Teatrivaht. Tere, tänased teatrivahid, Lea Tormis, Valle-Sten Maiste ja Madis Kolk räägivad Henrik Ibseni tähendusest ja mõjukusest tänases Eesti teatris. Selle teema aluseks on meil kaks uuslavastust, Henrik Ibseni rahvavaenlane, mille Kertu Moppel lavastas märtsi lõpus Draamateatris ja nädal hiljem lavastas Mehis Pihla samuti Draamateatris. Lucas knaadi näidendi nukumaja osa, kaks, mis on siis nagu otseselt tõukuv Henrik Ibseni Noorast või nukumajast. Lea, sul on Ibseni tõlgenduste osas teatava ajalooline kogemus. Kuidas? Kuidas sa oled nagu nende varasemate lavastuste puhul seda näinud, mis sõnumid? Esile tuuakse, ei kavatse praegu varasematest rääkida, kuigi neid on olnud ja mõned päris huvitavad. Tähtis on see, et klassika ongi sellepärast klassika, et iga ajastu leiab sealt midagi, mis talle oluline on, kusjuures kõige huvitavam. Mul on alati võrrelda, mida mingis ajastus esile tuuakse, aga see on eraldi liiga pikk teema. See siia praegu ei mahu, aga see on mulle kõige suuremat lõbu pakkunud vaadata, kuidas Eesti näidete puhul eri ütleme, libahundi tabamata ime puhul näiteks vaadata niimoodi läbi aastakümnete, mis asi on esile tõusnud, mida mingisuguses ajastus on öeldud. Aga Ibsena nitsen ja omas ajas need näidendid nüüd, mida valiti, kuuluvad tema selliste ühiskondlike näidendite hulka. Me ei tunne eriti tema neid rahvusromantilisi näidendeid siin, kuigi nad on olemas ja osa neist on ka tõlgitud. Mul on kahju, et halvasti tuntakse Berginud, mis on umbes nagu Hamlet või mõni selline noh üldisema tähendusega näidend ja mida millegipärast meil eriti ei teata. Õnneks neli aastat tagasi Ingo Normet tõi Brandi jõulise jõulise lavastusena. Tänu sellele Paul-Eerik tõlkis ka Peeerr kündi uuesti, aga see on siiamaani lavale toomata ja minule jäi muidugi PR künt siiamaani osaliselt pähe tänu siis Marie Underi väga poeetilisele tõlkele, mida ma lugesin omal ajal lapsepõlves, aga mida on praegu raske kätte saada, isegi üliõpilastele soovitada, oli raskestada lihtsalt noh, ei ole olemas nii palju enam. Aga no me lähme liiga kaugele kõigest sellest Ibseni, ühiskonna näidendid, need nähtavasti praegu ehk löövadki kõige rohkem neid mängitaksegi kõige rohkem. Ja mida nüüd tähendab nende kaasajastamine, kas see väline kaasajastamine ei loe midagi üks viimase aja üldse kõige kaasaegsema kõlaga klassikat, lavastusi minu jaoks on Petersoni tehtud mulje oli Tartus, kus ei olnud mitte mingisugust välist kaasajastamine, aga rahvas naeris saalis väga õigetel kohtadel ja taipas, mis mille kohta käib. See oleneb ikka kaasajast, peab olema sisuline, tähendab sellelt ära püüdma selle, mida seal läbi selle klassikalise teksti tahad öelda oma kaasajale. Ja muidugi tähtis on siiski ka see, et seal on olemas hea tekst, sellepärast et oma kirjutatud näidendid on väga vajalikud ja olulised asjad kohe sekkumiseks. Aga ainult nende najal. Kui nüüd üks tüdruk tuleb kokku ja räägib oma sõnadega midagi, mis kangesti tahavad öelda, näitlejad jäävad natuke ühekülgseks, kui neil see on ainuke nende pagas pikemaks ajaks, siis siis nad võib-olla ei oska enam sõnaga ümber käia, aga noh, see on minu kujutlus. Nii et selles mõttes on väga hea ja viimasel ajal muidugi ma ei tea, kas liiga palju või, aga igasugune klassika ülekirjutamine või ümberkirjutamine või uus tõlgendamine on ju väga moes, kui me hakkame mõtlema, mis viimasel ajal on olnud nii eesti klassika Tammsaarest alates, eks ole, mis temaga on tehtud veel Lutsuga või nii ja ka välisautoritega, et nähtavasti kas siis tuntakse, et meil ei jätku küllalt häid tekste kaasaegsete tekstide osas või, või lihtsalt see ongi hea, et seal mingi järjepidevus, et ka uuemad põlvkonnad saavad kontakti sellega. Aga nüüd konkreetselt, kui neist lavast sest rääkida ja ma arvan, et hakake teie enne võib-olla peale mul kogu aeg kiusab. Ma ütlen ära ühe tsitaadi, mis hakkas lihtsalt mind kiusama, millel ei ole midagi, tegemist sellega, aga see on nagu väike värss mõistatus. Kelle luuletus on nisugune. Mäletsejad on kitsed ja mäletsejad, on lambad, mäletsejad, mõtlejadki mehed, aga kõige suuremat mäletsejad on ajalehed. See hakkas mind kummitama teljel tegi kunagi laulud niisuguse tsükli Juhan Liivi sarkasmist ja siis ma aitasin tal otsida pähe nagu. Aga et kui nüüd minna sellelt klassika tõlgendamise teemalt nende kahe konkreetse lavastuse juurde et siis me võtame täna jutuks Ibseni näidendi rahvavaenlane, mille tõi Eesti Draamateatri lavale Kertu tabel. 