Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere. Tänane naine ajas räägib peaasjalikult kunstist ja lilledest. Selle põhjuseks on kunstnike Rachel Crash natüürmorti meister, lillemaalija, Hollandi kuldaja maalikunsti üks kõige andekamaid naiskunstnikke kes elas ja tegutses seitsmeteistkümnendal ja 18. sajandil. Prožel oli naine, kes elas oma kunstile ja oma kunstist. Tema kuulsus sai alguse varakult ja kestis veel kaua pärast tema surma, nii et tegemist on tõelise edulooga. Kõigepealt, mida kujutas endast see kuldne aeg või ajastu Madalmaades, miks selline nimetus? See on tõesti omaette mõiste, sellega tähistatakse peamiselt seitsmeteistkümnendat sajandit ja eriti selle poolt. See oli aeg, kui Madalmaad ei kuulunud ühegi vägevama riigi ülemvõim olla. Nad valitsesid ennast ise ühendatud provintside nime all. Rikkuse kindlustas neile muidugi üle merekaubandus. Selles oli Holland lastel lausa poorne seisund tol ajal. Ja sellise jõukuse eelduseks oli muidugi võimas laevastik. See oli kõige suurem tolleaegses Euroopas. Mõistagi need ei olnud ainult kaubalaevad, sellepärast sõltumatust tagasi ju ikkagi sõjalaevastik. Euroopa oli parajasti käinud läbi kolmekümneaastasest sõjast. See oli tegelikult ususõda katoliiklaste ja protestantide vahel madalmoodulid protestantlik ja üldse hollandlaste vaimulaad oli võrdlemisi tolerantne ja avad. Ja seetõttu saabus sinna palju protestantide sisserändaja, vaid kes pagesid tagakiusamise eest. Teistes maades. Ja nende hulgas leidus palju kirjaoskajaid ja ettevõtlikke inimesi, inimesi, kellel olid teatud erioskused, käsitöölised, kaupmehed. No palju on räägitud ka protestantliku töö pikast, mis pidas lugu usinusest. Kokkuhoiust hindas haridust. Ja loomulikult kõik see tuli majandusele suuresti kasuks. Aga need tolerantsed olud, tõsi, ta kohale ka mõtlejaid meelitasid kohale teadlasi, sest nad said vabalt töötada oma uurimustega. Kirik ei sekkunud, Nad said vabalt mõtteid vahetada leideni ülikool näiteks muutus üheks vaimuelu keskuseks. Nii et see kuldne ajastu väljendus igal elualal majanduses, kaubanduses, teaduses, hariduses, kultuurielus ja muidugi ka kunstis. Madalmaades ei leidunud erilist kõrgaristokraatiat nii nagu see oli muudes riikides kes oleksid patroneerinud kunstnikke ja andnud neile tellimusi. Vaide nende asemel täitsid seda rolli jõukad kaupmehed ja neid leidus arvukalt. Ainult et nende maitse ja nende kunstihuvi oli teistsugune. Kui püüda seda lihtsustatult kirjeldada, siis aristokraadid taotlevad ju kunstis eeskätt esinduslikkust, suursugusust, mida nad tellivad, eks need ole ikka esinduslikud portreed. Võib-olla vägevad lahingud või mõned muud ajaloostseenid. Aga linnakodanikust, meest huvitas peaasjalikult tema enda lähiümbrus. Ja seetõttu Hollandi kuldaja maalikunstile ongi iseloomulikud just žanri maalid, maastikumaalid, natüürmort id. Et kõik see, milles avaldub noh, nii-öelda keskklassi maitse kõik see, mis on kodanlik, et mis on argipäevane. Kunstis kujutati palju koduseid ja olmelisi teene, näiteks tütarlaps akna juures kirja lugemas. Teenija piimakannuga perekond elutoas, naine voki taga, köögitüdruk hane kitkumas, sellised lihtsad elulised episoodid otsekui kinnipüütud hetked igapäevaelust. Ka jutlustajad ja moraaliõpetajad pidasid just kodu ja pereelu ühiskonna algmudeliks ja seda kujutati otsekui rahusadamat kus valitseb harmoonia, kus valitseb vabadus ja see kõik on siis vastukaaluks välisele maailmale, mis on pigem selline pahede allikas, kus on palju rahutust ja kära. Ja selline