Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere, naine ajas viibib seekord Lõuna-Prantsusmaal, on 12. sajandi teine pool õilis krahvinna Beatrid ja on armunud kenasse Rüütlisse, aga see ei pane teda sugugi täheda ja nukrutsema. Daam valab oma tunded välja luuletuses, mis on nii südantlõhestav, et paned talle lausa kaasa tundma. Aga praegu, 700 aastat hiljem ei mäleta keegi enam selle Paypamatu kavaleri nime. Aga Beatriitsitud ja kuulub kindlasti keskaja suurte naiste lobatuuride hulka. Kui ma hakkasin seda teemat saate jaoks läbi mõtlema, siis kaalusin, võib-olla peaks kõigepealt õiendama mingeid keskajaga seotud väärarvamusi et vabadus ja palvetamine ja Ingisatsioon igal sammul ja nõnda edasi. Aga loobusin juba enne alustamist, sest leidsin, et see käiks niikuinii üle jõu. Sest keskaeg on nii pikk periood, see on ümmarguselt 1000 aastat ja on ju ilmselge, et sellisesse ajavahemikku mahub väga palju väga suur kultuuriline ja vaimne ja sotsiaalne kirevus. On päris palju autoreid, kes võrdlevad keskaega tänapäevaga ja nad leiavad, et see, mida 20. sajandi lõpupoole nimetati postmodernismi iks. Kogu see kirevus, koguse sulandumine, erikultuuriliste elementide põimumine, kogu see bluuralism, eklektika, sünkretism, kõik see, mille üle traditsioonide kaitsjad kurdavad et see pole midagi enneolematut ja just kaasajale iseloomuliku vaided. Keskaeg on midagi sellist juba läbi teinud väga põhjalikult ja väga pikaajaliselt ja sealt on Euroopa vaimukultuuri settinud omad kogemused, mille tundmisest on igatahes kasu ka tänapäeval. Ja iseäranis, kui rääkida keskaja erootikast siis muidugi ei aita meid koolitunnis saadud teadmised. Aga ma siiski loodan, et kurtuaasia mõiste on ehk tuttav kurtuaasne ehk õukondlik vaimu hoiak suhtlemisviis laias laastus see tähendas viisakust, peenust, hingelist õilsust, kalandsus, haritus, kunstilised anded, nagu luule, nagu muusika üleüldse, rafineeritud ellusuhtumine ja rafineeritud inimestevahelised suhted. No loomulikult sellist eluviisi harrastati ainult kõrgkihi hulgas ja eriti just omaaegsetes õukondades sest neil oli selle kõige jaoks rikkust, haridust, vaba aega, nagu igasugune uuendus seda ju nõuab. Ja kusagil 11. sajandi lõpus selles jõudeelus kerkibki esile üks uutmoodi arusaam, täiesti uus tunnetus inimestevahelistest suhetest naiste ja meeste vahelistest suhetest. Muidugi, armastusest ja armusuhetest kirjutati juba antiikajal ja ongi kaks autorit, kes on keskaja jaoks olulised. Need on Platon ja Ovidios, nende kuulsad teosed, pidused ja armukunstist vastavalt. Nendelt pärineb see põhi, kust keskaeg siis läks edasi ja ma teen ainult väga lühikese iseloomustuse, ainult nii palju, kui on vajalik, et saada aru järgnevatest arengutest. Mõlemad antiikautorid, Platon ja Ovidjas, Nad mõlemad teevad vahet armastajal ja armastatule võrgutajal ja võrgutataval. Seega antiikmõtlemises ei nähtud armusuhet kui võrdsete partnerite ühendust, tegelikult lausa vastupidi. Üks oli kogenud, aktiivne, mõjukas, sageli ka vanem isekas väljas eelkõige oma huvide ja oma ihade eest ja teine partner siis nooruke kogemusteta häbelik, teadmatuses noh, nii-öelda valge leht, kelle rolliks oli siis passiivne valmisolek ja, ja vastutulek Pole muidugi raske ära arvata, kumb roll