Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere, rõhud on naistepäev ja naine ajas ei saa ometi sellist tähtpäeva maha magada, ei vaikides mitte lasta. Mis päevaga on tegemist, see on arvatavasti teada kõigile omal ajal. Ta kutsuti ellu selleks, et rõhutada naiste solidaarsust. Tõsta esile naiste panust ühiskonnaellu. Aga tänase naistepäeva saate olen üles ehitanud just nagu aja hüpetele läbi 20. sajandi. Kõigepealt ma kõnelen sellest, sest kuidas naistepäeva alguse sai? Seejärel, kuidas seda tähistati nõukogude liidus ja mis meile päranduseks jättis ja veidi pikemalt vaatleks seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel läänemaailmas toimunud naisliikumist. Sest just selle saavutasin, nagu mulle näib me praegu ühiskonnana püüamegi kuidagimoodi omaks võtta, neid nii-öelda söödavaks muuta endale. Aga kõigest siis järjekorras. Aga alustame siis naistepäevast endast. Praeguseks on selle tähistamise traditsioon enam kui 100 aastat vana. Võib muidugi vaielda ja tõlgendada, mis aastasse see algus konkreetselt asetada. Isenesest ju naiste ühiskondlik tegevus ja koos sellega ka nende ühiskondlik nähtavus. Need ju suurenesid kogu 19. sajandi vältel juba see oli seotud tehnoloogia arenguga tööstusrevolutsiooni edenemisega. Koos sellega tulid suured muutused elulaadis, hoiakutes mõttemaailmas. Väga suur murrang oli muidugi esimene maailmasõda. Naised andsid oma tööpanuse nii sõja ajal kui rahuajal ja selle läbi osalesid ka aina enam avalikkuses ja aja jooksul nad organiseerisid ametiühingutesse erinevatesse naisühendustesse, mille raames siis toimuski erinevaid lokaalseid naisi, koondavaid tegevusi nii Euroopas kui Ameerikas. Ja tagantjärele võibki nendes näha sellist naistepäeva kauget eelkäijat või eelkajab. Aga idee rahvusvahelises formaadis naistepäevast. See kuulub saksa sotsialistidele. Ja üsna mitmed nende naisliikmed võitsid selle teema üles. Tuntumad nimed nende hulgas on võib-olla Rosa Luxemburg ja Klara tsetkin 1910 ja see ettepanek tehti Kopenhaagenis rahvusvahelisel sotsialistliku naiskonverentsil. Seal osales sadakond naist paarikümnest eri riigist, mis oli tolle aja kohta päris märkimisväärne esinduskongress kiitiski selle ettepaneku heaks, ehkki mingit konkreetset kuupäeva seal veel ei määratud. Ja esialgu see naistepäeva tähistamine kõikuski kuskil veebruari lõpu ja märtsi keskpaiga vahel umbes selles kalendrilõigus. Kaheksandal märtsil tähistati naistepäeva esimest korda aastal 1914 ja sellele kuupäevale see siis ka on kinnistunud eri riikides. Nii et naistepäev kasvas välja sotsialistlikust liikumisest ja oma maine poolest ta jäigi sellega päris tükiks ajaks seotuks. Aga tegelikult ega naisküsimus ei olnud sotsialistide jaoks tol ajal sugugi esiplaanil. Pigem võiks öelda isegi, et vastupidi, sest üldine arusaam oli niisugune, et naiste õigused on kõigest üksiknähtus. Ja sellega ei ole tarvis eraldi tegeleda vaid eesmärgiks on ikkagi üleüldiselt õiglane ühiskond, klassivõitlus, ebavõrdsuse kaotamine. Ja kui see kõik saavutatakse, siis ka naiste õigused ja huvid on automaatselt kaitstud. Niimoodi arvata ka klorat hetkeni ise teda sai juba mainitud, ta oli ju mõjukas töölisjuht, ta oli sotsialistliku liikumise tegelane, juhtis muide sotsialistlike naiste liikumist, mis oli omal