kodukultus või kodukultuur. See tähendab, et suuremat tähelepanu ja tunnustust pälvis ka naiste roll sealses ühiskonnas. Naiste roll naiste töö selle rahusadama loomisel. Hollandlanna del oli mitmeid väikesi vabadusi, mis natukene tõstsid nende ühiskondlikku seisundit, seda kõike võrreldes teiste maadega. Igatahes kõikvõimalikele ränduritele ja võõramaalastele. See torkas silma ja nad jutustasid sellest oma reisikirjades nagu suurest imeasjast. Rachel Rajesh sündis haagis kolmandal juunil 1664. aastal ja kogu tema suguvõsa oli üsna tähelepanu väärne, nii et nendel maksaks natukene peatuda. Oli üsna tavapärane sel ajal meistrid, kes tegutsesid samal alal või sarnasel alal lähedasel alal küllaltki sageli nad lõid ka perekondlikke sidemeid omavahel. Näiteks kui meistril oli andekas õpilane, ükspuha kas siis mees- või naissoost ja eriti veel, kui temas nähti meistritöö, jätkajad või edasiviijat siis küllaltki sageli järgnes ka abielumeistri tütrega või pojaga või ka muu lähisugulasega. Ja niimoodi tekkisid isegi omad väikesed kunstnike dünastiat kus igas põlvkonnas ikka leidus vähemalt üks andekas isik, kes viis siis edasi seda perekonna, kunsti, traditsiooni ja Hollandi tolleaegsed olud lubasid, et selleks edasiviijaks võis olla ka tütar. Või vähemalt kui tütrel oli annet ja töökust siis eneseteostuseks oli tal vast pisut vähem takistusi kui mõnel teisel maal. Ja Racheli perekonnaga oli just samamoodi. Tema isa Fredrik peraaž oli teadlane kes tegeles botaanikaga Soloogiaga anatoomiaga, meditsiiniga. Tänapäeval on need kõik omaette teadusharud ja mitte tingimata kõige lähedasemad, isegi aga seitsmeteistkümnendal sajandil mõisteti neid kõiki ühtemoodi loodus-seadustena. Ja üks sama inimene võis vabalt tegeleda nende kõigiga professionaalsel tasemel. Seejuures ja Kredrik rike oli ülikooli professor. Ta oli kohtuarst. Ta oli linna ämmaemandate ülevaataja ja eksamineerija. Mingil ajal perekond kolis haagist amsterdami. Seal ta rajas ülikooli juures botaanikaaia Ta lõi isiklikku kollektsiooni, kus oli kõiksugu mineraale ja taimenäidiseid. Ja loomade skelette avas sellega publikule vaatamiseks. See oli populaarne meelelahutus nendel aegadel. Ja Peeter esimene isegi külastas tema kollektsiooni, kui ta Hollandis viibis ja Fredrik ras õpetas tsaariliblikaid püüdma ja neid prepareerima paarkümmend aastat hiljem, Põhjasõja lõpupoole. Peeter ostis tema kollektsiooniga ära ja seda saab veel praegugi näha. Peterburis kuulub etnoloogiamuuseumi kogude hulka aga pärast oma kogu müüki kaadreid Crash ei jäänud ka käed rüpes istuma, vaid ta jõudis luua veel teisegi sarnase kogu mille ta siis omakorda mees Poola kuningale augus tugevale, nii et ta oli tegus mees ja ta jõudis oma eluajal palju korda saata. Racheli ema Maria post tuli samuti kunstnike perekonnast. Tema isa Pieter post. Seega siis Racheli vanaisa oli tuntud arhitekt. Hollandlaste jaoks on ta üks nii-öelda rahvusarhitektidest. Eks kuldse ajastu kõige olulisemaid. Ta täitis mitmesuguseid riiklikke tellimusi ja tema kavandatud hooneid leidub Hollandis mitmetes linnades. Maastrichti raekoda näiteks. Ja töötas koos oma poja mooritsiga. See oli siis Brüsseli onu, tema ema vend, kes oli samuti tuntud arhitekt ja teine onu Jacob oli maalija. Selline oli Racheli perekondlik taust, et ilmselgelt igati toetav ja soodus väikesele tüdrukule, kellel oli annetti huvi kunsti suhtes juba ta isa kollektsioonid. Need olid ju väga põnevad lapse jaoks ja innustasid fantaasiat ja rosel kasutaski neid eksponaate ja neid näidiseid, kuid