Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere, naine ajas on teinud järjekordse tiiru ajaloos ja nüüd hakkab see lõpule saama. Me oleme rännanud läbi rohkem kui 1000 aastat Euroopa ajalugu ja tänasest aga ma jõuangi lõplikult välja lähimineviku 20.-sse sajandisse. Aga lõppu punkti panekuks olen valinud tõtt-öelda päris raske pähkli. See on Simon ovaal prantsuse kirjanik ja filosoof, feministlik kirjanik ja eksistents, realistlik filosoof, väga mõjukas mõtleja naine, kes on jätnud sügava jälje 20. sajandi filosoofiasse ja iseäranis oma kõige tuntuma teosega, teine sugupool. Juba ainuüksi sellest täiesti piisaks varude talle koht ka selles saates mille kokkupanekuks olgu see ka kohe ära öeldud, kasutasin ma seekord teiste abi. Ma osaliselt toetun Piret Põldveri magistritööle kaitstud ülikoolis ja Ahti Arumetsa bakalaureusetööle Tallinna ülikoolist ilma nende abita, et ma oleksin ennast ilmselt oimetuks tõlkinud. Olen neile palju tänu võlgu. Aga Simon vaar haakub saatega veel ühel moel nii-öelda metatasandil selle sarjaga ma olen ju kujutanud eeskätt naiste elusid ja naiste otsinguid läbi paljude ajastut ja ühiskondade. Ja kõik need püüdlused, tingimused, olud, naiste jaoks, kitsendused, eelarvamused ja muidugi ka võimalused. Ja see kõik ongi kesksel kohal ka Simon Tedvaarid loomingus. Ja seetõttu ta sobib ideaalselt just sarja viimasesse saatesse. Ühelt poolt ta on naine ajas nagu kõik eelnevadki üks portree galeriis. Aga lisaks ta annab ka üldistuse ja kokkuvõte kogu saatele. Tema tõmbab joone alla. Simon Plusi kernestiin Marii Bertrand Debu vaar sündis Pariisis üheksandal jaanuaril 1908. aastal. Isa oli jurist, vaba meele individualistlik vaadetega ema François ess pärines rikkast kodan, lase perest ja tema oli vastupidi, väga pühendunud katoliiklane. Nii et kodune õhkkond oli mitte pingeline Vaide pingestatud sellises innustavas ja ärgitavasse mõttes. Simon ise oli intellektuaalselt varaküps, ta jättis oma eakaaslased kaugele maha ja isa oli väga uhke oma targa tütre üle, õhutas teda pima, kiitis tema vaimseid saavutusi. Aga ema soovile käis ta katoliiklikus koolis väga prestiižikas seejuures ja tegelikult lapsena ta oli sügavam, oled usklik. Isegi selline hetk oli õrnas eas, kus Simon soovis nunnaks saada. Aga varsti ta kassas sellest pohist välja ja määratles ennast edaspidi atestina, nii et isiklik usklikus ei mänginud enam rolli tema elus. Ja oma lapsepõlve kohta. Üldiselt ta ise kirjutas hiljem niimoodi oma mälestustes. Kuidas see omapärane õhkkond kodus, et see mõjus vaimule stimuleeriv alt ja et see vaimne ja intellektuaalne erksus see paljuski määraski ära selle, et temast sai filosoof ja mõtleja. Esimese maailmasõja tõttu perekond sattus. No mitte just vaesusesse. Aga siiski, nad kaotasid üsna palju oma jõukast keskklassi eluviisist ja sellega koos purunesid ka mitmed kodanlikud ettekujutused, mis enne võib-olla mõlkusid vanematel meeles näiteks tütre seisusekohane abielu või õieti misse seisustest siin enam juttugi oli, sest et koos esimese maailmasõjaga purunes ju kogu see maailmapilt. See oli ikkagi väga põhjalik ühiskondlik murrang ja samuti ka vaimne murrang. Ja nagu iga murrang sulgeb teatud võimalusi, aga samas ka avab uusi. Sellel ajal prantsuse naistel juba oli lubatud astuda ülikooli ja Simoniga tahes, haaras rõõmuga sellest võimalusest kinni, see sobis talle. Tal oli kalduvused ja võimed akadeemiliseks tegevuseks. Nii siis ta õppis matemaatikat, õppis kirjandust, keeli ja siis veel Sorbonnis