Teatriva. Tänase teatrivahid Jaak Allik, Valle-Sten Maiste ja Hedi-Liis Toome võtavad vaatluse alla kolm kõige viimast Ugala uuslavastust. Muusikali vants suurel laval esietendunud toru krossides läbi elu ja väikeses saalis välja tulnud surmkindlad asjad siin elus. Aga enne, kui me alustame lavastust analüüsiga, siis väike sissejuhatus, kuidas me siia kolmekesi niimoodi kokku sattusime. Et nimelt, et Eesti teatri festival koostöös Eesti teatriuurijate kriitikute lahendusega korraldas aprilli alguses väikese väljasõidu Ugala teatrisse, kus siis viis valitud kriitikut meie kolmekesi nende hulgas lisaks meile veel Postimehest Heili Sibrits ja Eesti päevalehest Keiu Virro. Vaatasime kolm päeva Ugala teatrietendusi ning pärast etenduste lõppu kohtusime trupiga, tekkis selline väike omavaheline dialoog, anti tagasisidet, arutati selle üle, mida nähti. Jaak, sina kindlasti oled kursis, selliseid asju on Eestis läbi ajaloo tehtud. Miks see üldse vajalik on, miks peaksid kriitikud ja loomingulised inimesed pärast etendust kokku saame silmast silma juttu ajama? Mingit artiklit kirjutades sattus mulle pihku selline statistikat kuskil 50 aastat tagasi tähendab möödunud sajandi 70.-te aastate keskel teatriliidus, korraldati taolisi üritusi aastas 59, näiteks seal mingi seitsme klounaadi, viies või kuues aasta. Tähendab, kas tõesti oli, oli see kombeks peale etendust tihti või sageli just siis, kui need niinimetatud rajooni teatrit olid Tallina. Et tuldi pärast teatriliidu keldrisse sulises Estonia keldris ja oli kohal nii trupi esindajad, lavastaja muidugi ja kriitikud arutasid aga ka Tallinna etenduste järgi, aga nüüd see Vorman aastakümnete jooksul välja surnud ja ja väga tore, et Eesti Draama festival pakkus selle välja eelmine aastal mad jaanuari taoline kohtumine Endlas, kus siis olid kriitikud vaatasid lavastusi ja pärast vestlesid ja, ja seal olid ka nii Postimehele kui Päevalehe teatri toimetajad, mis on väga oluline, sest et muidu nad kaks paralleeli kunagi lõikugi, näitlejad ja lavastajad loevad lehest ja, ja kindlasti midagi arvavad selle kohta, mida kriitikud arvavad, kriitikud ei naernud inimeste loojaid. Ja ma arvan, et see on igatahes tegijatele see vorm võib-olla mõnikord kui oli väga valus, aga ma ei ole küll kuulnud, et nad tegijad oleksid vastu, ei tahaks seda vormi, võib-olla kriitikud kardavad rohkem silmitsi olla oma objektidega muide sellel meie Viljandi kohtumisel ja kui me arutasime surmkindlaid asju sinu elus või siin elus, siis oli ju tõesti see juhtum, et neist viiest kriitikust kaks olid just kirjutanud. Tänud selle lavastuse kohta, nii et omane vahetu tagasiside kahe puhnal eriti värske, nii et väga tore, kui teatrigeetikud ja teadlaste ühendus seda vormi säilitaks. Igatahes minul eeslast Viljandis käimisest küll väga meeldiv mulje ja mul oli tunne, et ka Ugala rahvas ei pannud seda pahaks, vaid vaid pigem oli tänulik. Valla, kuidas sulle tundub, kuidas on kriitikuna kohe pärast etenduse lõppu näitlejatega ühte ruumi minna, lavastajaga ühte ruumi minna ja hakata selle lavastuse kohta midagi ütlema, et kuidas sa ennast sellises olukorras tunned? Raske on ja halvasti või niimoodi ärevasti tundsin ennast selles olukorras kõigi eks, seda on ju nii sporaadiliselt või kuigi väga harva, aga varemgi ette tulnud. Minu suureks puuduseks on see, et ma ei oska valetada ega teha halva mängu juures head nägu ja kui mulle miski asi ikka tundub jama, siis ma noh, või ma olen praegu õppinud mõnikord, et mitte midagi ütlema, nagu rakk soovitas, et kasutad võimalust vait olla, aga niisugusi mitte midagi ütle vaid häid sõnu ma öelda ei oska, seetõttu selline vorm on mulle keeruline, aga väga suur õnn langes seekord osaks ja Ugala pakkus niisuguse paketi lavastusi, mille puhul ei olnud põhjust olla pettunud ja seetõttu oleks seekord kõik hästi. Jah, ja ma ise tahaks lisada ka, et tegelikult on kriitikul väga harva võimalus vaadata kolm õhtut sama teatrietenduse või nii-öelda võttes aeg pühenduda lihtsalt ühele teatrile et isegi kui meil on võimalus septembri alguses alati minnagi Eestilt teatrifestivalile Tartusse, et siis seal tegelikult on ju kohal erinevate teatrite lavastused, et isegi selle kolme lavastuse vaatamine, ma arvan, ikkagi mingi teatava pildi sellest teatrist sel hetkel meile annab. Aga võib-olla veel enne, kui minna päris nende kolme lavastuse juurde võiks korraks vaadata ka Ugala teatri peale üldiselt, et see on juba avalikult teada, et selle hooaja lõpus lahkuvad nii praegune direktor Kristiina Alliksaar kui ka kunstiline juht Ott Aardam, et uus direktor on juba valitud. Selleks saab siis Garmen Tabor uut kunstilist juhti otsitakse minu teada konkursi tähtaeg mai lõpus, nii et kellel on huvi, siis te saate veel sellele kandideerida. Aga et mis teile tundub, milline on see teater, mille Ott Aardam ja Kristiina Alliksaar nendele uutele juhtidele jätavad, millises seisus on Ugala? Ma ütleks selle formaadi kohta veel nii palju, et muidugi kõige huvitavam jagani teatri poolest kõige erutavam oleks need juhtumid, kui kriitikud omavahel vaidlema asuksid ja niisugused lavastusi on, kus on arvamused seinast seina, seekord Ugala puhul kui olnud üldiselt oled lavastused head ja noh, ühe teise asja kallale muidugi norida kriitikudega üsna üksmeelsed. Aga muidugi jah, põnev on siis, kui vaidluseks läheb. Aga nüüd Ugalas rääkides muidugi ma seda Ugalatuna näh aastast 1983, olles ise 12 aastat erinevatel aegadel teda juhtinud ja kui me vaatame praegust tugalata viimase 10 aasta Ugala tsis siis peale 2000 kaheksandat-üheksandat aastat, kui Peeter Tamme arusenitiliselt lahkuma mind ka nõukogu esimehe kohalt oli Ugala mõnda aega üsna augus, kui me vaatame arve, siis normaalne oleks Ugala sugusel teatel külastajate arvu kuskil, ütleme 70 kuni 80000 aastal üle 80, nagu praegu on juba hästi. Ja Ugala ajaloo jooksul muidugi enamikul aegadel on, peaks olema olnud rohkem külastajaid, näiteks kui Endlas või Rakveres, sest et puhtgeograafiliselt on seni Rakvere ühel pool venekeelne kogukond ja teisel pool meri Pärnuga ühel pool meri Ugalas, eesti keskel saab noh, rohkem