alles õppis ja harjutas joonistamist. Ja eriti just igat masti lillenäidised. Putukad, mida seal leidus, neid suure innuga joonistas. Ja ta tegi seda kõike väga hoolikalt, peaaegu dokumenteerivas Klaadis, iga aare, Sooneke, iga tooni üleminek üksikul kroonlehel, see kõik on nähtav. See on niisugune oskus, mida ta õppis oma teadlasest isalt, selline teaduslik ja, ja uurijalike täpsus. Seda on näha juba tema väga varastes töödes. Aga huvitav on see ja võib-olla mitte just tavapärane, et see kodune juhendamine oli kahepoolne. Nimelt üsna varsti, Russel hakkas omakorda õpetama isa õpetama talle taimede joonistamist ja samuti ka oma õele Annale. Anna oli samuti andekas maalija, paar aastat noorem. Aga varsti tuli siiski piir ette, sest rosel edenes kunstnikuna nii jõudsasti, et vaja läks juba professionaalset õpet, pättust. Ja nii ta siis asuski 15 aastaselt õpilaseks Willem van Aalsti stuudiosse kes oli väga tuntud väga lugupeetud kunstnik, olnud Itaalias Toscana suurhertsogi teenistuses ja tema poolt ka väga suurejooneliselt tunnustatud. Iseäranis oli ta tuntud just oma natüürmort idepoolest. Võib öelda, et ta oli lausa spetsialiseerunud vaikeludele. Ja ilmselt oligi oma põlvkonna kõige tuntum looja selles žanris. Tal oli ka teisi õpilasi, mitmetest said omakorda tunnustatud kunstnikud. Aga Racheli jaoks oli arsti ateljeesse asumine ilmselt igati loogiline käik. Ta tuli oma isa mineraali ja taimekogude juurest ja nüüd siirdus ta natüürmorti ide juurde. Selline sujuv üleminek tehnilise poole pealt, mida ta õppis, oli muidugi oluline värvipigmentide valmistamine tol ajal kunstnikel ei olnud olemas valmis värve vaid igaüks hankis vastavad mineraalid ja purustas ja uhmerdas neide segas siis ette nähtud lahustite ja vedeldajatega. Ja sageli oli see ateljees õpipoisi või abilase ülesanne. Et nii, et pidi aimu olema ka keemiast ja pidi oskama ennast ise varustada arsti stuudiosse, niisiis Roshel lihvis oma oskusi ja ta õppis tundma ka varasemaid maalitehnikaid ja traditsioone, mida peeti tol ajal juba vananenuks ja iganenuks enam ei kasutatud. Aga samas see ta neid tundis, see aitas väga palju kaasa tema enda stiili kujunemisele, tema enda isikupära kujunemisele. Ja oli veel üks asi, millega rassolnik tutvust tegi nimelt taimede seadmise kunst või taime kompositsioonide loomine mis on ju igati vajalik oskus, kui inimese põhihuviks on Nothrmortide maalimine. No ikebana mõisted siinkohal ei sobi kasutada, sest see ju tähistab ikkagi jaapani lilleseadekunsti. Aga kahtlemata ka Euroopa taimemaalijad tegelesid sarnaste teemadega erinevate taimede vorm ja struktuur. Ja kuidas neid esile tuua, kuidas neid omavahel kombineerida? Asetada erinevatesse anumatesse ja interjööridesse, anda edasi teatud muljet, meeleolu, mängida valguse-varjuga, nii et need lisaksid pildile realistlikkust ja kolmemõõtmelist sügavust ja nõnda edasi. Siin oli terve hulk reegleid, näiteks, kuidas saavutada näilist spontaansust või ka, kuidas neid reegleid spontaanselt rikkuda, nagu kunstis ikka. Rasel õppis ühtekokku neli aastat on arstistuudios kuni meistri surmani. See oli kindlasti väga oluline kujunemisaeg tema elus, ta lõi seal tutvusi teiste noorte kunstnikega oma põlvkonnakaaslastega. Nende hulgas muide, oli terve plejaad naisi noori naisõpilasi mitmega, ta jäi ka eluaegseks sõbraks. Ja juba päris noorelt 18 üheksateistaastaselt rosel signeeris oma töid oma nimega. Tol ajal see ei olnud sugugi enesestmõistetav. Tavapärane praktika oli see, et kõik, mis läks meistriateljeest välja