23. märtsil 2019 oli esietendus ning nädal hiljem 29. märtsil tõi Mehis Pihla lavale Lucas nadi näidendi nukumaja osa, kaks mis on siis noh, tõlgendus või edasiarendus Ibseni nukumaja näidendist. Noor dramaturg on leidnud vajaduse tänases päevas Ibseni ütleme Bree, feministlik tekst noh, mitte ümber kirjutada, vaid edasi kirjutada. Et miks see just praeguses ja see on oluline või kas see tõi mingisuguseid uusi meeleolusid? Ma ise omalt poolt nagu teema sissejuhatuseks tahaksin öelda seda, võib-olla see on Mehis Pihla osav näitlejavalik mulle väga meeldis kogu see trupp ja, ja kogu see ansambel. Aga, aga Jaan Recory toorvaldi osatäitmine rõhutas seda, mida me võib-olla ka alati nende feministlikke tekstide või, või kui me loeme kas või Fucood ja üritame suhestuda tema selle võimuteooriaga. Et see ohvripositsioon tähendab, me tahame nagu kipume võib-olla seda ohvripositsiooni kuidagi jube kergekäeliselt endale võtma. Ma ei saa öelda, et see nukumaja osa kaks Lukas nadilt oli, oli mingisugune tohutu tuutu dramaturgiliselt šedööver, aga mida ta minu jaoks nagu väärtuslikku andis, oli see, et et me ei võitle mitte nagu ühe või teise sugupoole pärast, vaid me võitleme rollide kinnistunud rolli jooniste vastu. Et selles lavastuses. Aga ma ei tea, kas see oli nüüd Mehis Pihlalavastus, Jaan Rekkor mäng või Lucas nadi näidend. Jaan Rekkor suutis nagu välja Noora traagikat me juba teame. Me teame seda juba Ibsenilt. Aga minu jaoks suutis Jaan kor näidata seda, et turvald oli samasuguses rolli lõksus nagu kõik teisedki ühiskonna liikmed, nagu ka Mari Lille mängitud annemari teenija. Noh, ja siis me räägime ka Lauli Otsar Emmist tütress, kes siis nagu hakkas selle vastu mässama ja tegelikult oma mässuga ta nagu kehtestas sellise uus konservatiivse vaate soovides klassikalist abielu ja ja soovimata oma vanemate võitlusi nagu kaasa teha. Aga et me ei saa nagu jääda nagu lõpuni lõhkuma seda noh mingisugust nagu ühiskondliku. Hendrik kui Hendrik Ibseni ütles juba 19. sajandil, et see, mis toimus Nooraga, oli vale, siis ma arvan, et 21. sajandil me oleme sellest kõik aru saanud. See, mida praegu selles lavastuses väljendas toorvald ütles mulle nagu palju selgemalt, et nii mees kui naine on ohvrid selles süsteemis, kus sunnitakse peale teatud rolle. Et minu jaoks võib-olla see oli vaata et kõige poliitilisem sõnum selles näidendis, aga kuidas teile tundus? Jah, selles mõttes ma olen nagu väga päri, et kritiseerida pole siin midagi, et draamateatri repertuaari valik Nika lavastust õnnestumise tase on nagu väga heas voos praegu ja mõlemad tekstid on väga kaasaegset ja mõlemad lavastused ja väga ka vajalikud. Ma jäin ennem nagu mõttesse selle teema üle, et klassika kaduvas vormis. Et igavene kunst siis igavesi, väärtusi ja taset sisaldav kunst kaduvast teatrivormis. Äärmused siin jooksevad sedapidi, et võtagi lihtsalt siis mõni suur nimisekspirvibsen ja tuua ta lavale ja, ja siis teine viimastel aastakümnetel üha enam hoogu kogunud äärmus seisneb selles, et tehakse nii-öelda autoriteatrit ehk kusagil suitsuruumis põlve peal püütakse kaasaegset mõtet, et nagu leida ja sellisesse dramatiseeringu vormi valada ja kahetsusväärselt tegelikult äärmusi pidi ongi meie teatripilt viimastel kümnenditel suuresti arenenud või noh, ütleme nii, et see lihtsalt klassika mõtestamata lavaletoomine on olnud Eesti teatri nagu iidne traditsioon minu arvates, et kui Lea nimetas siin tõepoolest Lembit Petersoni tühvi, siis oli oli üks väheseid väga võimsaid erandeid kus tõepoolest nagu klassika toel oli tehtud väga minu meelest üks võimsamaid poliitilisi lavastusi viimastel kümnenditel üldse. Aga üldiselt, ega meie lavastajad ja teatrid ja draamatiseerijad väga hea, et ma endale niisugust küsimust, et kas meie järjekordne ekspiribsen või ikka mingi modernismi klassika esindaja seal aniil või Williams on kaasaegne või sobitub tänapäeva, et noh, seal ta kuskil on teatriloos ja, ja muudkui Toome. Ja siis on see teine äärmus, et jah, mulle tundub, et need mõlemad lähenemised on selles mõttes nagu ikkagi ka uudsed, et nad on, on nagu kuidagi seal vahepeal, et ega sellist, kuidas ütelda siis klassika nagu