filosoofiat. Oma väitekirja ta kirjutas Lionitsist, kuidas teda kaitses 1925. aastal, siis ta oli kõigest üheksas naine, kes oli selleks ajaks Sorbunnis kraadi saanud teaduslikku kraadi kõigest üheksas. Ja oma õpingute ajal. Simon tutvus ühe kaastudengiga. See oli keegi Shan pool sortrii nimeline noormees, selline pisikest kasvu üldse mitte nägus. Aga kellest sai Simonile eluaegne mõttekaaslane ja partner. Ja loomulikult ka üks sajandi tuntumaid filosoofe, nagu Simon Tübar isegi. Aga esialgu see oli veel tulevik. Pärast ülikooli lõpetamist Simon töötas õpetajana erinevates lütseum ides, meie mõistes vastad gümnaasiumi tasemele ühtekokku siis umbes tosin aastat. Aga samal ajal ta täiendas ennast, luges, tegeles mõningate poliitiliste küsimustega, õpetas, sõlmis erinevaid suhteid Sartri kõrval, seal oligi erinevaid partnereid üldse selles ringis, kuhu siin moonde Püvaaria, Jean-Paul Sartre kuulusid selle sees ja ümber tiirles igasugust rahvast, tudengeid ja kõikvõimalikke loomingulisi inimesi. Mõlemast soost suhted kujunesid seal üsna vabalt risti ja põiki selle seltskonna sees ja, ja ka väljapoole ja ka ülesoo piiride erinevad kombinatsioonid. Sellel ajal Simon alustas ka kirjutamist ja tema esimene romaan rääkis mehe ja kahe naise vahelisest armukolmnurgast. Selle aluseks oligi tema endaja sortry suhted kahe tudengineiuga, kellest raamatus sai siis üks tegelane. Pilasega noore tütarlapsega seoses tal tekkis ka suur pahandus, neiu ema nimelt kaebas kooli juhtkonnale, et õpetajanna olevat tema tütre eksiteele ahvatlenud. Noh nagu see viisakas sõnastuses kõlab õieti kyll ka sellel tütarlapsel olid suhted nii Simoniga kui šanboolsartriga. Aga konkreetse kaebuse tagajärjeks oli see, et Simoni õpetaja litsents peatati. Ja seda enam ei taastatudki. Simon ise ei taotlenud seda, sest selleks ajaks ta oli juba piisavalt tuntud kirjanik ja ta võis elada oma honorari idest. No tuntud on muidugi ka tema suhe Ameerika kirjaniku Nelson algreeniga kelle järgi ta samuti vormis tegelaskuju ühes järjekordses romaanis pealkirjaga mandariinid. Sellest tuli ka suur skandaal, sest Algren pani kangesti pahaks, et Simon nii avameelselt kujutas nende intiimsuhteid. Samas aga selle raamatu gaasimonsai Concordi kirjandusauhinna, mis oli kõige kõrgem Prantsusmaal. Et need kaaslased tal tulid ja läksid, aga Sartre jäi sortriga, nad olidki eluaegsed tort, notarid üle 50 aasta kuni mehe surmani. Nad ei abiellunud kunagi, nad ei elanud koos, neil ei olnud ühist majapidamist, kummalgi ei olnud ka lihaseid, lapsi. Ja üldse see suhe erines täielikult oma ajastu kodanlikust standardist ja muidugi tõi kaasa ka tüütud ja ebaadekvaatsed tähelepanu. Aga nüüd vast me oleme nende kõditavate seikadega ühele poole saanud ja, ja võime minna asja juurde. Sest eeskätt Simon vaar ja see on poolsaart olid ju mõttekaaslased, nad olid vaimsed partnerid. Nad alati lugesid vastastikku teineteise kirjatöid käsikirju, arutlesid nende üle, vaidlesid nende üle. Ja sellega nad valmistasid ka praegustele uurijatele paraja peavalu. Tegelikult, sest tagantjärele on päris keeruline kindlaks teha, mil määral nad ikkagi teineteist mõjutasid. Iseäranis just oma eksistentsi jalismi alastes töödes. Ja kaua aega jäigi Simon sortry varju täiesti teenimatult. Seejuures leiti, et sortry mõju on nii tugev, et Simoni ei saa lugeda iseseisvaks mõtlejaks. Simon muide ise ka ei nimetanud ennast filosoofiks, vaid kirjanikuks, kes kasutab oma loomingus filosoofilist analüüsi oma Esseedes oma