publiku ette see kõikesigneeriti meistri poolt ja hoolimata siis sellest, kes konkreetselt oli nende autor kas mõni abiline või õpilane või ka mõni pereliige. Ja seda on väga kaua peetud enesestmõistetavaks, kui vaadata kas või vanemaid kunstiraamatuid ja võrrelda neid uuemate uurimustega. Siin me näeme, et kaasaegse täppistehnika abil on juba võimalik tuvastada erinevaid kunstniku käekirju ja on leitud muidugi ka uusi allikmaterjale või osatakse nendest paremini infot välja lugeda. Ja nii mõnigi kord saab niimodi omistada teose selle tegelikule autorile, nii-öelda viia nad omavahel kokku. Ja kindlasti selline uurimistöö pakub aeg-ajalt ka üllatusi, kui selgub, et mõne kanoonilise meistri kanooniline maal ei olegi loodud tema enda poolt vaid selle autoriks on tegelikult mõni nurk, õpipoiss või isegi tütarlapsest õpilane. Rasele Rašiga kunstiajaloolastel küll erilist peavalu ei ole, sest nagu öeldud, Temasigneeris oma teosed ise ja tegi seda juba varasest east peale. Aga mis kõige tähtsam, tal oli olemas juba isikupärane käekiri, mille järgi tema töid eristatakse. Ta oli jõudnud selle juba luua. Stiililiselt rosel rassitööd liigitatakse rukuko kunstiks ja selle nimetusega tähistatakse hilisbaroki lõpujärku. Viimast vaatust nii-öelda ennistma põgusalt nimetada tahtsin juba erinevaid kunstimaitseid ja taotlusi aga veidi võib seda ju veel lahti rääkida. Barokkstiil iseenesest oli mõeldud suurte valitseja kodade helistamiseks. See seostuski just apsalutistliku kuningavõimuga ja see pidi rõhutama monarhi üleolekut teistest. Ja seetõttu kunst on selline väga suursugune, ülev, pidulik, aga samas ta on ka jäik, selles on palju rangeid eeskirju ja reegleid. Ideaaliks oli korrapära sümmeetria tohutud mõõtmed, sageli selline raskepärane toredus ja täiuslikkus. Kui näiteks kujutada ette mõnda päikesekuninga portreed või tema versai lossi ja samaga maastikumaalis ja aiakunstis jällegi täiuslik korrapära kaugusesse kaduvat perspektiivid, peenrat teerajad, mis olid otsekui sirkliga joonlauaga tõmmatud täpselt ühetaoliseks pügatud hekid, alleed peaaegu ebainimlik sümmeetria võiks ütelda. Ja sellele vastureaktsiooniks rukuko püüdles just vastupidist efekti. Kerge mänguline, naljatleb, vaimukas graatsiline maaliti inimesi vabas looduses mängimas, kusagil koduses salongis või looduse keskel vestlemas üldse sellised igapäevaelustseenid, viga esemed, vahel täiesti triviaalsed, milles ei olnud mitte midagi ülevat, et ega suurejoonelist needsamad natüürmorti näiteks, millest sai räägitud, need kuulusid sellesse samasse esteetilise ja, ja ideesse ruumi. Aga esile tõusid nad siis eelkõige just Hollandi kuldaja kunstis mõnikord neid seadliku kui isegi köögiriistadest sõna otseses mõttes potid-pannid. Toiduained, aedviljad, tapetud linnud, ulukid või näiteks kirjutuste arvetest, hanesuled, tindipott, paberilehed, paar raamatut, kirjad või teadlase töövahendid, gloobus, maakaart, suurendusklaasmikroskoop. Nüüd on põnevad pildid natüürmorti, sest nad annavad väga palju igapäevaseid tarbeesemeid, tarbeasju ja neid on väga põnev vaadata. Ja nothermurdi alaliigiks ala žanriks on ka lillemaal just see, mille alal Rachel tegutses väga menukas žanr. Tol ajal. Me teame, et lilli on igat nägu ja iga tegu, nii, et nendest annab luua lõputult erisuguseid kompositsioone. Kõige enam vast kasutati uhkeid peenralilli ja pargi lilli. Aiakunst oli sel ajal ju väga populaarne, tegutsesid ka ilukutselised aia arhitektid. Ja kuna hollandlased olid meresõitjad ja kaubitsejad, siis nad olid ka päris