Teatriva. Tere, hea teatrivahi kuulaja, vikerraadioteatrisaade alustab oma kolmandat hooaega, täna oleme stuudios kogunisti neljakesi Hedi-Liis. Toome, Valle-Sten Maiste, Madis Kolk ja Meelis Oidsalu räägivad nädala eest Tartus toimunud teatrifestivalist draama ning saate teises pooles teeme juttu Von Krahli teatri viietunnisest ulmelistest teleteatri lavastusest. Jaik. Päris saate lõpus annab teatrisoovituse kirjandusteadlane ja kirjanik Aare Pilve kõigile neile teatrivahi andunud fännidele, kes käisid 14. septembril Tartus Draama festivalil kuulamas meie tänase saate avalikku salvestust. Võin siinkohal südamest õnne soovida, sest eile sai osaks unikaalne kogemus. Nimelt meie salvestusel kasutatud tehnikasse oli pugenud kotermann ja seetõttu peame nüüd saate uuesti linti võtta. Noh aga et teater on ajalik ja kaduv kunst, siis on sellised viperused igati žanritruu nähtus ja arvestades meie tookordse arutelu kirglikkust, siis mine tea, äkki ongi parem, et saame nüüd veidi jahedama peaga neist asjust uuesti mõelda. Me ise loodame selle avaliku salvestuse lindi mustale turule paisata ja loodetavasti leidub piisavalt fänne, kes on valmis ja selle eest kõva raha välja käima. Head kuulamist, teatrina. Selleaastane draamafestival leidis aset Tartus septembri teisel nädalal, sel aastasest programmist võib leida 15 üsna eriilmelist lavastust väike ülevaade, mis siis Tartusse kokku toodud, oli suurematest teatritest Endla elu ja armastus Tallinna Linnateater trimineku eel ja väike prints, mis on ka 29. diplomilavastus, ka Viljandi kooli oli esindatud VAT teater dekamerooniga, 12. lennu diplomilavastusega, väiksematest teatritest, uue teatri enda mobiilsed definitsioonid ja ainuke festivalil toimunud esietendus fantoomvalu lavastus ühele selline rännaklavastus Sis uuemates teatrites tal Paide teatrikaitseala, Ave Maria, Kelm, Taarka, pärimusteatri vanahunt, suurematest teatritest veel Vanemuise Kalevipoeg, mees, kes teadis ussisõnu lastele musta kasti Ernesto küülikud veel võib-olla sellisest kultuuriloolises teatris Eesti teatri muusikamuuseumi leek ja midagi kaasaegsemat, seda võiks esineda siis performans Scennist, sõltumatu tantsu lava ja festivali lõpetas Jaik, millest täna saate lõpus juttu tuleb, et see oli selline nüüd lavastuste nimetamine. Väga huvitav oli see, et raamatu eessõnas kunstiline juht Ivar Põllu kuidagi tekitas küsimuse prügist ja kusjuures suled prügikonteinerid olid seal aastasega linnakujunduse nagu põhiline element. Et igas mängukohas oli, oli üles pandud üks suur punane prügikastis prügikonteiner, hiigelsuur prügikonteiner, et minu küsimus on see, et kas programm kuidagigi iseloomustab või annab ülevaate praegu Eesti teatris toimuvast või on see lihtsalt prügi, mida on keeruline sorteerida? Jah, see tõdemine, et teater on ületoodetud ja see tänavu jah, siis välja öeldud prügikontseptsioon, et see nagu kestab juba aastaid ja aastaid ja mulle nagu üha rohkem tundub, et kui nüüd küsida, et kuidas siis seda prügi sorteerida, sest tõepoolest kui siin viimase aastaraamatu teatrielu esitlusel ka Madli Pesti rääkis sellest, et meie viimase aja teatrit iseloomustab kvantiteedi üha suurem vohamine, aga samas nagu kuidagi tsenseerima seda ka ei peaks, et äkki sa peaks kuidagi iseregulatsiooni teel toimuma, et siis tõepoolest me oma keskkonnateadlikkuses oleme ju juba jõudnud sinnamaale, et me enam ei arva. Tururegulatsioon paneb keskkonna saasteasjad õiges suunas liikuma. Me juba sorteerime prügi ja, ja võib-olla isegi teadlikumad meist juba tahaksid seda, et prügi sorteerida, siit ka need, kes selle eest tõeliselt vastutavad või selle kaudu rikastavad mitte ainult see, mida me tihtipeale raadiost kuuleme, et see tavainimese tavatarbija süüdistamine selles, et ta justkui ei sorteerib prügi. Tõepoolest, kui ma loen siia kõrvale ka seda Heili Sibrits Postimehe kokkuvõttet Draama festivalist, et nagu nagu prügi kvantiteet nii edasi ja nii edasi ja siis selle juures õhkamine, et aga elamust ikkagi ei sündinud. Ja kui Heili Sibrits jutust tuleb välja draamafestivali suurim elamus oli Vaiko Eplik ja Priit Võigemast kontsert, et siis noh, siis ma ütleks küll, et kes peab seda prügi sorteerima, et siin on oma töö teha ka meil kriitikutel, toimetajatel mind natukene häiris. Kui Ivar Põllu ütles festivali eeltutvustuses, et kriitikud on pärast NO ja Graali kadumist justkui natukene pohmellis või segaduses, et enne olid mingid kindlad punktid, millele kas siis vastanduda või mille poolt hääletada. Nüüd on kriitikud peata, aga see võiks anda hoopis mingisuguse parema võimaluse mingisuguseks uueks elurikkuseks. Siis mind natukene nagu häiris selline kriitikute kahtlustamine mingisugusesse mustvalges piiratuses. Aga kui