Teatriva. Tere ilusat teatrikuu jätku. Kolme päeva pärast antakse Rakvere teatris üle tänavused Eesti teatri aastaauhinnad ja tänased teatrivahid Hedi-Liis Toome, Valle-Sten Maiste ja Madis Kolk. Võtavadki arutada välja kuulutatud nominente, aga ka laiemalt üldse seda teatri, aastaauhindade süsteemi ja seda, kas, kas seal oleks vaja midagi muuta või mitte. Aga alustuseks kuulame väikest intervjuud Ott Karulini iga kes tutvustab žürii tööpõhimõtteid ja jagab oma kogemusi žürii tööst. Neile on küll tulnud kultuurilehe sirp eelmine toimetaja ja teatriuurija Ott Karulini tervist pärast kurikuulsat Kaur Wendriga seotud sirbi skandaali. Kui sa kultuurilehe sirp ohjad nii-öelda üle võtsid, et siis üks viis, mis sa välja käisid, oli see, et kunsti või teatrikriitika siis konkreetsemalt unise kunstižanreid, kriitikat tuleb kirjutada umbes sama loovalt, kui tehakse kunsti, et äkki sa sissejuhatuseks võib-olla täpsustaks seda, et mida sa selle all täpsemalt silmas pead ja kuidas sa üldse hindad, kui loovad eesti teatrikriitikud on, kas nende arvustusi on huvitav ja nakatav lugeda? Kitsam tasand on see, et kui me mõtleme üldse kultuurikriitika funktsioonidele, siis lugemismõnu pakkumine võiks ju olla üks nendest ikkagi kõigi 100 klassikaliselt endale ka ei peeta. Aga teine vagun, eks see oli reaktsioon võib olla kahele mõtteviisile, et ühelt poolt kriitikam kuidagi kriitikuks hakkamine on kuidagi teisena valik pärast seda, kui sa ise enam mingil põhjusel loojaks ei saa mille vastu majade mässanud, et kriitikaks hakkamine võib-olla ka täiesti teadlik valik ja teine, võib-olla mõtteviis on või küsimus on kriitika objektiivsusest, millest, et ikka ja alati kõneletakse, kuigi tegelikult ju. Ma ise olen alati arvanud, et kui üldse saab objektiivsest rääkida kriitika puhul, siis on see subjektiivsuste summa, ehk siis, et objektiivse pildi tagab see, kui sul on piisavalt eriilmelisi erinevatest vaadetest, sealhulgas maailma vaadates arvustusi ühe sama teose kohta. Ja siis sealt justkui võiks välja tulla mingi objektiivne keskmine, aga see muidugi eeldab seda, et tõepoolest ka kriitikud on eripärased. Ideaalis võiks olla niimoodi, kui sa arvustaja nime ei vaata, Ta aga vaid teksti, et sa saad aru, kellel on noh, et see võiks olla ka miinimumnõue. Et kriitiku autor võiks olla samuti esil lisaks sellele, et ta annab siis nendele autoritele, keda ta lavalt näeb, mingit tagasisidet ja sest, et minu kogemus ütleb, et kõige huvitavamad on sellised arvustused, kus arvestatavat teose ja siis kriitiku vahel tekib mingi pinge, on siis positiivne või negatiivne, aga mingi pinge peab olema, et siis on ka see tekst, mis lõpuks sünnib või siis ka suuline kriitika on elus. Muidu ta, noh, me teame maganud, sa isegi tead, et kui on selline lavastus, mis väga palju ei puuduta, et siis on hästi lihtne lihtsalt käsitööoskuse tasand linnukestega läbi käia ja noh, ja ongi, aga see ei paku sulle endaga mingit, tegeles inglise keeles, on selle nimi vist bullshit bingo näiteks ja et aga ta ei paku sulle endaga eriti mingit emotsiooni, see kirjutamise protsess, et ta ikkagi mina olen jah võtnud selle lähenemise, et sellel arvestusel võiks olla mingi oma väärtus lisaks sellele, et ta reageerib mõnele teosele ja seal muidugi see oht on, mida ma ennegi puhul olen tõdenud, et mõned arvustused lähevad lihtsalt selliseks oma elulooliseks Holmeliseks heietuseks, kätte ära, aga eks siingi tuleb siis kasutada sellist enesepiitsutus, tehnik, et päris lämisemiseks ei muutuks asi ajale veergudel. Aga kui nüüd minna kriitikute juurest nende juurde, keda kritiseeritakse, siis siis Eestis on ju aastakümneid vist juba olnud, et selline auhindamise tavateatris vägagi esineb. Teatripäeva auhinnatseremooniad on ka televiisoris üsna vaadatavad. Ma hiljuti lugesin prosaist ja luuletaja Maarja Kangro kirjutas suisa eraldi teose pealkirjaga minu auhinnad, mis puudutas üldse sellist auhindade fetiš kunstis, mis sa arvad, et miks üldse auhinnad kunstis olulised on, et kunst ei ole ju sport või siis kas ta mingis vaates ikkagi on võistluslik ja sportlik, et miks ei piisa kunstnikule lugeja ja vaataja ja kuulaja siiras tänust, mida ta ju ka saab pärast iga etendust, teatrikunstnik otse saalis, et miks on vaja veel mingeid nii-öelda tarkade kogu, kes siis käib ja ja näpuga näitab, et vot need, need asjad olid kuidagi nüüd paremad kui teised, sellel hooajal? Saab vastata Ta inimlikkust ja akadeemilisest vaatenurgast, et inimlikult kellele ei meeldiks saada komplimente ja siin ei ole ausalt öelda vahet, et kes seda ütlevad, kui palju ja kunagi liiga palju ei saanud olema akadeemilist laatest, kui sa mõtled kasvõi näiteks pea välja teooriale, et siis temagi toob välja sellise autonoomse välja, ehk siis valimistel ainult enda reegleid saab rääkida, selle puhul on võrdselt olulised nii tunnustus, mis on siis väljasisene, tunnustus või siis ka tuntus, mis tähendab siis nagu väljavälist. Et kui see tõlkida teatrimaailma otsese tunnustus on ühelt poolt need samad auhinnad, aga samas ka kolleegide heakskiit ja siis tuntus on siis tõesti mõõta publikunumbrites, et need peavad mõlemad olemas olema. Ja muidugi