Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja tere. Alustan sellise küsimusega ja mida peaks tegema 19. sajandil üks noor naine, kui ta soovib töötada alal, mida ei ole üldse olemaski? Või täpsemalt ta küll on, aga väga madalas, väga põlastusväärses vormis kõige räpasem, kõige mustema teenija töö kujul. Kui me ütleksime, et see tarmukas daam võtab kätte ja loob endale ise töökoha ja siis me sellega küll alahindaksime teda kõvasti. Tegelikult lõi ta terve elukutse terve professiooni, terve teadusala. Niisiis tänane naine ajas on Florence snaidingeil inglanna, kes pani aluse kaasaegsele professionaalsele meditsiini õendusele. Florence Naidingeel sündis 1820. aastal, 12. mail. Oma eesnime sai ta oma sünnilinna järgi, see on Firenze linn Itaalias inglisepäraselt Lorenz. Juba aasta hiljem, vanemad kolisid tagasi Inglismaale ja tema perekond olid jõukad maaomanikud lugupeetud, heade seltskondlikke sidemetega aga samas ka küllaltki liberaalsed ja kommunistlike vaadetega inimesed või vähemalt isa. Haritud muidugi jaa, Lorenz koos õega saidki hariduse oma isalt ja koduõpetajanna teelt eriliselt tugev, ta oli muide matemaatikas. Kui vaadata tema noorpõlvepilte, siis ta oli kena, sale, graatsiline neiu, tumedate juustega, tõsise ilmega samas väga võluva naeratusega. Niimoodi on teda kirjeldatud. Umbes seitsmeteistkümne aastaselt olevat ta esmakordselt jõudnud sellisele sisemisele äratundmisele, et tema soovitus pühendada oma elu teiste inimeste eest hoolitsemisele teiste inimeste abistamisele. Ja konkreetsemalt see soov siis kanaliseerus haige põetamisse. Vanemad olid sellele väga vastu hoolimata kogu oma üldisest liberaalsusest. Esiteks oli ju täiesti ennekuulmatu see, et heast jõukast perekonnast neiu käiks tööl. Ja veel vähem käiks tööl väljaspool kodu veel vähem sellisel madalal halvasti makstud tööl mida tegelikult tegid ju ainult vaesed naised, Klesed näiteks kellel tõesti ei olnud mingit muud võimalust enda elatamiseks. Ja üldse personal sellistes asutustes haiglates, plaatsarettides, orbudekodudes, hooldeasutustes, personal oli asjatundmatu ilma väljaõppeta hoolimata sageli ka alkoholilembene korrumpeerunud mõnel pool näiteks põetaja tööle määrata isegi prostituute, et see oli siis mõeldud neile karistusena või, või korrale kutsumisena ja lisaks ka kõik need võikad, vaatepildid, mida tolleaegset hospitalid ja, ja vaste haiglat kusid. Mulle meenus siin üks ammu loetud novell Anton Tšehhovi pilt pealkirjaga palat number kuus. Ma sirvisin selle üle. Seal autor kirjeldab noore arsti muljeid, kuidas ta saabub oma esimesse töökohta ühes kauges provintsi haiglas. Ja tsiteerin palatites koridorides ja haigla õues oli haisu pärast raske hingata. Haiglatöölised põetajad ja nende lapsed magasid palatites koos haigetega. Kaebasid, et tarakanid, lutikad ikka niigi, hiired ei lase elada. Kirurgilises osakonnas ei kadunud roostõbi. Kogu haigla kohta oli ainult kaks skalpelli ja mitte ühtegi termomeetrit. Vannides hoiti kartuleid. Ülevaataja, teine velsker röövisid haigeid. Linnas teati hästi seda korralagedust, ühed vabandasid seda sellega, et haiglas lamavad ju ainult lihtlinnased ja talupojad, kes ei või nuriseda sest nad elavad kodus veel palju halvemini. Teised ütlesid, et linn ei suuda head haigemaja ülal pidada, tänu jumalale, et on Haltki olemas. Ühesõnaga, üldise arvamusega kohaselt see kõik ei olnud noore õrna tütarlapse silmade jaoks kombed, seltskondlik meelelaadse kõik rääkis selle vastu ja kloorenskaa aktsepteeris seda keeldu vähemalt esialgu. Selle