hästi tuttavad eksootiliste taimedega ja lilledega. Ja tegeleti aretustööga, rajati talveaedu kasvuhooneid, botaanikateadus arenes jõudsasti ja leidus ka jõukaid tellijaid, mis seal nii väga oluline. Rikkad kaupmehed lasksid rajada aia oma villa ümber või maamaja ümber või ka triiphooneid. No Hollandi kontekstis lilledest rääkides on muidugi ka üks eriteema, millest ei saa vaikides mööda minna. Need on muidugi tulbid. See niisamuti eksootiline ja sissetoodud lill. Pärit on ta Türgist. Aga Hollandi pehme kliima sobis tulpidele ja varsti said nendest tõelised moelilled. Tulbisibulad läksid nii kõrgesse hinda, et nendega kaubeldi oksjonitel. Mõned neist müüdi maha täiesti ulmeliste summade eest. Mõned kõige kallimad sibulad said endale isegi nimed. Semper Augustus asekuningas, admiral vander, Eek. Täpselt nagu mõned suured ja hinnalised kalliskivid. Tegelikult võib rääkida isegi tulbimaaniast ja muidugi, kus on maania, seal tuleb ette ka börsikrahh. Leidsin näiteks ühe ostu-müügilepingu ja seal on kirjas, et ühe ainsa tulbisibula eest maksti ma tsiteerin kaks tonni nisu, neli tonni rukist, neli paksu härga, kaheksa paksus iga. Siis järgnes veel vaatide kaupa veini ja õlut juustukerasid. Ja lõpuks siis üks täielik voodi, üks täielik ülikond ja üks hõbepeeker. Kõige suurem ja kõige tuntum börsikrahh toimus 1637. aastal ja see oli tõesti päris vapustav. Seal kaotati varandusi lausa ja terved suguvõsad isegi laastasid. Sellises lillelembeses keskkonnas siis maaliski Rossel bras oma lillepilte. Kui neid vaadata, siis esmamulje tema maalidest tundub võib-olla üsnagi sünge. Nimelt kasutada tas tumedat tausta, millele ta siis paigutas oma lillekompositsioonid. See tume koloriit oli tegelikult üldine trend seitsmeteistkümnendal sajandil, teisel poolel, just. Aga samas tänu sellele taustale tulevad ka õite värvid väga selgesti esile. Ja need on tõesti väga erksad, väga säravad. Ja see tume tagapõhi annab neile veel sügavust, lisaks rosoli lillesülemid on hästi lopsakad ja hästi ebasümmeetrilised. Aga samas nad on ka väga dünaamilised, sest ta kombineeris omavahel täiesti erineva vormiga varsi. Poksilehti osa on longus langevad niimoodi sügavalt alla, teised jällegi on sirged ja suunatud jõuliselt ülespoole ja väga hoolega alistaga lillede kuju ja värvi, sest need kõik pidid omavahel hormoneeruma vastavalt kunsti reeglitele ja vastavalt ajastu maitsele. Nii et kokkuvõttes nad nagu pakataksid energiast. Selline mulje jääb neist sellise mulje nad loovad. Sellised kompositsioonid saavutati muidugi väga hoolika ja teadliku seadmise tulemusel looduses ju midagi niisugust ei leidu. Ja ega asi ei piirdunudki ainult lilledega. Sest sinna seadetes kuulus ka igasugust muud taimset kraami, eriti muidugi puuvilju, kõikvõimalikke kodumaised ja eksootilisi, mis omakorda siis lisasid veel vorme ja värve. Ja need lopsakad lillesülemid, need on paigutatud enamasti suurtesse kas terrakota onumatesse või suurtesse kivibaasidesse, mis seisavad siis kas kusagil marmorist laua peal või aknalaual või kusagil uhkel trepiastmel, nii et osa taimi langeb isegi faasist maha, otsekui Nad ei mahuks sinna ära. Ja see veelgi lisab niisugust külluse ja rikkalikkuse muljet. Samas, aga kui vaadata seda mikrotasandil, siis me näeme ka imepeent, pintslitööd, iga üksikkroonleht, iga viimane kui okas või tolmukas, kõik on väga, täpselt väga natu, realistlikult kujutatud. Seda on väga huvitav vaadata hea suurendusega, kui on näiteks kõrge resolutsiooniga pilt. Ja kui seda tugevasti suumida, puuviljad