Teatriva. Tere, hea vikerraadio kuulaja. Täna räägivad Lea Tormis ja Meelis Oidsalu draamateatri lavastusest põud ja vihm. Teatrisoovituse annab teatriuurija Karin Allik. Head kuulamist. Teatrina. Selle aasta 27. aprillil esietendus Eesti Draamateatri suures saalis Priit Pedajase lavastus, põud ja vihm. Võrokeelse näidendi autorid on Madis Kõiv ja Aivo Lõhmus ja tegelasi on selles näidendis kogunisti 15. Seitse neist on Beckri talu pereliikmed. Martin Veinmann mängib talu Pagarist peremeest Kaie Mihkelsonile. Pagari pere mamma rollis perepoegi on sest alus kolm Mait Malmsteni soldatist polüklot Verdi Tiit Sukka igavesest tudengist Arnold ning Karmo Nigula esituses näeme pere pesamuna, kooli ja karjapoissi Ricci. Selle Specry taluperes on ka kaks tütart helli, keda mängib Hilje murel või Harriet Toompere ja Otiilie Teele Pärna esituses. Ülejäänud külarahvast esindavad selles näidendis Pääru Oja riiakana naaberküla noor peremehena. Naaberkülas käivad naiste seas populaarsetega napsu lendest perepoega Arnoldi noolimas kogunisti kaks peretütart kroonbergimeeta Marta Laane kehastuses ning küürakas sporila Tiiu Amanda Hermiine Künnapas kannab selle küüru auga välja. Viire Valdma pläralõuast külaeit. Juhani Liisale sekundeerib Laine Mägi. Peldame helmina ja nemad moodustavad omamoodi koomikute trio rõõmsa olemisega põrsalõikaja peeso saamaga, keda mängib Taavi Teplenkov. Selle näidendi eelmine lavastus tuli välja ka Eesti Draamateatri egiidi all 1993. aastal. Lavastaja oli siis Ingo Normet ja see oli lavakunstikateedri 16. lennu lavastus. Mait Malmsten mängis tookord Pagarist. Pereisa. Kõigust on meil ju väga palju kirjutatud ja seda on palju uuritud, CA teoreetikud leiavad, et ikka veel rohkem peaks uurima. Meie praegu selles ei süvene, aga küll, kes tunneb huvi natukene sellise teoreetilise maja üldistavama, vaata vastu. Sellele ma soovitaksin hiljuti ilmunud raamatut luule, Epner mängitud maailmad, seal ta võtab kokku oma varasemaid Kõivust kirjutamise, aga Mati Undist ja veel mõnest autorist lavastajast kirjutamisi. Ja seal on võib-olla väga olulised asjad ära öeldud, meie ehk ei ka süvenema kõigisse teoreetilistesse asjadesse, ma mõtlen. Aga see pealkiri, ise mängitud maailmad on väga hea ja, ja väga oluline teatri kohta. Sest kõiv on igal juhul maailmade looja ja tema mängitavate maailmade taga on õieti metafüüsiline maailm. Aga kui me teatri poolt püüame rääkida, siis see on vast see, et teater püüab väljendada väljendamatut ja meiesugused rääkijad püüavad sõnastada sõnastamatut. Õnneks on kõivu lavale toodav maailm ka meeleliselt Taistitav. Seal on peale mõtte ja väiteilmade tajud ja kujundid ja kujutluspildid ja valgused ja värvid ja lõhnad ja kõik see, mis teeb elava teatri. Vanasti ütlesid lapsed mängides, et teeme nüüd nii, et mängult asjad on, vot niiviisi mängult, mina olen see, sina oled teine. Ma ei tea, kuidas nad nüüd nutitelefonides mängivad, aga vast seda niisuks. Päris mängimist on ka ikka veel jäänud. Aga teatris võiks olla või peaks olema mängul ja päriselt ühe korraga ühtaegu ja heal juhul võib siis päris selgemaltki meieni jõuda, kui ta elus jõuab. Ja mõnikord tõesti teater võiks nagu ajavoolus tabada hetke, mil kõige argisema taga avaneb lõpmatus, ma usun, me oleme seda kõik kogenud, aga ei oska kunagi täpselt öelda, millal hakkame, tajume seda ja eriti just võib-olla kõivu näidendite taga, kui need vähegi hästi on tehtud. Ühe rahva ajalooline ning igaühe individuaalne aeg saaks nagu mütoloogilise aja mõõdu ja seob su enda piiratud kogemus ske kõiksuslikuga kõivu, maailma lavale toomine igal juhul annab selleks võimaluse lava, inimese olemise usutavus igas konkreetses hetkes ei välista ju kummastavat saladust, mis igaühe taustal tajuda. Ta on kõiv, kasutab ühte minu meelest väga head sõna, kui ta ise natukene kirjutab, tähendab sellest, kuidas teatel peaks olema just samal aastal 1993, kui esietendus esimest korda see põud ja vihm lavakunstiüliõpilastega kirjutas ta niisuguse väikese, see külm, tead mida on püütud hiljem küll tõlgendada, küll arutada, mis see õieti tähendab. Aga minu jaoks oli väga tähtis see, et tema teatri arusaamine viib äratundmise. See on väga