ikkagi täiesti ümberkirjutamist, mida mingis mõttes ikkagi Kert juttu on rahvavaenlase näol teinud, ta on küll noh, ütleme mingisugused arhetüüp, et konfliktid, mis kahe sajandi jooksul uusaegses ühiskonnas on püsinud, on, on sealt nagu leidnud, aga, aga eks ta on ikkagi muutnud nii nii temaatika kui ka ütleme selle lavastuse sellise noh, ütleme siis niimoodi psühholoogilise loogika anda on muutnud ikkagi selliseks ekspressiivsed, kas väljendus laadiks, et see meenutab pigem sellist kaasaegset, et ma ei tea siis saksa päritolu ekspressiivsed diaatorite, et ta on tegelikult justkui ikkagi väga palju ümber teinud, et, et see on nagu äärmiselt tervitatav. Ma arvan ka, et noh, mõlemad lavastused mõjuvad ääretult kaasaegset ja nukumaja üks voorusi on noh, just ütleme siis selline tasakaalustatus tegelikult ei arva, et asjad on poliitiliselt nii hullud, et see tasakaalustatus peab igal pool kõlama, et see tasakaalustatud ühel hetkel ongi juba enesetsenseerimine, kui sa pead ilmtingimata tasakaalukas olema. Aga jah, see nukumaja osa, kaks on väga tasakaalustatud näidend, ühelt poolt on seal olemas kõik need kuidas ütelda siis Choodsandilikud 19. sajandi naise probleemid, kus ta on noh, oma oma rolli ohver ja tahab põgeneda või tähendab, ta eelistab parem vangla, aga mitte iialgi enam abielu ja selle lavastuse pea tegelanna siis Kersti Heinloo kehastuses niisugust hoiakut väga äärmuslikult nagu esitabki, aga teiselt poolt on, on tõepoolest nagu ära toodud ka see. Ühelt poolt on näidatud igasuguse äärmuslikkuse valulikkust, milleni ju tegelikult ka noh, ütleme siis kogu see feministlik ja, ja liberaalne liikumine on noh, mingis mõttes ka jõudnud on jõutud feministlik kut, liialdused olid kuuekümnendatel aastatel ikkagi mina ei arva, et see tuli kasuks, sellepärast et väga palju inimesi lihtsaid Väike-kodanlasi pöördus tegelikult vajalikkust ja progressiivsust üritusest ära feministliku liikumise äärmuslikku ta kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel, kui feministid oleksid olnud tasakaalukamad, ma arvan, et see üritus oleks paremini edenenud, et ma armastan seda üritust, aga, aga et see problemaatika on seal sees ja tõepoolest on seal sees ka selline problemaatika, et noh, lõpuks oleme me kõik inimesed ja me peame nagu silmas pidama, ükskõik, kas me räägime rahvuspoliitikast, ideoloogilisest, Poliitikast, konservatismi, sotsialismi vastasseisust või me räägime mehe ja naise vastasseisus, siis me peame nagu ära tajuma seda, et muutumine saab toimuda ainult koos, et vot siin on selliste, siin moonde, Beuaalik feminismi oli selles lavastuses minu meelest siin maandub ja üks peamisi seisukohti ongi see, et ta jäi nagu eksistentsi jalismi alus, dogma juurde olemust ei ole ja selle just järeldus, et mees ja naine peavad muutuma koos, ei ole võimalik, tähendab, kuidas ütelda kuskilt mingisugust idealiseeritud muutumisteed või arengurada ühe või teise jaoks nagu välja, vaid on oluline, et mees ja naine areneksid koos ja kuidas ütelda, vastast rikkuses mõjus oma roll ümber mõtleksid ja, ja teineteise jaoks talutavamaks mõtleksid, et harmoonia ja armastus ja nii edasi oleks jätkuvalt võimalik ja see lavastus rääkis sellest, et kui me need asjad äärmuslikult lõhki rebima, siis on valus kõigil teatrina. Kuulen teie ilusat jutu eest mõtlen, kas ma pean kuidagi feministliku sekkuma sellesse, et ainult meeste hääletamiseks kõlama. Aga minu jaoks see mehhanism on noh, niisugune alguses ma üldse ei taibanud, milleks seda vaja. Ma teadsin ajalooliselt tolitsufrašetid ja nii edasi, võitlus naiste poliitiliste õiguste eest, mis oli täiesti arusaadav ja mõistlik asi, eks ole, 19. sajandi lõpus seal 20. alguses ja siis, kui 80.