näiteks seesama virsik, see sametine koor, see on seal nii realistlik, et tekitab isu, aju lausa reageerib sellele, mida silmad näevad. Või maasikad, see valguse läige seal marjapinnal ja iga üksik seeme on täpselt välja maalitud. Ongi teada. Russel sageli istus ja vaatas tükk aega iga üksikut puuvilja või püksikud lille või isegi iga õielehte, enne kui ta hakkas seda maalima. Ja sellisena ta oli oma ajastu lillemaalijate seas täiesti erandlik. Ja lisaks veel ta maalis oma piltidele palju väikesi detaile, me näeme seal ka erinevaid putukaid lendamas. Ronimas. Me näeme liblikaid, aga näeme ka röövikuid, seeni, samblaid, isegi väikesi loomakesi, sisalikke, näiteks pisikesi madusid, tigusid nälkijaid. Ja siin me jõuamegi ühe sügavama tasandi juurde rassal Rashi töödes või üldse natüürmorti kui žanri juures mis on nende sügavam ja sümboolne mõtte nii-öelda ajatu tuum. Ja siin tuleb mänguix mõiste. Vaanitas. Ladina keeles tähendab tühjust ülekantud mõttes ka tühisus mõttetus tähtsusetus. See tuleneb kristlikust hoiakust religioossest hoiakust, et maised püüdlused on kaduvad. On väärtusetud. Kunstis leiab paanikast kõige enam muidugi kalmistukultuuris hauasambad, hauaskulptuurid, postuumselt, portreed, lahkunutest, kõikvõimalikud mälestusesemed, kus kujutatakse kaduvikku sümboleid inimkolp, näiteks võiga, luustik. Need on vast kõige sagedasemad. Kuidas viidatakse surmale aga näiteks ka kustunud küünal või kell mis omamoodi tähistavad siis inimelu lühidust mööda saamist. Tegelikult maalikunstis leidub paanitasele viitavaid sümboleid päris palju. See on selline omamoodi sümboolne keel religioosse taustaga ja seda tuleb osata lugeda. Neid sümboleid tuleb tunda selleks, et kunstniku sügavam ja, ja varjatud sõnum ei läheks kaotsi. Et me suudaksime selle lahti mõtestada. Natüürmort kui žanr, see on juba iseenesest väga paanikasselembene, kui sobib niimoodi öelda. Sest kujutatakse ju peamiselt elutuid, esemeid ja olendeid. Või siis vähemalt olendeid, kes sümboliseerivad surma. Aga seda ei tehta otseselt või silmatorkavalt, vaid see peidetakse ära sellise näilise õitsengu ja elurõõmu sisse. Näiteks kui tumedal tagapõhjal seisab liivakell või suletud raamat või peegel, mis ei peegelda mitte midagi, ainult tühjust. Või kui lillevaasi kõrval on viiul või mõni teine muusikariist. Need kõik on sümbolid, maise elu, põgusus, haprus, see võib iga hetk katkeda, see saab iga hetk mööda. Me ei tea, millal see juhtub või näiteks väike suitsuvine kusagil pildi taustal. Pilveke vari, mingid valgusefektid, peegeldused, veepiisad õhumullid, need kõik samamoodi viitavad inimelu haprusele. Et see võib hetkega haihtuda nagu miraaž. Ja samuti elusolendid, keda lillepiltidel kujutati. Need kandsid samamoodi kahetist tähendust. Liblikad nad on küll õrnad ja värvilised olendid, aga neis nähakse ka teispoolsuse saadikuid. Räägitakse ju näiteks hingeliblikatest. Putukad, mardikad, röövikud, väikesed roomajad paistavad kõik kahjutud olendid, aga ikkagi nad seostuvad ka allmaailmaga ja seeläbi surmaga jällegi. Ja samamoodi ka kõik need lille- ja puuviljasülemid tervikuna. Nad on kaunid, lopsakad külluslikud, aga ikkagi nad kätkevad sedasama Vaanitase sõnumit. Lilled küll sümboliseerivad elu ja rõõmu, aga nad ka närtsivad ruttu ja pudenevad. Ja samamoodi puuviljad. Ühest küljest küll märk küllusest loodusannid, aga samas nendega seostub ka roiskumine ja kõdunemine. Seega siis selles näilises rahulolus ja elurõõmus tuleb pidada meeles ka maise elu põgusust. Et see kõik on mööduv. Et ees ootab