Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja tere. Alustan täna kaugemalt. Nimelt on minuni jõudnud pisut tagasisidet saatesarjale naine ajas, mille eest ma siiralt tänan. Paar inimest ei ole pidanud paljuks märku anda, et see saade on neile korda läinud, et nad on pidanud seda huvitavaks ja inspireerivaks. See ongi ju saate eesmärk, nagu ka tutvustuses kenasti öeldakse, inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Et ma püüan minevikust esile manada inimesi ja selle saate puhul siis just naisi kelle tegudes ja üldse elu käigus leidub ka tänapäeval paljugi innustavalt. Mina olen endiselt Milvi, Martina Piir. Püüan jätkata samas vaimus samal lainel. Ja loodetavasti ka järelejäänud saated ei valmista kuulajale just pettumust. Tänane naine ajas on Margaretesday kes alustas tagasihoidlikult Väikelinna õmblejannana ja edendas aegamööda oma pisikest ettevõtet, millest hiljem kasvas välja rahvusvahelise haardega firma. Tegelikult, et me kõik oleme Margaretest puudutatud, sest omal nähtamatul kombel on ta kohal juba õige mitme põlvkonna laste jaoks, nende mõtetes, nende mängudes ja ilmselt jääb see veel kauaks niimoodi, aga kohe kõigest lähemalt. Rändame mõttes Lõuna-Saksamaale Baden-Württembergi liidumaale kus asub kiimgeni linnakene. Ja seal siis sündiski Margarete apolloni stay. Aasta oli 1847. Tema isa oli ehitusettevõtja, ema toimetas kodus, nagu sel ajal oli ikka tavaks. Ja peres oli kokku neli last, Margaret oli vanuselt kolmas. Kui Margarete oli poolteist aastat vana, siis ta haigestus raskesti ja kaua aega ei saadudki aru, millal laps õieti kannatab. Tal oli kõrge palavik, mis aina kestis ja kestis ja üldine olukord täisminevat järjest halvemaks, nii et mingil ajal ei suutnud lapsena kõndida. Tema jalad muutusid tundetuks ja lõpuks jäid ka täiesti halvatuks ja ka paremat kätt oli raske tõsta, ehkki sõrmedega Ta liikusid. Alles mitu aastat hiljem suutsid arstid diagnoosida, tegemist oli lastehalvatusega. No tol ajal see haigus oli seotud kehvade olmetingimustega, viirus levis selle kaudu. See olukord hakkas paranema Euroopas üldiselt alles 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses, kui linnades hakati parandama veevarustust ja reovee ärajuhtimist ja muid selliseid sanitaarsüsteeme. Aga Margarete jaoks polnud sellest muidugi enam mingit kasu, tema jäigi eluks ajaks kõndimisvõimetuks. Ja liikumiseks pidi ta kasutama ratastooli ja samuti oli ka tema parem käsivars osaliselt halvatud. Ja lisaks veel vaevasid teda eluaeg ka mitmesugused Ta valud ja, ja muud probleemid. Aga õnneks kogu selle kurva loo juures olid Margaretel hoolivad vanemad. Ja tõesti, nende auks peab ütlema, et nad otsisid oma lapsele kõikvõimalikku arstiabi, mis tol ajal oli kättesaadav ja nad ei kartnud sellega seotud kulud, tosin. Näiteks üheksa aastaselt. Ta elas terve suve ühe kuulsa kirurgi peres, kes püüdis tema jalgade liikumisvõimet taastada, isegi operatsioon tehti ja selle järele leidis laps mitu kuud sanatooriumis. Aga kahjuks ei olnud nendest pingutustest erilist kasu. Ja ajapikku saigi selgeks. Margarete ei saa kunagi terveks. Aga vähemalt tema vanemad tegid poolt kõik, et nende tütar ei jääks koju nelja seina vahele. Tema nagu see oli väga tavaline tol ajal liikumispuudega inimestele. Nii et tegelikult oli Margaretel üsnagi õnnelik ja, ja tavapärane lapsepõlv, ta käis koolis koos teiste lastega ja mängis nendega. Kuna ta ju kõndida ei