Teatrivaht. Tere hea vikerraadio kuulaja. Tänases saates räägivad Valle-Sten Maiste Hedi-Liis Toome Madis Kolk ja Meelis Oidsalu Theatrumi lavastustest. See laps ja kodu oodates ning Mart Kangro uuslavastusest enneminevik. Teatrisoovituse annab Rein Lang head kuulamist. Teatrina. 24. augustil esietendus Theatrumis lavakunstikooli ja Theatrumi koostöölavastus Kodood oodates mille tõi siis lavastajana välja Markus Helmut Ilves. See on lavakunstikooli koostöö tudengilavastus siis, nii et ka osatäitjad on tudengid, Kodood, oodates näidendile eesti kultuuris selline teatav kuld, tuslik staatus. Samuel Beckett kirjutas selle näidendi 1952. aastal. 1976. aastal tõi aga Lembit Peterson esimesena mitte ainult Eestis, vaid terves Nõukogude liidus selle lavale ja sellest lavastusest noh, ta mõjus omas ajas uudsena või võimsana, aga eks nüüd järgnevad kümnendid ole sellele ka ehitanud seda kultuslikust juurde. Nii võimas materjal ja nüüd tudengitöö, et kuidas sellega siis on, et kas tudengitöö tähendab tingimata seda, et teatavat nagu petensioonitumat hoiakut, et koolis saab teha rohkem nagu näitlejameisterlikkusele keskenduda ja mitte niivõrd tegeleda maailmavaluga, et ma tahtsin lihtsalt selle mõttekäigu illustratsiooniks öelda, nii huvitav kui see ka ei ole nendest viiest mulle teadaolevast kodo lavastusest, mis on Eestis tehtud, küllap neid on veel harrastusteatrites või kusagil, aga nendest viiest lavastusest kolm on ju Tudengilavastus, oli Lembit Petersoni lavastus sisuliselt tudengilavastus. Ingo Normet 1996. aastal tegi oma lavaka lennuga tudengi töö ja praegune sisejälle, nii et noh, päris nagu profiteatrites nii-öelda ongi siis ju tulnud ainult 86. aasta, Juhan Viidingu lavastus Eesti Draamateatris ja Jaanus Rohumaa linnateatri lavastus aastal 2003, see Becketti alusmaterjal on noh, niivõrd meile tuleb Kodoost mõeldes alati silme kanooniline lavakujundus, tühi lava üksiku raagus puuga ja see justkui juba sugereerib meile mingisuguseid tähendusi ja meeleolusid, aga tegelikult noh, nii nagu Becketit on nimetatud ka viimaseks modernistiks, tema tekst on tegelikult vaatamata oma näilisele nappusele ja sellisele ise sinna juurde mõeldud tõlgendus laengule tegelikult ikkagi üsna avatud just sellisele kaasaja iga ajastu elutunnetusele, et kui ma kasvõi nüüd neid viit lavastust omavahel võrrelda, väga selged, mingid ajastu peegeldused tulevad neist välja, aga kuidas teile tundus, mida siis nüüd see viimane, see kõnealune Markus Helmut Ilvese lavastus meile tänasest päevast ja absurdismist ja ootamisest? Kriitikas on kuidagi eraldi rõhutatud seda, et see lavastus on väga naljakas, et justkui oleks suumorile eraldi rõhku pandud, mis jällegi tekitab minust selles mõttes küsimust, et kui lugeda seda teksti, et see on siis minu kogemus selle näidendiga, et siis see huumor absurdi tegelikult minu meelest peaaegu et alati sisse kirjutatud ja annab alati võimaluse seda naljakalt lavastada. Mina võin lihtsalt seda öelda, et kõik Becketti kogemused, mis minul on, on olnud valdavalt sellised modernistlikud, sünged, aga 1999. aastal lavastas Mati Unt koos Viire Valdma ja Guido Kanguri ka reketi lõppmängu ja see oli ka väga humoorikas lavastus. See tekst esmakordselt tundus mulle ligipääsetav, arusaadav ka need absurdsed dialoogid, mis seal on, seal on üks koht, kus lisaks paarile väga kuulsale monoloogile on seal üks koht, kus lihtsalt see Estra konn ja Vladimir räägivad sellest, et mida need süüa, porgandit või kaalikat üks pakub porgandit ja siis teine küsib kaalikat, tahaks rohkem vist kaalikad, üsna pikalt käib see jauramine. Varasemalt ma siiski ka seda teksti lugedes mõtlesin, et oi, et mida nüüd see kuulus absurdikirjanik nüüd mõtles õige sellega. Et seal peab olema mingi eksistentsiaalne tähendus veel, et ei ole sellist nagu vajadust seda dešifreerida ja sa saadki aru, et see ongi võib-olla olnud Becketel noh võib-olla ta oli pohmellis parasjagu ja siis naine tulija tüütas oma selle porgandi ja kaalika, aga teda ja ta pani selle nagu kirja ja mul ei ole seda pinget, seda vajadust enam seda kuidagi muud moodi mõtestada, et siis ma sain aru, et see on tegelikult huvitavalt lavastatud ja kõnekalt välja mängitud kui selliseid nii-öelda tekstis sisalduvaid pingeid vaatajale enam ei jää, et nad on saanud mingi muu nüansi, mis käitumuslikult selles stseenis välja mängitakse, realiseeritakse, et ma ei pea mõtlema selle