kaduvik, et see kõik on paanikasse sõnum. Aga mitte veel kogu sõnum nimelt kogu selles vältimatus hääbumises, kõdunemises, selles on ju peidus ka uus elu, uus lootus, uus tärkamine, lilled vaasis, vajuvad longu, seemned pudenevad maha, aga nendes on olemas juba uute taimede alged, uus võimalus õitsemiseks. Noh, seesama virsik jällegi. See roiskub, aga kivis ootab juba uus idu, ootab, et kasvada uueks puuks, ootab, et kanda jälle vilja. Seega vanitas ütleb meile, et elu on tervik ja selles on tallel kõik nii kasvamine, õitsemine, vilja kandmine kui ka närbumine, hääbumine, kõdunemine ja seda ei saa jagada osadeks, inimene ei saa võtta sellest ainult esimest poolt, kui väga ta seda ka ei ihaldaks. Ja elada nii, nagu teistpoolt ei olekski olemas. Aga samas ka vastupidi ei ole õige ka loobuda elu rõõmudest või pidada maismaailma väärtusetuks ainuüksi sellepärast, et surm on vältimatu. Elu algab ja lõpeb iseendaga. See on Vaanitase sügavam sõnum. Aga tagasi Racheli juurde. Tema elu oli erandlik ka selles mõttes, et ta jäi väga kauaks vallaliseks dist oma kahekümnendat eluaastat, kui noored naised tema ümbruskonnas läksid kõik riburadamehele. Aga rasel sel ajal ehitas oma kunstnikukarjääri. See ei ole liialdus, täitsa vabalt võib seda terminit kasutada. Ta töötas, töötas, töötas, võttis vastu tellimusi, täitis neid, müüs pilte. Ja just sel ajal oma kahekümnendates eluaastates juba. Ta saavutas tõelise tuntuse. Tegelikult lausa menu, rahvusvahelise menu. Ta oli, lugupeetud, teda tunnustati. Ja mis ka väga oluline, ta oli majanduslikult sõltumatu. Sest Rosselli tööd tõid talle väga hästi sisse. Neid osteti palju hea hinnaga, näiteks on säilinud osaliselt tema stuudio raamatupidamine. Ja niimoodi me saamegi teada isegi osade tema piltide hinna mis oli stabiilselt kõrge, tuleb nentida, 1000 kuldne kandis paarsada kulda, et üles või allapoole. Võrdluseks näiteks Rembrandti maalid tema eluajal. Neid müüdi umbes poole väiksema summa eest, tavaliselt kuskil 400 500 kuld, nad. Nii et Russell oli professionaal ka majanduslikus mõttes, kuidas ta ei otsinud endale sponsoreid, ta ei vajanud stipendiume ega toetusi, vaid ta elaski oma tööst. Ja ta elas hästi. Päris selge ei ole see. Ta ise kuulus Amsterdamis Püha Luuka gildi. See oli maalikunstnikeühendus ja Lucas oli nende kaitsepühak. Aga vähemalt ta oli gildi liikmetega tihedas läbikäimises. Ja raseli töödes on näha mõjutusi teistelt kaasaegsetelt kunstnikelt. Lõpuks ta siiski abiellus. Tema meheks sai Jurjan pool kes oli samuti kunstnik, peamiselt maalis, portreesid ja samuti ta oli ka maaliõpetaja. Rosel oli abielludes 29 aastat vana, mis on tol ajal abiellumiseks päris kõrge vanus naisterahvale. Aga järgnevate aastate jooksul. Ta jõudis siiski sünnitada tervelt 10 last. Ehkki kõik nad muidugi ei kasvanud suureks. Väikelaste suremus oli tol ajal ikkagi päris suur, samal ajal aga rosel jätkas maalimist. Ta ei katkestanud seda peaaegu mitte kunagi, mis ainult suurendas loomulikult tema erandlikust. Ja tegelikult oli täitsa omaette saavutus suure perekonna kõrvalt ikkagi tosin aastat peaaegu lakkamatult rasedana kuni küpse vanuseni tol ajal naised. Isegi kui nad vallalisena tegelesid mingi tööga või mingi kunstjalaga, siis pärast abiellumist oodati, et nad pühenduksid täielikult kodule, perekonnale. Ja muidugi sellel oli ka praktiline põhjus koduste tööde koorem, sageli ju ei jätnudki muud võimalust enamikele naistele. Racheli enda õde Anna näiteks. Ta oli ju samuti olnud andekas kunstnik ja oli õppinud koos õega. Aga