis kuskil black boksides vanemliku juuresolekuga ma nimetaks seda seekordsed identiteedi kabareed siiski lavastuseks mitte ainult selliseks nii-öelda rääk show harjutamiseks või eesti rahva harjutamiseks rääkšõu kui formaadiga kahel põhjusel. Esiteks, võrreldes eelmise korraga oli seal silmnähtavalt rohkem tööd olnud dramaturgil iga neist 24-st rollist, mida seal siis muusikapalade saatel esitleda. Tee oli suhteliselt hästi minu arust läbi kirjutatud lavastuslikult oli eri meediumid oskuslikult kombineerida. Ja ka see nii-öelda soopõhisus ei olnud seekord nagu määrav, et seal ei olnud kramplikult püütud esitada vastassugu, vaid naised enamasti võtsidki selliseid, et väga süngeid karikatuure naistest endist esitada, seal me nägime ühte tegelinskid, kes oli siis iluoperatsioonidega liiale läinud, nägime trükkardre, kui nii selliseid nii-öelda sotsiaalseid karjatusi tulid sealt ka teistest kihistustest ja ka need vahetekstid, mida esitas siis perenaist kehastanud Andrus Vaarik, olid ju vägagi selliseid täis väikeseid õrnu pits läheb Pepe valitsevale režiimile just selle nii-öelda valitsuse nii-öelda soovitud dub piiluda inimestele pükstesse ja küsida ja seal nagu korda luua, et avaliku korra tagamist siis magamistubadesse laiendada. Mina läksin sealt ära teadmises, et ma nägin poliitilise teatri etendust väga veenvat sellist avaldust, see, et seal vahepeal läks asi täiesti käest ära ja Rasmus Kaljujärve numbri ajal ilmus lavale üks suhteliselt heterojõmmi olemisega tüüp, kes vahepeal nagu show üle võttis. Ma ei tea, kas teie, ma küsin kõigepealt, kas teie selle sisse lavastatud, jah. Ma ei oska öelda, kas see oli selline. Minul jäi mulje, emmet ei olnud, sellepärast aga ta kordus. Käisime nägime erinevaid etendusi, kui ta kordus, siis ta ilmselt tuli sisse lavastajate ja küll, aga ta valis ikkagi publiku seast inimese, kes mulle tõite välja nägi, see kass oli prügniline habemega mees sinuga ei olnud, ta oli. Siis oli uskumatu see, kuidas Rasmus Kaljujärv suutis naisena ta oli niisugune Marilyn Monroe karikatuur Nõukogude versioon Mareli Moldovast, spontaanse mulje. Jah, aga siis ta oligi ilmselt spontaanses, see mees võttis vahepeal show üle ja noh, ta välimuse ja olemise järgi oli ikka nii hetero, kui olla sai ja see, mis seal toimuma hakkas, noh, see hämmastas saali ka, kõik see spontaanse, minu nähtud lavastuses oli tegemist eesti keelt, mitte rääkiv vähemastada jättis publikule muljet, ei räägi eesti keelt sellise väga kandilise maadleja olemusega mehega jah, et siis ilmselt otsiti hakata, tuli ka Rasmus Kalju pilku ja ja see oli Rasmus Kaljujärve hoolde usaldatud ja mina ka mõtlesin, et noh, mine tea, et ütleme nii, et mina ei oleks äärmist ebamugavust tundnud selles rollis, kuigi ma olen selliste show de osas väga avatud meelega, aga ma ei oleks tahtnud Rasmuse tantsupartner kindlasti seal laval olla. Aga jah, kõige sellega, nõustudes missa meelis rääkisid, oleksin mina ikkagi just sedasama silmas pidades nagu oluliselt kriitilisem ka mina arvan, et on ääretult vaja seda sort, tee vaatemäng ja ka sedasorti, eriti sellise, sellise häälestatud tundetooni ka kultuuri, meie kultuuriruumi ja olen ka lugenud sinu mõtteid mõnikord arvamuslugudest noh, mehelikkuse ja soorollide teemal ja, ja ela või noh, mõtlen ka enam-vähem sarnases suunas, aga, aga mind jäi häirima siiski tema selline noh, ütleme näärinäärišovlikkus ja, ja nagu niisugune mürtsuga liialdamine, tiimsuse vähesus ja sellise hingestatuse puudumine, kas kabaree sees läheb tavaliselt siis nutta, tikuma? Käigi seal, et