ma tõepoolest näen seda, et meie suurimaks elamuseks draamafestivalil on rubriik teater laulab, siis, siis tegelikult ikkagi näitab seda, et, et ka meie ise oma valikutega nagu väga seda prügi ei sorteeri. Mul on selles mõttes tuline kahju sellest, et festivalil sai seda kuraatori formaati natukene vähe praktiseeritud. Me võime vaielda ühe või teise kuraatorivisiooniga, aga see on vähemalt üks võimalus liikuda mingisuguseid konkreetseid nähtusi, konkreetseid lavastusi pidi, sest ka tänavusel festivalil on esindatud väga sellised põnevad nähtused, millele tasuks tähelepanu pöörata. Et midagi on toimumas, midagi on toimumas Kadri Noormetsa lavastuses. Midagi katsetab Karl Koppelmaa kelmiga, nad ei ole need suured sündmused või need tõenäoliselt kriitik ei saa sealt seda suurt elamust, kui ta nostalgitseda, aga neid Toominga Hermaküla mingisuguseid mastaapseid Katarsiseid. Aga tegelikult need Tooming ja Hermaküla meie teatripildis olemas, ainult et seda tüüpi bee festivali formaat, mis põhimõtteliselt nagu võiks tegelikult kuuluda teater maale rahastusprogrammi alla et viia Tartu inimestele mingisugune suvaline läbilõige Eesti teatri sellest prügist nii oma heas kui halvas. Millegipärast eeldades, et Tartu inimene ise ei suuda seda teatripildist üles leida, et, et selline festivali formaat tõepoolest ei aita neid meie uusi toomingaid Hermakülasid setitada. No mina tahaksin vastu vaielda küll kahes punktis, esimene punkt on see, et, et ma ei nõustu, Aino vohab oma hinnanguga, et eesti teatri kvantiteedi rohkuse juures on nagu saabunud mingisugune kriis teatripilt, et selline arusaam, seda korrutatakse juba nagu väga-väga papagoilikult. Mingi aasta tagasi kirjutas Heili Sibrits Postimehes. Teater on kriisis, viimati ma lugesin sirbist, isegi Veiko märka täiesti nii-ütelda rea arvustuse puhul, VAT teatrist kirjutades ütles eesti teatrikriis on juba väljakannatamatu. Et kui võrdleme nullindatega 90.-te aastatega, siis lavastusi on viis korda rohkem. Aga arvan, et ka kvaliteetseid huvitavaid lavastusi on kindlasti rohkem kui oli 10 aastat tagasi, kui oli 20 aastat tagasi. Ja siinkohal ma olen mingis mõttes nagu Ivar Põllu hinnanguga nõus, mida Madis nagu nimetas, et, et see on nagu kriitikat solvav, et minu meelest meil on nagu mõned kriitikud küll, kelle jaoks oli niisugune kuidas ütelda üldaktsepteeritud ja maitse mõõdupuu, vajalik, et, et siis sa ei pea nagu ise ütle maja ise julgeid hinnanguid andma, vaid, vaid sa mõnusalt otsustada ära, et oh, kraalse on muidugi rebel ja seal tehakse head asja. Nüüd ongi ta ongi lahendus käes, selle laenan positiivse värvingu ja mingile teisele asjale annan negatiivse värvingu. Et muidugi on raskem nüüd peale. Nojaa Von Krahli selliste eredate brändide taandumist neid otsuseid teha, aga need asjad, mille pealt otsustada ja need eredad teatri näited, mida otsida, mida leida ja mida vaataja jaoks lahti mõtestada, need on olemas ja minu meelest nende arvukus ei ole vähenenud. Aga teine asi, mille osas ma tahaksin, noh nüüd siis eeskätt Madisele vastu vaielda on tõepoolest see nii-ütelda kuraatorifestival või siis et seda tüüpi festival, mida me praegu nägime, et ma olen nõus, et tänase teatri uuslavastuste rohkuse juures teater, papp nagu liigendamist või mõtestamist, aga minu jaoks need kuraatorifestivalid olid ikkagi nagu liialt nagu suletud või oleks olnud võib-olla nimistud iseenesest olid huvitavad, et mida üks või teine huvitav isiksus nagu välja valis sellest teatriaasta pildist. Aga kui ma noh, sisuliselt nendesse süvenesin, siis nad jäid minu jaoks pigem selliseks noh, mingis mõttes nagu halliks ja igavaks ja see printsiip, mida on rakendanud Ivar ja mida mina võtaksin kokku siis nii-ütelda kahe telje sümbioosina esiteks aasta tipplavastused ja teised, kas siis nii-ütelda kimbuke, avangardi kimbuke noort põlvkonda, lavakunstikooli näol, kimbuke uusi teatreid nagu kino, teater, risoom, et see on minu jaoks nagu palju huvitavamalt töötanud või parema tulemuse andnud. Minu arust on üsna kõnekas, et Ivar Põllu ise selle trügi, kujundi sinna praktikuna sisse tõi ja on ka veidi veider, et see diskussioon kriitikonna poole pealt ei ole olnud ilmselt siis piisavalt artikuleeritud, et see festivali juht otsustas nüüd nii-öelda selle trügi diskussiooni algatada. Kui me vaatame ka selle festivali lavastusi, siis mina tavaliselt teen testi igasuguste lavastuste pealt selle läbi, et kas mu oma sõbrale soovitakse ja kas ma sinna soovitusse lisaksin ka mingi, aga selle lavastuse soovituse järgi ja kui ma vaatan neid konkreetseid lavastusi, mida ma siit olen näinud sellest buketist, siis igal pool on mingi üsna suur aga taga noh, me ikkagi oleme harjunud vähemalt viimase 10 aasta jooksul olnud