Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere, tänane naine ajas on meri vöötli Montagi ju inglise aristokraat ja kirjanik kes õppis tundma idamaid, eriti türgi naiste elu-olu, nende eraldatud haaremitest. Tema kirjatööd seadsid kahtluse alla eurooplaste napid ja vildakad teadmised. Aga samas nad õhutasid ka huvi idamaade vastu ja laiemalt üldse eksootiliste kultuuride vastu. Aga leedi Mary, kõige suurem teene oma kodumaa ees terve euroopa ees või tegelikult meie kõikide ees see jääb hoopis meditsiini valdkonda. Aga kohe kõigest lähemalt. Vladimiri sündis Londonis 1689. aastal, arvatavasti maikuus. Arvatavasti sellepärast tema täpne sünnikuupäev ei olegi teada. Aga on teada ristimiskuupäev, 26. mai. Ja tõenäoliselt see järgnes üsna varsti lapsukese ilmaletulekule. Meie isa oli hertsog parlamendisaadik tähtis riigitegelane, ema oli krahvid, tar, väike meri oli nende kõige vanem laps. Tal oli veel ka kaks nooremat õde ja vend. Üheksa aastaselt sai meri endale koduõpetaja, nagu tol ajal oli kombeks kõrgest soost tütarlaste puhul. Aga head läbisaamist tal sellega ei olnud. Ja tegelikult kukkus vist välja niimoodi, et õpilane osutus võimekamaks kui õpetaja. Igatahes meri hoolitses suuresti ise oma hariduse eest. Tema isal oli väga asjalik raamatukogu ja meri on hiljem kirjutanud, kuidas ta veetis seal terveid tunde ja õppis seal omal käel näiteks ladina keelt täiesti iseseisvalt. See oli tol ajal klassikalise hariduse osa. Aga klassikaline haridus oli reserveeritud poisslastele. Tüdrukutele seda üldiselt ei õpetatudki, ei peetud lihtsalt vajalikuks. Ja teismelisena ta kirjutas mitu albumitäit, luuletusi, isegi paar romantilist romaani ja joonistas ja tegeles muude tütarlapsele sobilikke artereid, mis taga. Aga 21 aastaselt ilmutas meri otsustavust ja väga sirget selgroogu mis tekitas palju kõmu ja pani ka aluse sellele, et teda hakati pidama ekstra vakantseks naisterahvaks. Tal nimelt oli kaks tõsiseltvõetavat kosilast sel ajal. Üks nendest oli Edward vöötli Montagi Sandwitši krahvi pojapoeg, alamkoja liige Meelis tuli ta 11 aastat vanem. Aga Meril oli huvi just nimelt tema vastu. Ja nad olid omavahel pikas ja põhjalikus kirjavahetuses, mille jooksul ta siis õppis meest paremini tundma ja langetas oma valiku just nimelt tema kasuks. Aga isa kahjuks ei olnud sellega, pärin, sest isa kaalutlusmajanduslikult ja ta nägi, et tulevane väimees on oma isa, noorem poeg ja seega tai päri lit ega valdusi. Ja seetõttu tema eelistuseks oli just see teine kosilane, kes vastupidi, oli pärija. Ja meri oli need võrdlemisi suures kimbatuses, sest perekondade sundis teda abielluma vastumeelse mehega. Triviaalne olukord võiks öelda just seetõttu, et see oli nii tavaline. See perekondade ja vanemate kokkuleppe mis käis paranduste ja valduste ja tiitlite kohta seltskondliku seisundi kohta jumal teab mille kõige kohta veel. Et kus siis abiellu, jääd pidid oma elu saatustega seda tehingut sisuliselt garanteerima. Ja et sellises olukorras autoriteedile vastu hakata, see nõudis ikka erilist karakterit, seda nii noormehe kui tütarlapse poolt, ammugi veel tütarlapse poolt. Aga näib, et meie noor leedi ei kannatanud küll sugugi iseloomu nõrkuse all, sest mida ta tegi? Võttis kätte ja laskis jalga koos oma väljavalituga. Ja sellega meri lahendas ühe ropsuga kogu probleemi vastumeelsest kosilasest, ta oli nüüd lahti, sest ükski endast lugupidav mees ei saanud ju soovida abielluda naisega, kes oli teise mehega jalga lasknud. Samas, aga see lugu oleks võinud ka kehvasti Päda, ta oleks võinud sattuda nii-öelda vihma käest räästa alla sest asi ei olnud ju ainult vanemate vastu, mässamises oli ju veel ka kiriku autoriteet, oli nii-öelda avalik arvamus, meri ja Edwardi jaoks tähendas see eeskätt siis nende oma ringkonna inimesi nii-öelda peent