otsustava sammu oma kutsumuse poole, selle Lorenz astus mõned aastad hiljem ema ja poolt, see põhjustas suurt pahameelt ja nördimust, mis üsnagi mürgitas nende kodust õhkkonda. Kuigi esialgu ei olnud ju tegelikust haige toetamisest veel üldse juttugi. Aga Florence, pima ta hankis arstiteaduslikke teoseid, toetamise käsiraamatuid, niivõrd kui neid üldse tol ajal eksisteeris ja haris ennast, ettevalmistus niimoodi oma elukutseks ise siis pidevas perekondlikus opositsioonis. Ja muuhulgas ta andis nüüd rikku, ei sõna ühele kosilasele, kes oli temaga väga kannatlikult kurameerinud tervelt üheksa aastat, aga nüüd kahjuks tema lootused luhtusid, siis jäädavalt, sest Florence oli oma tee leidnud, oli selles selgusele jõudnud ja ta ei soovinud, et miski teda sealt eksitaks. Ja võib ka arvata, et kuidas see otsus pahandas tema Emajõge. Aga lisaks Florenskaa reisis Euroopa maades nendel reisidel tema sisemine tung, kusjuures see vajadus ja soov abistada haigeid hädalisi eriti sügavat muljet talle avaldas üks usukogukondade Saksamaal, seal ta nägi diakonisside tööd vaestehaiglas ja ta jäi sinna mitmeks kuuks, töötas seal koos õdedega ja tegelikult saigi seal oma esimese väljaõpe. Sellest saigi tema edasise tegevuse alus siis need koos nende teadmistega, mis ta oli juba varem omandanud iseseisvalt ja seda Saksamaal veedetud aega ja kogemust vaestehaiglasse ta ise pidas oma elu pöördepunktiks kolmekümneaastasena, siis ta asus oma esimesele tõelisele tööpostile Londonis Harley Streetil. Sinna juba tol ajal olid koondunud paljud arstid ja mitmed neist olid kuulsad ja pidasid seal oma erapraksist. Kui nüüd rääkida meditsiiniajaloost, siis just 19. sajand oli eriliselt tähtis selle teadusala jaoks isegi murranguline. Et ei jõua muidugi rääkida siin kõigest, aga ainult mõned iseloomulikud jooned, mis on just meie loo seisukohalt olulised. Just sellel ajal arsti elukutse omandaski, selle prestiiži ja selle lugupidamise ühiskonnas selle üldise respekti, mis püsib ju tänase päevani. Meditsiini arengule aitasid muidugi kaasa paljud muud arengud ühiskonnas, näiteks üldine teadusliku mõtteviisi levimine, aga ka tööstusühiskonna areng ja muuhulgas ka moderne sõjapidamine. See vajas arste eriti just Napoleoni sõjad 19. sajandi alguses. Need andsid arengutõuke just kirurgiale. Kõige rohkem arste, leiduski just sõjaväes osati juba teha sel ajal keerulisi operatsioone, kauakestvaid operatsioone, ka ambuteerimisi, mille patsient üle elas. Kasutusele juba tulid esimesed tuimestavad ained. Need muutsid lõikuse vähemalt talutavaks. Aga samas mikroobide avastamine seisis ikka veel ees. Pigem levisid erinevad teooriad Miasmidest ja igasugu lehkadest, mis pidavat haiguse esile kutsuma. Ja kuna mikroobe ei tuntud, siis puhtusele ei pööratud ka erilist tähelepanu. Arstidel ei olnud tavaks pesta käsi, enne, kui nad patsiendiga tegelema hakkasid. Isegi kirurgid mitte ja samamoodi ka instrumente ei steriliseeritud. Loputati niisama üle. Kuskilt ma lugesin täiesti jahmatavad väidet, et päeva esimene operatsiooni patsient oli õnnega koos sest hommikul olid kirurgiriistad veel suhteliselt puhtad. Ajab lausa juuksed püsti, kui mõtlema, hakkad selle peale. Aga lõikusejärgne hooldus oli väga algeline, mõnikord puudus üldse nii, et paljud patsiendid, kes elasid võib-olla isegi operatsiooni üle hiljem nad surid igasuguste nakkuste ja põletike tagajärjel. Ja ligikaudu selline oli siis seis haigete hoolduses. Sel ajal, kui Florence asus tööle temast sai ülevaataja ühes aadlidaamide hooldusasutuses