oli reserveeritud, kummale sugupoolele ja eriti juustu viidius viib selle tunnete ebavõrdsuse peaaegu äärmusesse. Temal on sõdalane ja trofeed, vallutaja ja kindlus, mis langeb kütja saak piiraja ja piirata. See on nagu lokkamatu konfliktiolukord, mis armastajate vahel valitseks. Aga keskaja kurdaasne armastus, vastupidi, nõuab jagatud tundeid, külgetõmme peab olema vastastikune, iha peab olema mõlemapoolne. Kõik kirjandus- ja kultuuriuurijad teevad just seda kõige suuremaks erinevuseks võrreldes antiikaja erootikaga. Kurtuaasne erootika ei eelda, et armusuhtes üks teeb teisele midagi vaid et kaks inimest, kelle vahel on siis mingi erootiline potentsiaal, nemad teostavad ja loovad seda potentsiaali üheskoos. Aga on muidugi ka sarnasusi antiik ja keskaegse suhtumise vahel näiteks juba antiikautorid teevad selget vahet kehal ja hingel. Platoni puhul ei üllata muidugi kedagi, see on ju tema kuulus ideede maailm ideede ülimuslikus, kõige maise ja meelelise ees. Aga seesama vahetegemine subis ka kristlik kui mõttemaailmaga ja me teame, et hiljem Rooma kirik võttis ju paljugi üle just plaatonlikust filosoofiast ja laiemalt üldse. Siit tulebki see vaimse poole ülevääristamine ja kehalise maise alavääristamine see, mis jätab oma jälje ikkagi kogu õhtumaisele kultuurile. Aga armutunnete kontekstis tõmmatakse siin paralleel ka sotsiaalset erinevustega. Et see õilis ja hingeline armastus, see on ette nähtud eliidi jaoks. Seda harrastatakse õukonnas ja see helistabki eelkõige hingelist ilu, ehkki mitte ainult. Ja teiselt poolt siis lihalik iha, mis on madal. Selline põlastusväärne tung, seda tunneb lihtrahvas. Nii et armastus oli aristokraatlik nähtus. See on ühine joon nii antiigist kui keskajal. Enne trubaduuriks juurde minekut põgusalt veel ühest vastandusest, mis on ka iseloomulik, nimelt vastandus armastuse ja abielu vahel. Et see oli omane juba antiikautoritele ja keskaja kurtuaas ja võttis selle siis ka üle. Siin tuleb nüüd natukene tunda abielu kui institutsiooni ajalugu. Ja see ütleb meile, et peaaegu alati on abielu olnud eeskätt tehing. See on olnud mõistuspärane kokkulepe ja isegi mitte tingimata esmajärjekorras järglaste saamiseks vaid majanduslikel põhjustel. Sest no lapsed võisid ju abielus järgneda ja väga sageli see ju nii oligi. Aga isegi kui neid ei sündinud, siis sellepärast ei kadunud veel ära abielumajanduslikud põhjused. Näiteks maavalduste ühendamine, Voranduste ühendamine või koondamine, pärimine, tiitlite üleminek, eesõiguste üleminek, no nendega seoses muidugi ka hooldamine ja ülalpidamiskohustus, eriti just laste ja leskede suhtes, aga ka vallaliste sugulaste suhtes. Aga samuti ka igasugused mittemateriaalsed huvid nagu sotsiaalne staatus, seisuseuhkus, igasugused tulusad sugulussidemed, LUGU peetavus, nokaverepuhtus ja nõnda edasi. Muidugi see kõik ei välistanud ju, et abielupoolte vahel võisid valitseda head suhted, lugupidamine, hoolitsus, tähelepanelik, kus, miks mitte ka tõeline armastus. Kindlasti see muutis kooselu palju meeldivamaks, aga mingil juhul ei olnud isiklik sobimine eesmärk. Abielu ei jäetud sõlmimata lihtsalt sellepärast, et pruut ja peigmees teineteisele ei meeldinud. Ja selline suhtumine kehtis keskaegse ühiskonna kõikides kihtides valitsejatest