Teatriva. Tere tänases teatrivahis räägivad Valle-Sten Maiste, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk kahest Eesti lavastusest mille peategelaseks on Immanuel Kant. Üks esietendus hiljuti Tallinna linnateatris. Selle pealkiri ongi kant, autoriks Leedu näitekirjanik Marius Ivaskeevičius. Lavastajaks Elmo Nüganen. Teine esietendus aga juba 25 aastat tagasi Madis Kõivu filosoofi päev. Lavastajaks Priit Pedajas. Näidendid on võrreldavad mitte ainult selle poolest, et nende peategelaseks on Immanuel Kant. Mõlemas näidendis on kaaspeategelane või kohati isegi selline võtmetegelane. Immanuel kanti teener Martin lamp. Mõlema näidendi tegevusaeg on siis teineteisest 10 aasta kaugusel. Filosoofipäevas saame aimu, et tegevus toimub aastal 1793, kuna kõneldakse maraa tapmisest samal ajal ka Ivaskeevitluse kantis tuuakse sisse sellist olmeelu ja ühiskonnaelu sündmusi. Ja saame aimu, et tegevust toimub seal aastal 1783 84 räägitakse esimesest kuumaõhupallilennust Prantsusmaal ja mõlemat näidendit. Loomulikult ühendab see püüdlus tõlkida filosoofiat, et esiteks siis dramaturgia keelde ja omakorda siis lavastajate suur väljakutse. Kuidas tekst siis, kuidas sellele luua lavaline vaste. Kui me meenutame 90 neljandat aastat mitte ainult seda filosoofi päeva, vaid ka teisi Priit Pedajase Madis Kõivu lavastusi, siis mäletatavasti oli see tolles ajas üldse noh, hästi suur sündmus, see, mida Priit Pedajas nende lavastustega tõi, mitte ainult selles mõttes, et millise lavastus võtmeda seni lavastamatuks peetud Kõivule leidis kui ka noh, üleüldse see, mida see 90.-te alguse suhteliselt mage repertuaari pilt endast kujutas ja millised vaasikesed või, või saarekesed, need kõivu lavastused tol ajal olid. Kui see kõivu, filosoofi päev ja teised Pedajase kõivu lavastused mõjusid sellistelt vaieldamatult kõrgkultuuriliste sündmusena siis paraku nagu praeguse Ivaskeevitšuze ja Nüganeni kant mõjub natukene nagu sellise farsi ja jandina, kuigi tegelikult ei, ei saa seda päris niimoodi üks-üheselt väita või, või noh, et, et püüamegi siis selle saate jooksul aru saada, et mis, mis mehhanismid mõlemast töötavad, sest noh, tegelikult taotlused ja eesmärgid ja stardipunktid on üsnagi sarnased. Aga et võib-olla see ajastu kontekst ise ka natukene määrab seda retseptsiooni, et meenutan seda 90 neljandat aastat siis isegi nagu natukene armas, on see tollane sihukene naiivne kontekst. Ma mäletan selle seda lavastust omaaegset Philosophy päeva, siis turundati tolle aja kohta väga jõuliselt, mitte niivõrd teatri kirjandustoast, kuivõrd ajakirjanduses lavastusele eelnesid artiklid ajakirjanduses nii Priit Pedajase enda nime all kui ka siis selle pseudonüümi Villem tuuni nime all kui, kui veel erinevate ajakirjanike sulest ja mäletan ka ühte sellist, et kas see oli Pedajase artikkel, kel või intervjuus öeldud lause, kus Pedajas ütles, et et Kirjanike liit. Ta ütles, et filosoofi päev on eeskätt lugemisdraama ja soovitas seda mitte lavastada. Et noh, ma isiklikult arvan, et sellist dialoogi isegi nagu ei toimunud. Aga kui mõelda isegi turundustekstina, et tuua välja selline asi, et Kirjanike liit soovitas mitte lavastada, et see on sihuke armsalt naiivne turundusteel, mis täna nagu ei oleks isegi enam võib-olla teema, aga valla ja ma tean, et sinul olid oma omal ajal filosoofi päevaga väga sellised eredad mälestused ja oled üldse nagu Kõivuga väga palju tegelenud. Et kuidas sina seda aega ja seda kõivu Pedajase leitud kõivu kaanonit meenutad ja kuidas nüüd veerandsajandiga muutunud on, kui me nüüd siis toome selle Nüganeni jäivaskeevitsuse kanti selle kõrvale lõpuks. Aga ma ei tahaks jah, ja ta väga kinni selles Vilosoofi päeva ja Madis Kõivu lavastus Pedajase Madis Kõivu lavastustes seal sellepärast et meie saate ajendiks on ju ikkagi tegelikult Elmo Nüganeni lavastus, värske lavastus linnateatris ja, ja ma arvan, et siin ei ole väga palju nagu lisada, tõsi on see, et kõivu peeti lavastamatuks ja et järk-järgult nagu Pedajas leidis neid võtteid, kuidas kõiv laval huvitavaks teha ja noh, ta oli tegelikult see ei olnud esimene Vilosoofi draama, et oli olemas sises liblitsi ja Spinoza kokkusaamine. Aga jah, et ta alustas ka kohe üsna üsna selliste karmide lavastustega, kus oli tegelaste suhu või dialoogid pina esitanud tihti lausa haart, korvilosoofinaart, kor, teksti, sest noh, kant vaieldamatult on hardcore Vilosoof, kui tema ka ei ole, siis, siis kes üldse? Et see oli muidugi suur saavutus ja, ja see oli äärmiselt huvitav. Mina arvan, et kõiv ajas ikkagi oma asja seal, ta ei ajanud niivõrd mingisugust kanti asja ega ka filosoofia asja, vaid ajas nagu seda minevikku, tagantvalguse, asja, seda, et kuidas noh, ütleme siis on alustatud kunagi mingit malepartiid ja see kõnnaku ütelda sulgeb sind see kunagi tehtud käikude võimalustesse või minevik, nagu jutustab sulle tulevikuvõimalused. Ta paneb su nagu mingis mõttes tuleviku kahvlisse, et see on nagu kõivu üks, üks läbiv teema sõltumata sellest, kas ta kirjutab mingitest talumeestest või filosoofiast. Aga jah, ma olen nõus, et see mõjus nagu 90.