ja selleks ajaks ka tema perekond oli tema valikutega leppinud. Isa määras tütrele elatusraha seejuures veel päris kopsaka, nii et ta võis mugavalt ära elada ja pühenduda rahulikult oma karjäärile. Ja nüüd me jõuamegi ajajärku ja nende sündmuste juurde, millest kujunes Florence slaidingeli jaoks professionaalne läbimurre mis tõi tema töö ja koos sellega siis ka tema isik avalikkuse huviorbiiti ja see on seotud krimisõjaga ja mis toimus 1800 viiekümnendatel aastatel Venemaa ja Türgi vahel. See oli üks paljudest nendevahelistest sõdadest, aga Türgit toetasid selles sõjas mitmed teised Euroopa riigid ja sealhulgas ka Suurbritannia kes ei soovinud siis Venemaa liigset tugevnemist selles piirkonnas. Krimmi sõda oli mitmeski mõttes juba moodne sõda. Nimelt seal kasutati ulatuslikult raudteetransporti selleks, et liigutada vägesid, et liigutada varustust. Ja see kõik muutis kogu logistika märksa kiiremaks ja paindlikumaks. Ja veel, mis on võib-olla meie teema seisukohast isegi tähtsam. Krimmi sõjas mängis juba olulist rolli telegraaf. Et just nendel sõja aastatel jõudis telegraafivõrk välja Musta mere rannikule. Ja edasi juba veeti veealune kaabel Krimmi poolsaarele ja see tähendab, et informatsiooni liikumine muutus võrratult kiiremaks. Kui see varem oli siis olnud postivankrite ja, ja postilaevade ajastul. Ja mõned Euroopa suured ajalehed saatsid juba sõjapiirkonda ka oma korrespondendid The Times näiteks. Ja tänu sellele saabusid siis telegraafi teel ka kõikvõimalikud raportid, sõnumid, rindeteated. See oli esimene suur sõda, kus Euroopa avalik, kus oli sündmuste käiguga jooksvalt kursis võib-olla ainult paaripäevase viivitusega. Nii et inimesed, kes elasid oma linnades või külades turvaliselt rahumeelselt, igapäevast elu perekonna keskel nemad said nüüd esmakordselt aimu sõja reaalsusest. The Timesi ajakirjanikud näiteks kirjeldasid muuhulgas ka, millistes tingimustes viibisid haavatud briti sõdurid sõjaväe Meli haiglates. Need tingimused olid koledad inimesed vaevlesid seal ja soodetiga fotosid telegraafi teel. Ka see oli väga oluline, sidetehnoloogiline uuendus, neid avaldati ja noh, loomulikult need kutsusid esile lausa ühiskondliku tormi, sest et tänu nendele reportaaži tele ja tänu pildimaterjalile sõda ei olnud enam mingi abstraktne sündmus, mis toimub kusagil kaugel kellegi teisega. Nüüdse hakkas puudutama sama hästi kui igaühte pereliikmeid, lähedasi, sõpru, naabreid puudutas, emotsionaalselt tekitas nördimust loomulikult sest lõppude lõpuks need sõdurid olid ju saadetud sinna valitsuse poolt. Nii et see sõja tegelikkus ja sõdurite elutingimused nüüd esmakordselt neid teadvustati laiemalt laiema avalikkuse poolt ja loomulikult see puudutas, puudutas emotsionaalselt, puudutas ka sotsiaalselt. Ja puudutas ka Florence snaidingeile nende rindeteadete mõjul. Ta otsustas sõita Krimmi, et olla seal abiks Briti sõduritele oma professionaalsete oskustega. Ja selles kavatses, ta ei olnud sugugi üksi, vaid temaga liitus veel terve hulk vabatahtlikke, põetajaid osa neist samast haiglast, kus ta ise töötas. Osa neist olid juba pinudki Lorenzi käe all ja teiste hulgas ka tema enda tädi, nii et sellest perekonna kunagisest vastasseisust. Sellest oldi nüüd üle saadud, see oli pöördunud toetuseks ja konkreetseks poolehoiuks. Ja lõpuks oli see umbes neljakümneliikmeline grupp naisi, kes saabus Krimmi paika nimega Scutari. Seal asus siis briti armee peastaap. Aga vaatame siis, mida Florence snaipri Keil eest leidis, kui ta Krimmi saabus. Ja selle olukorra