isegi öö väidab, et see väljasisene tunnustus on, läks olulisem just sellepärast, et säiliks autonoomia. Sest et kui sa võtad arvesse ainult väljavälist tuntust, siis sealt on väga väike samm kommertskunstini ja et siis akt vastu tulema publiku ootustele, ainult siis tekib küsimus, et kas tegemist on enam omaette iseseisva väljaga või on ta osa sellisest laiemast meelelahutusväljast võltsjaamast, majandus väljast. Et selles mõttes ma arvan, et ainuüksi see, kui palju arutatakse selle üle, kas auhind on vaja ja kui palju. On neid, kes mitte kunagi ei ole rahul nendega, kes saavad auhinnatud, näitab, kui olulised need auhinnad on ja kui vajalikud nad on selliseks igapäevaseks kultuuriväljade kutsumiseks. Teatriauhindade jagamist korraldab Eesti teatriliit, sa oled ise olnud korduvalt teatriauhindade žüriis, et kirjeldav, palun nii oma kogemuse kui ka laiemalt ütluse põhjal seda teatriauhindade andmise süsteem ja loogikat ja struktuurist, kas seal on puhtalt, ütleme auhindade kategooriad Te või žürii te koosseisude põhjal näha mingeid ütleme, teatriliidu otsustajate vaikivaid suuniseid, mis kuidagi siis mõjutab seda, kuidas üldse tänast teatripilt tihti nähakse või mida esile tõstetakse, et kas selles üldises auhindade korralduses ja struktuuris võiks kaaluda millegi muutmist? Siin on mitu teemat koos, esiteks peaks defineerima ära selle teatriliidu ehk siis ma arvan, et on paslik meelde tuletada, et teatriliidu all me peame silmas neid inimesi, kes teevad siis otsuse, kes juriides on ja millised auhind antakse. Ja need inimesed on ju kõik nii-öelda alaliitude esindajad, ehk siis nad on välja enda poolt valitud inimesed siin. Et ei ole olemas sellist abstraktset teatriliitu, need on konkreetsed inimesed ja nad, neil on ikkagi olemas oma ametivendade põhimõtteliselt, et volitus neid otsuseid teha. Teine küsimus on, mil määral need auhinna, mida praegu jagataks, peegelduvad suuremate kadudeta, seda teatripilti, mis meid ümbritseb, et loomulikult on näha ju aru saada, et see struktuur on pikalt olnud, et ühesugune, et teatud liigiti jagatud sõnalavastuste auhind, muusikalavastused, ballektrile, balleti ja siis nüüdistants on eraldi, eks ole. Lisaks on veel nii-öelda siis näiteks Salme Reegi nimeline lastelavastuste laste- ja noorteteatri tund ja neid nimelise auhindu välja päris palju. Et seal muidugi võib küsida ja tegelikult praegu käib ka koos üks töögrupp, kuhu ma ka ise kuulun, mis just selle eestvaatest neid auhindu läbi käib, et kas peaks muutma, Mihks peaks muutma. Aga mulle tundub, et kui see küsimuse taust on jällegi see, et esimesel märtsil kuulutati nominendid välja ja rahulolematuid on harjumuspäraselt palju, siis minu arvates te endale ma olen seal töörühma suutnud küll selle ülesande, et kui me mingeid muudatusettepanekuid kaaluma ja siis peaks väga selgelt eristuma küsimus on nii-öelda struktuurne, et mingi auhind lihtsalt ja vastane on draamateatripildile. Või on küsimus nendes isikutes, kes konkreetse aasta žüriis olid? Need on väga olulised erinevad küsimused. Ja, ja ma arvan, et blogide koostamine ja tagamine seal tõepoolest oleksid esindatud erinevad vaated, mis ma alustasin, seesama, et objektiivsus ongi just see summa kriitikas, kui see on tagatud, et siis ei tohiks nurinat, on nii palju olla, et kas igal aastal on tagatud, see on iseküsimus. Siin on küll, ma arvan, rohkem kan pragmaatilisi ideoloogilisi põhjuseid, miks see nii on. Ehk siis, et lavastuste žürii näiteks, kellel on aastas vaadata umbes 120 lavastust, see ei ole väike töö, väga paljud inimesed ei taha ka seda vastutust võtta. See koosseisu asi on, on üsna huvitav, mis esile tõid, et kui nüüd vaadata eelmise aasta žüriid, siis no mis kohe silma torkab, on ju suhteliselt kõrge iga žüriiliikmetel, et, et kui ma isegi siin ERR-i kultuuriportaalis avaldasin rahulolematust selle üle, et see teatripilt ei ole representatiivne, siis jah, mõneti see ongi loogiline, et kui sa mõned nii-öelda vanema põlvkonna inimesed teatrit vaatama, siis sa saadki vanema põlvkonna maitsele vastava nominentide nimekirja, et seal kindlasti tasuks seda esindatuse küsimust adresseerida sellel töörühmal. Teine asi, mis silma torkab ikkagi kogu selles teatriauhindade struktuuris, minu jaoks on siis see kummaline moodustis nimega etenduskunstide ühisauhind kategooria, kuhu siis On mugav lükata kõik asjad, mis võiksid kvalifitseeruda ka teiste kategooriate auhindadele, aga millega siis nagu noh, ei viitsinud seda nii-öelda tegeleda, et see on justkui nagu ventiil või tagaõu, kus siis kaasaegsemad etenduskunstnikud saavad taielda suurema publiku tähelepanu eest eemale, et nad ei rüvetaks seda üldist teatripilti? Jah, ma ütlesin jällegi võib-olla ise ka fetišeerime üle kase minu ERR-i kultuuriportaali arvamuslugu oli võib-olla üleliia emotsionaalne, näitab ka, kui olulised ka üksikisikutele on teatri auhinnad, aga, aga seal mõtlemisruumi kindlasti on, et kui kogu see au, hinnandus, selle roll on näidata ka mingisuguseid uusi suundi, teatas kätte või võimalusi lisaks traditsiooniliselt kvaliteetsetele töödele, et siis žürii kindlasti seda ülesannet ei täitnud, aga võib-olla ma ka evin