-te labase teatri kontekstis kõrgkultuurilise lavastusena. Ja ütleme siis niimoodi, et Elmo Nüganeni kant, Ta on praegu nagu mingisugune noh, koomiks või et, et see on nagu, ma ei tea nagu onu Bella räägiks kantist, et ta ei ole nagu, ütleme siis sellisel tasandil kõrgkultuur. Kuigi mõnes mõttes ka ütleme sellised, et noh, kuidas on töötatud näitlejaga psühholoogiliselt, kuidas on loodud atmosfäär, et ega seal ei ole mingit kuristikku, need lähenemiskeeled on ju tegelikult üsna sarnased või minu meelest ka Pedajas ja Nüganen ongi üsna sarnase lähenemiskeelega lavastajat, kui me tänast teatripilti vaatama, aga jah, et, et mingis mõttes on see selline onu Bellalik lähenemine kanti, aga minu meelest on hästi tore ja huvitav, et, et on meil olemas ka nüüd onu Bella, lik lähenemine kantile ja ja ma arvan, et see lavastus ikkagi ka linnateatrilavastusi räägib nagu kantist, et kuigi seal on nagu sellist vinti just nalja teha püüdes pidurdamatult üle keeratud ja veidi häirib siis täpselt samamoodi nagu kõivu lavast seaduses on noh, mingisugused kanti olulisemad teemad, siis mingis mõttes on Yoskeevituse näidendis kanti teemasid palju rohkem sees ja minu meelest palju huvitavamalt on neid sinna sinna sisse toodud ja. Mulle nagu tundub, et need lavastused või need näidendit lõpuks, kui me saame rääkida nii segasest asjast nagu nende näidendite mõte või lavastuste mõte, et siis tegelikult see lavastuste mõte või näidendite mõte on üsna sarnane, et isegi Ühel on selline koomiksi lik vorm ja teisel nagu väga tõsine kõrgkultuuriline vorm, sest nad jõuavad sellega, mis nad nagu ütleme siis sellises filosoofilises või ka elufilosoofilises mõttes ütlevad üsna samasse punkti välja. Mina see nii huvitav kuulata, kuidas, kuidas te nimetate siin seda Pedajase lavastust kuidagi kõrgkultuuriliseks, võrreldes selle selle Elmo Nüganeni nüüd märksa ulakkama ja ütleme, seksuaalsema eksplitsiitsema noh, vanusepiiranguga mõistes ekspetsiitsema lavastusega, et et koolinoortele seda just eineid tahaks, mis ei ole Nüganeni puhul ju mingi uudis. Nüganen on juudi, on füüsilise teatri apologeet olnud algusest peale. Et lihtsalt vanuigineed, karnaalsed tungid omandavad mingeid uusi kortse või venivad välja mingid asjad mingid arusaamad elukogemuse lisandudes, aga mis ma tahtsin öelda, mina ei laseks üldse lahti sellest kõigepealt Pedajase filosoofi päevast, ma ei saa juba isiklikult aastaid laste sellest absoluutselt, sest ma käisin seda kunagi vaatamas ja see on lavastus, mis mind on kummitanud nõiduslikult kõik need aastad, võib-olla ma sattusin väga Hellas heas ja eluperioodis seda vaatama, aga mis mind on sealt jäänud kummitama, ei ole see tohutu kõrgkultuurilisus, kui ma käisin seal seda vaatamas, kuidas Lutsepp teeb seal oma, noh, nad ju kõik räägivad seal veidra aktsendiga eesti keelt, ütleme nii, et see ei ole otseselt sõnade häälduses kuigi ka seda natukene. Aga intonatsioon on nagu üritaks keegi teha. Ma ei tea vene filmis sakslast mängida. Ja see oli kuidagi nii koomiline ja saamatu, kui ma vaatan, kuidas punnitatult sedasi üritatakse noh, filosoofide omavahelist vestlust esitada, selles ei olnud midagi kõrgkultuurilist, see oligi pigem minu jaoks nagu pigem sihuke odav võte sellise mingi kõrgkultuurilise atmosfääri tekitamiseks, seda enam, et Lutsepp ta juba puhtnäide natuurilt on selline natukene ütleme. Ta meenutab mulle kogu aeg mingisugust päkapiku või tegelast, kõik tema rollidest ma kõigepealt näen, et on, on see mingisuguse mäemäekolli või Tolkieni raamatust pärit vot tema on üks nendest näitlejatest, kelle füsioloogia ja, ja selline kogu selline noh, bioloogiline anud, mis tal on, kuidagi raamistab äraga tema rollid ja seetõttu noh, mina nägin hästi palju ulakust sellist laadaliku ulakus, seda Pedajase lavastuses. Aga vaata, sealse nali, nagu töötas ka need veidrad nagu kangutatud intonatsioonid ja, ja kogu see kompott nagu töötas Nüganeni lavastuse puhul võib-olla sellisele konkreetse etenduse asi, ma pigem arvan, ta oli noh, see häda, et seal oli saal paksult seda kõrbehaisu täis, mida sa tunned siis kui sa oled stand-upi kuulama ja koomik ei saava publikut kuidagi käima, et see oli üks nendest minu jaoks isiklikult üks nendest etendustest. Noh, kui sa tunned, et nagu õhk saab otsa saalist lihtsalt ja see näitleja tuleb ja ta on pandud nagu Nüganeni lavastusele, eks ole, omale etlema midagi. Acting auton selle Nüganeni asjade puhul ju näitleja tuleb jälle, teeb mingisuguse, aga teatraalse soorituse ja siis keegi kuidagi reageerib sellele oma omakorda teatraalselt kõik on hästi nii-öelda liigutused välja mängitud. Et see oli see häda, et see, see seesama laadalikus, mida ma nägin ka Pedajase lavastuses. Et seesama laadalikus lihtsalt ei hakanud seekord tööle. Ja noh, et, et rääkida onu Bella, Ma saan aru, et onu Bellalikkuse all sa pead silmas, et see oli ka äge. Nii nagu Tommy Cash on täna äge ja ja Rick Couens kuumus meil ja nii edasi, et pärast kahekümnendat sajandite ütleme filosoofia seksualiseerimine T noh, inimeste puhul, kes elasid vist üksinda ja ja ütleme, olid naistest olid alateenindatud võib-olla selles sfääris ka, et see ei ole kuidagi enam madaldab võtte ega ka labastav võtta pärast Froidi ei saa üldse rääkida vist seksist ja selle seksuaalselt naljade sissetoomisest filosoofidest rääkivatesse näidendis lavastusse kui, kui mingist maitsevääratus. Et see seksualiseerimine tänapäeval pärast 20 saanid, ma väidan, on võib-olla samavõrd intellektualiseerimise üritus kui kui noh, ma ei tea millestki muust rääkida seal. Ei, aga see ei olnud nagu selles mõttes kuidagi ütleme siis selle lavastusse sissetoomine kanti omapäraks vaatamata sellele, et ta tõesti elas üksi oli see ja kõikide muude küsimuste nagu