ajal Euroopa kõige suurem naisorganisatsioon üldse ligi 200000 liiget. Aga ikkagi ka tema leidis, et eraldi naiste õigustega tegelemine on ebavajalik. See üksnes juhib tähelepanu kõrvale peamiselt et kõigepealt tuleb saavutada klassideta ühiskond ja see siis juba iseenesest toob kaasa ka naiste emantsipatsiooni. Aga vaatame siis pisut lähemalt neid 100 aasta taguseid naisi mis oli nende olukord, võimalused, mis neile korda läks, mis oli nende jaoks uudne. Kuidas nad läksid kaasa ühiskonna muutumisega. Sest nad olid ju lihast ja luust inimesed, mitte mingisugused fiktsioonid ei tea kust välja ilmunud, vaid meie kõigi eelkäijad vanaemad-vanavanaemad, vaaremad, kes suhestusid oma aja oludega tingimustega ideedega, mis olid tol ajal õhus, mis neile rohkem või vähem korda läksid. Osalt kindlasti nad tervitasid neid, osalt olid rahulolematud, protestisid, püüdsid muuta nagu ikka, inimesed igal ajastul nagu ka praegu. Kõigepealt 20. sajandi algus, esimesele maailmasõjale eelnenud aeg juba see kõik oli ääretult kirev just erinevate arusaamade ja hoiakute ja lähtekohtade poolest. Et just sellel ajal sai alguse väga palju sellest, mis iseloomustab meie maailmaga praegu näiteks tehnoloogia tungimine igapäevaellu, masstootmine, kiirenev elutempo, sündivuse vähenemine ja palju sellest, millest me praegu sageli räägime sellisel toonil nagu need oleksid tänapäeva probleemid täiesti uudsed, täiesti enneolematut. Tegelikult suur osa neist arengutest sai alguse juba tervelt 100 aastat tagasi. Ja ma tõesti soovitaksin lugeda 20. sajandi alguse ajalugu, kellel on soov mõista tänast maailma sest praegu käsilolevas teemas kogu sellest dünaamikast mõju nopin välja ainult mõne üksiku aspekti, mis ei anna sugugi veel erilist aimu selle ajastu kirevusest, ehkki midagi ikka. Ja eeskätt muidugi tööstusmasstoodang, ülemaailmne turg, mis hakkas just sel ajal tekkima. See kõike esitas täiesti uudseid väljakutseid nii ühiskondadele kui ka üksikisikute tasandil. Funktsionaalsus, mehhaniseerimine, standardiseerimine, tõhusus kui omaette eesmärk. Tootmisprotsessi ülimuslikkuse loovuse ees, isikupära ees. Ja koos sellega linnastumine, massimeedia teke. Mitte kunagi varem ja tegelikult ka mitte kunagi hiljem ei ole maailm muutunud nii süvitsi, nii jõuliselt ja niisuguse kiirusega. Ja see muutus oli väga põhjalik, see ei tulnud ju kusagilt väljaspoolt vaid see kujundas ühiskondi ümber seest sisemiste arengujõudude toimel. Ja tulemuseks oli täiesti uue sotsiaalse reaalsuse teke ja seda kõike meeletus tempos ühe ainsa põlvkonna jooksul tegelikult. Kuidas siis naised võisid ennast tunda kõigi nende muutuste keskel? Moodne linnakeskkond iseenesest sobis naistele. Ma sugugi ei väida, et nende elu oli seal kerge aga kindlasti see pakkus ikkagi uusi võimalusi hariduse näol töökohtade näol. Uutes ametites, mida seni oli peetud ainult meeste pärusmaaks töötavad naised üha enam pääsesid korsettidest masstootmine võimaldas neile korralikke, mugavaid rõivaid soodsa hinnaga ja see juba tähendas liikumisvabadust selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Haridustöö need kõik andsid naisele ka varasemast rohkem sõnaõigust perekonnaasjades võib-olla isegi natukene iseseisvust oma otsustes kas või selles, kui palju lapsi nad olid valmis ilmale tooma. Ja see kõik ja veel palju muud. Need olid märgid naiste üha jõulisemast iseseisvumisest ja muidugi tähendas see ka seda, et koos sotsiaalsete rollide ümbermängimisega pidin nihkuma paigast ka meeste ja naiste vahelised suhted. On ikkagi sellised, olid siis nood sajandi alguse ideed ja pürgimused Lääne-Euroopas. Aga võrdluseks tuleks ikkagi heita pilk ka ida poole Venemaale ja uurida, kuidas selle tähtpäeva tähendus arenes seal. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal tähistasid naistepäeva Petrogradi naistöölised tekstiilitöölised. Ja nad tegid seda samaaegselt koos muu Euroopaga. See tähendab siis gregooriuse kalendri järgi kaheksandal märtsil. Aga Venemaal kehtiva Juliuse kalendri järgi kestis sel ajal veel veebruarikuu ja streikivad naised lahkusid oma vabrikutest. Nad marssisid linnas, nõudsid leiba, nõudsid sõja lõpetamist. Ja sellest naiste väljaastumisest. Rahvusvahelisel naistepäeval saigi alguse veebruarirevolutsioon Venemaal mis viis tsaarivõimu kukutamiseni kõigest loetud päevad hiljem. Nii et naiste demonstratsioon oli see päästik ja nende poliitilised nõudmised. Pärast oktoobrirevolutsiooni naistepäevast sai juba riiklik püha, kuigi ta ei olnud veel vaba päev. Alles 1900 kuuekümnendatel aastatel muudeti ta töövabaks. Ainult et selle režiimi tingimustes ega naistepäeva algsest ideest küll palju järele jäänud. See piirdus ikkagi kõlavate kõnedega, mis liideti Nõukogude ideoloogiasse. Ja kogu see sõnum muudeti läbinisti poliitiliseks. Ja propaganda võttis sellest, mis võtta andis. Retoorika oli muidugi ehtnõukogulik, militarismi ja kauni sõnalisus, kõik segiläbi. Räägiti nõukogude naiste väljapaistvatest teenetest, kommunismi ülesehitustöös, kodumaa kaitsmine, suures isamaasõjas, naiste kangelaslikkus rindel, tagalasse, naiste suur panus rahu võitluses rahvaste vahelises pruse edendamises. Pluss muidugi kogu see riiklik butafooria, loosungid, punased nelgid, tänukirjad eesrindlikele, naistöötajatele ja muu selline. Ja seda kõike mitte ainult nõukogude liidus, vaid üldse sotsialistlikes maades. See ideoloogiline seotus oli tugev ja see ilmselt ongi see põhjus, miks naistepäev oli kaua aega eeskätt just kommunistide ja sotsialistide püha. Aga üks asi muidugi on riiklik ideoloogia ja ametlikud sõnavõtud kaheksanda märtsi puhul, no näiteks viiekümnendatel aastatel. Ja hoopis teine asi on see, kuidas naistepäeva tähistamine mugandus igapäevapraktikasse hiljem, seitsmekümnendatel aastatel, kaheksakümnendatel aastatel. No selge on ju see, et heade kolleegide vahel või pereringis ei helistatud nii väga sotsialistliku ülesehitustööd vaid naistepäev, moondus selliseks ebamääraseks naiselikkuse ja emaduse kiitmiseks, ilma erilise spetsiifikat selle tähistamisel saadeti õnnitluskaarte, käidi külas või kadi töökohas, kohvilaud kingiti kommikarpe ja tort, et ja muidugi lilli. Nii et eraviisiliselt ei olegi võib-olla aru saada, mille poolest see erines näiteks kellelegi sünnipäevast või mis tahes muust tähistamisest. Ja hoopiski ei maksa arvata seda, et seejuures oleks meenutatud naistepäev algset mõtet või arutatud sisuliselt mingeid naiste elu ja tööd puudutavaid probleeme. Ma uudishimust otsisin üles hiina aasama etiketi raamatu pealkirjaga käitumisest mis omal ajal päris populaarne. Tahtsin