kirjeldamiseks on võib-olla parem jälle kasutada kirjaniku sulge. Ma valisin paar lõiku kui ühest populaarsest romaanist Margaret Mitchelli tuulest viidud. Selle sündmustik toimub suures osas Ameerika iseseisvussõja ajal 1800 kuuekümnendatel aastatel. Seega siis ainult kümmekond aastat hiljem, kui Krimmi sõda aga kirjeldab olukorda ikkagi väga hästi. Peategelane selles loos, noor naine, abistab heategevuse korras siis ühes sõjaväehospidalis tagala linnas kuhu rindelt rongidega saabuvad haavad ja tsiteerin. Oh, kuidas ajas iiveldama, kui ta doktori kõrval seistes püüdis oksendamist tagasi hoida, nähes, kuidas doktori läikiv nuga kärbunud liha lõikas. Oh kui kole oli kuulata karjeid operatsioonitoast, kus parajasti amputeeriti. Kloroformi oli nüüd nii haruldane asi, et seda kasutati ainult kõige raskemate amputeerimiste puhul. Ja oopium nii kallis, et seda anti ainult surijatele suremise kergendamiseks, mitte aga elavatele palu vastu. Ja üks teine lõik. Halastamatus päikese lõõsas lamasid tihedasti üksteise kõrval maas pead-jalad segamini sajad haavatud, nende lõputud read äristasid raudteed kõnniteid ja ulatusid otsaga depo löövi. Meeste kohal sumises kõikjal parvedena kärbseid. Neid ronis isegi lamajate nägudel. Igal pool oli verd ja määrdunud sidemeid, kõlas oigeid, karjatusi, vandesõnu kui kandjat mehi maast kergitasid higi, vere kasimata kehade ja mustuse lehk kerkis kõrvetava kuumuse Spilvedena. See siin oli põrgu täis piinalehka, lärmi ja ruttu. Ligilähedaselt niisugune pilt avaneski Florence ja tema kaaslaste ees ka Krimmis. Lagedad, kütmata barakid, isegi ilma elementaarse müüblita. Haavatud lamasid otse kasimata põrandatel. Voodipesust ei olnud juttugi. Hea, kui leidus puhukotte või ka lihtsalt lahtisi õlgi, millesse siis imbus veri ja, ja muud inimkeha eritised. Haavad olid seotud juhuslike kaltsudega, veidi puhastatud ravimid ja desinfektsioonivahendid lihtsalt puudusid. Brokkides hais, kärbsed. Ja mitte ainult pesematusest, vaid ka kuivkäimlat mida ei hooldatud. Toetajaid oli väga vähe ja needki olid kurnatuseni üle töötanud. Tervemad, haiged, kes suutsid liikuda. Nemad aitasid oma kaaslasi, kes olid veelgi kehvemas seisus. Ja sellises olukorras igasugused nakkused levisid muidugi kohutava kiirusega. Tüüfus, koolera, düsenteeria, sügelised, kõhuparasiidid, täid, lutikad. On olemas surmade andmed 1854. aasta kohta sealsamas skulptuuri sõjaväelaagris ja nende järgi, et lahingutegevuses kogu selle aasta jooksul, et umbes 4000 sõdurit, samas kui nakkushaigustesse ja haavapalaviku suri 10 korda rohkem, 10 korda rohkem. See on ikka kujuteldamatu, et paljud ju elasid üle haavata saamise ja võib-olla elasid üle ka hilisema operatsiooni, isegi kui see oli väga raske näiteks käe või jala eemaldamine. Aga hiljem surid nad ikkagi siis hoolduse puudumisel surid tõsistustesse veremürgitusse, gangreeni. Ühesõnaga see olukord oli ebainimlik, lihtsalt väljakannatamatu. Igasuguste tsiviliseeritud mõõdupuude järgi. Florence koos oma toetajatega püüdsid seda jubedust leevendada nii kuidas nad oskasid. Kohapeal selgus paraku, et mingeid vahendeid või varustust õieti ju ei olnudki olemas. Nii et peale elementaarsed korrastamise ja koristamise ja nad ei saanudki esialgu mitte midagi muud ära teha. Aga selgus ka, et kõige suuremaks takistuseks selle juures osutus armee juhtkonna ükskõiksus. Sest et nemad nägid oma ülesandena ikkagi lahingutegevuse planeerimist ja juhtimist ja haavatute tingimustest eriti ei hoolitud. Nemad olid otsekui maha kantud, neid ei saanud