nii-öelda ära hellitatud sellega, et noh, vähemalt üks lavastus aastas on selline, mis on kuidagi avastuslik tõesti, mõnes mõttes monumentaalne, kus sa võid, eks ole, nõustuda sellega, mida sa näed. Aga sa ei saa sellest mööda vaadata, et kultuurilise faktina ta ikkagi eeldub ülejäänud teatrist, kus huvitav, et nüüd, kui tõesti mõned päevad on festivalist möödas ja kuidagi sellest on maha maha nii-öelda tuldud ja mingite inimestega seda festivali arutatud, et siis ma ei hakka selle inimese nime nimetama, sest ma ei ole temaga kokku leppinud, et, et ma tahtsin kuidagi tsiteerinud või refereerinud, aga et see on see vana hea küsimus, et kas me sellist eesti teatrit siis tahtsimegi, eks ole, ja, ja tema ütles, et tahtsimegi, et sellest on tegelikult nii-öelda sellised noored, ärksamad kriitikud kogu aeg rääkinud, et me peaksime, teater peaks olema pihustunud, see ei tohiks olla koondunud mingite suurte teatriinstitutsioonide kätte ja täpsetad, see nool nagu kadunud kraal võib-olla ka haigiga valmistas teatava pettumuse, eriti just sellisele ärksamale kriitikule, et võib-olla asjad ei olegi halvasti, et nagu räägime mingist kriisist, aga tegelikult on, on see, kui ma tahamegi või olemegi kogu aeg tahtnud jõuda sellesse pihustunud teatrisse, kus igaüks peabki tegema tööd selle jaoks, et leida see lavastus üles, mis talle huvi pakub. Aga lihtsalt, ma tahaks veel kommenteerida ikkagi mingis mõttes sedasama festivali korraldamist, ärme unusta ikkagi ka seda, et see festival ei toimu lihtsalt mingisugusest entusiasmist, vaid seal on taga ka mingisugused rahad. Ja see tegelikult määrab ka selle, mida on võimalik festivalile üldse luua. Ja nagu me näeme, et siis ka Eesti teatri ise võib olla järjest vähem ja vähem on huvitatud sellel festivalil osalemisest, et kui me vaatame kas või näiteks sedasama festivalinädalat Tallinnas olid samal samal ajal mitmed esietendused. Ugala tähistas oma 100. hooaja algust 14. septembril veel festivali ajal. Et selles mõttes tekibki nagu küsimus, et mis selle festivali mõte on, eriti nüüd, kui kui Tartu uus teater on lõpetanud selle korraldamise on proovitud erinevaid formaate madise valla, mõlemad juba rääkisite siin sellest kuraatori formaadist, mida prooviti siis kuue kuraatoriga ennem seda lise parimat koos. Meil on olnud väliskülalised žüriid antud auhindu. Et nüüd siis Ivar võib-olla, kes proovis sellist mitmekesisust, andis võimaluse uutele noortele tulijatele, et mis teile tundub, et kas festivalil peaks ära kaotama, et ka Ivar on ise öelnud, et võib-olla selles entusiasm, millega nad alustasid, on on lahtunud ja et kas tõesti Tartu vajab üldse sellist festivali? Minu arust sellele küsimusele peaks vastama eelkõige Tartu teatrihuviline ise, see suurem osa rahastusest tuleb ka vist Tartu linnast ja me kipume seda draamat ikkagi vaatama sellise festivalide festival linna Eestis tegelikult meil ju festivalidega on kõik korras, teatrifestivalid, aga meil on rahvusvaheline selline avangardteatri etenduskunstide festival, Baltoscandal kuldne mask toimub talveöö unenägu Tallinna linnateatri poolt kureeritud. Väga hea üritus. Et eriti veel saal biennaalil ikkagi jah, see on minu meelest väga, et me oleme selle nüüd ühtides natukene siin härra maiste seisukohaga, siis me oleme siin natukene võib-olla liiga nõudlikud, kesid Tallinnast, kirjutame ette, mida tatart kohaliku tähtsusega, aga seal pildis siiski väga tähtis festival peaks endast kujutama. Ja kas ta nüüd peaks kuidagi mõtestama Eesti teatrite, minu arust tuleks olla siin enesekriitiline ja küsida, kas ajakirjanduskultuuriajakirjandus Eestis on teinud midagi selleks, et selles nii-öelda dismikus inimesed leiaksid igaüks oma tee. Ja see sinu jutt toob jälle otsapidi tagasi selle prügisorteerimise juurde, et tõepoolest nii meie kriitikutena kui toimetajad, kui ei ole üldse teatri mõtestajad ja ikkagi tahan ikkagi seda kuraatori systeemi natukene kiita või et sellised asjad tõepoolest aitavad seda pihustunud teatripilti natukene korrastada. Meil on üldse see noh, ma olen nõus, et see ei anna nagu mitte midagi, et et me ütleme, et kvantiteet kasvab ja siis ohkame sinna otsa, et aga elamust ikka ei ole, see on nagu selline. Meenub üks kunagi kaheksakümnendatel mingisugune Priit Aimla kirjutatud sketšisari, kus tehases jagati autoostu lube ja viimane ja alati selle sõjaveteranide Aarne Üksküla kehastatud mehele, kes ütles, et aga luurele ma temaga ikkagi läheks. Kuraatoritest rääkides aastal 2014 oli kuraatoriks festivalil Tõnu Õnnepalu kelle valik tekitas väga palju, nagu selliseid küsitavusi just nende teatriinimeste hulgas, et see polnud justkui nagu jälle elamust. Tuletan meelde, et Tõnu Õnnepalu leidis üles Renate keerd, kes oli