teada, kuidas naistepäeva tähistamist on seal markeeritud ja sain teada järgmist. Seal on öeldud nii. Naistepäeval austatakse naisi kõige per lilledega. Mees ei piirdu sel päeval üksnes kingituste tegemisega oma abikaasale. Siiamaale me näeme, on kõik ootuspärane, lilled ja kingitused aga edasi vaid püüab teda vabastada ka majapidamistöödest. Muide, hea abielumees on alati majapidamistöödel abiks. Selline tore lõik. Hea tahtmise juures võib siin tõesti kuulda kauget kaja naistepäev algsest sõnumist, naiste töö väärtustamine, nende võrdväärsus ühiskonnas, sugudevaheline rollijaotus, solidaarsus või siis minna koguni ajas veel kaugemale ja tõmmata paralleele rahvakalendri naistepühadega, kus naised olid vabad oma igapäevastest töödest või koguni mehed tegid need naiste eest ära. Aga vast ei maksa hakata oletama, kuivõrd see kõik ikkagi tegelikkuses teost. Aga pöörduge tagasi läänemaailma ja selle arengute juurde. Ennist sai juba natuke kõneletud naisliikumisest 20. sajandi alguses. Kuhu jääb naistepäeva sind? Nüüd ma teen väikese ajahüpe teise maailmasõjajärgsesse aega ja püüan visandada selle ajastu naisliikumist teise laine feminismi, nagu seda nimetada võtakse. Loomulikult põgusalt ainult kõige iseloomulikumad jooned. Teise maailmasõja ajal naised teenisid armee abiüksustes tuletõrjes, nad ravisid ja põetasid haavatuid. Täitsid meestest tühjaks jäänud ametikohti. Majandasid üksinda oma perekondi ja kindlasti tagalas olid sama suures ohus näiteks pommirünnakute puhul kui eesrindesõdurid. No loomulikult see kõik andis neile uut laadi jänesekindlust, andis oskust ennast väärtustada. Ja mitmedki nõudmised, mis pärinesid juba varasemast ajast juba 30.-test aastatest, need said sõja aastatel ka seaduseks. Näiteks riigipoolne toetus perekondadele või tervisekindlustus, mida varem mitmes Euroopa riigis ei olnud üldse naistele ette nähtud. Selleks ajaks naisõigusluse oli ammugi välja kasvanud valimisõiguse nõudest. Paljudes maades oli see juba ju olemas tegelikult isegi võib-olla enamikes maades Euroopas. Ja oli saanud ka selgeks see, et poliitiliste õiguste saavutamine on ainult jäämäe tipp. Ja naisi puudutavad murekohad on tegelikult tohutult palju kompleksamad ja tohutult palju mitmekesisemad. Keskne küsimus sõja järel oli muidugi võrdne töötasu sest tohutult suur hulk naisi töötas juba võrdväärselt meestega, aga mitte võrdväärse tasu eest. Valitsused muidugi tõrkusid, moodustati kõiksugukomisjone, mis sageli ei olnud midagi muud kui venitamistaktika aga teema oli igatahes üleval, see ei kadunud päevakorda last. Ja lõpuks seitsmekümnendatel aastatel, seega saavutati erinevalt näiteks nõudest keelata kõik diskrimineerimise vormid mis oli teine suurem naisõiguslaste teema, mida nad vedasid. Aga see küsimus ei liikunud aastakümneid paigast. Kui vaadata üldiselt, siis neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel oli feminismi ja naisliikumise jaoks pigem mõõnaperiood mis on ka hõlpsasti mõistetav, sellepärast et sõja järel inimesed püüdsid ju eeskätt korraldada oma segipaisatud elusid peitsid ennast uuesti järje peale saada, pöörduda tagasi varasema elu juurde, sest tagantjärele see tundus nüüd olevat turvalisuse ja terve mõistuslikkuse etalon. Ja ka paljud naised tunnetasid oma rolli eeskätt emadena. Koduperenaistena nägid vajadust hoolitseda eelkõige perekonna eest, ehkki meenutan, et paljud neist käisid juba täiskohaga tööl. Nendel kümnenditel ju sihiks oli eeskätt majanduskasv pärast sõjaraskusi igaüks soovis head elu kindlustatud muretut elu. Ja need olid need pürgimused, mis tulemusena lõpuks viisid läänes ka heaoluühiskonna loomisele. Aga uus põlvkond kasvas peibumerite põlvkond ja 60.