peale teatri ajal kui ka pärast teatrit, et mis sellega kaalika jutuga nende ette öelda tahetakse, ka meeldib see kuskil öeldud Beckett kui viimne modernist, et noh, mida see siis võiks tähendada, et mulle nagu tundub, et see tema absurd, dismi kirjandus mitte et ta seda nüüd eos üleüldse peaks olema. Räägime sellest absurdismist ja ja ikkagi sellest sündmusest, mis siis võib-olla tuleneb sellest, et mingisugused seni kehtinud, justkui me arvaksime, et on olnud mingid seni kehtinud suured narratiivid või ootuse objekt, kellest seal Kodoos palju räägitakse, et ta justkui kadunud või, ja sellega kaasneb mingisugune tohutu depressiivne pinge, et mu meelest see tema viimase modernisti selline hoiak pigem nagu vabastab sellest mingisugusest maailma valulemise painest vaid kõik need tingimused, mis seal Kodoos, mida ta kujutab, need ongi need tingimused, mis lihtsalt on, meeldivad või ei meeldi, aga nad on olemas nii nagu gravitatsioon on olemas. Muide, gravitatsioonist rääkides mulle väga meeldis gravitatsioonikujund, mida seal kõnealuses lavastuses palju kasutanud, vaata seda maa külgetõmbejõudu, et eks see andis jällegi noortele näitlejatudengitele muidugi ka võimaluse oma kehalisi võimeid demonstreerida, aga just see, et mis mulle nagu iga meenutame kasvõi seda Lembit Petersoni 76. aasta lavastust, eks ole, Läänes oldi juba harjutud sellise mingisuguse eksistentsiaalse ängi ja sündmusega ja see, kuidas Lembit Peterson, noh, ma ei tea, palju see Nõukogude Liidu kontekstis kaasa mängis või mitte, kuidas tema suutis sinna sisendada hoopis mingisuguse tohutu lootuse ja helguse tunde, mida isegi välisvaatajad tulid talle nagu ütlema, et näed, me ei arvanudki, et see tekst niimoodi töötab, et võib-olla see, kui mina olin nüüd selle lavastuse esietendus, esikal on loomulikult esika publik, eriti kui need on oma kursakaaslased ja selles mõttesse see natuke ülevoolav lõbusus oli tingitud võib-olla sellest publiku spetsiifikast. Aga see, see, et see lavastus on tõepoolest mõnevõrra lõbusam kui võib-olla seni nähtud, eelnevad on ka võib-olla ikkagi jah, see mingi põlvkonna manifest, et mitte mitte see ei tähenda seda, et me oleme kerglasemad ja me ei valuta südant asjade pärast, vaid võib-olla see, et ei ole mõtet muretseda asjade pärast, mida me niikuinii muuta Ta ei saa või ja, ja isegi see teatav kontseptsiooni puudumine, kui me toome selle paralleeli, et teketi maailm ongi see loodusseaduste ja gravitatsioonitingimuste ja, ja see pideva ootamise maailm, et siis juba see, et noored näitlejad näitavad, kuidas olla sellisel laval niimoodi, et see ei oleks totter, piinlik kega kuidagi trikitsev on juba vaatajat kontseptuaalne. Minu meelest ka, et seal oli kogu aeg teatav lootus Markus Helmut Ilvese juhend ja tegelikult oli Lembit Peterson mingis mõttes nagu ringiga tagasi enda ühe diplomilavastuse juurde, et tõesti mulle tundus, et need näitlejad või tegelased said aru, millest nad räägivad. Nad olid suutnud nii-öelda sellesse absurdi teksti nagu süveneda, et ma arvan, et siin on kindlasti ka suur teene Lembit Petersonile, kes alati sõna on väga oluliseks pidanud, aga mida ma tahaks veel lisatööstusele lootuse koha peal ta selle gravitatsioonikoha pealt, et iseenesest minu meelest oli huvitav võtta see, et sinna lavale ehitatud ikkagi lava, et see oli natukene maast kõrgem, mis andis ka kogu aeg võimalus, et me nagu võiksime siit lavalt ära minna, aga me tegelikult ei lähe siit lavalt minema nagu ikkagi minu meelest tuli sinna sisse ka teatav meta teatraalsuse tase, millega nad ka nagu väga õrnalt, aga teatud hetkedel ikkagi mängu. Kuidagi tegelikult välja otseselt ju ei, ei mäng mõnes üksikus stseenis minu meelest ikkagi seda tehti oli. Ja kui üks tegelastest ma ei mäleta, kas Vladimir Restrakon kuidagi sealt otsekui kulistidesse kukkus või midagi sellist, nagu oli. Selle lavastuse ikkagi väga oluline osa on need näitlejad, Kaarel, pokatud teritus teises vaatuses avanes nii temal kui siis Estragoni kehastanud Jannerrigeerenbergile, et ei ole tegelikult olla kaks tundi 40 minutit laval, mis siis, et see oli vaheaeg, et ikkagi nende tegelaskujud pidi kogu aeg laval olema. Lava on täiesti tühi, seal põhimõtteliselt puudub võimalus kasutada. Ma ei tea rekvisiite teha nendega midagi, et et selles mõttes, et nad said nagu väga hästi sellega hakkama. Ja lisaks mõlemas vaatuses lühemaks perioodiks lavale tulnud soo Simo