seltskonda. Tõsi küll, nendest raskustest saadi üle seeläbi, et noored ju ikkagi abiellusid nagu kord ja kohus ja saavutatiga lepitusvanematega, ehkki see võttis natukene aega ja ega ka seltskonnas neid välja ei tõugatud. Samas eks teatud maine jäi neile muidugi külge, sest niisugust tempu juba naljalt ei unustatud ja seda isegi mitte tingimata halvas mõttes. Et ehkki küll mõisteti hukka niisugune tegu, samas see lisas neile ka omajagu sellist romantilist põnevust Oma esimesed abieluaastad elasid meri, Edward maaelu oma väikeses mõisas sel ajal neil sündis ka laps, poeg Edward, seega sama nimi, mis Isalgi. Varsti aga Edward Montagi määrati riigiametisse. See ei olnud mingi väga kõrge kohta. Ta oli lord varahoidja alluvuses. Aga ikkagi see nõudis Londonisse kolimist ja leedi Mary jaoks, see tähendas ta. Esimest korda astus Londoni suurde seltskonda õukond kõrgaristokraatia, nende hulka. Ta ei olnud seal sugugi tundmatu, tema maine käis tema ees. Aga niita ilmus seltskonda isiklikult ja selgus ka, et väga menukalt ikkagi noor, intelligentne naine, silmapaistva välimusega tabatud, et iseloomuomadustega juba ka teatud minevikuga. Et loomulikult see tekitas tema suhtes uudishimu. Jaa, Meriste saigi üsna prominentne tegelane õukonna juures, eriti käis ta läbi Velzi printsi lähema sõpruskonnaga ja ta kohtus ja tutvus seal paljude isikutega, kes sel ajal olid seltskonnas ja ühiskonnas olulised. Aga põhjalik elamu kaotus tuli 1716. aastal. Nimelt sellel kevadel määras kuningas Edward Montagi ju uuele ametipostile diplomaatilisele tööle saadikuks Ottomani impeeriumisse. See tähendab siis Türgisse. Türgi oli sellel ajal Euroopa jaoks päris oluline riik, millega rahvusvaheliselt suhelda. Sest et suur osa Kagu-Euroopast, palk kanna Musta merealad, osa Ungarist, need kuulusid Türgile ja Türgi pretensioonid olid palju suuremad. Vähemalt olid olnud. Sest et mitme sajandi jooksul türklased olid püüdnud Euroopas edasi tungida eeskätt siis üle Ungari, kus nad põrkasid kokku Habsburgide keisririigiga ja mitmel korral türgi väed jõudsidki sügavamale Kesk-Euroopasse, Viini linna näiteks piirati tõsiselt. Nad lõpuks küll tõrjuti tagasi ja Türgi ise ka ei olnud enam sisemiselt nii tugev kui varem. Nii et mingi staatus Ko ju saavutati. Aga ikkagi üksteisel hoiti teraselt silma peal ja diplomaatiline suhtlemine oli päris tihe. Türgil olid omad saadikud Euroopa pealinnades, eeskätt muidugi Viinis ja ka Euroopa enda kuninglikud töökojad. Nad samamoodi lähetasid Omalt poolt diplomaat Konstantinoopolisse ja ka Edward Montagi ju ülesandeks oli siis kohapeal kaasa aidata türklaste ja Habsburgide vahelisele läbirääkimisele, et need jätkuksid, et need edeneksid. Ja nõnda siis asusidki lord ja leedi Montagi teele jõuda Konstantinoopolisse koos oma viieaastase pojaga. Lisaks pagas, teenijad. Ja sellel reisil hakkaski leedi Mary kirjutama kodustele neid oma kuulsaid kirju millega ta sai tuntuks juba omas ajas ja mille järgi teda tuntakse ka praegu. See reis Türki 1716. ja seitsmeteistkümnendal aastal ei olnud meri jaoks sugugi lihtne koos abikaasaga koos mõneaastase pojaga. Näiteks ta kirjutab Böömimaamägiteedest niimoodi. Paljudes paikades oli tee nii kitsas, et minu meelest ei jäänud vankrirataste ja kuristiku vahele tolli võrragi ruumi. Siiski ma ei äratanud mister vöötlit, kes viibis mu kõrval sügavas unes ega jaganud temaga oma hirme vältimatu ohu kohta. Kuna märkasin kuuvalguses, meie kutsarid pukis noogutavad, samal ajal kui hobused hoogsalt liikusid ja ma leidsin selle olevat väga sobiva viisi, pääsemaks muretsemisest selle üle, kuhu me olime suundumas Pikema peatuse tegi reisiseltskond Viinis. See oli nende marsruudil viimane suur euroopalik metropol. Pealegi ju keisri residents siin muuhulgas esitleti teda case rinnale. Aga siis ta pidid