romaanides. Sest tema jaoks ei olnud tähtis mitte niivõrd teooria kui just isiklik kogemus. Näiteks ta vältis liiga abstraktset keelekasutust, sest tahtis, et tema tekstid oleksid vahetud, et need oleksid mõistetavad. Et lugeja võiks kergemini suhestuda autori mõtetega. Ja need tema valikud arvatavasti olidki siis põhjuseks, miks esialgu tema filosoofilist panust ei kiirustatud tunnustama. Tõepoolest, sellel ajal ju peeti ka filosoofia ülesandeks eelkõige süsteemide loomist selliste kõikehõlmavate filosoofiliste süsteemide loomist ja seda ja Simon tõesti ei teinud. Tema soov oli väljendada reaalset elu, see on ambivalentne, see on ebaselge. Selles ei ole juttugi, et kehtiks mingi universaalne süsteem. Ja sellisel juhul kahtlemata sobib kirjanduslik vorm näiteks essee hoopis paremini kui filosoofiline traktaat. Aga 1900 üheksakümnendatel aastatel uue põlvkonna uurijad ja biograafid on hakanud vaatama uudse pilguga Sid moondevaaripärandit ja praeguseks ei kahtle keegi tema panuses 20. sajandi filosoofiasse koos sardriga. Nad toimetasid kirjanduslikku ajakirja modern, mis tähendab moodsad ajad. Nad esinesid sageli koos, pidasid koos loenguid, ettekandeid ja nendel avalikel esinemistel muide tuli ette ka veidraid olukordi näiteks küsimused Saarterile, mis kuulajate poolt esitati, need käisid tema töökohta tema mõtete kohta tema väidete kohta. Ühesõnaga need olid teemakohased, arutleti filosoofia üle. Aga Simontide vaar pakkus huvi eeskätt oma eraeluga, mida ta ju jagas tollesama Saartriga, kes istus sealsamas loenguruumis koos temaga ja kellega koos ta oli just äsja rääkinud eksistentsi jalismist, arutlenud inimliku vabaduse üleinimlikke valikuid, võta üle ja küsimused tulid, kui tulid hoopis tema suhete ja eraelu kohta. Kui seda seeni silme ette manada? No ma ei tea, see on midagi nii pentsikuted selle väljakandmiseks vist peabki olema filosoof. Aga nüüd ma tõesti juba kibelen minema Simon vaari põhiteose juurde tema teise sugupoole juurde, mis ongi ju tänase saate kese. See avaldati Prantsusmaal 1949. aastal. Seega tänavu on 70. ilmumisaastapäev veel üks lisapõhjust sellest rääkida. Seda teost on peetud üheks kõige mõjukamaks finistlikuks tekstiks 20. sajandil üldse ja kohe ilmudes juba see tekitas ka korraliku kõmu seda nimetatud lausa revolutsiooniliseks kuna see lahkas niisuguseid teemasid, millest avalikkuses ei räägitud nagu naise seksuaalsus, naise olukord ühiskonnas, kus domineerivad mehed, tema allasurutuse põhjused ja mehhanismid, mis seda loovad. Simon ise nimetakski seda Esseeks, kuivõrd ta määratles ennast kirjanikuna, mitte filosoofina, nagu ma rääkisin. Ehkki originaalis on see niinimetatud essee rohkem kui 1000 lehekülge pikk. See on särav teos. See on väga paljukihiline, väga põhjalik, tõsine, filosoofiline ja kirjanduslik saavutus. Aga samas ta on ka hõlpsasti loetav ja kaasakiskuv, sellises heas selges kirjanduslikus stiilis, nii et tõsine lugemissoovitus. Seda enam, et mul ei ole ju lootustki anda sellest siin ja praegu pädevat ülevaadet, lihtsalt raamatu maht ja eriti sellesisuline kaalukusse. No ei võimalda seda mitte kuidagi. Aga ma tõstaksin esile kolm kõige kuulsamat formuleeringut teises sugupooles. Need on aastakümnete jooksul iga mõeldava nurga alt, sajad hilisemad autorid on neid analüüsinud, on nendele ehitanud oma konstruktsioone. Neile viidatakse igat masti feministlikes teooriates, psühhoanalüütilistest, postmodernset ja nii edasi teooriates. Nii et aja ja ümberlükkamis proovi on nad kindlasti