suutnud, siis isa valmistas talle käru sellise väikese vankri ja see, millega siis Margareeta sõidutada, Läti. Ja näib, et iseloomult oli ta juba väiksena üsna ette võtlekija üsna hakkaja, sest hiljem on ta ise meenutanud, kuidas ta koondas teisi lapsi enda ümber ja korraldas mänge, mida nad mängisid. Mõtles neid välja ja õpetas teistele. Ja üldse oli selline vägede juhataja, nagu öeldakse. No muidugi, eks lapsed ju kasvavad ja nende huvid muutuvad ja ka nende liidrid muutuvad. Ja vanemad lapsed võib-olla nii lihtsalt enam ei tahtnud taluda seda, et üks nende hulgast kaldu noh, kamandama ja kantseldama. Nii et suuremad lapsed jooksid vahel Margarete eest ka minema. Et oma minge ja asju ajama, kuhu tema siis ei saanud järgneda ja noh, siis jäi ta rohkem väiksemaid cancel dama ja hoidma. Margarete oli koolis üsna lahtise peaga ja sai ka häid hindeid. Nii et tema haridus ei jäänud kindlasti kehvemaks kui tolle aja väikekodanluse lastel tavaliselt. Eks muidugi kerkis aja jooksul ka üles küsimus, et millega tal üldse on võimalik elus tegeleda, mis tööd ta oleks võimeline tegema, et ennast elatada, sest abiellumine ja pere loomine ei tulnud ju tema puhul kõne alla. Tol ajal tüdrukute hariduse juurde kuulus kindlasti ka õmblemine ja käsid. Aga Margareta oli ka endal selle vastu huvi ja ta ise soovis õppida kohalikus õmbluskoolis. Selleks tal tuli oma vanemaid mõnevõrra ka veenda, sest need olid esialgu skeptilised, et kas ta ikka on selleks võimeline. Sest Margarete parem käsivars oli küll pooleldi halvatud, nii et seda tuli teise käega tõsta vajalikku asendisse. Aga kui see oli ükskord juba paigale seatud ja toetatud, siis tema sõrmed liikusid küll osavasti. Tegelikult Margarete õppis isegi mängima keelpilli tsitrit. Sarnaneb kandlega, seda mängitakse kas laua peal või või süles hoides. Ta suutis seda mängida ja ta suutis teha ka vägagi peent nõelatööd. Ja läkski siis nii, et seitsmeteistkümnendaks eluaastaks lõpetas Margarete oma kodulinnas õmbluskursuse ja temast sai väljaõppinud õmbleja. Anna no muidugi, ta elas edasi vanematekodus ja aitas seal oma õdesid, kes samuti tegid kodus õmblustööd hiljem nende isa renoveeris ja laiendas nende maja, oli ju ehitaja elukutselt ja, ja said õed avada juba juba korraliku väikese õmblustöökoja, sellise naisteriiete ateljee. Jago Margarete töötas seal ja samuti ta teenis natuke ka lisaDmitri tundidega, mida te siis vahetevahel andis. Nii et võib-olla ei olnudki tema algamis aastate kõige halvemad. Ajapikku kogunesid õdedel ka säästud selle eest ostetud. D õmblusmasinõmblusmasin oli tol ajal juba leiutatud, aga kindlasti ta ei olnud veel üldlevinud. Nii et staffi õdede masin oligi tegelikult esimene terves Gingeni linnas. Tõeline uudisasi selles mõttes. Aga mis mind ennast tõsiselt hämmastas selle loo juures oli see, et Margarete olevat töötanud õmblusmasinaga no vastupidises asendis või vastassuunas. See tähendab, et ta istus nii, et masina hooratas ja vänt, et jäid tema vasakusse kätte, et kui ma seda esimest korda lugesin. Ma ei saanudki kohe aru, kuidas selline asi on võimalik. Ma arvasin, et ma ei mõista lause mõtet või kahtlesin juba oma saksa keeleoskuses. Aga kui natukene järele mõelda ja kui püüda seda olukorda endale visualiseerida siis ei tundugi enam täiesti võimatu ja oma loogika on siin ju ka täiesti olemas. Et kui teada, et Margarete parem käsi toimis ainult osaliselt aga ilmselt ta sai sellega siis hoida