Teatriva. Tere kaunist kevadet, hea teatrivahi kuulaja. Täna on stuudios Lea Tormis ja Meelis Oidsalu ja räägime lähemalt eelmisel aastal Theatrumis esietendunud lavastusest. Kuningas Liir sissejuhatuseks. Lea, võib-olla sa avad meile ajaloolist. Tausta, Liivi on meie teatris vähe lavastatud, suhteliselt vähe, Zeitzberi muidu küll juba kiire ei ole, väga paljumängitav näidend ka väljaspool Eestit, nii palju kui ma tean. Aga Eesti teati jaoks, ta nähtavasti oli ikkagi küllalt raske, nii et üks mäletigi enam, kes neist välismaa teadlastest ütles, et kiir on nagu üks suur mägi, mida me võime imetlusega vaadata ja vapustust tunda, aga et sinna üles ronima hakata, julgevad ka vähesest. Ja noh, Eesti teater oli tõesti üsna algaegades ja esimene leerilavastus oli 1911 Estonias. Ja loomulikult mängis liiri Paul Pinna, kes sel ajal oli üsna noor mees, nagu nad kõik, kes Estonias alustasid, olid noored ta oli vist 27 aastane või nii. Aga mis selleaegne siis väline kujundus andis võimaluse teha seda fotol, see peal on ta pika halli habemega ja igati niisugune auväärne ja ju ta siis ikka järgis ka mingid kumise omapära siis vanainimese jaoks, seda me ju keegi täpselt enam ei tea, oleme teiste kirjeldustest ainult heal juhul lugenud. Võib-olla oluline on veel see liiri kõrval mängis kordeeliat Ernavilmer, kes oli siis õieti meie ainuke natukenegi sellel ajal juba kutselist haridust saanud Moskvas. Näitleja arvustuste järgi oli Liir lavastatud Karl Juncholtzi poolt Max Reinhardti lavastuse järgi Berliinis, mis siis oli väga moese, mida palju vaadati, aga see määras liri välise kujunduse, sest Reinhardti lavastus oli väliselt neutraalne, kardinate vahel muud täpsemat lavakujundust, mis oleks määranud ära toimumise aja ja koha ei olnud, niiet apsa selt jälgis mingit ideed ja see kujunes ikkagi põhiliselt perekonna tragöödia, eks, nagu sel ajal üldse liiri enamasti mängiti. Kõige tähtsam oli vist see pinna mängise pinna mängis just seda hirmsat solvumist oma laste peale ja seda valu ja, ja küllap saga väliselt üsna vägevalt seal kurtis ja, ja kaebas, siides nendega. Ja siis oli vahepeal tükk aega tühja maad. Peale seda lavastust oli enne sõda juba siis nüüd eestiaegses Eestis kaks lavastust, mis õieti olid omavahel seotud. Et peale seda, kui Menning oli sunnitud Vanemuises ära tulema ja oli kriitik Tallinnas, et ei, tema näitlejad tahtsid ka koos temaga ära tulla, ta soovitas mitte tulla, et jääksid, kannaksid tema traditsioone ikkagi edasi. Aga aja jooksul tulid need näitlejad sealt ära, moodustasid omaette trupi lühiaegsed trupi, mis kandis nime rändtead, et see tõesti sõitis läbi terve Eesti ja seal nüüd lavastas Liellid 1927. aastal Paulsen, kes oli niisuguse üsna teatraalse suuna lavastaja ja liiri mängis Rudolf Ratassepp, kes vist ei olnud mitte eriti tugev näitlejalikult. Oluline oligi see. Nad sõitsid tõesti kogu Eesti läbi, et neil oli palju publikut ka sellistes linnades, kes üldse olid ja väikekohtades, kes üldse olid vähe teatrit näinud. Ja igal pool võeti väga hästi vastu, ei tundunud nähtavasti liiga. Kas, aga siin võib-olla ongi tähtis see, et kuigi nad ei mänginud taludaati, aga nad mängisid ikkagi perekonnas raamat, isa ja laste vahekord, mis igas kohas nii või teisiti kuidagi aktuaalseks osutub, nii et selles mõttes on võib-olla isegi loomulik. Ja hiljem seesama Rudolf Ratas, et kui ta on juba Vanemuises jälle lavastab ja mängib ise, oli 1935. aastal, aga see vist ei olnud kuigi tugev lavastus. Sellest on vähe jälgi jäänud. Ja eesti ajal mängiti tegelikult Shakespeare'i suhteliselt palju. Pähe tekkis kolmekümnendatel aastatel seoses selle realismi pealetungiga ja niinimetatud suus asjalikkusega, mis hakkas valitsema kogu Euroopa teatris, mitte ainult meil siin tekkiski arusaamine, et varem oli nähtud Noshe Xperia klassika ja seda mängitakse kuidagi mingis kõrgendatud ülevamas stiilis, et nad ei osanud äkki nagu uue lavareaalsuse koha pealt neile näidenditele võib-olla läheneda, aga siiski Seksperi lavastati, sel ajal püüti järel teha igasuguseid moodsaid välismaised katsetusi, Seksperi lavastati moodsas tolle aja kaasaegses riietuses. Kuigi, kui tagasi vaadata sajanditesse, siis eksperi ei ole ju kunagi mängitud nii-öelda Shakespeare aegses riietuses vaid ikka parajasti sellises nagu parajasti voli. Aga põhisuunaks jäi kehtima see isa ja laste vahekord ja filosoofilisemale üldtasandile ja isegi sellele kuningliku selle, mis nähtavasti ju ei olnud Eestile ja eestiaegsetele inimestele veel nii vägatud, tav, ma mõtlen, praegust varasemat