auga läbi teinud. Ja esmalt Simon vaar ütleb, et naine on teine. Ja sellest siis ka see teose pealkiri teine sugupool. Pealiskaudne loogika ütleb, et pooled peaksid olema võrdväärsed pool ja pool annavad kokku terviku. Aga sugude reaalsuses paraku selgub, et mees on tunduvalt rohkem kui pool. Ja naine siis kah midagi. Mees on etalon, naine on kõrvaline, teisejärguline, Meiega võrreldes madalam, halvem, puudulik, mitte päris inimene, vaid kuidagi nurja läinud või hälbinud. Ja Simon kirjeldab, kuidas patriarhaalsus ühiskonnas naine on alla surutud, on madaldatud. Ta näitab, kuidas halvemus avaldub kõikjal alates riiklikest struktuuridest, alates seadusandlusest kuni igapäevahoiakuteni või pisikeste koha kätte näitamisteni välja. Selliste väikeste asjadeni, mis on muutunud nii enesestmõistetavaks, et neid peaaegu ei märgatagi. Ja mis on eriti oluline. Simon toob esile selle olukorra süsteemsuse. See ei ole juhuslik. See ei ole erandlik, see ei ole kogemata niimoodi juhtunud. Ei ole nii, et kuskil on üks suur paha mees, kes võtab kätte ja otsustab, et naistega on nüüd nii vaid et see olukord on tingitud sotsiaalselt ja ajalooliselt, et teatud ajaloolised protsessid on viinud selleni, et ühiskondlikus teadvuses on kujunenud selline hierarhia, mis soosib mehi naiste arvelt. Mees on inimese sünonüüm, nagu paljudes keeltes ju ongi, tema päralt on maailm, tema domineerib ühiskonnas ja naine on tema suhtes teine. Selline kaksikjaotus on inimene ehk mees. Ja siis see teine. Ja nüüd, kui on juba maalitud selline pealtnäha üsna lohutu pilt siis mõtlev inimene loomulikult küsib, miks see nii on. Et kuidas see on niimoodi läinud. Ja siin ma jõuangi Simon tume vari teise sedastuseni, mis arvatavasti ongi kõige tuntum, kõige kuulsam, lausa põhjapanev. Ta kirjutab, naiseks ei sünnita, vaid saadakse. Ja siit saabki alguse see tuntud vahetegemine või lausa kurikuulus, kuidas kellelegi bioloogiline, sugu ja sotsiaalne sugu Inglise keeles seks ja tsenter. Ma püüan hästi lihtsalt kokku võtta, mida Simon sellega mõtleb. Niisiis tema väide on, et see, kuidas inimese keha mõistetakse, kuidas seda tõlgendatakse see määrab oluliselt ära inimese eksisteerimise tingimused ühiskonnas ja vahel lausa ka eksisteerimise võimaluse või võimatuse. Iga inimene on bioloogiliselt kas meessoost või naissoost. Ma ütlen vahele, et teise sugupoole ilmumise ajal ei arutletud soospektri üle ja seetõttu seda siin ei leidu. Niisiis kas mehed või naised, kelle kehad loomulikult on teatud määral erinevad anatoomia osas talitluse osas, samas aga need bioloogilised tõigad iseenesest ei sea mingeid tingimusi selle kohta, kuidas konkreetne indiviid oma eksistentsi korraldab. Et neid järeldusi loodus ei tee, vaid need teeb see ühiskond ja kultuur, kuhu inimene juhtub sündima. Ja Simon, kui ta räägib naise ajaloolisest kingitusest siis ta rõhutabki küsimuse all pole mitte niivõrd naissugu, millesse sünnitakse vaid need sotsiaalsed konventsioonid, milles naine ollakse. Loodusel või bioloogilisel sool on täiesti ükspuha, kas inimene kannab pükse või seelikut või saab üldse ilma läbi kas ta keerutab mõõka või keerutab vokiratast, kas ta hooldab lapsi või hooldab autosid, kes on ülimuslik ja kes seisab madalamal. Aga kultuuril ei ole sellest ükskõik. Ja niimoodi ühiskonnas luuakse keerukas sotsiaal-kultuuriline tähenduste süsteem. Selline süsteem, mille raames näiteks leemekulbi liigutamine või mootori putitamine muutuvad omamoodi soo tunnusteks just sotsiaalseteks, soo