riiet õiges asendis ja muud sellised peenemad settingud tegi ta siis vasaku käega, et igatahes on see üsna nutikas ja leidlik lähenemine tegelikult oskus kompenseerida niimoodi oma puuet ja kindlasti selliseid väikeseid lahendusi. Neid pidi ta ilmselt leiutama endale praktiliselt igal sammul. Aga õmblusmasina soetamist, staffi töökotta tulekski võibolla näha kui investeeringut sellist teadlikku ja läbi kaalutud investeeringut. Sest nüüd edenes ju töö kordades kiiremini. Kes iganes on elus pidanud midagi suuremat õmblema käsitsi. See mõistab, millest jutt käib. Niimoodi sai võtta rohkem tellimusi. No need said kiiremini täidetud, mis muidugi meeldis klientidele. Võib-olla tol ajal kõige mahukama tellimused oli tütarlaste kaasavarad. Kodanluse peredes oli nimelt kombeks, et kui pulmade suhtes oli kokku lepitud siis hakkas kogu maja naispere tööle kaasavara kallal. Ja enamjaolt tähendasse virnade viisi voodipesu, käterätikuid, laudlinu ihupesu, no mille all mõisteti siis tosinate kaupa särgid, Käia alusseelikuid ja Tanusid ja põlesid. Mida kõike ja mida jõukam pere, seda peenemad olid muidugi kangad, seda enam oli tikandeid ja pitsikesija paelakesi selle kõige juures. Ja loomulikult võttis selle valmistamine tohutu aja ja nõudis ka oskusi ja, ja osavus, nii et sageli palgati õmblejaid ka juurde või siis antigi kogu see töö professionaalsetele, õmblejatele ja Margarete sugustele naistele. See loomulikult tähendas, et kokkuvõttes oli rohkem tööd ja rohkem teenistust. Margarete oli igatahes ettevõtlik, ta oli selline lahtise meelega noor naine. Kui ta oli juba veidi vanem nii 20.-te aastate teises pooles, siis ta reisis ka pisut ringi osaliselt selle tõttu, et külastada oma õdesid, need olid abiellunud naaberlinnadesse aga osaliselt ka nii-öelda professionaalsest huvist. Ja selleks, et külastada teisi, õmblusärisid tutvuda nende tööga, õppida ise midagi uut. See muidugi nõudis omajagu ka praktiliste asjade korraldamist ja Margarete isiklik logistika käiski nii, et kõigepealt ta saatis oma ratastooli sihtpunkti postitõllaga ja ise siis reisis järgmisega. Et keegi perest aitas ta tõlla peale ja sihtpunktist tuli keegi siis omakorda jälle vastu. Kui Margarete oli kolmekümneaastane, siis üks sugulane andis talle nõu hakata tegelema vildiga Iriltimisega. No see oli nüüd Margarete jaoks uus materjal, aga samas see hakkas just moodi minema. Ja tegelikult ei läinudki kaua, kui see viis juba edasi täiesti omaenda äri loomisele. Kõigepealt Margarete valmistas ühe Stuttgardi firma jaoks viltkübaraid ja vanutatud kangast rõivaid. No need olid soojad. Aga varsti läks tal juba nii hästi, et ta võis palgata endale ka paar abilist. Ja see vildiga tegelemise periood Margarete elus oligi see hetk, kus langesid kokku mitu erinevat juhust ja asjaolu täiesti kogemata ilma mingi etega otsuseta sattus talle kusagilt ajakirjast kätekangast õmmeldud elevandilõige. Ja samal ajal oma töökojas lebas tema ümberrullide kaupa vilti erineva värvi ja paksuse ja tekstuuriga. No loomulikult on ju vilt ideaalne materjal ühe elevandi valmistamiseks. Ja siin on nüüd tore moment, et jälgida, kuidas inimese mõte töötab. Et kuidas see lähtub väga konkreetsest kontekstist, omaenda ümbrusest, omaenda tegevusest, oma vajadustest, sest õmblejanna Margareeta, mida ta vajas, milleks talle see elevant? Ta valmistas selle lõike järgi mitu nõelapatja, elevandikujulisi, nõelapatja, siis, ja mitte mingeid