ebaadekvaatseid. Tõsi, aga nüüd läheks konkreetsemalt, et selle žürii kogemuse juurde ja sinna nii-öelda köök kuidas žürii teeb oma otsuseid, et milliseid mõõdupuid selleks kasutatakse, millistest kriteeriumidest lähtutakse, kas žürii üldse enda jaoks sõnastab mingisugused üldisemad kriteeriumid millest siis lähtudes hakatakse nii-öelda Eurovisiooni süsteemis mingeid punkte laduma kunstisündmustele või, või on see puhtalt selline kvalitatiivne tunnetuslik aru, Tõnu, mille siis sügavusi süsteemsus sõltub iga üksiku žüriiliikme panusest ja kas sinu kogemused on need, need arutelud ja nominatsiooni tulnud pigem konsensuslikud või on olnud selliseid tuliseid vaidlusi? Kõigepealt kaks lühikeses kommentaaris võimsale mõttekäigule, et ma mäletan, et kui ma ise olin žürii esimees, siis oli neid, kes arvasid, et seal nominatsioonid on liiga minu nägu ja liga kuhugi ühte väravasse sama palju, kui on praegu rahulolematuid, ehk siis mis tõestab jällegi, et, et võib-olla see tasakaalulingvist ongi, et väga keeruline tagada. Ja teine asi, ma olen väga nõus sellega, et etenduskunstide ühisauhind kui näiteks Salme Reegi preemia ei peaks olema need nii-öelda kategooriad mille lavastused, et kuskil mujal justkui ei tule jutuks otse vastupidine peaks olema lisakategooriad ja isenesest vähemalt etenduskunstide ühisauhinna statuut ja sellised ongi kokku pandud, et seal on esindajad, et nii sõnatantsu kui muusikateatri šoviist pluss veel lisaks kaks inimest, kes on ainult selles žüriis mis tegelikult vähemalt paberil peaks tagama, et sinna jõuavad kindlasti huviorbiiti kõik lavastused, mis seal võiksid olla, aga mis muidugi tagurpidi ei taga seda, et ka need nii-öelda teatriliigikesksed žüriid neid automaatselt või kergekäeliselt kõrvale ei lükka ja ma olen nõus, et seda on juhtunud aeg-ajalt. Aga mis puudutab tööd, et siis töö on hästi tema esimehe nägu, et ma saan pigem rääkida nendest aastatest, kui ma ise olen seda žüriid juhtinud ja ma, ma olen selles mõttes väga pragmaatiline inimene, et põhimõtted on nii-öelda asjakorralduslikult on väga lihtsad, kõik lavastused on tohutu selles Excelis, mis vähegi välja tulevad, iga lavastust vaatama vähemalt kaks žüriiliiget, kuna mõlemad ütlevad, et see on midagi, mida teised vaatama vaatavad. Kõik kes ütleb, et ei ole teinud läbi ahtri, okei, kolmas vaatama ja kui ikkagi tuleb kaks jah, ja siis tuleb vaadata kõigil ja nii-öelda regulaarselt kord kvartalis vaadatakse need lavastused arutatakse nagu kohtudes ülalt, mis sealt on misel, et nii-öelda silma on jäänud. Ja sellest tekib juba selline esialgne pikk nimekiri erinevatesse organisatsioonidesse. Ja siis lõpuarutelul noh, minu kogemus, vähemalt ma olen neli aastat olnud selles saavast žüriis kaks aastat seda juhtinud, et nominatsioonid üldjuhul on üsna esinduslikud, sealt võib välja ja siis, kui on olemas mingis kategoorias eriti hea aasta, jaga nominatsiooni, kohtunud viis siis võib keegi välja jääda, kes tegelikult võiks mõnel muul aastal oleks kindlasti olnud seal kuna lihtsalt ülempiir on peale pandud, aga nominatsioonile ikkagi minu arvates päris hästi katavad, aga selle, mis tol aastal oli nii-öelda märkimisväärset laureaadi puhul natuke teine asi, et laureaat, ma arvan, on. Ma arvan, et seal on ka see, et kui sa nii-öelda neid nominente valida, siis sa ikkagi nagu kaalud nagu oma maitse-eelistustest natuke eraldi ikkagi nii-öelda oma professioonist lähtuvalt oma vaataja kogemusest laiemast pildist lähtudes, aga laureaadi puhul tuleb võib-olla see maitse helistes rohkem mängu ja kuna see seal tuleb inimlik tasand rohkem mänguliselt ja seal võib-olla sõltub isegi rohkem sellest žürii koosseisus, kes siis selle lõpuks selle ilusa geodoga silma koju viib. Aga üldiselt vaidlusi nagu peabki olema, minu kogemuse järgi konsensuslik otseseid pigem ei sünni miinimum, mis saab sündima, et ei saa saada nominendiks, kui sul ei ole enamuse toetust, nagu demokraatia toimib, kui on seitse liiget, siis ainult neli peavad olema poolt, muidu ei ole võimalik, eks ole, saade nominendiks ja kui mõnel aastal on nominente vähem, siis see tegelikult tähendabki noh, vähem kui viis siis see tegelikult tähendab seda ei olnud viit inimest või, või, või teost, mis said žürii enamuse poolehoiu jällegi paberil, see kõik justkui peaks olema suhteliselt sama hästi tagav demokraatiat kui ka meie riigisüsteem. Aga rahulolematuse, eks leiab põhjuseid teatrina. Saime siis oti jutust päris ülevaatliku pildi ka mul on väga, väga selge isiklik arvamus igal aastal nii laureaatide kui nominentide kohta ja ka tänavune valik, kuigi ma pean tunnistama, et see on väga selge käekirjaga valik, me saame öelda, et žüriil on oma kindel visioon ja seda me ju tegelikult alati tahame, et see ei oleks mitte lihtsalt selline ebamäärane demokraatia, mida ott siin hääletussüsteemis kirjeldas, vaid ikkagi mingisugune visioon sellele vaatamata noh on ka minul siin palju küsimärke ja mitte kattuvusi, samas kui ma mõtlen nende kõikvõimalike komisjonide peale mis käivad koos, istuvad ja arutavad, et siis noh, mul tekib nagu küsimus, et, et noh, kas on päriselt ka vaja midagi muuta, et et noh, hiljuti lõppesid valimised ja valimisstuudiotes saatejuhtidel oli alati kombeks kasutada seda väljendit, et kui see või teine partei juht lubab seda või seda, millist probleem, mida sellega siis lahendab. Kas me näeme siin mingit probleemi, mida on vaja lahendada või on see lihtsalt selline peenhäälestamine selle endisaegsest struktuuriga, mis pärineb ajastust, kus uuslavastusi oli rohkem kui kolm korda vähem? Ma kujutan ette, et, et neid võis olla ju kuskil seal 80.