tähtis äratundmise avalikule kohalolekule. Olles tundeline, on see teater eksistentsiaalne. Ma ei taha eriti targutada, aga need üldisemad asjad vast käivad kõivu juurde igal juhul. Ja veel on üks väga oluline märksõna kõivu, vaatame vägevust, räägime või kirjutame. Et minevikku määravast jõust on kohalolek alati olnu taas ilmnemine, mis kuulub äratundmisele. Me tajume arvatavasti alati sellele üldse mõtlemata, et kõik on ju korraga olemas, et meis elavad minevik ja olevik ja võib-olla isegi tulevik ühekorraga ja me ei erista neid tavaliselt oma mõtlemises. Küsin sinu käest, mida sa laval nägid ja kuidas sa sellest aru said, mida see sinu jaoks tähendas kassa midagi sellist tähtsa ja tühise tabamisest nägid seal selles uues kõivu lavastuses. Kõivul on ju üsna tihti sellised lavastamatud remargid näidendis sees, kus siis mingisuguse pimeduse või valguselaigud hakkavad ise toimetama seal sellel näitekirjanikul puudub tavapärane arhia elus ja eluta looduse või olemise vahel, et seal võib mingisugusel valgus helgil või siis antud juhul me räägime kuumalainest, eks põud, mis on tabanud küla ja toonud kaasa ikalduse sõjaeelse meeleolud, sellel võib kõigulikus teatriruumis olla täiesti oma tahe nagu tegelased, et see ilmastik ja see ilm on ise teatud mingi tahtega õiglustundega ja võib-olla kuidagi väljastpoolt sisse üldse kujundubki, neid tegelasi ja nende meeleolu, et see aspekt oli eriti lavakujundus like võtetega väga hästi tabatud. Me nägime seal selle pagari talu kehkus, perekond siis istuse suhtles ja siis samas viljapõldu seal taga ja, ja see, kuidas oli vaheseintega, mis siis vuhises kuidagi täiesti hoomamatult ja helitut ja unenäoliselt ja vaheldasid siseruumide ja õue pilte filmilikult. Mõnes mõttes olid need stseenid justkui ideaalselt monteeritud, et järsku sulas koguse peekri talu köögimööbel näiteks maa sisse, hääleta tuld, nagu oleks vaadanud Salvador Dali sürrealistliku maaliobjektide sulamisest Pille Jänese kunstniku töö ja sinna lisanduv Christian suitsu hõllandusliku videoprojektsioon seal taustal, mis mängis sellise Kitši piiril, eks ole, oli, oli sellist, et nii-öelda põuast suvetaevas seal kujutatud. Kõnekas on ka see, et suure saali lavaruum ei olnud tavapärane, vaid sealt ju eeldus mingisugune sild, mis läks üsna absurdselt üle keskmiste, kõige magusamaks tooliridade läks sinna saali taha otsa välja ja millest üle siis käisid tegelased sisse-välja nii nagu jumal või autor juhatus ja ka see on kuidagi kõigulik, seetse ilm, oma ruum, tal on mingi oma tahe, mis lõhuks seda teatrikonventsiooniosaliselt ja tungib sinna vaatajamängumaale ka, rikkudes siis mõnevõrra sellist publiku suveräänsust või noh, mind natuke isegi hirmutas lava sättung, publikuruumi lõhkumine. Kiri kodukandist. Tere, kallis, sain su kirja kätte. Mureliselt Rõõm lugeda seal kõik hästi läheb, äri õitseb, lapsed on terved, aga tead, üks asi tundus imelik. Minu meelest eelmises kirjas küsisid, et mis meil siin uudist on, minu meelest ma siis juba vastasin, et ega meil ei ole ju midagi uudist, maakoht, kõik vanad noored on ära linn läinud, uudised on ju teil seal linnas ärinduse käisid juba teist korda siis ma hakkasin mõtlema, tohu pimedam. Peab ikka meil ka mõni uudis olema. Ja ma siis hakkan neid siis nüüd kirja panema. Võtke sa mäletad seda naabrimutil paremalt poolt proroskiste. Vaata provoroskviston, surnu luud, siis on ja. Vee peal on surnud ka rauapoe suuremaks ümber. Aga on, nagu ta on, meid. Ei, saal on meedalisel ja kalla. Reel on see lihtsalt närvi, taolegi kuule, seal saadab neid ebaõnn, lapsed, seal surevad jahtinomad, sureva, aina nad suure padu, üksteise võidu. See on vist veel mingi eriline haigus. Aarle sõitis lapsehoidja mees otsa ja tal on seljavigastus. Katsotaa minu vana sõber olla lahti, las onu on nüüd jälle see siis kui ta oma hambaharja veel oma suures majas keset oma suurt vilja koheva keset oma suurt keset oma suurt vilja. Vana veel ja puua. Poole. Ehitasid nad sinna tootmisvoodis. Ja kui ma ei eksi, siis bensiinijaama, aga no jagunevad veel kartulile elas, keda jah, raskemeelne hulka ei olnud. Aga halloo? Üle koore, optime lippu, Well Anders, keda hobune lõi värskelt ära