publikut, regioon on suurem. Ugala publikuarv langeb alla Endlate Rakveret, nagu ta viimasel mitte viimasel mõnel aastal, vaid 2000, ütleme kaheksa kuni 15 oli, siis on midagi lahti ja seal jõuti publiku tulemusteni 43000 44000, mis oli muidugi väga selge punane märk. Ja 2014, noh, olid kaks juhtkonna vahetustakselt, tuletan meelde, olid Indrek Sammul, Hillar Sein ja siis olid Margus Kasterpalu ja Heiti pakk. Ja nüüd need olid niuksed turbolents perioodid Ugalas. Jaga 2014 olid Kristiina Alliksaar kes ju enne nagu otsest kontakti teatega ei omanud, oli suht tuntud kultuurimänedžer küll ja kultuurikorraldaja. Ja tema kutsus siis Ott Aardam ja siis algas Ugala mõningane tõus, mis seal eriti hämmastav, sest maja läks ju sel ajal kinni. Ja see, et maja asemele suudeti Kristjan Suitsu eestvõttel luua täiesti unikaalne ja ühtegi riigi senti nõudmata unikaalne väike saal, mida nad kutsusid huvi. Ja selle juures jäi publik ikkagi 2016 61000 näiteks see oli siis, kui oli ainult juubibys etendused ja 2017 siis sama. No see oli siis niimoodi viimase 20 aasta rekordtulemus 2017 ja 88000 vaatajat. Muidugi oli see uue maja fenomen, eks tulema, ja vaatama, mis seal remonti sai ja 2018, kui nüüd see võib-olla teatud osasse uuema aja fenomen hakkas üle minema, oli siiski 81000, mis on Ugala jaoks väga tubli saavutus. Ja see on eelkõige muidugi tänu Kristiina Alliksaar, tänu sellistele üsna elementaarsete asjadele, mis vahepeal ära unustatud, peavad olema. Paralleellavastused on sellised koosseisud, kus saab mängida kahes saalis ja muidugi nüüd lõpuks siis sellele võimaluse, et Ugala saab mängida õhtuti mõlemas saalis, nii suures kui väikeses. Ja ka väljasõit suurendab näiteks möödunud esmaspäeval, 15. aprillil, mängi andis Ugala Tartus Vanemuises kolme etendust, päeval suures majas lasteetendus ja õhtul suure saali etendus ja lisaks sellele veel mängiti sadamateatris. Ja need noh, rajooni teatrid või perifeeria teatrid niimoodi saavad elus püsida, repertuaar on nii läbimõeldud, et ei raisata mitte ühe väljasõidu peale ennast, vaid kui sa lähed teise linnas sõnad kaks või kolm etendust, see on lihtsalt edu võtmed ja Kristiin hakkas seda asja üsna selgelt ajama. Pluss siis nüüd selle juurde me kohe tulema. Käesoleval aastal need viimased välja toodud tükid on kunstiliselt minu meelest kõik omapärased, huvitavat korda läinud, ütleme 2017 uus repertuaar ja 2018 esimene pool oli mõnevõrra hüplev hamba või kahtlevam või noh, seal tuletan meelde selliseid, sealhulgas oli ka läbikukkunud lavastusi, nagu see Lätiga koos Läti lavastaja tehtud nagu Soomes, aga veel parem ja ja üsna niimoodi kahe vahel hipide revolutsioon ja elav laip, aga praegu toimus kummaline kvalitatiivne. Nii et kui ma mõnda aega tagasi alati inimesed, küsivad ma ise Viljandis elanud, et mida Ugalas vaadata ja ja kui üks pool aastat tagasi suutsime nimetada üks, äärmisel juhul kaks nime, siis ma täna vaatasin selle paarile peale, praegu on seal 15 lavastust jooksvas repertuaaris Ugalas ja kuskil kuut seitset soovitan ma ükskõik kellele ja täitsa puhta süda. Ja et siin tuleb fakti fakti pähe võtta, et teater jääb maha erakordselt jazzseisus ja repertuaari valik on tõesti olnud õnnestunud selles mõttes, et need tükid on kui neid kuidagi üritada ühise nimetaja alla tuua mingisuguse populaarsuse potentsiaaliga, aga samas ikkagi ka kunstiliselt väga kõrgel, kvaliteetsed ja paljudel on juures isegi selline väike uudsuse või eksperimenteerimise moment ja kindlasti ka üks asi, mis aitab ühte teatrit edasi ja see käib muidugi käsikäes kõikide nende edusammudega, millest Jaak rääkis, on selline noh, kuidas ütelda sisekliima või, või teatri kollektiivi. Jah, ütleme siis tuju ja, ja tõepoolest, see sisekliima alles kolm päeva seal teatris tundus tõepoolest lausa veatu või et inimesed olid pikalt teatris tööpäevad, et olid pikad, aga kõikidest inimestest kiirgas sellist. Noh, kuidas ütelda siis nende asjade tegemise tahet, et ja noh, tegelikult on jõutud välja ikkagi noh, niisuguses atmosfääri, mida tõenäoliselt iga kollektiiv kadestaks, et see on, on nagu see üks asi ja teine asi, et noh, nüüd jah, tead Street vedanud inimesed siis lahkuvat, nii kunstiline juht kui direktor akanud jah, jätavad teatri maha mingis mõttes siiski mitte üldse abitusse olukorda, sest just Need kolm uuslavastust, mida me vaatasime, näitavad seda, et teatril jääb väga tugev repertuaar alles. Ja teiseks siiski kuigi ka kunstilist juhti praegu otsitakse, on teatris olemas siis Andres Noormets, kes on lavastaja, kes on juba mitu kümnendit järjest tõestanud, et ta on väga kindel tegija kunstiliselt kõrgtasemel ja väga huvitavate lavastustega, et juba Andres Noormetsa pealt, et noh, teater võib võtta igasuguseid riske ja võimalusi ja seal mingisugune stabiilsus säilib, et see on selge, et nad ei ole nagu kunstiliselt abitus olukorras ja noh, me võime olla üsna kindlad, et ega et Garmen Tabor ja ei lase ka ei hakka atmosfääri või kollektiivi kliimat mürgitama, vaid aitab sellel ju heas toonuses säilida. Nii et jah Mis kliimasse puutub, siis muidugi on huvitav see, et, et Ugalas on praegu kaheksa, üheksa lavastust. Või tähendab inimest, kes lavastavad. Ja noh, Noormets nimetas seda ka Taago Tubin ja Vallo kirss ja noor lavastaja Ringo Rammul ja juba laureaadi Reegi preemia saanud Marika Palm on kindlasti tõepoolest lavastaja närvi- ja vereinimesed laastadeksis ka näitlejad Tanel Ingi ja Janek Vadi ja dramaturg Liis aedmaa ja ka Laura Kalle. Nii et ühesõnaga nii palju ühes teatris ma mäletan minu parimatel aegadel oli näiteks seitse, kui tuli ja tammearu ja olid veel tähendavad, seda ei tea. Komissarov aga üheksa ühelt poolt, kus teiselt poolt on sellele uuele kunstilisele juhile muidugi üsna raske proovi, kuidas ta sellest niimoodi loomaaias hakkab siis selleks tähtsamaks loomaks, sest nende söötmine, nende peo peal hoidmine, nendele töö andmine või võtmine, see on üks väga keeruline ülesanne, et ma ütleksin, et Ugala on praegu sellises seisus, et kui minu käest küsitakse, kuus kunstiline juht võib-olla isegi ei peaks olema lavastaja, aga kuna me ei tea