ma oleks rohkem tahtnud, vaat kui tuli, see on Hiina teise etteaste oli see Hiina, kes minu, selles minu nähtud etenduses ka pääses finaali, siis tema tegi selle ees. Kuidas ütelda, Tiina, tudeng, Hiina tudeng jah, ja tema tegi selles noh, kuidas siis ütelda kammerlik kuuma ja väiksema mürtsuga show, kus ta nagu püüdiski mõjuda, veetlev, vana ja taid top pinud oma kintsu kohe nina alla, vaid noh, seal oli ka mingisugust sellist pieteeditunnet ja rootilisust ja midagi sellist ja ma arvan, et sellised asjad ei peaks päris k näärishows puuduma, et see meenutas mulle natuke ikkagi sellist nagu Freslingu, et seal ei olnud nagu midagi tegelikku, see oli niisugune löra kyll liha näkku ja vaata. Selle taga oleks olnud nagu rohkem rohkem intiimsust, mis mind veel häiris, häirisid sordilgiinsesse, tahtsid, et keegi oleks selle vahepeal, tähendab, see aastas oleks pidanud jääma samale tasemele, ma kindlasti ei arva, et seal oleks pidanud euroopuks ei läinud. No oleme ausad, rapuks ei vast läinud jah, aga veel tahan öelda, ma tahan öelda ka seda, et seal puudus selline identiteedialane sidusus ehk mahutame selle ikka sisse. Ühesõnaga, kui ma vaatan, et, et seal oli seemnefiguur näiteks nagu Grace Jones, üks minu lemmiklauljaid üks läti tüdruk oli kostümeeritud, siis nagu täiesti vahetamiseni Kress Jonsiks Jamaica diskolaulja annaks 80.-test 70.-test aastatest ja ta nimigi oli sealt shows ja siis ta pandi veel laulma Queeni ja David Bowie igihaljast diaandepreša siis noh, vaata omal ajal, kui Kress JUMZ tuli siis mõtisklete selle üle, et tema on see küborg don Haravegi traktaati kohandati temale, kõik need mõtted misse soolisusega annab teha, seal oli mingisugune perspektiiv, aga vaat nüüd mulle tundus, et need nii-ütelda ajalukku, see kultuurilugu nüüd olid kuhjatud kokku kui, nagu sült, nagu rosolje seosetult identiteedid, tult ta oli küll kostüümid, liikumine, kõik see oli niisugune mürtsuga ja v. Seda oli väga lõbus jälgida, ma lahkusin lõbusas tujus, aga niiguma mõtlema ka on siis mu mõte läheb sinna, et see oli, kuidas ütelda halvasti traageldatud rosolje, seal ei olnud hingestatud, läbi mõeldud seosed ja seetõttu ma tahaksin natuke vastu vaielda sellele dramaturgia osale, et kuigi sinna oli tõepoolest nagu sisse kirjutatud ja noh, mitmekesist dramaturgiat, alates Putini pruudist kuni soovahetusoperatsiooni, kuni ta oli seal iga tants esitas ka teatavat lugu ja need lood harmoneerusid omavahel, siis minu ootused järgmisel aastal oleksid sellega mindaks ikkagi veel tunduvalt kaugemale muutataks kantiimsemaks, muututaks ka hingestatumaks. Ma olen igati nõus valle sinuga, sest et noh, see oli see formaat, et ma lihtsalt mõtlesin, et miks, miks mul oli kohati sarnane tunne, et et see natuke ka selle formaadi paratamatus, et tõepoolest meil Eestis ei ole seda ju nagu eriti palju ja Jüri naelal sellise osava osava pedagoogi ja osava turundajana tal oligi nagu hea võimalus nagu kõik Ühes välja pakkuda. Aga seesama mulje, mis sa mainisid, näärishow, et ka mul tuli meelde see, et meie idanaabrid armastavad aastavahetuse paiku. Umbes mul, mul tuli mingi Moskva restoranvagunitunne kohati ja, aga see ei ole nagu isegi väga kellegi süü küll, aga ma hakkasin, ma seal, see oligi, vabandust. Ma pean sekkuma, see oli esteetiliselt ju, oligi näärideks mängitud. Tõnis Kasemaa laemaal see ultra dokumentaalne või fotorealistlik, see oli ju karraga kaetud ja mitte sellepärast, et Tõnis Saadoja oleks fotorealismi, sest vahepeal väsinud ja käinud oma teost täiendamas. Vaid see oli ju täiesti teadlikult