-te lõpus, 90.-te alguses veel niimoodi 40 aastas ja praegu võib juhtuda, et neid on 140, aga, aga probleem on ka selles, et sa mainisid, et sa mõnes mõttes tunnustatud nagu seda žürii selget seisukohavõttu või, või sellist kindlat hoiakut. Ma ei tea, kas sa mõtled sama, mida siis meie ja koordinaator Mehlis mõtles oma artiklis, et žüriil oli nagu selge selge nägemus või selge väär Tustav positsioon teatriaasta suhtes aga mina ei oska seda küll tunnustada või seda väärtusena näha, et selles mõttes ma pigem ikkagi arvan, et see zürii peaks olema, kuidas siis ütelda see objektiivsus, mis moodustab erinevatest subjektiivsustest või seal peaksid olema väga, väga erinevad nägemused ja väga terav vaidlus erinevate hoiaku erinevate teatrilaadide austajate, erinevate vanust, erinevate maailmavaadetega inimeste vahel, et kui see žürii midagi nagu hoiakuliselt võiks austada, siis need asjad peaksid olema abstraktsemaid, mitte niimoodi, et nüüd vot me võtame hoiaku, et me hindame repertuaariteatreid võime, võtame hoiaku, et me hindame psühholoogilist laadi. Et kui see hoiak oleks selline, et me hindame mingis mõttes avangardsust, uuenduslikust või me hindame ühiskondlikku teravust, siis ma saan aru, see abstraktne printsiip, mille alla mahub palju, aga, aga kui, kui zürii ikkagi moodustab selles mõttes lihtsast põlvkonnast pärinevad ja ühtse nägemusega inimestest, kes hindavad mingit ühtset, kindlat laadi või mingisugust institutsionaalset teatri alusbaasi, siis ma arvan, et niisugust niisugust hoiakut, üksmeelt mina ei arva, et me peaksime pidama normaalseks. Minu meelest ka Valle-Sten ja tegelikult juba ott tõstatasid nagu mitu olulist küsimust seoses selle auhindade kätteandmise ja üldse nende auhindade, nominatsioonide laureaatide ja, ja kõige sellega seonduva väljavalimisel. Et ma tahaks korraks viidata tagasi tegelikult ühele tekstile seal Draama festivali 2018 eelraamat, mida ma eelmisel aastal koostasin, no kus me tegelikult ka pakkusime siis erinevatele teatri kunstilistele juhtidele võimaluse kommenteerida, kuidas nad on rahul selle süsteemiga, kuidas teatriauhindu Eestis antakse. Lisaks pakkusime seda võimalust ka siis teatriliidu alaliitudele, et nii nagu ott ütles, et need, kes seda auhinda auhindu välja annavad, ei ole ju mitte mingisugune anonüümne teatriliit, vaid tegelikult ka näiteks sina ja mina, Madis olema, eks ole, Eesti teatriliidu liikmed, nii et võiksime ka endale tuhka pähe raputada, millegiga rahul ei ole. Ja siis tõesti seal tegelikult nagu mitmed kunstilised juhid tõid ka välja seda rahulolematust praeguse süsteemiga. Ja minu meelest kõige olulisem ongi siin see, et ma tahaksin sind tsiteerida tegelikult alustuseks Mart Koldits, kes ütleb, et et kategooriad ei ole mingi süütu asi, vaid nendega. Me kehtestame reaalsust ja kehtestame ka seda, kuidas vaataja teatrit vaatab ja analüüsib. Ja mulle tundubki, et minu peamine probleem vähemalt viimaste aastatega ongi see, et need nominatsioonid ei näita enam tegelikult seda eesti teatri varieeruvust. Et selles mõttes ka võib-olla nakataks. Teooriad on aja ära elanud, et peaks need uuesti läbi vaatama nagu ott ütles, et tegelikult ka teatriliit on hakanud seda tegema. Teine küsimus on tõesti selles, et kes on need inimesed, kes selle žürii töös kaasa löövad. Ja mina olen ka aru saanud, et tegelikult ongi probleem selles, et paljud inimesed lihtsalt ajapuudusel ei saa seda tööd vastu võtta. Mis tähendab, et absurdi minnes tekib tunne, et žürii tööd saavad teha need inimesed, kellel on aega, mitte need inimesed, kes sooviksid selles žüriis osaleda. Mulle tundub, et see žürii ei räägi enam nii-öelda seda teatrikeelt, mida räägib tegelikult eesti teater. Nüüd on küsimus žürii sõnum, tänavu oli siis see, et nagu me näeme, sünnib suur kunst suurtes teatrites, et need on jah, küsimus, et kas see oli see, mida oli tarvis tõestada. Või on see selline objektiivne pilt, mulle meenub kunagine sketš telesarjast pehmed ja karvased, kus Mart Laar ja Edgar Savisaar vestlesid omavahel ja Savisaar rääkis midagi rahvarinde rollist Eesti taasiseseisvumisel ja, ja ajalooõpikute autor Mart Laar ütles, et, et mina olen ka neid Eesti ajalooõpikuid lugenud, aga rahvarindest põlema seal küll midagi kuulnud, et kui tahta irooniline olla, siis, siis natukene see žürii põhjendus, et nagu me kõik teame, sünnib suur kunst teatrites. Ja teatavasti noored pöörduvad klassika poole tagasi, et siin on jah küsimus, et kas see on pilt, mis joonistus žüriile läbi aasta kestnud töö või oli see selline kuraatori moto, see filter, mille järgi juba tööd alustati, juhin veel tähelepanu ühele probleemile, mis, mis ka võib-olla selle raames peaks nagu kuidagi lahendatud