gaasitanud, kas mäletad meie vaikuseminutit sel päeval täienduskooli? Mida mul. Tahad sa endale maja osta ja sina küll talusid, kui mitte palju, siis ikkagi veel küll kõlblikke suvilaid, kuid hinnatõuse. Kuule sa teed, ta käib ülikoolis ja mulle tundub, nagu oli see eile, kui v, aga uhke ott koti aeg. Ja siis ka ainult Palace. Nad küsisid kellegi kohta seal eraldi apritorpis verre oopri Torpis verre. Mahun surnud väerrestina kahte maa on suur. Sees Vanawa surnud, Olga surnud, taastanud surnud. Sedasi eri ongi kõik? Jah, kõik rohkem ei tule enam ühtegi uudist, näe. Nonii. Sellega ma lõpetan. Soovin sulle kõike head ning kus oli ka hästi. Ja ole ikka ja alati. Kui me võtame selle peekri, talu pere, nii nagu ta oli, seal ta oli ju tegelikult mõnes mõttes, kui ta ei oleks oma elulooline, see näidend, siis ma nagu ei usuks seda. See, et sul on kuskil võru külas, on pagari, pere, kus kõik tunduvad olevat intelligendid. Nad ju räägivad seal nii igavene tudeng Arnold Tiit Sukka esituses kui ka kõige vanem poeg Verdi Mait Malmsteni esituses. Nad ju räägivad seal kõik mingit kolme keelt seal sisuliselt ja on palju lugenud Harryt ja siis see, kuidas kõige noorem tütar tädi Teele Pärna esituses tahab ka minna ennast laia ilma harima. Kogu see pere on kuidagi nagu võõrkeha, mida nagu tinglik oma külakeskkonnas. Ainuüksi see nii-öelda sättung, sotsiaalne sättung seal on juba annab ruumi selliseks tinglikkuse tajuks või, või natukene usutamatuseks unenäoliseks. Need ju käisid kõik kusagil õppimas ja see on tegelikult selle aja külaühiskonna jaoks, ta ei ole võõras asi, et pürgida kuhugi kaugemale, taheti midagi näha ja kuulda, on see siis seal Nietzsche või Dostojevski või, või kuidas, kuidas rääkis saratrust? Mis raamatu, vist? Toodigi sinna? Seal jah, võib-olla hakkab natuke segama see, ta räägib lahti need asjad, kus keegi õppis, kus keegi käis seal oma mäluraamatus, aga siin on need samuti tunda, aga selle külakeskkonnas ja on nad mingisugune võõrkeha, nendega ei ole veel harjunud. Ja kuigi nad on juba aastakümneid siin elanud ja tunnevad ennast siin kodus, aga ega külarahvas ei ole sellega päris harjunud. Kas nüüd panid tähele, et lavastuses on ju sellel üsna palju vihjatud, mis, mis nende ümber toimub? Ma ei räägi sõjast, mis on kaugemal juba käib või on lähenemas ja kuhu ka osa neid pereliikmeid peab hiljem minema, seda küll selles mängus näha ei ole. Sa pead silmas neid räuskavad külamehi, kes käivad ja otsivad. Pagenud mõrvarid käib selline lintimishimuline külaelu seal ümberringi joovastanud noormehed otsivad kurjategijatega. Seal oli mingi konkreetne sündmustest taga, keegi aastate eest seal tapeti, aga praegu ei saa enam aru, kas see on nüüd niisugune lihtsalt lobajutt või lihtsalt vajadus kedagi karistada. Aga see ei ole niivõrd selle perega seotud, seda peret ei ole päriselt omaks. Ja seal isegi piilutakse ju akendesse, aga isegi tulistatakse ja, ja nad on nagu jäänud millegi poolest võõraks, sellepärast et kas Meil on lapsed Halitudki no jälle tuleb meelde, et saadeti hobusevargaks õppima või? Kuidas see oli. Ja, ja see niisugune taju on, on seal ju olemas lavastuse selles atmosfääris ka, et nad ei ole veel päriselt omad. Ja noh, alati on ju öeldud, et kunstid ja teater ammugi räägitud peamiselt inimsuhetest aga seal on väga huvitavad need suhted mitte ainult väljaspoole, vaid ka omavahelised suhted. See, kuidas papa või siis Beckeri vana peremees mäletab siiamaani, kuidas ta naine selleks, et tantsida ühe tema sõbraga, tegelikult võõra mehega lassi kõrbema, nende suure ahjutäie saiu ja, ja ta mäletab seda 20 aastat hiljem. Ja kuigi ta nüüd võib seda juba natuke huumoriga võtta nagu Martin Veinmann seal ta mängib, aga ta ei ole sellest üle saanud. Ja seal on veel, igaühel on mingi oma saladus, nad käivad ringi nad hulguvad kusagil jah, kas kõrrepõllul või kusagil heinamaadel või tulevad pimedast, kaovad pimedusse. Sealse mees Ta kes ilmselt on armunud ühte perepoega. Aga perepoeg millegipärast tahaks ju, abiellus hoopis küürakas ka tüdrukuga, keda muide väga huvitavalt mängib nooruke Amanda Hermine Künnapas, keda on juba korraks kasutatud Draamateatris näitlejana ma ei tea, kas ta