-teks aastateks hakkasid nemad esitama küsimusi elu kohta ühiskonna kohta ja need olid hoopis teistsugused küsimused kui nende vanematel, kes püüdlesid siis eeskätt jõukust, kindlustatust. Aga 60.-te põlvkonnale oli iseloomulik just rahulolematus oma vanemate elulaadiga ja vanemate väärtushinnangutega. Hoopis uued teemad kerkisid esile homoseksuaalsus, patsifist, rahuliikumine ja paljuski see oli niisugune noort vihaste meeste põlvkond just nimelt meeste, sest et naissoost rollimudeleid ju eriti ei olnudki, kellega naised oleksid saanud hõlpsasti suhestuda. Paljud naised olid juba saanud hea hariduse Ülikooliharidusega inimestest, naisi oli juba ligi kolmandik selleks ajaks. Ja nemad nüüd leidsid ennast maailmast, mis oli ikkagi rajatud meeste järgi, kus mees oli leivateenija ja naine oli sõltuv koduperenaine lasi tulid kõvasti töötanud, nad olid omandanud suurepärase hariduse ja avastasid nüüd, et nende võimalused on vägagi piiratud. Täie mõistusega inimene ei saa seda pidada vastuvõetavaks ja loomulikult see ei olnud vastuvõetav. Ei saanudki olla. Kümnendat aastat laiemas mõttes oli ju selline vabastusliikumiste ajastu nõuti kodanikuõigusi, nõuti teisest rassist inimeste diskrimineerimise lõpetamist, seda eriti muidugi USA-s. Külma sõja võidurelvastumise vastu tekkis laialdane rahuliikumine, keskkonnakaitse kerkis aina enam esile ja sellesse suurde pilti subistus orgaaniliselt ka uus tõus naisliikumises. Ja see uus hingamine, see tuli koos feministlik out taritega. No akadeemilises maailmas naised olid endiselt pigem äärealade tegijad. Aga nüüd naisliikumise raames kerkis esile terve plejaad noori feministlikke intellektuaale kirjanikud, filosoofid, ajaloolased. Sheila Tšifris keet milled ja hulk teisi loomulikult nende vaated, nende seisukohad olid erinevad ka erinevas radikaalsuse astmes ja sellest tulenevalt ka nende teosed on vägagi erinevad, aga ühtekokku Nad sõnastasid seda ebamäärast rahulolematust, mis oli selgesti tuntav ja paisuv sel ajal aga millest ei osatud veel rääkida, sest kunagi varem poldud niisugustest asjadest räägitud. Ma olen lugenud mitmeid omaaegsete naisliikumises osalejate mälestusi kus nad kirjeldavad, kuidas need uued autorid ja need uued sõnastamis viisid, mõjusid neile vabastavalt peaaegu ilmutuslikult, võiks isegi öelda. Need kirjanikud lõid ruumi, nad lõid uue sõnavara, milles tekkis võimalus täpsemaks, sügavamaks, reflektsiooniks, selle üle, mida tuleks muuta ja mida üldse soovitakse muuta. Ja üha enam naised leidsid ise oma autentset häält, et paremini mõista oma vajadusi. Ja et neid siis ka ehedalt ja autentselt väljendada. Seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel fookus ka killustus ja see liikus sellistele ulmelise materjale ja elu olulistele teemadele pigem võrdne töötasu, näiteks võrdsed majanduslikud, hariduslikud, juriidilised võimalused, naiste reproduktiivõigused tasustatud lapsepuhkus, naistevastane vägivald, noh, kõikvõimalikud suuremad ja väiksemad ebaõiglased ja ebavõrdsuse, mis ilmnesid igapäevaelus. Ja noh, paraku ikka naiste kahjuks. Ja ühe detailina selles kitsaskohtade rägastikus hakati suuremat tähelepanu pöörama ka naistepäevale 70.