saama. Et on see etenduskunstide auhind, mis on hästi palju tekitanud, esiteks juba oma definitsiooni poolest nagu kimbatust, eks ole, ühtede jaoks on ta mingisugune katustermin erinevate Meediumite kasutusest teiste jaoks tähendab see seda perfoomingaati või seda kaasaegsete etenduskunsti. Ja kui ma vaatan seda statuudi auhinna eesmärk on tunnustada erinevaid etenduskunste sõna, muusika, balleti, multimeediumi ja tantsuteatrit põhinevaid lavastusi, mis oma otsingulisuses avardavad teatrikunsti väljendusvahendeid, et tahaks küsida, et kas siis ülejäänud auhinnad ei, ei pea avardama teatrikunsti väljendusvahendeid, et meil on etenduskunsti auhind, iseenesest on üldse natukene selline selline imelikult sündinud asi, aga nüüd on sellega kaasnenud ka see probleem, et jälle aetakse ju näpuga järge, et kes sinna siis kuuluva taha Evelin raudselt, Priit raud ja kes on nominendid? Ahah, selge, et ühelt poolt jälle nagu mingisugune poliitiline mäng. Aga teisalt auhinna väärtus peab nagu väärtustama kunstniku ükskõik kas meile meeldivad ühed nominendid või, või teised, tähendab kunstnik ei tohi jääda süüdi selles, kui žürii mängib mingisuguseid mänge ja see etenduskunsti auhind. Et seal on selline ekspert, komisjon, kes on vaieldamatult väga asjatundlik, see on ju tulenenud sellest, et see sõnateatri žürii meid ei vaata, lükatakse kogu aeg see valdkond kõrvale ja loomulikult, kes need siis vaatab, loomulikult see käputäis eksperte, et noh, mis me teha saame, et nad kõik on nagu Estella ja Kanuti maja, noh, see on väike kogukond, aga objektiivne žürii neid ju ei hinda, et kes siis peab hindama, et selles mõttes see oleks ju tegelikult nagu aus kui olekski täiesti nagu kaks erinevat, aga täiesti võrdse staatusega žüriid. Need ei pea isegi olema nagu täiskoosseisus žüriid ütlekski, pigem niimoodi, et tinglikult öeldes Jaak Alliku ja Priit Raua meeskond või ühesõnaga, et on kaks sellist kuraatorit ja mitte nad ei jaga omavahel ära, et ei viska oma laua pealt lavastusi teise zürii lauda vaid põhimõtteliselt mõlemad Peavad kaardistama nagu selle eesti teatripildi ära, sest nad etenduskunsti nominendid. Nad ei ole ju mingisugune eriline kunstivorm, see on osa Eesti teatrist, Need etenduskunstnikud tahavad ise ka, et neid tunnustatakse osana eesti teatrist, mitte et neljapäeva eraldi kategooriaid looma, et mõlemad žüriid, aga seal on siis selgelt siis mingisugune kas siis institutsiooni keskne ja institutsiooni väline või konservatiivne, libe, ideaalne, mis iganes need kaks erinevat vaatepunkti. Ja rääkida siin sellest žürii motiveeritusest või et noh, tõepoolest see on hästi töömahukas töö ja tõepoolest noh, ei saa üheltki inimeselt nõuda, et ta kasutab kaks aastat järjest, oleks, mina olen olnud seda vist isegi kolm aastat järjest ja see on tõesti laastav. Ja samas on selge, et kas või seesama Jaak Allik, ta on selge sõnumiga ja väga missioonitundeline ja väga motiveeritud inimene, eks natuke Jaak Allik üle liiga. Jaak Allik ühel pool ja Priit raud teiselt poolt me peame silmas pidama, et no kui too teater, kellest siin saates edasi ei tohi rääkida, sest maht on täis hingusele läks või õliga sinna lavastuses Jaak Allik oli üks kõige tulisemaid tagant leinajaid ja selle projektikaitsjaid ja öelda, et nüüd Jaak Allik peale institutsionaalselt psühholoogilise teatri midagi ei mõista, et see on natuke liiga polariseeriv absoluutselt, ma põhimõtteliselt sedasama, seda ma tegelikult ei mõelnudki, ma pigem just tunnustangi tänavuse žürii mingit sellist selget sõnumit ja seda, et Jaak Allik noh tõepoolest asi Jaak Allikut, see oli nagu selline kujund, et, et aga et oleks nagu kaks erižüriid ja just nimelt et kuidas siis tõsta seda motiveeritust või et vot siin kinoteatril oli eelmine aasta tänuväärne eksperiment, kus ütleme amatöörkriitika lyhia Elizabeth Jeftukovale leiutati isegi aasta läbi kuupalk. Et ütleme, kui sama Ma kuidagi samade mehhanismidega leiutatakse nendele kahele erinevale žürii siis kuraatorile, esimehele kuidas iganes me seda nimetame, samasugune kuupalk, aga sellega kaasneb ka vastutus. Ta ise teab, kas ta kasutab nõuandjaid, kas ta käib ise kõike vaatamas, kas ta teeb oma subjektiivsed otsused kuidagi. No kui Kivisildnik oleks kirjandus žüriis, selge see, et ta ei hakkaks Vladislav Koržetsi luulekogu lugemagi, aga et seda võib öelda, et see ei ole objektiivne, aga samas peab siis žürii liige või žürii esimees oma otsuse eest ka nii-öelda oma majaga vastutama. Ja siis oleks nagu huvitav jälgida, et kui need žüriid, kui need kaks vaatepunkti lähevad täiesti lahku noh, siis me näeme, et väga hea, et on kaetud erinevad erinevad valdkonnad, mida praegu siis väidetavalt ei ole. Kui nad jällegi hoopiski kattuvad, siis on ju jälle see tõestab, et kas teatrielu pöördub klassika poole või avangardi või mille pooled, et siis oleks nagu üleüldse mingisugune selline reljeefne kaks sõnumiga silmapaari, kes tõepoolest otsivad eredaid tippe. Praegu me paraku nagu jah, selle demokraatliku hääletuse teel võib juhtuda, et võitjaks osutub see keskmine Eesti teatri parimaid. Ei, ei saa tõepoolest selgitada välja nii, nagu moodustatakse valitsuskoalitsioon, et