-te lõpul meeldis, tekkis juba võimalus suhelda rohkem Soomega ja mul olid Soomes seal inimesed, kellega koos tekkinud teatri uurimist ja, ja teate ajalugu ja niisuguseid asju. Ja äkki üks küsis mu käest, et et mida sa arvad seal siis nad ei kasuta veel sõna feminism vaid ütlesid naisvaatenurka, kuna soomlased üldse armastavad oma sõnu, eks ole, ma esimesel hetkel ei osanudki öelda, kelle vaatenurk mul saab siis olla. Kui ma olen naine ja siis ma hakkasin mõtlema jah, et muidugi, et naised sageli püüavad kohanduda, seal vestlevad, seal on ju ta mõtles seda siis. Ja pikapeale ma hakkasin siis täituma. Igasugune võitlev feminism on mulle alati tundunud, no ütleme. Ja mõtted, aga feminism on mõttekas, siis sellest te juba rääkisite, kui ta püüab mõlemat poolust haarata, saab, ainuke mõte ongi see, et kui ikka jumal või kes tahes on loonud meid meheks naiseks ja kaks poolust on olemas, siis järelikult on ette nähtud ka mingi koostöö ja mingi omavaheline suhtlemine, suhestu mine, muidugi elus on see kõik teistmoodi väga sageli. Aga ideaal võiks olla see, kui see mehhanism, mille, kes võitleb, siis selle eest võiks ju võidelda. Et need kaks poolust mõlemad teineteist paremini mõistaksid ja koost tegutseksid. Muidugi naisterahva nii-öelda, et jah, ka seesama ümbertöötlus või ka Ibseni Nora on ju seotud tegelikult sellega, et ega naised hästi või taluda meeste kohutavat enesekesksust mida mehed ise ei täida. Nad ei taju ennast enese kesksetena ja kui nüüd üks naine nagu Noora vastandab selle ühe naise enesekesksuse, jätab kõik muu kõrvale siis nagu ärrit või, või vihastab, aga no see selleks. Aga sellel lavastusel ei olnud midagi viga, lavas oli, tõstis olulisi küsimusi esile. Ainuke asi, et see näidend on minu jaoks natukene konstrueeritud, et ta natuke kelle, noh, niisugune üleüldine, aga näitlejad ja lavastaja saavad sinna ju midagi sisse panna reaalsemat ja karaktereid, nii et et selles mõttes pole viga, siin on üks vasturääkivusi või see ei ole vastu. Vot väga kenasti, ütles üks kleit, Pikaro Velmet, kes on tegelikult ajaloolane, ütles väga täpselt ära, et see tekst toimib väga hästi nii 21. 19. sajandil. Et see on hävitav hinnang läänemaailmasaavutustele, naiste õiguste vallas ja nukumaja osa, kaks ütleb, kuidas ebaõiglaselt ehitatud ühiskond mõjutab, tähendab just nimelt inimeste omavahelisi intiimseid läbikäimisi ja vot see on tõesti oluline, sellepärast et selles näidendis tänapäeva kontekstis meid ju keegi ei sunni enam, et ma pean mehe käest luba küsima, kui ma midagi alla kirjutanud. Nii nagu Ibsenilgi on kogu draama läks lahti sellest, et ta pidi oleks pidanud küsima mehe käest luba oma isa eest alla kirjutada ja ta ei teinud seda. Ja et neid asju ju praegu ei ole, tähendab sedalaadi vabadused naistel ju olemas. Aga see rolli pealesurumine ja need asjad, need, kes tahavad edasi. Aga see, millel ka see näidend nüüd osa kaks on ehitatud, on ju ikkagi see, et ta peab tulema ja küsima et ta lahutataks, sest muidu ta ei saa mingeid asju teha ja mees omakorda ei saa jälle seda lahutust anda, sellepärast see tooks talle kaasa mingeid täpse on ikkagi see ühiskondlik asjad, korraldus tegelikult me peaksime tegelema ainult omavaheliste suhete korda saamisega ja sellega, et see igavene võitlus kahe soo vahel kuidagi Baibuks natukenegi Nojah, muidugi, aga, aga ikkagi, ütleme niimoodi, et see materiaalne pool ei ole nüüd nii lihtne, et ütleme, need soorollid ja naise materjal, iseseisvus on ikkagi jätkuvalt nagu seotud tuntud ja väga sageli ütleme niimoodi, et naise võimalused olla pere peamine sissetuleku allikas on muidugi tänapäeval väga kõrged oluliselt suuremad kui Noora ajastul. Aga seda pärsivad vanad hädad nagu kodutööde ebavõrdne jaotumine, lastekasvatusel lastekasvatuse peale kuluv viha ja sünnituse peale kuluv aeg, mille pealt siis tuleb teha ka ohvreid oma karjäärile ja mingil hetkel võib juhtuda, et kui ei ole õigesti vormistatud abielulepingut, siis lõpuks ka päädib nii-ütelda materiaalses vabaduse puudumises, et, et need, needki küsimused selles nagu Haro seal täiesti õigustatult osutab, et ka need niinimetatud varanduslikud piirid ei ole veel nagu noh, kuidas need asjad ei ole läbi mõeldud ja nad kummitavad edasi. Aga. See on natuke eri asja, et üks asi on materiaalne pool, mis muidugi on oluline kuigi täiesti võimalik, on ka meest üleval pidada ja see ei ole tänapäeval üldse haruldane, aga siis ikkagi ei ole nei selliseid ühiskondlikke seadusi, mis ei luba sul ühte või teist asja teha, see on võib-olla oma lollus. Mina küll ei osanud mingist abielulepingut teha, oleks pähegi. Ütles üks täis. Aga tore oleks, saaksime ilma. Aga praegu see on ilmselt oluline, aga see on jälle natuke teine asi. See oleneb ikkagi inimeste oma valikutest ja kokkulepetest, kas nüüd on olemas või ei ole mitte sellest, et ühiskond sunnib suitsuga tegema? Tuleb küll. Aga räägime natukene teates, kas tegelikult