ju, kes. Jah, ja mina olen vist eelnevalt ka tõstatanud selle küsimuse, et mis on ikkagi nende teatrite, mis asuvad Tallinnast väljaspool, et mis on nende funktsioonid ja rääkinud sellest nii-öelda kogukonnaga seotusest. Ka vist olen seda varemgi välja öelnud, et mulle tundub ka, et Ugala on saavutanud oma selle siis Viljandi linna, ma arvan, ka Viljandi maakonna võib-olla isegi veidi laiema piirkonnaga sellise suhtluse, et kui keegi küsiks inimeste käest, kes isegi Ugalas ei käi, et teater pannakse kinni, et siis need inimesed asuksid võitlusesse selle teatri nimel, et nad on saavutanud läbiga oma teiste lisategevustele, lisaks etendus tegevusele selle nii-öelda olulisuse ja märgilisusele, linna kultuurielus ja üldse võib-olla isegi sotsiaalses elusad, selles mõttes. Mulle tundub ka, et, et Ugala on saavutanud mingisuguse nagu järgmise taseme oma arengus ja on olnud isegi sellest nii-öelda tabanud neid trende, mis on ühe maakonna teatri jaoks olulised nii-öelda ära ja suutnud nendele järgi minna. Et huvitav on muidugi see, et sa tõid selle nagu Soomes, aga veel parem näite, mis tõesti vist kohalikule publikule väga hästi peale ei läinud, väga ei meeldinud, aga et minu jaoks on just väga huvitav see, et see oli Ugala teater, kes kutsus lavastama ühe Läti tegelikult noorte kuulsin kõige kuulsama jah, noore lavastaja Valtersiilise koos temaga ka tegelikult väga kuulsa noore dramaturgi Lätis jaanis Paloodise, et Ugala võttis selle riski jah, et võib-olla see väga hästi ei õnnestunud, aga et et nad on julgenud teha selliseid nii-öelda kastist välja otsuseid ja nii nagu valla ütles Andres Noormetsa kohta, et ma arvan ka, et Ugala on tegelikult väga heas seisus, et Noormets otsustas Ugalas tagasi tulla, kuigi noh, mis on ka õige, et, et tema on ka alati lavastanud tegelikult ju teistes teatrites, et ta ei ole, ainult ei piiritlenud. Ugala ta on kogu aeg elanud ka pool kilomeetrit Ugala teatris, nüüd tagasi kaugele tulla. Jah, aga et ma arvan, et see on nagu Ugalale ka suureks plussiks ja kui tuli, jutusin Maarika Palmist, et, et minu meelest ka siiamaani mulle tundub, et moraal on täiesti nagu oma žanris selline ainuke lavastus, mis tõesti puudutab teismelisi noori, kes tõesti. Ma arvan, et kui nad rohkem teatrisse ei lähe, siis, siis see jätab neile nagu eluaegse mälestuse. Muide, vaadata pilku peale idesse Ugala repertuaarile, mille pealsel Publical saavutatud on. Tegelikult on kummaline, et kommertstükke ei olegi, ütleme mõni teine nimetame Pärnu teatris, on alati olnud ikka paralleelis kõrgkunsti, kommertslavastused juba näidendite repertuaari valikul juba Ugala repertuaaris maalne, ma teen otseselt kommertsrepertuaarivalikut viimastel aastatel ei näe, äkki nad on suutnud välja vedada ikkagi kunstiambitsiooniga näidendite varal. Mida te seda, et tuleb võtta ikka väikese reservatsiooniga, no ütleme siis nii, et nii Meistrite liiga Vanss kui mäng on alanud nende juures noh, ma ikkagi tegelikult kunstilist kihistust märkimisväärset ei julgeks küll esile tuua. Kolm väga erinevat juhtumit, tähendab, mäng on alanud, selle ma panin juba siin eelmise perioodi, ühesõnaga siin ma olen sellega täiesti nõus. Repertuaaris vist ikka jah, on mängukavas vahelise meistrite liigaga on jälle teine asi, tähendab, tegelikult ambitsioon oli teha lavastus kahele vanameistrile luule Komissarovile ja ja Peeter Jürgens selle siin, kui kellelegi natuke süüdistatud, vaadates seal dramaturg eelkäija tähendab, et see näidend ise, mis ta kirjutas, on niimoodi kukkus kõigi kahe vahele ja me hakkame rääkima, ma arvan, sõnaerald. Ja veel üks asi, mida ma kuusk Ugala puhul tahaksin esile tuua, et et kui te nimetasite siin vanameistreid nagu luule, Komissarovi Petteri Jürgens et siis minu meelest on oluline tugalasse, tulid ühel hetkel noored inimesed täpselt nagu Vallo kiires või Claudia Tiitsma või Rait õunapuu sama Marika Palm ja nad otsustasid jääda sellesse teatrisse. Adeele Sepp täpselt. Samal ajal viimastel aastatel on tulnud ainult ütleme Viljandist, Ren karamboolat, aga nad ei ole nii väga Viljandisse kutsunudki enam või noh, koosseis tundub nagu täis elu ütelnud, siis võeti. Kuna daamid läksid emapuhkusele sisu ette Saarepera vette, siis sellest viimasest laukalennust Noh, Laura kallal tegelikult roojas, kes on jah, aga et ka, et noored inimesed on otsustanud minna Viljandisse, tundub, et tahavad ka sinna jääda, et Rakvere teatri põhjal me pigem oleme näinud, et on mindud, aga on ka üsna kiiresti sealt ära mindud, et võib-olla ka Tallinn on lähemal ainult 100 kilomeetrit, et siis sõitmine on lihtne ja lihtsam on lõpuks Tallinnasse pidama jääda, aga et, et ma arvan, et Ugala teatrile tuleb see kasuks, kui noored tahavad tegelikult seal teha ja nagu sa ise tõid välja, neil on antud ka tegelikult võimalust siis lavastada. Et tõesti, mis tulevikus saab, kuidas uus kunstiline juht sellesse suhtub, et see on nagu omaette küsimus. Aga lähme siis nende lavastust. Juurde, või nojah, et kurja inimesena vist veel räägiksin ühest niisugusest tahust, mis kindlasti ta ei ole nagu regiooni teatri puhul kohustuslik ja kindlasti mitte primaarne. Ugala tüüpi teatri puhul on kõige olulisem ikkagi hoida sidet oma publikuga oma regiooni vaatajatega. Aga jah, et sellise tõusu pealt, et võib-olla üks asi, mis jah, ikkagi on nagu Ugala selle hiilge perioodi juures nüüd olnud, et ega seal sellist noh, kuidas ütelda, väga uuenduslik, kui või, või kõrk kunstilist tükkimis hakkaks mängima nagu sellises liigas, kus olid no teatrilavastused või kunagised Krahli teatrilavastused, et neid nii väga ei ole olnud ja ega need nüüd liiga palju ei ole üritatudki, et kõige lähemale sellele suunale siis Taago Tubina lavastatud ust. Tšehhov see kuradi loll lind, aga see, mida ma tahan öelda, et see nagu otsinguid selles suunas ei ole senine meeskond väga süstemaatiliselt teinud, et, et ma saan aru, et niisugused otsingud ei tohi, võikski olla või ei saagi olla Ugala teater, Tris noh, mingisugune üks suuri suundi, aga ometigi noh, oleks meeldiv, kui see ka nagu ära ei kaoks ja millal siis seda üritada, kui mitte niivõrd heas, kuidas