moraal ja puhas mõistlus kõrval ei kohkunud tagasi ka kirjutamast. Traktaat kõigepealt ta üleüldse naiste suutlikkusest naisküsimusest detaan sopenovery kõrval, ma arvan, järgmine nii-ütelda mees Sovinistide või anti feministide, kuidas me neid nimetame reas. Aga lisaks sellele tal olid ka kõik arusaamad noh, mitte päris nüüd tervikteoste mahulaga väga ulatuslike markide näol. Nii seksiabielu definitsioon oli, et see on, kuidas ütelda leping suguelundite vastastikkuseks laes hääletamiseks ja, ja samamoodi ka tal oli ta noh, sellessamas kirjas, mida kõiv kasutab sellele Mariale, seal on tal ka armastuse definitsioonis, et, et kõik see ei olnud nagu noh, ütleme siis mitte mingisuguse kõivu või vabandust kanti välis madala sissetoomine, vaid tegelikult selles lavastuses. Globelalikus seisnes, et saaks seda täpsustada, noh, ütleme siis niimoodi, et kui kõiv esitab seda kõike, tähendab ta paneb näitlejate suhu Vilosoofida, autentse tekstina, loomulikult nagu välja võtma suhteliselt ja konteksti ise luues, aga seal räägivad nad räägivad suvalist lõunalaua teksti, aga nad räägivad ka Vihte liblitsi, haide keri ja kant, päris autentseid, tõlkeid, aga selles lavastuses on täielik käojaan, tähendab, seal ei ole ühtegi nii-ütelda Vilosoofi mõtet. Seal bella bella laevas. Tähendab Nüganeni lavastus ei ole ühtegi, aga, aga ei peagi ühtegi mida saaks kunagi panna, ühtegi filosoofiaraamat ei pea, lõbuse käojaan on äärmiselt identselt nagu aetud tundes kanti peateemasid, ma lugesin need, vaatasin seda videot, divoskeevitsus, tõsi, ei suutnud ise kanti läbi lugeda, üritus ei suutnud, aga ta luges populaarseid käsitlusi kanti 90 minutiga, konsulteeris Leedu parimate asjatundjatega ja tegelikult see nii-ütelda suvaline jooga või nagu Tauno Vahter kirjutas, et räägitakse kõigest, see tähendab eimillestki, siis ma ei oleks nagu sellise määratlusega nõus. See joga oli äärmiselt nagu selgelt determineeritud kanti kõige olulisemad, et teema, et mina olen ka nõus sellega, aga Madis räägime elemendist. Toas räägime sinu arvustuses Postimehes, mis oli võib-olla üldse kõige kirglikum tekstile, ma olen su sulest lugenud, et mis sind siis käivitas nii selles Nüganeni lavastuses? Minu soov arvustuses ei olnud ka ju mitte seda lavastust materdada, vaid pigem nagu mõista, ma rääkisin seal sellel etendusel, kus me sinuga koos veel viibisime, oli mitmeid väga tarku inimesi ja oli ka enne ja hiljem ja kuidagi sattusin nende paljudega rääkima ja ja tõepoolest, see, see, mida te siin mainisite, see teatav Freudist klikus, mis ju iseenesest ei ole mingisugune sensatsiooniline või šokeeriv asi, aga jah, et mis see eesmärk või miks see vahendina mängu tuleb, et ma üritasin nagu sellele sellele vastust leida ja, ja, ja tõepoolest, ma ise hakkasin, noh, jõudsin võib-olla sinna ikkagi Näidendini väljad. Et jah, ma võin nagu nõustuda, et see valle, et see vaatamata sellele, et erinevalt Kõivust ei ole siin filosoofe tsiteeritud, antakse edasi mingisugust sellist noh, ikkagi kokkuvõtet kanti filosoofiast ja sellega külgnevad aga just nimelt, et kas see on nagu konspektiivne või, või siis on ta kuidagi sisuline. Vot ma hakkasin siin mõtlema seal nüüd natukene. Võib-olla see ei ole väga viljakas mõttekäik, aga, aga kui sind uskuda seda näidendi saamislugu, et ei Muntoznäkrootius olevat palunutivoškeevitšuselt mingisugust näidendit või tähendab kanti puhta mõistuse kriitika dramatiseeringus ja et sealt väidetavalt siis hakkas see tööle et noh, kui ma üritan mõelda nende ekroosiuse selle paljuräägitud metafooriteatri peale, et, et võib-olla noh, tõepoolest, et äkivaskeevitšus hakkas minema mööda seda rada, et kuidas sellest tekstist tuua välja sellised sellised arhetüüp, sed, mis on stseenid, et mitte niivõrd minnagi sisu pidi vaided kuidas igast seen või y pliik või iga iga selline noh, ütleme ikkagi iga pildikene tuua kokku mingisugusesse kujundisse, olgu ta siis Froidistlikum või, või vähem Froidistlikum. Aga minu jaoks isegi nagu selle jaoks jäise tekst kuidagi nagu magedaks nii Madis Kõivu filosoofi päevas kui nüüd Ivoškeevitše kandis on noh, ikkagi väga keskne tegelane, see teener Martin lampe mõlemal juhul jah, tõepoolest nii lutseb kui ja veel kord lisaks oma Postimehe arvustusele tahan ka siinkohal kiita väga Egon Nuter, et kes nagu väga hästi sobitub selle linnateatriga ansambliga, kuigi minu arust praegu nagu selle lavastuse kontekstis mängis Need vanad linnateatri näitlejad üle. Aga et just nimelt see Martin lampe ju ka mõlemat näidendit veelgi seob, mõlemal mõlemal juhul mark meenutab oma sõjas osalemist ja ütleme, Kõivu puhul vist saame isegi natukene oletada, et selle kaudu tuleb kõivul endal see tema läbi kõiki teoseid läbiv sõja temaatika, see, kuidas sõda lõikab pooleks, katkestab igasugused sisu sidusus, et ja ajaloo ja samamoodi noh, ütleme, kui filosoofipäevas vallandati Martin sele filosofeerimise siis kant joomise tõttu kantis jah, joomise tõttu, et seegi natukene nagu sellise robustse tõlgendus, aga ikkagi, et kui juba seda teed minna, siis ka selles võtmes on see näidend kuidagi nagu verevaene. Et ma isegi täitsa huviga ootasin seda vastandust, et kui me, kui me räägime nagu kõivu puhul või vabandust-i kanti puhul sellest, et et kuidas ta tõi selle vahe sisse selle puhta mõistuse või selle aruvaldkonna ja selle empiirilise maailma vahele ja ma isegi üritasin seda näidendit vaadata sellise katsena panna