see, kui nüüd lauli mõjus sulle niimoodi natukene, võib-olla arusaamatut ja sa andsid sinna tema osasse juurde igasuguseid asju, mis tõesti võiksid olla minu meelest näidendis ei ole, nad on võib-olla heal juhul ära märgitud, lihtsalt neid ei ole sinna sisse kirjutatud, seda lapsepositsioon. Norskamine tuli, siis ma panen selle mikrofoni. Ent Lauli Otsar mängis selle rolli ära niivõrd kui seal oli antud materjali, sest materjal, see võimalus rääkida, mis saab lastest, kui on niisugune vastuoluline perekond ja kõik see seda ei ole sinna õieti seda võimalust lahti mängida ei ole sinna sisse kirjutanud, sellepärast see näide on tunginud natukene niimoodi konstrueeritud väliselt mingite teemade peale, aga ta mängib selle ära ja seal on väga loomulik niisugune jälle ütleks ma ka kunagi olnud noor naisterahvas loomulik instinktiivne, ta vajab mingitki kindlust. Praegu öeldakse, miks naised ei taha lapsi sünnitada, et siis nad ei või meeste peale kindlad olla. See on kõige esimene asi. Et sa ei või kindel olla, sa ei tea, kas kas sul on üldse mingit tuge kõrval või ei ole ja on muidugi neid, kes lähevad selle peale välja ja, ja saavad ise kõigega toime. Niisugust naisi on palju, neid on alati olnud sõjaaegadel eriti. Aga see probleem on seal sees, et ta vajab mingit kellegiga koos tehavad sedasama ilusatesse. Feminist või feminism võiks tähendada seda, et kaks poolust koos midagi teevad, aitavad teineteist ja koos otsustavad. Seal on ju tegelikult see ideaal, mis elus mitte väga sageli teoks ei saa, aga vähemalt selle poole võiks püüelda. Ja samal ajal tõesti no Jaan Rekkor kuidagi ta ei ole pahaga toorvald ei ole juba Tal on lihtsalt oma arusaamine elust ja ja on samuti kõigi nende asjade ohver, kuidas ühiskonnas seni on sätestatud. Ja kas see on nüüd paha, et ta ei oska mõelda, et naisel võivad olla hoopis mingisugused teised tahtmist, vaid ta arvab, et ta teab No ma ei tea, seda, võib ka pahaks nimetada, aga lihtsalt ta võiks taibata, eks ta lõpuks võib-olla hakkabki taipama. Ja minu meelest Kersti Heinloo teeb kuidagi väga ilusti seda rolli niimoodi, mitte liiga Väljapakutult. Ja me ei ole veel rääkinud sellest, kui hästi mängib kaaslase tühi valge lava teeb see, et nad on pandud nad laboratoorsesse uurimisruumi, kus neil ei ole kuhugi ennast peita, kus neil ei ole millestki kinni hakata, ei ole mingeid esemeid, millega mängida või mille taha varjuda. Ainuke võimalus istuda maha või olla kuidagi küürus kusagil nurgas. Ja see annab, muide, see on näitlejal esialgu arvatust kauni sull, sest näitleja alati tahab, et tal oleks millelegi toetuda peale partneri veel. Aga samal ajal see on väga targalt ja ilusti tehtud välja valgustes ei ole realistlik eluruum, vaid ta ongi nagu mingi ruum, kus inimesed istuvad ja arutavad omavahel. Ja kuigi Kristjan suits on teinud meeletult palju viimasel ajal lava üldsegi lihtsalt üle mõistuse palju kui hakata vaatama. Aga ta teeb nad alati väga täpselt sisuliselt täpselt ja igatahes see oli tehtud väga hästi. Ja samuti sai seal täiesti leida oma rollid. Mari Lill, kes nüüd esindab jah, võib-olla niisugust traditsioonilisemat tavalisemat, naise vaatepunkti ja toob siis muidugi selle teema, et niimodi uhkelt kodust ära minna saab ikkagi ainult see, kellel on mingidki võimalused. Tegelikult noor oli, ei olnud mingeid võimalusi, aga tal jäi niisugune mulje, et sellist perekonnast pärit. Ja temal jäi võimalus ainult alistuda sellele, kuidas ta oli. Nii et seal on nagu mitmed vaatepunktid kõik ära märgitud, võib olla lahtimängimiseks ei ole küllalt palju võimalusi, aga igatahes nii lavastaja kui näitlejad on minu meelest selle küllaltki hästi kõik teostanud. Nüüd oleme me jäänud väga Noora toiminandi alla, et. Jah, mina kuna tahaksin-tahaksin pigem rääkida rahvavaenlasest siiski, mis minu nägemuses on vaata et olulisem lavastus, kui see hästi õnnestunud Velmeid play, mida tegelikult nukumaja ju siiski, jah, ma olen ka nõus, et dramaturgiliselt Ta ju Velmet play pigem on ka jah, et rahvavaenlase puhul on oluline minu meelest just seesama moment, mida Madis on kaks korda juba täna on esile toonud see moment, et kui me laseme vastuoludel kuhjuda, siis lõpuks päädib mingisuguses nahk konservatiivsusest ja võib-olla isegi võltskindluse püüdlemises, et noh, natuke teeb selliseid, kuid siis