Andre, kadastik laki Oskar pungad võtsid maksimumi sellest, mida nad said, et võib-olla just see passo esimeses vaatuses tema selline ekstra vertne tule muutis tempot tõmbas kohesele kogu fookus enda peale, et võib-olla isegi varjutas natuke seda laki tegelast, kes tal siis selle rihma otsas kaasas oli. Kelle roll oli peamiselt füüsiline. Ma tahaksin siinkohal meenutada Oskar punga esitatud laki monoloog on ju üldse nagu ka teatrilooliselt hästi kuulus kohtu selle tõlgendust ka ikka nagu alati oodatakse, et mismoodi see siis on see monoloogi ehitus ise aga sellele eelnenud 28 minutit vaikides seismist Oskar panga poolt, et see oli ka juba selles mõttes füüsiliselt nauditav soovitus. Mitu tegelikult lihtsalt seismisest, vaid pidevalt sellist nagu rappumist kehaga, et ta tegelikult ei seisnenud ükski hetk paigal, vaid seda füüsilist sooritust võib ikkagi hinnata. Kokkuvõtteks võibki öelda, et me ju nagu selles oleviku ajas, ei oska ka teinekord hinnata nende sündmuste nagu kontseptuaalse, sest et selles lavastuses oli tal oli neid tudengi töö elemente, mis mõned lennud, kursusejuhendajad toovad välja säravaid muusikale, tudengid saaksid laulda, tantsida ja nalja visata, nende lavastuste väär ei kandu tõenäoliselt väga kaugele tulevikku. Samas eks ole seesama Lembit Petersoni lavastus. Me räägime sellest siiamaani, kuigi see oli 43 aastat tagasi, et mina tegelikult praegu ma ei välista, et me saame selle ilvese lavastuse väärtustest ka võib-olla kunagi tulevikus aru isegi siis, kui see üldistab meie ajastut sellena, et meil ongi selline natukene soorituse keskne ühiskond ja et kui mingil teatud perioodil on poeet, kes on ümbritseva tegelikkusega mingisuguses pidevas konfliktis ja jääb sellele alla, et siis võib-olla see lavastus näiteks manifesteerin, seda, kuidas sellest Becketti loodud mõnevõrra lootusetus maailmas saab ka õppida. Deeruma teatrivaht. Me jätkame teatrumiga ja liigume mõned kuud edasi, teisel oktoobril esietendus Theatrumis Maria Petersoni lavastatud prantsuse näitekirjaniku Žuelbomeraa kirjutatud näidend see laps. See laps on näidend, mis koosneb 10-st eriloost, kus keskendutakse peamiselt lapsevanema ja lapse suhet telekuigi selle näidendi alguses on märgitud, et see põhineb nii-öelda tõestisündinud lugudel. Siis iseenesest ei ole tegemist dokumentaalnäidendiga, vaid 10 lugu, mis meie ette tuuakse, ikkagi toovad teatava üldistuse. Küll võib öelda, et need lood on suhteliselt tõsised, et see teema, mida meile esitletakse, ei ole väga rõõmus. Pigem on küsimus selles, et kus on õnn, et see on see, mida Maria Peterson seal lavastuse puhul pidanud oluliseks küsida. Ja mulle tundubki, et seal on sellised kahte tüüpi lugusid, need ühed lood, kus siis kihti vanemad ja lapsed on vahetanud oma rolli, et niimodi küsivad üksikisa ja üksikema oma laste käest armastuse järele, mida nad võib-olla võiksid projitseerida hoopis täiskasvanud inimestesse ja teiselt poolt räägitakse erinevatest ootustest, mis on lastele oma vanematele ja vanematel oma lastele, esteetiliselt on valitud täiesti tühi lava, selle lavakujundus on peamiselt siis hall tagasein, kui vahepeal produtseeritakse videokujundust, laval on ainult üksikud rekvisiidid, näitlejad kannavad kostüümide näinud halli-musta-valget, et justkui seda tõsist teemat tahetakse veelgi sele kujundusega rõhutada, et kuidas teile tundub, et kas nad teevad, mis tegelikult Maria Peterson on juba pikalt huvitanud seesama lastevanemate suhe näiteks lavastuses isa või südames sündinud, et kas jõuab meieni, kas me lahkume sellest teatrist mõeldes võib-olla enda suhetele vanemate lastega, millised muljed teile sellest lavastusest jäid? Jõuab ja jõua täiesti plaanimatu, sattusin mina seda last vaatama koos oma vanema tütrega, kes on nüüd juba täiskasvanu ja me tagasiteel rääkisime oma ühisest nii-ütelda vanema ja lapse siis koos väidetud lapsepõlvest ja rääkisime ka mõningatel valusatel teemadel, mida, küllap just see lavastus meis, meie mõtted nendele teemadele viis, kindlasti oli see äärmiselt puudutada tav ja südamega tehtud lavastus, mis vaieldamatult kannab Theatrumi kvaliteedimärki, ehkki ja lavastuses oli hulk suurepäraseid rolle, Liina Olmaruga täiesti vaimustas ja vapustas mind ja ja Indrek Sammul eriti suurepärases vormis, aga kindlasti oli, oli selles lavastuses ikkagi ka probleeme, võib puudujääke ja ma arvan, et siin oli oma osakaal nii, nii