kuni talupoegade nii välja. Nii et abieluliit oli seaduse asi ja armastuse liit oli armastajate isiklik asi. Noh, armastus tekkis ja arenes abielu vastandina ja tegelikult lausa abielurikkumise hinnaga. Sest sellises olukorras selliste tingimuste juures, nagu ma kirjeldasin tegelikult ei jäänudki ju mingit muud võimalust. No kiriku vaatepunktist oli muidugi tegemist kõlvatusega, sest kirikuisad püüdsid ju isegi abikaasade seksuaalset läbikäimist piirata ainult laste saamisega. Vaevalt see idee küll väga edukas oli, aga kindlasti see tekitas noh, igasuguseid lisapingeid ja hingevaeva. Aga inimeste isiklikud tunded, Nende sümpaatiad, kired, kiindumused, ihad, Need olid väljaspool seadusi ja institutsioone, nii nagu tänapäeval, nii ka keskajal. Seda on alati mõistetud, et kõikidele vastu pidistele pingutustele vaatamata et armastusel ja abielul ei pruugi olla mitte mingit ühisosa. Ehkki loomulikult võib. Et niimoodi nähti seda asja Vana-Roomas. Niimoodi, see oli Hispaanias, mis oli tol ajal suuresti ju islamiusuline ja nii oli segaLääne Yodaalide õukonda. Kurtuaasia ehk õukondlik armastus. See on paljuski üsna eriline fenomen Euroopa kultuuriloos. See kerkis ka esile üsna ootamatult pealtnäha just nagu tühjalt kohalt, isegi 11. sajandi lõpupoole, aga itaanias Akvidani oli omaaegne sõltumatu hertsogiriik väga suur. See hõlmas peaaegu kolmandiku praegusest Prantsusmaast, et kogu selle lääne ja edelaosa ja, ja suure tükiga lõunast see asukoht iseenesest juba reedab. Akvitaanial olid tihedad sidemed Pürenee poolsaarega ja sealse araabia kultuuriga mis parajasti just sel ajal oli ka oma õitsengu tipul. Ja laiemalt üldse jättis oma pitseri kogu õhtumaisele kultuurile. Ja Akvitaania kui selle vahetu naaber oli loomulikult ka väga tugevasti mõjutatud. Nii et see oligi väga jõukas, väga õitsev, väga kultuurne õukond. Abitaania hertsuselgite kõrval on öeldud, et isegi prantsuse kuningad näisid pigem kehvikud. Ja üks nendest Hertzokitest kio üheksas tema oligi esimene teadaolev truba tuur. Ta oli suur isand, talitähtis ristisõdalane. Aga ta oli ka suur elunautija. Ta hindas luulet, hindas kunsti. Igasuguseid elumõnusid oli ka suur naiste lemmik. Ja sellest kõigest ta siis laulis ja luuletas naistest ja armastusest ja rõõmsast elust. Ja muide, siin peaks võib-olla meenutama, et Lõuna-Prantsusmaal kõneldi oma piirkondliku keelt, oktid taani keelt. Seda räägitakse ka praegu veel muidugi vähe. Aga see üksjagu erineb ka praegusest prantsuse standardkeelest ja seoks titaani, keel oligi just trubaduuriks keel. Nii et, aga Itaaliasse kõik algas. Ja hiljem Geomi lapselaps ele on noor. Tema abiellus kõigepealt prantsuse kuningaga, lahutas sellest ära, siis abiellus inglise kuningaga ja Eleanori kaudu ja ka tema laste õukondade kaudu truba tuuride kultuur Lewiski üle poole Euroopa kaugele põhja, lõunasse, kaugele ida poole, isegi Ungaris leidus neid druga tuure, oli nii mehi kui naisi, naisi, siis nimetati trubarissideks ja nüüd on teada päris palju nad kõik on hästi kõlavad ja poeetilist nimedega lambarda ala manda kastel, loosa Asalaiis näiteks. Väga paljude truba tuuride ja tubarisside kohta on olemas viida oktsitaani keeles, sõnad tähendab elu ja need viidad, need kujutavadki siis endast lühikesi