tõesti Lavly Otsari kangelanna selles nukumajas. Aga tegelikult jah, rahvavaenlane noh, ta koorib tegelikult lahti siiski seal praeguse ühiskondliku kaasa just needsamad 20 või võib-olla veelgi kauem aegsed tagamaad. See lavastus räägib, et noh, näiteks OÜ istumisest, sellest, kuidas meie maksukäitumine ja majanduslikud valikud on olnud pehmelt öeldes silmakirjalikud ja kulmineerunud lausa sellega, et meil on olnud minister, rahandusminister, kes on öelnud, et ettevõtja maksaks seaduse kohaselt maksu, siis ei oleks ettevõtlusmeie riigis võimalik. Samamoodi üks tus, ühiskondlik silmakirjalikkus, mis muidugi on kulmineerunud trumpi ka, ka on ka varem siiski esil olnud, et me, kuidas ütelda, õpetame lastele asju, millesse me tegelikult ise ei usu, Donald Trumpiga sai see lihtsalt nagu täiesti avalikuks, sellepärast et trump valetas ja ütles. Nii peabki tegema. Aga tegelikult oleme me oma ühiskonnas niimoodi liik kunud. Eks, eks kapitalistlik neoliberaalne ühiskond on suuresti seda printsiipi pidi üles ehitatud samamoodi tegelikult me oleme noh, seda loodusteemat mõelnud, ah, kuskil on mingid rohelised, kuskil on mingi Rooma Klubi ega keegi seda temaatikat tegelikult väga sügavalt läbi ei ole mõelnud. Ja kuidas kõik need paised ja kuristikud on nagu ütelda, süvenenud ja plahvatanud selles kaasaegses ühiskonnas, et minu meelest sellise kriitilise tagasivaatena ja võib-olla ka sõnumina, et kogu ühiskond vajaks teatavat sellist sotsiaalmoraalset. No restarti, kui kasutada seda Obama sõna, kellest sa oled ka täna rääkinud, Madis kerast on rääkinud, siis minu minu jaoks oli see, mis sisuliselt väga vajalik lavastus, kui ka väga ehmatada tavavormiga lavastus Draamateatri laval, et mina ei mäleta, et ma oleks näinud niisugust kuidas ütelda pral jääl, aga ometi toime tulevat ekspressionismi sellist vaatajale, kuidas ütelda vaatajale valuliselt näkku purskumist lausa, mida Ivo Uukkivi kohati seal viljeles viljeles Draamateatri laval, et see oli minu jaoks ikka väga tugev teatrielamus. Ma ei tea, kuidas nüüd läheb edasi publiku peal, sest et praegu on ju noh, see vorm iseenesest saalis olev publik ongi see rahvas kelle poolt ta siis on või kelle vastu ta on ja see ju ka mängitakse seal veel välja. Ma ei tea, kuidas nüüd on hakatud mängima ja kui palju publiks ta vaatab, seal on ju noh, näidend endas need otsesed paralleelid, et on üks mingi ütleme linnale ja sellele seltskonnale või ühiskonnale väga kasulik asi, mille puhul äkki selgub, et tegelikult on ta kahjulik ja siis on kõigil hirm, et öeldakse välja. No meil on otsesed paralleelid olemas, eks ole, see, kes selle välja ütleb, et see on tegelikult kahjulik ja see toob kaasa kõik seal küll töökohtade kaudu, eks ole küll kõik need muud asjad, millega praegu hirmutatakse noh, võtame selle tselluloositehase või mistahes, seal on kõik need paralleelid olemas, eks ole, sellele viha alla jääb see, kes julgeb selle välja öelda, et ta tegelikult on kahjulik. Aga see tema väljaütlemine on ka niisugune, et võtab mingisuguse positsiooni. Minu meelest küll siin on jälle see rolli vali. On ju ka omaette kontseptsioon see, et sinna võeti Ivo Uukkivi, kellel on selja taga see Brandi kõik või mitte midagi. Selja taga ka väga huvitav majanduskäitumine. Seda mina õnneks ei tea, mis ma olen. Portunistlike ajakirjandus on eksinud, aga, Jah, mind ei huvita, mis majanduskäisin tal on, ma mõtlen lihtsalt teda kui näitlejat ja isegi kasvõi tema kunagine punkminevik ja, ja kõik see kooliajast ma mäletan teda hästi ja see kuidagi toob siiski kaasa mingi sümpaatia tema vastu, isegi kui ütleme, et ta on samamoodi süüdi, noh, kõik on ühtselt süüdi, et asi on niimoodi läinud. Aga ta on ikkagi ka temast hakkab nagu kahju ja ta käitub valesti, ta karjub neid asju näkku ja ja et ta nagu süüdistab, et rahvas on loll. Aga me kõik teame, et enamusel ei tarvitse olla õigus selle pärast enamust saab igatpidi manipuleerida ja selle peale mängima hakata. Ma ei tea, kas te kuulsite juhuslikult, kuulsin raadios on see, kus inimesed saavad sisse helist kida ja viimane oligi nüüd nii kui süüdistati, vat kõiki neid eelnevaid valitsejaid kes meil nüüd olid hiljuti selles, et nad ei hooli rahvast, et nad on ülbed, et nad ei taha rahvas midagi teada, nad ei arvesta meiega, nad ei räägi, lase meil rääkida. Vot