aastakümneid ennastsalgavalt oma tööd teinud ja nüüd pärast seda hakkas, hakati teda järsku tunnustama, nii et aga see selleks, et mulle väga meeldis Tõnu Õnnepalu intervjuu paar nädalat tagasi Postimehe arteris kus ta rääkis sellest romaani olemusest ja sellest, et, et kui me siin igatseme või räägime sellest, et miks tänases päevas neid suuri viimane ikkagi ei sünni ja Õnnepalu rääkis, et ei saagi sündida, et need on, need on ära kirjutatud ja ühesõnaga kõik see suure ja väikese loo nagu suhe, see pani mind ka mõtlema just nimelt selle teatripildi peale, et, et täpselt samamoodi on ju ka praegu teatripildis. See on suurepärane, et meil on õnnestunud säilitada selline teatri institutsionaalne süsteem, nagu ta on. Samas sellega kaasnevad ju ikkagi ka mingisugused nagu kohustused millest me enam ei käi üle näiteks üleüldse kas või žüriiliikme vaatepunktist see, et me peaksime justkui kogu selle kvantitatiivse prügi hulga nagu suutma ära vaadata ja mingisugusesse paremusjärjestusse panna, mis on ju tegelikult vähe sellest, et füüsiliselt võimatu ka ebavajalik, kirjanduse, maastiku või kujutava kunstimaastiku, me ei käsitle sellise ühtse homogeensem väljana, mis tuleb nagu kõike endast läbi lasteaia ära seedida. Me eristame kunsti meelelahutust, kusjuures ma ei räägi praegu väärt, mina ise väärtustan nii kunsti kui meelelahutust, ma väga vajan meelelahutust. Kui tuua paralleel spordiga, meelelahutus on vajalik asi, see on umbes nagu lõdvestusharjutust, kui sa oled ennast peksnud kas liiga plussi või, või oled vajunud liiga miinusesse, siis õhtu lõpus see massaaž on äärmiselt vajalik. Küll aga see kehakultuur, see, kus sa kõigepealt tekitad oma lihasrebendid, et nad kokku kasvades saaksid hakata nagu lihast kasvatama. Ehk siis luues mingisugust uut kvaliteeti. Need on lihtsalt olemuslikult erinevad asjad ja neid tulebki erinevalt võtta ja ma arvan, et üks ja sama inimene vajab mõlemat poolust. Aga teatri puhul me millegipärast räägime. Me peame kõik selle vastu võtma. Pluss sellega kaasneb siis see, et kuidas peaks raha liikuma, kui me räägime sellest, et ei ole enam neid suuri asju nagu ühtne Eesti aga samas tõdeme, et seal kusagil laboris katsetavad Karl koppelmaa Jan teiega, et Kadri Noormets ja siis me jagame seda tohutut raha hulka, et et võib olla ka see raha peaks liikuma kuidagi niimoodi, et üks osa lähebki ausalt teater maale rubriiki üks osa ongi isereguleeruv turusüsteem ja üks osa on siis nagu panustatud kunsti tegemisele, sest te mainisite mõlemad ka Draama festivali seda eelarvelist probleemi, et tõepoolest kui me räägime rahast kui sellisest, siis ma kujutan Draama festivali alla läheb ikkagi päris suur summa, millega saaks midagi päris tarka ette võtta. Kui me vaatame seda, mida ta annab nüüd nagu teatripildile siis paratamatult mõjub sellise odava ja küsitava ettevõtmisena, mille puhul noh, et kas see raha, mis on niimodi kuhugi istutatud, kas see hakkas vilja kandma või mitte, siis noh, see, et me justkui nagu muretseme siin jah, Tartu publiku eest, et kas tema näed ikka eesti teatrit, et mis on pealegi veel väga küsitavalt valitud selle asemel, et võib-olla tõepoolest eriti arvestades peatselt kultuuripealinna staatust Tartule, et kui see on Tartu festival ja jääb ka edaspidi Tartu festivaliks, siis peaksid tartlased seal tõepoolest seda oma identiteeti ja oma huvisid. Edasi, minu arust see on kogu aeg olnudki Tartu festival ja siis ta on lihtsalt selline Tartu festival, kus mingisuguseid tarkpead Tallinnas tulevad ja siis targutavad, et miks te ei anna mingit mõtestavat nii-öelda sõnumit. Jah, minu jaoks on nagu peamine probleem Eesti teatris ja ma lugesin seda justkui välja ka Meelis Oidsalu Eesti Ekspressis ilmunud arvustust Jaigile. Et noh, nagu selline jah, avangardi bränd on nagu jäänud nahk kehastuseta, et seal ei ole nagu konkreetse selle brändi eredaim bränditäitjat nagu praegu kohal või et see koht on tühi, vaba või üles korjata ja noh, tegelikult ega need suurimad pretendendid selle kohatäitjale ei ole ju tõepoolest hetkel ei kelmega ega must kast, keda praegu on siin ka natuke süüdistatud, jutt võib olla matöörlikkuses. Noh, sellega on nii ja naa, vaid mina arvan, et need pretendendid on ikkagi sõltumatu tantsu, lava ja Kanuti gild ja ja mingit uut teatrit ei tohi kuidagi unustada, et minu arust on Tartu uue teatri näol tegemist praegu sellise võib-olla ainsa teatrid Eestis, kus nii-öelda kunstiline eetos ja samas ka nende nii-öelda kontakt publikuga on mõlemad nagu kõrgel tasemel ja ka nende tegevuse kõnekus tegelikult ja mitte sugugi ainult lokaalselt absoluutselt. Ja ma arvan, et sarnastel printsiipidel, nagu Ivar on teinud Tartu uut teatrit, mida veel praegu hästi kiitis, on ta tegelikult