elulugusid, biograafiaid ja enamasti nad esinevad kogumit, kes kus nad on siis mitmete luuletuste kõrval kui autorite tutvustus või, või ülevaade nende luuletuste loomise asjaoludest ja, ja siis üle vaadega autori elust. Õnnetuseks kõik need viidad, nad on väga ebausaldusväärsed, need ei saa üldse võtta sõna-sõnalt või puhta kullana, sest luuletuste autoreid kirjeldatakse seal enam-vähem ühtemoodi. Tuba tuurid on sellised unistajat lüürikut või siis boheeemmlased või kelmid ja kangelased üheaegselt trubarissid on kõik tingimata ilusad, võluvad suursugused, õnnistatud kõikvõimalike annetega. Ja see kõik muidugi ei pruugi olla tingimata vale, sest kindlasti leidus boheemlaslik tuba tuure ja kindlasti leidus kauneid ja võluvaid Rubarisse. Aga kahjuks, kui need kirjeldused on niimoodi ühe puuga löödud, siis me ei saa nendest mitte midagi teada konkreetsete inimeste kohta Nende individuaalsuse kohta. Ja ega need viidad, ega nad ei olnudki ju mõeldud ajalooallikatena, vaid pigem meelelahutuslikus lugemiseks pigem värsside lisanduseks ja otsekui nende pikenduseks. Mida me siis teame omad Rubarisse elust, Beatritsi elust? Kindlalt väga vähe ja seda just põhiliste elu faktide osas, kõigepealt nimi, ma nimetan teda siin Beatriidseks, aga tegelikult isegi see on ainult oletuslik, ehkki see on muidugi põhjendatud ja, ja see on ka tõenäoline. Aga kõige kauem ja kõige laiemalt on teda tuntud nime all kompessa Tõdia kompeson tiitel, see tähendab lihtsalt krahvinnat, nii et siis tea, krahvinna ja see koht ja see asub Kagu-Prantsusmaal droomi departemangus. Üsna väike paik, praegu on seal umbes 5000 elanikku, aga keskajal asus seal ikkagi maaisanda linnus ja selle ümber oli linnake ja turg ja ja 11. sajandi katedraal ja kaitsemüürid ja üldse kõik, mis kuulus ühe keskaegse linna juurde. Tõenäoliselt oli Beatritsi isaks Tjaa krahv isuaart, teine kellelt ta siis päriski oma krahvinna tiitli. Keskajal oli päris sageli kombeks, et lastele anti vanemate nimed või, või vähemalt kirjalikes allikates nad figureerivad tihti samade nimede all. Mis on muidugi ajaloolaste jaoks üks suur peavalu, sest no kuidas sa eristate erinevaid põlvkondi. Vajadusel muudeti ainult siis sooliidet nime lõpus. Näiteks noh, tütar sai isaga sama nime ja meie kom, kes aga on ka niimoodi, et kuna tema isaks peetakse krahvi saari siis pole üldse välistatud, et tütre nimi oli hoopis Isarda. Nii et paras segadus nende nimedega. Aga see ei ole veel sugugi läbi, et me puutume nendega veel korraks kokku. Edasi. Millal Beatrits tea elas? See on jällegi paras mõistatus sest ei ole teada tema sünniaastat ega surmaaastat ja me ei tea, kui vanaks ta elas või mis vanuses ta oli oma loomingu tipul. Tema eluaeg on tuletatud kaudselt teiste isikute põhjal, kellest on teada, et nad puutusid Beatritsiga kokku mingil ajal. Ja ka luuletuste ja käsikirjade doteerimise põhjal. Kui inimese eluaeg on nii ebamäärane, siis ajalookirjanduses kasutatakse ladinakeelset lühendit S L see tähendab Floruid õitses õilmitses. Niimoodi tähistatakse siis seda aega või perioodi millal see isik teadaolevalt tegutses, millal ta oli oma ametis või elualal aktiivne? No näiteks, mis ajast pärinevad tema teosed ja Beatritsi puhul siis samamoodi tema kohta saab öelda ainult nii