Teatriva. Tere hea vikerraadio kuulaja tänases saates räägivad Madis Kolk, Valle-Sten Maiste Hedi-Liis Toome ja Meelis Oidsalu kolmest lavastusest veebiportaal Delfi sünnipäeva aktusest nimega anonüümne igatsus Tartu uue teatri lavastusest ilusad inimesed ja Lauri Lagle uuest lavastusest teatrisoovituse annab Karin Allik head kuulamist. Teatrina. 26. novembril etendus Alexela kontserdimajas ühekordse projektina Delfi kahekümnendat sünnipäeva tähistav traagiline gospel anonüümne igatsus. Dramaturgiks oli kutsutud Eero Epner, selle lavastaja Eva Koldits. Laval olid kaks näitlejad, Anu lamp, Sergo Vares, kogu muusikalise osa sellele. Ma ei oskagi öelda, kas ühekordsele, firmaüritusele või aktusele olid loonud Erki Pärnoja ja marti tärn ja lisaks oli siis laval ka Vox Populi koor. Ma ei tea, kas Eestis on üldse toimunud sellist üritust, kus mingisugune firma kutsub professionaalid kohale ja esitledes tegelikult avalikkusele, et kindlasti tehakse eraüritusi, kus Eesti teatriinimesed saavad kõik nii-öelda haltuuraotsi teha, aga tavaliselt sellele, mida piletitega. Nüüd oli tõesti igale eestlasele võimalik osta sellel üritusel pilet ja esimese asjana võib olla sellise väikese kriitilise kommentaarina. Millegipärast meenusid mulle seal saalis istudes sellised asjad, kuin tastrial muusikas ehk siis USA-s tehtud muusikalid, mida tegid suured korporatsioonid, nagu ma ei tea Ford või Proctor and Gamble või sellised, kes siis kutsusid kohale inimesed ja esitasid muusikale selleks, et turundada mingisuguseid oma tooteid, et ma käisin eelmisel aastal pandil vaatamas ühte dokfilmi muusikalidest, kus siis näiteks ma ei tea, reklaamiti dušiotsikuid või, või tehti sellest nagu suured muusikalid, et millegipärast oli sellel juures teatav kommertsi maik, et Mehlis, mida sina sellest arvasid, et ma nägin seistes täpselt minust Alexela kontserdimajas teises otsas esimesel rõdul, et millised sinu muljed olid, kuhu ma jõudsin, oligi ühe nii-öelda meediakorporatsiooni meedium, aja poolenisti turundusüritus ja poolenisti teatraliseeritud tähtpäeva aktus ja siis ma nagu mõtisklesin, et okei, et mida sellega nüüd mulle öelda tahetakse selle suure võimsa, väga Eesti jaoks väga olulise organisatsiooni kohta, et mis on siis see eriline, mida nad meile presenteerivad ja mõnes mõttes kui mõelda, et kui väljaanne peab oma erilisuse või kultuurilise mõjukuse märgiks sellel tasemel kommentaariumi, nagu me seal delfis oleme nagu lugenud, siis see ei ole nagu mingisugune saavutus, mida aktusega tähistada kuskil avalikult ja pillavalt, kui ma nüüd mõtlen delfi sisule, mis on see nii-öelda teadmistele väärtuste või lihtsalt selline tonaalne aktsent, mida nad on Eesti ühiskonda andnud, siis see ei tule midagi meelde. Pühitseme seda kommentaariumit kui tohutut mingisugust rahva psühhie võimalikku väljendust, aga see on ju hale naljakas olla sellisel firma üritusel, ütleme kui sa rääkisid fordist sedasama, kui ma lähen spordiüritusele ja seal tuleks see firma president ütleks, et meie nagu kõige suurem panus autotööstuse ajaloos on ikkagi kojamees. Kuidagi tekib see tunne, et tõesti, kuhu ma saabusin, mis, mis asja, mis pidusin, õigemini peetakse päris sellega ei tahaks nõustuda kuidagi, kui sa väidad minu meelest, et kommentaar kui selline ei ole nagu oluline, et siis mulle tundub, et me oleme, no nagu teatud mõttes lühikese mäluga me oleme unustanud ikkagi selle hetke, kui need kommentaarid tulid, et lihtsalt siin ei saa jätta nagu isiklikult heietamatega, kui mina astusin 2002 Tartu Ülikooli, võtsin üsna mitmeid kommunikatsiooniaineid, et siis see, et me lugesime, mida Delfis inimesed mingites teemades arvavad, et väga oluline osa tavaliselt nendest nii-öelda kodutöödest, mida me tegime sellel kommentaariumi vähemalt alguses, mulle tundub, oli selline usk, et see on justkui mingisugune demokraat ja mõõdupuu ja mulle tundus, et kas lavastusega taheti kuidagi selle kooritoomisega selle lavale, sellesama žanrimääratlusega traagiline gospel ikkagi meile rõhutada, et noh, et delfi võiks olla kommentaarium, võiks olla selline demokraatia, Parex Laansega see lihtsalt ei toiminud, võib olla lavastus või see aktsioon või tõesti väga raske on sellele kuidagi mingit nimetust anda ei, tõusud võib-olla kunstiliselt väga kõrgele tasemele, siis minu meelest näiteks ikkagi oli väga traagiline seesama Eesti sportlaste võitude esiletoomine eriti eks ole, suusatada tahate ja praegusesse kontekstipanek, et võib-olla see ongi kõige suurem traagika, et me oleme kaasa elanud maid Andrus Veerpalu olümpiavõitudele, nüüd nad tegelikult on porri tallatud selle kõrvutuseks tahaks rääkida ühest teisest etendusest, mis ka toimus meediamaja sünnipäeval Eesti Ekspressi sünnipäeval, mis oli monoetendus ja seesama Eero Epner oli siis kirjutanud Jörgen liigile teksti, mis oli hästi kurvastav sissevaade ja aus sissevaade Eesti meediamajade toimimisse, et ka delfi näit, eks noh, sisuliselt on kasutanud juba pikka aega lapstööjõudu, kellele makstakse samapalju kui Rimi müüjale see Eesti ajakirjanduse noh tegelikult probleemid ja olme ja, ja arvamusruumi ka võib olla mõningane