kasutada lahingutes ja nad olid pigem koormaks. Ja ligikaudu samasugune oli suhtumine toetajatesse, sest ei maksa üldse arvata, et neid võeti seal avasüli vastu, et neid kuidagi tervitada. Ei vastupidi, tegelikult nende saabumine oli lausa ebameeldiv üllatus. Ja seda nii armee juhtkonna jaoks kui ka sõjaväearstidele ja kirurgidele, kes seal kohapeal olid. Sest et tol ajal peeti sõda ikkagi ülimalt mehelikuks tegevuseks, naistel ei olnud selle juures mingit kohta. Kui naisi üldse oli, siis nad järgnesid kusagil kaugel voori lõpus võib olla sõdurite naised, vähesed teenijad, pesunaised, prostituudid muidugi. Neid on ju alati sõjaväekooride juures olnud. Aga need inglismaalt tulnud naised, põetajad, nemad kippusid ju otse keset meeste tegevust ja nii tuli ka väga raske sealt ära ajada, sest et ajakirjanduse kaudu oli nende saabumine ju teada ja oli ka tähelepanu all. Aga takistusi ja ükskõiksust nad kohtasid küll lausa igal sammul ja lisaks ka sellist üleolevat ja isegi põlastavad, et suhtumist nii ohvitseride kui ka arstide poolt. Ja viimased olid veel ekstra üleolevad. Kõik olid ju õpetatud härrad ülikoolides käinud ja siis tulevad sinna mingid naised oma küürimise ja harjamisega. Ja see olukord muutuski alles siis, kui Florence pöördus ajalehe korrespondentide poole ja nende kaudu oma kodumaavalitsuse Poola. Ta kirjeldas tingimusi, ta palus saata varustust ja nüüd tulid talle kasuks tema varasemad tutvused mitmete tähtsate isikutega, kes olid olulistes riigiametites näiteks. Ja ta saigi abi. Florentsi palvel organiseeriti ja pandi tema jaoks kokku üks suur telk koos vajaliku varustusega, sisuliselt siis väli Hospital ja saadetise laevaga Krimmi. Ja niimoodi said põetajad tegutsema hakata Lorentsi juhatuse all. Selle varustuse hulka muide kuulusid ka sellised, võib-olla esmapilgul natuke ootamatut vahendit nagu voodid, voodipesu, Toidunõud, küürimisharjad, pesukausid, ämbrid, seep, kastide kaupa, lausa igasuguseid küürimispulbreid. Lorentz tellis need ekstra Inglismaalt ja haavatute hooldamisel ta sõna otseses mõttes lõi korra majja ja viis sisse kindlate hügieenireegleid, näiteks selline elementaarne tegevus nagu regulaarne käte pesemine. Et peaaegu kummaline on seda eraldi isegi mainida, aga tol ajal oli see tõesti uuendus ja sugugi mitte igaüks ei võtnud seda kergelt omaks. Vastuseis oli ikka päris tõsine. Ja ilmselt see põetajate tegevus nägigi välja nagu üks suur pesupäev sest pesemine oligi põhiline, mida põetajatel tuli esialgu teha. Nad koristasid, pesid des infitseerisid ruume, tapsid parasiit, pesid voodipesu, patsientide rõivaid, patsient endid loomulikult nende haavasidemed, testija keedeti läbi, et neid siis uuesti kasutada. Hospitalid, köök, seati korda, valmistati korralikku toitu hügieeniliste tingimustes piisavas koguses. Ja see kõik oli kahtlemata hiiglaslik ülesanne. Sest et see naistegrupp, põetajate grupp, see oli ikkagi suhteliselt väike ja pealegi nad pidid igal sammul ka toime tulema eelarvamustega ja, ja vahel ka otsese vastutöötamisega. Õnneks küll. Briti valitsus saatis Londonist kohale spetsiaalse sanitaarkomisjoni umbes pool aastat pärast Florentsi saabumist. Ja kindlasti see oli põetajatele suureks kergenduseks, sest see komisjon võttis lahendada selliseid probleeme, mis kuulusid pigem renoveerimise alla või isegi ehituse valdkonda nagu näiteks veevarustus. Et joogivesi oleks puhas, et see ei levitaks omakorda nakkusi. Ja muidugi kanalisatsioon, see oli kehvas seisus, et terve see süsteem puhastati nüüd korralikult ja