palju, et ta Floruid ehk õilmitses loominguliselt umbes 12. sajandi lõpus ja võib-olla ka 13. sajandi paaril esimesel 10-l Peetritsi elulugu, tema viida jutustab, et ta oli abielus pluatjee krahvi Teeemmiga aga tema armastatuks oli Rembo Doraaž samuti trubadur ja ka küllaltki oluline, sest et tema loomingus on märgatud mitmeid uuendusi näiteks luuleriimis, mida varem trubadurid ei kasutanud, nii palju, kui on teada. Ja üldse näib, et selles kandis toimis vähemalt mõnda aega teatud luuletajate grupp. Ma ei tea, kas sobib öelda kirjandusring. Aga selline grupp, kes mõjutasid 11 vastastikku, et sinna kuulus ka see kontezza väidetav armastatu, Rembo Doraaž ja veel teisi tuba, tuure aga kuulus ka üks Rubaris Asalaiis, kelle armastatuks olevat olnud Rembo vennapoeg. Ja on võrreldud erinevate autorite luulet, tõsi ja leitud nende põhjal, et nad kõik olid väga hästi kursis üksteise loominguga. Nii et vähemalt nad pidid väga tihedalt suhtlema. Et ma kontrollisin veel nimme üle nende liignimed, sest et prantsuse keeles ja üldse keskaja kontekstis ja need ju sageli näitavad inimese päritolu kohta. Ja siis ma otsisin need paigad ka Google'i kaardi peal üles ja sain teada, et need tõesti asuvad noh, väga lähestikku võib olla umbes 100 kilomeetri raadiuses või, või nii. Tänapäeval ei ole need mingid suuredega tähtsad paigad, nad on sellised paari 1000 elanikuga külakeses kusagil mäenõlvadel või uru suudmetes. Aga omal ajal keskajal nad paiknesid tähtsatel läbi pääsudel ja kaitsesid neid ja sellest siis ka need kindlustused ja kõik need linnuse krahvide suguvõsad ja mõned nende liikmetest ilmselt siis ka Beatrits Nad ei tea, kuulusid siis sellesse väikesesse trubaduuriks ringi. Aga nagu öeldud, ühtegi viidad ei maksa ülemäära usaldada ja ka muude allikate põhjal ei ole need eluloolised andmed Beatritsi kohta ikkagi üldse kindlad. Sest et siin tuleb jälle mängu see nimede kordumine põlvest põlve. Et konkreetselt Beatritsi puhul võib see tähendada, et tema armastatu ei olnud üldsegi mitte see truba tuurist Brembo vaid hoopiski tema vennapoeg või hoopiski vennapojapoeg, kelle nimi oli siis samuti Brembo turaaž. Ja kui nii, siis muidugi ka Beatritsi enda eluaeg tuleks nihutada hilisemaks, no vähemalt ühe põlvkonna võrra ikka. Ja veel. On ka oletatud, et Beatrits ei olnud üldsegi abielus selle Bodjee krahvi GM-iga vaid hoopiski tema poja Ademaariga ja ka sel juhul pidid olema sündinud hiljem ja ka sel juhul pidi tema eluaeg ulatuma vähemalt paarkümmend aastat ka 13.-sse sajandisse. Ja ka sel juhul ei oleks tema armastatakse üldsegi mitte see trubadurvaid, hoopis keegi teine, kelle nimi oli jällegi Rembo. Nii et mine võta siis kinni. Aga see on üks võlusid, mida ajalooliseks olemine. Trubaduuriks kultuuri juurde kuulus eriline poeetiline mõttevahetus või suhtlemine luule vahendusel kus siis arutati mingisugust moraali või tundeelu küsimust. Seda tehti siis luulevormis. Näiteks Duluusi krahvi õukonnast on teada üks selline galantne poeetide võistlus kus teemana seati üles küsimus, et kas daami au kannatab, kui ta võtab endale armsama, kes on jõukam kui tema. Üks rubadursis alustas teemat luuletusega, teine omakorda jätkas, kirjutas luuletuse kujul mingisuguse teemaarenduse. Kolmas tõi oma luuletuses mängu