tekstiil. Kuigi kuigi seda teksti on kiidetud, avatud, et see on üks prantsuse uue aastatuhandedramaturgia selliseid õisi, aga noh, tegelikult on ju see tekst olnud meie teatrit vaateväljas juba üle 10 aasta ja seda teatritekstide lugemisel on omal ajal ette loetud ja Margo Teder isegi seda on tudengiteatris lavastanud. Teater ei ole nõudliku noorte problemaatika koosnevas repertuaari seda lavastust liitnud ja ja minule tundus, et see tekst jäi teatavas mõttes nagu hõredaks ei olnud nagu sellist konteksti, et mis need suhted nii-öelda fragmenteerituks teeb ja ei olnud ka seda niisugust üldistust, mis siis aitaks meid võib-olla nendest probleemidest edasi, see ei olnud ka noh, suurepärane lavastajateater, selles mõttes või selline tugev autoriteater nagu, nagu me oleme võib-olla Theatrumis näinud ikkagi Lembit Petersoni käekirja puhul ma jäin väga rahule rollidega, ma jäin väga rahule, aga kogu selle visuaaliga, kuhu oli kaasatud parimad jõud, Priidu Adlas ja Aljona Monka, kunstnik oli, kas sa nimetasid endelise Lilliamplometheld? Jah, et ja, ja tegelikult ma jäin rahule selle laadiga, et see ei olnud tehtud nagu selliseks äärmiselt äärmiselt masendavaks vaid pigem kuigi eetilised kujundust, rõhutas nagu tumedust, aga, aga nagu mingites sellistes rolli lahendustes Tseeni toonides oli seal ka veidi sellist nagu huumorit, mustagi huumorit, et selle kõigega ma olin rahul, aga seal ei olnud nagu sellist. Kuidas ütelda koondavat üldistust või koondavat sõnumit. Tõmbaksin lihtsalt paralleeli ühe selle lavastuse Tseeni, seal oli 10 erinevat stseeni, ühes stseenis vaadati, kuidas päike paistab kooli minna, aga ema on omadega puntrasse jooksnud ja tahab, et poiss hoopis pai ja lohutaks teda. Ja noh, tegelikult samasugustel teemadel. Katariina Unt tegi hiljuti Teatris lavastuse kosmilised saialilled ja noh, mulle tundus, et seal olid, oli sama problemaatika hullunud ema ja selle all kannatavad lapsed, aga seal oli see kõik nagu noh, kuidas ütelda sisuliselt terviklikult alguses nagu üles ehitatud, see problemaatika lahti räägitud ja lõpus ka teatavad sellised lahendused, aga Theatrumis jäi mulle natuke selline tunne, et lugu peaks jutustama ennast ise või ma peaksin seal ise kuidagi veel üle mõtlema ja üle liitma. Jäin mõtlema selle kriitika peale, et sellele on ilmselt, et ma olen, nagu osalt nõusama üritan, üritan mõelda selle põhjusi, et mulle nagu väga meeldis selle lavastuse vorm või just nimelt see mingi Maria Petersoni väga selge ja väga puhtalt välja peetud esteetika, mis ei ei logisenud, et me võime talle ette heita, sealt jäi midagi puudu või, või nii, aga, aga ta oli nagu väga, väga selge, selgelt vormistatud ja minu meelest ka väga selge eesmärgiga, et, et mind tegelikult natukene häirisid need Aljona Movko vaheklipid mitte sellepärast, et nad mulle nagu ei meeldinud, aga, aga minu jaoks nad jäid nagu illustratiivseks, et kui me võtame selle teksti nüüd selle näidendi teksti, et see tekst ta saaks olla nagu nii hästi sotsiaalne, kuidagi ühiskonnakriitiline kui ka selline hästi poeetiline, kui ma meenutan, sa mainisid seda Margo Tederi bee teatris lavastatud tehnikaülikooli tudengitega, siis 11 aastat tagasi see sama stseen, kus ema ja poja dialooge poeg tahab kooli minna ja ema on puntras, et seal oli nagu väga selgelt see ema lavastatud alkohoolikuks siin selles lavastuses me nagu ei, ei selles stseenis ega ka teistes stseenides me tegelikult ei näe, neid teekondi, kust need tegelased tulevad ja seda võib pidada poolikuks tööks, aga mulle tundub, et see oli Maria Peterson, neil ka just nimelt taotlused, ta üritas nagu välja säilitada seda mingit puhast inimestevahelist situatsiooni või noh, kasvõi see äärmiselt pööreterohke. Ma ei, ma ei hakka siin nüüd spoilima. Ma lihtsalt vihjan, et see surnukuuri stseen. Ja eriti just lina Holmaru roll selles, et, et millised pöörded, millised emotsioonid ühe ja sama stseeni sees ja see, mis siis nagu lõpuks selgus, see oli nagu hästi-hästi valus, aga niimoodi inimesed tõepoolest tunnevad. Aga seal selle stseeni mingisugune absurd või, või see lisasin, võrdlesid selle isaga ja, ja ma ei tea, siin võiks võrrelda isegi Jon fossega, keda on ka ju teatris lavastatud, et isegi sellele stseenile oleks olnud võimalik keerata peale veel mingisuguseid poeetilisi wind. Maria Peterson, nagu ta ei näita meile, kust tegelased tulevad, aga ta näitab meile väga selgelt, mismoodi