selline tagasihoidlik ettepanek oleks, kui, kui see komisjon tahab midagi muud ütelda vallatleval, tasunud intellektuaalselt huvitavate mõtete radadele. Muidugi kriitiku Falck tuleks, tuleks tõsta. Jah, ei, ma ei taha küll ise endale palka hakata, juurde kauplema, et, et ma arvan, et probleem ei ole niivõrd sellest žüriiliikme tasus sellepärast. No meil on siiski olemas piisavalt palju inimesi, kes armastavad teatrit, kellel meeldib teatris käia, lihtsalt ütleme niimoodi, et kui inimestel on ka kodu pere, siis ta ei saa olla pooltel õhtutel aastas kodunt ära ja veel mitu aastat järjepanu, et, et see, see maht lihtsalt on, kuidas ütelda, üle pea kasvanud, et võimalik, et on olemas ka mingisuguseid vahepealsed variandid, kuidas seda vaatamismahtu saab vähendada. Aga muidugi jah, sinu idee oli väga-väga veetlev ja vallata ja ma isegi arvan, et võib-olla võiks vahel sellise eksperimendi teha. Aga isegi ilma selle eksperimendita, me saame ju üht-teist nagu kuidas teatavad kõrvutusvõimalused on olemas kasvõi sinu enda poolt kureeritud ankeedi näol teater, muusika kinos, mis küll ei, kui vaatlejad täpselt sama ajaperioodi, ütleme siis, et need ajaperioodid on pooleaastases nihkes, aga aga umbes pool nendest lavastustest, mis on kõne all, on siis kajastatud mõlemas ja, ja me näeme juba isegi siin, kus sinu teatriancy ta tegelikult on üsna noh, kuidas ütelda demokraatlik nii soolises vanuselises kui ka esteetiliste hoiakute ja ootuste plaanis ja seal see eelistused on noh, nagu kardinaalselt teistsugused ja siit me võime kasvõi sellesama siis nüüd juba skandaalseks muuta tunud workshop i hindamise või mitte hindamise peal nagu teha sellise järelduse, et see tänavune draamažürii läks ikkagi mingis mõttes lausa ju no ma ei tea, nagu loodusseaduste vastu hätta jättis Kanuti Gildi vöökshopi täiesti kõikidest lahtritest laagritest välja teater, muusika kinoankeedis oli see ikkagi ju kunstitöö, mis domineeris seal kõikide vaatajate arvamus, oli see täpselt samamoodi aasta tagasi oli musta kasti peks mõisatallis selline lavastus, mida žürii peaaegu et ei nagu ei saanud esimese hooga vaatamagi ja teater muusika kinoankeedis oli ta väga-väga esile, et millegipärast on, vot sa rääkisid, et žüriis oli kaanemari Parmaks on, et üks noor inimene oli üks aasta enne seda, siis oli kõige nooremad inimesed, olid noh, 45 ja sealkandis. Aga mida suudab teha, kas kahekümnendates eluaastates inimene, kes alles siseneb sellesse maailma, kui seal on noh, kuus sellist kindla hoiakuga vanema generatsiooni tegijat ootamatu, et tema hääl jääb seal hüüdeks hääleks kõrbes, et seal see tagamaa on, et minu meelest ikkagi vaatamata sellele, et žüriis ei ole kerge kokku saada vaatamata sellele tuleks seal vähemasti vanuselise tasakaalukuse ees nagu seista, et praegu on nagu väga lihtsalt mindud seda teed, et on lastud nagu kuidas ütelda see vana Venemaal printsiip, et kõik inimesed, kes on nagu alla 55, need on veel Molotovi ja sellega ongi noored esindatud, et selles mõttes minu meelest see ongi suurepärane näide, et, et ma arvan, et te olete minuga nõus, et kui me vaatame seda etenduskunstide auhinna statuut, siis absoluutselt see poeg saab, sellele statuudi ei vasta, see oli minu meelest täiesti puhas sõna, tead. Ja et ma ei saagi aru, et kas žüriid nii-öelda sõnalavastuste žürii tas segadusse see, et seal oli kolm tegijat ja me ei saanud aru, kes neist on lavastaja, kas keegi nendest on rohkem näitleja kui need teised, et pigem on küsimus selles, et kuidas leida need inimesed, kes peaksid seda teatrit, vaatame, kes suudaksid tegelikult anda nagu adekvaatset pilti. Ja kuna Vallestan tõstatasin küsimuse kvantiteedist, et minu küsimus on ka see, et võib-olla me oleme jõudnud aega, kus kõiki asju ei pea. Oletame, et see aeg on läbi, et juba on mingisugune eelvalik, on mingisugused eelžüriid, on mingisugused teised põhimõtted, et mis on need asjad, et ma ikkagi arvame, et seal, selles žüriis on eksperdid, kes enam-vähem võiksid teada, kas see asi tegelikult võiks olla väärtuslik või mitte, võib-olla ma teen praegu liiga, me teame ka, et ka luuavarrest pauku tulla, et et selles mõttes võiks ka, võib-olla nagu radikaalsemalt seda süsteemi ümber vaadata. Suur hulk inimesi peaks vaatama ära ikkagi kõik, et minu kogemus ütleb küll. Mina olen olnud nüüd kokku žüriis kolm korda väga erinevatel aegadel ja kaks varasemat korda, eelmine kord ma olin siis nüüd üks hooaeg enne seda, mis me praegu vaatleme, aga eelminemised jäid ikkagi ka 10 ja 15 aastat tagasi ja siis koordineeris teatriliidus neid asju veel. Vana ja Helgi Toom ja tema printsiip oli küll selline, ta ikka väga helistas ja käis peale ja valutas ise nagu südant selle eest, et kõik zhürii liige mind ikka peaaegu et kõik ära tahaksid ja vot see töökultuur, kui ma nüüd läksin kolmandat korda, siis töökultuur oli nagu täiesti muutunud, tähendab zürii töötaski sellisel printsiibil, et keegi vaatas, üks seitsmest inimesest vaatas midagi ära, et see on täiesti amatöörlik, siin ei ole midagi jälgida ja ülejäänud žürii juhindus sellest ning sellest 120-st uuslavastuses. Nii mõnigi kord jäid kui paljud lavastused kas