siis neid puhta mõistusekategooriaid empiirilise testi alla, aga isegi kui see oleks olnud selle lavastuse kontseptsioon, siis selle kohta oli ta ju nagu mage või, või värvid, pagaritrühvlid algab kohe peale, kuidas vedada, erineb, aga sarnane. Kant kirjutab 1000 lehekülge teksti, mida suudab läbi lugeda paar inimest, kes jäävad ka sinna siis kinni, ei tule sellest tekstist välja ning lõpuks ütleb ikkagi, et tõrjet puhas võistlus. On võimetu, asjani iseeneses ei jõua ning lisaks sellele jäävad meid kummitama igavesti. Aporjad tähendab jääbe sellist paradoksi teil nagu erinev, aga sarnane kütke tähendab seal, noh, ma, ma ei oska öelda, kuidas tähendab, võib vaielda selle üle, et need metafoorid ei ole õnnestunud, aga kohe hakatakse ilkuma, kui ma kanti kogu korpuse kallal, tähendab, seal võetakse koheselt see esimesed repliigid, on seal midagi sellist, et tool ragiseb, aga seisab paigal või sarnaneb, aga, aga erineb see, see on nagu see puht kohe hakatakse rabama sele kanti meeletu sellise tahte rakendamise peale. Kant rajas kogu oma moraaliõpetuse tahtele, tahe on kantil nagu keskne kuju, tahe on nagu sellises ruumis, kus sa tähendab, et tahe ei suuda nagu füüsikaliste asjade maailma muuta, aga seda asja asja meie jaoks ta suudab muuta ja siis nad tõstavad seal mingisugust lauda ja ütlevad, et rakenda tahet ja, ja siis sa ütled nagu see sõja teema. No kant on juhtivaid rahu Vilosoof siiamaani minu meelest ka välispoliitika, kas Ahto lobjaka kõige põhilisem rahu, postulaadid ja aluse pani? Kant lõpuks suundub sinna, et kuigi ta rajab nagu puhtam võistluse suutlikkuse alused Läbi tungimatute lehekülgedel, siis lõpuks ta, nagu ütelda otsustas, you kriitikas annab, tõstab teatavas mõttes käed üles ikkagi kunsti ees, ka see on selles lavastuses väga sügavalt sees. Samamoodi kanti arusaamad naistest. Ja kui me võrdleme kahte näidet, et siis nende mõlema näidendi teema on täpselt seesama, tähendab nii nagu kõivu filosoofipäevas, häirib sellist paratamatut ja üldkehtivat maailma korrastamispüüdu, nagu pidevalt ratsionaalsust saab häiritud, et sinna tuleb sekka mingisuguse hüpnuti sööre, mingisuguseid Heideggeri tüüpi filosoofe, kes löövad ratsionaalsusel jalad alt, loobivad nad seal ratsionaalsusele kaikaid kodaratesse siis ka selles lavastuses. Lõppude lõpuks kant ise tõmbad oma puhta mõistuse pürgimustele vee peal, ütleb, et see on see andur. Ermel mängis seda teenrit, eks ju. Kes ütles, et nüüd on meil rivistus, nüüd me läheme magama, nüüd kustutame, tuled ära. Ma ei taha seda nii rangelt korrastatud maailma, andke mulle tagasi see kunst, andke mulle tagasi see ebakindel otsustusjõud kõikide nende joodikut pläralõugade ja kõige muuga, et minu ainus etteheide sellele lavastusele on see, et noh, oleks võinud veidi huumoriga tagasi hoida, ei maksa iga hinna eest nalja teha, öelda naerge, nüüd kõik, aga ma ei oska öelda, et see oli sisuvaheline lavastus või kadeks. Ei, aga vot see, ma olen nõus sellega, mis sa räägid, aga see Sa räägid sellest, seda kõike me saame nagu selle dramaturgia kaudu kuidagi teada või, või niimoodi lugeda enam-vähem, aga aga just et kuidas leida seda tüüpi dramaturgiliselt kajastusele see lava vastajaid, et noh, kui me vaatame filosoofi päeva, et kuigi seal on oletatav või noh, ei ole ju läbi kontrollinud, aga et kui seal on tegemist filosoofide tsitaatidega on selle keskseks koondavaks jooks ikkagi kõivu, väga isiklik suhe, kogu selle temaatikaga, võib, ta toob silla, need oma, oma isiklikud teemad sisse. Sa mainisid seda stend apiiri seda kõrbelõhna. Et mina väga suure heameelega naudin näiteks Mattias Naan, kuna kui kuitahes loll või ropp ei oleks see tekst, mida ta suust välja ajab, ma tajun, et ta ajab mingit isiklikku asjadel, on, tal on vaja sellest rääkida, nii näen ma seda ka Kõivu näidendi puhul, aga minu arust nagu Ivaskeevitšusel ei ole vaja kandist rääkida, tal puudub selline isiklik teema, mida ta sellega ajab ja seetõttu suhtub ta kõikidesse tegelastest teatava üleolekuga mis nagu lihtsalt et küsimus pole nagu selles. Et kas seal, kas seal on mingeid roppusi või nalja või? Küsimus on lihtsalt selles, et need tegelased tähistavad tal mingisuguseid paberiservale joonistatud selliseid ta täidab nendega mingisuguseid lünki, aga tal tegelikult ei ole eriti sooja ega külma, mis neist saab ja siis ta igaks juhuks suhtub nendesse kerge üleolekuga. Ja siis Elmo Nüganen, neil oli väga raske ülesanne sellesse veretusse näidendis elu sisse puhuda ja ütleme, kui me räägime Pedajase puhul, noh ärme nüüd lähesin sentimentaalseks, aga kui me räägime Pedajase puhul või kuidagi kuidagi kujutame ette, et see, see, see silmapiir, mida tema tegelased filosoofipäevas näiteks nagu silmas peavad, kui nad millestki räägivad, see ulatub nagu lavaruumist välja või, või see noh, nad, nad ise ei ole naeruväärsed, mis siis, et nende kulul tehakse nalja, nad ise teevad üksteise kulul nalja ka seal on naistegelane laval, kes üsna ühemõtteliselt annab kantile mõista, et miks ta ei abiellu. Et, et need sarnased teemad ju jooksevad välja. Aga nad ei ole nagu niimoodi sisse poolt väljapoole motiveeritud. Nüganen võttis selle näidendi ja ta pidi hakkama seda kuidagi põhjendama ja siis ta hakkas omavahelisi suhteid looma. Laval see on, Nüganen on suurepärane meister selles vallas ja ja ega seal siis midagi kurioosset ei ole, tähendab, seal on tegelased pandud suhtlema ja, ja kõik nagu