Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja perenaine ajas on jõudnud välja 20.-sse sajandisse peaaegu meie Päärisse. Samas, aga tänane teema viib meid väga kaugesse minevikku, tegelikult lausa inimkonna koidikusse. Sellise ajahüppe teeb meie jaoks võimalikuks meriliiki Inglise arheoloog ja paleoantropoloog. Tema uurimistöö ja väljakaevamised Aafrikas, Tansaanias andsid tohutult palju uusi teadmisi või õieti lausa uue ettekujutuse inimese kujunemisest. Selle kõige varasematest järkudes. Meri Douglas Nikol sündis Londonis 1913. aastal. Isa Edward Nikol oli kunstnik mitte küll teab, mis tuntud maalis peamiselt maastikke ja peamiselt Acarellidega. Aga kirevam ja ka väljapaistvam oli emapoolne suguvõsa juba 18. sajandil. Seal leidus üks muististe huviline eelkäija Meri jaoks oli ta siis vanaisa, vanaisa, isa, kui ma õigesti loen, neid põlvkondi igatahes kuuenda põlve eelkäija otsis ja kogus erilisi prohmakad töödeldud kive. Ja tol ajal juba mõni julgema mõttelennuga entusiast söandas moka otsast oletada, et võib-olla on tegemist muistsete tööriistadega. Isa tööd, too perekond reisis päris palju ja laialt. Nad elasid erinevates paikades USA-s, Itaalias, Egiptuses, ilmselt seal Egiptuses Väike-Meri aastaski endas huvi kaugema minevikuga kui vastu. Egiptoloogid oli sel ajal populaarne teadus. Ma meenutan, et aastal 1922 Howard kaarter avastas kuningate orus kuulsa Tutanhamoni hauakambri millest sai ju ülemaailmne sensatsioon. Ajalehed kirjutasid sellest suurte pealkirjade all, mida ka võib-olla vähem teatakse, on see, et selle avastuse mõjul muutus kõik egiptusepärane suurmoeks mõneks ajaks rõivastus, ehted, sisekujundus ja nõnda edasi lühikest aega, see kõik oli peaaegu nagu hullus. Ja muidugi käis sinna juurde siis et nii-öelda vaarao needusest, mis pidavat tabama neid, kes movie rahu häirisid. Et see kõik lisas sensatsioonile hoogu. Kõige pikemalt elas Nicolsid perekond Edela-Prantsusmaal erinevates väikestes paikades. Seal saime eri endale ladusa prantsuse keele, mida tal hiljem läks elus ka vaja. Aga tema tuleviku seisukohalt oli palju tähtsam see, et selles piirkonnas asusid mitmed eelajaloolised koopad kus oli juba avastatud erakordselt kauneid maalinguid seintel koopaseintel tehtud looduslikke värvi muldadega. Ja parajasti ühes sellises koopas tehti ka väljakaevamisi. Tõsi küll, peab kohe ütlema, et selleaegne kaevamistööde metoodika tänapäeva arheoloogi paneks ilmselt pisaraid valama sest teaduslikusse jättis pehmelt öeldes kõvasti soovida ja sageli lõhuti või, või hävitati kordades hoopiski rohkem kui avastati. Ja sellised ettevõtmised tõmbasid ligi ka kõikvõimalikke uudistajaid ja harrastajaid. Kes veel omakorda tallasid seal kaevamiskohas ringi. Ja samamoodi ka meeri, kui uudishimulik Ps tal lubati sorida nende jäänuste ja pinnasematerjali hulgas, mis oli juba kõrvale heidetud. Ja seal ta siis alustaski omaenda väikest kollektsiooni kogus seal kõiksugukivist teravikke ja uuritsete jaga aabitsat tükke, mis teadlased olid minema visanud, sest need tundusid väärtusetud. Lihtsalt ei osatud ära tunda, millega on tegemist ja ei osatud neist ka eriti midagi välja lugeda. Edaspidi meri sõbrunes ühe kohaliku külapreestriga, kes oli samuti suur esiajalooentusiast, aga