asjad on. Ja samas ta ei näita enam ka seda, et kus see üllatus või mõistatus ikkagi inimeses jääb, et ta nagu lahendab ülesande teatud punktini ära ja ma arvan, et seda ta sooviski või näiteks seesama väga valus Tseen lahutatud isa Indrek Sammul ja tütre vahel ja see tütre justkui ükskõiksus isa suhtes, et see ei ole ju tegelikult mingisugune hinnanguline ükskõiksus, vaid see ongi väikesed lapsed, võivadki niimoodi rääkida teatud situatsioonis ja sellest nagu arusaamine selles on mingi väärtus. Et Maria Peterson keskendus just sellele situatsioonile, tegi selle hästi selgeks, olen nõus, sinna oleks oleks olnud võimalik lavastada alla väga palju psühholoogiat ja ühiskonda ja edasi oleks olnud võimalik viia see mingisugusele absurdi õhkõrnale piirile, et jah, selles mõttes ta võib-olla ei, ei kasutanud kõiki selle teksti võimalusi küllaga etteantud ülesande täitis minu arust perfektselt. Aitäh Madiselt sa praegu minu jaoks vastased mingitele küsimustele, mis mul seda lavastust vaadates tekkisid just eelkõige selle sedasama puhtuse või tegelased tulevad nii-öelda ilma minevikuta ja me ei tea, mis neist edasi saab. Ja mulle tundub nüüd, kui ma ise sellele mõtlen, et tegelikult seesama tühi lava nagu võimaldas isegi neid suhteid geomeetriliselt näidata või et näiteks see sama stseen, kus isa oma teismelise pojaga psühholoogi juures, sest neil on omavaheliselt rasked suhted, et siis psühholoog istub paremal lavapoolel, isa istub vasakul lavapoolel poeg seisab tagaseina ääres ukse juures, et seal tekkisid täiesti nagu sellised väga selgelt kolmnurgad ja et võib isegi tõlgendada, et inimesed, kes võiksid olla üksteisele elus väga lähedal, on tegelikult juba nagu distantsilt pandud üksteisest väga kaugele, mis juba näitab seda mingit universaalset pinget, mis tegelikult nendes kõikides situatsioonides meieni toodi. See mainitud surnukuuri stseen isiklikult minu jaoks oli kõige ägedam seen selle aasta teatrist, Marja Petersonile on külm lavastaja närv, kui metoodiliselt selle konna seal meie jaoks ära lahkas ja samas need konna, soolikad ja kehaosad, mis sealt kenasti eraldatud on endiselt sama liimased ja ilus ja vastikud. Need stseenid ju tegelikult pulbitsesid elust ja siis, kui sinna vahele tuua, selline tõesti isegi võib-olla liiga formaalne intermeedium seal vahepeal mulle tundus isegi, et nende video, projektsioonide ja helidega taheti mind kuidagi mõjutada või piinata isegi näkku suruda elu armetust. Sest seal on ju rida pingestavaid häirivaid stseene elust, mida kuidagi ei taotletagi ilustada, poetiseerida ega ka mitte nende vaheklippidega pehmendada või raamida. Me nägime ka isas Maria Peterson eelmises lavastuses tema julgust kammida ikka väga süngeks ära. Vahepeal Peterson tundub olevat selline gooti-tšikk. Et valla juba tõi välja siin väga hea trolli kolmarolt ja Indrek sammulilt, aga et väga hea meel ikkagi, minul oli näha jälle laval ka Rea Lesta, kes on siis noodiad tri nüüd juba suletud. No teatri näitlejannad võib-olla olnud kadunud, et minu meelest ikkagi näitused? Ta sellises teatris suudab nagu hästi mängida. Võib-olla isegi kõige huvitavam stseen oli see, kui sellises vabandust lubatakse rääkida. Teatri. Valed Shautori mulle realijana ja Velgambak ühesõnaga päris teatrisse. Ei, ma ei tea, kas Berkam päkk päris teatrisse ka, et minu minu meelest ta võib-olla kõige huvitavam isegi oli selles stseenis, kus ta tegelikult peaaegu et mitte midagi öelda ei saanud siis stseen, kus tema abikaasa vaidleb oma isaga laste kasvatamise põhimõtete ületeatrina. 14. oktoobril esietendus Kanuti Gildi saalis Mart Kangro soololavastus Enneminevik, ka abiks olid tal selle juures veel Eero Epner kaasdraamaturgina ja Kalle tikas lava kaastööjõu ja helindaja osas ning Anu Vahtra kunstnikuna. Aga üldiselt Ta oli lavastus äärmiselt minimalistlik. Nii-ütelda vahenditega Kanuti Gildi tühjas saalis vaataja ees ja lavastuse teemaks oli mälu. Selles mõttes oli see ainuvõimalik koht, kus Mart Kangro sellist lavastus sai välja tuua. Kangrot seob selle saaliga väga nii-ütelda pikk side. Tavaliselt on ta seal töötanud erinevate trupid erinevate projektidega ja ka lavastuses ta Kanuti Gildi saali seintel neid märke leidis, ehkki see lavastus läheb liikuma, teda saab näha tus küllap ka väljaspool Eesti piire ja selleks nagu Me kuulsime toredast vestlusest Madiskolgiga peale etendust dramaturgiat veidi muudetakse, aga