tunnusteks. Ehk siis lühidalt kokku võttes. Loodus määrab, mida meie kehad saavad teha ja kultuur määrab, mida need kehad tohivad teha. Need kaks kategooriat, bioloogiline sugu ja sotsiaalne sugu et just nende vahekord pakkuski moonde biovaarile erilist huvi. Et kui inimese sugu on nii suures ulatuses sotsiaalkultuuriline konstruktsioon, kui see on määratud kollektiivi poolt, millesse indiviidi satub juhuslikult me ei saa ise valida, kuhu me sünnime siis kas üksikisikul üldse on selles midagi kaasa rääkida, kas tal on oma sooidentiteedi suhtes agentsus nagu seda väljendatakse filosoofilises kõnepruugis? Simon ei püüa sugugi lahutada bioloogilist keha ja teiselt poolt seda sotsiaalset tähendust, mida sellele kehale omistatakse aga filosoofina eksistentsi jalistina. Ta lisab siia vabaduse idee ja kirjutab, et inimene eksisteerib maailmas kahel viisil. Esiteks subjektiivselt, see tähendab, et ta on teadvusega olend. Eto loob iseennast, et ta realiseerib oma vabadust läbi iseenese. Aga samal ajal on ta maailmas olemas ka objektiivselt. See tähendab, et ta on objekt teiste jaoks. Ja sellisena inimene sõltub teiste poolt loodud tähendustest nagu näiteks igasugused poliitilised või majanduslikud korraldused, usulised, kultuurilised, mis iganes muud süsteemid mis muuhulgas siis käivad ka tema kehalisuse ja soolisuse kohta. Ja iseäranis silmatorkavalt just naise kehalisuse kohta kus bioloogilisest erinevusest tuletatakse terve selline rõhuv ja allasuruv ühiskonnakorraldus, mis püüab naisele keelata just nimelt subjektsust seda esimest ja esmast maailmas eksisteerimise viisi. Ehk teisisõnu keelab naisele vabadust. Ja nüüd ma jõuangi kolmanda formuleeringu juurde, see on mõistepaar, transtendents ja Imanents. Kõlab keeruliselt, ma tean. Aga tuleb ära kannatada. Trans tendents on mõiste, mis kuulub vabaduse juurde. See tähendab, et tulevik on avatud. Võimalused on määramatud ja inimene liigub takistamatult nende suunas. Ta otsib, püüdleb, valib, seikleb, avastab, muutub. Ühiskonnas mõistetakse seda kõike eeskätt kui meessoo privileegi või pärisosa. Vastandmõiste on Imanents ja see tähistab kõike, mis on maine korduv, tsükliline iseendas kinni tardunud objekt, mis ei uuene, mis on alati üks ja see sama ilma loovuseta, ilma vabaduseta. Ja seda kõike püüab ühiskond peale suruda naisele tardumus Ühe taolisus isiku päratus selle arusaama järgi mees kogeb ennast trantsententselt, vabana ja teadlikuna sellest, ta tegutseb endast väljapoole. Ta loob, ta rajab midagi uut, paneb ennast proovile, riskid ületab ennast. Aga naine on lihtsalt naine. Ta on ilma individuaalsus etta, ilma iseseisva idenditeedita. Ta samastub oma sooga. Samastub oma olukorraga, ta on seotud, selle külge, ei muuda, seda. Ei muutu ka ise, sest tulevik puudub. Ja sellega koos puuduka vabadus. Niisiis Simon näitabki, et patriarhaalne ühiskonnakorraldus on naise suhtes rõhuv just selle tõttu et see takistab naise ligipääsu transtendentsile. Ehk teisisõnu eitab naise vabadust ja keelab talle seda. Niisiis, teine sugupool näitab, et naise ja mehe erinevus on eeskätt kultuuriline ja sotsiaalne ja sugugi mitte olemuslik. Ja näitab ka, kuidas bioloogilisi tõsiasju, neid väheseid kehalisi erinevusi kasutatakse ära selleks, et luua ebavõrdset süsteemi, kus naised siis sunnitakse kehvemasse seisu. Ja Simon vaal kirjutab, et niisugune allasurumine saab võimalikuks seetõttu, et inimesed on üksteisest sõltuvad kõik inimesed, olenemata soost. Samas see vastastikune sõltuvus ei pea tingimata