pisikesi, mis mahuvad kuhugi karpi või taskusse vaid need olid. No ütleme, rammusa kassisuurused, elevandid Need seisid laua peal ja õmblejatel oli mugav torgata neisse nööpnõelu. Sest teadagi neid läheb ja õmblustöö juures pidevalt vaja, nüüd läheb palju ja nad kipuvad ka pidevalt igale poole kaduma. Siis aga selgus, et see uudisasi läks väga hästi müügiks. Kõigile meeldis niisugune laua peal seisev suur nõelapadi elevandikujuline ja Margarete tegi neid siis juurde. Ja siis omakorda juhtus nii, et need elevandid meeldisid ka lastele klientide kodudes. Ja lapsed hakkasid nendega mängima. Ja siit nüüd tärkaski Margarete idee käsitledagi seda elevanti juba mänguasjana. Siiani polnud ta seda ju teinud. Ta valmistas mõned elevandid kingiks oma õdede lastele. Ta katsetas erinevaid suurusi, muutis lõiget, hankis lambavilla täitaks ja perekonna lapsed olid muidugi rõõmsad, Margarete samuti. Ühest käsitöö ajakirjast leidis ta veel mõned lõiked, seal olid hiir ja jänes ja kass ja koer ja veel midagi. Ja ta valmistas need kõik kinkis sõpradele ja sõprade lastele kuid samal ajal hakkas ta neid loomakesi juba väikeses koguses ka müüma. Ja just mänguasjadena. Aasta oli 1880. Ja nii see siis läks. Aja jooksul Margarete suurendas ka sortimenti. Ta konstrueeris uusi lõikeid, kasutas erinevaid materjale. Vildi kõrvale ilmus, kas amet ilmus lüüs, veluur, erinevad mahulised villakangad. Ta katsetas loomakestel erinevaid näoilmeid, lisas neile nööpsilmad ja tikitud ninakesed ja jõhvist vurrud karvad lisas erinevaid aksessuaare, nagu lehvikesed peas või kaelas. Ja kõik need prototüübid. Margarete lõi ise oma käega, see tähendab, et ta tegi iga uue mudeli otsast lõpuni ise valmis. Ta tegi kõik etapid ise läbi selleks, et vältida mis tahes vigu või probleeme hiljem, kui see on läinud juba tootmisse. No võib-olla peaks ka seda tootmist natuke lahti rääkima? Ma ei tea, võib-olla kerkib silmade ette nüüd mingi suur tehas, sagivad inimesed, pikad tootmisliinid või, või midagi muud niisugust. Tegelikult kaugel sellest Margarete õmblused ettevõte ei olnud mingisugune Fordi autotehas. See oli pigem üsna vaikne ja rahumeelne paik, vähemalt sel hetkel, kui ükski õmblusmasin ei virisenud. Suur ruum, loomulikult pikad lauad ridades, igasugused õmblemisvarustusega ja nende ääres istusid eri vanuses naised pikkades kleitides, nagu tol ajal kanti kleidi peal riides töö põll ja ka spetsiaalsed varruka kaitsmed. Ja muidugi siis ka jah, mitmed õmblusmasinad olid seal töös, aga suur osa tööst tehti ikkagi käsitsi, niidi ja nõelaga. Nimelt mänguloomade juures on on palju väikesi detaile, mille juures ei olegi õmblusmasinaga suurt midagi peale hakata. Et see käsitsitöö suur osakaal, see on muide tänapäevani jäänud staffi toodetele tunnuslikuks, et kui nüüd hüpata ajas natukene edasi. Et kusagilt sellest ajast pidavat pärinema ka firma hilisem moto või juhtlause, mis kõlab nii, ainult parim on laste jaoks piisavalt hea. Väidetavalt oli Margarete ise niimoodi öelnud, kas ta ütles või mitte, seda muidugi ei tee enam kindlaks. Aga kui vaadata, kuidas ta hoolis oma tööst ja selle kvaliteeti teedist ja kuidas ta pingutas selle nimel siis ma usun, et oma tegudega ta kindlasti väljendas seda juhtmõtet. No muidugi tuli töös etega takistusi. No näiteks kui Margarete püüdis esimest korda oma pehmetele loomadele patenti võtta siis see tal ebaõnnestus. Sest selgus, üks saksa manufaktuur oli juba kunagi midagi