perioodi, sellele ei pöörata isegi pinna ei olevat mänginud, kuigi talle väga meeldis väga mängida Napoleonile eksAga siiris ta ei olevat rõhutanud seda kuninglikku alget, vaid ikka seda isa ja laste vahekorda. Nüüd otse pärast sõda, sõjajärgne lavastus liirist toimus tõesti, kohe toimus 1945. aastal Leo kalmeti lavastuses Draamateatris aga vist jäise kalmeti kontseptsioon pigem teoreetiliseks, sest ta on juba lugenud igasuguseid tõlgendusi seda, kuidas leeri mujal mängitud ja ja tahtis nähtavasti haarata mingit avaramat pilti selle näidendi mõjul. No peabki ütlema, et näiteks välismaal need sõjajärgsed, Shakespeari lavastused otseselt nad olid sageli seotud veel eelmise, alles möödunud sõja vastu, kajadega, isegi veel kuuekümnendatel tehtud. Keila vastus nagu peegeldas mingeid sõja järelmõjusid ja kartusi. Aga nüüd kalmeti lavastuses ikkagi oli maksel see lavastuses mängis peaosa, mängis Johannes Kaljo, olla? Praegu ütleb see nimi võib-olla vähem, aga ta oli väga populaarne näitleja Draamateatris väga hea näitleja. Tema põhirollid erinesid küll liirist väga suurel määral, sest ta oli mänginud kavalantsuta oli olnud väga huvitav Pearu vargamäe ja Vargamäe ning vanade noortelavastustes ta oli hea karakternäitleja aga tema liiv kaldus omakorda ikkagi jälle mitte filosoofilise lähenemise vaid solvata haavatud isa tragöödia seal tõesti kuidagi hullus ja öeldi kusagil arvus. Tema hullus oli kohe nagu päris päriselt. Hullus sellest, et lapsed temasse niimoodi suhtusid nagu see, et ta ise oli halvasti suhtunud oma tütresse, see nagu ei tulnudki nii väga arvesse väitesse tema solvumine, tema haabumine, nähtavasti seal niisugust laiemat plaani eriti palju kõne alla ei tulnud. Kas selle 45. aasta lavastuse puhul seal mingit ideoloogilist survet ei olnud? Minu teada külmik tähendab otse pärast sõda neid asju ei olnud, need hakkasid tulema. Noh, see, mida nüüd ma alati tsiteerin Madis Kõivu, kes ütles, et see oli järel eesti aeg ta pärast seda muidugi olid arreteerimiste asjad see ka kõik, aga inimeste mentaliteet oli ju endine ja selles mõttes püüti nüüd kuidagi ära taastada Eesti ära taastuda. Eesti teater ja see oli peamine ja ideoloogiline surve hakkas minu meelest otseselt tulema küll hiljem seda labast olen ma ise näinud. Aga ma olin siis 12 kolmeteistaastane ja mind niivõrd ehmatas ja hirmud, see oli kole, nii et ma mäletan ainult seda, et seal oli nii palju hirmsaid asju ja vägivalda ja kõik see kloostri pimestamine ja kõik need asjad. Et sellest ma ei saa sisulist muljet edasi anda, kuigi lapsele mõnikord see jääb aga selge, sest näiteks enam-vähem samal ajal nägin ma Kaarel karmi Hamletit, mis oli Estonias Estonia draamatrupp oli veel alles pärast sõda ja sellest on mul väga tugevat muljet ja see sobis mulle väga hästi, aga leer oli kuidagi siis hirmus. Aga see ei ole muidugi mingi argument, see on lihtsalt isiklik mulje. 90. vist tegi Komissarov Ugalas järgmise liiri lavasse, aga seda ma olin siis liiga tilluke, veel ei jõudnud teatrisse, nii nagu sina, 45. 12 kolmeteistaastane olin mina ka sedasama 90. aastal. Aga mis mulle meelde jäänud on Vanemuises 95. aastal esietendunud Jüri Lumiste lavastatud Liir, kus siis Lembit Eelmäe oli peaosas, see lavastus jäi peamiselt silma, sellise natuke harali kaasajastamist püüdega. Oli üldse aga selline imelik siirdeaeg, terve põlvkond inimesi, vaesus, järsku täiesti ootamatult toimus selline kihistumine ühiskonnas, ma ise käisin siis keskkoolis ja ma mäletan. Ma teadsin isegi tuntumate mafioosode autonumbreid peast, see oli kuidagi, nad olid nii avaliku elu tegelased, et see, see nii-öelda vari Eesti oli sama esil kui see ametlik. Ja kogu sellest tohuvabohust. Ma mäletan, ma vaatasin ka seda liri lavastust ja see kõik tundus väga kokkukõlavat sellega haavatelgi on kõik see võimuiha ja, ja vennatapja natukene ütleme, hullumeelsena mõjuvad valitsejad käis tohutu tsirkus tol ajal ka meil parlamentaarsel tasemel, millel kuningriiklased, vist isegi Riigikogus, see ühest küljest kõlas kõik väga kokku, aga kuna seda üritati niimoodi nii-öelda kaasajastada, siis ta läks ka nii harali, et need võib-olla need igavikulised küsimused, soliiri hullumise küsimus ja nii edasi kadus sealt tänaval toimus huvitavamaid asju ja liiklushuvitav vabamaid karaktereid kui tol ajal võib-olla Vanemuise laval järgimine, liiri lavastus, mida ma samuti nägin, oli siis Draamateatris Priit Pedajase 2001. aastal välja tulnud avastus, mis paistis silma selle peaosalise valikuga, Ita Ever oli pandud siis vastas soolisena esitama kuningas, liiri osa, kas sina vist oled ka seda näinud enda mingeid muljeid anda, et kuidas, kuidas Pedajase nihe tol ajal mõjus. Shakespeari aegadel mängist ainult mehed kõiki rolle, nii et et selles iseenesest ei olnud midagi imelik, aga muidugi selline rollitäitja valik, tõin natukene kaasaga, et leer oli, võib-olla ta ei olnud ehk nii jõuline ja võimas, kuigi ever võib olla väga võimas, vaid seal oli rohkem neid inimlikke jooni, ehk tuli esile. Aga kõik põhiline oli seal minu meelest olemas ja seal mängis väga suurt rolli. See lava oli täis vett. Kahjuks esialgu oli publiku jaoks niisuguseks magnetiks, inimesed tulid vaatama seda, et kuidas seal VSS alistuvad. Aga mina õnneks ei näinud päris algus vaid siis, kui näitlejad olid juba selle liikumise ja olemise seal vee sees omandanud ja see sai sisulise kujundliku tähenduse sellisest väga ebakindlast ebamugavast maailmast, kus inimene rohkem võib-olla kusagil tormiaegses stepis siin, meie oludes, kus ta tunneb ennast ebakindlalt, ta võib küll mängida isegi seal vee sees ja nii, aga, aga ta kogu aeg, see veer, barokiaegne arusaam sellest, kuidas inimene on heidetud, et maailma ja seal kogu see kõiksus ja ei tunne tema vastu mingit huvi, ta peab ise kuidagi hakkama saama. Ta on ebakindel ja kõik need asjad, mis juhtuvad seal leeris, nad kuidagi olid ka selle keskkonnaga seotud. Nii et mind see vee hulk seal laval ei häirinud, vastupidise mängis nagu sisuliselt kaasa tähtsana ka see näiteks liidi hullumine ja mälu kaob. Kas ma nüüd mõtlesin välja, aga mulle tundus, et ever mängis niisugust liili, kes tõesti on noh, juba vana haige ebaadekvaatne, ei taju enam hästi seda, mis ümberringi toimub. Aga aeg-ajalt tundus, et ta tegelikult saab aru küll, mis toimub, aga ta ei taha aru saada kuskil see niisugune selle olukorra traagika, mille, millesse ta ei tahtnud enam sukelduda ja võib-olla see lavastus oli ehk üks esimesi võtma kõike ei ole ju näinud. Mis taotles jääga saavutas mingil määral niisugust laiemat üldistavat üldinimlikkuvat tasandit. Vähemalt niisugune mulje mulle jäi, see igal juhul ei olnud enam perekonnadraama, ainult kuigi seal perekonnas ära maga, kuulus sinna, aga seal oli nagu midagi rohkem. Mul on kahju, et ka mina, kes ma oleks võinud näha seda Komissarovi liiri, Ugalas seda ei näinud, sest seal oli väga huvitav koosseis. Mida seal taotleti, ma ei oskagi öelda, aga seal mängisin Rein Malmsten liiri. Seal mängis Külliki Saldre korteeliat. Seal mängis Kenti Jürgens, kes on praeguseni veel Ugala laval ja seal mängis klasterit tammearu. Nii et see koosseis iseenesest ärataks huvi, aga me pole näinud, ei sa täpsemalt rääkida. Ja võib-olla kõik need suured küsimused, mis leeriga kaasas käivad, kõik see võim ja see, mida võim inimesega teeb, see, mida tähendab olla kuningas, kes äkki mõistab, et temast endast ei sõltu midagi, nii päev kui kaob see tema kuningast staatus, niipea ei ole sa enam midagi, kuigi ta on arvanud kogu aeg, et see kuulub temaga kokku. Nii, loomulikult see üldinimlike perekondlik tasance, aia ja ajastutasand, mis on väga oluline liiri puhul see inimese oskus enesepettuses sukelduda on vast liiri puhul ja on ehk ka selle praeguse liiri puhul oluline asi. Ühesõnaga seal on neid üldisi asju niivõrd palju. Ja võib-olla tulebki lähtuda sellest, et kunstiline poeetiline tõde ei pea alati nii väga täpselt ajastu selle liiri kirjutamise ajastu seriaalidega kokku käima ja nende sündmustega, vaid ta on tõesti kuidagi üldisem ja laiem ja kõik see inimese vahekord loodusega, mis seal paratamatult tekib. Ka praegu siin tsiteerima kõiki neid Rukki, Strelleri, Bergmanni lavastuste ideid, mis olid juba uues ajas ja mis paratamatult natukene mõjutasid ka meie teatrit kaudselt vähemalt midagi oline, midagi oli loetud, kuuekümnendad, seitsmekümnendad, kaheksakümnendad olid igal kümnendil oli siis ühe vägeva Euroopa lavastaja tehtud Liir ja nad kõik peegeldasid ajastulisi muutusi, neist oleks huvid. Ta pikemalt rääkida, aga ma nimetan ainult ühte asja. Et üsna ruttu. Ta hakkas liiri saatma see absurditeatri, ma ei ütleks vari, aga arusaamine elu absurdsusest, nii nagu ta oli Becket tellija, Jon Eskollija, neil autoritel. Ja eriti pärast seda, kui 1964 oli ilmunud ühe väga huvitava Poola teoreetika Jan kotiraamat Shakespeare, meie kaasaegne kus ta just kogu aeg rõhub neile paralleelid selle teketiga, kodu ootamisega. Mis need paralleelid on tegelikult olemas leeris ja tuletame meelde. Peterson oli esimene, kes meil avastas Kotoolt mida jooksid üle terve nõukogude liiduga teatraalid vaatama, sest seda ei olnud varem kunagi tohtinud ja ei olnud ka mängitud Nõukogude liidus. Nii et need asjad kuidagi kummaliselt haakuvad omavahel. Aga see tunne, mis lekkis eriti viimastes, ütleme 80.-te sel Bergmani lavastuses, aga juba ka pruukil see tunne, et taevas on tühi ja et kui midagi üldse võiks sellele elu absurdsusele vastu seista, siis peaks olema mingi absoluut. On see siis jumal või või mingi selline idee, mis võiks veel inimest toetada? Vot need mõtted olid sel ajal juba väga päevakorral ja ma ei oska öelda, palju nad nüüd tänapäeva on jõudnud. See jutt läks nüüd pikale. Aga kui me hakkame rääkima ja sellest, kuidas Eesti teatekunst nagu otseselt sellisesse rahvusvahelisse mõtteringi rohkem lülitus siis see võib-olla ei toimunudki kohe Teatris kui tänu suurele näitlejale Jüri Järvetile, kes mängis oma Lily Collins filmis. See oli küll 1970 oli see film, kuningas Lees. Ja Ta on ise öelnud, et me lavastame filosoofilist poeetilist tragöödiat aga mitte elulist draamat isast, keda ta lapsed petavad, tähendab see üldine filosoofiline tasand oli olulisem. Ja nii palju, kui ma seda filmi mäletan, ma ei ole üle vaadanud, nüüd see kuidagi juba järveti enda olemuse ja lavalise oleku kaudu. Tuli välja ja veel paljud muud mõtteliinid, mida on sõnadesse raske püüda. Ja miks ma selle filmi juurde tahtsin tagasi tulla? Mitte ainult järveti ja selle rahvusvahelise tasandi pärast, vaid sellepärast, et praeguse kuningas Leari lavastaja on ise sellele viidanud, et tema jaoks oli Liir kohe seotud nagu Eestiga ja eestlastega, sest nad kõik muidugi olid näinud seda Kozintsevil filmi. Aga nüüd võib-olla olekski viimane aeg tulla Theatrumi eelmisel aastal esietendunud kuningas liiri juurde, Latmine lavastajaks on siis venelane Vladimir Vaitcher, kunstnikuks Vladimir anš on ja peaosas Lembit Peterson, kes selle rolli eest nomineeriti ka teatri aastaauhinnale, mis mind on jäänud painama ja kohe alguses väga intrigeeriv selle lavastuse alguses, seal on ju hästi suurejooneline nii-öelda see entranste sisenemine liftiga tullakse sinna tagalavale efektselt avanevad need detailsed lifti uksed ja sealt siis astub välja noh niisugune ütleme tänapäeva diktaatori paroodia, selline mereväelase mundris sirge selgne päikseprillidega siis Lembit Peterson, kes siis avassennis asub kuningriiki jagama, et siin Shakespiroloogid on, on selle liiri puhul ju enamasti närinud selle probleemi kallal, et miks Liir siis oma troonist üldse nagu loobub. Ja vot sellele küsimusele pannud terve lavastuse jooksul nagu vastust, et kui see oli kuidagi karikatuurselt ja natukene üle voolavaltki ulakalt esitatud see avasseni Liir et siis mis ikkagi põhjus oli, miks selline täis elujõus ja Bravoorist pakatav dikt taator üldse peaks oma oma kuningriiki jagama ja ja ma arvan, et nagu sellele ei saa mingisugust usutavat vastust, siis ma isegi ei suuda oma mõtestus tööga kuidagi edasi minna, et äkki sa, kuidas sulle tundus, äkki sa saad mind aidata? Et teistmoodi mingite kontseptsioonide mõjul, mis on kujunenud teistest lavastustest paigheri käest küsiti, et mis nüüd seal tema lavastatud leeris või kui ta võtab ette kuningas leeriga, missis on selles kõige olulisem. Kas isade ja laste teema või idealismi krahh või võitlus vana ja uue maailmakorra vahel riigi ja ühiskonna lagunemine ja maailma haaranud kaos. Ja päikese vastab väga lihtsalt minu jaoks on siin ainus küsimus ja ainus vastus sellele armastus suurte tähtedega kirjutatud et peamine, mida ma püüan uurida, kuhu näitlejaid suunan on aru saada, kuidas inimlikust armastusest inimese südamest võivad sündida katastroofid, vaen ja sõjad. Liiri lugu on minu jaoks lugu armastusest, millel on hirmus lõpp. Liigis mõtles kuningriigi jagamise välja ainult selleks, et ei peaks loobuma oma armastatud tütrest kordeeliast ja oma ootustes petetuna ta ei mõista, kihutab minema kord teel ja minu meelest ka selles lavastuses on seesama, mida juba ka varem on teinud need kuulsad eurooperessöörid, keda ma nimetasin. Et nende jaoks sai oluliseks see eriti viimastes, eriti võib-olla siis seal seeleri Bergmani lavastuses. See, et kõik, mis seal kuningakojas toimub, see on rituaal, tähendab kõik on juba ridu aliseerunud, kogu elu, me ei ela enam oma elu, me ei jõua enam enda juurde oma tunnete juurde tagasi, vaid me käitume mingisse rituaali järgi. Ja kuna Cordelia sedelit, rituaali, millega kõik on juba harjunud, teavad, mis järgmiseks tuleb, kuna tema seda rikub. Vaat siis siis kohutav plahvatus, kohutav solvumine. Sest et Liil oli minu meelest ka Petersoni Liir oli nagu veendunud, et nii nagu tema armastajat kordeil, et kõige rohkem et see on loomulik, Cordelia teda ja sama liiri õnnetu eksitus, mida ka Eesti muide varasemad leerid, mitmed ikkagi püüdsid avaldada, et ta ei suuda vahet teha tõe ja vale vahel, et ta ei suuda vahet teha teesklus ja tegeliku tunde vahel, aga tänapäevastes teostustes on läinud asi veel selle rõhutamiseni, et kõik nagu ongi teesklus, et võib-olla teatrist veel oodatakse midagi elementaarset loomuliku ja inimliku ja ja kuna Liir nagu seda vahet ei tee, aga korteel ja on sellel inimlikul siiralt tasandil ja räägib seda, mida tal just süda ütleb parajasti sel hetkel, et seal sellest erinevast armastuse mõistmisest ehk lähtubki, see tragöödia, aga mulle tundus, et siit just tuleb väga selgelt välja üks teema, mis võiks ka olla tänapäevane see, millele ma korraks vihjasin, see enesepettuse oskus. Ja see kujutlus, et minu nii öelda ametikoht ja minu tähtsus ja minu staatus, et see kõik ongi tingitud minu isik tähendab see, mida on peetud läbi sajandite või vähemalt viimastel sajanditel üheks kõige olulisemaks, et liivis sureb kõigi nende traagiliste sündmuste mõjul sured kuningas ja ärkab inimene heal juhul, kui ärkad, tähendab, et ta märkab üldse, kuidas elu tegelikult toimib. Alles siis, kui ta ise on langenud sinna viimasesse põhja, nende viletsate ja vaesteületuste hulka siis ta näeb, kuidas tema kuningriigis tegelikult elada antakse. Ja, ja näed, kahetse, tema kuningas staatus ei maksa absoluutselt mitte midagi, tähendab et selleks, et aru saada, milline on see tegelik elu. Selleks peabki ta kõik selle läbi tegema ja, ja tema puhul just see, et miks ta nüüd sellega ollakse alati hädas, et kuidas. Mitte kuidas põhjendada seda, et riigi ära jagab, seal on eri lavastuses on põhjendatud sellega, et on vana ja väsinud, on vaieldud sellega, et ta tahaks nüüd pühenduda rohkem vot sellel oma armsale kordeelial ja elada kuidagi mõnusamalt ja lihtsamalt ja neid põhjendusi on leitud mitmesuguseid. Aga siin nüüd nähtavasti. Ma usun ka, et ikkagi põhjuseks on see, et ta tahab kuidagi need asjad ära lahendada, vähem suhelda nüüd nende teiste tütardega, kellest nagu eriti ei hooli, hiljem peabki avastama. Tegelikult mõtlevad temast hoopis teistmoodi, kui nad rääkisid, aga ta oli juba harjunud, et nad rääkisid rituaali järgi nii nagu peab ja arvas, et see ongi tõde. Nii et temal on nagu neid saatuselööke hiljem palju rohkem see, et ta saab teada, mida inimesed tema ümber tegelikult mõtlevad saab ka teada, kes üldse temaga veel jäävad peale seda, kui ta on oma positsioonis langenud, nii et arvatavasti see on ikkagi see laiem teemavõim, lõhub inimest ja kui ta siis lõpuks püüab hakata uuesti inimese tasandile jõudma siis jääbki talle võib-olla ainult see armastus tütre vastu ja ja silmade avanemine, millest on räägitud seal viimases valus ja, ja haiguses ja kui tütar veel sureb, et see nagu ongi see liiri mõte ja nii ta on ka labasse, muidugi Petersoni puhul. Nii ei saa välistada seda, mis on juba pandud simmaaris Petersi arvustuse pealkirjaks Petersoni Liir, isa, inimene ja kristus tähendab pesas puhuse, religioosne tasand muidugi on alati olemas ja see ongi see absoluut, mida eelnevad, võib-olla lavastajad otsisid ja ei leidnud seda ja ütles, absoluudi asemel on tulnud nüüd inimelu absurd, seal kusagil eelmise sajandi viimastel kümnenditel. Niisugune oli see maailmataju. Aga siin näiteks maris Peters ütleb kohe, et maailma teati sajandeid. Pikast lavastuse loost on teada, et kuningas leedil on oht muutuda perekonna saamaks õigemini kahe perekonnas vaikses klasteril ja tema kahe poja lugu sekundeerib liilia tema tütarde põhiloole. Perekonnadraama tõstab fookusesse vanemate ja laste suhted, liiri kasvamine inimesele jääb tagaplaanile kahe fookuse ja lähenemise vanemate ja laste konflikti ning ise eneseks sündimise loo vahel. Tasakaalu loomine võib osutuda keerukaks kaks. Kuid õnnestumise korral on saavutus seda tähelepanuväärsem ja rahuldustpakkuvam. Teatrumil on kuningas leeriga vaieldamatult oma asja ajada ja oma tasakaal luua. Mulle tundubki, et see lavastus ongi püüdnud luua seda tasakaalu, et kuigi nagu mingiks peamiseks või väga oluliseks teemaks selles isa armastus jääb siis ikkagi see laiem üldisem tasand, mis paratamatult seedriga kaasas käib. Ja nii nagu maris Peters seda siin ka otseselt kirjeldab. Et kui mängida leeri ülevas mees, tekib vajadus üleinimliku universaalse mõõtme järele, see on seesama absoluut, mida siis ka eelmised otsisid. Peterson laseb Blairi loos näha ja tõmmata paralleele Kristuse kannatuslooga. Eriti ilmseks saab see lavastuse lõpuosas. Stseenis, kui Cordelia ootab oma eaka isa kamist ja Liir lamab kui ristil löödu tuleb midagi tuttavlikku dema, hoiakusse ja käteasendisse. Ja kui leer ärkab, tõmbub universum korraks kokku, leer on kõigest kurnatud ja väsinud, vana mees oma armsa tütre kõrval. Nii et saab nagu selle oma inimlik tasand ja isegi mingi jõu, mis seal vahepeal oli täiesti kadunud. Saab nagu lõpus tagasi, seekord teel ja surm, ta heidab lihtsalt korseelia kõrvale maha ja see on otsus, mille ta nüüd täiesti teadlikult teeb, et ta tahab koos temaga surra. Arvatavasti, kuigi noh, päris finaal veel on pisut teistsugune. Nii et midagi minu meelest siin on, küll saavutas see vahe selle liiri vahel, kes alguses tuleb, ma ei ütlekski mingi seal diktaatori na, vaid ta tuleb lihtsalt nii nagu see tänapäeva inimene on ta võib-olla mõni filminäitleja või, või mõni teletäht või kes tahes, kes niimoodi naudib seda, oma kuulsust, mis temaga kaasas käib ja, ja ümberringi on täielikus teadmatuses, mida inimesed tegelikult mõtlevad ja mis elu inimesed ümberringi tegelikult elavad. Aga mis, mis nagu kogu selle kuningas Leari asja puhul mulle üle jõu käib, võib-olla ka selle algse materjali poole pealt on üldse see, miks mind üldse peaks nagu vaataja, nagu huvitama see kuningas, Leari käekäik, et tegemist on suht jõleda türaanniga sellise võimupuudega inimesega, kes ei tunne omaenda lihase tütre armastust ära. Ja siis, kui ta käib ja kaotab kõik pärast seda, kui ta on ametlikult oma võimu ära andnud. Et miks ma siis kuidagi üldse peaksin talle kaasa tundma ja miks üldse näitleja peaks temas hakkama mängima välja mingeid Kristuslike või muid vaimseid omadusi, kas Liir mitte väärigi kõike seda viletsust ja kas seda inimest seal üldse on võimalik üles leida pärast sõda, kui temast on saanud selline hampelmann like autokraat, nii nagu teda esimeses osas esita, et see on jah, see on vist ka Georg Meri kunagi oma eessõnas iiri tõlkele kirjutas, et see kogu see algusmotiiv on võib-olla naiivselt selline muinasjutulik lihtsalt käivitav ja võib-olla sinna väga palju nii-öelda tõlgendus siis ei, ei tasu üldse pannagi. Aga kui sellest draamateatri Pedajase lavastusest võib-olla kujundit laenata, siis võib liiri olukorra kohta ikka öelda, et see tema kuningriigi stiihiana üleujutav võimuvesi see tema tütrete perekondades avaldav selline õetapu iha, et see osutub lihtsalt paksemaks kui veri. Ja, ja kui Eesti ajaloost kuningas Liirile mingit paralleeli otsida, siis näiteks hullumajas lõpetanud ja pärast oma valitsusaja lõppu veel pikalt igasugu vintsutusi taluma pidanud president patsist võiks ju küll mõelda kui kuningas liirist vähemalt äratas minus sellise Peeter Tammearu suurepärane Pätsi esitus, läinud suvel nähtud lavastuses koostia ja hiiglane, et kui ma, kui ma seda Pätsi vaatasin, siis tema lugu tundus küll kuidagi arusaadav ja temaga see hullumine või meeltesegadus tundus olevat kuidagi muti veerid, sest tema nii-öelda riigi talu võeti talt väevõimuga käest ära, kuigi ta oli oma neid part neid usaldanud. Et üks ajalooline, võib-olla kui algmaterjali juurde minna, kuningas Leari loo juurde aitab meid ka. Et kuningas Liir selle Shakespeari näidendi aluseks onju üks lugu mütoloogilisest kuningas liirist, kes väidetavalt oli siis Lesteri linna asutaja ja Elizabethi-aegsel Inglismaal. Seda lugu ju lavastatigi esmalt hoopis komöödia mille lõpus Liir siis õnnelikult oma oma võimu taastus ja mulle tundubki, et see vastuolu selles näidendis ongi võib-olla see, et see alguse olukordse võimust vabatahtliku loobumise veidi tootlik olukord ongi pigem sobilik komöödia mitte tragöödia käivitaja. Et selles plaanis tundub lavastaja Vladimir paigheri valik lavastada esimene pilt karikatuurina ja siis minna sealt kohe edasi täieverelise tragöödia. Materjali truu. Ma usun, et nad tahtsid lihtsalt näidata läbi käia kogu selle inimese tee liiri najal kõige kõrgemast punktist, nii nagu ta ise seda tajub kuni täieliku hävinguni ja, ja näidata mingisugust arusaamist või mõistmist, mis sellega kaasas võiks käia. Me ei ole üldse ühtki sõna rääkinud ühest olulisest tegelasest koertele, et me oleme nimetanud Cordelia mängis siis sel korral Getter üks küla, kui meie käisime vaatamas, oled sa kindel ja Laura Peterson ja Getter olis. Siin on nüüd peale leeri ja tütart, vot sellest peaks võiks eraldi saated ja me olime liiga palju juba rääkinud sellest huvitavalt mängs Liina olmearu näiteks Konerilliks on üks vastik kuju tegelikult aga ta nagu suudab seal mitmesuguseid impulsse avada, miks konveril just niimoodi käitub, saame aru, miks ta niimoodi käib, dub ja ja ta on ise ka tema saatuse niuke traagiline riik, keda mängis Anneli Tuulik, on natukene nagu vastikum ja ebameeldivam ja tegeleb seal igasugust sigadusega natukene avalikumalt korteel ja on õrn ja temast hakkab lihtsalt kahju. Aga siin on üks väga oluline tegelane veel peale või õieti nad on kõik olulised, sest et see, kuidas Prantsusmaa kuningat, kellega lõpuks nagu nõustub abielluma Cordelia, kuidas mängib Nero, uhke on huvitav siis kindlasti on huvitav, kuidas Scenti mängibki kuidas kloostrit mängib, Sulev Depart, jaga Edgarit, kellel on seal väga mitmeplaaniline ja äratundmist nõudev roll, kui ta seda hullu Tommy mängib vahepeal, et isa teda ära ei tunneks. Kristjan Üksküla siis klasteri poega, jääd mundit, Marius Peterson, nad on tegelikult kõik huvitavad. Aga oluline on narr, sest narri roll on oluline. Meie nägime Aarne Soro Ugalas külalisena ja sellepärast, et tema puhul jah, no see leerija narri vahekord on ju juba näidendi, see on ka olnud igasugustes lavastustes väga huvitav ja oluline ja et nad nagu samastuvad vahepeal või narr on, kas ta on ta saatja või tema, teine mina sellele on viidanud, tundsin mõnes retsensioonis, et teda võiks ka nii võtta. No loomulikult Narnaguna ikka ta julgeb kõike välja rääkida. Algusest peale kib kuningale tema hullusest pakutel oma narrimütsi ja, ja räägib, et kõik inimesed on hullud niikuinii ja kes suudavad seda ümbrust võtta normaalsena, need on veel eriti hullud. Ja kõik see seal on niisuguseid huvitavaid motiive ja jälle tulevad, igatses paralleelid meelde kunagi, kui teate uurijad väga tegelesid sellega, et no kuidas Sekspiril oli väike trupi ja kuidas nii paljusid rolle paljudes näidendites, et kuidas neid nähtavasti üks näitleja mängis väga mitut rolli ja seda siis püüti välja arvestada selle järgi, et millal keegi tegelane lavale ilmub ja millal ta sealt kaob. Ja mõni teine tegelane samal ajal siis ilmub ja kellelgi ei olnud, ma nüüd enam ei mäleta, kellel neist lavastajatest käis korraks hullumeelne, ma mõtlen välislavastajaid, mitte meie hullumeelne ideed, tegelikult kordeelie narr ei ole kunagi ühel ajal laval, et kuna mehed mängisid kõiki osi, et siis väga tõenäoline, et neid mängis üks. See on muidugi natuke meie jaoks hullumeelne aga see võis niimoodi olla täiesti igal juhul, tähtsam on see, et korteel ja, ja narr on mõlemad liiri saatuses olulised ja nad on mõlemad kuidagi väljendavad midagi ka temast ma kardangi, et see lavastus ja kogu see lugu, ta niivõrd mitmeplaaniline, nii keeruline, et me jääme lihtsalt esimest korda nii. Ta sind püüame kuidagi mingit loogikat tuletada ja ja seda haarata. Ajaliselt kõige rohkem, mis ma võin soovita, on see, et lihtsalt ei jõudnud enam teist korda vaatama, aga ju nad mängivad seda veel. Ja me peame arvestama kaliili, vaadates seda, et Liivi nagu eel liidriks oli Petersoni eelmine roll või üks eelmisi rolle, see isa, mida ta mängis, nisugune ennast kaotanud ja mitteadekvaatne ja, ja vananev ja hullumees. Ja sellest, et see kuidagi kaudselt haakub ka siis koduootamised ka. See on minu meelest üks oluline asi, mille peale võiks mõelda. Kuigi see on võib-olla mingi kriitikute eri lõbu. Kui minu jaoks miski seda lavastus kuidagi kokku võtab nagu kujundlikult, siis see on tegelikult üks hästi suur vastuolu, mis võib-olla ka on üldse kogu seda materjali kuidagi iseloomustav, et et see teater on, oli läinud täisteksti esitamise teed, et seal vist ühtegi kärbet me ju ei märganud, soojaks olnud ja nii nagu sa ise ütlesid pärast etendust, et see aeg ja rahulik tempo, mida oli teksti sellise mõtestatud esitamisele võimaldada. Et see ise hakkas ajapikku kuidagi veenma, et ta oli sugestiivse ja Petersoni kuningas, Liir pole ju ka noh, mitte nii väga näideldud, kui me selle esimese seeni karikatuuri välja jäetuna, vaid ikkagi sellises noh, algšeik spirilikus vaimus, hästi mõjusalt mõtestatult deklameeritud roll, nii nagu ka klooster Sulev Tepparti suurepärases esituses ja, ja noh, selles mõttes on ta vägagi Shakespeari truusest Shakespeare'i aegne näitleja vist ka polnud mingi kehastaja, vaid ikkagi selline deklamaator juba puhtalt tehnilistest tingimustest lähtudes, mis tal ümber olid tol ajal näitlejad andsid teksti päevavalguses ja siis see Neid kommenteerinud publik oli seal ju kohe juures, et see teatrumi kuningas Liil, et see on nagu selles mõttes vastuoluline veider kogemus, et et ühelt poolt on lavale kuhjatud Vladimir Ashtoni käe alt tulnud siis igasugust kujunduslikku kaasajastavat noh, ütleme heatahtlikult kola, mis osutus tänu sellele hästi deklameerivale sugestiivse tekstikesksusele siis mingi hetk täiesti tarbetuks ja see tarbetus, mina julgen öelda isegi mõjus lõpuks kõnekalt see, et see kogu see etendus oma materiaalsusest osutus kuidagi tühiseks ja noh, selles plaanis oli ta jällegi väga teatrumlik lavastus tegid ise siin viite kristlusele kristlus ka üldse lahtiütlemine igasugusest materiaalsusest. Teisalt mulle meeldis, mida Iivika Sillar selle draamateatrikuningas liiri arvustades mainise Šveits piir on selline aplaya, verise energiakandja. Ta on selline ka suuresti Dionüüsiline autor, et temas on sellised hästi paljud stiisia lembust ja toorust ja, ja julmust ja ka sihukest puhas toorest armastust, ütleme garaalsust veteran, soni Liir oli ikkagi puhas, selline apolloni teener. Lõpuni välja, kuigi see jällegi see materiaalne maailm seal ümber ja see visuaalne taota plus, lavastajapoolne ka, mis oli vägagi öelda pillav ja, ja ähvardav seal üleüldse mulle tundus, oli seal see lavaruumi hästi laiaks aetud ja seal oli suisa filmilik selline lai ekraansuse taotlus, nägu oleks vaadanud, ma ei tea, kas sa oled kunagi vaadanud, kolm teeb filmi, mul oli täpselt selline tunne, et ma olen mingi hästi suure ekraani ees ja vaatan vaatemängulist kolm tee superkangelaste filmi, kus ka möllavad stiihiaid ja käivad intriigid ja tapetakse. Hullud. Sest torm tegelikult asendubki selle mingi kaosega, mis on seal laval nende asjade ja kõigi selle kola juures ja me ei kuule ju kõuemürinat, aga välku. Me näeme. Ja mingise torman jällegi midagi üldisemat kui nüüd reaalne torn. Ja muide see kola, mida sa, see on ju sisuline, see on paljus kuningavõimuregaalid, mida ta leiab kuskilt sealt prügikastist ja niimoodi ühesõnaga kõik see, mis jääb maha inimesest ja millel ei ole enam mingit tähendust. Niipea kui inimesel ikka seesama teema, et kui inimesel ei ole enam seda oma välist formaalset staatust, siis see on see, mida ei ole vaja, mis jääb maha ja ja kogu see prahihunnik, me võime seda ka niimoodi nimetada. See esiteks on tänapäeval üks väga oluline teema, mis meid uputab. Ja teiseks, jah. Ta viitab ka sellele, et inimene aja jooksul ta peab loobuma kõigest, mis ei ole oluline ja Peterson, nagu seda teemat veab seda olulist teemat, kui sa jah, nad annavad teksti õnneks üldiselt väga hästi. Aga kui sa kasutad sõna deklaamatoorsus, siis natukene nagu vihjab sellele, et ta on nagu formaalne või väline, aga tegelikult ta lihtsalt selge tekstiandmine just see rahulikkus ja vaikus, see on see, mis mõjub, sest tegelikult Peterson ei deklameeris see kuidagi väga isiklik, see, mis ta laval teed. See on tõesti mingi isiklik, mitte ainult liri eneseavastamine, vaid mulle tundub, et ka näitleja mingi eneseavastamine või mõtlema selle juurde, ma ei tea. Aga niisugune tunne jäi. Ja muide jälle ma on ju alati ajalukku tagasi Peter Brook, kui ta oli teinud väga kaua kuuekümnendatel proove oma kuningas liidiga. Ta lõpuks käskis neil kogu selle niisuguse vägeva teksti andmise jõu ja kõik, mis arvati, käivad klassika juurde, käskis maha võtta ja käskis mängida vaiksemalt ja rahulikult ja ütles, et siis tuli see välja, mida ma tahtsin, nii et siin on ka mingi nagu üldine seos, võib olla nende lavastaja mõtete vahel igal juhul katsuks ise, kui vähegi jõudu on seda veelkord vaadata, kui see on edasi arenenud, küllap nad mängivad ta veel. Sest nendest asjadest, mis Petersoni loomingus sellega otseselt seostuvad, ma juba rääkisin, jäi nimetamata suur maailmateater, mida nad praegu jälle mängivad sama ajastu kalderoni Xama, barokiaegse arusaamisega inimese elust siin maailmas ja mis siin tähtis on ja mis tähtis ei ole. Et võib-olla soovitaks kõigile, kes vähegi tahavad ja jaksavad, jäi, kardab ikka teate etendustega. Teate, mul on alati olnud minu meelest oma vaatajaskond küllaltki truu. Aga soovitaks ka teistele lihtsalt minna ja oma silmaga vaadata, sest igav ta küll ei ole ja seda pikkust vaadates ei taju. Seal on tõesti ka väga palju huvitavaid teisi rolle, mida kahjuks ei jõudnud siin üldse käsitleda, et sellist klassikalist ja kõige paremas, traditsioonilise omas mõttes kvaliteetset teatrit kogu selle kaasajastamist püüdluse all on seal küll ohtrasti. Rääkisime täna teatrumi lavastusest kuningas Liir, stuudios olid Lea Tormis ja Meelis Oidsalu ning helipuldis Maris Tombak. Kuulake meid kahe nädala pärast jälle. Teatrina.