olema ka hierarhiline, selline, kus ühed haaravad endale paremusi teiste arvelt, jättes teised, ilma seesama sõltuvus, seesama vastastikune ära rippumine. See teisest küljest ju ka võimaldab niisuguste suhete loomist, kus mõlemad pooled on partnerid, kus mõlemad on subjektid kes siis tunnistavad teineteise erinevust, kus teineteist kogetakse vabadena vabade indiviididena, kes on võrdväärsed oma eksistentsist mis on ju ühtlasi ka sõpruse ja armastuse aluseks, nii et see valik Simoni järgi on iga indiviidi enda langetada. Mis omakorda tähendab ka seda, et tulevik ei ole ette ära otsustatud. Sest maailm on ju täis inimesi, kes alles peavad seda tingima. Vaari tähtsus seisnebki just selles, et tema oli esimene, kes analüüsis soolist keha fenomenoloogiliselt. Ja ta lõi ka vajalikku sõnavara, et me üldse saaksime rääkida sotsiaalsest konstrueeritusest nendest sotsiaalsetest pris maadest, noh, mille läbi siis erinevad soolisused omandavad kõik need tähendused, mis neil teatud ühiskonnas on, mille kaudu neid mõtestatakse. Ta seletab, ta põhjendab neid tähendusi, ta näitab, et need on ajalooliselt tingitud. Ta analüüsib naiste kohta maailmas, näitab ka võimalusi edasi liikumiseks. Ühesõnaga tema teos on kompaktne, see on sihipärane püüdlus mõtestada naise eksistentsi maailmas ajaloolises perspektiivis ja anda sellele filosoofiline mõõde. Kahjuks aga kõik need head omadused eestikeelses tõlkes ei ole küll sugugi säilinud. Mingil teadmata põhjusel on autoritekstiga ümber käidud täiesti meelevaldselt, tõlge on originaalist umbes poole lühem. Ära on jäetud terveid peatükke lõikekas tervikuna või osaliselt, neid on suvaliselt ühendatud, kohati puuduvad üksikud laused või on neid lühendatud kokku liidetud, ümber tõstetud kusjuures need välja jätta, et ei ole ka kuidagi tähistatud. Tekst jookseb täiesti ühtlase voona ja ei ole lisatud mitte mingit kommentaari ei tõlkijate poolt ei toimetaja poolt. Et põhjendada, seletada, viidata kust ja miks midagi on kärbitud. Miks sellised valikud on üldse tehtud ja tulemuseks on kaos. Asi on selles, et autori kavatsus jääb segaseks eestikeelses tõlkes, osa teksti muutub isegi lihtsalt mõttetuks. Ja sellest on seda enam kahju, et originaalis on tegemist akadeemilise tööga, see on rahulik, see on tasakaalukas. Seal on arvukalt näiteid loogilise ülesehitusega igakülgselt põhjendatud. Näiteks seal, kus autor rõhutab naiste rolli ajaloos nende ajaloolist panust, Need osad on tõlkes lihtsalt kaod, siis samas, aga kõik pahurad kirikuisad oma sapiste märkustega Naissoo aadressil, need on kõik kenasti sisse jäetud. Naise seksuaalsuse väljendustest on maha nuditud kõik peale abielu, eneseteostusest ja tegevustest on alles jäänud ainult pereelu. Ja kõige halvem on see, et lugeja jaoks läheb mõte, sidusus kaotsi. Lähevad kaotsi ka autori diskussiooni partnerid, kellega ta polemiseerida. Ja ma ei teagi, kuidas seda nimetada, see on täiesti lubamatu oma valitsemine autori teksti kallal, tema reputatsiooni kahjustamine lausa, ma ütleksin, sest et pigem jääb mulje, nagu selle oleks kirja pannud mingi udukuduja, mitte tõsiseltvõetav mõtleja. Ühesõnaga, akadeemiline sigadus. Aga see läheb kirjanduslukku kahjuks. Vanemas eas Simon deebeevaar kirjutas jätkuvalt nii filosoofilisi esseesid kui ka ilukirjandust, romaane, lühijutte, näidendeid, lisaks ka reisipäevikuid, lisaks ka mitu autobiograafiat temaatiliselt. Tal ei ole vahet ilukirjandusel ja filosoofilistel töödel, sest samad teemad, mis on ta filosoofilistes kirjutistes nendega ta tegeles ka ilukirjanduses. Indiviidi vabadus, enesemääramine, valikuvõimalused, surve all olles või kriisiolukordades. Vastutus loomulikult sotsiaalsed sidemed, vananemine, eesti keeles temalt kahjuks küll on väga vähe ilmunud, peale selle ära nuditud teise sugupoole raamatukogu kataloogi järgi vaatasin, et ainult üks romaan 60.