mängitudki nääriliseks. Aga miski ajas ajavaheliseks nii-öelda ruumiks. Aga seal võib-olla ongi see, et see on nagu just see paratamatu olukord, et kui sulle pakutakse sellist kõik ühes asja, kus on hästi palju eos, et siis hakkadki vaatama sellesama pilguga, et, et mis seal kõik veel oleks, et just nimelt sa mainisid ka, et see et see on nagu osa laiemast Kuirgaltchest, mis ei pruugi üldse piirduda üleüldse ainult sugudega, vaid ka muude füsioloogiliste ja, ja selliste mängudega, pluss Jüri naela enda. Noh, enda jutt sellest, et miks, miks see ikkagi on lavakooli õppetöö osa, et, et see ei ole mitte lihtsalt see, et mehest naiseks või naisest meheks, vaid et sa ihud välja selle oma hästi tugeva alter ego, mille pealt sa hakkad etendama mingit karakterit, pluss see võimalus ja, ja loomulikult on seal see meelelahutuslik roll, aga samal ajal mujal on sellel ka väga tugev see stand-upi element on ju, et kui kõik asjad, mida sellega saab teravaks sihuda, on kõik sellises ühes com otis, millele vahele pikitud paar pehmet EKRE-suunalist nalja, siis on nagu kahju sellest, et seal ei ole uuritud sügavuti neid teemasid, mida võib-olla selle selle identiteedikabaree ka lavakunstikoolis võib-olla annaks teha, et oli, oli, oli väga põnevaid neid karaktereid, aga oli ka Mu meelest sellist lihtsalt sellist väljapoole suunatud etendamist ja noh, aga nüüd hakata siin amatöörina rääkima, et kas see oli nii või, või mitte või, või kas ma eeldasin siis mingit psühholoogilist läbielamist või mitte, et see, see juba eeldab tervikut ja noh, et tõenäoliselt on näha, et tööpõld on lai, aga jah, et see, see esimene pääsuke oli selline jah, nääriš, aga ikkagi võrreldes eelmise korraga on suur samm edasi tehtud ägitud eelmist korda, kahjuks noh, loomulikult on, kuhu areneda, aga seal ei oldud jäädud, ainult et sellise noh, nii-öelda eksamitöö tasemele, üksikuid ülesandeid lahendama. Et see terve see ballett, mis küll oli küll kaootiline, veidi ja mittenarratiivne, seal ei olnud mingit suurt narratiivi, mida need 24 etteastet oleks võinud teenindada, tegelikult küll jah. Aga seal seal noh, ütleme pooled neist olid ikkagi väga huvitavad, kas näitleja esituse tõttu või siis selle teema seetõttu ja ka sealt mingit narratiivi otsida, siis noh Andrus Vaarik nimetus korduvalt ülesastujaid pervertideks. Ja lõpuks ta ütles, et püüdkem tähele panna ka teistsugust, et ma lihtsalt mõtlengi selle peale, et kui ma meenutan Taago Tubina või ka Veiko õunpuu lavastatud Vaspindereid noh, kasvõi sealsamas majas, siis need Eestiski lavastatud Vaspinderi teenivad võib-olla seda narr tiivi, seda nii-ütelda, pervertide tähelepanemise narratiivi, kui ma sõnastan Andrus Vaariku sõnadega paremini minu jaoks nad teenivad seda paremini, ma ei tea selle Faspinderi õmbufas pinda, siis ma vaatasin nagu esimesed viis minutit, kuidas mees näpib nokut selle suure ekraani peale tõmmatud ja siis ma nägin inimesi, kes lahkusid saalist, et seal vähemalt seal sellist noku näppimiste toimunud laval ja kellelegi surutud ja tegelikult midagi näkku, et tänu sellele paksule meigikihile, mida seal kujundlikult praegu väljendunud, kasutatud tänu sellele jäigi ta jäigi võimalus suhestada kogu sellesse asja, kui lihtsalt lõbusasse, palagani eska, see tasand jäeti alles ja omakorda ei tuldud lavalt vaatajale publikule püksi piiluma. Noh, et sellist survestamist seal ei näinud. Tere, mina olen Rein Lang ja Meelis Oidsalu on taas usaldanud mind andma kuulajatele teatri soovitust. Tänan siinkohal valitsust usalduse eest. Sedapuhku soovitan soojalt kõigil minna vaatama teatri must kast uut lavatööd, evolutsiooni revolutsioon. Kõigepealt natuke sellest teatrist, mis tegutseb Tartus, tus ise loevad nad kõige alguseks septembrit 2011, kui Viljandis alustas etenduskunstide osakonna teatrikunsti eriala 10. lend. See oli Kalju Komissarovi kool. See oli kaheksa aastat tagasi. 