toimib, aga noh ja siis aga siis juhtuvad need hetked, et seesama sinu tooli näide, mis sa tõid valle kohe näidendi alguses, et noh, et kuidas see tool siis suureks mängida, et kas ainuke võimalus on panna naisnäitleja seda lõõtsutama, et kas siis on naljakas või, või saaks veel naljakam olla, äkki siis teeme juba täiesti nagu üle vindi sellist, sellist karnevali? Ma ei tea, ma arvan, et naine õudsutumas onul kanti tooli, et sellest võiks kirjutada tänapäeva eruditsiooniga meie need humanitaarid, terveid doktoritöid. Aga muuseas, mind ei häirinud see kõrbele, mul on üldse viimasel ajal sedasi, et mul pigem pakuvad mulle huvi ebaõnnestumised, kus ma ei saa hästi aru, kuskohas see kõrbelõhn tuleb. Ja vaata selle selle etenduse puhul Nüganeni lavastus etenduse puhul ma ei saanud hästi aru, et mis nüüd kõrbeb millegi seal nüüd nii mööda pandi, et seal on, tegelikult on nagu väga well meid, seal on pandud see noh, väga ütleme, ratsionaalselt on pandud omavahele hõrduma see seksuaalne tasand ja siis siis sinus puhas mõistus, et see käeksuv tool on üsna tabav nagu kujund kogu selle lavastuse võib-olla mõtestamiseks. Aga miskipärast ei hakanud tööle ja seal noh kui sa tahad nalja teha, siis nali ja nii kergesti riknev kaup, et peotäis soola rohkem supp on. Supp on hukas? Ei no vot jah, ütleme niimoodi, et ma nüüd kindlasti selles osas, mis Madis rääkis, muidugi, nõustun täiesti sajaprotsendiliselt, ega siis ja me ei pea võrdlema teda Madis Kõivu filosoofi päeva lavastusega, mille tegi Priit Pedajas niux sajandi lavastus ja, ja see on erakordselt tugev tekste, kui sa ütled, et muidugi kõige veel selle vahelisele filosoofi päevases. Ta on sajandilavastus ka minu jaoks, aga ta on siiski teatud mõttes naeruväärne lavastusena ja just seetõttu ta mulle meeldib. Nüganeni lavastuse puhul oli see noh, seal oli näha, kuidas seal oli nii-öelda, kui tõsiselt oli võetud seda naljategemise üritust võib-olla sellepärast koga peas sellel etendusel, mida mina vaatasin, ta läks nagu minu meelest publik oli küll soe ja tuli kaasa, et ei olnud nagu sellist tunnet, et umbes pingutatakse iga hinna eest naljadega ja, ja publikuga tekib järjest jäigem ja külmem seinad. Et aga ma ka olen nõus ja mitu korda juba öelnud, et naljaga oli liiale mindud, oleks võinud veidi vähem teha. Kuigi ta ei kannata nüüd välja võrdlus loomulikult Madis Kõivu näidendiga ega Priit Pedajas Philosophy päeva lavastusega, siis ma arvan, et noh, meie praeguses teatripildis on tegemist päris huvitava ja mitte sugugi siis vähem kui või noh, mingisuguse keskpärase asjaga, sellepärast et kant ikkagi on teatavas mõttes meie õhtumaise mõtlemise keskne figuur ja kui sellel Pealt isegi nagu mingisugust koomiksit tehakse ja siis lisatakse veel niisugune kavaleht, kus seal paroomenko kirjutab paar esseed ja, ja keegi, võib-olla ka seda lehitseb ja ma arvan, et, et seal on midagi saanud ja et kuigi ta noh, et see võrdlus, et me hakkame nüüd sellepärast suhteliselt situatsioon on samaaegselt Vilosoofid lõunat või tähendab kõige maailma kõige kuulsama filosoofia juures toimub lõunasöök, kuhu tulevad siis ka soovimatult paar daami, et see algsituatsioon on sama, et me hakkame nüüd neid kahte asja kõrvutama, siis loomulikult seda kõrvutust ei vea praegune Nüganeni lavastus välja, aga seda kõrvutust ei vea peaaegu miski välja, et see ongi niivõrd erelavastusteatriloos, et aga ma arvan, et kui me võtame seda kant praeguses tiivas keevituse Nüganeni kanti nagu praeguses teatripildis, siis seal on omad puudused. Minu meelest peavili puudus, jah, on liialdatud soov teha nalja, aga muidu on ta täiesti sisuga ja, ja huvitav, tav lavastus ja mina märates seal ka lisaks Egon Nuterile ikkagi. Ma mulle väga meeldis, kuidas Elizabeth Tamm või Rein Reinsalu ja mängis ja, ja samuti ja ikkagi ka Argo Aadli Sults results, kuidas ta seal oli, oli äärmiselt õnnestunud rolliloome ja et jah, et võib-olla ei peaks liiga takerduma sellesse võrdlusesse Kõivu-Pedajase, Vilosoofi päevaga, sest see ongi nagu noh, ütleme siis nüüd väga suur paralleeli. Võib-olla üks asi, mis ootusi ka üles küttis, oli ju selle asja Pealkiri et no kui sa paned kant, et no mulle natuke tundus, et seal oli autori poolt võib-olla natukese brändimise taotlust, et sama hästi oleks võinud see esimene tähtkee olla seal. Et dressipluusil on viil, kampsunid on äge nimi ja siis kampsun see isenesest kuidagi kantavamakski teha. Et kui sa paned juba nii intensioonika nime, vaat siis võib-olla küsitakse küll, et oh, et sa nüüd lahkadsin, Immanuel, jätta Kant ribi vist oligi algusest seega šoti päritolu ja seda ma olen küll midagi pole, tulebki taguselt, seda peab järgivad minister khaan. Nina alla. See oli minu teada meister aa no ma saan aru ka teatavast paralleelist teise sõnaga, mille kirjapilt küll ei ole niisugune, aga hakkase kaant ei ole jällegi nüdyvaskeevitsuse mingisugune nali, millega ta tahab võib-olla ka siis mingisuguse pikliku Freudi redistliku elemendiga paralleele luua, vaid ta oligi kaant või tähendab, kant ise on ka oma šoti paralleele või sotti pääseda, esivanemaid rõhutanud, kuigi selle üle on minu meelest kaheldakse, see ei ole kindel, aga kant Ta ise on viidanud, et tal olid šoti esivanemad ja ka seda, et tema nimi kirjutatigi siis seal sellel perioodil, seega ja seal lavastuses muidugi noh, et, et seal ei olnud saladus tehtud, et mida see sõna seal tähendas, et seal ikkagi ja, ja