õnneks küll märksa edu meelsemate vaadetega ja koos selle preestriga. Meri käis koobastes ja vaatas seal maalinguid. Seal olid piisonid ja täpilised, hobused ja muistsete inimeste peopesade kujutised, mis nad olid koopaseintele jätnud. Praegu liigitatakse need koopajoonised Kravitz D ja Magleeni kultuuridesse ja arvatakse olevat umbes 15 kuni 25000 aastat vanad. Võiks ju arvata, et kui inimesel on nii suur ja varane huvi ühe ala vastu, siis toimub tema sisseelamine sellesse ka kuidagi iseenesest. Aga tegelikult meri jaoks kujunes tee üsna konarlik kuks. Kui ta oli 13 aastat vana, siis suri ta isa ja ema pöördus koos Maryga tagasi Londonisse talle haridust anda. Ja seal ta käiski mitmes katoliiklikus koolis, aga ta visati neist järjepanu välja. Kord olevat ta keeldunud mingit luuletust pähe piimast, siis jälle korraldanud keemia tunnis plahvatuse. Eksamite tegemisest ei tulnud ka midagi välja. Sest meri, prantsuse keel, no mida ta rääkis küll vabalt, see ei sobinud õpetajat telesest, nad ei tunnistanud meri piirkondlikku aktsenti vaid tahtsid kuulda korrektset standardkeelt. Nii et pahandusi aina tekkis. Ja siis katsetas ema koduõpetajate palkamist, aga nendel polnud samuti suuremat edu. Ja sellise haridusliku taustaga ei olnud juttugi, et Mary võiks astuda ülikooli toppima arheoloogiat või antropoloogiad, et või muud lähedaste eriala. Iseenesest naisi sel ajal ju ülikooli võeti. Seal oli küll jäänud veel mitmesuguseid tingimusi ja kitsendusi, aga õppida ja kraade kaitsta nad igatahes said. Aga Meri jaoks oli see tee kinni. Ehkki arheoloogia teda ka väga huvitas jätkuvalt ja temast oli saanud andekas joonistaja, no loomulikult sel ajal juba fotografeeriti arheoloogilisi leide ja, ja leiupaiku, aga ikkagi kasutati ka joonistusi ja ekspeditsioonide koosseisu, sageli kuulus ka kunstnik. Ja siiski päris iseõppija meeriga ei olnud. Londonis University kolledžisse Ta käis kuulamas arheoloogia loenguid ja lisaks ta osales ka Londoni muuseumi juures toimuvatel loengukursustel mida pidas üks tuntud arheoloog. Tema pakkus ka Merile võimalust osaleda väljakaevamistel. Ja edaspidi meri juba ühineski suviste kaevamisekspeditsioonide ka Inglismaal kus ta siis joonistas tööriistu ja teisi leide. Tema joonistused äratasid ka tähelepanu ja edaspidi Meri sai juba praktilise välja teiste tuntud arheoloogide käe all ja seejuures üsna põhjaliku. Ja siis tellis temalt illustratsioonid oma raamatule üks arheoloog, kes töötas peamiselt Egiptuses ja mujal Aafrikas. Ja niimoodi samm-sammult meri justkui lähenes nendele inimestele ja nendele teemadele, millest pidi saama tema enda elutöö. Nende arheoloogide ja ajaloolaste kaudu, kellega ta suhtles, kohtus Mary Lewis liikiga samuti arheoloog ja ta vajas parajasti illustraatorid ühele oma raamatule. Ja sel ajal, kui nad siis raamatuga koos töötasid, nad ka leidsid teineteist isiklikus plaanis. Ja algasid ka faktilist kooselu. Sellest tõusis tegelikult omaette skandaal, sellepärast et Lewis liiki oli sel ajal veel abielus. Ehkki ta elas oma naisest lahus. Meil oli ka poeg. Aga ajastu arusaam moraalsusest oli selline paindlik. Paljugi oli lubatud, kui asju aeti diskreetselt ja varjatult, nii et skandaal seisneski õieti just selles, et nad avalikult elasid koos. Vallaline naine ja abielus mees, 10 aastat vanem. See ajutiselt isegi pidur tas Lewis liiki karjääri. Oxfordi ülikooli juures rahastamine katkes ja mentorid muutusid tõrjuvaks. Aga lõpuks aeti need juriidilised suhted korda. Eelnev abielu lahutati ära. Kuus abielu sõlmiti. Intriig lakkas olemast, moraal sai päästetud. Egogu asi vaibus. Ja nüüd siirdusidki meri ja levis liigi Aafrikasse kus neil algas ühine töö väljakaevamistel ja uuringutel. See oli pikk tegus elu, mille nad koos veetsid, kolmekümnendad neljakümnendad aastad, viiekümnendad, kuuekümnendad. Kuna Lewis Ligi oli Merile nii oluline naer ja mitte ainult isiklikus plaanis kui elukaaslane vaid ka kui kolleeg ja mõttekaaslane siis mõne sõnaga räägin ka temast ja üldse laiemalt ka tema taustast. Liuslikki oli üles kasvanud Aafrikas Keenias. Vanemad olid seal misjonärid ja ülepea levis reetiski suurema osa oma elust Keenias, kohalike põliselanike hulgas. Poisina ta käis jahil koos nendega, rääkis muide vabalt kohaliku hõimukeelt ja tundis ka sealset loodust. Hariduse sai Lewis Cambridge'is, aga ta pöördus tagasi Aafrikasse Briti Muuseumi ekspeditsioonidel. Ka poliitiliselt oli selle piirkonna lähiminevik tol ajal üpris keerukas. Ja need alad, mis praegu on Burundi ja Ruanda need kuulusid varem hoopis Saksa keisririigile ja ka suur osa Tansaanias. Aga pärast esimest maailmasõda jäi Saksamaa oma kolooniatest muidugi ilma ja need jagati võitjate vahel ümber. Kusjuures lõviosa sai endale Ühendkuningriik. Kogu see regioon, Ida-Aafrika tervik, kuna Keenia Tansaania. See oli paleontoloogia jaoks nagu unistuste maa nagu lõputu aardekamber ülirikkalike leidudega. Paleontoloogia on siis teadus, mis uurib inimese füüsilist kujunemist miljonite aastate jooksul, uurib inimese eellasi ja peamiselt just välja kaevatud luustike põhjal. Ja seal Ida-Aafrikas, seal oli ta Saksa arheoloogid juba varem ühtteist kaevanud. Oli leitud inimjäänuseid, mis geoloogiliste kihtide järgitateeriti no enam kui poole miljoni aasta vanustaks. Ja tol ajal see põhjustas teadusmaailmas korraliku furoori. Inimese evolutsioon, visioon kui teaduslik kontseptsioon kui teaduslik paradigma, see oli küll juba ammugi omaks võetud ja üldtunnustatud seda teadlaste hulgas, aga üldisesse käibesse polnud see mõistmine veel päriselt võib-olla jõudnud. Selle vastuvõtmisega oli tol ajal veel raskusi. No kindlasti oli juba palju rohkem neid, kes ei otsinud enam vastuseid piibli loomisloost. Aga siiski, et inimese kujunemislugu võiks olla nii muistne, et see võiks ulatuda lausa hallidesse aegadesse, sadade tuhandete aastate või isegi miljonite aastate taha. See mõte vajas veel harjumist üldsuse jaoks või avaliku arvamuse jaoks. Ja kui Saksa teadlased hakkasid tegema esimesi oletusi sadade tuhandete aastate pikkusest evolutsioonist siis see kõik panid tol ajal maailma ajakirjanduse korralikult käratsema. Aga siis tuli peale esimene maailmasõda ja riigikorra muutus Saksamaal ja piirkonna üleminek võitjariikidele ja mõistagi ei tulnud uurimistööst midagi välja. Sellises olukorras. Igatahes selle suure piirkonna potentsiaali teati või vähemalt aimati. Ainult et see kõik ootas teaduslikku läbikaevamist ja uurimist. Eks muidugi oli ka teadlaste hulgas skeptikuid ja peeti palju tuliseid vaidlusi. Ei maksa üldse arvata, et teadus on kuiv ja igav asi tegelikult selles võivad möllata ikka väga võimsad kired. Ka Louis liiki oli üks nendest inglise arheoloogidest, kes pidas neid vanemaid dateeringuid usutavaks. Aga loomulikult see kõik vajas korralikku tõestamist. Ja selle jaoks oli vaja materjali. Aga materjali võis saada ainult kaevates kaevates kaevates. Ta ju tundis neid alasid väga hästi. Ta oli juba avastanud seal kiviaegseid leiukohti vaatluse teel maastikul otsides ja ta oli teinud ka juba mitmeid kaevamisi seal. Muide, lõvislikki oli ka üks esimesi, kes hakkas väljakaevamistel saadud leide süstemaatiliselt uurima ka neid, mis ei olnud nii-öelda asjad ise vaid mingid katked või killud või jäänused ja mis enamasti visati kõrvale, sest need tundusid ebahuvitavad või vähetähtsad seal kõrvalepõikena öeldud. Nii et liikide värske abielupaar siirduski kõigepealt Keeniasse ja seal pensioro jõe lähikonnas. Lewis oli juba aastaid varem avastanud kiviaegseid leiukohti ja nüüd nad asusidki seda koos Maryga esmakordselt põhjalikult uurima. See oli nende esimene ühine töö. Meri Aliis liike kaevasid eri paikades Ida-Aafrikas ja nende töö oli kindlasti väga viljakas. See on ju sooja kliimaga ala piisavalt niiske looduse poolest väga rikkalik, väga mitmekesine. Ja kus on hea elada loomadel, seal oli kahtlemata Ta hea ka kõige varasematel inimestel ja isegi juba nende eellastel loomulikult selline elurikkus, see kestis väga kaua, kümneid miljoneid aastaid ja loomulikult jätab see endast maha palju jälgi mille kaudu on võimalik mõista erinevate liikide evolutsiooni, nende kujunemist, nende muutumist ja teiste hulgas siis ka inimese oma. Et kogu see piirkond osutus niivõrd rikkalikuks leiualaks igal sammul see lausa ootas uurijaid. Muidugi oli palju ka igapäevast rutiinset tööd. Aga ikkagi sealsed leiud pakkusid väga olulist teavet ja väga olulisi uusi avastusi, mis kõik selgitasid inimese põlvnemist. Sellest kõigest muidugi ei jõua rääkida ja poleks mõtetki. Aga kõige olulisemast. Ja selleks kõige olulisemaks on Olduvai kuristik praeguse Tansaania põhjaosas Serengeti tasandikul. Ma arvan, et Serengeti tuleb tuttav, et näiteks loodusfilmidest, mis räägivad Ida-Aafrika loomariigist ja suurest loomade rändest sellel alal igal aastal sinna kuristikku suubuvad mitmed väiksemad kuristikud ja sa ise on omakorda osa veelgi suuremast maakoorelõhede süsteemist pikkusega ligemale 50 kilomeetrit. Ja need lõhed ja kuristikud on põhjustatud geoloogilistest muutustest kunagi väga, väga ammu. Kunagised sügavad järved on nüüdseks täiesti kadunud, aga ikkagi nad on aimatavad kuristiku kujus ja järves vetes. Jaga kunagises vulkaani tuhas on seal säilinud väga palju fossiile, nii loomade omi kui ka inimeste omi. Ja Olduvai kuristiku peamised uurijad, väljakaevajad olidki meri ja Louis liiki Nende korraldatud teaduslikud ekspeditsioonid. No see on niisugune ala, kus märg varaste inimeste kohalolust ja tegutsemisest leidus praktiliselt igal sammul inimluud segiläbi loomaluudega. Kivid, mis olid paigutatud ringi või kuidagi enam-vähem korrapäraselt, nagu seda looduses iseenesest ei juhtu aga kõige enam kõige arvukamalt varased tööriistad. Ja paljuski kohe nii varased, et nende äratundmiseks peab olema spetsiaalselt treenitud silm. Sest need kõige-kõige varasemad, need polnudki ju õieti ei midagi muud, kui kvartsitükid või ränikivid millest puudus mõni kild. Ja sageli on üldse väga raske kindlaks teha, kas kild on eemaldatud sihipäraselt või on kiri ise lõhenenud näiteks temperatuuri mõjul või muul põhjusel. Kuid igatahes on niimodi tekkis kivile tera serv, mida siis need ammused olendid kasutasid kraapimiseks ja lõikamiseks. Ja need kõige algelisemad tööriistad, need muidugi leidusid siis väljakaevamistel ka kõige sügavamates kihtides Nende kohal, seega ajas nooremad. Sealt leiti juba täiesti selgelt töödeldud pihukirveid. Need on sellised ühest otsast ümarad, et on mugav peos hoida. Ja teisest otsast on ära löödud juba mitmeid kilde, nii et tekkis konkreetne teravik. Ja selline töö kindlasti nõudis ka juba keerukamat ajutegevust nagu järelemõtlemine ja valikute tegemine. Ja samuti oli pihukirveste kasutusala juba hoopiski laiem. Nendega sai lõigata, raiuda, taguda, kraapida, terava otsaga sai uuristada. Aga samamoodi kasutati ka lahti löödud kilde, sest need olid samuti teravad. Nendega sai teha väiksemaid ja peenemaid. Käid naine ajas? Muidugi tahaks neid ju teada midagi nende inimeste kohta, kes neid ammuseid tööriistu valmistasid. Ja loomulikult soovisid seda ka meri ja levis liiki ja nende kolleegid. Inimluid oli ju leitud, aga kogu inimese Põlunemises, inimese sugupuus, nimetame seda nii haigutasid ikka veel suured tühikud ikka veel oli puudu mitmeid vahelülisid, mis oleksid ühendanud eri ajastutest pärinevaid inimsäilmeid ja tooli, ka inimese evolutsiooni mõistmine esialgu veel paljuski lünklik, aga mitte enam kauaks. 1959. aasta suvel leidis Mary Olduvais koljut ja osalise lõualuu koos hammastega ja taipas kohe, et see võibki olla see nii-öelda tagaotsitav oma kaevamispäevikus. Ta ise kirjeldaks seda üsna emotsionaalselt, et kuidas ta sõitis tagasi külasse, kus ekspeditsiooni liikmed siis elasid ja kuidas ta hüüdis juba kaugelt, et ma leidsin ta oma, leidsin ta. Kõik muidugi olid väga elevil, tehti kiiresti ettevalmistused ja tegelik väljakaevamine algas juba lausa järgmisel päeval. Tegemist ei olnud inimesega, vaid ühe kaugema eestlasega, kes elas vähemalt kaks, kolm miljonit aastat tagasi ja nimeks anti talle Australopiteekus. See tuleb kreeka sõnadest, mis tõlkes tähendavad lõunaahvi. Ajumaht oli neil umbes nagu praegustel šimpans itel aga kolju ja näoehitus sarnanes pigem korillale. Sellised massiivsed lõuapärad ja laiad tugevad hambad et mäluda tooreid taimi. Aga oluline on see, et ilmselt oli just austria lopiteekus see esimene, kes kasutas tööriistu just neid kõige-kõige algelisemaid, neid, mida on raske eristada looduslikest kividest. Aga siiski ta kasutas neid. Aasta hiljem 1960 meri koos pojaga avastas uued inimsäilmed ja need erinesid selgelt Austrolopiteekusest. Koli hooli, märksa ümaram ajumaht selgelt suurem, seega aju oli ka arenenum. Samas aga hambad väiksemad ja kogu näo alaosa ei olnud nii esiletungiv. See leid sai nimeks homo Habiilis. Ladina keeles tähendab osav inimene nimetus antigi selle järgi, et need inimesed juba kindlasti valmistasid tööriistu. Neidsamu pihukirveid. Neid multifunktsionaalseid pihukirveid, mida uldu vaist oli ju nii arvukalt leitud. Homoabilise avastamine oli väga oluline, seetõttu tundub, et osaliselt täitis ära selle lünga, mis inimese evolutsioonis jääb Austrolopiteekuse ja hilisema homo Rectuse ehk püstise inimese vahele. Samas ega ei ole teaduslikud vaidlused päriselt lõppenud. Teadlased ei ole homo Habiilise osas päris ühel meelel, kuidas seda klassifitseerida. Osad liigitavad ta juba inimeste hulka, aga osad leiavad siiski, et pigem oli tegemist inimese Eeellasega. Ja hoopis ebatavalise ja haruldase leiu tegi meriliigi 1970.-te aastate keskel paigas nimega laetooli samuti Tansaanias. See oli samamoodi väga rikkalik leiuga paik, kus oli juba välja tulnud palju inimja muid jäänuseid. Aga Meril õnnestus leida hulk jälgi. Need olid jäetud vulkaanilise tuhka erinevate loomade poolt, seal olid anti lobi ja ninasarvikujälgi ja, ja veel muid loomi. Aga nende vahel oli veel üks jäljerida umbes 24 meetrit pikk. Ja see oli tehtud kolme eri suuruses olendi poolt, kes olid kõndinud hanereas ja osaliselt astunud üksteise jälgedesse. Ja pangem nüüd tähele, mis on kõige olulisem selle juures. Need olendid olid kõndinud kahel jalal. Veidi aega pärast seda, kui nad olid sealt läbi kõndinud, siis oli soe vihm tuha kokku surunud, ilma et see oleks rikkunud jalajälgi, vaid otsekui Tsementeeris nad. Ja hiljem see kõik katus juba uue tuhakihiga. Pinnase ja kivimikihtide järgi on need jäljed dateeritud väga kaugesse minevikku umbes 3,7 miljonit aastat tagasi. Seega need pidid kuuluma Austrolopiteed kustele. Jälgedest võeti muidugi täpsed jäljendid ja neid on ka korduvalt ja väga põhjalikult uuritud. Analüüsiti jalataldade kuju ja mõõtmeid, jalavõlvi kuju, varvaste kuju, sammu pikkust ja nurka ja kuidas keharaskus kandus kannalt, varvastele ja nõnda edasi. Seda kõike võrreldi tänapäeva inimese andmetega. Lisati juurde veel praeguste inimahvide andmed. Ja kokkuvõttes jõuti järeldusele, et kõnnaku poolest sarnanes Austrolopiteekus nüüdisinimesele isegi rohkem kui inimahvidele. See on niisugune teadmine, mida ainuüksi luude uurimine ei oleks kunagi andnud. Aga kõige olulisem, mida see jäljerida tõendab, on see, et püstine kõnnak oli nendele varastele olenditele juba harjumuspärane sest ei ole mingeid märke, et nad oleksid kõndides toetanud esijäsemeid maha. No nii nagu teevad seda tänapäeva inimahvid. Ja ka nende jalajäljed olid väga sarnased tänapäeva inimeste jälgedele ilmasele eristuva suure varbata, nagu on inimahvidel. Nüüd enne loetooli jälgede avastamist ei olnud teada, kuidas on omavahel seotud aju areng ja kahel jalal käimine. Kas need arenesid üheaegselt või kui mitte, siis kumb oli enne ja kui palju enne. Aga tänu latooli avastusele sai selgeks, et püstine kõnnak on märksa varasem kui seni on arvatud õieti vähemalt miljon aastat varasem kui kõige esimesed tööriistad, mida ju tavapäraselt seostatakse aju arenguga. On arvatud, et vähemalt üks nendest, kes need jäljed jättis, oli täiskasvanud mees. Tema jäljed on kõige suuremad ja vähemalt üks väiksemate jälgede omanik võis olla naine. Kuna nad kõndisid ilmselt grupis, siis võib-olla läksid nad kõik koos veekogu äärde näiteks jooma nagu teisedki loomad, kes jätsid oma jäljed sinna pehmesse kaldasse. On ka arvatud, et väiksemate jälgede omanik, see, keda peetakse naiseks. Tundub, et tema oli ühelt poolt ühelt küljelt justkui millegagi koormatud, sellepärast et osad ta jäljed on sügavamad ja seletuseks on pakutud, et võib-olla ta kandis ühel puusal last. Aga tegelikult ei ole võimalik seda kindlalt väita. Romantilise ma mõttelaadiga inimesed on muidugi ka püstitanud kohe küsimuse, et kas äkki oli tegemist perekonnaga. Aga see on väga meelevaldne oletus, sest mitte miski üldse mitte miski ei anna meile alust arvata ta, et nii iidsel ajal üldse eksisteeris midagi perekonnataolist tuumperekonnataolist ema, isa, laps. Ja kindlasti ei saa midagi säärast järeldada ainuüksi sellest, et mõned eri suuruses ja tõenäoliselt eri soost olendid kõndisid üheaegselt üle pehme pinnase. Aga tuleme tagasi 20.-sse sajandisse ja meri lifti juurde oma töö ja väljakaevamiste tõttu ta veetis suure osa oma elust Aafrikas ja sugugi mitte linnades või asulates, kus võib olla elustiil ja mugavused võisid ju olla nagu Euroopaski, Vaide just külades, pärismaalaste keskel ja sageli ka päris kohe välilaagrites kaevamispaikade läheduses telkides. Seal siis noh, elasid koos erinevad teadlased, kes olid väljakaebamistega seotud leidude uurimise ja konserveerimisega. Muidugi neil oli ka kohalikest elanikest abilisi, teejuhid, kid, kaevajad, mitmete pärismaalastest abiliste nimed, ka kajastuvad leidude ladinakeelsetes nimetustest. See on teadusmaailmas küllaltki levinud viis. Noh, jäädvustada kas avastaja või esmauurija nime, selline eripärane meelespidamise ja tunnustamise viis. Merylija levisil sündis kokku neli last. Nende ainus tütar suri juba pisikesena, aga kolm poega kasvasid üles ja oma autobiograafias ja meri on väga kidakeelne selliste intiimsete ja naiselike teemade osas. Ta läheb peaaegu vaikides mööda kõikidest raskustest ja probleemidest mida laste kasvatamine tähendas Keenias välilaagri olukorras sageli. Muidugi, ega ta ei olnud ju päris üksi ja nii-öelda loodusjõudude meelevallas palgati ju abiks kohalikke naisi toitu valmistama, koristama, lapsehoidjaks ja ekspeditsioonide juures oli alati ka arst, olid ravimid, oli raadioside, et vajadusel abi kutsuda. Aga siiski igapäevaelu ja laste kasvatamine ja õpetamine ja selle kõige korraldamine. See pidi siiski olema paras väljakutse sellistes tingimustes. No lastele võib arvata, oli see elu ekspeditsiooni laagris vägagi meeltmööda, nad mängisid seal loomadega ja jooksid vabalt ringi nagu pärismaalaste lapsedki. Kolm venda kasvasid üles tegelikult koos vanemate tööga. Nii et muistset inimeste otsimine ja uurimine. See oli nende jaoks nagu kogu pere tegevus. Üks poegadest, Richard liiki, temast sai hiljem ise tunnustatud paleo poloog ja ta töötas ka koos oma ema Maryga. Tegelikult see eriala muutuski otsekui liikide perekonna traditsiooniks, sest ka Richardi abikaasa oli paleoantropoloog ja samuti nende tütar Louis. Nii et juba kolm põlvkonda liikisid, valisid siis sama eriala. Luis ligi suri 70.-te aastate alguses, aga meri jätkas oma tööd, ta korraldas uusi ekspeditsioone ja väljakaevamisi, kirjutas ja avaldas artikleid, raamatuid. Ta ise suri 1996. aastal 83 aastasena. Ja tema töö esialgu siis koos abikaasaga hiljem ka iseseisvalt. See aitas väga palju kaasa inimese evolutsiooni mõistmisele. Paljuski meri tegeles nende tööriistade uurimisega ja klassifitseerimisega. Ta liigitas neid valmistamisviisi ja kasutusala järgi. See võib-olla ei tundu väga huvitava tegevusena kõrvalseisja jaoks. Aga see oli väga tähtis, sellepärast et niimoodi on võimalik näha tööriistade muutumist ajas ja on võimalik mõista, millal need muutused toimusid. Sellest omakorda saab paljugi järeldada, aga nende varaste inimeste kohta, kes neid muutusid, tegid nende eluviisi kohta nende arengut kui taseme kohta. Sest ei ole ju kahtlust selles, et tööriistade valmistamine ja kasutamine kutsus esile väga põhjalikke muutusi inimeste elus ja meri, TÖÖ näitaski, kuidas selle kaudu suurenesid inimeste kognitiivsed võimed. Kuidas suurenes nende suutlikkus omandada uusi oskusi, anda neile edasi, jagada kogemusi, pida teistelt. Ja see ei puudutanud üksnes aju arengut vaid selle kaudu muutus ka inimese käitumine, inimese sotsiaalne suhtlemine, tegelikult kogu eluviis. Ja loomulikult muutus ka inimese välimus ühed liigid asendusid teistega vahepeal eri määral segunedes. See kõik oli muidugi väga-väga aeglane protsess väga paljude põlvkondade lõikes täiesti märkamatuks. Aga ometi see toimis. Ja see on toonud meid välja selles ajahetkes sellesse maailma, kus me oleme just sellistena, nagu me oleme ja kasutades mõnda tööriista näiteks kudumisvardaid või arvutit või juhtides autot. Või istudes stuudios mikrofoni ees. Minu meelest on lõpmata põnev jälgida omaenda teadvust, omaenda aju, kuidas see ülesande kallal töötab ja kuidas endale asja selgeks teeb, ehk siis teisisõnu areneb. Kui saatesari naine ajas paari kuu eest alustas siis oli see kavandatud suvise saatesarjana kaheksa nädalalõpu kaheksa naist keda ma püüdsin valida erinevatelt elualadelt ja just nimelt vähetuntud naisi, kellest harva räägitakse. Igasugune valik, mistahes valik on sügav väärtusotsus. Ja seetõttu ma täiesti möönan, et ka siinne naiste galerii on paljuski olnud minu enda nägu. Lugevad, mõtlevad, kirjutavad naised oma elulaadilt on nad mulle endale lähedased ja sümpaatsed ja hõlpsasti mõistetavad. See on tasand, kus ollakse eelkõige inimene ja soolisus ei mängi erilist rolli, kindlasti mitte piirangu rolli. Mulle oli oluline kujutada neid valitud tegelasi iseseisvate isiksustena ja kui vähegi võimalik, siis nende endi silmade läbi, mitte kellelegi teise, rohkem või vähem kallutatud vahendusel. Ja nendest kaheksast naisest sai kokku terviklik plokk omamoodi portreede kogum. See juhatas meid läbi ligikaudu 1000 aasta keskajast kuni 20.-sse sajandisse ning siin ja täna pidise lõppema. See plaan, seda on läinud luhta, kuna paar inimest on selle saate heaks kiitnud ja sellest ka tegijatele teada andnud, nii vikerraadiosse, kui mulle endale siis naine ajas jätkab. Ehkki mitte otsekohe. Sest minul endalgi on vajadus pöörduda tagasi oma maailmadesse, et seal rännataja puhata ja mõtteid korrastada. Aga naastes ma kindlasti toon sealt üht-teist kaasa. Järgmised naised loodetavasti niisama inspireerivad kui senised. Ja seda juba varsti mõne nädala pärast. Vahepeal on aga võimalik kuulata saateid vikerraadio arhiivist. Mina olen Milvi, Martina Piir. Ma tänan kuulamast ja jätkame mõne aja pärast. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.