pandi toimima. Ruumide ventilatsioon remonditi. Ja loomulikult, ega tulemused ei lasknud ennast ka kaua oodata, et üsna varsti haavatute suremus langes ainult kümnendik kuni sellest mis oli olnud enne põetajate saabumist. Ja selline edu, sellised hiilgavad tulemused, need ei jäänud ka ajakirjandusel märkamata. Nii et varsti oli terve avalikus kursis põetajate tööga Krimmis. Florence Nikengeeli nimi sai tuntuks ka mitmed teised põetajad, kes tegutsesid muudes armee hospidalides. Ta isa oli oma patsientide hulgas väga armastav, tuntud ja väga lugupeetud. Tegemist oli ju noh, ikkagi äärmuslike tingimustega ja tugevad tunded sellises olukorras on inimlikult täiesti mõistetav, tahavad inimesed olid olnud ju äärmiselt abitus seisundis ja näinud pealt oma kaaslaste surmahaavadesse haigustesse. Nii et need, kes tänu naiste hoolitsusele jäid ellu ja paranesid, nemad kahtlemata jäid nende ees ka eluaegseks tänuvõlglaseks. Korrespondendid muide, andsid klorentsile ka sellise luulelise hüüdnime daam lambiga LEDid lamp. Nad pidasid silmas siis tema öiseid kontrollkäikusid läbi palatit, et selline pisike lambike käes, et siis veenduda, tähendab, patsientidega on kõik korras. Aga tuleme ikkagi tagasi praktilise poole juurde. Sellelsamal 1855. aastal ja sealsamas Krimmis asutati naithingeeli fond. Selle eesmärgiks oli siis põetajate ja meditsiiniõdede väljaõppe vajadus selle järele koolitatud personali järele. See oli ju karjuv. Ja tänu Lorenzi tegevusele oli seda vajadust ka juba teadvustatud nii ühiskonnas laiemalt kui ka valitsuses. Ilma selleta ei oleks ju midagi toimunud. Aga nüüd oli Lorenzi tuntus juba nii laialdane, et noh, näiteks fondi nõukogu etteotsa asus Cambridge'i hertsog. Tema oli kuningliku perekonna liige, kuninganna Victoria onupoeg ja fondi tabas sõna otseses mõttes annetuste rahe. Kui Krimmi sõda, siis lõpes Klooren snaidingeel pöördus tagasi kodumaale ja tegelikult ta Veediski kogu oma ülejäänud elu sellega. Ta propageeris põetaja elukutset ja arendas seda igal moel. Näiteks sellesama fondi abil. Ta asub tas esimese õdede kooli Londonis ja ta hakkas välja andma ka erialakirjandust. Esimene raamat, mille ta avaldas, oli märkmeid põetamisest nõudsonerching. Lorenzi seisukoht nimelt oli selline, et põetamise ja hügieeni põhitõed on igaühele jõukohased ja igaüks peaks need endale selgeks tegema. Mitte selleks, et otseselt diagnoosida või ravida. See on ikkagi arstiteaduse ülesanne vaid selleks, et, et aidata kaasa patsiendi paranemisele või vähemalt mitte muuta olukorda tema jaoks hullemaks. Ja ideaalis muidugi selleks et haigust üldse vältida. Sellised lihtsad põhitõed igapäevaseks järgimiseks, mitte midagi keerulist. Et see oli esimene sedalaadi käsiraamat, mõeldud oli see koduseks kasutamiseks ja tõesti segalevis väga laialt ja sai tohutu menu osaliseks mees väga hästi. Ja tegelikult sellest sai ka klassikaline sissejuhatus põetajad õdede koolitamisel mitte ainult Lorenzi enda koolis, vaid ka kõikjal mujal, sest et selliseid koole asutati nüüd mitmel pool, sest vajadus oli lihtsalt niivõrd suur. Ja kümmekond aastat hiljem tema endised õpilased juba täitsid mitmeid olulisi ametiposte üle terve riigi näiteks uutes, värskelt asutatud haiglates, nad olid seal ülemõed või põetusülemad, korraldasid kogu seda põetamise poolt ja seda kõike isegi mitte ainult Suurbritannias vaid ka näiteks Ameerika kodusõja ajal 1800 kuuekümnendatel aastatel, nagu selles eespool tsiteeritud katkendis. Ka siis tuldi Londonisse Florence juurde, et saada temalt