A. Tänase saate külaline on Rahvusooper Estonia solist Rauna help. Saatejuht Ene Pilliroog. Rauno, kas noorsolist on õigesti määratletud? Kui vana te olete? Ma olen 32 aastane, nii et ma loodan, et see on õigesti määratletud. Ma tean, et võib-olla mõningal solvub, kui öeldakse, et noorsolist 32, seda ei ole sugugi mitte palju. Aga missugune, kui pikku raske on olnud, tee sellisele kõrgele pjedestaalile solisti pjedestaalile. No nii ta paraku on, et ega meil selles ametis oma riigis kõrgemale suurt ronida ei ole kui rahvusooperisolistiks. Aga tee sinnamaani, ma arvan, et see on olnud pigem rõõmuderohke ja piisavalt pikk, minul juba algas see kõik siin majas hooajal 92 93, kui Aarnemikul nööbist kinni võttis ja viimasel hetkel mu langusest ära päästis, sellepärast et mina olin juba vabalangemise teed minemas. Laulsin praamimeeskooris kaks kuud ja siis tal läksid. Ma ei oskagi ütelda, kas ihukarvad püsti sellest, kui ta kuulis, et ma seal olen, et tõi mu sealt lihtsalt minema, vägisi käekõrval siia majja. Aga tavaliselt öeldaksegi kooris, enne kui kõrgemale saab, et kas siis sa ooperikooris või, või mõnes teises kooris, et ühteviisi see justkui ka on. Nagu normaalne võid. Ma väidaks natuke vastupidist. Et selles ametis, kus nüüd mina niimoodi võib-olla pooljuhuslikult sattunud olen, et mina arvan, et oleks parem, kui ei oleks sellist tausta taga. Koorilaulmise, tähendab üks asi on lauda profikooris. Teine asi on kunagi koolipõlves laulda hobi korras, need on kaks eri asja. Aga üldiselt mina ei toeta seda. Ma ei vaidle vastu, aga ma lihtsalt küsin, et kas üks 20 22 aastane suur mees on võimeline igas mõttes hääle mõttes hääleküpsuse mõttes karakterit lahti, mõtestatud mõttes jõuline ja võimeline välja kandma ooperite kandvaid põhirolle? No selles vanuses, kui nüüd tagantjärgi mõtelda, siis oli piisavalt hulljulge samm. Aga tagantjärgi ma olen tänulik, et see niimoodi läks. Kindlasti ei olnud ma võimeline võib-olla midagi suurt tegema, aga see roll, mis mulle niimoodi sülle 100., see oli siiski piisavalt suur ja see oli karakter. Sellega ma sain hakkama. Ja mis oli, see oli Giuseppe Verdi ooper kuningas üheks päevaks ja selle rolli nimi oli lavaka. Kes on Rocca? See on veel parem küsimus, ma elan tõesti sellest ajast midagi. Ma avastasin nüüd hämmeldusega, et on üks ports siin majas tehtud töödest, tähendab ja fakt on olemas pabereid, et ma olen seda teinud, aga aga ma ei mäleta nendest lavastustest õienam, nendest kostüümidest ei enam sellest isegi Andres Oper, räägi, sest need olid pigem selline esimesed sammud nagu oleks võib-olla kerges uimas sat teise keskkonda. Aga siis vähemalt ei pidanud Vastmite raske roll olema, kui valusid meelde pole jäänud. Tõi ta raske ei olnudki sellel ajal raskusi, mõtleme, raske, sa tuled siis, mida rohkem sa niimoodi targemaks saad, selle võrra läheb elu raskemaks ka. Ja noorele, võib-olla tõesti nii, et hüppad aga lavale ja lähed ja laulad. Tookord see tundus niimoodi. Ja nüüd nüüd ma nüüd ma olen märksa maden oma tegevust võib-olla rohkem mõtestatult edenam uisapäisa neid asju. No mis rollid olid siis pärast la rokkar Ahaa veel natuke ümber sellel aruka ja minu nooruse niimoodi keerutada, siis tookord ma olin 21 aastane ja ma olin jõudnud akadeemias. Ja siis ta oli muusikaakadeemia siin ma olen jõudnud tervelt teisele kursusele. See juhtus teise kursuse sügisel, nii et mul oli just ettevalmistusosakond selja taga. Ja teisel kursusel tolleaegse õppekava järgi hakkas alles ooperistuudio. Mina sattusin ooperis stuudiosse esimesele kursusele ja see oli Rossini ooper abieluga, eks ole. Ja mul oli seal peaosa laulda, selle lavastas Aarne Mikk ja võib-olla siis sealt nagu jäi Aarnele meelde ja ta võttis mu siia majja. Üsna sageli, võib-olla ka niiviisi, et kuidas teie puhul oli, et lauljad laulavad et lauljatel see mängimine nagu karakteri täitmine on nagu teisejärguline asi. Aga kuidas see tegelikult ikkagi on? Ei teisejärguline, ei ole see kindlasti. See peab olema omavahel väga tihedas balansis, et näitlemine ja vokaaltehnika, kui seda niimoodi nimetada ma arvan, et üks täiendab teist. Aga jällegi selle 10 12 aastase töökogemuse põhjal võiksin küsida ka nii, et missugused karakterid on nagu kergemini kätte tulnud, kas need, mis on omasemad endale teie isiksusele need, mis on kaugemad No ma arvan, et need, mis on omasemad, neid tihtilugu, eriti meie enda lavastajat ei lase seda kõige omasemad endas välja paista, sest siis mõni ütleb, et härra, tembuta lava peal. Mis see kõige omasmann? No võib-olla see ongi natukene selline tembud. Aga no siis peaks ju väga hästi minema, sest ja aga millise karakteri juurde tembud käivad? Mina arvan, et need võiks iga karakteri juurde käia. Väike vimka võib igal pool sees olla, aga kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis tegelikult mulle endale siiski sobivad. Raske ütelda, sobivad südamelähedasemad on siiski sellised, mis ei ole võib-olla. Kui sa natukene tõsisemalt lähenemist nagu näiteks, nagu näiteks hormoone Travjaatas, Rodrigo tipuosad on Carlases ja muidugi seal teine äärmus karakteri poolest Martšello poeemis, need, ma arvan, on minul, aga Marcialonga õnneks seda tõsisemalt poolt ja sügavamat poolt rohkem. Et seda saab nagu välja laulda, välja mängida, võib-olla, kui papa geeno võtta, siis ma arvan, et filosoof Ateenas ei paku nagu kellegile sellist naudingut. Jonathan üks selline vitaalne elu nautiv tegelane, kes mõnes laulukeses langeb natukene pisikese masendusse, aga seal on kahtlus, on rohkem nihukene, hetkeline mad. Aga ma mõtlesin siinjuures just praegu seda, et kuidas ühel noorel mehel on laulda ütleme suhteliselt vanema mehe partiid väga lihtne on ju parukas pähe panna ja nägu pähe ja habe ette. Aga hääl on ju noore mehe oma ja olek. No see on publiku poolt vaadates tõesti niimoodi tundub kuidagi see siiski natukene kergem, see lähenemine. Seal tekivad muidugi oma omade käärid, et mis puudutab seda noort häält, aga mina olen näiteks Hollandi selle poolt, et hääled peavad olema päris heas toonuses, mitte enam niimoodi langusesse lava peale. Kui see ei ole. Ei, aga minu küsimus ei olnud õel. Ma lihtsalt mõtlesin, kuidas noorel mehel mängida vanameest. No üks asi on mängida, sellega saab hakkama, iseasi, kui tõsiselt seda keegi võtab. Mina võin seda väga tõsiselt võtta. Aga kuidas see välja paistab, selle kohta ma ei oska midagi ütelda. Ütleme silmanurgast, olen ennast niimoodi mõnikord mõnd salvestust vaadanud ja nii üht koma teist olnud kõrva taha panna või mida paremini teha, mida sügavuti veel rohkem teha, kus natukene järgi anda. Mõni koht on võib-olla niimoodi, et ei ole vaja üle mängida nagu üritan mängida, üle mängida, olla vanem inimene, ei, seda ei ole vaja, ma arvan, need tulevad siis, kui sul on vokaalpaigas, kus on see roll ilusti ära mõtestatud, siis nad peaks tulema. Kas karakteri tuleb sisse juba teatri tagauksest sisse astudes või alles siis, kui kostüüm hakkab selga minema ja krim pähe? See on väga individuaalne. Ei tule mul sa karakter siis, kui ma ostan teatri uksest sisse ja ta ei pruugi siis tulla, kui mul kostüüm on seljas, aga ajapikku on võib-olla see läinud selliseks pikemaks protsessiks, et kui on tähtsam etendust, siis võib-olla juba paar päeva ennem avastan ennast kodus aknast välja vaatamas ja ei vaatagi taevastavaid, mõtlen hoopis sellele tööle, mis kahe päeva pärast tulemus on, nii et see roll tasapisi tuleb juba natukene kauem minu sisse kui samal päeval pahverset tehti, vuntsid, etet? Jumala musketär, mitte nii päris ei ole. Minul nüüd. Kuivõrd rollid 11, kas mõjutavadki segavad kuivõrd te saate nendest lahti, kui etendus on läbi? Üldiselt ma olen rollidest kiire lahtisaaja, seda ma julgen küll ütelda, ma ei tea, kas seal kiituseks veel aituseks et sellest ma saan kiiresti üle ja paraku see on niimoodi, et on tulnud ka kulla juhuseid ette, kus hommikul on näiteks don Carlose võib-olla olema Rodrigo diposa. Ja samal õhtul pean minema opereti öö Veneetsias makaroni koka mängima. Mis on kaks äärmust enam äärmusamat olla. Minu arvates ei saa järgmisel päeval Don Carlose esietendused igasuguseid tempe tuleb ette. Nii et me peame sellest kiiresti välja saama, eriti tänapäeval ja eriti repertuaariteatris, kui ma olen siin põhikohaga tööle, siis on lihtsalt see koorem, mida ma pean endaga kandma ja see vastutus, et ma olen võimeline tegema võib-olla siin ühe kuu jooksul nelja-viit, erinevat ooperit, operetti, Ma tean, et väga paljud lauljad ei tahagi üldse operetti teha, mulle tundub, et teile meeldib. Ei, ma ei väida seda, et sa mulle meeldib, aga minu arvates asjad on paberi peal allkirjaga tõestatud, et kui ma näen siin majas tööl, siis kodurahu huvides ma ei ole nagu ühtegi rolli üles ütelnud. Jah, sellega on mitu asja, loomulikult tuleb tänuga vastu võtta kõik, mida pakutakse, sest see on suurim tunnustus, kui pakutakse, aga samas puht inimesena näiteks mingi roll võib ju mingi karakter? Keegi tegelane võib absoluutselt vastuvõtmatu tunduda, kas seda on ette tulnud? Ja oli siin just jutuks operett, et kas meeldib või ei meeldi ka seesama öö Veneetsias mis on ka praegu repertuaaris, et tuli mul selline esimene tõsine siiamaani ainukene püsin operetirolle. Õnneks ei ole neid rohkem tulnud, aga see oli nagu algul. Ega ta nüüd ei olnud selles suhtes vastuvõtmatu, aga väike hirm oli selle asja ees. Aga nüüd on, sellest on tulnud üks suupärasemad lugusid, nii et siiski tuleb oodata oma progress ära ja omad valud tuleb ära kannatada, sest et asjast võib asja saada lõpuks ja see võib meeldima vastupidi, hakata. Ja tihtipeale mõne asjaga, mida ma hirmsasti tahaks teha, võib juhtuda, et see on kaua-kaua-kaua, pole oma ja siis lähebki kuskil repertuaarist maha ja ei saagi omaks kunagi, aga ma hirmsasti tahtsin seda teha. Mida te tahtsite hirmsasti teha ja ma tõin näite, lihtsalt. Ma tõin näite. Mul konkreetselt ei turgata praegu pähe niimoodi, et et midagi sellist oleks olnud, ma olen ikka püüdnud iga niimoodi sina peale saada. Ma ei tea, kas see on nüüd võimatu ülesanne, aga kui me mõtleksime nüüd 10 aasta peale ja rohkem tagasi, et tuletame meelde, mis rollid teil on olnud? No ma olen selle niimoodi üles lugenud, siin majas ja natukene mujal ka olen tähendab kokku 30. lavastuses ja roll on siis olnud vist tuli 30 või 31 10 aasta peale ja seal on juba mõned sellised, et ma olen ühte sama trolli teinud kolmes eri lavastuses või samas ooperis olen teinud, ütleme kahteri rolli. Et neid on kokku 31 ja kui niimoodi loogiliselt minema hakata, siis mul natuke see asi seguneb, seguneb ooperistuudioga, sest ma olin ikkagi üliõpilane ka ja lisaks sellele vastutusele, mis mulle siin osaks sai, pidin ka täitma üliõpilase kohustusi ja siis seal tuli päris põnevaid töid järjest. Tallesse talla rokat tuli papa geeno võluflöödi-is siin teates istuli haar poeemis. Tol ajal me tegime Vessaid stoori muusikali linnahallis. Ooperis, stuudios tuli Rawell, hispaania punn, Chanis, kiki Putšiini ja nii edasi. Edasi trikki ei tule pähe võib-olla suurematest või tähtsamatest üles lugeda, veel suhteliselt kiiresti tuli Figaro Figaro pulmas Martšellobohemis feromoon Traviatas ja nii edasi ja nii edasi. Ma tean, et muusik, näitleja, laulja armastab absoluutselt kõike seda, mida ta on teinud seda, mida ta teeb. Nii et kõik rollid võib arvata, on kallid. Aga kui ma küsiksin nii tõesti ikkagi siia juurde, et kas on mingi roll ei, rollid, mis millegipärast on erilised südames, et kas nendega oli mingil põhjusel alguses raske või või said nad väga aegamisi omaks vaim või lihtsalt muusika haaras niivõrd endasse, et tundsite, et vot siin ma siis nüüd olen. Muusika haaras endasse Verdi Don Carlo, siis. Ma arvan, et see on üks kaunima muusikaga Verdi ooper tema nendest paari-kolmekümnest, mis ta kirjutanud, Anned väljumata. See küll on vägivaldne väljarebimine, sest ma tean kindlasti, et mõnele teisele meeldime kopstrubadur. Minule meeldib Don Carlose oli muusika, mis imes endasse kindlasti Martšello vahe, mis see ei ole suur roll. Ta on seal siiski küll kogu aeg igas vaatuses laulab, aga see on siiski pigem selline tähtsam kõrvalosa. Ja Travjota. Mitte midagi teha, tra peata meeldida. Ma nüüd ütleksin, kuidas teie mulle sellel hooajal kohe meelde jäite? Niiviisi, et kui Estonia teater tegi sügisel lahtiste uste päeva ja kõik huvilised võisid nii peauksest kui tagauksest sisse tulla ja, ja majas ringi käia ja siis oli teil ka kontsert kontserdisaalis, kus Rauno help laulis kuulsat volframi heade laulu pagneristanhise rist ja ja oma laulmisega teenis ära selle kontserdi kõige pikema aplausi. Ja siis see hooaeg algas ju Wagneri ooperid Anhoizar kontsertettekannetega Tallinnas, Pärnus ja Tartus. Ja kui te mäletate selle aasta teatrilugude esimest saadet, siis seal ma ütlesin niiviisi, et meie seas on inimesi, kes kuulasid ära kõik kolm kontserti ja ütlesid, et parim Tartus esinduslikkus mõttes. Ja samas väga kiideti ka Pärnu kontserdimaja akustikat. Rauno help, teie laulsite Tartus? Missuguse energia andis teile TÖÖ Wagneri ooperiga, tan Faizer. Ma olen ääretult õnnelik selle au eest, mis mulle osaks saia selle vastutuse eest, aga selleni ma võtsin püstipäi vastu. Ma mäletan, see oli ühel. Sest on peaaegu juba 10 kuud möödas, kui Aarne Mikk, ma olen, seda ütles ükskord et on plaan teha