on juba kooli lõpetanud või ja seal aimub igaühel mingisugune saladus ja see, et seal on loodud see lavaruum. See ei ole nii ainuline, see sild, mis läheb kaugusesse ja võimaldab vaadata sinna kaugele ja inimesed tulevad kusagilt ja lähevad ei kuhugi. See muide Kõimulevaga omane, et me ei tea täpselt, kus nad parajasti tulevad, kedagi oodatakse, kedagi tahetakse näha, kogu aeg on kadunud, see armunud, see teine perepoeg kõik küsivad järele, kus ta on ja kas keegi on näinud ja ja see ta purjus sageli on veel eraldi mäng, et need saladused ja suhted on seal kõik küllalt keerulised, olemas, tähtis on see, mis meelde jääb. Mind võib segada see, et natukene varasema järgi, noh, lihtsalt tean ja võib-olla märkan asju. Aga ütle, mida sina või käsid, miks, miks ta seda Küürakat, tüdruk, ta ekstüdruk teda tahab. Veeda, mis selle Hermiine puhul kõrva jäi, oli, see oli kastverest pärit korraks ma mõtlesin, et kas Tiit Sukka joodikust Arno tahab lihtsalt lihtsamat põlve rahus edasi juua rikka naise kõrval. Aga tulen siia tegelikult nii, et sellest välisest puudest hoolimata tundus, et seal oli ikkagi sügav armastus selle tüdruku vastu ja noh, see on mõnevõrra selline jällegi natukene häirivalt aru saada raamatu ja lõpuni põhjendamata, nii nagu kõivul üldse need asjad on. Ega siis täpselt sama teema on ju selle Mait Malmsteni Verdiga, kes nagu hiljem välja tuleb, siis lõpus tapab ühe inimese, keda laval kunagi ei näidata, aga see motivatsioon või isegi vihje sellele, et temas võiks peituda kire mõrvar, fakt ise tuleb hästi ebameeldiva seletamatud tõigana meiega kaasa kuidagi painama. Kõivul on jah niisugune omadus, et ta mingisuguseid väga dramaatiliselt sellise tõigad jätab üldse seletamata ja siis lugeja või vaataja viise sellega kuidagi hakkama saama, aga kuidagi on niimoodi, et need omadused, mis võiksid tunduda Puudusena, sest motiveerimata teod tavaliselt dramaturgiat, loetakse meedik puuduseks lihtsalt et sa riputad mingile tegelasele midagi külge. Siis kummalisel kombel selles tekstis ja üldse kõivu nagu dramaturgia loogika lubab seda üldse mitte vaadata Puudusena, nii nagu ei hakka kordagi ikkagi häirima see, et seal talu köögis räägitakse nyydschest ja Dostojevski. Et see kogu tolleaegne ideeline ilmaruum on seal sama argisel kohal, nagu on sealse sea lõikajast koomik, Küla, naljamees, veterinaar, Peetso saamu, keda mängib siis Taavi Teplenkov. Et need kõik nagu maailmad on, mahuvad sinna ühte kööki ära, see ei kõla see yhe maine külajant, need filosoofilised mõttevoolud, mis seda ilmaruumi kujundavad. Kuidagi suudab Martin Weiman neid ajaleheartikleid ette lugedes seal tuua, aga kõik need poliitilised suurkujud, kes seal alustasid parasjagu esimest maailmasõda ka need jõuavad kuidagi sinna kööki kohale, nii et nende kohalolu on tuld. Samas ei ärata mitte mingisugust võõristust, et kõivul on jah, see tohutu anne pealtnäha täiesti ebaloogilised elemendid ja võtted panna kokku kõlama. No see ongi see, et seal on kogu see Eesti elu sees kõigi oma külgedega ja seal nagu heideti natukene ette, et selle või ei heidetud vaid vist Madis Kolk kirjutas, et noh, seal võiks ju kergesti näha mingeid kaasaegseid paralleel, kõik see sõja ja ja need asjad, asi ongi selles, et eraldi ei ole seal ju midagi rõhutatud, aga see on ju kõik olemas. Kogu see lähenev sõjakõmin, kõivu näidend on ju veel pealegi omavahel seotud niisugune hauge, mingi ähvardav asi, mis peitub nii inimsuhetes kui selles, et kusagil läheneb sõda. See on ju olemas kabeierite õhtunäituses ja, ja nii mõnigi neist teemadest kordub veel teistes küüni täitmises näiteks on palju niisuguseid naljajutte ja asju ja samal ajal toimub midagi väga eksistentsiaalset, sealt küünist ei saa välja kohe ja ka seal midagi ohurikast oodata. See ongi see, see ongi elu. Sest ega me elus jällegi, miks ma selle Tammsaare siia sisse tõin, me ei tea, mis on tähtis, mis on tühine, millele üldse tuleks tähelepanu pöörata, sest ka siin laval minu meelest näitlejad kui nad suudavad välja mängida selle, et nad reageerivad sellele, mis on praegu praegusele situatsioonile, sellele, mis neid hetkel tabab. Ja mingil imelikul teel. Me hakkame tajuma, et selle taga on