minu arust on see ägem on nagu mõnes mõttes ma ütlesin okei, et kas ta nüüd kammivad üldse täiesti seal transtendentsi ära selle roppuse, aga et noh, et kui sa piisavalt kaua teeb midagi hop söönselt laval, et on mingi hetk, peab midagi murduma, et sul pead jõudma kuhugi välja sellega mingi uude seisundisse. Aga noh, seda väga ei toimunud, seal lisandus lihtsalt selle need pidevad hüüatused. Härrased, härrased sääs naer muidugi oleks võinud kontseptsioon olla ja sabas seal liivas keevitsusel võis seda. Vaat siin tuleb jällegi nüüd see küsimus, et ma arvan, et noh, vot Nüganeni üks puudusi ongi see, et tema lavastajateel on alati prevalöörinud nagu töönäit, ütlejatega, mõtestamise, kontseptuaalse. Ma ei ole nõus sellega absoluutselt. No minul on jäänud mulje, sa teed nüüd Nüganen, nii, ta on ikkagi geniaalne lavastaja just selles mõttes, kuidas ta suudab ühtviisi olla seal, eks ole, näidelda etta Allan noormetsale seal täpselt mingid sammud ja samal ajal kuidas see kõik paigutub kuhugi ideeliselt. Lisanud stseenid, mis tema puhul on, tema puhul on see ülevalgustatuse oht teinekord, et sa mängid liiga välja. Kas te olete pidanud, kui üheksakümnendatel aastatel räägiti ükskõik, kas musketäride puhul või pea noola puhul või et siin on nagu mingisugused väga tugevad, praegust kaasaega tabavad kontseptuaalsed ühiskond, kuid nagu allegooriat paralleelid siis minu jaoks jäi hõredaks, ma ei näinud seal nagu väga tugevat ühiskonna mõttes. See oli väga mänginud, see tuli kuidagi, see tuli kuidagi kontekstist, mitte tekstist, et sageli minu arust on seda riskondlik kõnekus, tuleb sageli sama palju kontekst omal ajal väga palju rõhutada, et ta on väga tugev, ühiskondlikult kõnekas lavastaja, mina olen, seda kunagi ei tundnud, ma tundsin, et minu meelest seal on nagu mõtestusest puudu jäänud, kontseptuaalselt ei vea välja, võib-olla see kant oli superlavastus, aga ta lihtsalt valel sajandil tehtud, aga praegu kanti eluajal olla. Ka praegu oleks võinud selles lavastuses olla näiteks sedasama ütleme, kant, Postimeesšovinism või noh, ütleme see kanti meesšovinism on noh, hästi iseloomulikke. Tegelikult noh, kogu sellele meie mõtteloole kaldub kaiga Schopenover seda, et Supenover oli nagu esimene nakku antifeminist. Skaala kirjutad sellele, et instid tulid koju, et emmed lähevad. Muuseas, ma kuulsin, kohtusid nad lihtsalt, vahe vähe, läheb meelest ära, šovinism rääkides kuuluks see, et mitmed kultuuriinimesed on väga käivad ja muheleb Alt muuhulgas ka selle asja kohta, et vaata, kus ütles ikka, et tissid tulid ja nii edasi. Tuntud kunstnikud kujutavad klassikud, suured nii-öelda idealistid istuvad Wiiralti, see muhelevad, et see šovinism on nii kuradi juurdunud, meie kultuuri, sellest rääkimine tekitab inimestes jälestust. Sest sest inimesed lihtsalt võtavad seda antuna. Vabandust, aga lähme, kant jah, et kas oleks öelnud samasuguseid asju, sest vot kant ei öelnud seda epateerimiseks. Vot nemad nagu ütlevad seda, keda sa tsiteerisid praegu need härrasmehed, nemad tahavad tsiteerida või provotseerida, aga kanti jaoks oli mingi ulakuse janu, nii nagu üldse eestlased rahuldavad sind, Mart ja Martin Helme nende tuntud koomikute paariga, nüüd ulakusi janu, kantimine, šovinism ei olnud nagu ulakas, kus vaid see oligi tollase ajastu selline, noh, kuidas ütelda enesestmõistetavalt nihkalini šovinism seal see oli see kantoni rämedalt šovinistlik lavastus programmiliselt šovinistlik ja ma tahaks siinkohal küsida linnateatrist. Et kuhu see nüüd paiguta siis nii-öelda poliitilise teatrimaastik Nemad võtavad nüüd siis ma oleksin tahtnud lavastaja kontseptsioon ja vot sellepärast ma hakkasingi rääkima, et minu meelest Lüganelil ei ole alati see asi kontseptuaalselt väga läbimõeldud, et minu meelest ka selle, see oli hirmus meeshovinismi pomm, mida selle, selles see oligi põhiteema oli see ja vot ja küsimused, aga mida lavastaja Nüganen nüüd nii praeguses kontekstis sellist Messovinismi pommi lavale tuues meile öelda tahtis, oma sellele vastust ei saanud. Mul tekkis just seesama küsimus ja see puudutab natuke seda eelpool räägitud. Kui juba teha sellist jämehuumorit allapoole vööd, et siis noh, et kas siis võimendada äkise kujund juba juba üle elusuuruseks, aga seal, et, et kui tõepoolest see kanti šovinism oli omaette teema, et siis jah, et mis on Ivaskeevituse enda, aga ka Nüganeni hoiak, et valitsus ei ole kindlasti šovinist ostu pidime. No mina ei tea, et ei ole, tundub ta väga progressiivne Guardiani inimene või kõikide tema seisukohta, ootame ära. Aga aga just nimelt, et, et Froidistlike sõna- ja nimenalju, et noh, seal oli ju veel näid, eks ju, et muide üks üks teema veel, mis seob kanti ja filosoofi päeva kaht näidendit on see kuketeema ja, ja ka seda kukesõna kasutati seal erinevas kontekstis, aga just nimelt, et, et kui sellega tahetakse nagu taunida šovinismi või noh, siis peaks sellel ju olema mingisugune arusaadavam, kujundiline välja, Reniks fiksaator tahetakse Downide, mida ma ei arva, ma kardan, et ei taha. Ma arvan ka, et ma arvan, et see on täiesti okei kui lavastaja. On täiesti sellise taunimispingeta šovinistlik ja rõve, minu arust lava on, on sama vaba sõna on vaba. Ja siis lava on sama vabaga mustadele tungidele kultuuri ja hüvelisus, need ei käi ju kuidagi käsikäes. Et kant võib-olla oleks loodud midagi muud, aga absoluutselt seda, seda nüüd küll, aga, aga et kas me siis saame öelda, et