ütelda vaimses kliimas ja majanduslikus seisus, kui see praegu on teatavas mõttes kuigi kõik need katsed pole edu hakata, aga, aga noh, mäletame Ugalas juba Laansalu sellest rohelisest mehest ja Mart Koldits Breznäkovide lavastusest vehib Peleebidita, lavastas seal, jah, kallis, laastas Peleevenite seal ikkagi noh, mitte ei ole olemas. Ta olnud sellised katsetused, aga, aga viimasel ajal need siiski noh, ei ole kuigi palju või kui siis saame nendeks pidada mõningaid Taago Tubina tegemis ja ka jah, et Taago Tubin ei ole millegipärast sellise kriitikonnas avangardiotsijatega päris ühist hingamist saavutanud, et mina, mina olen isegi natuke olnud kurb selle üle, et, et need kriitikud, kes otsivad teatrist uudsust, et nad nagu kuidagi ei ole Taagot sama hästi hinnanud, kui mina oleksin soovinud ise teda hinda. No ma siin ühelt poolt ütleksin, et ma algul Taagot ei paneks avangard istlike lavastajate hulka kogu tema pika jooksul, mina tõugalasse kutsus hingamist 1200 ikka täiesti normaalne psühholoogilise teatri lavastaja. Jaga vaata, sa oled ära unustanud, et viimastel aastatel on muidugi erakordselt novaatorliku tükid, noh õnneks nad meelest ära läinud. Mehis Pihla teine lavastus, tasujad oli Ugalas siis Risto Viiding, esimene lavastus, elav laip. Ja lõpuks ka vabandust, Gogoli disko, sest noh see romaan lavale tuua, no mis see siis muud on, kui Nordis? No mõni nendest käib vastavasisuliste püüdluste rubriigis küll täiesti asjakohaselt, aga ütleme siis nii, et nad ikkagi sellele sõelale või püünele, kus sedasorti pürgimuste koorekihti sõelutakse, sinna nad nagu ei alla. Tõuseb Pean ütlema, et nad olid ebaõnnestunud, aga mitte teater ei oleks saanud võimalust teha midagi päris hullumeelselt. Hästi. Aga tuleme siis tagasi aastasse 2019. Ja räägime siis veidi nendest kolmest lavastusest, mida meil õnnestus näha ja lähme nii-öelda esietenduste pidi, et räägime kõigepealt viimati esietendunud lavastusest, milleks on siis Ott Aardam, niisiis lahkuva peanäitejuhi, ma eeldan, et viimane lavastus hetkel Ugala teatris Ott Aardam kirjutatud ja lavastatud toru krossides läbi elu. Mis siis räägib meile loo, mille peategelasteks on üks pere motosõitjad, isegi veel uunikumidega motosõitjad, kelle üks poeg on küll tõusnud maailma puumotokrossis, kes elab Itaalias ja nende nii-öelda motokrossirajast aetakse läbi ehitada üks toru mis on alguses väga saladuslik, me ei tea, mis selles torus liikuma hakkab, kas seal nafta, kas on kaas, mis iganes on ja siis meie ees hakkavadki rulluma lahti kaks lugu, et ühelt poolt võitlus selle toru vastu ja teiselt poolt selle perekonna enda võib-olla sisemiste probleemide esiletoomine, nende lahendamine selle loo käigus. Et kuidas teile tundub, millega Ott Aardam oma lavastajakarjääri hetkel vähemalt Ugalas lõpetab. Ütleb ma lihtsalt, kuna sa ütlesid, et ei tea, mis seal torus liikuma hakkavad, publikule huvida, selgus lõpuks. Võrdsel määral liigub Vigo inimesed Itaaliast Eestisse, kapsas vist Norrast. Kui Hiinas Aafrikas läksid? Sa minult küsid, tähendab jah, ma arvan, et ott selle lavastuse ja selle draama näol tegi lisaks oma viieaastasele väga heale kunstilise juhi tööle ka suurepärase lahkumiskingituse ja võimalik, et mina peaksin seda üleüldse tardami kõige tugevamaks näidendi. Kas jaa, üheks tugevamatest lavastustest, kuigi ka meie hing mulle väga-väga sümpaatne oli, aga selle lavastuse puhul on jah nagu kaks sellist momenti. Esiteks on tegemist väga tugevat draamat, turg, jagamist sellisest Eesti, kuidas ütelda äärealaoludest rääkides jõuab teises vaatuses küllalt tõsiste moraalsete ja, ja kohati isegi nagu meta füüsiliste selliste üldistuste ja probleemideni, mis nagu panevad ütlema, aga teiseks ikkagi oli selle lavastuse puhul ka Taardamil väga õnnestunud vormiline lahendus seda lavastust, et oma omaenda teksti siis lavale tuues ühesõnaga kujundanud siis sellest mitte mingisugust, nagu olmerealismi Eesti oludest, vaid ta selle olmerealismi kohale ikkagi rajas täiesti sellise, ütleme teatavas mõttes koomiksi liku stiili väga veidratest bakteritest, kes kindlasti ei ole mingisugused üldistused Eestimaa elanikkonnast, vaid neid võiks ikkagi pigem pidada sellist, eks stiliseeritud koomiksitegelasteks, aga neid oli jah, äärmiselt huvitav, tuleb jälgida ja seda rõhutas just ka lavastuse ja näidendi finaal, et kui esimene vaatus oligi siis selline noh mõnes mõttes sellise sotsiaaldraama ehtimine stiiliga, siis teises vaatuses kerkisid moraalsed ja filosoofilised küsimused ja seal tõmmati stiili osas natuke tagasi. Aga siis lavastuse lõpp oli niimoodi, et toodi veel kaks ikkagi väga kreisid vanameest uuesti lavale ja seal olid siis kõik koos niisugune väga omapärane stiil, mida ma soovitaksin kahe Ugala tippmeesnäitleja, Tanel Ingi ja Tarmo Bridalini esituses kindlasti minna, vaatama, vaatama ja, ja siis ka teatav selline metafooridest filosoofiline üldistus, mis mis oli ühtviisi kohutavalt totter, kohutavalt totralt esitatud, aga ometigi ikka ikkagi nagu kontseptuaalselt ja, ja nõiku mõttejõuga kandev ja ma erakordselt jäin rahule selle lavastusega igas mõttes, nii dramaturgia kui vormistuse. Ma ei tahaks siin üheski küsimuses vallale vastu vaielda, tahaks ainult lisada seda, et võta hardama, tundub olevat ka omapärane nähtus meil aastate peres. Ta on Ugalas teinud kuus lavastust kogu nüüd 17 aasta jooksul kaks neist on siis olnud nagu mitte tema materjali, tähendab Lutsu kapsapea töötus küll tema enda poolt ja ja selle matsin, ei Gogoli diskotöötlus Ivar Põllu poolt, aga neli on olnud tõepoolest tema endama, nimetan nad järjest börse börsid, tar, box, mee hind ja nüüd siis toru. Kusjuures need ja õnnestunud on pigem just need enda tehtud ja see on väga kummaline, loome aetud, tegelikult ta ei tule ju valmis näidendiga. Ma mäletan, esimene oli seal, põriseb, ärritab, esitas selle teksti, meele, seal tammearuga, vaatasime seal ringi kaheksa lehekülge mingit visanditest skeemiana, ükski täie mõistusega teatrijuht ei oleks ta lasknud, see lavastus aga meile mingi usk temasse ja mulle tundus kõik need teised on ka nii tulnud, et nad ei tule mingi