üldiselt oli oli tegemist küllalt temale omase käekirjaga, mida me teatavas mõttes tunneme juba paarkümmend aastat. Mart Kangro alustas küll Estonia balletiartistina, aga juba seal kehtestas ennast ühe minu jaoks äärmiselt sümpaatse huvitava teemaga. See tantsija ei ole instrument ja väljendas niisuguseid tundeid, et võib-olla meie suurte ooperi ja balletimajade trupis tantsija natuke mandub. Instrumendiks võib, teda käsitletakse seal kui instrument. Ja juba oma varastes lavastustes juba Estonias May murdma lahke kureerimise Alda ühe teema, nad õiestki selle sisse, kes siis on tantsija ja mis teeb tantsulavastuses ta kunsti ja kuivõrd see erinev spordist ja muudest niisugustest asjadest ja sellega üks Mart Kangro teemasid on alati olnud selline rõhutatud isiklikus rõhutatud tants ja mõtestamine üldse ja ta üritab siis sellist kehakasutust viia laiemale ütleme, sotsiaalsele sellisele metafüüsilisele tasandile. Seal enneminevikus oli selgelt äratuntav Mart Kangro käekirjaga, see märkis ka ikkagi mingisugust uut arenguetappi Te või ka Mart Kangro liigub nagu mingisuguse sellise sümpaatse lihtsuse suunas või et ühelt poolt on ju Kangro endiselt see kontseptuaalne kunstnik või kontseptualism, kes kõigepealt noh, nagu ka selles lavastuses, eks ole, ta kõigepealt aktualiseerib selle konkreetse ruumi rääkides selle ruumi mingitest eripäradest ja vigastustest ja kõigest sellest näiteks kas või võrreldes siin enne kõneldud selle lapsega, et mõnes mõttes on nendel ju isegi teatavaid kattuvus punkte selliste arheotüüpides, säilitamisel või nii, aga need suunad on nagu vastupidised, et kui teatrum ja ütleme selline klassikaline psühholoogiline teater lähtub elust ja toob selle lavale, loob laval elu, mudeleid või illusioone, siis Kangro ikkagi selgelt nagu lähtub teatrist, et see teatri žess oleks võimalikul, et elus ja kohal, selle kaudu tuleb ka sinna nagu elu, aga ta nagu ikkagi see teatriruum, see metateatraalne kood on tal ikkagi esmane. Samas oma kontseptualistlikul teel on ta ikkagi enneminevikuks liikunud üsna sinna füüsilise keele juurde tagasi, et seal on väga selgelt sissejuhatuse, mida ma siin jälle ei hakka nagu ära rääkima nendele, kes pole näinud, läbivad nagu motiivid millele algul antakse vihje, aga, aga siis see, kuidas ta umbes poole tunni jooksul ikkagi sellise füüsilise soorituse ja vaata et füüsiliste võimete piiril kajastab selle läbi selle keha kujundi. Ja just nimelt see mäluteema on ju hästi oluline selles lavastuses just see, et kuidas ta nagu problematiseerib seda, ta kasutab laval mitmeid fakte. Ta on väga isiklik nendest, ta räägib nagu enda elust. Aga tegelikult ta ju vassib nende faktidega, tuues välja selle, kuidas inimesel kasvõi episoodiline mälu, see, kuidas me mäletame talletama üht või teist sündmust ja, ja siis see semantiline mälu, mille kaudu me otsustame, mis on tõde, kuidas need võiksid nagu omavahel poleenikas olla ja kuidas siis kehamälu, mille sellist võbelevam pingutust me laval näeme, kuidas see kehamälu seda siis talletab, kustutab ja tõukab üha uute tähendustasandite, nii et selles mõttes hästi-hästi terviklikke kompaktne lavastused on. Oma vormilt on ta selline publikusõbralik lavastust tan lihtsasti vaadatav, sest et sellega inimene, kes võib-olla ei ole puutunud kui kaasaegse etenduskunsti või kontseptuaalse tantsu või sellega Kangro annab võtme ka erineva ettevalmistuse ja huviga vaatajale ja nagu aktiveerib neid mälupunkt Mida mina ka väga Kangro puhul naudin, on just see argise ja sellest argisest kunstini jõudmise vahendeid, mida ta kasutab, mida ta tegelikult ju näiteks tegi ka fantastikas, kus ta üldse ise laval ei ole sellises lavastus, NO teatris, kus täpselt sama moodi, et see, kuidas, justkui see väga argine situatsioon tegelikult muudetakse äkki hoopis kunstiks, et me saame protsessi jälgida, et kuigi Mart Kangro räägib meile ühelt poolt isiklikke lugusid, ühelt poolt lugusid, mis on seotud sellesama Kanuti Gildi majaga selle saaliga, et mingisuguseid lavastasime nendest, olen näinud mingisuguseid lavastusi, mitte aga läheb ka oma mineviku lapsepõlve, seesama tema enda mälestuste rääkimine ärgitab mind ennast vaatajana nagu mingisuguseid mälupilte taastama enda minevikku minema. Minu meelest Mart Kangro ise ühes intervjuus ütles, et temal on üks sõber, kes käib teatris mõtlemas ja ta vaatab lavastust ja ei mõtle mitte selle lavastuse peale, vaid mõtleb oma elu peale. Et mul on tunne, et see lavastus nagu heas mõttes võimaldas tegelikult seda seal selles saalis istudes väga selgelt teha. Ta ei võimalda mitte lasta mõttelendu ainult oma elu pealt, vaid ta võimaldab ka selliseid teoreetilis metafüüsilise üldistusi jäiga mulje madise ja Mart Kangro vestlusest etenduse järel, Mart Kangro on teemaga tegelenud ka teoreetilisel tasandil, ta viitas seal ühele terri igaltoni inglise kirjandusteadlase Esseele, kus igalt on võrdsustab teatavas mõttes unustamise või amneesia ja nostalgia Se mäletamine, mingisugusest kitsast vaate dist mäletamine, osaliselt seal oli selline kujund lavastuses tükeldatud skulptuur. Mõtleme nüüd nii-ütelda tükid skulptuuri-le, seda skulptuuri vaadates juurde samamoodi nagu me noh, televiisori puhul ka eeldame, et tal on tagakülg olemas, ehkki me seda ei näe. Lühikene lavastus, üks etendaja ainult laval, soololavastus aga niivõrd palju tasandeid, niivõrd palju nüansse ja nad justkui kõik olid elavad, et et ma olin, jah. Kangro on üks huvitavamaid nii-öelda autoriteatri esindajaid ja see, kas ta on kaasaegne etenduskunstnik. Samahästi võib väita, et on teater ikkagi puhas. Sõnalavastuse sõbrad võiksid sedasama moodi vaadata, sest seal on ka ju verbaalseid poeetilise kujundeid. Aga just see meelde kümblus, see, kui leidlikult mingeid jaburaid vahendeid kasutati, selleks tajud ergastada sedasi ootamatus järjekorras ja ennustamatus järjekorras. Kuna seal see selle lavaruumi seinad mängisid ju kaasa. Nad olid selle kohamälukandjad, seal otsiti erinevate lavastuste jälgi seinte pealt siis toetades selle seina vastu, seal ma sain esimest korda aru, et ma tegelikult osaline lavastuses, kus ka minu nahk on väga oluline meeleorgan ehk siis ma olin selle koha mäluga seal kontaktis ja see hakkas mind ka veidralt kuidagi kõnetama pealtnäha väga süü do, võib-olla isegi Jantlik isiklik sihukene, veiderdamine teatrisituatsiooniga, aga see viis ikkagi väga veidrasse kohta lõpuks ära, et mingile rännak Kuule tekib hoopis huvitav paralleel ka sellesama Kodood oodates lavastusega, et sest ega tegelikult lisaks sellele, et Kangro tegeleb mäluga, et see, see mälu on ka tegelikult üks väga otse on asi, mis sellega seotud on, kordus et needsamad, et me ütleme, et me tunneme ära Mart Kangro käekirja, et ta ju tegelikult täiesti otseselt leerib mingisuguseid enda varasemaid lavastusi. Et see samale disringis jooksmine on sealt Can't Get no Satisfaction-ist või et, et ta väga selgelt toob mingid elemendid oma vanadest lavastustest sinna lavale. Et seesama, see, et kui me nüüd uuesti seda läbi teeme, et millised on need tähendused või kuidas nad tähendused muutuvad. Ja noh, seesama kodu, et me nagu kordame kogu aeg sama asja. Et mingis mõttes me nagu ei saagi sellest ringist välja, et minu jaoks see mälu mäluteema on ka nagu selle kordamisega selles lavastuses seotud. Teatrisoovitus. Tere, mina olen Rein Lang, 62 aastane mees, hariduselt jurist, endine eesti poliitik. Soovitada tahaksin aga toomteatri ja Eesti Rahva muuseumi koostöös valminud lavastust Kaupo ja Lembit lavastajaks eesti teatrilegend Jaan Tooming. Selle näidendi kirjutas 1937. aastal Eesti poliitik ja valitsuse majandusminister Leosep pseudonüümi Rein Sarvesaare nime all. 1937. aasta Eesti oli võrrelduna paljude teiste Euroopa ühiskondadega üsna vabama. Võrreldes tänasega oli aga tegu vaikiva ajastuga, kus igaüks, kes soovis ühiskondlikus debatis osaleda teadis täpselt, millised on need raamid, milles püsida tuleb. Leo Sepp ministrina neid raame kahtlemata teadis. Ja sestap saigi temast Rein Sarvesaar. Tema näidendit ei ole enne lavastatud. Millegipärast tundub mulle, et lisaks ühiskondlikele oludele on selles süüdi ka lavastajate kartus publiku reaktsiooni ees. Et mitte öelda enesetsensuur. On ju tegu omamoodi vastandumisega sellele ajalookäsitlusele, mis nii läinud sajandi kolmekümnendatel, kui ka täna oli, on aluseks koolis õpetatavad Eesti ajaloole. Näidendis on kaks peategelast, liivlaste vanem Kaupo ja eestlaste suur juht, Lembitu. Kaupat mängib neurourke Lembitut, Kristo Viiding. Mõlemad väga hästi, kohati ehk veidi liiga emotsionaalselt. Ei kaupustega Lembitus kummastki saanud kuningat mõlemad lasid end rumalal moel lihtsalt maha tappa. Eestlased otsivad lausa riiklikul tasemel Lembitu pealuu tänaseni. Liivlased on rahvusena hääbunud ja seepärast ka Kaupo kolba pärast väga ei muretse. Samas