kärbumine, mis sellest tingitud on. Et sellest struktuursest küsimusest oleks tahtnud ka midagi kuulda nii mõjuka väljaande kui Delfi puhul seda on mingisugustki nii-öelda meedia sissevaadet või avaldust selle kohta, kuidas ajakirjanik ühiskonda näeb, mis tema mured on, et selle asemel siis oli suhteliselt nagu madalad õunad ära korjatud pettumust valmistab, mulle tundub ka vähest eneseteadlikkust, demonstreerib selline firmaüritus ja meediamaja sellist promo endale minu arust lubada ei saa. Tartu uues teatris esietendus 22. novembril Piret Jaksi autorilavastus. Ilusad inimesed tutvustavas tekstis reklaamitakse lavastuse teemana ilutööstuse, kriitikat või sellist, see võib olla ka kapitalismi kriitikat selle kaudu. Lavastuses mängivad igaüks mitut rolli. Katrin Pärn, helgur Rosenthal, Hennessy Schmidt, Roland Laos, keda siis aeg-ajalt asendab Siim Tõniste tunnistab, et ma ise ei ole kunagi näinud, aga ma guugeldasin teda ja pealkiri läheb selle inimesega ilusti. Kokkulavastuse kunstnik on Gabriela Liivamägi. Lavakujundusele on siin isenesest selles lavastuses väga suur roll, kohe alguses nimelt Hennessy Schmidt tuleb lavale ja kallab maha suure kausitäie, mis asju, mis need olid, klaaskommid? Seal mingisugused värvilised ümmargused kommid, Margus, mõtlesin, et on, Emmentensid, võisid olla Emmend Emsid, mis siis noh, kujundlikult lavategevuse käigus tallatakse selliseks tolmuks, ehk siis lavaruum kuidagi veidralt määrdub selle kummiseguga vahepeal muuseas siis maast näitlejad korjavad neid kumme, panevad suhu. Kas ettevalmistamise käigus väidetavalt siis näidendi autor intervjueeris erinevaid inimesi, kes väga hoolivad oma välimusest ning tunnevad, et ilu on neid kuidagi mõjutanud. Et need intervjuud siis väidetavalt saidki selle loo inspiratsiooniks, et Hedilist tundusse dokument mentaalne ja kas sa said midagi iluja tolmu kohta Eesti vabariigis 2019 midagi teada huvitavat kurvastuseks peangi vist ütlema, et ei saanud midagi uut teada ja võib-olla just dokumentaalteatri puhul, et see tekitaski kõige suuremat pettumust ka mina nägin juba tükk aega tagasi, kuidas listides liikusid kirjadet, mõtlesime ilusaid inimesi selle lavastuse tarbeks, läks, et tulge, me tahame teid intervjueerida, nii et minu eel ootus tekkis juba väga, väga ammu ja võib-olla küll selle lavastuse tutvustusteksti lugedes, mis ütles, et sa räägid peamiselt ilutööstuse pahupoolest, need ootused natuke nihkusid, aga kui ma lõpuks teatrisse läksin, et mulle tunduski, et see lavastus ei vastanud nii ei ühele ega teisele ootusele, mis tekitaski sellist nagu vastuvõtukeerukus, et selle asemel, et tuua esile mingisuguste inimeste lood sellest, kuidas nad Ma ei tea, peavad pingutama selle nimel, et olla ilusate just minnes nendest klišee eelistest teadmistest sellel teemal välja või rääkides tõesti sellest ilutööstuse pahupoolest, selle asemel siis Piret Jaaks ometi tunnustatud dramaturg tõesti, tegemas oma esimest lavastust nii laiadesse, teemade ringidesse, selles lavastuses, et nagu seal lavastuse fookus kadus ära, et kui ma praegu küsiksin, mis seal oli näiteks valle sinu meelest selle lavastuse mõte, siis kuidas sa sellele vastaksid? Kindlasti ei olnud seal juttu ilutööstuse pahupoolest ilutööstuse manipulatsioone puudutas tõepoolest ainult üks seen, kus Katrin Pärn müüs suguseid näo värskendajaid või mille puhul tal ka endal oli teadmine, et on platseebo või et tegelikult kui efekti ei oma. Aga ta sõnastasid peedilis ka, nii et sa ei saanud midagi teada selle kohta, millised on inimeste mured ja vaevakoormat seoses ilusaks olemise nõudega. Sellest rääkis lavastus üksjagu palju, et tuntud sloveeni Veiderdaja kant, sillik vormel pead, sa tohid Salzlawa siis äkki vormel, ühesõnaga et kui miski on võimalik, siis saab ka kohustuseks ja sa pead selle ära proovima. Minu meelest seda segu surved olla ilus isegi olukorras, kus võib-olla sa tegelikult nagu ei tahagi olla ilus, aga see meid alateadlikult ikkagi kõiki arvestab, et, et seda oli tunda küll, et selles mõttes mulle meeldis tohutult nagu lõpp puuseen, et kui kõik ülejäänud, mis on stseenid, olid suhteliselt sellised argised ja ilma üldistusjõuta, nad tõesti nagu lihtsalt jutustasid mingisugust ühte nagu argimuretses lõpustseen oli naljakas, seal oli hästi riietatud ja kunagi edukas olnud proua Katrin Pärna kehastus seal oli noh, tänavaheidik tänavainimene Rosentali kehastuses ja siis oli sellel tänava heidikul nagu käes noh, niukene barbinukk. Ja, ja põhimõtteliselt need kaks inimest justkui hakkasid nagu teineteist leidma tähendab üks oli kõrgustest ja kapitalismis toimetulekust nagu mahalangenud ja tekkis mingisugune noh, demokraatia ja võrdsuspargipingil, aga samas ikkagi ka see heidik, kes on kogu oma elu veetnud prügikastides, ta hakkas ülistama, ütles, et näed, võta see Barbisin sellest, siin on midagi ilusat. Et noh, ühesõnaga inimene, kes on täielikult justkui loobunud sellest kapitalismi ilusaks olemisest, arvest võidujooksust, heidik võib ju arvata, tal on ikkagi nagu alateadlikult see, see barbi on tema jaoks midagi niisugust, millega läbi kelle silmade läbi, kelle