niisugune jutt hakkas käima. No see ongi see jutt, mis oli ka seal Ukiwi vastaste puhul selle peale saab väga mängida. Sest inimesed ei tarvitse orienteeruda kõiges selles ja kui Ibseni ta ütleb, et noh, õigus on sellel kellal teadmised. No aga kui palju neid on, kellel on teadmised meil, kellelgi ei ole küllalt teadmisi. Kui me rääkisime täna saate alguses sellest, et mis on üldse klassika kaasajastamine ja mida üldse tähendab see, et kas klassika kõneleb kaasajas et mina, selle Kertu Moppeli rahvavaenlase lavastuse puhul tajusin küll seda, et me ei räägi nagu formaalselt me ei räägi nagu sellest, et see või see teema lõikab ja kõnetab kõiki ajastuid, vaid ma sain nagu reaalselt aru, miks just praegu peab just niimoodi lavastama ma toon nagu kaks sellist konteksti lihtsalt kõrvale. Kertu Moppeli aasta tagune lavastus, väike kodanlased, täitsa huvitav lavastus, suurepärased rollid, teetereff ja seal oli nagu hästi säravaid leide, aga ma ei tea, vähemalt minu jaoks ta ei asetunud mingisugusesse sellisesse. Noh, et kui me nüüd võtame korki abil luubi alla tänase ühiskonna väike kodanlased, siis ma päris täpselt ei saa aru, keda me nüüd nagu siis materdama, et noh, ma arvan, et mina ise rist olen üks nendest ja mis nüüd valesti on või, või et see oli nagu natukene deklaratiivne ja, ja noh, võib-olla lihtsalt nagu see klass klasside süsteem on kuidagi natukene nihkunud, et et sa nüüd vahet, kalamaja hipsterid väike kodanlasel või, või et kes nüüd keda rõhub või selles mõttes rahvavaenlase juba Ibseni näidendi sõnum on väga selge, seal on väga selged väärtused, keskkonna kahjustamine, silmakirjalikkus, ajakirjandusvabadus väga tänaseks teemad kõik, aga lihtsalt, et kuidas seda doseerida nagu tänases päevas. Et mulle meenub täpselt 10 aastat tagasi lavastas Andres Noormets Ugalas sellesama näidendi, tema tegi seda nime all Stockmannid. Ta tõi nagu need kaks venda arsti ja, ja linnapea nagu fookusse. Ja noh, meenutame kas või seda, et täpselt samal ajal päev enne Andres Noormetsalavastust esietendus Saku Suurhallis ühtse Eesti suurkogu, et tähendab, kui me püüame meenutada, mis meeleolud olid selleks ajaks kuhjunud. Et miks oli vaja see Eero Epner ja ojasoo Semperi kogu selle seltskonna selline tohutu nagu silmi avav per formatiivne akt näitamaks läbi ühiskonnas toimivaid protsesse, ühelt poolt. Aga teisalt, kui ma mõtlen selle nagu selle selle solidaarsuse peale, et veel kaks aastat enne seda oli olnud pronksiöö veel viis aastat enne seda panime me kõik kivi kivi haaval aluse tohutule majandus ja ehitusbuumile me kõik kuidagi nagu natukene armastasime neid kapitalist, et näed, aga, aga näed, nad tulevad ju teatrisse, näed, sponsorid tulevad juba taha. No aga teeme siis neid vabaõhuetendusi, et tähendab kuidagi see oli nagu natukene nagu sihuke. Natuke oli see kõik nagu raske alla neelata. Aga natuke selle 90.-te alguse eufooria järel oli tekkinud mingisugune uus eufooria mingisugusest solidaarsusest, et teeme nende pankuritega koos, mis siis, et ühed jäävad vaeseks ja teised saavad rikkaks, aga me veel ei teadnud seda tookord. Aga ei olnud tekkinud seda lõhestumist, mis praegu on tekitanud selle, et noh, 100000 inimest valis EKRE mitte ma ei taha seda näidet nagu kedrata, aga lihtsalt, et see on see hea näide alati tuua. Ja kui ma vaatan, ma tea esimest stuudiot ja ma tahaks nagu uskuda, et, et me nüüd õppisime kogu sellest protsessist midagi. Ja esimeses stuudios ma näen Kristen Michalit, kes ütleb, et ja need 100000 seal Pärnumaal poe taga ja need on need kibestunud need. Aga ärge unustage, et 250000 positiivselt mõtlevate inimeste valisid meid, kuhu siis nemad jäävad, miks meie nende huve ei, ei tohi kaitsta, tähendab Su reformierakondlase ülbus ei ole isegi nagu praegu saanud aru, et midagi läks nagu, et noh, et, et p mingi paradigma muutus, eks ju. Et kui see ongi nagu inimloomuse osa, mida ta ilmselt ongi. Ja teater peabki nagu tegelema nii-öelda igavikuliste teemadega. Et siis kui me võrdleme selle Andres Noormetsa 10 aasta taguse lavastusega, kus ta näitas mõlemat Stockmanni, nii linnapead kui arsti inimestena, mõlemal olid väga mõistetavad valikud, noor mets tahtis tollases kontekstis öelda, et et me kõik teeme see ärimees ja see arst, meil kõigil on mingid positiivsed mutid tiivid ja me tegelikult ju