Nüganen tahtis ausalt panna need tungid lavale või või ikka ei olnudki tungisid sellel midagi irootilistega? Frivoolsed, see oli lihtsalt näitlik näitlikustatud, üle valgustatud šovinism. Nojaa, aga see oli kanti vihane puhas puhtakujuline seisukohad sellest, et noh, kuidas need naised ei ole võimelised moraalseks hoiakuks või naised ei pea samamoodi nagu nad ei pea teenima sõjaväes, nad ei pea võtma ka moraalseid hoiakuid, nad võivad sellele lähtuda puhtalt ilu ja esteetika järgia. Sellised need vaated, mida seal esitati, olid kõik nagu äärmiselt kanti pärased, lihtsalt naised käitusid ütleme läbi kanti silmadele. Täna 100. ja võib küll öelda, aga need mehed ju kõiki neid noh, šovinistlike nalju puistades. Kanti arusaam naisest toimust või Nüganeni arusaam kanti arusaamast naistest. Aga see, see, mis sa mainisid enne seda brändimise sõna meilis, et, et mulle üldse tundub jah, tõepoolest tähendab teatri lava on sõna- ja kunstivabadusel koht ja, ja nii nagu on kunstnikul vabadus seal ennast väljendada, nii on vaatajal vabadus öelda, et see on alandav või tülgastav. Aga see brändimine, et, et kas siin üldse natukene on mingi mingi laiem tendents, ma, ma ei taha öelda isegi, et viimase aja Eesti teatris, aga nagu üleüldse kunstis või noh, jällegi et kunsti puhul on natukene naljakas kasutada sõna vale tamine. Tõde ja vale, aga, aga ikkagi ma ei mõtle nüüd seda faktitõde ja fakti valet, vaid ikkagi mingisugust sellist kunstilist ausust. Noh, et üleüldse, kui me nüüd võrdleme kunstiliike omavahel ja võtame teatri sinna kirjanduse ja filosoofia kõrvale nii või teisiti kuidagi see peavooluteater seal psühholoogilis, realistlik teater, me võime sinna igasuguseid sügavusi taha mõelda ja, ja, ja lavastada ju suurepärast dramaturgiat. Aga kuidagi see teatrikunsti staatus seal kunstide teljel millegipärast on natukene ikkagi sellise suunaga sinna palagani poole millegipärast ja võib-olla tulekski see nagu ausalt välja kanda ja, ja võtta sellest välja tugevused ja, ja valetada, nõrkusi väiksemateks. Aga noh, näiteks, et kui Me tõepoolest ma ei taha seda öelda, et teater ei peaks tegelema kantiga, aga see, kuidas teater saaks kandiga tegeleda, see mulle tundub see väga huvitav väljakutse või noh, võtame jälle selle Pedajase lavastused, noh et kuidas, kuidas leida vaste kõivu lavastamisele, kuidas leida lavavaste, sellele, et kindlasti oli mindud mingit positiivset programmi pidi ja leitud siis mingisugune mingisugune võiti aga minu arust nagu teater kuidagi kahetsusväärselt palju vale öeldes publikule, et ta teeb seda, aga tegelikult ei tee näiteks, et Me lavastame, Brehti reklaamitakse seda kui Brehti sellist lavalist väljendust, aga tegelikult on näiteks Brechtist seal ainult näidendi autori nimi. Seda palu asjale Vanemuises, mis selle nimi oligi, Kaukaasia kriidiring, mis oli sihuke museaalne hõre ja ütleme, populistlik selline noh, tõesti nagu taheti lihtsalt rekonstrueerida sedasi rahvalik rahvalikult, kuidas pressiteater võiks välja näha, mul oli kahju sellest käisin seda vaatamas ja pidin pettuma, aga ma katkestasin su mõtted, aga et ka kanti puhul, et, et siin nagu ikkagi kuidagi nagu reklaamiti seda kanti või kuigi tegelikult võiks nagu ausalt siis öelda, et siin ei ole tegemist kantiga. Noh me niikuinii teame ju tegemist. Ja minu arust ja kuigi ma seda brändimist Frendimist sõitsin, siis tegelikult võib-olla see ootuste ja selle kogemuse konflikt ongi üks kultuurisündmuse osa, et see on ka okei, aga ma oleks tahtnud näha mingitki viidet nagu sellele, et no siukest, et ühel hetkel, kui sa lähed nagu väga Concertuaalseks, nii nagu seal Nüganeni kanti lavastuses mindi, eks ole, et paneme nagu mõlemad asjad, paneme selle puhta mõistuse ja siis selle puhta rämeda šovinismi nagu mõlemad volüüm põhja mingi tahad näha mingit teadvuse välgatust, et see, mida ma teen, et noh, et see on niisugune, et seal on mingi vimkaga veel sees, mis seda kõike nagu õilistab seda, palju see kestis kolm tundi, sihukest suhteliselt hardkoor asja seal. Aga see puhta mõistuse põhjas volüüm oli seal ju see Kristjan Suitsu meisterdatud hiigelsuur raamat, aga muud puhta mõistuse volüümi ma isegi ei näinud, kuigi dialoogid andsid mõista, et, et seal võidaks ju kuidagi suureks mängida see puhta mõistuse ja empiirika vaheline konflikt. Aga mu meelest selles küsimuses jäi juba tekst kuidagi kuidagi hõredaks. Kahjuks ei olnud konflikti puhta võistluse empiirika vahel, vastupidi, ta tahtis seda, kuidas siis ühendada, näidata. Tähendab tõde on nende kahe süntees, puhta võistluse empiirika süntees, aga mitte neid omavahel segi ajades ja filosoofi päev hakkas siis mind üllatas see, kui ma ka teatris olin seal hommikul ärkamise Immanuel siis nagu täisriietes. Et, et siis kas tol ajal, et kui sa kirjutad puhta mõistuse kriitikat, kas nagu puhta pesu peale ka mõtled, et mul tekkis ka see asi, et milline, et kaua mitu nädalat selles kostüümis on olnud seal oma kabinetis ja see üüriline aspekt, et kas see meeleline aspekt hakkas mind painama ja painab siia ja nagu ma vaatasin ka järele seda, siis seda ärkamise stseeni, siis mul tekkis kuidagi ebamugav tunne, seal olid olemas nagu kanti teemad, aga see, need ei olnud sellises keeles nagu puhta mõistuse kriit, kas neid esitab ja nad ei olnud ka sellises kuidas sellise artikulatsiooni ka, nagu võib kuulda Jüri Reinsalu loenguid. Minge kuulake siis Tallinna Ülikoolis, kui te tahate