midagi üldisemat. On midagi üldajaloolisemasse ja, ja eksistentsiaalse mõte, aga seda võib ainult tajuda, võib mitte tajuda nii, kuidas parajasti veab. Aga see on kõik seal ikkagi ilmselt olemas, näidendis olemas. Ja minu meelest nad on seda ka tabanud. Seal on igasuguseid põnevaid motiive ju, kas me jõuame kõiki nüüd jälgida ja vaadata, et kui see verti tuleb kusagilt jälle, kas Peterburist või kus ta parajasti tuleb, ta on ju riigiteenistusest leitnant ja tuleb oma relvadega ja, ja laob seal välja oma mõõga ja kõik pärast selgub, et tal koti on peidetud püstol, selle püstoli ka eraldi veel mängitakse. Seda püüavad naised varjata või kardavad, et sellest võib midagi toimuda. See on, need on terved eraldi mängud. Noorem vend poiss haarab selle mõõga ja läheb sellega välja vehklema. Ja kuidagi väldi Verdi, et suhtub sellesse üsna nii ükskõikselt või, või ta ei tee erilist probleemi sellest, aga ometi see toimub kogu aeg ja ja nende relvade kaudu üksi juba on see sõda olemas, rääkimata sellest, et seal ümberringi tulistada. Eks see aeg-ajalt külamehed, nii et me ei saa kordagi ennast õieti nagu lõdvaks lasta ja seal on veel niisugused kummalised asjad, mis on nüüd tõlgendamise küsimus, et kui seal nüüd niimoodi üsna rämedalt ja teevad võib-olla nalja, need, keda sa juba nimetasid siis Taavi Teplenkov sele. Kes oli mingi legendaarne kuju üldse, kui nüüd kõivu mälestusi pikemalt lugeda ja siis Juhani Liisa Viire Valdma mõnikord lärmavad juba natukene nagu ülearu tundub. Ja siis hakkas äkki vaikselt mõtlema, kui Juhanit siin ei mängigi, tavaline näitleja, vaid, vaid mängib viiulimees ja, ja nutikas ja Tiit Kikas. Ja siis hakkad mõtlema äkki, et võib-olla seesama Juhani Liisa tajub kuidagi, et on mingi maailm veel, kuhu teda ei ole lastud või kuhu ta ei oska minna, vot kui hakkab see viiul niimoodi mängima, tekib mingisugune hoopis teine hetk ja ta tunneb, et teda sinna ei lasta ja siis ta tahab seda nagu summutada ta omasele rämedalt mõttetu karjumisega. No võib-olla, et ma mõtlesin selle ise välja, aga mul hakkas niimoodi tunduma ja Teplenkov seal oma naljadega pluss teised, kes siis seal võib olla Dukene praegu publiku reaktsioonidele lootes liiga rõhutatud see stseen, kus võtab siis põrsalõikaja, võtab kuuli välja. Selle küla riiukukke Jaagumikust. Küla riiukuke tagumikust ja seal käib siis tõesti võib-olla ülearu suur kisa ja karjumine ja ja naljategemine, aga mine tea, võib-olla see on ka vajalik, lihtsalt kontrastiks muule muusika osa jääb kuidagi natukene nagu, võib-olla isegi tahaplaanile minu meelest Ingo Normeti lavastuses kasutatud Läti midagi Beethoveni, aga siin ta jääbki nii, aga sel hetkel või äkise viiulimäng kõlab, tekib jälle mingisugune teine mõõde. Miks mul hakkas selle Viire Valdma puhul tunduma, et võib-olla külarahvas suhtub neisse mingi umbusuga, sellepärast et nad tajuvad, et neil on mingi teine maailm ja selle kisa ja karjumise aknasse vahtimise ja sellega nad nagu reageerivad, et neil on mingi oma maailm, mis on teistele kätte saamata. Võib-olla selle võib kõik sinna juurde mõelda, aga näitlejad minu meelest mängivad selle välja ja, ja teevad seda hästi. Seal on veel niisugune üsna märgiline tegelane, on siis noorem õde siin näidendis on ta nimi siis otile või oti, nagu teda hüütakse ilmselt et selle prototüüp kusagilt on kõik mu enda ema kui nüüd neid mälestusi lugeda, aga see ei ole antud juhul muidugi üldse tähtis. Vaid selles me nägime ju ka kevadel, eks ole, siis kui see just oli välja tulnud ja nüüd see etendus, sügisene etendus. Ta oli mingeid uusi värve pinget minu meelest juurde võtnud ja kui tuleb lõpuks lavale kusagil seal kaugel on ära käinud ja otsinud taga, mis selle vertiga toimus ja kes oli see salapärane Leena, keda ainult nimetatakse. Kui selgub lõpuks, et verti on ta ära tapnud, aga see seal tuleb lõikude aeg-ajalt tekstist välja need mingid eelnevad suhted ja armumised, kuidas ta otsib seda, Leenatise leeme on kadunud kogu aeg ja, ja need. Ja siis, kui tuleb lavale Teele Pärn, mängides seda Otid. Mina ei tea, kas see oli nüüd ainult sellel etendusel, tee või ta on, äkki ta, kui ta räägib, ütleb selle fakti, räägib seda, tal on ilme