nõu, juhatust, kuidas organiseerida armee väli hospidale ja kuidas õpetada välja põetajad. Edaspidi Florence Naidingeil keskenduski eeskätt Briti armee elutingimuste ja olmetingimuste parandamisele aga samas tema töö väljus nendest raamidest, tema tööl oli väga suur, väga laialdane sotsiaalne mõju. Kõige avaramaks mõttesse tema teeneks oli see, et asjatundlik hooldus ja haigepõetus, kus see ei olnud tüüd enam ainult rikaste luksus. Vaide aja jooksul väljaõppinud õed tasusid tööle ka linna ogulitas ja vaeste linnaosades vaestemajade juures, orbudekodude juures, kõikvõimalike hooldusasutuste juures ja kõige vaesemate jaoks see tähendas, et nüüd nad võib-olla esimest korda elus said veidigi professionaalset meditsiinilist abi. Ja ültse Florentsi eestvedamisel algatati ka väga olulisi sanitaarprojekte esialgu Londonis, aga varsti ka teistes suuremates linnades näiteks linnavõimud hakkasid nüüd tõsisemalt tegelema selliste asjadega nagu õhu puhtus, kaevud, veetorustik, kanalisatsioon, vihmaveedrenaaž, tänavate koristamine, prügivedu, isegi surnute matmine. Need tunduvad üsna igavad teemad ja kõik need projekteerijad ja ametnikud, kes nendega tegelesid. No ilmselt kellelgi ei tuleks pähe pidada neid ajaloo suurkujudeks. Aga samas minu keel ei paindu ütlema, nagu oleks tegu olnud mingite tühiste ettevõtmistega. Sest et olgugi, et see oli läbinisti proosaline tegevus ja eks vahel läks ka üle kivide ja kändude, no ikka oli ju raskusi. Aga aja jooksul see ju ometi parandas miljonite inimeste elutingimusi ja selle kaudu parandas ka nende tervist, parandas nende heaolu, pikendas eluiga, vähendas kannatusi ja mitte ainult otseselt Suurbritannias, vaid ka selle kolooniates Indias näiteks. Nii et rahva tervise parandamine kõige laiemas tähenduses. Ja see ei ole ju ometi väike asi kõigi nende ühiskondlike muutuste läbiviimiseks. Muidugi ei oleks piisanud ainult Florence enda jõust ja energiast. Aga tal oli abilisi, tal oli toetajaid ja just kõrgetel kohtadel tähtsaid isikuid valitsuses, riigiasutustes, ametipostidel, kõik need tutvused, mis tulenesid tema enda sotsiaalsest taustast, ma meenutan, et ta pärines ju jõuka maaomaniku perekonnast. Ja paljuski nad olid sõlmitud juba tema noorusajal siis, kui ta alles reisis ja nii-öelda otsis seda julgustust ja otsustavust, et järgida oma kutsumust. Igatahes ta ei kõhelnud neid sidemeid kasutamast, kui tal oli vaja oma tööasjus midagi saavutada. Sest lõppude lõpuks see kõik toimus ju üldiseks hüvanguks. Ja on veel üks valdkond, millesse Florence andis ka tuntava panuse, nimelt statistika. Ta tegeles sellega päris palju, analüüsis kõikvõimalikke andmeid ja üldse pani palju rõhku statistilisel analüüsile. Kuidas neid andmeid oma kogemuse kinnitamiseks, aga samuti ka ametivõimude veenmiseks ja seejuures Florence ei esitanud neid andmeid mitte lihtsalt arvudena mis võib-olla tundub igav või tüütu vaid visuaalsel kujul, see tähendab siis mitmesuguste graafik Gutena ja näiteks ühe teatud tüüpi sektordiagrammi autorlus lausa omistataksegi temale mis kindlasti aitas siis kaasa statistilise informatsiooni hoomamisele ja mõistmisele. Väidetavalt Florence snaidin, keel ei olnud kõige lihtsama iseloomuga inimene. Mitmedki tema kaasaegsed on kirjutanud, et ta oli kangekaelne, et ta oli põikpäine, sirgjooneline, väga otsekohese ütlemisega võib-olla mõnikord liigagi. Aga teisest küljest, Florence biograafid on kasutanud, et ilma selliste omadustega. Ta ei oleks seda ilmselt suutnud läbi viia kõiki neid uuendusi ja reforme. Või ta ei oleks saavutanud nii palju, kui ta saavutas. Ja pealegi seda kõike Viktoriaanlikus ühiskonnas, kus naised olid ju aktiivsest avalikust elust sama hästi kui kõrvale tõrjutud. Florence ise distantseerus väga järsult sellest oma ajastu naiselikku, sest see oli ju õieti totaalselt üle feminiseeritud. See tegi naistest sellised abitud, otsustusvõimetud olendid, saamatud, mõistmatud, peaaegu kasutud. Noh, nii nagu olid Florence ema ja vanem õde, kelle eluviisi ta muide südamest põlastas, ma rõhutan just et eluviisi, mitte inimesi endid. Sest et tegelikult Florence oma tööga tegi ju väga palju ära ka spetsiifiliselt just naiste heaks. Nii et tal on silmapaistev koht ka feminismi ja naisõigusluse ajaloos seda tunnustatakse. Ja loomulikult on ainult õiglane, et see suur ja tänuväärne töö, mida ta tegi kogu see tema elutöö. Et see tõi talle ka juba eluajal tunnustust. Ta sai ordeneid, ta sai muid autasusid, punaselt ristilt, et ka teistelt organisatsioonidelt ja ka riigilt. Ja mõnes suhtes ta tegi sellega koguni ajalugu, näiteks briti impeeriumi teeneteorden. Florence oli üleüldse esimene naine, kes selle pälvis. Ja tore on ka see, et hilisemad põlvkonnad ei ole samuti teda unustanud. Tema teosed, päevikud, kirjavahetus, seda kõike on välja antud ja korduvalt välja antud. Filmid, dokumentaalsaated, ilukirjandus, noh, seda kõike ei jõua üldse hakata üles lugemagi. Ja ka tema asutatud õdede kool tegutseb tänaseni. Praegune nimetus on Florence slaidingels Kuulov Singer, Midway fari, see kuulub siis Londoni King's kolledži juurde. Isiklikus elus ta oli. No ma ei tea, kas just üksildane, aga kindlasti üksi ta ei abiellunud kunagi. Tegelikult ei ole üldse mingeid lähedasi suhteid teada küll, aga tal olid mitmed pikaajalised sõbrasuhted naistega. Naistega, kellega ta oli olnud koos Krimmis, oli töötanud koos, oli teinud läbi kõik need rasked algusajad ja mitmetega, ta jäi kirjavahetusse lausa aastakümneteks, kogu eluajaks, isegi Krimmis. Muide, Florence nakatus Brutsel loosi. See on yks bakteriaalne nakkus, mille saab haigelt loomalt, kui tarvitada tema liha või piimasümptomiteks, on palavik, maksa vaevused. Liigesevalud lihasevalud. Hädade jäidki Florentsile kogu eluks. Aeg-ajalt oli tal isegi perioode, kus ta pidi lausa pikemalt voodisse jääma. Ja oma elu viimasel kümnendil. Ja siis ta oli tõesti haige ja ta tõmbus üha enam ka kõigest eemale. Nägemine nõrgenes ja vaimsed võimed käisid alla ja Florence näidingeel suri 1910. aastal Londonis oma kodus vaikselt une pealt. 90 aastasena. Florence naitingeil pidas ühte maailma vanimat ametit. Jah, ma olen täiesti teadlik, mida tavaliselt selle vanima all mõeldakse. Aga Ma ei kavatse selle kohta raisata, ühtegi sõnasest rumalusega ei argumenteerida. Ajaloolasena ma võin neid vanimaid ameteid üles lugeda lausa ridamisi. Lapsehoidja, ämmaemand, ravitseja, Rätsep. Või kui see loetelu tundub võib-olla kellegi jaoks liiga feminiinne ja hing ihkab midagi mehelikku. Aga palun, kütt-kalur, ehitaja, meisterdaja, asjade parandaja, valvur, teejuht, need kõik on maailma vanimad ametid. Päris kindlasti olid need lugupeetud ja hinnatud juba kõige varasemates inimühiskondades. Ja sellesse ritta kuulub ka hoolda ajapõetaja lohutaja, nõrgemad toetaja ja abistaja. Nii et Florns näithingeil on selle vanima elukutse aunime kuhjaga ära teeninud ja ta võib seda uhkusega kanda. Minul oli hea meel jutustada tema lugu, Milvi Martina Piir tänab kuulamast ning jämedas järgmise korrani. Järgmise naiseni ajas. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.