teinud ka seda festivali ja seetõttu mina pean ütlema, et kõigele puudustele vaatamata mina olen Ivari festivalidega rahul olnud ja kui me räägime viimase festivali miinustest, siis tegelikult mis puudutab seda lavastusi, siis eelmine aasta oligi väga vastuoluline see žürii hinnangut, see meelist sa mäletad, mis sa kirjutasid, kuivõrd viimakas sa olid žürii valikute osas, sealt oligi väga raske valida sellist tippu, millega kõik saaksid selle katarsise ja aga see, see aasta on kõvasti tegemist sellega žürii liikmena võin seda ette hoiatada, aga kokkuvõtteks võib-olla ütleks seda, et teater Eestis on nii sage nähtus, et eelmisel aastal oli meil 1,2 miljonit teatrikülastust, et kui me jagame selle nädalate peale ära, see teeb 23000 teatrikülastust nädalas. Noh, see on tegelikult üleriigilised festivali maht ja sellel taustal minna ja tihendada kuskil nädala oli vähem kui nädala jooksul seda pilti. No see ongi suur väljakutse ja me natuke ikkagi paneme seda ootust, mis peaks olema esitatud kriitikutele ja teatriuurijatele pakkuda sellist helikopteri vaadet. Paneme sellele natuke liiga palju, mulle tundub selle festivali ühe kohaliku tähtsusega väga olulise festivali õlule jäägu Meelise ütles, et Tartu teatri vaate peaks olema see, kes otsustab, kas Tartus festival toimub, et siis mina siit laua ümber, tal on ainuke Tartu teatrivaataja ja tahaks lihtsalt öelda, et ma arvan küll tegelikult, et see festival on Tartu jaoks oluline. Et vahepeal ma olin ise ka selles väga kahtlev. Kui sa, Madis, ütled, et ka tartlane leiab ise üles need lavastused ja võiks käia Tallinnas vaatamas, siis ma ikkagi ütlen, et see ei ole nii lihtne. See on väga ajamahukas ja, ja minu jaoks on oluline see, et, et okei, et sinna tuleb Tallinna Linnateater, kes müüakse võib-olla ka Tartus ühe päevaga välja. Aga selle festivali raames ka näiteks seesama teater, kelm ja publiku või või SDE, leiab oma publiku, et festivali raam nagu võimaldab võib-olla sellistel teatritel, kellel üksiklavastusega Tartusse raske tulla, seda publikut leida, tegelikult selle sihtrühmani jõuda ja võib-olla tõesti siis need inimesed sõidavad Tallinnasse teatrit vaatama, et see lihtsalt on nagu ka. Et ärge unustage, et Tartu on ikkagi kahe ja poole tunni kaugusel ja, ja kokku on see viis tundi edasi-tagasi tõepoolest seni, kuni see festival annab rohkem nähtavust nii-öelda arenev truppidele, kellele on hästi oluline seal olla esindatud. Seni on minu arust nagu kõik olulisemad uudised täidetud. Küll sai keevalisel tõelur mu neelatud nii kirkas tujus, pole miskit. Ärge iial ei ole näinud. Ärge jätke mind. Joon saan banni ja. On värske noor farmeerly tühjast. Ei märka mu tuppa külmaga. Kas on aega mõelda praegus? Kui arv on suur, siis muu, võib-olla minna. Taas. Sawyer Sto jäi Kristo ja otsustab siis Martin tüdrukule, mis palvel Või minna, kui ka põõsa eila paga. Kui pauguv kork hõbedased traadid Te seltsi, ära ma nalja ei oo. Sest eile õhtul rõõmusõõm. Järsku? La ja teistest lahti tekkinstuna jäin ootamatult lauda. Ja ei ole üldsegi kurvuzenna. Meie festivali arutelu jõudis siis ka nende teemadeni, et kas Eestis on avangard või on ta nuia kraali taandumisega kuhugi kadunud ja kas kriitikud oskavad üldse selles uues olukorras orienteeruda, et tänavune festival võimaldas osa saada ka Von Krahli teatri, noh väga mastaapsusest film lavastusest Jaik, Peeter Jalaka ja stsenaristide rühma poolt. Mis mõtet teis tekitas selle avangardi jutu kontekstis, et kas me siis nägime avangardi, kas me nägime seda, et avangard on surnud või see ikkagi andis mingisuguse uue sisendi, seda enam, et meil on ju tegelikult Jaiki vaadates mingi lootus, meil ei ole seda küll veel kinnitatud kuidagi otseselt, aga mingi väike lootus, nii nagu paljudel Jaiki vaatajatel oli lootus, et äkki ikka elav näitleja astub ka lavale. Nii on meil kõigil lootused, Se Jaik ei ole mitte kraali viimane asi väidet, äkki äkki kuidagi jätkuks selle Sakala kolm saagale, tekib sealt mingisugune uus kvaliteet ja uus trupp lausa. Aga noh, seda me veel ei tea. Aga mis mõtet siis see jaid tekid sisenevad oleks, võib-olla oleks paslik natuke raadiokuulajatele ka kirjeldada, millesse lavastus täpselt koosnes, tegemist oli siis viis tundi pika no ütleme, teleteatri lavastusega ehk siis elusat näitlejat me seal laval ei näinud, mingisugust interaktiivsust ka ei võimaldatud. Tegijate kiituseks peab ütlema, et vähemalt Von Krahli teatrisaal, ma ei tea, kuidas seal festivalil oli, oli täidetud väga mugavate, ilmselt Nordica vanadest lennukitest pärinevate istmetega, selles mõttes oli mõnus seal Lõsutada. Mõnus oli see kogemus ka seetõttu, et me tõesti nägime Von Krahli fännid nägid oma iidoleid, kes praegu väga laval ei käi. Taavi Eel