pärast abiellumist ei maalinud ta peaaegu üldse enam raseliga, läks teisiti. Õnneks. Aga samas ka asjaolud olid tema jaoks soodsad ja välised tingimused. Ta oli ennast juba üles töötanud. Tema pildid tõid hästi sisse ja ta võis palgata endale majapidajaid ja lapsehoidjaid. Nii et ta ise oli vaba töötamise jaoks. Tal oli juba ka toetajaid ja imetlejaid mitmetest teistest maadest. Näiteks haagis võeti rosel vastu maalijate ühendusse, ta oli üldse esimene naisliige seal. Ja hulk aastaid olid aga Faltsi krahvi Johan Wilhelmi teenistuses. Ta täitis tema tellimusi siis niimoodi, et töötas kodunt ja ainult aeg-ajalt käis sisse krahvi õukonnas seasus Düsseldorfis et toimetada kohale täidetud tellimused. Nii et see on jälle kena näide kaugtööst või kodus töötamisest. Seitsmeteistkümnendal sajandil. Roshelleraaž suri Amsterdamis 1750. aastal 84 aastasena. Maalimist jätkas ta väga kõrge eani praktiliselt kuni elu lõpuni. Kunstiajaloolased on teinud kindlaks, et tema kõige varasem signeeritud ja dateeritud töö pärineb ajast, kui ta oli 15 aastane ja kõige viimane, kui ta oli 83 aastane. Et selline tohutu too ajaline haare ligemale 70 aastat aktiivset tööd järjepidevat tööd kunstnikuna. See äratab tõsist aukartust. Ja sellise ülipika karjääri tõttu on ka tema elukäik väga hästi dokumenteeritud. Ajaloolaste rõõmuks loomulikult ei ole teada see, kui palju maale ta oma elu jooksul täpselt lõim. Praegu takse umbes 250 puhul kindlasti Ta, et need on pärast seal raaži tööd aja jooksul loomulikult üldine kunstimaitse muutus tulid peale uued generatsioonid, kes hindasid teistsugustest eetikat ja seda ka natüürmorti ides ja lillemaalides. Aga rosel jäi oma stiilile truuks. Ta ei muutnud seda ka vanemas eas tegelikult terve elu jooksul. Mis on ka omamoodi huvitav, sest tema kaudu elas edasi see vana eelmise sajandi traditsioon ja, ja see ulatus sügavale 18.-sse sajandisse kuni selle keskpaigani välja, mis on ju tegelikult päris haruldane nähtus. Lihtsalt tema reputatsioon kunstimaailmas oli nii tugev, et see kestis kogu ta elu ja tegelikult isegi veel pärast tema surma. Kui Rachel suri aastal 1750 siis oli tema kuulsus nii suur, et mitu poeeti pühendasid talle mälestuse leegiaid. Ja kui rääkida veel korraks rahalisest vääringust, siis paarkümmend aastat tagasi leiti Prantsusmaal üks tema maal kusagilt pööningult igasugused kula ja, ja muu kraami hulgast. See pandi oksjonile ja selle lõpphinnaks kujunes pool miljonit USA dollarit, nii et rosel raaži väärtus ei ole kahanenud ka ajas kunstiajaloos. Teda peetakse üheks oma aja kõige andekamaks maaliaks nii stiili kui tehnika poolest ja mitte ainult naiskunstnike hulgas, vaid üleüldse see, et ma otsustasin pühendada talle Ühe saate sellega paar tagamõtet. Üks neist ikka seesama, mis paljude eelnevate valikute puhul rääkida inimesest, kes ei saada oma elus korda mingeid erilisi vägitegusid, ei valluta maailma ega kosmost vaid toimib talle antud ajas talle antud tingimustes, arendab oma andeid, püüab neid täiustada rahulikult, püsivalt, teadlikult ja sellises kontekstis. Edu on otsekui elustiili osa, see on orgaaniline. See tuleb justkui iseenesest. Ja teine salamõte tuleneb kalendrist. Väljas on sügis, see on Vaanitase aastaaeg. Pruugib vaid minna õue, kui oledki keset suurt värvilist vaikelu, mis võib vabalt olla rosel Roshi maalitud. Selline värviline oli ka tema enda elu ja tema lugu. Milvi Martina Piir tänab kuulamast ja jääme järgmise korrani. Järgmise naiseni ajas. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.