veel mingi nüansi. Neljas lisas oma kommentaari kõik ikka luulevormis ja see looming sündis enam-vähem kohapeal. See tähendab, et seda ei saanud ju ette valmis kirjutada nii-öelda igaks juhuks. Ja seepärast, et teema ei olnud ju teada. Nii et iga järgmine truba tuur võttis aluseks eelmise luuletuse ja lähtus sellest, et see oli otsekui selline pikaldane dialoog tõesti nagu aegluubis vestlus või arutelu mitmete kindlasti asjatundlike inimeste vahel võeti aega, et järele mõelda, et märgata tähenduslikkust. Ja kõik osalejad möönsid, et arusaamade armuelu asjades on erinevad. Ja sellepärast püütigi kõrvutada erinevaid mõistmisviise ja võib-olla siis ka erinevaid kogemusi selles vallas. Selleks, et jõuda siis tõeni. Et seda võiks nimetada ka poliitiliseks debatiks, võib-olla isegi turniiriks. Sest et seal valiti ka kohtunikud tavaliselt need olid kõrgest soost peened daamid kes oskasid hinnata luulekunsti ja nemad pidid siis lõpuks otsustama, kelle vaateviis on õige ja sobib sellesse igale, ma tahan juhtida ka ekstra tähelepanu. Otsustajad või kohtunikud olid niisiis daamid, suursugused, haritud kirjaoskajad, lugejad, naised. Nad kuulasid ära selle kalantselt esitatud teemaarenduse ja arutasid seda jooksvalt, mille käigus kindlasti ka nende enda seisukohad muutusid ja arenesid. Ja kui nad otsustasid, siis see oli naiste otsus. See oli tehtud naiste seisukohalt naiste vaatepunktist naiste väärtushinnangute kohaselt. Mis kindlasti olid ka ambivalents, et loomulikult kindlasti nad olid mõjutatud oma ajastu moraalist, oma ajastu usulistest ettekujutustes. Aga ikkagi olid need naiste otsused. Need näitavad meile tolleaegset maailma naiste silmade läbi. No me teame ju kõiksugu seenioride Uksakust ja Me teame rüütlite sõjakust. Sagedasti peeti isegi erasõdu, ühiskond oli väga rüütlikeskne sõjamees oli no abriori kangelane. Sageli ta oli ka jõhker löömamees, harimatu, kirjaoskamatu, kasimatu ja sellises maailmas, tõsi küll, ainult ühes nurgakeses daamide juuresolekul toimus nende sõjameestega vähemalt osadega lausa imeline muutus. Äkitselt nad arutlesid õrnade tunnete üle, nad imetlesid ja kummardasid oma daame ja aktsepteerisid nende langetatud otsuseid. Vahel isegi mõni kroonitud pea lõi kaasa, on teada mitmeid kuningaid, kes toetasid Ruba tuure ja ja mõned lõid ka ise täiesti arvestatavat luulet. Sellistel võistlustel loomulikult hinnati nii sisu kui ka vormi. Ja selles suhtes tuledki olla natuke ettevaatlik selle sõna luuletus kasutamisega, sest et truba tuuride looming oli tervik. See oli nii luule kui ka meloodia, sest tekst oli vajalik muusika jaoks ja muusika oli vajalik tekstide jaoks ja need kaks koos olid mõeldud esitamiseks ehk siis laulmiseks muusika saatel. Ja sellisel poeetide debatil ei pidanudki tingimata olema ühte konkreetset võitjat, et selles mõttes ei olnud see sugugi võistlus, vaid tõesti hoopis mõttevahetus. Vestlus tunnustati kõiki osavõtjaid, kes olid panustanud ja nende luuletused koondati käsikirjadesse missis illustreeriti kaunite värviliste piltidega. Aga tuleme tagasi Beatritsi juurde, mida on teada temast kui trubaryszist. Kogu tema loomingust on säilinud ainult viis poeemi. Ühe luuletuse üle käivad ka vaidlused, tavaliselt on seda omistatud Remboonduraažile. Aga on võimalik, et hoopis Beatrits on autor. Ja põhjuseks on, et luuletuse kompositsioonis on väga suured sarnasused ühe teise luuletusega, millest on kindlalt teada, et see kuulus Beatritsile. Aga nagu ma ennist ütlesin, need inimesed suhtlesid kirjanduslikus plaanis väga tihedalt väga lähedaselt. Nii et juba ainuüksi see võib seletada neid sarnasusi. Aga siiski, kui Rembo oli tõesti Beatritsi armastatu, nagu ütleb viida ja kui Beatrits pühendas talle mitmeid kauneid laule, nagu samuti ütleb seesama viida siis võis ta ju selle luuletuse tõesti Remboole kirjutada ja talle ka saata. Ja kus sa siis sattus lõpuks Rembo oma luuletuste hulka ja aja jooksul muutus tema omadest eristamatuks, keegi ei teinud enam vahet. Ühe Beatritsi luuletused tõlkinud Eesti keelde ma leidsin Arno Delacroa raamatust erootika keskajal. Ja see kõlab niimoodi väga oma rüütlit tahaksin ühel õhtul hoida oma paljaste käsivarte vahel ning rahuldust tunneks ülimat, kui tema peal padjaks oleksin. Sest olen tema järgi meeletum veel, kui Plans fleeri järgi oli klooris ta valda, annan oma südame ja armu oma meelesilmad ja oma elu. No selgituseks ma ütlen siin, et Plans, flör ja flooris on tegelased ühes omaaegses ballaadis, armastajapaar, see oli väga populaarne lugu ja ei ole üldse mingi ime, Beatrid sellele niimoodi viitab oma luuletuses. Aga luuletus ise, siin tuleb esile mitu asja, mis üleüldse ise loomustasidki just Rubarisside loomingut. Kõigepealt see, et nad olid oma tunnetes väga otsekohesed. Naised ei teinud mingit saladust oma Ihastest, oma unistustest ja need tekstid olidki mõeldud laulmiseks. Tuletan meelde, nad olid ju esitamiseks publikule Sursugusele publikule, nii et salatsemisest ja varjamisest ei olnud juttugi. Ja turvariskid olid ka oma soovide suhtes väga selgesõnalised. Beatrits kirjutab oma armastatule niimoodi. Teadke, et üliväga ihkaksin, et teie oleksite minu mehe asemel kui lubaksite ainult kõik teha, mis ma tahan. Ei mingit Vagatsemist, ei mingit tagasihoidlikkust. Ja laiemalt ongi just naiste tekstidele iseloomulik see kui aktiivsetena ja võrdväärsetena nad armusuhtes osalevad. Kuidas naine on samamoodi algataja, kuidas ta on samamoodi ootaja igatseja täpselt nagu meeski ja kuidas naine väljendab oma rõõmu armastatu kohaloleku üle või kuidas ta kurdab reetlikkuse ja hülgamise pärast täpselt nagu mees. Aga mis erineb trubaduuriks, laulavad südamedaamist, kes on nende jaoks emand käskijanna toomina. Aga trubarissidel sellist vastet ei ole. Ükski trubaris ei nimeta oma armastatud isandaks vaid sõbraks. Ja see vast ongi üks kõige selgemaid ilminguid sellest, mida kurtuaasne lüürika. Ja koos sellega loomulikult ka kurtuaasne erootika, mida see õieti taotles. Täiesti uutmoodi armusuhteid. See on vastastikune võlumine, kus partnerid on võrdselt lummatud, teine, teises ja kus mitte miski ei lõpe ühe poole võidu ja teise kaotusega. Kui me korraks meenutame seda antiikaja arusaama armastusest kütja, saak, vallutaja ja vallutatav siis me näeme, et pendel on liikunud täielikult vastassuunda. Ja kõige selgemalt tuleb see esile just trubarisside loomingus. Mida siis kokkuvõttes võiks tuba tuuride maailmast kõrva taha panna? Me võime kurtuaalsed mõista kui lihtsalt ühte keskaegset supp kultuuri ühte paljude teiste seas. Mis õilmitses mõne sajandi. Aga selle aja jooksul muutusid need viisid, kuidas tunnetati armuiha ja muutusid need ootused, mida esitati armastajatele. Armusuhete kohta. Naiste ja meeste suhete kohta. Hakati esitama täiesti uusi küsimusi. Ja eeskätt anti nendele küsimustele ka täiesti uusi vastuseid. Nii et tuleb välja, et keskaegne kujutlusvõime on selles suhtes väga rikas, väga isegi ma ütleks, inspireerib, tõsi küll, need tundeelulised saavutused ei jäänud kauaks kestma. Sest tulid järgmised sajandid kus ei hoolitud võib-olla nii palju sellest, et tunded oleksid vastasteks, kused sajandid, mis olid eeskätt naiste suhtes märksa vaenulikumad. Või siis hoopis Vagatsemine nullis paljugi ära nendest vaimsetest saavutustest. Aga kui ma olen üldse osanud midagi ajaloost õppida, siis seda, et kultuurid on peaaegu Hälimatud. Vastupidi, igasugu häda kraaksujatele kultuuris ei kao peaaegu mitte miski mis on kunagi olnud, see on ka alles ja kellel on silmad, see näeb. Ja nii on ka kurtuaalse poeesia puhul. Õieti loeb ainult see, et niisugune ajajärk ja niisugused mõtted on olemas olnud. Selline eripärane tundemaailm. Ja isegi kui ta näiliselt on kadunud, siis meie kultuurkihis elab see ikkagi edasi ja aitab defineerida muuhulgas ka eurooplaseks olemist sest ta on osa euroopalikuste vaimupärandist, euroopalikust elu hoiab, kust. Aga lõpetada, tahaksin ma ikkagi Beatritsiga ühe tema armastus luuletusega. Tõlkisin seda ja minu üllatuseks tuli sellest välja peaaegu sonett iluvigadega, küll aga, aga sinnapoole. See on ainukene krübaryszi poolt loodud armastuslaul, mis on säilinud meie päevadeni koos meloodiaga. Mitte lihtsalt ainukene Beatriitsi loomingus, vaid üleüldse kõikide naist Ruba tuuride peale kokku. Tekste küll tuntakse, aga mitte koos muusikaga mis tähendab ikka kohutavalt suurt kaotust. Kardetavasti me isegi ei aima, millest me oleme ilma jäänud. Aga luuletus ise kõlab niimoodi. Pean laulma sellest, millest pigem vaikiks siin nii väga armsam, tekitanud mus kibedust see, keda üle mõõdu kalliks pean, ei taipa märgata mu kauni tõst muistse viilu voorus arukus mind jätnud maha jätnud lausa hätta. Kuis tunnen reedetuna end ja pettumust just nagu oleksingi veetluseta. Üks mõtte lohutuseks vaid ei iial ise Moiksinute vastu ainsa teoga, vaid uhkuse asjaks mul Moormumine. Ent siiski upsakas ta hoiak minu ees ehk teistele küll hoopis teise moega, sõbralik tal naer ja lahke meel. Me näeme siin, et Petritson, nukker, ta räägib armastatud rüütlist, kes ei tee temast väljagi. Küll aga on sõbralik kõigi teiste daamide vastu. Siiski pea, Trits on ka siin selles luuletuses väga eneseteadlik, ta teab oma väärtust, ta mõistab, kui suur asi see on, et ta on võimeline selliseks sügavaks tundeks. Ja kokkuvõttes taju kahetseb siin ainult seda et see pimedusega löödud rüütel ei saa millestki aru, et ta ei mõista seda sümpaatiat, mida naine tema vastu tunneb. Ja lõpetuseks jääbki siia kõlama see sama laul, mida esitatakse kokk titaani keeles Beatritsi enda keeles. Ja ma tõesti loodan, et mõni selgema pilguga Rüütel andis talle varsti põhjust kirjutada hoopis teistsuguseid, hoopis rõõmsamaid luuletusi. Nii et head kuulamist ja järgmise korrani. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.