-teks aastateks. See juba vabanes oma senisest nishi staatusest ja seda ei seostatud enam niivõrd konkreetse poliitilise ideoloogiaga. Ja naistepäev ühtlasi liikus ka ÜRO egiidi alla, mis loomulikult rõhutas veelgi enam selle noh, niisugust riikide ja ideoloogiate ülest sisu. Ja sellest saigi naiste muredele ja probleemidele pühendatud päev. Ehkki loomulikult nende olukord ja seisund eri maades on väga erinev, seega siis sisult üldinimlik, aga tähistamisviiside poolest lokaalne Kuidas Eestis läks pärast taasiseseisvumist selle uue mentaliteediga kohanemine, noh, seda ilmselt teavad paljud inimesed omast käest. Üheksakümnendad aastad oli niisugune periood, kus naistepäeva kiputiga pilt hakkama põlastama, kuna see assotsieerub tugevasti Nõukogude ajaga ja nõukogude propagandaga. Aga eks need seosed ka hajusid ja enamiku inimeste jaoks praeguseks arvatavasti on tegemist lihtsa südamliku meeldiva pühaga milles iseenesest ei ole mitte midagi paha. Ainult et seos selle naistepäeva sisuga selle tegeliku mõtte ja loomise põhjusega on muidugi nõrgavõitu. Kõrvaltvaatajana mulle tundub, et paljuski läbitakse praegu just neid mõttemustreid ja esitatakse neid küsimusi ja üldse lüüakse neid lahinguid, mis Lääne-Euroopas olid aktuaalsed seitsmekümnendatel aastatel, kaheksakümnendatel aastatel. Ma pean silmas just tavainimese seisukohti ja, ja hoiakuid, need inimesed, kes ei tegele valdkonnaga professionaalselt, vaid noh, mingi lähemalt defineerimata talupoja mõistuse tasemel. Samas keda huvitab ja kes soovib ennast teemaga kurssi viia, siis infot on terve meretäis ja see on hõlpsasti kättesaadav. Kui seda soovi pole, siis ei aita muidugi ka mingi seletamine ja seetõttu ma arvan, et ei olegi põhjust hakata elementaarses üle kordama. Kuigi ajaloolasena on põnev jälgida seda põlvkondade, hoiakute või mentaliteedi muundumist. No näiteks needsamad beebi buumerid, omaaegsed mässajad, maailma parandajad, nii-öelda Woodstocki põlvkond kes nüüd võib-olla paremal juhul imestab, et mida need naised kogu aeg nõuavad, milles nad tahavad ennast vabastada. Noh, vastus on ju ilmne sedalaadi küsimustest. Omad lõivud muidugi tuleb maksta igas ühiskonnas on ju tore küll, kui naistele pööratakse ekstra tähelepanu, aga veelgi olulisem on see, kuidas seda tehakse ja millele fookus suunatakse. Väga silmatorkav, tänapäeval on ju selle tähtpäeva kommertsialiseerimine. See suundumus on muidugi palju laiem, sest ega naistepäev ei ole ainus, kus kaubandus- ja meelelahutustööstus püüavad võtta, mis võtta annab. Kõik need lilled ja maiustused ja kinkekaardid, mille eesmärk on rõhutada tarbimist ja reklaamida head enesetunnet. Sellised näiliselt isikustatud pakkumised stiilis ainult sulle või oh kui ainulaadne sa oled selline tarbijalik muinasjutumaailm, millel on vähe pistmist reaalsete inimeste reaalse ja sisulise väärtustamisega. Aga majandussüsteem on selline ja paljuski inimeste individuaalsed valikud on just sellised. Aga mitte kõigi inimeste, sest mitte ükski