ühe või kahe žüriiliikme hinnangu peale ja sinna sisse jäi. Minu arusaamist mööda minu aastal väga tugevaid asju, nagu näiteks Edgar Valter. Ta oli lavastus seal Võrumaal, mida mina oleks auhinnanud mitmes kategoorias. Samamoodi see peks mõisatallis. Esiotsa ma arvan, et see, et hakata mingisuguse, kuidas ütelda kõhutunde pealt nagu kedagi eos maha kandma, et nii küll ei saa. Teatriva. Siin on ka räägitud sellest, et, et nagu kategooriad on ajast ja arust, ma nagu selles mõttes ma ei arva, et see oleks nagu absoluutselt niimoodi. Aga siin on jälle nagu mingi vaatepunkti küsimus, et tegelikult see, et, et žürii on jagatud. Me nimetame seda teatriliidu auhinnaks, põhimõtteliselt Kultuurkapitali auhind, tahtsin Kultuurkapitali kannad raha, et see on kõige olulisem ja nagu ka teistele kunstivaldkondadele, mida eksju auhinnatakse, et see kultuurkapitali preemia, mille otsustamine on siis antud teatriliidule, kes siis omakorda Telegeerib selle ülesande žürii tele, see looja ja ka publik, noh, meil ju tegelikult ei peaks üldse huvitama, kuidas žüriid ütlevad, kas seal on mingeid erižüriid, kas põrgatatakse kogu aeg mingit asja, ei, seal ei tantsitakse, järelikult ei ole tants, seal ei räägita ka siis ta ei ole sõna ka, et ühesõnaga see tegelikult ei tohiks üldse nagu seda energiat ja, ja seda, kust vähendada, see peaks olema ikkagi selline ühine teravik. See minu kahe vaatepunkti mõte oli ka just nimelt selles, et mõlemad vaataksid ära kõik, mitte nii, et üks vaatab ühte valdkonda teineteist. Aga et ka praegu noh, mina, mina kaugeltki ei arva, et me oleme nagu sellises postdramaatilises paradiisis, et enam üldse ei kehti meespea naispeamees kõrval naiskõrval. Kui on kõnekas kõrvalroll, kus inimene kasvõi ilma sõnadeta kannab kogu lavastuse oma õlul siis ta noh, ühesõnaga see on juba, see võib olla muidugi nii kõrval kui peaosa, aga tähendab, et, et mõlemad tuleks hinnata, kui on, mida hinnata, aga selles mõttes ta võiks lihtsalt olla paindlikum, et kui meil sel aastal näiteks ei ole seda kategooriat, siis ärme devalveeri, seda näiteks kui me anname välja midagi sellepärast, et kategooria nõuab, siis asetub võrdlus eelmise aastaga ja kui me leiame, et eelmine aasta oli seal kõrval hoopis tugevam asi, siis ju selle asemel võiks anda ju midagi muud, mis räägib tänavuse aasta kohta. Noh, nagu me siin näeme kas või seda, et, et miks peab üks ja sama näitleja olema niipea kui kõrvalosa nominent, selline absurd. Ta võiks sel juhul olla ju nais või mees näitlejana ja neid võiks olla tema kõrval veel kaks või kolm näiteks. Või samamoodi Jaak Allik selles samas intervjuus kultuuriportaalile tunnustab meie stsenograafia kõrgelt taset ja ütleb, et kuna nominendid ei kattu juba mitu viimast aastat, see näitab meie stsenograafia kõrget taset, äkki võiks sel juhul sel aastal tunnustada stsenograafia mitme auhinnaga ja jätta kellelegi andmata, et, et see ei ole mingisugune eriline? See ei nõua mingisugust erilist põhiseaduslikku hääletust natukene paindlikumaks lasta, need kategooriad, palun jah, eriti selle näitleja koha pealt, mina poleks ka absoluutselt selle vastu, kui oleks lihtsalt neli näitlejapreemiat. Mina muidugi arvan, et võiks olla kaks naistele kaks meestele, et muidu võib-olla hakatakse mehi lihtsalt, seetõttu neil jätkuvalt on võib-olla rohkem suuri rolle või veel ta rolle, mis võimaldavad nagu oma näitlejameisterlikkust esile tuua. Aga tõesti, et me ei pea määratlema, võib-olla kõik need neli näitlejapreemiat lähevad nii-öelda siis kõrvalosatäitjatele, kuna need on nagu suurepärased näitlejatööd. Ja tegelikult siin kõrval on veel üks küsimus ka Salme Reegi nimelisest preemiast, et sellel aastal jällegi täpselt samamoodi üks näitleja on nomineeritud nii selle nii-öelda täiskasvanutele suunatud teatris, näitleja kategoorias, lasteteatri näitleja kategoorias, et et küsimus on ju selles, et ta on lihtsalt hea näitleja, et annaksime siis talle nagu ühes kategoorias selle nominatsiooni noh, täpselt samamoodi tegelikult kunstnikutööga, et me hindame eraldi ka näiteks Natalja Mei preemiaga nagu muusikalavastuste kunstniku tööd, kui me teame, kui vähe tuleb Eestis ja üldse muusika nii-öelda teatrilavastusi, et jällegi küsimus võiks olla selles, et meil on kunstniku preemia nominendid ja need käivad täpselt samamoodi selle kõik selle nagu ühe kunstnikupreemia nominatsiooni alla või võiksid olla nii-öelda nomineeritud just selles kategoorias mitte kuidagi eraldi žanrite kaupa. No ma arvan, et siin ei ole tingimata vaja eraldi nüüd uusi kategooriaid või vanu ära lõhkuda, et ma olen väga nõus nagu seda silmas pidades naiskategooriad, et kui me noh, lihtsalt hakkaksime rolle hindama ja kaotaksime soolise printsiibi ära, siis juhtuks kardetavasti tõesti see suur hulk dramaturgiat mehekeskne ja ja iga aasta kurdetakse naisrollide vähesuse üle, et see tähelepanu ja, ja selle, nende väärtustamine väheneks veelgi, aga siin on ikkagi teine nüanss, ma ei tea, kuidas seda parandada, mina arvan, et seda parandaks seesama lihtne asi, et žürii koosseis oleks ka nii-ütelda ealisus tasakaalus me ei ole osanud väärtustada siis mitte psühholoogilist rollisooritust, kui