noh, saame aru, et me ajame ju lõppude lõpuks ühte asja. Et siis mingi täiesti totaalne sõnumi erinevus. Nüüd Kertu Moppeli lavastusel on see, et inimene on läbinisti roiskunud isegi see nii-öelda eetilisi tõekspidamisi deklareeriv doktor Stockmann Ivo Uukkivi näol on tegelikult empaatiavõimetu ilma eriliste eetiliste tõekspidamiste ta inimene, kelle jaoks noh, sõnum on tähtsam kui ma ei tea, ühiskondlik sidusus ei saa öelda, et tema õde väga nauditav roll Anne Türnpu poolt linnapeana. Väga harva saab Anne Türnpu sellises rollis üldse näha. Anne Türnpu tegi selle rolli väga elegantselt ja väga-väga veenvalt, ta ei näidanud seda, et tal on selle all mingisugune inimlik soov midagi paremaks muuta, tähendab tegelikult rääkimata siis nendest prügikaladest seal ajakirjanduses, kellest me nüüd täna iga päev räägime ka oma meedias, kus mitte keegi ei astu mitte kellelegi kaitseks välja. Kõik on lõpuks üksi ja jälle nii nagu nukumaja osa kaks puhul ma tõin selle lauli Otsari MI rolli. Siin selles rahva vaenlases kaks last, Markus truubi mängitud Morten ja Liisa Saaremäe mängitud Petra, et mingil põhjusel minu arust Ibsenil nad ei olnud kirjutatud nagu hälbelistena. Aga see, et nad olid mängitud kuidagi autistlike jaa, ja selliste nagu habras täna. Et see nagu jälle jälle kuidagi võimendas minu jaoks sedasama sõnumit. Et kas see, kui suured poisid teevad mingeid diile, et kas sellepärast kannatavad lapsed või noh, et nagu minu jaoks oli see väga-väga terav ja mitmekihiline ühiskondlik teater, kuigi ma alati muutun skeptiliseks, kui keegi tuleb mulle rääkima, et Šveits piir lõikab ka 20 esimeses sajandis valusalt. Enamasti on see niisugune õõnesmull aga Kertu Moppeli rahvavaenlase puhul see, et ta tahtis näidata nii visanud troopilist pilti inimesest oli sõnum. Nojah, Markus truup muidugi mängis tõesti kuidagi autistliku või raske oligi aru saada, mis seal oli, oli seal mingi haigus taga või lihtsalt solvumine ja koolist kiusanud ja kõik nende naisõlide kohta. Ma seda ei ütleks, ma ei tea, kas sina või keegi teine ütles seda ka ajakirjanduses, et nad on kuidagi niisugused, nagu lollikesed. Niimoodi lavas ei ole, võib-olla nemad on lihtsalt tavalised normaalsed inimesed, kes tahaks hoida oma peret ja oma lähedasi ja sellepärast nad mõjuvadki selles kontekstis natuke imelik. Ja keegi ei räägi, mis mulje teil jäi sellest kaptenist, Lauri Kaldoja kaptenist, kes ka nagu oleks peaaegu ainult normaalne inimene selles seltskonnas, kes vähemalt tahab aidata või niimoodi ja ei ole läbinisti roiskunud saba vaenlane doktor Stockmann, vaid ta lihtsalt meeleheitel, sest Ta näeb, et ta ei suuda midagi teha, aeg on läbi, eks ole, me oleme liiga pikalt rääkinud üldistest asjadest ja näitlejad on jäänud rääkimata. See asi on natukene võib-olla. Jah, ta on Kertul tehtud, väga pessimistlik, kuna aga teen nii pessimistlik, kuna kui sulle tundub kahjuks ei oska ma öelda praegu midagi, kuidas tõlgendust rolli seal, tema mõjub normaalsena. Minu jaoks, kui ma nüüd on niimoodi lambist tõlgendama hakkama, siis minu jaoks Kaldoja roll oli just täpselt see, et me tajume teda hea inimesena, aga tema headus tuleneb sellest, et tal ei olegi valikuvõimalusi, kuna ta järgib oma mundris tulenevat käsuliini. Et sa saad ühiskonnas olla kas munk või sõjaväelane, aga kui sa pead nagu sellel ühiskondlikul agoraal toimetama, siis sa kas kas pead kaasa ulguma või, või alla neelama või võimu taanduma, et Leenuga, kuidas andis saali koosolekuks, kuidas ta mugandus, mis käsuliini tema, temal oligi, see võimalik, tähendab tema sõltumatuse tagas tema munder. Aga, aga ütleme, need ajakirjanduse ajakirjanik saab olla ainult kas limukas või vallandatud ajakirjanik. Miks seal näidendis? Nemad või näidend ei tule niimoodi välja, Kertu, muidu tuleb küll. Kertu on seda rõhutanud, sest elusse kipub praegu nii olema, kuigi, noh, ma arvan, me kõik teame ajakirjanikke, kes ei ole limukat. Tänases teatrivahis rääkisid Lea Tormis, Valle-Sten Maiste, Madis Kolk, Henrik Ibseni tänapäevastest tõlgendustest. Kõne all olid Ibseni rahvavaenlane Kertu Moppeli lavastuses Eesti Draamateatris ja Lucas nadi töötlus Henrik Ibseni nukumajast nukumaja osa kaks. Mehis Pihla lavastuses Eesti Draamateatris. Helipuldis oli Maristambach. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrina.