Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere. Saatesari naine ajas, alustab taas värske jõuga. Mina olen ikka endiselt Milvi, Martina, Piirajaloolane, kasvatusteadlane kirjanik. Ja et ma taas siin stuudios mikrofoni taga istun, selle põhjuseks on kuulaja heatahtlik tagasiside. Ma pean tunnistama, et see üllatas mind. Mitte et need naised ei oleks seda väärt, et neist kõneldaks, jääd neist kuuldaks. Loomulikult nad on iga viimane kui üks need, kellest ma juba olen rääkinud ja need, kes alles ootavad järge ja samuti need, kelleni võib-olla mitte kunagi ei jõua. Aga kõik see, millest naine ajas, räägib kogu see vaimsus ja meelelaad. Ja neid mõttemaailmad, mida mina suudan vahendada. No on ilmne, et see kõik erineb suuresti meie tavapärasest avalikkust ajaloodiskursuses sellest, kuidas meie ajaloost räägime ja mis teemasid me üldse peame rääkimise vääriliseks. Suures osas, need on ju ikkagi ajaloohaavad minevikus kogetud ülekohus, vabaduse nappus, lähiajaloo rasked poliitilised valikud, mis kütavad kirgi loomulikult. Vaidlus selle üle, kes on süüdi ja kellel oli õigus. Nii et kui naine ajas algas, kui ma sellega alustasin. Ma tõesti arvasin, et selline teema, seade naise Euroopa kauge minevik, võõrad maad, see lihtsalt ei saa eriti paljudele huvi pakkuda. Ja oli hetki, kus ma tundsin enam-vähem piinlikkust oma noh, mainstream-ist hälbiva joone pärast. Nüüd hingepiinad on nüüd muidugi möödas. Aga ma tahtsin siiski teha selle väikese südame puistamise, sest tegelikult ei ole see ju midagi muud kui veelkordne tänu kuulajatele. Nende heatahtliku vastuvõtu ja tagasiside eest. Jääb üle ainult loota, et varasemad huvilised leiavad, saate taas üles ja võib-olla tekib isegi mõni uus kuulajal. Kuid uue alguse puhul ma ütleksin kõigepealt mõne sõna saatele meenutuseks ja täpsustuseks nii-öelda kaasavaraks. Meid ootavad ees 10 põnevat inspireerivat, andekat naist erinevatelt elualadelt erineva päritoluga, erinevate huvidega, erinevate elusihtidega. Kuid erinevuste asemel kavatsen jätkuvalt rõhutada just ühisosa just seda, mis on üldinimlik, mis seob meid kõiki olenemata sajandist, olenemata kultuurist ja rahvusest, millesse me oleme juhtunud sündima. Teiseks naine ajas rändab eeskätt euroop, pass kindlasti, meile endale on oluline Eesti ajalugu ja ka lähinaabrite Venemaa ajalugu näiteks. Aga nende jaoks on olemas omad saated, mida teevad asjatundlikud inimesed. Nii et naised, kellest mina saatest saatesse räägin, kellega tutvume nemad pärinevad Euroopast, sele, erinevatest nurkadest, Inglismaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast, Madalmaadest, Saksamaalt, Kreekast. Et ma püüan neid kõiki käsitleda heatahtlikult lugupidamisega nende väärikust austades. Püüan mõista nende motiive isegi juhul, kui nende tegusid ei saa võib-olla tingimata heaks kiita. Igatahes ma soovin rõhutada esmajoones kasvamise väärtusi. Seda, et loodetavasti peitub igaühes püüdlus saada paremaks täiuslikumaks, teostada ennast, arendada välja oma andeid elada täisväärtuslikku elu, tunda ise rõõmu ja pakkuda seda teistele enda ümber. Kuidas täpselt need õilsad sihid kelleltgi puhul teoks saavad, see loomulikult on iseasi, aga see sõltub väga paljudest asjaoludest. Aga 10 ajaloolist näidet olen ma valmis pannud. Ja nüüd on tõesti aeg alustada. Kuna naine ajas on ajaloosaade, siis me liigume ajas kaugemalt lähemale. Alustame jällegi sügavamast minevikust ja iga uue saatega iga uue naisega tuleme sammukese lähemale tänapäevale ja uut aja ringi. Ma alustan Euroopa kagunurgas Bütsantsi keisririigist. Selle pealinnas Konstantinoopolis elas üheksandal sajandil kassija naine, kelle elusirutus võimsa ja uhke kaarega keiserliku lt missivõistluselt kuni pühakuseisvuseni. Ja temast jäi maha väga kaunist luulet, kaunist muusikat, mis kõlavad õigeusu kirikupühadel veel tänasel päevalgi. Kui tsivilisatsiooni idel või kõrgkultuuridel või suurtel kultuurikeskustel, kuidas me neid ka ei nimetaks, kui neil oleks oma sugupuu nagu inimestel siis Bütsantsi ja Lääne-Euroopat võiks kujutleda, nagu kärgperelastena nende vahetuks ühiseks ei laseks, on muidugi Vana-Rooma ja sellest pinnasest võrsus kultuuriline sarnasus. Aga kui nüüd minna edasi selle perekondliku võrdlusega, siis lisaks on kummalgi ka mitmed kasuvanemad ja vaderid ja hooldajad. Ehk teisisõnu siis mõjutusi paljudest muudest kultuuripiirkondadest mille kaudu nad siis said oma eripärad ja potentsiaali. Lääne-Euroopas kujundasid kultuurilist tausta lisaks sellele Rooma alusele muidugi keldi ja germaani rahvad. Petsansis oli selleks Hellenistlik, Kreeka kultuuri ja hiljem juba ka islami tsivilisatsioon. Ja muidugi sulandus sinna ka palju teiste rahvaste traditsioone, nii et tulemus oli üsna kirev, üsna eklektiline, aga seda kõike sidus kreeka keel. Ja muidugi ristiusk, seda siis kreekakatoliku vormist. Bütsantsi keisririigi Suurus, vägevus, jõukus see kõik ilmnes kõige mõjusamal moel pealinnas Konstantinoopolis. Omas ajastus oli see ju tõeline metropol, tõeline suurlinn, uhkete paleedega kirikutega sillutatud tänavad, avarad väljak, turud, kus kaubeldi kõikvõimalikku lääne ja idamaise kaubaga. Vaatemängud, rahva lõbustused. Lääne-Euroopal ei olnud sellele kõigele suurt midagi vastu panna. Tegelikult kogu ülejäänud maailmal ju polnud sel ajal bütsatslased kahtlemata teadsid seda. Vähemalt haritud ja jõukas ülemkiht teadis ja eks see peegeldus ka nende hoia kuttes ja käitumises ja mõttelaadis. Sest oma riiki pidasid nad muistse Rooma järglaseks ja iseennast tõelisteks roomlasteks tõelisteks kristlasteks, kultuuriinimesteks seevastu teisi rahvaid ja ka siis lääneeurooplasi nad nägid pigem Parboritena. Näiteks kui Karl Suur laskis ennast keisriks kroonida aastal 800 siis Bütsants seda tiitlit muidugi ei tunnistanud, sest oli vaid üks keisririik nende oma. Ja kõik muu oli parimal juhul poolmetsikute, eurooplaste ettekujutused. Ja selle uhke riigi uhkes pealinnas elas ja tegutseski kassija. Tema nime on vanades ürikutes kirjutatud õige erinevalt, aga jääme meie kassi juurde, see kõlab ju kenasti. Tema sünniaeg on teada ainult ligikaudselt, see jääb kuhugi 805. ja 810. aasta vahele. Bütsantsi allikat ei hiilga alata sünnidaatumite osas. Isegi paljude keisrite puhul ei ole teada, millal nad sündisid. Siin on põhjuseks jälle bütsantsi traditsiooni ja, ja mentaliteedi omapärad. Sest inimese elu ei omanud erilist tähtsust. Inimene oli koduvikku osa patune, väeti ja iseäranis just sünd, kui tuleks siia patusesse maailma seda peetudki teab mis oluliseks sündmuseks, et seda nüüd kirja panna. Erinevalt surmast, mida dokumenteeriti märksa sagedamini ja täpsemini. No ajalugu, keisrite vahetumine, riigi poliitika, Bütsantsi, kroonikute ja kirjameeste jaoks. See kõik tähendas jumala kavatsuse täitumist. See oli see juhtlõng, mida nad järgisid. Kui nad tegid oma ülestähendusi ja selles suures jumalikust plaanis siis üksikinimesed figureerisid ainult täide viietena. Olid nad siis keisrit või case, rinnad või väepealikud või usujuhid. Või tulevased pühakud. Seetõttu Bütsantsi allikatest ongi vahel raske tuvastada üksikisikute sellist terviklikku elukäiku. Kronoloogia on sageli vastuoluline, vahel jääbki lünklikuks, raske on panna sündmusi õigesse järjekorda. Inimene võib ilmuda ainult üksiksündmustes mida sageli eraldavad pikad aastad isegi aastakümned ja kassi aga on samamoodi kroonikates. Me leiame ainult mõningaid väheseid sündmusi tema elust. Aga meid aitab, see, temast jäid maha tema oma kirjatööd, tema luule, tema mõtteterad, mis aitavad meil luua tervikpilt. Ja tegelikult kogu bütsantsi pikast ajaloost 1000 aastasest ajaloost on nimepidi teada ainult kaks naisautorit, ainult kaks kirjutavat naist. Üks neist oli Anna Komnena, kelle nimi on võib-olla tuntum Taali keiserlik printsess elas 10. 11. sajandil ja teine ongi kassija. Kassi ja nooruse kohta on teada õige pisut ühe Bütsantsi olulise usujuhi ja kloostriülema kirjatöödest. See oli deodoros study, kuidas tema õppis kassijate tundma kusagil 820.-te aastate alguses. Ta ise oli siis juba väga vana mees ja kassi ja oli alles hilisteismeline. No kindlasti oli ta alla 20 aasta vana. Aga Theodore kirjutab, kuidas teda hämmastas tütarlapse ebatavaline intelligentsus. Ta kirjutas luuletusi ja tal oli väga kaunis kirjanduslik stiil mis on igal ajal märk korralikust haridusest. Nad olid kirjavahetuses ja kindlalt on teada kolm kirja, mis Djodoros adresseerin otse kassijale. Vastuseks siis temapoolsetele kirjadele ja ühes oma kirjas ta ütlebki, nii ma tsiteerin. See kõik, mis sinu voorus on taas meile öelnud, on mõistlik ja arukas. Sestap on igati põhjendatud ka meie hämmastus ja tänulikkus issanda ees, et oleme kohanud sellist vaimu noores neius. Tõsi, Me ei võistle oma eelkäijatega, sest meie tänapäeva mehed ja naised jääme neist tarkuses ja õpetatuses kaugele maha. Kuid praeguses ajas oled sina välja paista. Veidi põhjalikumalt ilmub kassi ja kroonikatesse aastal 830 kui noorele keisrile teofiilosele korraldati mõrsja valimine. See oli niisugune sündmus, mida võib täitsa rahumeeli võrrelda missivõistlusega. Petsansis nimelt ei peetud kõige olulisemaks vereliini mitte põlvnemist nagu see kujunes välja Lääne-Euroopa monarhiates. Muidugi ekspedsansis ju ka istus keisritroonil mitmeid dünastiaid, kus võim läks siis üle isalt pojale või ka muule sugulasele. Aga see ei pidanud tingimata niiviisi olema, sest Bütsantsi ettekujutuses tulenes võim troonist endast, kes sellel istus, selle oli sinna pannud jumal ise. Ja seetõttu võibki keisrite seas üles lugeda ka mitmeid inimesi, kes pärinesid lausa lihtrahva hulgast. Oli rahavahetajaid, palgasõdureid, isegi talupoegi, sageli kirjaoskamatud. Ja samuti ei olnud ka keisrinna puhul oluline, et ta oleks sinivereline. Ka nende hulgas oli näiteks endisi näitlejanna Sid oli kõrtsi tüdrukuid, keda kõike keisrinna pidi olema eelkõige ilus lausa konkurentsitult ilus. Ja sellise naise leidmiseks korraldati kiibitzontsis teinekord üleriigilisi iludusvõistlusi, kuhu siis kogunes suur hulk tüdrukuid sageli neid toodi sinna ka oma perekondade poolt. Ja sellisele mõrsja valimisele sattus ka kassi ja ja seal me saamegi teada, et ta pärines Konstantinoopolist jõukast perekonnast. Et ta oli silmapaistvalt kaunis ja silmapaistvalt intelligentne, seda rõhutatakse. Jaa, teofiilase valik olevatki langenud temale. Nüüd aga kolm erinevat kroonikut jutustavad ühe ja sama loo, kuidas keiser astub kassi juurde. Vaata talle kuldne õun, see oli nimelt märg, mis anti siis välja valitud naisele. Sellel žestil on muidugi ka väga iidne päritolu, et ma usun, et paljudele meenub nüüd kreeka müüt paarisest kes andis oma kuldõuna Helenale ja lõppkokkuvõttes põhjustas sellega Trooja sõja. Filose valikul päris nii hullu tagajärg ei olnud. Aga asi pöördus igatahes veidraks. Sest õuna ulatamisel keiser ütles kassijale niimoodi. Naise kaudu on tulnud halvim. Meie vajame siin muidugi selgitust, aga pütšanslasele oli kõik otsekohe päevselge. Sellise fraasiga keiser viitas piibliloole Eevast ja õunast. No me teame nüüd pattulangemine paradiisist väljaajamine palehigis pead saama leiba sööma, valuga pead sa lapsi ilmale tooma. Ja kõik need vihased sajatused. Aga isegi seda teades tundub see stseen ikkagi õige kummaline. Sest kujutagem ette, et sind kositakse enam-vähem teatega, et saa naine, oled inimsoo nuhtlus. Sest just nuhtluseks naisi tol ajal peetigi eksitajaks rahurickujaks. See oli kirikuisade kirjatöödes pigem reegel kui erand paraku ja üldse omaaegses kristlikus mõttelaadis. Noh, naine on moraalitu, ta on nõrk, ta on aldis ahvatlustele salakaval meelitaja, kes meeste elu ära rikub. Aga siiski mõjub see episood kuidagi seletamatult, see otsekui nagu ei olekski selle loo osa vait pärit kusagilt mujalt, hoopis mingist teisest loost. Ja ka ajaloolased on selle üle kõvasti pead murdnud, mis pani teofiilose ütlema midagi niisugust naisele, kelle ta just oli välja valinud, oma abikaasaks saama. No võib-olla ta tahtis kassi, et kuidagi proovile panna tema arukust sõnaosavust näiteks, sel juhul ta kindlasti ei pidanud pettuma. Nagu me kohe kuuleme või, või hoopiski soovis ta testida tema tagasihoidlikkust. Võib-olla ta ootas nõustumist selle väitega, võib-olla ta ootas allaheitlikust või oli see äkki kas ja paljukiidetud ilu, mis lõi keisri niivõrd rööpast välja et ta ei, ta ei suutnud oma sümpaatiat kuidagi adekvaatsemalt väljendada. Me ei tea seda. Ja me ei saa seda kunagi teada. Kuid samavõrra pakub meile peamurdmist ka kassi reaktsioon. Mida tema siis sellisele ebatavalisele pöördumisele vastas? Ta andis keisrile õuna tagasi ja ütles, naise kaudu on tulnud ka parim. Ja jällegi oli igal pizzontslasel korrapealt selge, millest jutt, käib. Neitsi Maarja Jeesuse ema kelle kaudu jumal sündis inimeseks. Seega kellest tuli maailma kogu kristlik lunastus, lootus, pääsemine. Need kaks naise arhetüüpi. Ühelt poolt Eeva kui eksitaja, kui patustaja ja teiselt poolt Maarja kui jumalasünnitaja Diodookos Need olidki tolleaegsesse ütleme soo ideoloogias. Otsekui sellised mõttelised poolused, kaks äärmust nende vahele siis pigistati kokku terve naissugu. No kas vastus muidugi tõendab tema arukust ja tema teravmeelsust, aga ikkagi, mis pani teda sellist võrdlemisi järsku vastust siis andma keisrile kogukonna silme all. Võib-olla see oli uhkus, võib-olla see oli iseteadlikkus võib-olla ta tundis ennast riivatuna niisugusest kosimisest või, või oli ka tema kohmetunud ja ehmunud ja lihtsalt paiskas spontaanselt välja selle esimese, mis talle pähe tuli. Noh, on isegi pakutud, et võib-olla tabastada inspiratsioon tuli ju luuletaja kindlasti talitundlike atmosfääri suhtes ja igasuguste välja ütlemata hoiakute suhtes. Aga jällegi, me ei tea seda. No muidugi jäi küsimine nüüd katki. Kõik need kolm kroonikud kirjutavad, et teofiilos tundis ennast kangesti Haabununa et talle nii ise teadlikult vastati. Eks ta ole kohtuda üheksandal sajandil feministiga, eks ehmatab keisriga ära. Pealegi, kas sõnadele ei olnud ju võimalik vastu vaielda, sest kristlase jaoks oli tema väide absoluutne tõde, see oli peaaegu kosmiline tõde. Nii et keiser krahmasse lõuna ja andis edasi järgmisele tüdrukule, see oli Theodora selle keiserliku missivõistlused teise koha omanik siis? Jaa, temast haige keisrinna ja ega see ei olnud ka sugugi kehv valik, sest aga Theodora oli arukas ja võimekas naine. Tal sündis ka rida lapsi, nende hulgas ka järgmine keiser. Ja ta lepitas Bütsantsi ühiskonda sisetülides, millest meil tuleb veel juttu ja hiljem sai ka tema ise pühak, üks aga kassija ja teofilose lugu ei pruukinud sellega veel päriselt lõppeda. Järgmine kordame, kuuleme kassijast 13 aastat hiljem aastal 843 ja selleks ajaks oli ta rajanud Konstantinoopoli lähedale Ikaasia nunnakloostri. See nimi tuleb tema enda nimest. Ja seda ta siis ka ise juhtis ja valitses kui igumenja. See on õigeusu nunnakloostriülem, sama, mis aptis roomakatoliku nunnakloostris. Ei ole teada, kust tuli selleks finantsiline toetus, kus võimalik, et kassi enda perekonnalt, sest see oli ju varakas. Igatahes ta ei osutanud oma kloostrit ükskõik kuhu vaid stuudiose kloostri naabrusesse, mille ülemaks oli olnud seesama deodoros study, kes, kes oli noh, kas Jesse juba aastaid tagasi nii toetavalt suhtunud. Djodoros ise oli selleks ajaks küll juba ammugi surnud aga klooster kandis endiselt tema vaimsust ja tema mõttelaadi üldse stuudios oli üks kõige tähtsamaid kloostreid Bütsantsi ajaloos. Näiteks selle seadused ja elureeglit võeti üle muide ka kuulsa atose mäe munkade poolt. Et just sel ajal hakkaski seal moodustuma niisugune kogukond või vennaskond, mis kestab seal praeguseni ja stuudiusesse, tegeleda tee vaimse tööga, seal tegeleti tipptasemel kirjakultuuriga. Vabalt võib seda nimetada kompetentsikeskuseks selle termini kõige paremas tähenduses. Ja kassiasutuse all oli sellega tihe läbikäimine, toimusid arutelud, toimusid ühised õpingud, ühispalved, kirjavahetus muidugi. Ja etteruttavalt ma ütlen, et see suhtlus ja sidestuudiosse kloostriga, see kindlustas hiljem ka selle, kas ja enda tööd säilisid. Miks kassi ja valis kloostrielu, kuidas, mis asjaoludel selle kohta jutustab Bütsantsi traditsioon, et põhjuseks oli vastamata armastus keisri vastu. Pettumus, luhtunud lootused, et ta ei suutnud filost võluda, et temast ei saanud case rinnat. Tõtt-öelda minu meelest jääb see versioon kuidagi kahvatuks, see ei tundu nagu psühholoogiliselt usutav, eriti kui arvestada, mida me teame kas ja varasemast elust. Näib, et tal oli ikkagi sisemine kutsumus ja sisemine kalduvus vaimsete asjade poole, et sugugi mitte kurvastust, sellepärast et temast ei saanud nüüd riigi kõige kõrgemat naist. Lisaks ühes kirjas Theodore Strudiites kirjutab, kas ei ole ka nii? Su sõnad on sulle kaunimaks ehteks kui kodu suursugusus. Sa tõesti tead, mis on tõeliselt hea ja meeldiv nimelt kannatada tõe nimel ja ilmutada erakordset julgust. Kuld ja hõbe, hiilgus ja au ja kõik muu maine võltsuhkus, see on eimiski. Neid ihaldatakse, kui nad mööduvad kiirelt nagu uni ja vari. No see tõesti kõlab nagu heakskiit või, või tagantjärele kinnitus kassija valikule. Mille ta siis arvatavasti tegi juba üsna varsti pärast seda nurjunud kosimist keisri poolt. Ehkki mitte selle tõttu. Aga meil on tarvis teada pisut tolleaegse ühiskonna kohta et me saaksime kassi ja elusündmusi sellega paremini haakida. Sel ajal iseloomustas Bütsantsi sisemist olukorda suur usuline vastasseis. See keerles ikoonide pühapiltide ümber, sest neid oli ju ajast aega austatud ja kummardatud. Kuni osa usutegelasi ja preestreid leidis, et nii ei ole õige. Et see olevat käsu rikkumine, et see olevat ebajumalate teenimine, kui noh, kummardatakse mingisugust värvitud puutüki. Ja tõepoolest muuseas seadusesse on keelatud piltide ja kujutiste tegemine ehk siis reaalsuse kopeerimine. Neljas käsk on see, mis seda keelab. Aga traditsioon oli, iidne usk ikoonidesse oli väga tugev, nelju usuti olevat ka imettegev jõud. Neid peeti pühaduseks nii, et oli ikoonide austamise kirglikke pooldajaid ja oli kirglikke vastaseid. Jaga mitmed keisrid valisid leeri. Nii et puhtusuline küsimus muutus poliitiliseks. Ja periooditi puhkesid ka tõelised tagakiusamised, kus lõhuti ikoone ja rüüstati kirikuid, siis jälle vaibus. Ja selline sisemine tüli kestiski siis kaheksandal ja üheksandal sajandil. Keiser tõufilos oli samuti tuline ikoonide austamise vastane ja tema valitsusajal puhkeski viimane suurem ikooni kummardajad, tagakiusamine ja seedab oska kassijad sest tema nimelt pooldas ikoonide austamist. Ja keegi agar ametnik mõistiski talle selle eest peksukaristuse. Ja taas me saame teada deodoros stiitesse kirjast, et see karistus viidiga täide. Sest Djodoros kirjutab ja on erakordne, et su elu vastab su sõnadele. Sest sa ei räägi ühe ega teise maise poole kasuks vaid oled otsustanud kannatada Kristuse nimel selles tagakiusamises. Sa alistusid maisele karistusele ja talusid seda usus, mis andis sulle jõudu. Ja arvatavasti see episood, see karistus, see saigi konkreetseks ajendiks kassi ja otsustas valida nunnaelu. Ta igatahes jäi oma seisukoha juurde. Ta jätkas ikoonide kummardamist. Kuidas nüüd keiser suhtus kassi ja karistamisse sellesse, et kassi all tuli läbi teha selline kehaline ja vaimne alandus. Seda on raske öelda. No kui me võtame arvesse, et traditsiooni kohaselt olevat kassi ja ja teofiilose vahele jäänud mingid tunded on võib-olla