muutunud. Esimesel hetkel nagu ei tunne teda ära, tal on hääl muud tunud. Ta toob kaasa mingisuguse saladuse endaga ja on selle ise läbi elanud. Ma ei tea kunagi, mida ma ise juurde mõtlen, nii et palun kinnita. Mulle selle oti ja siis Verdi väga lähedasest suhtest õe ja venna suhtes jäi just kõlamas selle Mait Malmsteni mängitud muide 36 aastat taga, seda ju mängis seda pereisa ja nüüd mängis perepoega ja ma kogu aeg mõtlesin, et oot, kas midagi nagu vahetusse pole läinud. Aga tema tunnustuseks Peab ütlema, et on ikka kuratlikult hästi säilinud, sest ta oli usutav selle, noh, mitte ütleme, kesk ja just keskealise perepojana. Aga temas oli mingisugune selline tontlikus noh, mitte ainult sellepärast, et hiljem selgub, et ta inimese tapnud vaid ka sellepärast, et ta ju võtab oti endaga kaasa, temas on mingis sellist noh, ütleme saatonlikusteta nägu, vii poti suurde maailma, kuhu ta tahab nii väga minna ja jätab ta sinna ja, ja mõnevõrra võib-olla vastutustundetust heidetakse talle ka pärast pere poolt ette, et kuidas sa jätsid meie pesamuna Pihkvasse või Peterburi või kuhu iganes ta ta parasjagu jäi sõja hakul, eks ole, sa jätad oma õe sinna kuhugi võõrasse suurde linna, Se Malmsteni ja selline nõiduslikus või tontlikus tuleb kuidagi tänu sellele võib-olla esile. Malmsten ise nagu ei vigurda ega mängi vaid vaid on kuidagi lõdvestunud see natuke resigneerunud soldat ka see, kui ta räägib seal kolmes eri keeles ja ja erifilosoofilist. Et siis ka see kõik mahub temasse väga loomulikult, nii nagu sellesse igavesse tudengite, tema venda Arnold esse Tiitsuka kehastuses mahub kogu see viin, mida ta sisse ajab. Ja kui nüüd tulla tagasi selle küüru juurde, siis ka selles küürus mulle tundub, puhtalt füsioloogilise objektina peitub mingi saladus, mis tõmbab seda Tiit Sukka, aga lõpus ju, kui ma ei eksi, õigesti mäletan, Arnold ju ei suudagi lõpuks otsustada selle Meeta ajas küüruga daami vahel vaid läheb ära sõtta, ehk siis Arnold iseendas on selle kiindumuse osas mingisugune miski painab teda selles kiindumusest ja just selline puhaste tunnete puudumine, et igal tundel on mingi teine plaan või mingi peidetud kaal veel lisaks, et see on minu arust nagu sellele näidendile kuidagi väga omane ja see on see, mis teeb kriipivaks ja samas kõiv autorina ju ei otsi mingisuguseid efektseid dramaatilisi vastandusi ei sündmuslike ega ka karakterite sees. Ja ometi Ta suudab luua mingisuguse vihjelise, aga väga mõjusa teise plaani oma karakterile. Ja see plaanid on, kipuvad olema sellised tumedad sünkjad, hägustavad kontrolliga vaataja ja lugeja kontrolli taju eelkõige hägustavad ja turvatunne nii-öelda õõnestavad, et jah, selles mõttes kõiv on ikkagi üsna julm hautor, aga kuna ta on seda nii oskuslikult, siis ka see tume või ängistav kogemus tema puhul on äärmiselt nauditav ja noh, Ühele tumemeelsele vaatajale, lugejale, mis saaks veel olla lohutus, kui et hängistuski võib-olla kuidagi ilus või, või nauditav tellisetaju filtrina. Kogu selle etenduse vältel, vähemalt sellel viimasel korral, kui me vaatasime, ma ei tea, kas siis ainult minus või kuidagi äraseletamatult, aga kasvab niisugune üldine pingetunne, et midagi peab juhtuma, midagi peab nüüd tulema, samal ajal otseseid paralleele tänapäevaga ei tõmmet, et aga äkki meil on tänapäeval ka seda tunnet natukene liiga palju, aga kui seal nüüd nimetasid korraks Malmsten on tõesti ainuke, kes seob seda varasemalt 93. aasta ja seda praegust lavastust, mina ei mäleta teda vana peremehena ma nägin ilmselt küll kõiki koos, sest no kui üliõpilased seal vahetasid kogu aeg nagu see käib üliõpilastükid, sest nad mängivad vaheldumisi ja mina nägin piiri, Leone tähendab selle naabrimehena ja vana peremees mängis seekord Ago Anderson ja ma ei hakka kõiki üles lugema, aga seal oli väga huvitav veel omal ajal ja väga märgiline see, et seda õde seda Tiit mängis siis sel ajal Katariina Lauk, see oli ka teistmoodi tõlgendus, aga samuti väga märgiline, nii nagu praegu on, on teele pärnal ja mammat seda ema, keda praegu väga hästi minu meelest mängid, Kaie Mihkelson, kelles on kõik saladused vaikselt olemas, ta ei rõhuta neid, ta räägib põuast, et põud ajab inimesed hulluks ja nii, aga kõik need, see minevik, mäles, need elavad temas väga. Aga tookord mängis ta noor tüdruk Elina Reinold ja kui nad mängisid seda lavakooli mustas saalis, ma ei mõtle praegu seda filmivariant, mis on mõeldud, mis tehti järgmisel aastal ja tehti juba tõesti kõivu kodutalus ehtsas kodutalus, mis küll kohe hakkas lagunema, aga ma mõtlen just seda, mida nad mängisid oma õppelaval ja huvitav, et see nooruke Elina nad ei püüdnud mängida vanu inimesi, mõjus samuti kuidagi ehtsana ja ehedane. No nüüd me teame ta praegust rollide mastaapi, kõike, mida ta mänginud, aga need algused mõnikord nagu juhatas, tahad midagi sisse diaatrima. Mulle hakkas just kõrva see iseenda võõrid, võõristus, kui ma jälgisin talu pagari talu, küll aga taluinimesi omavahel, siis saksa ja prantsuse keeles seal repliigiti rääkima seda, mis näitasid, et nad ikkagi valdasid seda keelt ja see tekitas kuidagi sellise tunde, et kas siis kõivu eestlased on ikka õiged eestlased, kui nad siin kosmopoliitsed on, et kas neile siis see eestlus ka sisse mahub, kui nad nii palju Euroopa saatuse peale seal mõtlevad, just see nii konfliktivabalt võib juhtuda Eesti perre mahtuda see põracesajases eurooplase identiteet, et see on kuidagi kõnekas. Ja see on võib-olla miski, mis on tänaseks kaotsi läinud, seal on tekkinud eestlasest eurooplase sees mingisugused nii-öelda veidrad sisepinged, mida ei maalita seal kuidagi lahti Pedajase poolt ekstra, aga mis ka on kuidagi sõnumlik ja, ja aktuaalne. Huvitavalt mängib praegu Hilje murelik asendav Harriet toompere seda tütart, kes on ka gümnaasiumis käinud ja haritud, aga Kirilli ja helli, kelle peale ilmselt jääb see talu, sest teised kogu aeg rändavad ringi ja ei tea, kuhu nad jäävad, mis nad teevad. Aga tema ilmselt peab jääma, keegi peab olema, kes jääb ja, ja ta kuidagi huvitavalt teeb, seda temas mingi sisekonflikt olemas, aga ometi ta täidab seda eluliselt vajaliku rolli Kõivu näidendi taust. On ju peale üldise ajaloo ta perekonna lugu ja ma tundsin suurt lõbu, et võtsin uuesti välja selle raamatu, kus ta arutab ja mäletab seda oma perekonna lugu, kähri, kerkoman Pekril ja seal on ta oma mälestused juba oma poisikene, nagu ta ennast nimetab poisikese mälestused. Ja veel enam on seal mälestust, mälestusi ja nüüd ma muidugi nii kui tuleb see lause mälestuste mälestused on Tammsaare korraga kohal ja ma pean hoid õhku, et ma hakkaks sellesse süvenema. Sest lõpuks on kõik üks seesama Eestimaa Tammsaare ja tema Singsale proo laul mille muide laulis ta Anton Hanseni noorim õde jõudis veel linti laulda ja mis on sealtsamast Lõuna-Eestist kaasa toonud, kus on ka kõivu näidendit päri ja siis on kohe kohal ka muidugi Mats traat ja kauge hirmutav sõjakõmin ja sõjaaegses Lõuna-Eesti külas viljapeksumasina ja seda käivitava aurukatlamürin, see mu oma mälus juba rukkihakid kõrrepõllul, kus nüüd on plastikusse mähitud põhupalliliit või põhurulli. Kui me siin rääkisime sellest lavaruumi nii-öelda voolavuses, siis rääkida sellest näitlejaansamblist, et siis kuidas koguga She näitleja reži, see grupidünaamika seal laval oli kuidagi sundimatu ja voogadega nagu leitsakuline selline liikumisrežiil oli selle lavastuse õhulisuse mõtlesid väga suur roll, kuidas Need kõnelevad kehad seal talu köögis või põllu peal ümber paiknevad, noh mingi hetk, ma olin täiesti nagu transi serval, lihtsalt jälgides seda kehade ümber paiknemist, kui, nagu täpselt see oli ja sügavuti seal läbi lavastatud, et isegi kui ma poleks kuulanud niikuinii ma aru ei saanud sellest võro keelest palju, pidin palju sinna subtiitreid ülevalt piiluma, aga puhtalt liikumis-ši pinnal oli tegemist väga huvitava kogemuse ka, et ka selles plaanis oli suutnud Pedajaski vaataja tähelepanu väga hästi ohjata. Seal on mingid rütmi, vaheldused ja asjad, mida me ka võib-olla eraldi märkavad korraks viiulimängu sissetulek annab mingi teise tähenduse või, või teise arusaamise, aga ka see, kui uuesti tuleb sisse see kunagine õnnet Tutantsed Kaie Mihkelsoni meenub tusena see tants. Seal tekivad niisugused lavastusliku rütmi vaheldus, et see ei ole ühtlane kogu aeg. Ka see pinge, mis seal toimub ja sünnib, ei ole ühtlane. Seal on teatud rütmi vaheldused, mida võib-olla esimesel hetkel kohe ei märka, aga mis teeb selle terviku just vahelduseks. Ikka jah, mingid omadused, mida tavaliselt me paneme tähele muusikat kuulates tempo, režirütmi, vahelduvust, Cresciendoot, pianot harva ikkagi tänapäeval teatris kohta nii küpset ja mitmemõõtmelist läbi komponeeritud ühe lavastuse puhul. Ma loen siia ka ühe Tammsaare tsitaadi, mida ma kõige rohkem armastan, kui peab midagi ütlema noortele lavakooliõpilastele või, või ikka teistele meelde tuletama. See on Tammsaare üks artikkel kell 1938 ilmunud, kus ta räägib, pealkiri on Andrese-Pearu, kus ta räägib ise oma teoste lavastamises ja ütlebki, et kõige tähtsam asi ja kõige raskem on tähtsa ja tühise küsimus. Kõige raskem probleem nii elus kui kunstis, sest keegi ei ütle meile, mis on tähtis ja mis on tühine. Elus ei ütle seda keegi, aga teatris teeb seda ehk näit. Teejuht, mõni näitleja teevad seda üheskoos, leides sõnadele õige tooni häälele õige varjundi, kehale õige seisangu. Mina olen Karin Allik, Tartu Ülikooli teatriteaduse üliõpilane ja mina tahaksin soovitada Renate Gerdi valget Vetesina. Praeguse seisuga mängitakse seda veel kuuel korral oktoobris ja novembris Sakala teatrimajas ja seal astuvad lavale lavakunstikooli 29. lennu tudengid Renate keerd tavaliselt ei ütle väga palju enda uute lavastuste kohta. Tema kommentaarid on pigem napisõnalised kui mitte isegi vihjelised. Ja nõnda on ka seekord lavastus veest, meest ja teest. Pluss midagi veel, ütles Geert. Seekord loomulikult nõnda ongi, aga ma usun, et igal vaatajal läheb siit enda isiklik mõttelõng ka jooksma õigeid ja valesid vastuseid. Loomulikult ei ole nagu kaasaegses etendus kunstis ikka, aga kui ma üritan Valgete vete sina lahata isiklikust vaatepunktist, siis minu jaoks räägib see lavastus inimeseks olemisest. See on küll loomulikult väga lai ja võib-olla isegi kulunud sõnapaar. Aga täpsemalt räägi Valgete vete sina sellest, kuidas inimese olemus moodustub erinevatesse gruppidesse kuulumisest. Me võtame üle nendega pida omadusi, laseme neid endast läbi ja peegeldame siis tagasi. Me üritame ennast mahutada, Ta ta rollidesse ja raamidesse, millesse usume, et peaksime mahtuma. Isegi kui need on kurnavad või kahjulikud ja erinevust need grupid eriti ei soosi, aga erinemine on siiski vältimatu ja tegelikult ilmvajalik. Kerdi lavastus selles mõttes esindab väga sellist tugevat individuaalsust ja näitab, et inimene on rohkem kui üksikosade summa rohkem kui ainult need omadused, mis ta on gruppidest kokku korjanud. Sellele ideele annab suurema väärtuse veel viis, kuidas ta lavale pandud. Gerdi lavastus on õhuline, kirgas, energiline ja omajagu humoorikas ka, sest tõepoolest saalist lahkudes võivad põsed isegi natukene valusad olla. Kõigest sellest naermisest ja naeratamisest. Ja selle eest tuleb tänada ka lavalolijaid. Noored näitlejad kiirgavad seda teha tahtmist ja kambavaimu. Ma ei usu, et ülesanne, mille Kernile andis, oleks väga lihtne pidevalt vahetada rolle, olukordi, panna ennast proovile nii füüsiliselt kui ka vaimselt, aga nad tulevad sellega suurepäraselt toime. Ja mis peamine. Ma näen, et nad naudivad seda, et nad naudivad laval olemist. See entusiasm on lausa nakkav ja jõuab iga publiku liikmeni. Ma olen istunud seal saalis Valgete vete, sina etendusel siis, kui seal on palju sama maja endisi töötajaid, aga ka siis, kui minuga koos istub seal mitu põhikooli. Samas kummalgi juhul ei tundunud nagu lavastus publikule kuidagi võõraks jääks. See muhe huumor ja tudengite innukus tõesti mõjub teraapiliselt ja pärast etendust võib saalist lahkuda mõne mure võrra kergemana, mis minu jaoks on. Eriti märgiline on veel see, et üle pika aja tekkis mul teatrist tahtmine kella vaadata, aga sugugi mitte sellepärast, et ma tahaksin ruttu ära minna. Vastupidi, ma lihtsalt tahtsin, et see etendus veel ei lõpeks. Nii et nüüd, kus neid teraapiasessioone on jäänud vaid loetud korrad, soovitan kõigil sellest võimalusest kindlasti kinni haarata. Tänases saates rääkisid Lea Tormis ja Meelis Oidsalu draamateatri lavastusest põud ja vihm. Teatrisoovituse andis teatriuurija Karin Allik. Helipuldis oli Maristombach. Kuulake meid kahe nädala pärast jälle.