noh, valmis näidendi kassa on siiski, aga tal on ilmselt tanud tõestanud tal on ühelt poolt väga selge nägemus siiski, aga teiselt poolt ka väga selgelt teatud teemasse teatud elusfäär sisse minek poksi tegi siis ta läks boksi sisse, kui ta nüüd seda motovärke tegi, ilmselt see, mis ta sealgi näitas selle asi olnud boksimistega motospordist, mis me nägime. Aga sa alusmaterjal peab olema teada, mille peale selles ehitud kõik need teised seosed. Ja see on küll huvitav, mis ta teeb, ja ma olen ka nõus. Noh, see mee hind oli ka väga hea, aga, aga et see oli niivõrd huvitav näide, on minu jaoks ta nagu koorus nagu sibul lahti. Valgundus üsna primitiivne olevat, tuli üks kiht juurde, teine kiht juurde, läks krimkaks, kätte tekkis põnevik, tekkis sotsiaalne konflikt, tänapäevane, nii toru, kui saab vallavanem seal. Ühesõnaga nii mitmekihilist tänapäeva eesti näidendit, et ma nagu viimastel aegadel ei mäleta, kus on väga erinevad aspektid sees kõik, nii tänapäevapoliitiline elu kui ka kui ka filosoofia. Ja, ja midagi on seal siis veel, sest et ma läksin seda väga nii suure eelarvamusega vaatama, sest et ta sellist ei saanud valmis esietenduseks. Ma tean, et kontroll kinniseks esimesest retsensioonid, mis olid, olid ka nii, et on mingisugune kogukonna tasemel, võib-olla pakub mingit huvi publikut, oli see ainus etendus, kus me nägime, et seal ei olnud täis ja tundub, et Ta asi on nüüd siis hakanud kokku mängima, ühesõnaga et see arengusse on olnud, nagu ma ma nägin esimest korda kõrvalt inimeste käest kuulnud on olnud nüüd läbi selle kuu aja kuni selle etenduse meie nägime olnud vist hämmastavalt suur, tavaliselt igatahes nii see ei ole ka kama publikul julgeks seda kindlasti soovita seda aastat. Mina vist julgeksin seda soovitada, aga mina olen muidugi just võib-olla selles selle mitmekihilise osasisele dramaturgia osas, mida teie mõlemad kiitsid, võib-olla veidi kriitilisem, et mina ka, kui alguses nii-öelda valgus lavale tuli ja esimesed tegelased lavale ilmusid, et siis ma korraks mõtlesin ka, et kas see on nüüd see nii-öelda teine Eesti, mida meile kuidagi näitama hakatakse. Aga ma olen vallaga nõus, et see tegelikult ei ole, see on lihtsalt üks supkultuur mingid moto, inimesed, kellega mul isiklikult küll mitte mingit seost ei ole, aga ma arvan, kes ikkagi just läbi sellise nagu teatava koomiksit koomiksi likkuse, nagu sa nimetasid, meieni tuuakse, et et ma arvan ka, et sellele küsimus selles, et me saaksime kuidagi nende tegelastega samastuda, vaid pigem need on mingisugused tüübid, mingisugused kehastused, nagu mina oleksin isegi üks totram kui teine heas mõttes, kes siis meie ette astuvad ja juba see tegelikult see nii-öelda kunstniku töö, mille on teinud tegelikult Andri Luup siis eel seotud teatrumiga. Et see on kuidagi väga selline nagu kole kile kiletelgid, noh, mingisugused tünnid, et teatavas mõttes mul tekkis mingi paralleel tegelikult Ingomar Vihmar vedelvorstiga Endla teatri, mis täpselt samamoodi on viidud selliste Maaessteetikasse sellised jõmmid, mingisugune sopp, see, kus kus inimesed elavad ja siis seal mingit oma igapäevaste probleemidega tegelevad. Et minu jaoks lihtsalt just neid liine, mis seal, kes oli justkui liiga palju, et ühelt poolt võib-olla see sotsiaalporno teiselt poolt see pere lugu, et juba Me oleme saanud aru, et nendel inimestel on omavahel mingisugused sassi suhted, siis tuleb välja, et vennad on meil kunagi tülli läinud, sest üksteise pruudile löönud. Et kuidagi neid detaile tuli juurde juurde juurde. Et lõpuks ma ei saanud enam väga hästi aru, et kas see lugu räägib meile sellest perest sellest torust või kuidas need asjad omavahel kokku peaksid. Aga võid minema, parandage mind tähendab selles mõttes, et minu jaoks motosport tundus ikkagi puht vormivõttena või tähendab ma julgen küll öelda, tänapäeva Eestis on ohtlik mind absoluutselt ei motospordiga ka autosporti huvi, sellepärast on Margus teatas, minu meelest oli ikka keskne oli see toru. Ühesõnaga, kas me võtame selle toru all Rail Balticut mõtlema tselluloositehast, vot need konfliktid, mis on Eesti ühiskonnas olnud viimasel ajal üsna teravad ja suhe sellesse. Ja kas see poiss, see üks vend oli, nüüd läks ta Itaaliasse motosportlaseks sama hästi oleks võinud kuhugi Hiinasse ärimeheks minna. Ühesõnaga jah, need olid need välised detailid, aga asi oli nagu muust asjast mööda, kus alles. No ma arvan jah, et noh, mingis mõttes on see selline David Lynchi vana võte, et ega David Lindsey räägi meile prostituutidest ja matši oma feosnikutest, vaid ta lihtsalt võtab prostituudid ja maffia selleks, et ajada oma filosoofilist psühholoogilisi asju, ajada seda noh, selles sellises vormis, mis on Hollywoodi vaatajale harjumuspärane, aga ta tegeleb teistsuguste asjadega ja samamoodi sinna peale on loodud see stiil ja sport, ma kujutan ette, jah, on natukene selline konformistlik valik, et kuigi meil ei ole praegu selliseid meie tsiklisõitjaid, vaid on rohkem autosõitjad, aga Tänaku tähelennu taustal on see võib-olla mingis mõttes konformistlik valik ja noh, küllap mäletavad paljud ikkagi ka veel Ugala teatrivaatajad ka neid Pirita ringrajaaegu ja luule tulli. Lembit. Mis ta oli? Tee Salumist, jah, minul üleme nugis. Et selle, seda võib võtta tähelenäoliselt tõesti, lihtsalt mingisuguse ainesõna, millega üritatakse jõuda lähemale ühele või teisele publiku segmendile, aga minu jaoks ka ikkagi mingi suhteliselt teemad olid nagu väga selged. Et mind nagu see nii perelugu ja see pruun, eriti ülelöömine või siis ta ei ole mitte ainult et ei lasknud endalt pruut üle lüüa, vaid ta tegelikult tõi ka enda karjääri üks vend ja enda karjääri ohvriks teisele vennale, kellel läks hetkel paremini, ta võttis tema süü enda kanda ja, ja siis nii-ütelda mandus kodukülas ja tegelikult jah, et minu meelest perekonnalood ja, ja ka see kross, et nad kõik olid teatavas mõttes suuremate teemade nagu lihtsalt nisukesed ehitamis klotsikasid ja need suuremad teemad olidki see, et kuidas ütelda andestus ja süü. Samamoodi see, et, et kuivõrd, kas keegi on puutumata ja lõplikult puhased, ta võiks võtta selle kivi, et