palju öelda, aga mingi emotsioon, mingi vastastikune puudutatus sellest Morrise näituse episoodist, mingi seletamatu side. Me ei tea, see jääb kahe inimese vaheliseks asjaks. Ja tegelikult see küsimus langes ka arsti ära, sest teofilos suri aastal 843 ja sellega see ikooni sõda lõppes. Sest tema poeg ja järglane Mikael, kolmas tema oli usuküsimustes märksa leigem ja ka tema ema, keisrinna Theodora, seesama, kellele kassi ja omal ajal andis siis nii-öelda loobumisvõidu. Theodora samuti aitas omalt poolt tugevasti kaasa, et see pikk ja, ja verine sisetüli lõpetada. Oma kloostrielus tegeles kassija luulega, tegelikult oli sellega ju alustanud juba noore tütarlapsena aga praeguseks on temalt säilinud sadu värsse ja igasuguseid aforisme ja Tederi ja lühikesi ütlemisi. Aga see, mille pärast teda kõige enam hinnatakse, see on just vaimulik luule. Mitmesugused palved, tuss, laulud, hümnid jumalale, Neitsi Maarjale, eri pühakutele või ka kirjutatud, mõneks kindlaks usupühaks või spetsiaalseks tänu või eestpalvejumalateenistuseks. Aga kas see ei olnud mitte ainult luuletaja, ta oli ka helilooja praktiliselt ainus Bütsantsi naishelilooja üldse. Mis muudabki kassi luule eriliseks ongi see, et lisaks tekstidele ta lõi ise ka muusika, mille saatel neid tekste siis lauldi või retsiteeriti ja praeguseks on temalt säilinud kuskil 50 hümni ringis koos muusikaga, siis need on need, mille kohta on kindlalt tõestatud, et need pärinevad kassijal. Talle omistatakse ka teisi, aga nende autorlus ei ole siis päris kindel ja samuti võib tema loomingut ringelda ka teiste nimede all. Või siis anonüümselt noh, siin ei ole praegu lõplikku selgust. Aga ehtsate kassija hümnide puhul on oluline just see, et nad on säilinud oma algsel kujul. Ja nad on pandud kirja, nii et ka tänapäeva uurijad, tänapäeva muusikateadlased saavad nendest üheselt aru. Uurijad on need vanad käsikirjad uuesti kõnelema pannud ja mõned vanamuusikaansamblid on kassiteoseid ka taasesitanud. Nii et me tõepoolest võime kuulda tema muusikat enam kui 1000 aasta tagant. Osa kassi ja loomingust. Umbes pooled tema hümnidest kõlavad ka Kreeka katoliku kiriku jumalateenistustel erinevatel puhkudel ja ta on üldse ainus naine, kelle luule ja muusika on lülitatud õigeusu kiriku liturgias. Kas ja loomingust on kõige tuntum üks mida nimetataksegi lihtsalt kassija hümniks ja seda lauldakse lihavõtte nädala kolmapäeval hommikuse jumalateenistuse lõpuks. Teksti sisuks on, on patuse, naise palve jumalale, naine palub andestada oma eksimused palub teda mitte hüljata. Ma leidsin selle hümni osalise eestikeelse tõlke. Ma ei tea kahjuks seal autorit nimetada. Ja mõnede puudu jäävad värsid. Tõlkisin siis ise juurde, et tekiks mingi ettekujutus ja see kõlab siis niimoodi. Kiidetud olgu isa, poeg ja püha vaim nüüd ja igavesti. Naine, kes on palju patustanud, tunnistab sinu jumalikust. Oh issand, häda mulle, ütleb ta. Mu ööd on ohjeldamatuseks taas pimedad ja kuu paisteta täis patust iha. Võtta vastu mu pisarate meri ja nutuvool sina, kes sa kogud mereveepilvedeks oma lõputus, armus kummardu alla mu südame kaebuse poole oosina, kes sa valitsed taevast. Ma emban su kõige pühamaid jalgu ja pühin neid oma juustega jalgu, mille astumist kuulis Eeva paradiisis õhtu hakul jäinud hirmuga peita dishoomu lunastaja mu hinge päästja kes jõuaks mõõta patukoorma suurust ja sinu halastuse sügavust. Ära põlga oma teenijat sina, kelle arm on otsatu? Sinna on väga pikk, ta kestab kümmekond minutit ja seda lauldaksegi sellisel aeglasel kurblikul melanhoolselt toonil. Lugesin, et tehniliselt pidi see olema lauljatele küllaltki suureks väljakutseks. Et selle puhtalt laulmine annab isegi põhjust professionaalseks uhkuseks. Ja õigeusklikud lähevad sageli spetsiaalselt sel puhul jumalateenistusele, et kuulda just kassija teose esitamist. Ma leidsin ka sellise veidi ootamatu tõsiasja, et Kreekas pidi see lihavõtte nädala kolmapäeva jumalateenistus olema populaarne prostituutide seas. Noh, kes võib-olla ei ole just kõige innukamad kirikuskäijad. Aga just sellele jumalateenistusele nad tulevad kuulama kassija hümni, mis räägibki patustanud naisest ja palub nende eest. Aga Bütsantsi vaga traditsioon otsekui ei raatsiks leppida sellega, et kassi ja seda ei saanud teofiilose naist ja nende lugu jutustatigi edasi niimoodi, et ka defilos ei suutnud kuidagi kassi, et unustada ja aastaid hiljem lühikest aega enne oma surma. Ta soovis naist veel kord näha ja sõitis tema kloostrisse kas ja olevate parajasti istunud oma kambris ja kirjutanudki sedasama kuulsat hümni. Kui ta kuulis kloostri õues, siis kabja plaginat ja nägi, et saabus keiser suure kaaskonnaga ja ta olevat peitnud ennast ära, et vältida seda kohtumist, et mitte puhuda lõkkele vanu tundeid. Nii et keiser astus siis üksinda tuppa ja leidis selle tühjana, kurvastas kangesti ja nuttis seal. Ja siis olevat ta näinud laual pooleliolevat tööd ja luges seda. Ja lisas sinna omalt poolt ühe rea, ühe fraasi. See ongi see kohta jalgu, mille astumist kuulis Eeva paradiisis õhtu hakul ja end hirmuga peitis. Kas ta soovis sellega võib-olla tagasi võtta need kunagised sõnad, mis ta oli kassijale öelnud, et kui ta viitas eemale kui patuallikale. Et lugu otsekui vihjaks, et naine on tõepoolest ka lunastuse ja pühadusekandja, mida ju kassi ja tõendas oma eluga. Et seega teofiilos selle omapoolse reaga otsekui oleks tunnistanud? Jah, kas seal oli tookord õigus ja tema keiser eksis. Igatahes olevat ta siis toast lahkunud ja kloostrist, kas siia tuli peidust välja luges, mida teofiilos oli lisanud ja kirjutas siis oma hümni lõpuni. Et selline vaga ja romantiline lugu? No vaevalt küll tõestisündinud, aga samas on ta ju väga liigutav ja loob sellise omamoodi müstilise ja kurbliku oreooli kahe inimese ümber. Kassi ja enda elust on teada veel nii palju, et mingil ajal tegi ta reisi Itaaliasse, aga pikalt ta sinna ei jäänud vaid seadis ennast sisse hoopis kaasosse saarel. See asub Kreekast kirde suunas Kreeta ja Rhodose vahel. Selline pisike saareke. Ja seal ta ka suri kunagi üheksanda sajandi teisel poolel. Täpsemalt ei ole see teada ja seega me ka ei tea, kui vanaks ta elas. Ja seal kaaslasel ühes pisikeses iidses mägi kirikus on ka tema haud. Ja tema mälestuspäeva tähistab õigeusu kirik seitsmendal septembril. Aga praegu jääb kassi lugu lõpetama lõigukene tema kuulsast hümnist. Mina tänan kuulamast ja me kohtume jälle nädala pärast. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.