mad, Erki Lauri, Juhan Ulfsak kõiki ja kõiki teisi ja said siis sellises mugavas formaadis seal nostalgitseda. Huvitav oli ka see kogusele Jaiki puhul et seal ikkagi ju tegeleti oluliste teemadega ja, ja vaadati, ütleme selliselt hirmuvabalt tulevik kui nii tehnoloogilisse tuleviku kui Eesti ja eestluse poliitilise tuleviku ja noh, selles mõttes on ju sellised nii-öelda mõttearendused suhteliselt harva, et meil tänapäeval, mis, nagu minu põhiline probleem on, on pigem see, et see teostus ise ja see valitud formaat ja ka võib-olla sisuline teemade arendus ei olnud väga ütleme, professionaalne ja natuke liiga palju aega läks seal enese põlistamisele natuke liiga palju oli sellist omamütoloogiat, mis noh, teatrite puhul mängib kindlasti teatrite enda sisekommunikatsioonis olulist rolli, aga sedasi ekraanilt sellise viieosalise või neljaosalise sarjana seda vaadata. See pikapeale muutub ikkagi väga tüütuks ja tekib ikkagi see küsimus, et kui nüüd avangardist on hakanud tegelema enese põlistamisega, sest no mida see üldse selle teatri tulevase elujõu koha pealt ütleb, et et minu jaoks ühtaegu väga mõnus elamus sai palju sihukest veidrat nalja ja nägi oma armsaid näitlejaid nende tuntud headuses, teisalt jällegi väga suur pettumus, sest meie avangardi skeene on kuidagi natukene tühjavõitu. Ja nüüd raisata nii palju aega rahast. Ma räägi, see maksumaksja raha argument, see ei ole nagu väga kohane sageli kunsti puhul seda kasutada. Aga lihtsalt see aeg ja energia sellise nii-öelda monumendi püstitamiseks, et kuigi see Sari ise tegeles justkui tulevikuga, siis noh, teater antud juhul tegeles puhtalt minevikuga ehk siis oma pärandi jäädvustamiseks sellest on nagu tuline kahju. Ma ainult kommenteerin seda kohta, sest Tartus näidati seda siis Eesti Rahva Muuseumis ja kes on seda lavastust näinud, et siis see nii-öelda siis selle Jaiki peakontor on ka, asub Eesti Rahva Muuseumis, mis võib-olla andis nagu selle tasandi, et kuigi meil ei olnud mugavaid toole nagu Tallinnas, et siis me saime kogeda seda, et me võiksime ise sellest peakorteris olla, aga sellist praegu repliik jah, mina ka kahjuks pettusin ja, ja võimalik, et isegi sedavõrd hullustad, see oli esimene kord, kui ma Von Krahli teatri lavastust tõst vaadates pettusin, et teater on mulle pakkunud ikkagi kümneid ja kümneid erakordseid elamusi ja ja siis veel arvukalt niisugust teatrikogemust, mis ikkagi on olnud rikastav ja pigem rahuldav, aga, aga seekord jah, minu arvates oli tegemist meelelahutusega, meelelahutusega, oli tegemist žanriliselt lähenemislaadi poolest ja kui Meelis rääkis, et seal oli palju olulisi teemasid, siis need teemad justkui justkui seal nagu olid, aga ka minu meelest ei saadud ei, ei aju ega hambaid nendele teemadele taha, et kas see nüüd pani mind millegi üle mõtlema? Ei pannud. Ühe naljaka näitena võib tuua veel selle, et kui seal oli võetud tänuväärselt Andres loo ja Peeter lauritsa mõni aeg tagasi toimunud ühisnäitusest lõppmäng, kus tegeleti sellise loodusliku elutunne kütuse ja selliseid digitaaleluviisi ühendamise võimalikkusega millekski täiesti uueks, siis see oli konverteeritud seal selle Erki Lauri mängitud teadlase tegelaskujusse ja seri Soomsus nii-öelda mis, mis minu arust Sallo ja lauritsa näitusel oli super hästi välja mängib. See oli tõesti vapustav näitus, see idee oli siis mandunud selleks, et Erki Laurile olid siis näo külge kleebitud seened. Et ma saan aru, et kogu see lõud, tekkesteetik ka ja noh, nii-öelda analoogesteetika oli taotluslik. Aga noh, see oli see tase nii-öelda, liidame seene ja Erki Lauri ja siis saame mingisuguse filosoofilise idee, äkki kehastab, aga nüüd, kui ikkagi küsida näiteks valla ja sinu käest. Et kui see ei vastanud su ootustele võrdluses varasema kraaliga, et mida sa siis ootasid või milles, millele su nostalgia suunatud on, et kui ma ise mõtlen 90.-te alguses 80.-te lõpus, Jalakas korraldas selliseid suuri vaatemäng ilutulestikuga karkudel kõndimise ja rokkmuusikaga, mis oli küll äärmiselt äge, aga et kas see on, see on see avangard kui jala, kas 90.-te keskel mängis arvutitega, siis me rääkisime sellest kui mingist tehnoloogilisest IT-pöördest teatris, aga kas jalakas tegi seda või ta tegelikult lihtsalt mängis arvutiga, ma arvan, et ta mängis arvutiga samamoodi kui noh, seesama 80.-te lõpp, kus inimesed Nõukogude Liidu painest vabanedes hakkasid massiliselt pöörduma sellise, kes kiriku, kes mingite muude vaimsete suundumuste poole, nii nagu jalakas esindas tollal Neid natukene esoteerilisi otsinguid. Nii on ta praegu juba ammu esindamas seda nii-öelda uus vaimsust. Ma vaatasin Tartus ka seda publikut, kes seal Jaigile oli ja pärast ka oli vestlusel võimalik publikust natukene osa saada. See oli selline esoteeriline seltskond, uusvaimsuse esindajaid, kellega Jalakas klappis suurepäraselt, et, et ja, ja kui me võtame kraali kogu seda loomebiograafiat kõige kunstilisemalt avangardsemad asjad on teinud seal külalislavastajad ja jalaka tohutu tarkus. Nii on, aga vastan sulle, Madis tosin aastat tagasi tegi Peeter Jalakas mitte just nüüd pärandile tuginedes, aga siiski ka nii-ütelda ooperis, laenates lavastuse võluflööt, mis käsitles ökoloogilisi teemasid, mängis nendesamade interaktiivsete multimeedialahendustega, selles lavastuses oli olemas kõik, seal oli avangard, peatne vorm sotsiaalselt vägagi mõtlemapanev terav sisu, see ei olnud mitte mingisugune, kuidas ütelda esoteeriline vaatemängu järjekordne kristallkuulikest müümine, millest nagu eelmisel nädalal Guardianis lugeda saime, on saanud üks uuem on maailma suurimaid, ma ei tea armoonia ärisid. Et et selles mõttes see ei ole kogu aeg olnud nii ja võib-olla ma meenutaksin sulle Madised, mida sulle muidugi ei ole vaja meenutada, aga et selle teatri Logaks Schillet sinna peale on kirjutatud puhas kunst, et minu küsimus siin on, on kõik ongi kuidagi see, et kas lihtsalt selles olukorras, noh, me oleme siin juba täna rääkinud, ma tea kriisist ja kõikidest asjadest, kas see ikka on kriis või mitte ja et too on kinni ja nüüd kriitikutele ei ole enam seda võrdlusmomenti, et kas me õudsalt ei taha, et sealt kraalist peab mingisugune uus avangard tulema, et et noh, et meil on ka nagu see tahtmine on nii suur, et siis kui ütleme, et siis, siis see pettumus ongi lihtsalt nagu eriti nagu keeruline, nagu härra maiste ütles. Ikkagi see Jaik, arvestades eriti sinna alla pandud ressursse, see Jaik ei ütelnud nagu midagi uut, kui me vaatame lavastust ei end 10 aastat, siis tabas umbes natukene võib-olla hilisem lavastus, mis oli ju suurepärane just teatrikunstiteosena, mis sisaldas kõiki neid probleeme, millest räägib Jaik, muu hulgas oli seal väga osav teatri, enesekriitika või üldse kultuuri sellise enese põlistamise vastane kriitika. Ja kui nad nüüd hakkavad mitte midagi ei vormiliselt ega sisuliselt uut öeldes omaenese põlistamist viljelema, siis noh, ei tohiks imestada, kui osa publikust, kes on harjunud neilt saama värsket vaadet, sellest pettub minu jaoks oli väga huvitav on selle Jaiki kogemus seetõttu, et mina kuulasin laupäevastel piga pealt vestlust, Peeter Jalaka käis pühapäeval, vaatasin Tartus etendust, ei ole jõudnud kahjuks lugeda kriitikat. Aga, aga see, kui Jalakas ise seal vestluses tõi välja selle, et kriitikaga kuidagi tahtnud näha mingit Graali lugu selles lavastuses, sellega seal üldse ei tegeleta. Ma proovisin selle kuidagi selle peale mõelda ka, et minu meelest see oli ka väga selgelt seal olemas, et nagu väga raske selles sealt mööda vaadata või teeselda, et sellest seal ei räägitud. Aga ikkagi põnevusega ootame siis, mis saab Von Krahlis edasi, ehk siis, kui see maamärk on nii-öelda selja taha jäetud. Et väga loodan, et sealt tänavalt tuleb järgmine hooaeg, häid uudiseid. Ma tahaksin öelda seda, et Peeter jalakal pensionärina on õigus ennast põlistada, luua oma maailmu, olgu need esoteerilised või mitte, ma ei mäleta, et ta oleks enne Jaiki öelnud, et ta tuleb ja lajatab avangardiga küll, aga kui Draamateatris tuli välja väljaheitmine, siis millegipärast ei öeldud ausalt, et see on komöödia või meelelahutus, vaid hakati rääkima sellest kui mingisugusest uuendusest draamateatrimaastikul. Et ma ei ütle seda, et näe, nemad tegid ka, me võime ka, et asi pole mitte selles, aga lihtsalt, et, et, et minu arust Jalakas ei lubanud haigiga mitte midagi peale selle mõtiskleda tuleviku ja mineviku peale. Tere, mina soovitan ühte lavastust, mida mängitakse veel kaks korda, täna pühapäeval ja homme esmaspäeval, nii et soovitan ka kiirustada. Ja selleks on lavastus, mille nimi on elagu elu, mis põletab rinda. Seda mängitakse Tallinnas vabal laval kaasprodutseerinud eks on brüsseli teater, teater, letanüür ja lavastaja, armeel Russelli enda kompanii. Utoopia ja laval on Jarmo reha. Kui rääkida veel teistest inimestest, kes sellega seotud on, siis helikunstnikuna Liis Ring, kellel hiljuti tuli ka plaat välja. Selle lavastuse väline vorm on see, et see on tegelikult, et lavastus selle lavastuse tegemise protsessist ja sellega koos siis näitleja, peategelase Jarmo reha, enese avamine, eneseavastamine, mingis mõttes ka enesenäitamine. Ta ei ole rangelt võttes munatükk. Jarmo reha on küll ainus, kes on füüsiliselt laval ja räägib, aga häältena või siis videopildi vahendusel on on seal lisaks ka teisi tegelasi lavastaja, armeel, Russell, ise, Jarmo reha, ema on kuulda seal, see lavastus on sündinud niimoodi, et tänavu on käidud selle meeskonnaga kolmes erinevas