kõik me oleme teatavas mõttes turul ja kõikide munad on teatavas mõttes kellegi pihus, kuidas sellises olukorras ikkagi inimeseks jääda ja mulle tundus, et niisugune temaatika koorus sealt nagu esile lõpuks ja mingis mõttes ka kandis ja ta pani mõtlema, ta uuris kuidagi minu sisse ja ütleme vot see oli niisugune ürituse formaat, et kui sa pead kolm päeva järjest vaatama ja see lõpeb niisuguse Hollywood likku bändi tegemisega, siis sul muljed segunevad ja et ma ei suuda seda kontseptsiooni nüüd ka siin praegu kokku sõlmida. Aga mulle tundus jah, et nendest pisidetailidest tegelikult formeerus midagi suuremat. Vot see on võib-olla hea metafoor, mulle tundubki, et minu jaoks võib-olla, et et mina just ainult nägingi enne detail, et kui me räägiksime mingisugusest maja ehitusest, et siis ma näen seda ühte ust, mis sinna on pandud ja siis seda akent, aga seda tervikut minu jaoks kuidagi tekkinud, et et selle terviku esteetikat, et ma ei näe, tulevad mingisugused tugevad osad esile ja kes minu jaoks oli tugev osa selles lavastuses oli kindlasti tegelane ema, kes oli kusjuures ainukene tegelane, kellel ei olnud nime, kes selles mõttes võib-olla oli ka teatavas mõttes nagu suurem kui elu ise selles tähenduses, et keda kehastas Terje Pennie, kellel oli väga tugev energia, kes nii-öelda tõmbas selle teised tegelased endaga kaasa, kes mulle tundub üldse praegu kuidagi heas loomingulises vormis näiteks ka tema roll suvises saart seal Taanis oli minu meelest või on minu meelest märkimisväärne, et tema kindlasti jah, seda kuidagi vedas ja et ka võib-olla mitte inimestele seda lõppu ära rikkuda, aga tegelikult me ju saame aru, et see toru on, on midagi muud, kui me alguses oleme, oleme kartnud. Et eriti kui võrrelda seda rail Balticuga või sedasama tselluloositehasega, mis mul ka tekkis, et lõppkokkuvõttes tegelikult see toru võib-olla ei olegi nii halb, kui me alguses arvasime. Baltic valmis saab ja oleks ka tselluloositehas valmis ehitada, äkki see polekski olnud nii halb, nagu rahvas kardab? Eks see mõte oli seal sees, ma ei taha öelda kuidagi oma arvamust, aga see mõte oli seal selgelt see. Aga ma tahaks veel öelda seda enne, kui me järgmise tüki läheme, mis mulle eriti meeldis, et Mark näiteks kümmekond korda saalis, ma naersin nagu üksi, tähendab mul teinekord on nii, et kui publik naerab, mina ei naera, aga üksi naerda, see näitab seda, et otil on seal väga mitmekihilisi tekst on selles mõttes lõbusad, täna väga mitmekihilisi lükked ja tõukeid lükked ja, ja selles mõttes ei ole lappidaarne tekst. Jah, ja seal on tegelikult ju veel väga selliseid eredaid tegelaskujusid nagu seesama mingis mõttes valla ajakirjanik, kes proovib meeleheitlikult saada saada intervjuud või siis jah, kiiri Tamm või siis Reigo Tamm Tahaks kindlasti öelda tõesti, et Estonia, Estonia. Et Estonia ooperisolist Eigo Tamm teeb seal kolm osa, ma pärast kuulsin, et umbes paar aastat käinud ka lavakas Nüganeni kursusel, aga ta tõepoolest tõestab ennast seal ära, et on tegelikult väga võimekas draakoneid tega mind mitte sugugi hea laulja. Kuigi minu jaoks muidugi, nagu ma nägin, et Reigo Tamm lavale astus, siis ma nii-öelda nagu öeldakse, et kui püsson lavalise pauku tegema, siis mina teadsin, et kui Reigo Tamm on laval, et siis ma mõtlesin, et mis hetkel ta ka ooperit laulma hakkab, et. Muide, tema see eelmine aasta kristallkingakene, kui ma ei eksi, meenub, mul oli tema minu meelest. Nii et selles mõttes ma olen täiesti nõus jah, et seal on neid teatavaid detaile, millest siis igaüks saab oma terviku kokku panna, kes, kes näeb seda maja esteetikat ja kes, kes võib-olla rohkem neid üksikuid detaile. Aga järgmisel õhtul siis reede õhtul õnnestus meil vaadata hoopis teistsugust teatrit siis väikeses saalis etendus Andres Noormetsa lavastuses Austraalia näitekirjaniku Andro Poweli näidend, surmkindlad, asjad siin elus. Jällegi tegelikult perekonna lugu, isa, ema ja nende neli last ja jällegi kiht kihi haaval sellisest traditsioonilisest perekonnast, kellel tundub justkui olevat väga harmooniline suhe meie etterest tuuakse tegelikult nende inimeste sisemise dilemma omavahelised suhted ja annab võimaluse tegelikult näitlejatele väga huvitavaid ja häid rolle teha. Et Jaak, sina Ma tean sulle väga, see lavastus meeldib, et miks. Kordan, et ja noh, eks seda näitab, eks ta muidugi on seal meelist, keegi ütles ka, et see on tegelikult hõlmeid play ja ta on veel Metcleia tõepoolest. Ta paneb põnevusega jälgima, kuidas need peresuhted arenevad ja ja ütle lõppkokkuvõttes tega surnuid, neid asju siin elus nagu ei olegi. Con, siis tuleb meest väga kinni hoida. Aga lisaks sellele, et seda näidendit on väga huvitav vaadata, nagu kõik ütlevad, et ütlesid, et et see ja üks noor kriitikuga kirjutas Mariallik. Et see võib olla täpselt samuti täna Viljandisse. Allik vabandust. Et see võib-olla täna Viljandisse teadelayydiskus tegevusest sünnib, et noh, kõik need suhted tegelikult on täiesti ülekantavad Eestile ei olnud seal midagi võõrastega kauget. Aga, mis mind teisel korral vaatamas rööviti, hämmastanud oli seekord nende näitlejate mäng, tähendab, ma nimetaks kogu truck, Vilma Luik, Andres Tabur, Kadri Lepp, Marika Palm, Aarne Soro ja Rait õunapuu. Maonoormetsa puhul ei olegi võib-olla niivõrd tugevat režiim, et näitlejad noh, just näitejuhitööna näitejuhina ainult nad tõesti olid. Noh, tabaneuro olid minu arust üldse peaaegu, et elu parimaid rolle tegid teised olid ka ikka noh, teises kvaliteedi ja neid oli põnev. Ma ei näinud ühtegi korda, kus oleks olnud, et ma tunneksin, et see on nagu vale või kuskilt üle sõidetud mingist suhtest mingist detailist ja nad olid niivõrd mängus sees kõik. Ja niivõrd usutav oli, et teist korda vaatamine on esimene kord, ma vaatan, et sul oli lugu ja mis juhtub, oh issand, mis see nüüd siin veel on ja üsna teravat teemat seal on ikkagi eriti tänapäeva mõttes ja meie siin väga mittesalliva ühiskonna mõttes on asi läheb ikka kohati väga teravaks aga teist korda näed siis, kuidas ta mängitakse, vaimustus Metzeegolerit. Nojah, ma isegi tõmbaksin paralleeli. Mulle meenub noormetsalavastus