teele asuma Ungari suunas. Parajasti oli jaanuarikuu, terve maa oli paksu lume all ja pakane paukus ja see ei olnud mitte lihtsalt pehme kliimaga harjunud inglaste eelarvamus. Üldiselt leegineeri kirjade toon on muidu üsna optimistlik ja elavaloomuline, aga paistab, et sellel hetkel küll tema julgus lõi kõikuma. Sest et ühe kirja ta lõpetab niimodi. Adjöö kallis õde, kui ma selle reisi üle elan, siis kuuled minust jälle. Aga need halvad eelaimdus, et õnneks ei läinud täide vankritele pandi allajalased nii, et need muutusid tsoonideks ja libisesid lume peal hästi. Seetõttu siis teekond ka edenes jõudsasti ja neil vedas ka ilmaga. See oli ebatavaliselt vaikne aasta aia kohta. Aga kõigest hoolimata Ta neile ikkagi sai osaks ka päris vapustavaid vaatepilte ja mitte heas tähenduses. Näiteks kui nad läbisid Carlowitzi lahinguvälja lahing oli seal toimunud juba 20 aastat varem siis leedi Mary tundis ennast lausa šokeerituna ja ta kirjutas ühele sõbrale niimoodi. Selle kuulsusrikka verise sündmuse märgid on endiselt nähtavad. Väljad on üle puistatud inimeste, hobuste ja kaamelite matmate luustikega kolpadega. Ma ei suutnud ilma õuduseta vaadata nii suurt hulka moonutatud jäänuseid ega jäta mõtlemata sõja absurudsusele, mis muudab Me ise mitte ainult vältimatuks, vaid ka kiiduväärseks. Miski muu ei tõenda inimsoo arutust selgemini kui see raev, millega me võitleme pisikese jalatäie maa pärast. Samal ajal kui tohutud viljakandvad väljad seisavad inimtühjadele. Reis oli niisiis pikk. Alles märtsis 1717 saabus reisiseltskonda Türgi piirilinna Adrianoopolisse. See on praegu neid irne. Sultan oli neile sinna vastu saatnud 30 kaetud veovankrid Nende pagasi transportimiseks ja lisaks veel viis reisiga Lessi inimeste jaoks. Nii et siit me saame veel ühe detaili, et kujutada ette kõiki neid preisi raskusi. Nii et oma esimesed muljed Türgist, leedi Mary saigi sellel teekonnal Adrienoopolisest Konstantinoopolisse ja need avaldasid talle tugevat mõju. See mulje püsis ka hiljem. Ta kirjutabki entusiastlikult, et kõik, mida ma siiani olen näinud, tundub mulle nii uudne nagu uue etenduse jaoks värskelt paika seatud teatrilava. Nii et see uus ümbruskond mõjus talle värskendavalt. See oli elustav, see oli virgutav. See kõike erines nii palju tema harjumuspärasest keskkonnast Euroopa kõrgseltskonna seas koos kõikide oma reeglite ja piirangutega. Nii et vähemalt esialgu leedi Mary tajus oma uut olukorda pigem vabastavana. Samas ega ka Türgi ühiskond ei olnud ju ilma reeglite ja tabud eta näiteks kohapeal Konstantinoopolisse selgus leedi meri jaoks jäi seltskondlik elu mõnevõrra piiratuks. Sest et naisena, türgi ühiskonnas elades tal lihtsalt ei olnud vaba võimalust inimesi kohata, nendega tutvuda, nendega suhelda isegi hoolimata sellest, Ta oli ju võõramaalane. Ta oli teiseusuline kõrgest seisusest lisaks. Aga need ühiskonnas valitsevad piirangud kehtisid ikkagi ka tema jaoks. Ta ei saanud koos oma abikaasaga minna näiteks kaasa, kui ta külastas Türgi riigitegelasi ja ta ei saanud neid ka oma saadikupalees vastu võtta sellisel viisil, nagu Euroopasse oleks olnud tavaline. Seega leedi Mary igapäevane elu võis mõnikord olla üsna igav ja üksluine jällegi ühes kirjas, ta kirjeldab oma nädalakava 1700 seitsmeteistkümnenda aasta suvel saadiku ametlikus suveresidentsis pealinna lähedal ja kirjutab niimoodi nurmkanade vaatlemine, esmaspäeviti inglise kirjanduse lugemine, teisipäeviti kolmapäevased keele tunnid, neljap päevad klassikalise kirjanduse seltsis, reedet kirjade kirjutamise tähe all, laupäeviti õmblustööd tehes ning pühapäevad visiitide ja muusikaga. Samas, aga ega see nüüd ei tähenda ka, Ta oleks olnud elust ära lõigatud või ainult saadiku residentsi suletud. Loomulikult ta käis tänavatel, ta käis turgudel kohvipoodides ja samuti ta sai