saada sellist autentset stiili, aga põhimõtteliselt seal kant ta tahabki, et kogu see mees ka meie šovinism oli tema jaoks kanti jaoks oli see kõige divam otsuseksi oli priorne ja analüütiline, tähendab ta hindas aprioorseid, analüütilisi otsuseid ja ta tahtis ka oma meesšovinism ja prioorselt ja analüütiliselt ära tõesti sõja naisterioorselt riides. Ärkab sealt, Aleksei, see on lollus, üritada prioorselt jah, analüütiliselt ära tõestada naise kohta siin maailmas. Ja vaat see autor hammustas selle eos läbi, et selline püüdlus on totrus ja keegi sellest totra sellest tegelikult ka mina jagan nagu niisugust, kuidas siis ütelda filosoofia sõbra positsiooni, et üritada nüüd midagi seksi armastuse ja naiste kohta öelda aprioorselt ja analüütiliselt, see on hullumeelsus, lollus ja ravitsus kirjutas sellest näidendi ja, ja minu meelest ka linnateatritrupp mängis selle lolluse suurepäraselt publiku kant Ilos iseenesest selles mõttes ma olen nõus, et Nüganeni taotlus ja iva skevici lähevad ka võib-olla et näidata filosoofi lollust, et see, nii ka humanistlik ja valgustuslik samamoodi, nii nagu on isegi rohkem seda, kui on selline peenutsev lavastuslaad võib-olla või kirjutamislaadi asja juurde. Aga seda, seda lollust ju tähendab, seal olidki need need kaheksa või mitu meest seal laval olid. Nad olidki juba a priori lollid, et seda, seda seda rännakut tagantjärele targad ja et see rännak, et see aprioorne šovinism võiks viia mingisuguse absurdini, nagu võib-olla need kõivu näidendid näitavad seda teekonda, kuidas iga iga arutluskäik viib ikkagi mingisuguse ammendumise või, või tupiku, nii et seal ju tegelikult seda mõttekäiku ei näidatud niimoodi, et, et läbi selle arutelu jõuti tõdemuseni, et see on totrus, seal need paraku need kolm naist olid toodud dekoratiivse elemendina sinna sisse nagu progress jest võitlesid. Lõppude lõpuks kant oli ju ka valgustus, linna naised olid ju kõige progressiivsem. Seal pandi lolli olukorda seal meeste kooli absoluutselt, nad ajasid ühtlase sedasama, välja arvatud selle Reinsalu Se. Ahaa, et see, kes ütles, sugulane seegis, hõõrus ennast kõikide nende toolide Antivalgustuslik jõuda ka nüüd kanakasvatajad olid progressiivsete jõudude esindajad. Et nad siis seal ei olnud nii palju, noh ütleme nii, et autor ei ole jänkisugune filosoofe, ta ei ole nagu seda asja autorit sa pead. Mulle tundub, et kumbki ei, Nüganen kaevaskeevitši minu arust on Nüganen vägagi filosoof, päriselt, minu arust sellest Nüganeni filosoofiast, teatri saalsusest, filosoofiast, elufilosoofiast, kas kirjeldama põhjalikumalt, tal on mingid väga huvitavaid tasandeid, mida sageli eiratakse väljend sellepärast et mingisugused vabandused, mingi klassika hõllandus, eks ole, sageli see on lavastaja probleem ka, eks ole, et kui on Tšehhov, siis kõik õnnestumised lähevad Tšehhovi arvele. Väljendagem siis nii et kumbki ei ole kuigivõrd pühendanud kanti uurimuse uurimisi mõlemad võtnud kanti ei on antud juhul nad tõid lavale kandist, aga nad mõlemad on võtnud kanti üsna nagu sellise populaarpinnapealsuse tasemel. Aga, aga ma arvan, et noh, need torked ja need naljad, mis sellisel populaarpinnapealsuse tasemel kanti ainetel on seal tehtud, ei ole äsja kohatud või minema tahaks, nad olid piisavalt niuksed, vürtsikad, et ma sain oma muige ja oma huvitatuse kätte, et mina olin intrigeeritud oma täielikust nõutusest peamiselt. Aga siiski see on, see on hulga parem, ma ei pea seda lavastust ebaõnnestunuks. Ja ma arvan, et ma, kui mul võimalus tekib, ma lähen vaatan seda veel ja mõtisklen, vaatan, kuidas, kui äkki on selline vastuvõtlikum publik seekord saalis ka, et mingid tšakrad lahti, äkki paremini. Aga, aga põhimõtteliselt kokkuvõttes ta kindlasti ei ole ebaõnnestumine ja midagi pole teha. Kõik, kes on näinud filosoofi päeva, noh kahjuks on juba selle Rasasema Rasasemas toidust kõhu täis söönud enne sõda. Ma olen kuulnud, et vahel revideeritakse nii-ütelda lavastus. Laastase käikuga veel esietenduse järgselt, et äkki saab viimaseks etenduseks äkki tüdruk, pealavastaja veidi kahandavad seda huumori huumori osakaalu ja panevad veidi sellist veidi rahulikumat naljade pealesurumises ja siis ta võib-olla veel küpseb nagu selliselt üldatmosfäär, seda küll, et ta oli hetkel veel liiga nii-öelda vaierd või liiga masinlikku timmitud, et ta võib-olla tahab paika logisemist rohkem. Et minu pärast lagunengugi mõni stseen publikusse ära. Et võib-olla see tuleb rohkem kasuks isegi. Nojah, võib-olla siis tõesti see lavastus saab kuidagi paraneda, kui te ütlete, et need kaks nunna olid progressiivsed, et siis kas siis tõesti see see mees, lavastaja sõnum selle progressiivse kohta on see, et panna pidi nagu tooli alla, et et siis seal mingi võimumäng või mingisugune särin seal vahel aga muidugi õnnestumisi oli ju lavastuses veel, et veel kord tahaks mainida, noh, minu minu jaoks ikkagi Egon Nuter teenri roll kuigi ka tema kaudu sisse toodud aja teema, kui me nüüd filosoofiast räägime, jäi kuidagi vägagi lahendamata. Aga noh, loodame siis, et see aeg parandab haavad ja meilegi paraku aeg surub peale. Nii kella kui kalendri mõttes. Täna oli siis selle hooaja viimane teatrivaht kus Valle-Sten Maiste, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk rääkisid Elmo Nüganeni lavastusest kant ja veerand sajanditagusest Priit Pedajase lavastusest Philosophy päev. Helipuldis oli Maristombach. Kohtumiseni sügisel. Teatrina.