veel üks väga võimas kõrghetk, kus Sten Karpov ja Ago Anderson mängisid, et siis lavastuses janu ja siis tõmbaks Aarne, Sara ja, ja, ja mina paneksin selleks teiseks kaljuks või sambaks, mille ta lavastas ikkagi püsti oli teise ema siis Terje Pennie kõrval Vilma Luige. Et, et see oli tõesti nagu väga kõrge tasemel nii-ütelda näitlejateater, ansambli teod. Ja see ansambliteater mängis väga delikaatsetele teemadel, seal olid noh ütleme nii, et jah, see Velmeid play oli kokku pandud Guardiani viimase kümnendi moeteemadest alates nii-ütelda seenioride seksist, soo vahet tusest, homoseksuaalsusest, narkonarkoteemast, sellest, kuidas maailmas mingisuguste juhusuhetega kaotatakse, usk ka ära ja nii edasi ja paljud nendest teemadest on siiski nagu iseenesest rasked, aga võimalik, et isegi Guardiani veergudel nad ei voola vabalt, aga Ugala teatris, kus nii mõnigi vaataja igal etendusel turtsub selle peale, kui keegi hakkab sugu vahetama või nägus noormees tahab kanda seelikut, et seal mängida välja niisugune temaatika niivõrd pikk pikalt ikkagi, nii et ei teki kuskil mingisugust kahtlust, et sa pead alluma näitlejale, sa pead võtma vastu selle, mis lavastajale näitlejal nendel teemadel öelda on, seal ei ole ühtegi nõrka ka kohta, millest võiks noh, pahatahtlik vaataja läbi hammustada, et, et nüüd ma ei, ma ei kuula seda, te olete alasti, millel on auk sees, et see oli nagu erakordselt tugev saavutus ja mis puudutab esimest vaatust, siis ma olin esimeses vaatuses ikkagi lausvaimustuses, kuidas noh, mingis mõttes ikkagi selline noh, kommertslik Hollywoodi liku koega draama oli täiesti kunstiks muudetud seal nagu ei domineerinud Allywoodlikus vaid seal olid nagu täiesti psühholoogiline kõrgkunst ja natukene kurb selle üle, teises vaatuses tulid mõningad, mis on see nüüd, kus siis see esimese vaatuse traumat turgiline ja näitleja mängu suurus, nagu ta ei kadunud ära see kvaliteet jäi, aga teemad olid tühisemad, kohati imbusid läbi naljad, millega ei tahetudki palju enamat, kui teha lihtsalt nalja. Ja siis ma mõtlesin, et noh, et need oleksid kuskil alguses olla. Kogu jõud oleks jäänud lõppu, aga ikkagi tegemist oli väga võimsa diaatriga, mida toetada tas jällegi noormetsa puhul selline, et Noormets on nüüd meil siis selline uus Mati Undile läheneja, kes teeb nii muusika kui lavakujunduse koos ja lavakujundus käsikäes Villu Conradi valguskujundusega oli lummav iseenesest teie foto ja pane seinale ja see on väga tugev kõrgkunst, võib-olla ka noh, eks see on kindlasti maitse asi, aga, aga mina oleks selle esteetika küll oma igapäevaellu kaevata. Jah, et minu jaoks ka vist tõesti, see on väga tugev näitlejateater, kus tõesti täiesti erakordselt tugeva rollide, Aarne Soro, aga samamoodi arvan, et Vilma Luik ja Andres tabun, kes ka väga tugevalt eriti selle ema-isana hoiavad, seda lavastust koos neile antakse võimalus ja mul on endal olnud, on õnnestunud näha seda lavastust ka tegelikult Londonis lülik hammesmisi teatris kus seda etenduseks füüsilise teatritrupp. Nii et ühelt poolt küll psühholoogilised rollilahendused, et, aga et ei kirjuta ette selles psühholoogilise trilavastus lahendusi, mida tegelikult ka ju Andres Noormets otseselt ei ole kasutanud. Et seesama lavakujundus, millele valle vihjas, et tegelikult on ehitatud sinna väikesesse saali selline poodium lihtsalt täiesti tavalise punase seinaga, mille tagant siis näitlejad sellele poodiumile astuvad ja, ja nii-öelda oma stseene ette mängivad. Et samas on sinna jäänud selline noor metsalik nagu mängulisus või tinglikus juurde, mis absoluutselt ei vähenda seal võimalust nendele tegelastele päriselt kaasa elada. Ja mida ma veel tahaks rõhutada, just selle näitlejatöö puhul on, ongi see, et kui realistlikult tegelikult nad neidsamu selliseid konfliktisituatsioone omavahel läbi mängivad, et seal ei ole ülemängimist, see on hästi tavalised omavahelised dialoogid, kui räägitakse ka väga tõsistel teemadel, et siis ma arvan ka, et et ka meie igapäevaelus. Me ei hakka üksteise peale karjuma, vaid me räägime väga rahulikult teemadest, kui me oleme 20 aastat abielus olnud, et et tõesti mulle tundub, et kõik näitlejad kuidagi on leidnud need tegelased enda süles ja on suutnud selle enda osa nendesse tegevustesse nagu juurde lisada. Et see on kindlasti suur õnnestumine Ugala teatri jaoks tõesti kindel, et et inimesed, kes seda etendust vaatama lähevad, Nad mõtlevad nendele teemadel õhtul, nad räägivad oma lähedastega, et, et isegi kui meil see etendus lõpes, et siis suur osa isegi Kriitikutest ütles, et nad tundsid vajadust oma emale helistada. Et ka kriitik ei ole külma südamega, vaid, vaid tegelikult sellised südamlikud lood ikkagi mõjuvad. Aga ma arvan, et on viimane aeg rääkida, kas siis Ugala sellisest suurprojektist muusikalist Vanss, mis esietendus suures saalis jaanuaris ja mis siiamaani on, sest kõik etendused välja müüdud. Ugalas tagasi läks Priit Võigemast, kes on selles lavastuses siis justkui peaosas, et tundub, et ikkagi igas maakonnateatris tuleb aega jällegi muusikal välja tuua. Aga et, et mis te arvate, milline on see selline meelelahutuslikkuse kunstilise võrdlus selles või, või nii-öelda tasakaal sele selle Taago Tubina lavastatud Vanssi puhul siis Ugala teatris? Ma tahaks öelda kõigepealt seda, et, et male väheseid asju elus avastanud aga Ugala teatri nii-öelda edu võtme olen mina ostnud ja see tähendab seda, et kui tuua kahe aastaga välja üks suure saali muusikal ja igas aastas üks suure saali lastelavastus, mis ei ole jõululavastus siis see kindlustab selle vajalikul määral kassa ära kõike muud eksperimente küll suures väiksel laval võiksid rahulikult teha, kui seda ei ole, siis tekivad augud, siis, siis ei saa ka nii palju eksperimenteerinud, mida olla tahaksime, ongi küsimus. Et millist muusikali siis valida, eks seesama probleem on ju ka Pärnu teatri ees ja noh, Vanemuine, Vanemuise muusikaorkestrile ballett olemas. Ja siin mina eelistan küll neid seda teed mööda, on Ugala ju siis aastaid läinud, kuigi vahepeal on auk, oli ka sellest, et viimane selline suure saareteiskasuta muusikal Merilind üle välja kaugelt