-te aastate keskel oma filosoofia ajakirja, mille nad kunagi sortriga koos asutasid, seda Simon jäi toimetama kuni oma elu lõpuni teiste kirjatööde kõrvalt. Seitsmekümnendatel aastatel ta osales naisliikumises, tegi kaasa mõnedes poliitilistes väljaastumistest aga peamiseks jäi ikkagi kirjatöö. Ja loomulikult tema teosed kannavad oma kirjutamise pitserit ka seesama teine sugupool. No mis on ka täiesti loomulik, see on ju kõikide autorite ja kõikide teoste puhul niimoodi arukas lugeja võtabki seda arvesse. Aga isegi need vahepeal möödunud aastakümned ei vähenda kuidagimoodi Simoni mõtete aktuaalsust. Need on endiselt väga huvitavad, ta on intellektuaalselt köita ja inspireeriv autor. Ta pakub nii mõistusele kui südamele. Et omajagu ka kahju, et pidin sellest siin tegema nii kokkusurutud ülevaate, nii lihtsustatud ülevaate oma viimastel eluaastatel pärast Shan pool sortry surma, Simon deebeevaar toimetas ja avaldas ka osaliselt endaja sortry kirjavahetuse. Sellel on ka päris suur kultuurilooline tuss, sest see peegeldab ju selle omaaegse kirjandusliku ja filosoofilise seltskonnaelu ja suhteid ja muuhulgas ka nende omavahelisi suhteid. Ta ise suri 1986. aastal ja mõlemad nad sortriga on maetud Pariisis Monternassi kalmistule. Ütlesin ennist, et Simon vaar pärandas meile sõnavara, mille abil rääkida sotsiaalsetest normidest mis kehtivad siis vastavalt ühele või teisele soole. Ja ma kasutaksingi tema trantsendentsuse ja ilmanentsuse mõiste baari kasutaksin siis selleks, et kogu see saatesari, kõik need 18 naist ajas kokku võtta. Aga tuletame nad kõigepealt meelde. Esimene oli eradev onlansberg, kes kirjutas oma sõbratari telemaailmaentsüklopeedia ja ta tegi seda ajal, kui naistele polnud õieti rääkimistki ette nähtud. Siis et rota Tiisalerna, kes ravis naisi ja õpetas neid oma tervist hoidma. Helene Kotoner, kes pani oma elu kaalule selleks, et aidata Ta õigus pärast kuningannat. Ann Clifford seisis oma õiguste eest, jäädvustas oma elu kirjasõnas ja kunstis. Ida Faizer reisis mitu tiiru ümber maakera ja nägi selle kõige eksootilisemaid nurki Merja ning mõistis liikide arengut sügavamalt kui keegi teine, tema kaasaegne, Margareetas taif ise eluaeg ratastoolis, aga ometi ta kinkis meile kõigile tükikese lapsepõlve. Käidi karu näol. Merili Vicky, kes pikendas inimkonna evolutsiooni miljoni aasta võrra. Kassija keeldus saamast keisrihinnaks ja selle asemel otsis elus vaimset kirgastumist Beatriitsitud ja luuletas armastusest armastusest mehe vastu. Ja tegi seda niimoodi, et see kõlab üle sajandite. Kristiin tõbi saan polemiseeris oma ajastu kõige helgemate peadega ja kaitses otsustavalt naiste väärikust. Vanad sead ikka Taani kõrgaadliku armuke elas siiski iseseisvat ja tarmukad ärinaise elu. Rachel ris. Tema tegi tipptasemel karjääri kunstnikuna. Mary vöötlimontagi tutvustas eurooplastele rõugete vastast kaitse pookimist. Volvo kasutas oma nutikust selleks, et ennast elus järje peale aidata. Florence Naidingeil päästis tuhandeid elusid ja algatas reforme, mis päästsid veel miljoneid. Maria Montessori aitas ühiskonnal teadvustada laste mõttemaailma ja hingeelu. Ning viimaks Psy moonde