selline projekt kolm esitust kontsertkorras, sest ma saan sealt ühe kindlasti laulda. Loomulikult ma olin sellega nõus, teadmata, mis mind ees ootab. Siis ma läksin, võtsin partituuri ja viskasin esimese pilgu peale ja ütleks, et ei ehmatanud. Aga natukene valus hakkas siis, kui esimesi hääli hakkasin tegema selle ooperiga. Sest sööri minule siiski päris mitte valuline protsess, aga ma arvan, et ma olen seal suhteliselt lühikese aja jooksul endale üllatuseks nägin enda sees ühte suuremat progressi, siis kuidas arenesin võib-olla viie kuuga. Et teha ühest raskest asjast selline hubane, vastuvõetav iseendale ja ma loodan, et ka publikule lugu. Kuidas teil laabus koostöö dirigendiga Carlos spireviga? Kuna seda osa, mida mina laulsin, oli kaks tegelassiis orkestriga, ma sain ühe proovi ja sellega ma pidin oma töö ära tõestama. Ma sain küll temaga natuke proovisaalis, aga orkestriga ühe sellel ajal, kui teised mõtlesid seal vist viis või mitte neid proobeli. Vot siin me nüüd oleme, me just rääkisime sellest, kuivõrd hästi emotsionaalselt laulis Ronoilt Estonia teatri lahtiste uste päeval. Kuivõrd mõjus oli tan Fischeri kontsertettekanne Tallinnas, Tartus, Pärnus? 200 ja rohkem muusikud tegid mitu nädalat tööd. Tulemus oli tõesti suurepärane. Ja nüüd kindlasti head klassikaraadiokuulajad. Ootate, et millal siis hakkavad kõlama need helid? Ei hakka. Neid esitus ei salvestatud, kuna ei olnud raha vastavatel institutsioonidel. Ma mäletan neid aegu, kui teatris salvestati, etenduse jäi mingigi jälg? Jah, olid paremad etendused, olid vähem õnnestunud, etendused aga jäi mingi telg. Nüüd viimase 10 aasta seest on mul väga raske leida saatesse muusikat. Sest siin lihtsalt on vähe salvestatud. Rauno, ma küsingi. Kas teie isiklikult olete salvestanud orkestriga? Ma olen ühe, ei, mis ühe kolmaariat varases nooruses, 97. aastal Arvo Volmer ja ERSO-ga salvestanud, aga ma arvan, et sellest ajast on suur, suur, suur, suur suur areng edasi toimunud, et et las need kolm salvestust võiks oodata, seal riiulite kestab veel 20 aastat ja siis võib lapsepõlve tagasi tulla. Aga no nali naljaks, tegelikult need ongi ainukesed korrad, kus ma olen niimoodi tõsiselt salvestanud. Millest kah mingi asi tehti, ma ei teagi, kus see üldse on, mis sellest edasi saanud, on seal mullegi üks pisike kõrval osakene, aga üldiselt niipalju kui kuskil kontserdil üles võetakse, need on tavalise klaveriga siis see on ainukene konkreetselt ooperini, kaariaid. Orkestri, Väi. Ja ka selline kogemus, et raadio stuudios klaveriga on teil olemata või. Hästi põgus, hästi pisikene. Vaat sellest on hästi-hästi palju aega juba möödas mingite saadete jaoks, et on kiiresti vaja, siis on midagi seal kokku, Tšaktšak tehtud. Aga need ekstra valmistuge prolleks, võiks kava, et lähme teeme selle linti. Sellist asja ei ole olnud. Ja kui niimoodi tohib, edasi ütelda pole ühelt poolt pole tellimistel, teiselt poolt ma pole oma huvi üles näidanud ja kolmandalt poolt, nagu me ütlesime, meil ei ole raha ka. Ma mõtlesin selle raha juures siin just selliseid võimsaid kontsertettekandeid ja ütleme, teatrietenduste salvestusi selles mõttes, et kontsertettekanne loomulikult suur üksus, orkester, koor, solistid ja loomulikult muusikutel on õigus saada raha. Ja kontserdiorganisatsioonil, kes seda korraldab, on ilmselt õigus