üle 10 aasta tagasi oligi see suur auk ja nüüd nad siis jõudsid jälle muusikali juurde ja et siis tuleks valida ikkagi selliseid muusikale, mis on draamanäitlejatele või siis juurde toodud muusikutele, pillimeestele, kes mängivad ka kaasa elava muusikaga, aga võimelised, tähendab, ma ei usu hästi seda teed. Et me võtame üks, kaks estraaditähte või poplaulutähte, ehitame selle peale üles Draamateatris etenduse ja selles mõttes on seal repertuaari valik, mida nüüd ori Taago Tubin teinud ja ja Ugala juhid olid seal Londonis vaatamas käinud, minu meelest üsna üsna õige, samal ajal ikkagi ka Ugala oli väga raske, sest pool trupist ei ole ju mitte Ugala alalised näitlejad, on Pärnust laenatud. Näitlejad on muusikakoolist toetada ka selles mõttes risk. Risk ilmselt tasulannas tegemist on noh, teatud mõttes draamalavale sobiva nautisin ikkagi kammermuusikale ka, sest kui ma nüüd õieti mäletan, tants ei olnudki, mis peaksid igast muusikalisi. Ja hinge ta läks, kellel oleks rohkem, kellele vähem ja, ja laulud olid ilusad ja tuleb vaadata, mida teatra sellega taotleb sellega taotleda seda, kui kõlastatakse Hamletit. Viliir. Millega Jaak alustas, sellele tuleb ju ainult alla kirjutada, et kui õnnestub nii-ütelda repertuaari tuua mingisugused kandvad kommertstalad, mille toel õnnestub teha kõike muud, siis siis tuleb loota, et need asjad ühelt poolt on õnnestunud. See tähendab, et nad toimivad selles funktsioonis ja teiseks ka seda, et nad ei ole nüüd kõigiti kammertslikud ja ja labaselt ja selles mõttes noh kindlasti jah, selle muusikali üheks vooruseks on mina arvan, et niisugune sümbioos, mis tekib André maak keri kui nii-ütelda muusikajuhi ja siis erinevad vaata näitlejate, kes on kunagi käinud muusikakoolis ja mõne pilli selgeks õppinud, aga siiski mitte selle pilli nii-ütelda professionaalideks kujunenud näitlejate nagu ühine keemia, et André maakeron fantastiline selline, kuidas ütelda, ise olles absoluutne tippvirtuoos, on ta ka väga hea nagu amat tööride ansambli süttida taia ja ühendaja. Ma arvan, et seal laval on tunda nagu seda rõõmu, mis André maakeri juhid, muusikaproovid nagu endas sisaldasid ja minu jaoks võib-olla see oligi selle lavastuse kõige ehedam osa, et mis puudutas nagu ma ei tea, kas mulle tundus, et jutt oli armastusest, aga aga et kui me räägime armastusest, siis tegemist oli ikka väga nagu baastasemega. Ma olen hämmastunud, et Eesti publik sellise, et ma saan aru, kui Põhja-Korea seltsimeestele või kuskilt alt sahara pagulaste, kellel, kellel on teistsugused, võib-olla arusaamad armastusest seal seal on, võib-olla see kõlab rassistlikud, et sealt on midagi nagu, mida, aga ma jah, ikkagi nagu eesti vaatajat, kes tahab teada seal tükis kõlas selline küsimus, et kuidas saada kokku ja kuidas jääda kokku, et kui inimesi huvitab, kuidas saadakse kokku ja kuidas jääda, kus siis tuleb ikka minna Taago teiste lavastuste juurde, nagu oli seal Ssang või siis minna sinna väikesesse saali edasi sõrm kindlaid asju siin elus vaatama, et ütleme nii, et dramaturgia oli tühi. Mina suutsin võistlustele kaasa elada, mina sain oma elamuse kätte läbi uimasti. Minu meelest ta teeb selle kuju, noh, lihtne poiss tegelikult, et ilma suurte nende ambitsioonidelt ta ju muusik ja minul läks väga korda, nii et mina ütleme kus sedasama olles teine küsimus, et mis on armastus või ole, armastan mina, mina, mina elasin läbi Priidu selle tüki ja selle eest olen tänulik, kuidas Silvat vaatama lähete, siis sealt saate teada. Silvat vaatama minnes kardetavasti ei saa ega mingit väljega, ümbragaalmanit ega nii edasi, aga no meil oli ju põhimõtteliselt eelmise aasta kinohitid, olid ju kaks täiesti sama tüüp bee muusikali ühest küljest siis Bohemian Rhapsody Queeni loost ja teiseks leedi Kaagagas täht on sündinud, oli vist selle filmi nimi ja nad mõlemad olid täiesti sama tüüp b lood nagu Vanss ja mõlemat vaatamata oma lausollywoodlikkusele olid väga sügava sisuga ja mulle tõepoolest läksid korda. Ma tahan lihtsalt selle näite varal öelda, et selline jah, ütleme siis muusik, tõeline lugu, milles üritatakse ka noh, tõepoolest puhtalt muusikaga kaasa haarata, jaga romantilise liiniga kaasa haarata, et ta ei pea olema tühi ei, romantilise liini poolest ja sinna annab puistata juurde ka väga palju muid kõrvalteemas just selliseid kõrval teemasi, nagu on siis Andres Noormetsa lavastatud tükis surmkindlad asjad siin elus. Seda materjali lavastada on oluliselt raskem kui Silvad või haljale aasale. Ja see on ma küll Taagois võtaks mütsi maha, sest see laada ta suutis sellest teha ikkagi täiesti jälgita, vaadata vähemalt minule hingemineva loo. Kuigi materjali on selles vähem kui neist paljudest muusikalisest, mida ma siin nimetanud olema. Et see on ikka lavasta punasaavutus pluss väga huvitav, väga vaieldav kujundus, mis tegelikult stuudio raadiomaja stuudio, kui nii võib öelda, mis lõpuks hakkas mängima, algul vaatame, mis karbis nad on, lõpuks hakkad aru, saab asjast. Aga iseenesest ma ikkagi arvan, et selles mõttes, kuna nii reedel kui laupäeval, kui suures saalis mängiti Vanssija väikeses saalis, mängiti lavastust surmkindlad asjad siin elus siin elus ja mõlemad olid välja müüdud nii reedel kui laupäeval, et igal juhul võib Ugala üle rõõmu tunda tegelikult kahes saalis on etendused välja müüdud ja inimesi. Ma ei saagi nüüd soovitada kuulajale nüüd vaatama minna, vähemasti mitte sellel kevadel, kui eriti, kui ta on väljaspoolt Viljandit, sest mina tutvudes Ugala mängukavaga repertuaariga enne saatesse tulekut täheldasin, et Nad on ka kuni kevadeni vähemasti nädalavahetuseti juba välja müüdud, nii et ma arvan Me peaksime lõpetama saate lootuse soolakat sügises saabuv uus juhtkond praegu heal tasemel olevat teatrit järjekordselt tuksi keeranud. Jah, et igal juhul tervitused Ott Aardam meile ja Kristiina Alliksaarele meie poolt. Tänased teatrivahid, Jaak Allik, Valle-Sten Maiste Hedilist Toome rääkisid kolmest Ugala lavastusest muusikalist Vanss ja lavastustest, toru krossides läbi elu ning surmkindlad asjad siin elus. Aitäh kõigile kuulamast ja kohtumiseni järgmistel pühapäevadel. Teatrina.