on liivlaste Doraida võimsalt üles ehitatud turismiobjekt, samas kui lõha vere linnus on sisuliselt pärismaalaste lõkkekoht. Leo Sepp paneb püsti hüpoteesi. Kaupo polnud mingi reetur, vaid tegelikult ette vaata. Ta on haritud ja progressiivne poliitik. Võttes omaks ristiusu ja luues sideme roomaga ja Paavst Innocentius kolmanda ka isiklikult tekitas ajaloolise võimaluse läänemeresoome hõimudel seista vastu kristlust kilbina kasutavatele saksa sõdalastele. Ja luua paavsti toel oma kuningriik koos täiesti uute ühiskondlike suhetega. Kristlikel väärtustel põhineva, uue, õigemini Vana-Rooma õigusega kaupa juurutatud Liivi õigus oli sisuliselt Rooma õiguse uuesti maksmapanek, kaugel põhjas. Seda 700 aastat peale germaanlaste poolt Lääne-Rooma ülevõtmist. Tsivilisatsiooni tipuks loetud Rooma õiguskorra asendamist germaani tavaõigusega. Ajaloolased väidavad, et kaupa sama asja ajas ka paavst Innocentius kolmas kes Eesti ja Liivimaa jumalaema auks Maarja maks ristis ja siit oma maailmavaatele ka tuge lootis. Selleks oli vaja Kaupol liitu Lembituga sportlikud Dimikaga kes koos nõndanimetatud paremate meestega arendas orjatööjõul põhinevat majandust ja tegi seda taara valvsa pilgu all väga edukalt, kindlustades turgu ja tööjõu olemasolu toore jõuga ja kui vaja, siis ka venelaste nende relvade abiga. Näidendis ja lavastuses on Lembit pragmaatiline juht kes kahtlustab kaupat kuninglikest ambitsioonides soovistama turgu haarata. Kaupo ka kohtuda ja vaielda ei taha, mis sa ikka tühja ajast raiskad. Kui Kaupo viimases hädas Lembitut varitseb ja ta jõuga Turaida lossi toob, et teda oma plaaniga kaasa tulema veenda, käitub Lembit nagu eestlane ikka. Vannub Kaupole truudust, võtab vastu ristiusu ja nii kui vabaks saab ja omade juurde jõuab, peseb uue usu maha ja hakkab partnerile vastu töötama. Tulemuseks igati loogiline häving. Kuidagi tuttav tuleb või mis? Jaan Tooming poleks Jaan Tooming, kui ta piirduks ainult selle ajaloolise intriigiga koos anne tõrjumpuga toob ta sisse hoopis uue ja tänapäevase dimensiooni. Mis siis sellest suurest arengust, milles Kaupo ja Lembitu mõlemad tahtsid osaleda, aga omavahelise tüli tõttu enam ei osalenud, on siis tänaseks saanud. Lavastaja jaoks on see suur prügimägi, solgiauk, mille on tekitanud seesama majanduse areng milles läänemeresoome rahvastele oli vaid tagasihoidliku tarbija roll. Nüüd, kui me jälle lauas mitte menüüs figureerime, on paremad palad ja joogid juba otsas. Köök on kinni, koristamisest ja nõudepesust tuleb aga paratamatult osaleda. Lavastuses teevad kaasa ja teevad minu jaoks hiilgava rolli Tõnis Mägi ja Margus Mikomägi. Mägi kehastab lõbusalt soomlasest misjonäri kake valdust kes orjadele üritab seletada, et nad ei pea sugugi orjad olema. Mikomägi lavastuses lõha vere taara tark, tühmi ilmega unenägude seletaja, kelle ülesanne on orja Taistes hoida ja vaadata, et juht ei erutuks mingite uute asjade peale. Minule meenus millegi pärast heegel, kes arvas, et pole midagi hullemat kui see, kes on loomult tori, ei saa enam ori olla. Seda väidet tõsta see, kel ajaloost võetud Apenniini poolsaare sündmustega kus peale Lääne-Rooma langemist rändasid mööda maad orjade karjad, kes otsisid uut peremeest. Nagu juba öeldud, on toominga lavastus valminud toomteatri ja ERMi ühistöös. Toomteater on uus teatriprodutsent, kes enda sõnul üritabki välja tuua lavastusi teatri legendidelt. Toomteater, mille vaimne liider tundub olevat Anne Türnpu oma lavastusi seni mänginud Eesti Rahva Muuseumis Tartus. Termin on küllalt korralik teatrisaal, kuhu võib minna nagu igasse teisigi teatrisse. Mina loodan, et toomteater mängib seda lavastust lähiajal ka Tallinnas Sakala kolm teatrimaja oleks selleks igati sobiv koht. Tallinnal ongi vaja just sellist saali, kus erinevad teatrikooslused saaksid oma lavastusi mängida. Vaba lava üks teatrisaal on selleks lihtsalt liiga hõivatud ja mõistetavalt ei taha repertuaariteatrid oma saale teistele eriti anda. Mine sa tea, mis nad seal siis tegema hakkavad. Nii et jälgige veebis teadaandeid ja minge Kaupot Lembitut vaatama ja üldse minge teatrisse, kui pileti saate. Tasub minna, sest pole seal miskit kriisi. Tänases saates rääkisid Hedi-Liis Toome valesti maiste Madis Kolk ja Meelis Oidsalu kahest Theatrumi lavastusest ja Kanuti Gildi saali lavastusest enneminevik. Teatrisoovituse andis Rein Lang. Kuulake meid kahe nädala pärast jälle. Teatrina.