korraldamise eest saada raha. Aga kui raha ei ole, kes siis kaotab? Kõik ootavad, kaotavad tegijad ja kaotavad need, kes oleks saanud seda kuulata. Kõik kaotavad. Raunoga tänases saates me ikkagi kasutame muusikat, kas ma tohin neid vanu asju kasutada? Ega ma kätt ette panna ei saa. Võtke, mis võtta on ja ilmselt järgmisel päeval niimoodi pea püsti julgeks ringi käia. Räägime nüüd sellest, mis sellel hooajal mängukavas on. Sellel hooajal on praegu mängukavas, me võtame niimoodi tõsisemad asjad, Traviata seal ma laulan siis papat eksarmooni Don Giovanni, seal mul on aunimiosa laulda, siis tuleb jälle tra peota Vanni öö Veneetsias sõrmale makaronikokk. Seina pealt saab käskivas lugevad Aarnemiku juubeliks tuleb välja Tšaikovski Padaemand. Seal on järetski ootamas mind. Ma pakun, et üks raskemaid baritoni Aare üldse kogu baritoni repertuaarist on selles minu kanda, nii et vastutus tuleb. Ja kindlasti on siin midagi nipet-näpet põnevat veele kaasaegsest muusikast René Eespere gurmaanid, Salameil, Jassi Zahharovi, selline pisikene pallikene, pottide-pannide, nugade, kahvlite ja, aga praegu rohkem ei julge midagi ütelda, see on tegelikult piisavalt palju ja piisavalt tõsine tööd seegi korralikult ära teha. Üle ei ole mõtet kah tampida, ei ole värskustes võib-olla enam nii palju. Hüppame kaugele tagasi, kelle juurest õppisite ja kes oli võib-olla see, kes avastas, et Rauno võib väga kaunist häält teha. Rauno peaks lauljaks õppima. No seal tuleb päris pikk lugu oli minu käest, ma arvan, et kõik on alguse saanud sellest Tartus seitsmendas keskkoolis. Mis oli koorikallakuga keskkool? Ma sattusin kooriklassi, laulsin 12 aastat Tartu poistekooris ja siis viimasel aastal, Uno Uiga tegi mulle sellise pisikese ettepaneku. Siis ma olin juba abiturient, et et kas ma ei tahaks nagu soola proovida, rahulda omaselt tagasihoidlikkus, aga muidugi suutsin selle ettepaneku ilusti eemale tõrjuda endast selle pärast, mis üksi laulja, mina nädalane, ka elu keeras sellise vingerpussi, et oli vaja ju astuda kuskile kõrgkooli tollel ajal. Ma olin veel selles aastakäigus, kes oleks muidu läinud võib-olla afganistani piiri kaitsma või jumal teab kuhu. Aga Ma ei tea, mis vägis oli, aga või kus see minu kõrva jõudis, aga millegipärast minu dokumendid jõudsid konservatooriumisse. Muidugi ma need ise endale aru andmata, mis ma üldse teene lihtsalt tõin, sellepärast et need eksamid olid teiste kõrgkoolidega võrreldes. Nädal või kaks nädalat. Juhtus nii, et ma tulin siia linnasse, kui see õige aeg oli käes, ma tulin õpilasmalevas siia. Malevas tehakse arvatavasti kõike muud, kui arutatakse soololaulu, eks ole. Ja esimese piiksu, mis ma tegin üksi, oli üks päev enne eksamit kontsertmeistriga. Mul oli kaks laulukotis kaasas, üks oli Saaremaa valss ja teine oli hall sõduri, sellele juhtus nii, et siin ma nüüd istun. See oli selline naljakas lugu, aga siis ma sattusin akadeemias laulu ettevalmistusosakonnas paberite järgi olime määratud minu õpetajaks Teo Maiste. Aga kuna maistele oli just täpselt sellel ajal Soomes üks töö pooleli, siis teda vist ei olnud kaks esimest kuud september oktoober, november või midagi sellist ja ta võttis endale asendajaks Toomas mürgi. Kes oli meil siin teatris tollel all, koorilaulja solist tegi kõike toomas, oli tookord 29 aastane just kahvist äsja