tava, mitte ükski harjumus või ühiskondlik hoiak või kirjutamata reegel ei saa siduda inimest sellisel määral, et ta ei võiks neid kõiki kõrvale heita ja jääda täiesti ebakommertslikuks. Küsimus on teadvustamises ja, ja valikute tegemises. No näiteks netiavarustes hulkudes leiab ka alternatiivseid soovitusi naistepäeva veetmiseks. Üks neist jäi mulle eriliselt meelde soovitus uurida ajaloos silma paistnud naisi lugeda nende kohta, mõtiskleda nende võimaluste saavutuste üle. Väga tore, lausa suurepärane. Ajaloolasena kiidan selle tuliselt heaks. Aga eks põhiliselt pakutakse välja, et asjade kinkimise asemel võiks osutada sõbralikke teeneid naistele enda ümber pühendada neile oma aega kiirustamise asemel aeglustada stressamise asemel mõnusasti lebotada. Tegelikult kui sirvida kasvõi sedasama ÜRO tähtpäevade kalendrit, siis sealt leiab veel päris mitu, mis sarnanevad naistepäevale. Näiteks 15. oktoobril on Maal elavate naistepäev. Esimesel oktoobril tähistatakse tüdrukute päeva 11. veebruaril teaduses tegutsevate naiste ja tüdrukute päeva. Ja siis on veel mõned ametitega seotud päevad, sekretäride päev aprillis õpetajate päev oktoobris, et väärtustada töötavate naiste panust mõnes kitsamas ühiskonnaelu valdkonnas. Nii et kui keegi peaks vajama välist tõuget selleks, et naistest hoolida ja seda hoolimist ka välja näidata siis ettekäändeid leiab ikka. Naiste olukorrast ja õigustest rääkides mis oleksid need märksõnad, mis kõlavad kõige sagedamini ja millest arvatavasti on kuulnud iga viimane kui inimene? No kindlasti sooline palgalõhe, kindlasti stereotüübid, klaaslagi, empaatilisemad inimesed, võib-olla nimetaksid ka hoolduskoormust, mis on ju peaaegu alati naiste kanda lähisuhtevägivald naiste ja meeste koondumine erinevatesse ametitesse erialadele kõik need naiste ja meeste positsiooni ja olukorda ja soorolle mõjutavad aspektid, mis muidugi on tegelikult terve ühiskonna probleemid. Kulukad koormavad seejuures. Aga sellele loetelule on ka üks ühisnimetaja ja tegelikult lausa keskne meie tänases jututeemas. Ja see seostub tööga mitte ainult tasustatud palgatööga mitte ainult tööga ettevõtluse või loomingu mõttes vaid laiemalt töö kui mistahes mõtestatud inimtegevus. Ja sellel ma tahaksingi lõpetuseks natukene peatuda, mõeldes eriti just naiste tööle ja töötavatele naistele. See on olnud üks läbivaid punaseid jooni naisliikumises alates algusaegadest sotsialistlikust töölisliikumisest saadik. Naisõigusluse on alati püüdnud väärtustada naiste tööpanust. Ja naistepäev ongi ju eeskätt töötavate naiste tähtpäev. Sest et lõppude lõpuks töötamine kui selline mis tahes vormis, see on ju majanduslikuks aluseks igasugusele ühiskondlikule ja perekonnaelule, kaasa arvatud ka üksikindiviidide vabadus ja sõltumatus. Ja samuti naiste jaoks töö on iseseisvuse ja emantsipatsiooni peamine alustala. See ei vaja üldse pikka seletamist ja seetõttu ma püüangi nüüd lõpetuseks seda lahti mõtestada ühe võimaliku nurga alt. Nii et kõlama jääks. Ma loodan, et rõõmsameelne ja loominguline toon tegelikult minu meelest võiks nüüd kõrvu kihkitada igaüks, kellele läheb korda mõtestatud tegutsemine, isegi kui tal naistest ja naistepäevast on täiesti ükspuha. Ja sõna saab siin kõigepealt loomulikult naine, Śaksa filosoof Hanna arend, üks 20. sajandi