rollisooritus ei ole ikkagi selline psühholoogiline karakteri areng, mis on nagu sellisele klassikalisele psühholoogilisele näitemängule omane, siis seda pannakse oluliselt vähem tähele ja siin jällegi tuleb see workshop, miks see tähendab Lembit Ulfsaki teoste selles või pahandas Juhan Ulfsaki etteaste siis selles lavastuses oli minu jaoks täiesti fantastiline, aga seal ei ole sellist, seal tehakse siis nii-ütelda erinevaid tööde ja ei ole mingisugust karakteri arengut ja seda ei panda tähele ja minu arvates niisugune probleem on krooniline juba 10 15 aastat, et ma, ma ei usu, et seda me teeme mingisuguse erilise, postdramaatilise osatäitmise kategooria. See on minu meelest selleks ei ole põhjust, täpselt samamoodi nagu ei ole põhjust eristada nüüd jah, sellist nii-ütelda etenduskunstide ühisauhinda, sest need niinimetatud statuudis olemasolevat muutused ilmnevad kõikides institutsionaalsete draamateatrite repertuaaris, me näeme neid samu nähtusi, seal ei ole vaja sellist eraldi kategooriat. Ma arvan, et ei ole vaja ka näitleja või rollisoorituse osas mitte psühholoogilise realismi kategooriat, vaid vaid lihtsalt peaks zürii moodustuma inimestest, kus on piisavalt esinduslikult valjuhäälselt esindatud ka need, kes oskavad hinnata ja tahavad hinnata teistsugust teatrit, et praegu pole see nii olnud, et ma kuidagi viiks korraks nagu väga üldisele tasemele, et minu jaoks ei ole üldse, küsimus on sellest mingis mõttes, et kuidas me defineerime Eestis teatrit, et nad on selles mõttes näite. Sellest ajast, kui ma kirjutasin oma doktoritööd ja kuulusin sellisesse rahvusvahelisse töörühma, kus me pidime kaardistama ühe aasta jooksul kõik avalikkusele pakutavad teatrisündmused, et mina siis tegin seda Tartus ja siis seda tehti teistes niisiis Eestist lääne kui ka ida pool asuvates riikides ja esimese asjana pidime välja töötama sellise nagu tüpoloogia või, või selle žanrite teatriliikide süsteemi, et kuidas me need avalikkusele suunatud lavastusi, etendusi, neid sündmusi kuidagi kaardistame. Ja noh, minu üllatuseks me saime aru, et Eestis on teatri ikkagi väga kitsalt defineeritud, et et need žanrid või liigid, mida me mõtleme, et kas see on ka stand-up, võiks olla teater. Kui seda teeb Henrik Kalmet, siis see on justkui teater, kui seda teeb. Ma ei tea, Comedy Estonia, siis see justkui teater ei ole, et ütleme seal nagu Lääne-Euroopas Lääne-Euroopa teatri juuretel sellised küsimused isegi tulnud nagu mõttesse, et see kõik on teater, see kõik ainult etenduskunst, see kõik käib sinna alla. Sest mulle tundub ka, et, et eriti kui ma vaatan neid veel need sõnateatri nominatsioone. Et ma ikkagi tahaksin öelda, et minu meelest ma näen seda, et kui see lavastus tuleb välja Kanuti Gildi saalis, siis see ei ole sõnateater, sest Kanuti Gildi saali tee sõnateatrit, et me peaksime ära unustama selles mõttes need institutsiooniliselt piirid või ka tegijate piirid, et kui sa, Mart Kangro, kes ei ole lõpetanud lavakunstikooli, mis on Eero Epner, kes on ka justkui dramaturg ja tegeleb muude asjadega, et noh, et need ei saa nagu määratusele seda teatrit kui sellist teater peaks ikkagi olema esteetiline või lähtuma nendest eetilisest kategooriast, mitte tegijatest institutsioonidest. Jah, ma võib-olla teen liiga, sest et varasematel aegadel on palju nii-öelda nomineeritud igasuguseid trupitöid ja, ja nii-öelda mingisuguseid üheks korraks kokku pandud MTÜsid, kes lavastusi välja toovad, et, et me ei saa öelda, et see on ainult institutsiooni keskne. Aga natukene ikkagi sellist nagu vaatenurka vähemalt, et need auhindade nominatsioone vaadates tajun. Absoluutselt minul on ka selline hirm, et meie mitte ainult nagu teatripubliku hulgas, vaid ka ikkagi nii-ütelda teatriprofessionaalide teatri hindajate hulgas võib olla selliseid eelarvamusi, et kui nad kuulevad Kangro nime, siis nad arvavad automaatselt, et tegemist on tantsulavastusega ja nad nagu ei no kuidas nad ei lähegi seda vaatama, nad panevad aga teise kategooriasse ja, ja see on veel meie tänane reaalsus, et jah, seda, mida sa iseloomustasid siin nagu Lääne-Euroopa normaalsus, enam ei ole veel seal kui Lääne-Euroopas on niisugune normaalsus, mina seda ei tunne. Auhindade eesmärk peaks olema ju tegelikult tuua esile kõige paremat teatrit, mitte kõige selgemalt kategooriaid järgida. Aga mida me saaksime nagu ikkagi konstruktiivselt teha, et minu, minu ettepanek ikkagi, see peaks olema elementaarne, et kui sul on seitsmeliikmeline komisjon, kes hindab lavastusi, siis seal ei ole kõige nooremad inimesed 45 aastased nagu siis, kui mina olin selles žüriis, oli kurioosne, tegelikult seal peaks olema vähemasti pooled inimesed, vähemasti kolm inimest peaksid olema noh, alla 40 alla 30, aga juba ammu ei ole nii mõni üksik. See, et mina olin žüriis kõige nooremaks ja absurd vanamees ja loodame siis, et meie tänased mõtted ja ettepanekud jõuavad ka nende kõrvadeni, kelle teha on otsused. Hoiame pöialt kõigile nominentidele, kellest siis kolme päeva pärast, sest osad pärjatakse stuudios olid Hedi-Liis, Toome, Valle-Sten Maiste ja Madis Kolk, helipuldis maris Tombak. Kohtumiseni kahe nädala pärast. Teatrina.