lõpetanud, mõned aastad tagasi akadeemia natukene maitsnud, soololauluvilju rohkem vist kooris olnud ja tal oli neli õpilast ja mina üks nendest ja ma jäingi tema õpilaseks. Sellepärast Teo Maiste tuli tagasi, siis otsustati, et katse korras, mürk tuleb toogalda, konservatoorium konservatooriumisse õppejõuks ja mina tema ainukeseks õpilaseks. See hakkas ilusti peale ja nüüd ütleme tagantjärele, Toomas Mürk oli see, kes mind laulma õpetas. Jumal, kolm aastat õpetaja siis ta läks mujal elama, jättis kõik siia paika ja siis hakkasid igasuguseid vingerpussi minuga peale. Aga laulma õpetasin Toomas Mürk. Ja siis järgmiseks õpetajaks oli mulle Järvin kärbet tema nime all ma olen lõpetanud akadeemia, aga piirid läksid lahti. Hakkas tulema Eestimaalgi igasuguseid lauluõpetajaid, paremaid soolapuhujaid, teadjamehi oli ka nagu tuulelipp, käisin siia-sinna, nii ühe juureski teise juures. Aga muidu on nad võib-olla nimetaks ära, kellega pikemalt peatusime. Olivier kiilus Noraigaja, Patti Belo ja on igasuguseid meistrikursusi olnud. Ja nüüd kui 12 aastat olen selle asjaga rohkem tegelenud 89.-st aastast 14 aastat. Et siis ma avastan tegelikult laulma, õpetasin mürk. Ja enda jaoks olen suuremalt osalt siiski ise pidanud kõik avastama, sest ma võin teha põgusalt tööd ühe õpetajaga teise õpetajaga. Ma pean olema ise see, kes enda jaoks selgeks teeb. Muidugi kõva toetuse. Ma olen Sanoberga korrepetiitoritelt genistidelt. Et see on selline põgus minu lauljaks saamine. See oli väga segane jutt, aga ma loodan, et kõik said aru. See oli väga selge ja järjepidev jutt. Te olite peaaegu sama vana, isegi natukene vanem, kui õpetaja mürk kunagi oli, kui ta teiega tööd alustas. Kas nüüd teie ei ole tahtnud õpetaja rollis olla või juba oletegi? Ei, ma ei ole õpetaja rollis ja püüan sellest asjast kogu hingega nii kaugele hoida, kui saan, sellepärast ma arvan, et ma ei julge võtta seda vastutust endale. Mida peab üks pedagoog endas kandma. Sest ta võtab ikkagi endale peaks vähemalt võtma südameasjaks ühe noore inimese kujunemise noor inimene, kes tuleb tema juurde puhta lehena teadmisi ammutama. Ja kui ma tean, et ma ei näe seda sihti, kuhu ma tahaks seda inimest viia ja mul puuduvad vastavad teadmised, siis hoian sellest nii kaugele, kui saan. Kus Toomas Mürk nüüd töötab? Ma kardan, et ta töötab Belgias. Kas olid Kenti oopereid, et kui kuskil igastahes Belgias seda tookord ma ei oskagi ütelda, kas selle kohta võib ütelda, emigreerus helistaski, 90.-te algul enam ei emigreerunud, lihtsalt mindi ära, ta läks ära siit sellepärast et. Ma arvan, et see oli temale tookord õige lahendus. Kui te püüaksite öelda, mis oli siis sellist erilist, mis tema õpetusest eile väga hästi sobis? Seda on raske ütelda, mis eriline oli, ta ise pidevalt rõhutas seda, ta avastab kogu aeg jalgratast. Järelikult siis ta tegi umbes, aga minule sobis sedasama kõrvale võin kohe ütelda tema juures hiljem oli ka teisi poisse õppimas ja minu teada nendest keegi ei ole vähemalt solisti lauljaks saanud. Mõni võib-olla laulab trummimeeskooris või ooperikooris, aga solisti lauljaks ei ole neist keegi ei saanud. Et ma olin tal nagu selline ainuke korralik katsejänes. Ma ei tea, mis sobis, võib-olla kõlab kummaliselt, aga meie energiat võib-olla sobisid midagi seal pidi sobima. Ühtepidi muidugi mul oli mingisugune arusaamine sellest asjast oli olemas, et ma olin eelnevalt olnud 12 aastat poistekooris ja mänginud puhkpilliorkestris trompetit, eks ole, sealt oli võib-olla selline lauljale üks olulisemaid põhjumiselt olla, saab hingamine. Ja tagantjärgi olen mõtlenud, et poistekooris, kus ma laulsin tartu suunoviga lähenemine oli pigem panna poisid laulma loomuliku häälega mitte neid lapsest peale kuskile suunas väänata või moondada või kuidagi võltsilt laulma panna. Et võib-olla oli see, et mul oli siin loomulik põhi oli alle sinna pääle oli Toomas ja Lea ehitada. Tundub, et ma olin selline hea, korralik, vastuvõtlik õpilane. Täitsin kõik tema nõudmised ära ja see tuli ja tuli ja tuli ja ta tuli väga ilusti tuli. Ta oli minule tookord uhke ja mina olin tema üle uhke, sest mul oli kõige noorem õpetaja. Kõige parandamata. Räägime teie perest ka. Kui suur on teie pere? Minul on kallis abikaasa, kellega ma olen juba 11 aastat abielus, nii et ka see temp sai noorena ära tehtud. Tundnud oleme loomulikult natuke kauem ja siis järelkasvu mul ei ole kahjuks. Mul on. Kas vanemad elavad Tartus, vend oma perega Tartus, abikaasa, tema elab Pärnus? Kas pere on igati toetanud muusika tegemist teisiti saa vist ollagi. On küll jah, kuigi minupoolne sugu on muusikast küll väga kauge. Ma olen kuulnud, et emapoolne vanaisa, kas ta mängis ka suruõhu biitlite seal puhkpilliorkestris kuskil kunagi mingit pasunat omal ajal, aga teised ei tea küll muusikast lähemalt suurt midagi, ehk mina olen neid oma esinemistega sinna lähemale toonud. Rauno help, mis on see roll, mida te tahate laulda ükskõik millal lähitulevikus või kaugemas tulevikus. Aga see teie südamerullide roll Ütlen ausalt, et südamerollide rolli mul ei ole. On olnud suur õnn juba laulda, palju ilusat muusikat. Palju neist on mul veel praegu repertuaaris? Ma mäletan, et oma esimeses intervjuus, oh neidki on antud Rahva Häälele. Omal ajal mõtlesin, et ma tahaks laulda Rossini, Figaro Sevilla habemeajastut. See on meister tükk, kui sellega kunagi hakkama saaks. Ma olen praegu selliseisuses veel. Ma arvan, et 10 esimest aastat olid õpipoisi aastad silmas, et need paar aastat ma olen nagu senises selliseisuses olnud, kus ma nagu natuke midagi tean sellest asjast. Aga mul on hästi palju avastada, hästi palju leida veel. Kas kunagi meistriks saab, seda näitab aeg. Aga kui Rossini, Figaro, miks mitte? Selle kallal tuleks palju tööd teha, on hulga kergemaid asju, võib-olla isegi volfram Talpheusialist ei olnud nii nõudlik. Nad on muidugi kaks erinevat asja, neid ei tohi võrrelda, aga aga too on üks asi, mida ma niimoodi hingevärinaga kardan, et kui kunagi kuskil ma loeks seina pealt, et ma peaks seda tegema hakkama, siis mokk natuke saaks metsa elama. Mõtlen tehtu üle järele. Rohkem midagi aitab sellest, kui tuleb Yaletski. Aitab sellest konfermoon Rolyyvadi poose, Marcello, toredat kaasaegset eesti muusikat, mida laulda. Siin on palju unistus juba täitunud. Tänan väga, Rauno lp selle tänase intervjuu eest, küsija oli Ene Pilliroog ja minu südamele jääb küll see, et kuidas nende salvestustega saab. Et ühe noore inimese pallid võiksid jääda helisalve, nii et on võimalik kuulata praegu ja tulevikus see on soov. See on meie kõigi tagasihoidlik soovikene aga meie teeme oma tööd edasi. Me oleme kannatlikud. Head ootamist. Fosfor.