olulisi poliitikateoreetikuid muude teemade hulgas, tema mõtiskles ka inimlike tegevuste üle ja ta jaotas need kolmeks. Kõigepealt kogu see raske ja rutiinne töö, mis on vajalik inimese eluspüsimiseks selle kohta ta kasutab terminit, mille ma tõlgiks siin rügamiseks. Teiseks meisterdamine, see on siis asjade valmistamine, kõik see, mida tehakse inimkätega, ega nii kasu pärast kui ka ilu pärast kui ka lihtsalt töörõõmust. Ja kolmandaks, inimlik võime ja võimlik vajadus elada ja tegutseda üheskoos teiste inimolenditega ja samuti üheskoos eelnevate ja järgnevate generatsioonide, aga võtta üle eelkäijate pärandit, anda seda edasi teisendada, seda täiendada, muuta isikupärasemaks selline lakkamatu toimimine vahel tegevuses ja vahel ka tegevuseta. Ja need kolm inimtegevuse liiki rügamine, meisterdamine, toimimine, nendest kokku moodustub selline kõikehõlmav aktiivsus, mida Hanna arend nimetab ladinakeelse terminiga vida aktiiva tõlkes tegus elu. Ja ütleb, et selle käigus midag tiiva käigus luuakse inimkonna ajalugu ja kantakse selle eest vastutust. Igaüks meist iga päev igas paigas naised ja mehed ja lapsed ja vanemad inimesed. Ja et see jutt ei jääks liiga abstraktseks, siis soome uurijal Harri heinalt pärinevad mõned huvitavad kriteeriumid millele peaks vastama ideaalne töö ja lausa punktide kaupa. Esiteks arvestatakse inimese väärikusega inimeste jalandata. Teiseks inimeste Jollutata, vaid talle võimaldatakse teha iseseisvaid otsuseid. Kolmandaks inimesel peab olema võimalik kasutada oma andeid, kasutada oma teadmisi, oskusi, ehk teisisõnu, tema töö ei tohi olla vaesestatud. Neljandaks tegutsetakse teistega koos, tegutsetakse solidaarselt, ilma võistlemata, ilma teisi tõrjumata. Viiendaks, inimene on tööga koormatud õiglaselt ja jõukohaselt, mitte ülekohtuselt. Kuuendaks. Inimene ja tema töö ei ole lihtsalt vahend mingisuguste võõraste eesmärkide saavutamiseks. Vaida inimene saab endast midagi anda, ta saab tunda ennast vajalikuna. Ja seitsmendaks inimest usaldatakse ega kontrollita teda ülemäära. Minu meelest need on ilusad kriteeriumid, sisukad, mõttekad, eluterved, elujaatavad ja väga kasulikud selleks, et mõtiskleda oma töiste tegemiste üle ja ettevõtmiste üle kõige laiemast plaanis nii naistele kui meestele aga eriti vast naistele, kellele mõnikord ju heidetakse ette liigset vähenõudlikkust töötingimuste suhtes tasu suhtes, mille kõige suhtes nendes kriteeriumites pole küll mitte midagi vähenõudliku maailm, kus inimesed ja eriti muidugi naised vaagivad oma töökohti nende seitsme punkti alusel. No minu meelest see on mõttelend väärt. Ma tean, millest räägin sest kasutan neid kriteeriume ka ise ja väga heade tulemustega. Viimati muide siis, kui algasin sellesama saatesarjaga, mis praegu kuulaja kõrvus jookseb ja selle mõtteharjutusega lõpetangi. Milvi Martina Piir tänab kuulamast ja soovib sisukat naistepäeva. Olgu meie kõigi emantsipatsiooni hoitud kasvakkuja küpse kuuse koos meiega, sest rõõmu ja tulu tõuseb sellest igaühele, keda emantsipeerunud naine enda läheduses säilib. Ja mis puudutab neid silmapaistvaid naisi ajaloos. Need, kellega tutvumist siin eespool alternatiivselt soovitati siis naine ajas ulatab abikäe mõtestatud naistepäeva kõigile. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.