kohas mööda maailma laiali Jaapanis, Aafrikas, Senegalis ja Indias ning on püütud seal kohalike näitlejatega lavastada tükke veedekindi. Näidendist kevadine ärkamine, mis oli armeel Russelli eelmine lavastus ja praegune on siis tolle lavastuse mõtteline jätk ja selle kaudu siis püütud vaadelda, kuidas eri kultuurid sellesse seal skandaalsetesse tükki suhtuvad, aga selle kõrval ka uuritakse. See on selline korduv motiiv, et mida peaks Jarmo enda juures muutma, et olla jaapanlane või Senegaallane või indialane. Nii et see on ühest küljest eri kultuuride võrdlus sellest vaatepunktist, mida tähendab olla inimene. Aga sealsamas on see ka ühe näitleja ühe inimese isiklikku endaks saamise lugu ja selline kaitsekihtide maha maha heitmine ja mingis mõttes on see initsiatsiooni tükk juba on olnud selle lavastuse kohta ka natuke kriitikat. On näiteks ette heidetud, et see on selline Euroopa-keskne teiste kultuuride eksotiseerimine, mina arvan, et see on natukene ühepoolne lähenemine, sellepärast et seal küll tegeldakse mingis mõttes Exutiseerimisega, aga seda tehakse mitmes suunas. Seda teeb Jarmo ka enda suhtes ja selline teiste inimeste ja ka iseenda nagu suhtes vaatepunkti nihestamine, ehk siis teisisõnu eksotiseerimine kuulub selle asja juurde, kui, kui räägitakse enese sügavamast läbivaatamisest ja see kuulub noh, nii-öelda individuaalrumise juurde, sest see lavastus on kõige üldisemalt öeldakse lavastus on inimeseks saamisest ja üks asi, mida tasub selle juurde öelda, on, on see, et tõenäoliselt kõnetab see lavastus eelkõige nooremaid inimesi. Ma ei mõtle teismelisi, vaid ma mõtlen just noori inimesi ütleme, kuni 30 või 35, aga individuaalkirumine on asi, mis ei lõpe enne surma, nii et tegelikult on seda huvitav vaadata kõigil see on mõnes mõttes tark lavastus. Sellepärast et ta oskab hoiduda kahest võimalikust ohust, mis sellise asjaga on seotud ja ta oskab sellest hoiduda just tänu sellele, et ta põimib, need kaks tasandit eri kultuurid ja üks intiimne isiklik lugu põimib ühte ja sellega ta hoidub ühest küljest sellest ohust, et sellest võiks saada mingi selline abstraktne pateetilise võitu üldinimlikkuse kuulutus. Aga ta hoidub ka sellest ohust, mis seda lavastust võiks võib-olla veel rohkem nagu ähvardada, et see ei jää selliseks näitleja enesekeskseks eksibitsionismiks, sest fookus ei ole tegelikult mitte Jarmul üksi, vaid fookus on pidevalt sellel, mis toimub inimeste vahel. Fookus on inimestevahelisel kontaktil ja mitte ainult sellel kontaktil, mis on lavastuse erinevate tegelaste vahel. Lavastuses osalevad inimeste vahel vaid ka kontaktil näitleja ja vaatajate vahel. Fookus on tegelikult suunatud vaataja poole ja see lavastus ootab kontakti vaatajalt ja võib öelda, et selle lavastuse iva või üks Ivadest on sellel ilmselt selles, et inimeseks saamine käib kontakti kaudu. Üks olulistest teemadest selles lavastuses on ka seksuaalsus, selle erinevad aspektid, aga ka see on selles võtmes. Oma seksuaalsusega kontaktis olemine, on on üks osa inimeseks olemise tervikust ja kui mõelda, et mis võiks olla selle lavastuse modaalsus, siis ei ole nagu juba öeldud, see ei ole selline enesenäitamine. See ei ole ka selline jutustamine või vaatajaile vastuste andmine, ammugi ei ole see mingi pikantne meelelahutus. Ma püüdsin selle üle mõelda lavastusi ise annab sellele võtme väga hästi kätte. Sestel lavastust raamib embamise motiiv, et lavastuse modaalsus selle lavastuse modaalsus on tõie emmata vaatajaid ja jääd vaatajaid, embaksid näitlejat vastu ja jõuda selle kaudu selleni, et nii vaatajad kui näitlejad on mõlemad lihtsalt inimesed oma inimeseks saamise protsessis. Ja mingis mõttes on see lavastus ka näitleja portreearmeel, Russell portree, Jarmo rehast, aga mitte selline fikseeritud portree, vaid just nimelt püüa tabada Ühte noort näitlejat tema arenemise mingil hetkel ja kas ka lavastuses endas on antud üks väga ilus kirjeldus sellest, mis armeel Russell püüab teha, on see, et Jarmo on nagu lind armeldusel püüab joonistada paberile puuri, püüab Jarmo sinna sisse meelitada. Ja siis, kui Jarmo on sinna puuri läinud, siis kustutab väga ettevaatlik kuldpuuri Jarmo ümbert ära. Ma arvan, et just see seal toimubki. Ja ma ühesõnaga soovitan minna seda vaatama, seda on võimalus vaadata ainult kaks korda Eestis veel, kui tahate seda hiljem näiteks novembris näha, siis peate juba Brüsselisse minema. Mina igal juhul kavatsen täna minna teist korda vaatama ja kutsun teid ka. Tänases teatrivahi saates rääkisid Hedi-Liis Toome, Valle-Sten Maiste, Madis Kolk ja Meelis Oidsalu festivalist draama ja Von Krahli teatri lavastusest JOIK. Teatrisoovituse andis Aare pilv. Heli seadis Maristombach. Kuulake meid kahe nädala pärast jälle. Teatrina.