Püvaal kes mõtestas naiseks olemise kogemust ja tähendust. Nii nagu mitte keegi enne teda ei olnud seda teinud. Traditsiooni murelike rahustuseks ütlen veel seda, et nendest 18-st naisest 11 oli ta seaduslikus abielus kaks elasid kloostris ja ainult viis jäid vallaliseks kas oma töö tõttu või ka tervise tõttu. Ja ühtekokku need 18 naist tõid ilmale vähemalt 42 last. Vähemalt nii palju, kui on teada, ma lugesin nad ekstra ära, aga tegelik arv on ilmselt suurem. Siiski, see ei ole üldse peamine, vaid peamine on hoopis see, et kõik need naised püüdlesid välja Emonentsusest mis oli ühiskonna poolt neile ette nähtud. Mitte püüelda, mitte kippuda kuhugi, püsida oma köögis, püsida oma võõrastetoas. Aga nad langetasid oma valikud ja võtsid vastutuse selle eest, mida nad olid valinud. Ainult nemad ise teavad, mis oli selle hind, kui palju nad kogesid halvakspanu, hurjutamist, kriitikat, naeruvääristamist, tagasihoidmist, kõikvõimalikku maha vaigistamist, otsest põlgust, madaldumist, tõrjutust ja üldse mitte sellepärast, et nad oleksid olnud rumalad või saamatud või juba ette ebaõnnestumisele määratud vaid lihtsalt seetõttu, et nad olid naised. Ja selles ju õieti ongi kogu asja iva. Et mitte öelda traagika. Mitte sellepärast, et erakordse saatuse teostamiseks peab omajagu pingutama vaid sellepärast, et tavalise normaalse iseseisva vaba elu eest tuleb mõnikord võidelda viimse piirini. Ja seda nii tühisel nii kõrvalisel põhjusel nagu kuulumine teise sugupoolde. Neid saateid tehes mul on tavaks kujutada ette ühte väikest tüdrukut. Ma ei tea, kes ta on või kus ta on. Aga ta kindlasti on. Ja ta kuulab nende naiste lugusid, naiste hääli, mis tulevad temani läbi aja, elab neile kaasa, tunneb neile kaasa. Ja usutavasti ta mõistab, millest need lood tegelikult räägivad. Millest üldse kõik maailma lood räägivad, olgu kirjandus, olgu ajalugu mis tahes võimumängude, mis tahes kiremöllu pinnal. Me seisame silmitsi oma kingitusega. Ajalised surelikud olendid peaaegu alati hirmul jängistuses sest tundub, et kõike on liiga vähe ja alati on kiire ja aeg kaob. See ei ole nii. Aeg jääb, meie kaome aga selle lühikese ajaloolise hetke vältel. Me oleme olemas ajalooliste isikutena, kes mõnikord tõsi püüavad nii kangesti olla mehed ja naised, et unustavad olla inimesed. Ja ma loodan nii väga, et see hüpoteetiline laps, et see kujuteldav väike tüdruk mõistab, et kõik need lood käivad ka tema enda kohta. Ja võib-olla ta siis suudab hõlpsamini vältida seda imonentsuse lõksu, seda mõttetuse tunnet, tühist, tähenduseta eksistentsi mille poole alatasa tundub, et põrand on kaldu. Ja ma mõtlen, et kui naine ajas on suutnud seda kriipsu võrragi teadvustada siis see ongi ühe inimese võimete piir. Mul jääb üle tänada kuulajaid. See sari on saanud lausa ülivõrdelist tagasisidet, siirast tänumeelt, täiesti võhivõõrastelt inimestelt lausa vaimustust, taevani kiitmist. Ma ei teagi, kas sellega on võimalik kunagi harjuda, igatahes minu hämmastus kestab endiselt. Aga sellest hoolimata või just selle tõttu. Ma luban, et naine ajas jätkub. See on ju vähim, mida ma saan teha oma kuulajate heaks. Mitte küll kohe ja isegi mitte varsti. Aga kindlasti juba suvel tulevad uued saated ja ka senised on järelkuulatavad vikerraadio kodulehel. Nii et Milvi Martina Piir tänab kõiki, kes on saatele kaasa elanud ja seda hea sõnaga meeles pidanud. Ja praegu jääme uue alguseni uute, huvitavate, põnevate inspireerivate naisteni, ajas. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.