küllakutseid kõrgest soost türklannadelt nende maja naiste poolele, siis nii et ta nägi Konstantinoopoli kõrgkihi koduseid olusid ja nende perekonnaelu päris lähedalt. Aga selle juurde me veel tulemas. Kui lugeda leedi meeli kirjutisi türgi eluolust, siis mõned tema arvamusavaldused on muidugi ka vastuolulised, võib-olla isegi küsitavad ja just tänapäevase pilguga vaadates näiteks Türgis viibides, temast sai orjuse pooldaja ja päris entusiastlik seejuures, mis paneb meid võib-olla tänapäeval kulmu kergitama. Aga rikastes majades Konstantinoopolis ta nägi palju erinevast rahvusest orie näiteks mustanahalisi eunuhe Sudaanist Etioopiast, nemad tegutsesid just naiste poole valvurite ja treeneritena. Aga oli ka palju naisorje, kes hoolitsesid majapidamise eest. Huligaan, tantsijanna Sid lauljad, muusikud, akrobaadid, žonglööride, kelle ülesanne oli siis pererahvast ja külalisi lõbustada. Ja nende hulgas oli muide päris palju ka Balkanilt või üldse Ida-Euroopast pärit naisi. No nemad olid sinna sattunud näiteks orjaturgude kaudu või sõjavangidena. Pea löödi meri nägi, et nad on hästi riides, ehitud, eriti muidugi need tantsutüdrukud. Nad on korralikult toidetud, Nad elavad turvalist elu jõuka perekonna majas neid kohelda halvasti. Ja see kõik riista arvamusele, et orjus on vastuvõetav, et see on õigustatud. Või vähemalt ta ei näinud, et nendel inimestel oleks mingit erilist põhjust kahetseda oma vabaduse puudumist. No muidugi eksleedi Mary saiu türgi orjust võrreldes sellega, mida ta teadis Euroopa maadest oma ajastust. Nimelt 18. sajandil oli ka Euroopas enamik talupoegi veel sunnismaised. Ja ka teenijate ja manufaktuuri tööliste seas leidus erinevaid sõltuvuse vorme. Ja kahtlemata need inimesed elasid ju tõesti kehvemini kui jõuka perekonnaorjad Türgis Konstantinoopolis. Aga tegelikult juba ainuüksi see aspekt näitab, et leedi Mary võrdles omavahel ju võrreldamatut. No igatahes ta oli Türgi ühiskonna suhtes soodsalt meelestatud vähemalt ülemkihtide elu-olu suhtes, mida ta ise ju peamiselt kogesega ta aastaga ei puutunudki. Ja kindlasti ta oli tähelepanelik ja intelligentne vaatleja, muide ta õppis ka türgi keelt ja tegi selles ka päris häid edusamme. Türgis viibimise ajal sündis tal ka teine laps, tütar Mary, aastal 1718. Aga väga kauaks pärast seda Mondo kiud enam Türki ei jäänudki. Paistab, et lord Edward ei olnud oma saadiku töös ülemäära edukas. Ja näib, et valitsus pettus tema diplomaadi võimetes. Igatahes tema türgi missioon lõpetati. Ja pärast seda perekond reisis veel mõnda aega idamaades ringi ja pöördus siis tagasi Inglismaale. Aga meie ei kiirusta veel sugugi Türgist lahkuma, sest meil on tarvis rääkida põnevast teemast nagu türgi naised ja nende elu. Nagu nägime, ühest küljest kleidi, meri oli omasoodu, too piiratud, aga teistpidi jällegi andis talle ka teatava eelise. Ta ei suhelnud küll türgi meestega, küll aga türgi naistega. Nimelt ta pääses ligi kohaliku elu sellistele osadele, mis olid meeste eest täiesti suletud. Ja need on need kuulsad naiste pooled majades, haaremid türgi õukondlased ja aukandjad. Nad muidugi võtsid diplomaate vastu oma paleedes, aga meestena ei olnud nendel enesestmõistetavalt mitte mingit kokkupuudet oma võõrustajate naistega. Ja tegelikult ega seda võimalust ei olnud ka lihtsamast soost Euroopa naistel keda mõnikord juu tõesti sattus sinnakanti näiteks koos oma kaupmeestest või, või maadeuurijatest abikaasadega. Aga meerimonda Giule tehti erand. Ja see erand tehti tema kõrge positsiooni tõttu. Ta oli ju ikkagi saadiku proua. 1718. aastal sai ta eriti suurejoonelise kutse. Teda kutsus suur väsiiri naine nimega afiza ja kutsus siis meerid kui saadiku abikaasat enda poole einele. Et väidetavalt oli ta üldse esimene kristlane, kellele niisugust au osutati. Ja see külastus leidiski siis aset suur vesiiri palee haaramis ehk naiste eluruumides peaaegu võib öelda, et naiste kvartalis kuna see võttis ju enda alla niivõrd avaram kompleksi. Ja selle erakordse sündmuse auks. Leedi Mary ehtis ennast välja nii uhkesti kui vähegi võimalik. Ta kandis sedasama õukonna kleiti, millega teda oli Viinis esitletud case rinnale. Sest et tema enda sõnul see oli kordades suur sugusem, kui Inglismaal oli tavaks aga ikkagi tema toredus kahvatus täielikult võõrustaja ees, kes olevat siis pleedi meri sõnul lausa kaetud pärlite ja vääriskividega ja samas tegemist ei olnud ju mingisuguse riikliku tähtsusega visiidiga lihtsalt kõrgseltskonna prouad külastasid 11, et maast ei hakka siin kordama kõiki neid Vicky õhkamisi, tema vääriskivide asjused ledi meri on tõesti neid kirjeldanud väga emotsionaalselt. Aga oluline on see, et tänu oma seisusele ta pääses niisiis naiste eluruumidesse. Ta käis seal külas päris tihti. Tutvus kommet tega sõbrunes türgi naistega proovis ka türgi rõivaid. Ja tema enda rõivad tekitasid samamoodi suurt huvi türklannade hulgas eriti muidugi korsett kõvasti kinni nööritud. Ja ta kirjeldab ka niisugust juhust, kus türklannade lausa kaastundlikult uurisid tema käest, kas see on mingit laadi karistus. Kas tema abikaasa karistab teda sellisel viisil kokku nöörides, et kas leedi Mary on hakkama saanud mingisuguse pahateoga või, või üleastumisega. Nii et selline kõrvalpilk siis Euroopa rõivastumis tavadele ja, ja kultuurile üldse? Muidugi palju on tsiteeritud ka leedi Mary kirjeldusi türgi naistesaunast. Ta külastas seda Sofias ja need on päris asjalikud kirjeldused tegelikult ledi meri kirjeldab seal, et esmajärjekorras oli see naiste kogunemispaik, omalaadi nagu naisteklubi võib-olla midagi ilusalongi ja kohviku vahepealset või nende mõlema kombinatsioon. Et kus saadi siis kokku, kus veedeti aega kus joodi kohutavalt kanget türgi kohvi, söödi puuvilju, maiustusi, räägid Te kõikvõimalikke linnauudiseid, räägiti kuulujutte, kümmeldi loomulikult lastiga saunateenijatel ennast masseerida. Ilmselt midagi sellist nagu tänapäevaspaa. Nii et tegemist ei olnud erootilise keskkonnaga, ehkki naised loomulikult viibisid saunas alasti või siis napilt riietatuna. Aga sellest tõsiasjast piisas täiesti, et sütitada Euroopas näiteks kunstnike fantaasiat. Ja siin tulekski pisut rääkida sellisest nähtusest nagu orientalist tol ajal. Eurooplaste ettekujutus idamaadest põhines tegelikult ainult vähestel tekstidel vähestel esemetel kunstiteostel kusjuures ühte patta Ta pandi ka täiesti erinevad kultuurid, türgi, araabia, pärsia, isegi mongoli, hiina kontaktid olid napid ja tulemuseks oli täielik segapuder, mida võib-olla ühendaski ainult see tegemist oli mittekristlike kultuuridega. Ja nagu ikka, eks võõrale nähtusele pruugitakse külge ka selliseid omadusi, mida oma kultuur kas siis pärsib või vastupidi, hoopis rõhutab. Üks tänapäevane autor, eks, ajaloolane, kes on seda nähtust uurinud Saimon Vainder kirjutas kusagil niimoodi, et eurooplaste arusaam oriendist oli. See oli mingisugune vastuoluline segu jõuetusest, seksist ja vägivallast. Et kõik see, mida kristlik mentaliteet taunis või püüdis vähemalt ohjeldada, et kõik see kujutleti idamaades olevat täiesti vaba, täiesti kõikehõlmav. Ja seesama autor, saime Mainder ka päris teravalt, naerab välja neid eurooplaste maskuliinsaid fantaasiaid. Ma tsiteerin lebaskleda pistaatsiapähkleid mugides paljaste orjatüdrukute Trubikonnas ja skaala teises servas, eepilised soovunelmad kogu aasia allutamisest valge mehe kontrollile. Pildikesed muidugi räägivad rohkem nende fantaseerite endi mõttemaailma kohta kui, kui idamaade kohta igatahes oriendiga seostati. Sensuaalsust seostati ka fatalismi ja need märksõnad on iseloomulikud ka erootilisele kunstile mida Euroopas 18. sajandil väljendati sageli just nimelt idamaiste süžeede kaudu. Kujutati näiteks alasti naisi kas saunas või suplemas või tualetti tegemas. Et sellised stseenid, mis muidu võib-olla oleksid olnud moraalselt küsitavad et need asetati siis orientaalsesse konteksti ja see justkui andis kunstnikule suurema vabaduse või õigustas alasti naiste kehade kujutamist sellistes mitmemõttelistes poosides. Sest et nüüd oldi justkui väljaspool oma kristlikku esteetikat. Aga veel üks valdkond, kus orientalism oli üsna silmatorkav. See oli siis Euroopa olmekultuur rõivastus, interjöör, aiakujundus, elulaad üldse, toidukultuur, joogikultuur. Ma pean silmas muidugi kõrgklassi aristokraatiat, sest et see kõik ei olnud ju mingi odav lõbu, seda ei saanud endale kaugeltki igaüks lubada. Aga kõrgklassi hulgas näiteks moodi läksid mustanahalised baasid. Hiina stiilis portselannõud tervetser viisid lehvikud siidkangad, siidiga kaeti isegi seinu. Aedadesse rajati pagoode paviljone, hakati jooma rohelist teed, seda peeti väga peeneks ja lasta ennast maalida idamaises rõivastuses. Sellest sai suurmood, millel kindlasti oli jällegi ka teatud selline vabastav ja Fiboolne kõrvalmaik. Et vabad avarad rõivad ilma korsetti, ta tuhvlid paljaste varvaste otsas. Ja ka meri, Monto kiud on päris palju maalitud türgipärastes kostüümides turbaniga näiteks kusagil sohval lamasklemas. Üldse. Leedi meri ka ise rõhutas, et oma kirjutistes ta pakub teistsuguseid pilte kui varasemad, et meessoost rändurid ja reisijad ja nende suhtes ta oli muide, kohati üsna pilka. Ta nimetas nende reisikirju täitsa ühemõtteliselt poistejuttudeks ja eetilised, et nende tähelepanekud on pealiskaudsed ja eelarvamuslik jutt, et nad aina kordavad ühtesid ja samu äraleierdatud teemasid ja väitis, et nad tsiteerin. Reisimisel peavad jäädvustamise väärilisteks muljeteks peamiselt veini headust ja naiste ilu. Meri Montagi arvele läheb ka üks väga oluline uuendus mille ta tõi Türgist kaasa Euroopasse. Nimelt rõugete vastane kaitse pookimine. No me teame, et rõuged on nakkav viirushaigus. Seda on põdenud juba vanad egiptlased, kesk- ja uusajast on teada väga palju rõugepuhanguid, suuremaid väiksemaid. Ja see haigus lõppes sageli surmaga, ehkki mitte küll alati. Ja ta levis ka kõikides ühiskonnakihtides, ka kõige kõrgemates üldse vaevalt leidus perekonda, kus mõni liige ei oleks rõugeid põdenud või sellesse ka surnud. Eriti just lastele oli see ohtlik. Aga isegi kui haige jäi ellu, siis üheks raskeks tüsistuseks näiteks oli ka pimedaks jäämine ja tihti rõugetest jäika sellised iseloomulikud sügavad armid. Kui need juhtusid olema näol, siis need võisid ka inimese välimuse rikkuda. Mingit efektiivset ravi nende vastu ei tuntud. Prooviti küll igasuguseid imeasju, aga heal juhul ikkagi leevendate, ainult sümptome. Leedi Mary mainib kaitse pookimist esimest korda ühes oma kirjas 1700 seitsmeteistkümnenda aasta aprillis. Ta kirjutas selle ühele sõbratarile Inglismaal ja ta tutvus sellega Konstantinoopolis just nimelt. Haare mites kohalikke naisi külastades. Nimelt ta nägi seal pealt, kuidas seda protseduuri läbi viidi. Ja enamasti tegid seda vanemad kogenud naised. Et asi loomulikult huvitas teda, tal oli isiklik põhjus selleks, sest ta oli ka ise rõugeid põdenud. Mõned aastad varem tema jaoks lõppes küll õnnelikult, aga talle siiski jäid näole ka mõned armid, noh, mitte küll õnneks väga hullusti. Aga Kalevi meri vend oli Rõugetesse surnud. Nii et tal oli suur huvi selle vastu ja tolleaegset protseduuri nimetati mitte vaktsineerimiseks haid varjolatsiooni. Ja see käis niimoodi, et nahasse tehti väike sisselõige ja sinna määriti rõuge Willidest võetud vedelikku. Aga see vedelik oli siis võetud kergemat laadi haigelt. Selline varjuleeritud inimene siis haigestus samuti, aga kergelt ja läbipõdemisega omandas immuunsuse. Seda muidugi juhul, kui kõik läks hästi, sest et see meetod ei olnud ohutu. Vahel oli haigestumine ka Frank. Nii et see kaitsepoogitud inimene ikkagi suri. Aga väga paljud saavutasid immuunsuse. Nii et leedi Mary suhtus asjasse vägagi entusiastlikult, näiteks ta lasi selle protseduuri teha ka oma viieaastasele pojale. Aga noh, mitte kusagil haare, mis vaid oma saatkonna arsti poolt, sest see arst oli samuti seda protseduuri tundma õppinud ja ta oli veendunud selle kasulikkusest. Aga hiljem, kui Monto kiud olid juba tagasi Inglismaal siis leedi Mary päris innukalt propageeris varjolatsiooni ja muuhulgas ka kõrgseltskonnas ja isegi õukonnas. Ja ta isegi avaldas sellel teemal põhjalikku essee. No loomulikult kohe leidus nii kirglikke vastaseid kui ka kirglikke pooldajaid, sest see on ka arusaadav, selline meelega nakatumine, see tekitab ju vastakaid tundeid. Inimesele on ju ikkagi loomupärane püüda vältida nakkust, püüda sellest hoiduda. Jaga õpetatud arstid ei kiitnud seda alati heaks, sest paljud pidasid seda mingisuguseks imelikuks, rahva kombeks või ebausuks. Aga mitte kõik. Ja siiski leidus ka arste, kes mõistsid selle kasulikkust ja pooldasid seda. Ja ka hakkasid juba kirjutama teaduslikke traktaat selle kasuks. Samas ikkagi hirm rõugete ees oli väga suur ja see pani inimesi järele mõtlema. Et kui Inglismaal toimus üks järjekordne epideemia, siis leedi meri lasi selle protseduuri teha ka oma väikesele tütrele. Samal arstil muide, kes oli ka tema poega kaitse pookinud, see oli aastal 1821 ja jällegi tegi ta sellega ajalugu, sest et väidetavalt oli see esimene kaitse pookimine, mis võeti ette Inglismaapinnal. Et sellele väikesele tüdrukule siis. Ja see muidugi äratas tähelepanu, selline isiklik eeskuju. Ja arstidel anti luba katsetada varjulatsiooni kurjategijate peal, et selline grupp süüdi mõistetud kriminaale, kes juba ootasid otsuse täideviimist, neil ei olnud midagi kaotada. Ja neile pakuti võimalust sellest karistusest pääseda, juhul kui nad lasevad ennast kaitse pookida. Kõik need kurjategijad nõustusid. Ja muide, kõik tegid selle protseduuri edukalt läbi, nad kõik jäid ellu ja saidki vabaks. Muidugi mõjus veenvalt ja isegi Walesi printsess Plaskis endale selle protseduuri teha ja ka tema kaks tütart tegid selle läbi. Hiljem muidugi me teame, et seda meetodit täiustati oluliselt Edward Jenneri nimi. Võib-olla tuleb tuttav ette meditsiiniajaloost ja hakati kasutama nakatamiseks veiserõugeid sest et see on palju ohutum inimese jaoks kulgeb inimesel palju kergemini, aga tagab ikkagi sama hea immuunsuse ja selle kohta siis kasutati juba ka vaktsineerimise terminit. See tuleb itaalia sõnast vaka, mis tähendab lehma. Pärast Inglismaale tagasipöördumist ledi meri ei huvitunud enam nii väga õukonnaelust. Ja tema abikaasa samuti jäi kõrvale suurest poliitikast, nad elasid oma mõisates, kumbki tegeles oma hobidega. Oma abielus ja perekonnasuhetes oli meri, Monto Giulla juba selline ekstsentriku maine. Me nägime seda ka, poeg Edward oli väga mässumeelne ja vabaduse janune laps, temaga oli ka päris palju pahandusi. Ta näiteks lasi korduvalt jalga ühest peenest haadi poiste koolist, kuhu ta oli õppima pandud, nii et teda tuli isegi korravalvurit ka taga otsida. Ja ühel juhul oli ta ka mitu kuud kadunud. Lõpuks aastati kusagil turul kaladega kauplemas selline seikluslik hing. Ja lõpuks, kui teda enam tõesti ei õnnestunud kodus hoida, siis vahetati taktikat ja püüti teda hoida vastupidi, välismaal ta perekonnale vähem häbi teeks. Igatahes vanematega jäid tema suhted okkaliseks ja lõpuks isa jättis ta isegi pärandusest ilma. See läks hoopiski tütar Maryle kes abiellus John Stewart iga peaministriga ja sai grafinnaks. Aga samal ajal ega vanemad ise ka ei andnud just musterabikaasade mõõtu välja. Veel viiekümneaastasena leedi Mary jättis oma mehe sinnapaika ja siirdus Veneetsiasse ühe oma ammuse perekonnasõbra ja mõttekaaslase juurde. Nende kooselu kestis seal siis mõned aastad, aga koju tagasi ta enam ei läinudki, vaid reisis ja elas mitmel pool Itaalias ja Lõuna-Prantsusmaal ja niimoodi tervelt paarkümmend aastat tagasi Inglismaale läks, seda küll, aga alles siis, kui ta sai teate oma abikaasa Edward Montagi surmast. Nii et oma elu viimased kuud elas ta Londonis ja suri seal 1762. aastal oli siis 70 kolmeaastane. Aga leedi Mary, peamiseks tööks on muidugi tema reisikirjad ja eriti just need, mis puudutasid tema reisi aastaid Türgis. Need ongi välja antud pealkirja all türgikirjad. Meri töötas eluajal oma kirjadega põhjalikult, ta kohendas neid, ta toimetas neid, aga lõpuks otsustas ikkagi, jäta nad välja andmata. Ja see on päris intrigeeriv. Sest Tekstist enesest on tegelikult täiesti ilmne, et need olid algusest peale kirjutatud avaldamiseks. Nii et miks ta mõtles ümber, see on tegelikult paras mõistatus. No lõpuks need kirjad ikkagi anti välja pärast reidi Mary surma ja siis nad ilmusid tervelt kolmes köites. Nii mahukas oli tema kirjatöö. 18. sajandi jooksul. Euroopa haritlased üldse hakkasid sügavamalt tutvuma islami kultuuriga. Ja arusaadavalt tekkis ka akadeemiline mõttevahetus religiooni üle islamiideoloogia ületavadele usupraktikate üle. Euroopas endas oli sellel ajal juba alanud üldine ilmalikus domine. Valgustusfilosoofia toel arutleti usu ja mõistuse vahekordade üle mõistuse ja moraali, usu ja moraali vahekordade üle. Mõned julgemad ja vabameelsemad mõtlejad lausa võrdlesid kristlust ja islamit. Otsisid ka ühisjooni nende vahel ja uues vormis kerkis esile ka usulise sallivuse idee. Nii et sellesse laiemasse mõttevahetusse panustas ka leedi Mary oma türgikirjadega. Ja need jäidki väga oluliseks veel terve, 18. ja ka 19. sajandi jooksul. Ja paljud hilisemad naised said nendest innustust ja inspiratsiooni just naised, kes ühel või teisel põhjusel reisisid palju ja kes kirjutasid oma kogemustest. Aga tänapäeval võib öelda, et meri, Monto kiud kui kirjanikku hinnatakse isegi kõrgemalt kui eelmistel sajanditel. Praegu me teame, et, et väga paljud ajaloolised detailid tema töödes tema kirjades on väga täpsed ja on väga usaldusväärsed aga tema pärand on ka äärmiselt mahukas. Ja nagu ma kusagilt kirjandusloost lugesin, siis inglise kirjandusteadlased ise leiavad, et seda ei ole veel sugugi piisavalt läbi uuritud, nii et küllap on seal veel mõndagi avastada. Aga kogutes võib öelda siis niimoodi, et meri, Montagi ju kirjatööd, eriti tema türgikirjad. Need esitasid tõsise väljakutse omaaegsele seltskonnale, et olgugi, et neid ei avaldatud tema eluajal trükis, siis kirjadena nadi ometi ringlasid seltskonna hulgas. Tegemist oli siis reisiva ja kirjutava naisega arutlev järele mõtlev inimene, kes püüdis vaimselt areneda, kes püüdis mõista maailma enda ümber. Paljudele tuli see suure üllatusena, omas ajas. Aga tegelikult mulle meeldiks, kui lõpetuseks jääks siia kuule vaimusilma hoopis pildikene leedi meerist, kuidas ta istub patjadel türklannade seltsis kusagil haare, mis ja kuidas ta huviga jälgib kaitse pookimist. Et sellest siis kodumaale kirjutada. Ja tõesti oleks huvitav teada, kas ta aimas, kas ta tunneb, kuidas selle hetke aja loolisust. Kas ta oskas arvata, missuguse teene ta sellega teeb, tulevastele põlvkondadele. See küsimus jääb õhku rippuma, see jääbki meie kujutluseks meie mõtiskluseks. Aga selline oli leedi Mary Montagi lugu ja selline oli tema roll ja tema panus ajaloos. Mitte sugugi väike. Jah, meil on kõigil põhjust olla tänulik talle selle eest tagantjärele. Milvi Martina Piir tänab kuulamast ja jääme järgmise korrani. Järgmise naiseni ajas. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.