2013. aasta teisel detsembril asutasid kõik selle kursuse tudengid MTÜ must kast. Siis olid nad kolmandal kursusel. See oli kuus aastat tagasi. Selles, et teatritegemist õppiv kursustab kokku jääda, pole ju midagi erilist, vähestel see aga õnnestub. Mustal kastil õnnestus. Nad leidsid endale pesa tatart Tartus Genialistide klubis kust juba oli Eesti teatrimaastikule lendu tõusnud Tartu uus teater Ivari Põllu juhtimisel. Samm-sammult on must kasten murdnud eesti professionaalse teatri kogukonda. Kõneainet on pakkunud nende viis grammuff kangelased Ernesto küülikud, Caligula eriti aga 2018. aastal esietendunud Birgit Landberg lavastus peks mõisatallis. Kes tahab musta kasti tegemistest ja ajaloost lähemalt teada saada, siis neil on päris hea veebileht aadressilt teater, must kast, poee. Evolutsiooni revolutsioon ongi peks mõisatallis edasiarendusomamoodi volium, kaks lavastajaks ikka Birgit Landberg. Nüüd aga lisab ta lisaks uskumatul füüsilisele jõudemonstratsioonil pelga muusika ja lauluteater reklaamibki tüki kui muusikali. Kas tegu on muusikaliga, on muidugi küsitav. Küll on aga tegu täiesti omanäolise eesti teatriga, millele kõige lähemal on ehk Renate keerd oma töödega. Laval on 90 minutit katkematut tulevärki, milles segunevad akrobaatika, draama, tants ja räpp ja tulemus, vastabki pealkirjale. Kasutatud muusika pole lihtsalt kujundus, vaid ongi Siim Aimla originaalmuusika. Lavastaja on kasutanud ka dramaturgi abi kelleks on Eesti Draamateatris tuttab Mehis Pihla. Laval sõna otseses mõttes möllavad Kristjan Lüüs, Kaarel Targo ja Jaanika tammaru. Nemad olid ka mõisatallis. Kaarel Targo on vahepeal jõudnud juba päris muusikali ja mängib Estonia Ssaid storis. Huvitav, kui proovida sama tüki lavastada teistes Eesti kutselistest teatrites, siis kui palju on elukutselisi näitlejaid, kelle füüsiline vorm osadele üldse vastaks? Läbi võetakse meie igapäevased mured, mis pole ju õigupoolest mingid mured ja väärivadki ironiseerimist. Alates naiste napakkusest, meeste matslikkusest, kõik see, mida meedia meile meeltesse päev-päevalt kallab. Eks nii mõnigi kallai arvab tõsimeeli, et tegu ongi eluliste teemadega ja võib etendust vaadates autorite peale päris pahaseks saada. Aga see ju ongi eesmärk. Oma jao saavad nii solvajad kui solvujad. Tuleb öelda, et need, kes otsivad teatrist sügavaid karaktereid ja nendevahelist pinget võivad selle etenduse vahele jätta. Need, kes tahavad näha kaasaegset etendust, kust kunst annab edasi mõtteid harjumatute kujunditega peaksid seda kindlasti ja mina loodan, et nii peksu, mõisatallis kui evolutsiooni revolutsiooni saab must kast mängida ka Eestist väljaspool aga eelkõige ikka omaenda publikule. Sest eesti keel on selle loo juures väga tähtis. Mulle just meeldis, kuidas Pilati keele lavastajaid. Selleks aastaks on teater must kast oma tegemistega ühele poole jõudmas ja aktiivsemalt jätkatakse alles veebruaris. Seega siis hiireklõps saidile teater, must kast poee ja pileteid ostma. Tänases saates rääkisid Valle-Sten Maiste, Madis Kolk ja Meelis Oidsalu lavastustest linnade põletamine, sest meid on õpetatud madusid kartma ja identiteedikabareeteatrisoovituse andis Rein Lang. Kuulake meid kahe nädala pärast jälle. Teatrina.