poolt kehtestatud iluideaali ta vaatab nagu maailma ja minu meelest jah, seal oli niisuguseid kohti, mis mind puuduta tahtsid. No üks oluline koht on ka see, et see ilutööstus, seda on peetud või ilusaks olemise surve, seda on nagu arvatud, et see võib-olla ma olen siin eelarvamuste kütkes, aga mulle on jäänud mulje, et üldlevinud arvamus on, et see survestab rohkem pigem naisterahvaid kui meesterahvaid, aga seal räägiti sellest, et sugugi vähem ei ole ka meesterahvaste kukil selline vajadus ilus olla. Ja sellised stseenid, kuidas kodus naise kriitilise pilgu alla jäänud mees kellel ei ole piisavalt künklik ja reljeefsed rinnalihaseid, siis läheb sinna jõusaali ja ma esimesed nukrat kuud seal veedab ja mulle tundusid need mingis mõttes uudsena mingis mõttes vajalikuna, kui millestki stopp puudu oli, siis, siis ma arvan ka, et nagu lavastajatöös teema oli täiesti olemas. Võimalik, et ka nüüd situatsioonide dialoogid ei olnud üldse mitte nii halvad, aga sellist lavastusliku hoogu lavastused mingisuguse stiili, läbiva stiili, aga nagu paeluvad stiili sissetoomist, seda piima ja sellepärast jäi mul siin selline tunne, et tegemist oli vajaliku lavastusega kindlasti lavastusega, mis ei olnud kuidagi suur või ere. Minu kõige suurem hirm, kui ma sinna läksin, oli see, et seal hakatakse tegema nalja, jõusaalis, käia tööle, kes ma olen sage. Aga seda õnneks tehtud, lavastaja minu arust ei vallanud seda keelt, milles ta üritas ennast väljendada, et seal oli siukse intuid, tiivse, teatri ja tingliku teatritaotlust kõvasti, nii selles esimeses kommide maha kallamise tegevuses kui ka siis selles noh, tinglikkuses, seal lavakujunduses seal Roland Laos tuleb hoidma ebaloomulikus asendis ühte kuupi seal laval. Ja siis kujundusega seal tagaseinas signaliseeriti midagi nende jõuluküünaldega, mida me paneme jõulude ajal akende peale millegipärast seal lihtsalt väljendus nii-öelda vahendite valdamise tasemel see asi nagu kukkus läbi. Ega kujundit ei töötanud nii nagu võinuks, kuigi sina ütlesid, et seesama, võib-olla ma tunnen teistsugused inimesed, need mehed, kes tunnevad ennast halvasti, sest nende naine hakkab neile ühel hetkel ette heitma, et nad ei ole piisavalt vormis või seesama tundub, et ikkagi dokumentaalne monoloog ka ühelt meesterahvalt, keda on Ma ei tea väiksest peale kiusatud seetõttu, et on paks, et noh, minu jaoks nagu need asjad ei seostu kuidagi ilusaks olemas Avi ilutööstuse ka, et et ma arvan, et läbi ajaloo nagu mingit tüüpi inimesi kuidagi kiusatud. Tõesti noh, et kas, kas see, et kas ma olen paks, et kas on ainult seotud nagu sellise kaasa ja nagu iluetaloniks, et võib-olla selline kõige selgem vihje kaasajale. On see tõesti, et kui sa oled juba mingis vanuses naisterahvas, et siis tulevad nii-öelda noored tüdrukud ja võtavad su töökoha üle. Aga et kas see oli seal lavastuses nagu kuidagi suhteliselt igavalt ja klišeelikult lahendatud, et kas see nagu ei pakkunud mulle mingit uudset vaatenurka, et, et mina vist kuidagi lootsingi, et nendele teemadele, mis on tegelikult meie ümber iga päev, ma arvan, et me peame kõik hakkama oma lastele sisestama väiksest peale. Sisemine ilu on kõige tähtsam, sisemine ilu on kõige tähtsam, et me nagu teame seda, aga et see oleks võinud kuidagi minu jaoks seda teemat nagu huvitavamalt avada seesama stseen, kus sa kirjeldasid nende kahe kodutu mitu kohtumist, et kuigi nad tõesti seal viimases stseenis on, siis see meesterahvas hoiab käes barbi nukud, sest tegelikult nad kohtuvad esimest korda kuskil selle lavastuse keskel, kus nad räägivad sellest, et vaata, siin on kõige ilusam vaade, et ikkagi loodus on ilus, mis nagu jällegi selline noh, seda me ka nagu kõik teame, et vot loodus on ka loodus pakub meelega ilusaid vaateid. Mõttes jah, minu vist ootused tõesti olid seal lavastuse puhul lihtsalt kuidagi suuremad, eriti sellele nagu teemadele, millest see lavastus oleks võinud rääkida. Nojah, iga kunstnik riskib üsna paljuga, kui ta ütleb, et minu teose teema on esteetika või ilumeel, et see iseenesest on suhteliselt hamboy, antne taotlus, need stseenid, mis olid tegelikult sellised Estraadilikud, natukene olustiku nali, Need olid ka kohati tekstiliselt alaarendatud nii temaatiliselt kui keeleliselt oleks saanud seal igaühega tööd teha. Kui sa ütlesid, et kujundusel oli selles lavastuses suur roll tõesti see lavaruum, mis on niigi väike. Katri, selles saalis oli veel väiksemast tehtud selliste suurte nagu akside või kardinatega, mis sina olid pandud. Ja siis, kui see lavastus lõppes, et tegelikult veel viimane stseen siis järgnes sellele Stenile, mille, mida valla kirjeldas, et nad kardinad langesid maha ja siis vasakul pool istus raamatut lugev mees ja paremal pool istus siis peegles naisterahvas, et siis tekkis ka küsimus, et kas sa tahad nagu ikkagi välja tuua mingeid stereotüüpe, mis meil kaasajamehest ja naisest jätkuvalt on, et see lõpukujund ka nagu minu jaoks ei hakanud tööle või tekitas hoopis mingeid uusi ealüsaal seal kohal, mina just võtsin karikeeriva osutusena soo stereotüüpidele ja nüüd me oleme lõpu ära rääkinud, aga mina nägin seal selle eelmised seeni, millest ma rääkisin nagu lihtsalt ei tõelist pikendust selles mõttes, et ükskõik mida me siis ka ei mõtle ja ei räägi, räägime me loodusest ja sisemisest ilust, siis kulisside taga on ikkagi peegel ja enese üles Vukimine, isegi kui me seda ka Hennessy osas oli näha. Ega ma ei räägi seda teile, et ma poest ostan kartulikrõpse ja teen hästi suurelisi, sest et kõik näeksid, et ma söön vabalt, aga, aga tegelikult oled neli päeva söömata selleks, et peol ära näha, et ma mõtlesin seda. Populistid langesid ja inimesed mukesid ennast. Et minu meelest see oli noh, et kui ma tulen tagasi selle juurde jah, et kui üldiselt stseenid olid väga üheplaanilised, siis need lõpud see nüüd ikkagi nagu formeerusid mingisuguseks üldistavaks kujund. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ajad. Tore reisifirmas kus lihtsalt ei saa teisiti, kui rõõmustama peab. Mööda läheb siis, kui miskit hammas silmas. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad, head. Õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head Tore tiime imelises ilmas kus lihtsalt ei saa teisiti, kui rõõmustama pea. Nüüd olen siis komissitamal silmast. Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head. 28. novembril esietendus Von Krahli teatris Lauri Lagle lavastus paratamatus elada ühel ajal, mida võib pidada ka teatavas mõttes, kuidas noh, kas siis no teatri kolimiseks Von Krahli katuse alla või ka no-teatri ja Von Krahli liin tumiseks ja seda võib pidada ka Von Krahli teatri uueks alguseks peale teatavat pausi, mille kulminatsiooniks oli kuue tunnine teleseriaal, mida me oleme siin saates juba puudutanud, aga kindlasti ei ole tormilised tegurid, ei ole selle lavastuse juures peamised, ehkki no teatri dominant, et selle trupi juures oli suur, sest Graali näitlejatest lõid kaasa ainult Marie Aabel ja Mart Koldits, no-teatrist olid tulnud siis nii draamat, turg, Eero Epner kui tegelikult ka valguskunstnik Siim Reispass ja väga tugev osa, no tead, trit läbi mitme kümnendi kandnud tugevast trupist siis eesotsas Rasmus Kaljujärve ja Marika Vaarikuga ning samamoodi ka Jürgen liik siis kavama aegsematest näitlejatest lõi selles lavastuses kaasa ja juba selle tõttu too, mis sai mainitud, oli ma kardan selle lavastuse puhul rohkem selliseid ootusi, tõsi ja paineid ja krampi õhus kui võib-olla mõne tavalise lavastuse puhul ja ma isiklikult subjektiivselt mõtlen, et üleüldse on väga raske olla Lauri Lagle, sest ta on teinud väga noh, ütleme siis ikkagi raskepäraseid asju, minu meelest ta on selline haart, koor, modernistlik lavastaja Meelis on teda nimetanud ka totaalseks lavastajaks, kes teeb sellist raju modernismi, kus ei ole nagu Adorna ütles, et ei ole seda konksu, mille mõnusalt alla neelab eale Stashallal laad Schubi tõbi sees, et tal on väga selline tõsine meta füüsiliselt raske materjal ja ta tegelikult on kogu aeg sellega võtnud välja peavõidud sõnaga kõik Lauri Lagle lavastus, et peaaegu pälvinud kas aastapreemia nominatsiooni ja ka väga tugeva vastuvõtuseetõttu, ma kujutan ette jah, selle lavastuse või uuslavastuse väljatulekuga oli üksjagu palju selliseid kramp päev õhus ja võimalik, et vastus ei olnud uus, hiilgav tulemus, mille peale nüüd kõik kõik korraga ja üksmeelselt püsti on. Kuid isiklikult ma pean ütlema, et ütlesin seda lavastust väga, ta täitis kõik minu ootused. Lauri Lagle lavastus ja käekiri minu arvates ongi selline, et ta teeb selliseid kõige tavalisemaid visanud seene, nad mõnikord on argised. Mõnikord on nad sellised grotesksed, mõnikord jutustatakse mingit lugu, aga selle pealisehitusena võrsub selline suurem metafüüsiline sõnum. Teatavas mõttes võib-olla Lauri Lagle on nagu India filosoofia, et kõik, millega ta tegeleb, see räägib nagu inimesel kohast see maailma kõiksuses ja see sõnum tuli nagu minuni tuli mulle nagu kohale küll. Kui ma andes nüüd sõna edasi lootes, et võib-olla ma saan ta veel korraks ka tagasi, kui ma ütleks, et mis seal nagu kõige peamine oli siis kõik Lauri Lagle teisedki lavastused, ka see lavastus panime ütlema nagu sellisele elu suhtelisusele see lavastus, ta sarnanes paljuski siis suure hõgimisega, ühesõnaga inimesed silmitsi mingisuguse bataalse sündmuse või lõpuga suure Sõgimisest siis nagu inimeste viimane söömaaeg, kuidas nende varjata, tud alateadlikud, loomulikud instinktid seal viimasel kui kõik on juba läinud, kuidas need paljastuvad siin samamoodi selline fataalne lennuk Ki, kuidas ütelda mitte õhus püsimise hirm ja inimesed, kuidas nad seal käituvad. Et selline situatsioon, aga selle situatsiooni taustalt tulid mulle pähe hoopis teistsugused mõtted, Need mõtted, sellise noh, ütleme kõige suhtelisuse üle siin ilmas, et ma ise paar päeva peale selle lavastuse vaatamist minuga juhtus niisugune asi, et ma sain korvpalli mängida, veidi vigastada, mul käsi hirmsasti valutas ja siis ma olin selles regionaalhaiglas ja ootasin seal kolm tundi, et keegi vaataks, mu. Ma olin tohutult ärritunud, et mu aega kulutatakse, valin null nukk keret, mu järgmised paar nädalat ma ei saa mängida ja siis järsku mulle tuleb pähe see, et ma olin jalutanud kuskil mingi linnatänaval ja ma näen seal inimest, kes magab öösel tänaval, talan, jalg kõndistunud. Ta oleks tohutult õnnelik, kui ta on seal regionaalhaiglasse, ta saaks sellisesse sooja ruumi, ta ei tahagi mitte midagi muud. Et kuivõrd suhtelised on kõik, kõik need meie situatsioonid, millesse me oleme sattunud. Ja jah, Lauri Lagle on viinud mind selliste, selliste jah, laiemate metafüüsilise mõteteni oma lavastustega ja see toimis ka seekord. Minu arust oleks olnud aus öelda tegelikult selle lavastuse kohta, et noh, see ei ole nagu päris küps kunstiliselt küps lavastus, vaid see on uued Pi kokku harjutamine. Et teeme sellise nii-öelda ürituse, nimetame seda lavastuseks, aga tulge siia, vaadake, kuidas me siin neid vastastikuseid lava energiaid siin eriolukordades ja eri suht näitleja tehniliste ülesanne raames lahendame. Kompositsioon tundus mulle suvaline, seal oli esiteks liiga palju seene ja teiseks stseenide järjekord, noh, selline kompositsioonireeglite rikkumine võib jääda sellise tahtliku täna nagu arusaamatuks, ma arvan ka asjatundjatele, et midagi oli juhtunud nende stseenide järjekorra selle kompositsiooniga seal jube tore oli vaadata kõiki neid väga armsaid ja andekaid näitlejaid, nii nii vanemaid, keda me tunneme kui ka nüüd need uued, kes sinna lisandusid, aga selle nii-öelda armsuse tunde keskel ma jõudsin ka mõelda sellele, et kui ma tegelikult ei tunneks neid näitlejaid kas see, mis seal laval toimub, kas ta ütleks mulle midagi jama poolte seenide puhul, noh, pidin tõdema, et kahjuks mitte pool sellest võlust pool nendest väga nõudlike näitleja intensiivsete, füüsiliselt intensiivsete näitlejaülesannete lahendustest olid huvitavad ainult tänu sellele, et ma sain Marika Vaarikut võrrelda tema eelmiste rollidega. Ma sain vaadata, kui tervislikult on vahepeal elanud Rasmus Kaljujärv, ega siis teatriskäik on selles mõttes huvitav kogemus, sotsiaalne, et kui ma tavaelus vaataks kellelegi mõnda inimest sedasi suhteliselt lähedalt, poolteist tundi, ma arvan, et poole tunni pealt kutsutaks politseiteater on koht, kus sa oled volitatud jõllama teist ruumis viibivat elus inimest ja tahes-tahtmata ma arvan, et ma olen võib-olla mõnele NO teatri näitlejale rohkem elus otsa vaadanud kui oma pereliikmetele. Et kui ma mõtlen seda puhtalt sellise nagu psühhofüüsilise statistika võtmes, siis teater meediumina tervikuna ajab mulle hirmu peale. Sest, sest see on koht, kus ma käin, mingid inimesi hõljumas ja nad on mulle nii omad tänu sellele, et ma olen tabanud nende isiklikku sellist geneetikat ja liikumisja mulje loomismustreid, mida nad kasutavad ja see etendus teisele väga toorelt kuidagi või see lavastus väga toorelt meelde selle lavastuse probleem tervikuna minu jaoks oli see, et Lagle senised tulemused on olnud alati värsked, nagu õie avanemine, ta on leidnud ikkagi kas mingi uue teema või mingi uue nurgas oma lavastus probleemidele lähenemiseks. Seekord ta juba tsiteeris iseennast, seal oli mingis seen, mis oli täpselt, et üks-ühele suures Tõgimisest sisuliselt mingeid elemente veel, et see mõjus ka kuidagi ebaharilik, kuna võib-olla ootuspäratult Lagle puhul, nii et kokkuvõttes jah, on saanud väga võimas trupp üliäge sünergia megapotentsiaal kindlasti tulevikuks eesti teatri tarbeks, aga seda ma võtan siiski kui sellist võimalust, mille eest ma väga tänan teatrit jälgida lihtsalt ühte sellist nii-öelda proovi lavastust selle uue trupi tarvis. Mina vist vaatasin seda lavastust vabana või noh, võib-olla mitte niivõrd siis selliste eelootustega, et nüüd peaks sündima mingi uus teater või, või uus fon kraal. Et valle sinu poolt nimetatud tegijad, kes seal olid nii kraalist kui Noost, noh lisaks eks ju dramaturg Eero Epner, kunstnik Kairi Mändla, helikujundaja Artjom astrov, et tegelikult see kooslus, nooo Graal ja Kanuti Gildi SAAL, et see oli nagu nii, noh, praktiliselt kõik tegijad, keda me lavalt või lavataguste jõududena kohtasime selles lavastuses ma nagu ei, ei oota, et nad tuleksid ja manifesteerisid mingisugust uut algust. Kuigi see algus oli selles mõttes küll selline nagu huvitav, et et kui me räägime, et see on natukene nagu Nooja natukene nagu vana kraali pinnase pealt võrsunud asi, et siis esimene hetk seal laval, kus need Nooja kraal kui said, et kui teater, no oli selline Kairi Mändla lavakujundus tõi meelde kõigepealt pigem nagu no-teatri oma selliste puhaste steriilsed toonidega ja no mida me oleme siis harjunud, et nad täidavad selle ruumi poliitilise sõnumiga ja nad kindlasti selle oma tegutsemisaja jooksul suutsid oma sõnumi kehtestada ja võib-olla siis ka nagu viia selle sellise kulminatsiooni ja lõpuni, et Von kraal, kes noh, mulle võib-olla isiklikult oma mitte nii puhaste toonidega võib-olla natuke räpasemate toonidega, aga see-eest mitte nii üheselt välja peetodesteetikatega, vaid pigem üht rida, alustades siis jälle teist alustades mitte ühtegi nagu otseselt kehte, sest ta ütles mulle võib-olla on see olnud natuke nagu hingelähedasem, aga et ma nägin seda no teatri lavapilt ilma selle nooboliitilisuseta ja nagu kraali sisuga, et ma ei oodanud sealt uue teatri manifesti või avalavastust, vaid minu jaoks nagu Lagle jätkas seda, mida ta on nagu just nimelt siiamaani teinud. Mulle ei mõjunud see nagu kordusena mitte ainult suur hõgimine, vaid lausa juba Antaytleld, mis algas pikka koristamist stseeniga, et tuli mulle ka ühe tsitaadina läbiselt, aga minu jaoks nagu Lagle just nimelt, ta uurib jõuliselt seda enda põhisõnumit, mis ma ei oska öelda, kas seda saab niimoodi sõnumina sõnastada, me, me räägime sellest natuke üle, kasutanud oleme seda mõistet võib-olla seda postdramaatilist teatrit, tõsi küll, ega see postdramaatiline teater ei tähendagi ju üheselt ainuüksi mingite narratiivsete sidususe katkestamist, et eks ta ju tähendab ka ideaalis just nimelt selliste keskkonna loomist erinevatele taju võimalustele. Aga kuidagi noh, mul vähemalt mulle on jäänud mulje, et me kipume postdramaatilise teatri puhul klammerdume natukene või kinni jääma sellesse, et et see nagu dramaatilisus peab olema katkestatud. Selles mõttes ma Lauri Lagle nagu vabastaksid postdramaatilise taagast, küll aga ta väga selgelt pannes need inimesed, need väga erinevad. Ta ilmselt elus leppidega inimesed kokku sinna ühte lennukisse, ta ei räägi meile dramaatilise teatri kombel. Miks asjad on nii, nagu nad on, vaid ta annab meile võimaluse nagu seestpoolt tunda, kuidas need on, kuidas inimesed nendes hetkedes on just nimelt metafüüsiline tung on Lagle kindlasti väga, väga tajutav, nagu valle juba ütles, et minu jaoks see on nagu selline väga, väga selge, Lagle käekiri ja noh, seda ma talt ootangi või ma ei tea, kas ta oli nüüd kas seda võib nimetada eklektilisuseks, aga seal oli väga palju materjali sees ja, ja kuna ka erinevad näitlejad tõid mingisuguse oma käekirja sinna sisse, siis minul lavastuse lõpul ei tekkinud mitte nagu seda tunnet, et siin oli liiga palju, et oleks võinud vähem olla, vaid mul pigem nagu tekkis huvi nende liinide vastu, mida ei olnud lõpuni arendatud. Väga meeldisid need kohad, kus üks ütle ja noh, ta on nagu näiliselt näiliselt võiks seda öelda, et see on justkui nagu etüüdide jada, aga see ei olnud ju mitte lihtsalt et tüüdid, vaid kas või näiteks Mari, Aabeli või Jörgen liigi tegelaste puhul minu jaoks tajuteater või see metafoor, füüsiline, see, kuidas olemise tunne hakkas tööle siis, kui ma nägin ühe näitleja puhul nende erinevate stseenide vahel kimas seda ühte sidusust, seda, kuidas Marie Abel seda algul seda lennujuhti mängides mitte lennujuhtivaid, seda stjuardessi või. Päästevesti kasutama õpetades, kuidas temal loosse hakkas juba sugenema see see traagilisuse eelaimdus noh, superstseen ka küllaltki pikalt välja arendatud ja samas väga laglelik oli see klaasikildude leidmise ja kokkuotsimise stseen, kus meile ju ei räägitud jah, et miks see nii on küll, aga me võisime aimata, et selle taga võis olla terve holokaust või terve, terve katastroof. Pigem kõiki neid õnnestumisi kokku lugedes ja siis tundus, see lõpp, on, on siin öeldud, et see päris lõppu Mart Koldits monoloog, et kas see oli nüüd üleliigne, ma nüüd ei tea, võib-olla ma nüüd natukene võib-olla see on soovmõtlemine. Aga mulle tundus, et see lõpuosa algus ütleme alates sealt, kus Markkus truup etendab kohvrist isa-poja dialoogi ja, ja seda noh, mis nende vahel juhtus. Et see kogu eelnevat lavastustervikut silmas pidades mõjusse nagu reaalsena, et nagu tundus, nii et kas tõesti siis see, mida neile enne kaks tundi nii pingeliselt läbi tajude anti, kas see tuleb nüüd tõepoolest siis ühe tüüdiga veel nagu üle sõnastada, aga ma ise mõtlesin nagu seda, et võib-olla Lagle üritas võtta selle ära sõnastamise tasandi ette just selleks, et püüda see veel omakorda ära tühistada või vaadata, kuidas see moraal veel nagu tajudega täita, et selles selles võtmes ja sama banaalne oli see Mart Koldits lause, et kui ma saaksin veel kord alustada, teeksin samu vigu, aga samasse temasse lõpuse maisi pea. Monoloog jälle andis lootust, et kui seda oleks veel tund aega edasi arendatud, äkki siis oleks tunud sellele esialgsele tajude metafüüsika-le peale veel mingi järgmine korrus mul nagu need neid etteheiteid lavastusele ei olnud, mis enne kõlasid lõpud minu meelest tähendab Mart Koldits maskiga pik krono monoloog oli minu meelest äärmiselt vajalik, see oli teises võtmes ja see jutt tõmbaski, sellise relad siis selle, et kõik siin elus on suhteline, selle mõõtmeda tõi sisse rääkides, et on olemas teistsugused uuestisünnid ja teistsugused elu võimalused ja selles lavastuses oli minu meelest hea või nagu Lauri Lagle on kaks nagu dimensiooni, üks on selline metafüüsiline terviku otsimise püüdlus, aga teiseks on ta ikkagi ka väga oluline ajastu kriitik Käia ajastu kriitik just selles mõttes, mida, mida tänapäeval on hakatud nimetama selliseks ülimodernsuseks või millest räägitakse kohtadest, lennujaamad, kiirteed, need on kõik nagu mittekohad, mitte kohtades, on nagu kuidas ütelda, traditsioonita inimesed ja, ja kui seal nagu näidati neid traditsioonid, inimese hirm, et sa kellelegi pilk on justkui terroristi oma ja vot nendest dekohtades tekibki, kui sul miski mitte kohas läheb halvasti, siis sa hakkadki seal terroriste kartma. Ma mäletan, kuidas kiirteel ükskord meile sõitis tsikkel taha ja võttis. Ta tõmbas pagasniku autol lahti Prantsusmaal ja võttis koti ära ja see inimene oli, ma ei näinud, tal oli kiiver peas, aga pärast seda ma käisin Prantsusmaal kogu aeg ringi ja vaatasin ihkad mustanahalist, et see, mida mul nüüd hakkab, see ongi nagu ilma traditsioonid. Ta kohas oleva inimese hirm ja vot sellist ajastu kriitik, et minu meelest oli seal lennukis nagu hästi palju, et, et need asjad töötasid käsikäes, aga ma ütleksin veel kaks kriitilist momenti selle lavastuse juures. Üks puudutas tõepoolest seda, et minu meelest oli nagu vulgaarsustega veidi vulgaarsused, ei olnud vajalikud, et seal oli nii palju sisu, et milleks rääkida mingisugusest tagumik laiusest sentimeetrites, et see oli minu jaoks natuke liialdus ja teine asi ma ei olnud rahul publikuga, tähendab, ma ei olnud rahul publikuga selles mõttes, et see lavastus nõudis vaikust, ära seedimist ja mitte igast repliigist igast lisandstseenist nagu naeruvälja, Kirnusi nagu hobune. Ja vot mulle mind nagu häiris väga see, et ma tahtsin seda tervikut Te saada selle põhjal nagu mõttesse vajuda. Ja siis tuleb Rasmus Kaljujärv teeb lihtsalt naerunägu nagu kloun raputab pead ja pool saali irnub, just nagu sa ütlesid nagu hobune ja mind nagu mind lõi see nagu sellest nagu vastuvõturütmist väsinud lõdvesta see, kui ma olin ära istunud tund ja 45, vaatasin kella ja mõtlesin, et huvitav, et et lavastus või etendus lõpes ju pool tundi tagasi, et kaua nad nüüd üle aega edasi panevad. Et üks, üks koomilisemalt kujusid minu arvates selles lavastuses, mida ma keeldun nagu aktsepteerima seda analüüsima siin kui lavastust seal ikkagi tore sihuke proovitrall mida taasetendati siis, et üks tore kuju oli Mart Koldits, kes saabus juba selle teksti kirjutatuna kuidagi hiljaks lennukile ja saabus lendamise pealt sinna kabiini. Aga siis ta oligi nagu teatraalsus mõttes üle kogu aeg seal laval, et tal ei olnud ütelda mulle lavastaja nägu ei viitsinud aga tegeleda seenelavastajate niimoodi kuule mart tulemise eest ära, et teeme nüüd siin teatrit ja ta töllerdab seal justkui nagu lihtsalt mingi juhatuse poolt määratud näitleja. Et, et see oli minu juures niisugune tore tasandil, siis kui tuli selle peale veel siis pool tundi pärast selle etenduse lõppu tuli siis sinna peale see Kolditsa maisimehe monoloog siis nagu pilt jooksis kokku, ma sain aru, et muga tehakse siin nalja. Väljend on muidugi super, juhatuse poolt. Kahtlustas Mart Koldits, et selles selles lavastuses, aga pärast teised, aga väljendis on väga suurt grotesk juhatuse poolt määratud täitleja. See oli nagu kuidas see filmi puhul siis režissööri pruut, nagu ma ise mõtlesin ka seda, et see jalakas ja teadupärast vist on andnud mingisuguseid suunised ka loomingulisele meeskonnale, et käsitleda rohkem seda tuleviku teemat. Et õnneks, kui see etendus algas, siis seal nägi ju neid samu, ilmselt lennukitoole, mida seal haigi lavastuses kasutada, siis ma mõtlesin, et okei, nüüd te panete sama asjaga veel edasi. Järgmise hooaja ka. Aga õnneks seda nagu ei tulnud seal ja noh, kogu see lennuki kujund onju nii, et minu arust nendes paljudes nendes stseenides defineeritigi nagu teatri olukorda, aga siis jäädi seda definitsiooni kuidagi nüansseerima lõputult, ilma et siis oleks reaalse nagu teatritegemiseni jõutud. Et näiteks avastseen, kui inimesed saabuvad lennukisse ja panevad ukerdavad seal üle oma selle tooli panna kohvrit pea kohale, nagu sa alati on hästi ebamugav. Ja siis nad lasevad selle kohvri ilge lapsakaga põrandale kukkuda. Nadal mitte ainult näitlejatena teadlikud, et niisugune nali juhtub, vaid ka tegelastena Nad mängivad selle välja, et nad on sellest olukorrast teadlikud. Ja noh, gravitatsioon kui selle mängu tuleb selline loodusjõud seal et see on ju üks teatri selliseid olemuslikumaid omadusi teater, näitleja laval, kuna ta kohmakas nii oma füüsilisuses kui ka muus asjas ei saa kunagi Hangi tunduma vaatajale kui selline hõljuv eeterlik olend, sest ta on alati ühtaegu ka higistab natukene ärevil ja rasune inimene, samas kui ta seal laval nii-öelda tuIeb, et see noh, teatri olukorra halenaljakas just tänu sellele gravitatsioon füüsilisele kraavitatsioonile, mis sellele selle, selle kunsti nii-öelda etenduse vahenditele tahes-tahtmata mõjub teatri olukorras, et noh, et selliseid just jah, et teatrimingisugust, põhiaspekte, omaduslike aspekter nendega naljatavat stseenid, et need jäid kuidagi korduma päris lõpuni muidugi oma kurioosne ja vist ka teatriajalooline saavutus on see raadioteatri etendus, mis anti esmakordselt siis reisikohvrist. Näitleja ronis kohvrisse ja tegi ju iseenesest väga vaimuka heli sketši sellest, kuidas üks pere hülgab oma lapse keset et talve siukseid, vormilisi kurioosumeid seal oli, aga, aga paljud neist oleks pidanud jääma ikkagi proovisaali. Vot see seesama, see kohvri stseen vot sellega oligi, ma tean, vesteldes pärast etendust inimestega, see oli üldse üks noh, enim küsimusi tekitanud seene. Et tõepoolest just see ta enne ka vihjasin, et kas nüüd sellest eelnevast pooleteisest tunnist noh kas, kas lavastaja kartis, et, et läbi nende eelmiste episoodide, kus tegelased kulgevad, stseenist stseeni näidata, kes oma neid ärevusi, paanikaid, et seda, et kuigi me ei mõtesta sellise dramaatilise teatri kombel ei sõnasta ära miks me sellised oleme, näitame, kuidas me sellised oleme, et kas sellele tõesti oli vaja lisada see, see väga kurb, samas väga hästi esitatud loomulikult Marcus truubi poolt, aga ikkagi võib-olla mõnevõrra üleliigne sõnum, et me oleme sellised, sellepärast et me oleme kõik hüljatud, et see vaat selles hetkes ja, ja minu jaoks algaski nagu uuslavastus või et nüüd ma oleksin kaks tundi veel vaadanud, kuidas seda uut korrust hakatakse üles ehitama. Tere, mina olen Karin Allik ja sel korral tahaksin ma soovitada Uku Uusbergi lavastus Draamateatris nimega Päikese lapsed, mis põhineb Maksim Gorki samanimelisel näidendile. Tegu on taas kord lavakunstikooli 29. lennu diplomilavastusega, kus teevad kaasa peaaegu kõik selle kursuse tudengid, aga kunstnikuna ka Laura pähla puu valguskujundajana Priidu Adlas ja helikujundajana Hendrik Kaljujärv. Uku Uusberg on teatavasti varemgi vene klassikat lavastanud. Nii tema Tallinna linnateatris lavale toodud korki põhjas kui ka draamateatris etendub Tšehhovi Ivanov on minu jaoks olnud väga tugevad teatrikogemused ja nõnda on ka päikeselastega. Mind võlub see, et Uusberg ei ole neid tekste märgatavalt muutnud aga ometi mõjuvad nad nii kaasaegselt. Ta on suutnud neilt eemaldada igasuguse tolmukorra, mis võiks nendele tekstidele sajandiga tekkida ja panna nad mõjuma värskelt isikupäraselt ja julgelt. Omamoodi julgus päikeselaste puhul on ka võib-olla see, et etendus kestab kolm tundi ja 40 minutit, mis võib teatri vaatajale esmalt natukene ehmatavalt mõjuda. Aga ma garanteerin, see aeg möödub linnutiivul, sest Uusberg on pannud sinna lavastusse piisavalt elu ja elavust. Lugu tegelikult lihtne ei ole, tegelasi on seal palju ja nende repliikide juures jooksevad pidevalt alltekstid ja lisatähendused. Iseenesest on tegu sissevaatega vene kõrgklassi ellu 20. sajandi alguses, mille kõrval eksisteerib ka teine võimalikkus, nimelt proletariaadi maailm nende kahe maailma vahel süveneb aina lõhe ja lõpuks on määratud aristokraatide maailm puruks rebenema, samal ajal kui proletariaadi rõhuvalt vabaneb. Jah, tekst on kirjutatud 1905. aastal ja sellist sisukokkuvõtet tehes võib-olla mõjub natukene iganenud või poliitiliselt, aga nii see kindlasti ei ole. Uusberg näitab, et seesama teema on meile tuttav ka praegu. Samamoodi süveneb lõhe ja vihkamine ühiskonnas tänapäeval ja kuivõrd ma olen sageli hinnanud lavastusi selle põhjal, et milliseid emotsioone ma endaga kaasas kannan nähtud etendusele järgnevatel päevadel, siis niiden ma ka seekord paar päeva peale päikese laste esietendust läksin uuesti teatrisse küll midagi muud vaatama ja kuigi see lavastus otseselt sama teemat ei puudutanud, siis äkitselt nägin ma sedasama lõhet ja seda väga teravalt. Ma arvan, et kui ma ei oleks näinud päikese lapsi paar päeva varem, siis oleks minu kogemus olnud hoopis teine. Põhjus, miks päikese lapsed niivõrd hinge läks, seisneb tõenäoliselt selles, et nii näitlejad kui ka lavastaja lähenevad igale tegelasele ja detailile selles loos täie põhjalikkusega. Ma ei näe seal laval ühtegi ühe tahulist või pinnapealset tegelast, kõigil on oma minevik, tulevik, kontseptsioon ja pealisülesanne ja mulle tundub, et näitlejad on lausa ahminud seda sisukad, materjali, mida korkia Uusberg neile pakuvad. Nad võtavad tegelastest viimast, teevad rollidest oma südameasja. Eriti tahaksin ma esile tuua Kristiin Räägeli Liisa, kelle monoloog lavastuse teises vaatuses kujuneb üheks etenduse kõrghetkeks tema meeleheite tipul. Palasseeriv toonia olek toovad lausa külmavärinad ihule. Teisena tooksin välja Maarja Johanna mäge, kelle nüansseeritud ja väljapeetud Jelena rollis näen ma suurt küpsust ja isiklikku arengut, mida on näitleja tudengi poolt tohutult rõõmustav näha. Mis aga lavastusele tema tõelise suurejoonelise mõõtme annab, on Laura pähla puu lavakujundus. See lavakujundus ei ole mitte ainult visuaalselt nauditav, vaid lavastuse mõistes ka väga tähenduslik ja funktsionaalne. Ta rõhutab nimelt nende pärsia vaipu meenutavate paanidega lava keskosas aristokraatia isoleeritust ja erinevust kahe maailma vahel. Samal ajal kui need aristokraadid seal lava eesosas ilulevad ja filosofeerivad, siis teisel pool neid pärsia vaipu askeldavad teenijad ja viimaseks ei tohi unustada ka muusikalist kujundust sest just see loob stseenide vahele energia pidevuse ja võimendab emotsioone, andes päikeselastele kohati isegi filmilik võtme. Nii näitlejate kui ka lavastaja, nii pildi kui ka helikoosmõjus pannakse Draamateatri suur saal kirgastuma, mistõttu pole ka ime, et esietenduse järel sealt pisarsilmil lahkusin. Aga tõenäoliselt ma ei olnud ka ainuke, nii et julgen soovitada. Draamateater ootab. Tänases saates rääkisid Hedi-Liis Toome, Madis Kolk, Valle-Sten Maiste ja Meelis Oidsalu lavastustest anonüümne igatsus, ilusad inimesed ja Von Krahli uuslavastusest. Teatrisoovituse andis Karin Allik. Kuulake meid kahe nädala pärast jälle. Teatrina.