sarnast teinud ja Margareta jäise patente saamata, aga äri see iseenesest ei seganud. Vastupidise isegi laienes, nii et ka teised pereliikmed hakkasid selles kaasa lööma. Margarete vend Friedrich stay tuli telemüüa neid mänguloomi suurtel laatadel. Need toimusid ju erinevates linnades peaaegu aasta ringi. Ja see idee osutuski väga edukaks, kuid juba esimesel laadal saadi rohkesti uusi tellimusi. Aga seda asja ettevõtte tuleviku jaoks sai määravaks hoopiski vennapoeg Richardi liitumine. Richard oli lõpetanud Stuttgart diskunsttööstuskooli ja ta aitas välja töötada uusi mudeleid. Näiteks ratastel loomad, mida sai siis nööri otsas järel vedada. Või ka suuremad loomad, kelle seljas sai laps ratsut dada. Nendel loomadel oli siis täidise sisse peidetud selline metallist karkass, mis andis talle tugevuse. Nii et kangast mänguloomad tegid mänguasjaturul edukaid samme. Margareeta ise kolis oma ettevõtte ümberga suuremasse hoonesse ja ta avas sealsamas ka kaupluse, kus olid müügil kõik tema mudelid. Ja turunduse mõttes oli oluline murrang see, kuidas kas välja andma oma tootekataloogi, et laskis seda sisse trükkida ja levitada ja, ja kliendid said sealt siis näidiste järgi tellida. Margarete staffi ettevõted tõeliseks hitiks kasutada seda sõna nüüd 19. sajandi kontekstis kujunes karumängukaru. Ma usun, et nüüd vist kerkib silma ette selline klassikaline kaisumõmmik, mida ju igaüks meist tunneb. Aga tegelikult esimesed mängukarud ei sarnanenud kuigivõrd sellega, nagu nad on tänapäeval vaid sinna kulus veel palju katsetamist ja ümbertegemist ja disainimist. Ja muidugi aega nagu üldse paljud asjad. Nii ka see algne mängukaru, ta lähtus ju omaaegsest elu tegelikkusest. Tol ajal oli nimelt kombeks, et suurematel laatadel või rahvapidustustel näidati puurides metsloomi. No kellele oli siis ka õpetatud mingeid trikke. Ja kindlasti nende loomade kohtlemine ja elutingimused, noh, tänapäeval ei kannatakse üldse mingit kriitikat. Aga 19. sajandil see kõik oli osa rahvuslikust meelelahutusest, see kuulus laada kultuuri juurde. Ja ühed kõige populaarsemad metsloomad, keda laatadel näidati, need olid karud. Sageli tantsivad karud. Jaa, Margarete esimene mängukaru lähtuski sellest laada lõbustusest, see oli seisev karu ninas rõngas. No edasiarendusena juba see karu seisis ratastega alusel ja ninarõnga küljes oli nöör, millega sai seda siis järel vedada. Ma täitsa saan aru, et see kujutluspilt, mille see kirjeldus esile manab, ei ole võib-olla kõige meeldivam vähemalt Loomasõbraliku inimese jaoks. Aga see mängukaru, ta jäljendas tegelikke loomi ja jäljendas nende kohtlemist, nii nagu inimesed seda laatadel nägid. Ja karu Margarete algne karu inspireeris ka Richard staffi Margarete vennapoega. Et sel ajal, kui ta veel õppis Stuttgardi kunstikoolis ta olevat käinud linna loomaaias karusid joonistamas, nii et ta tundis neid hästi. Ja siis nüüd, mitu aastat hiljem Richard kasutas neid vanu visandeid oma tädi mängukaru täiendamisel. Ühe olulise täienduse tegi ta aastal 1902. Nimelt ta leidis viisi, kuidas panna karu jäsemed pisut liikuma, noh, mitte palju ainult nendes kohtades, kus need on siis ühendatud kehaga. Aga siiski nüüd võis ju seada seda karu kas seisma või istuma võis pöörata tema isi käpi ette või üles pea kohale ja see oli tegelikult päris oluline uuendus. Ja just seda aastat 1902 seda loetaksegi klassikalise mängukaru sünniaastaks. Me teame, et mängukaru kutsutakse sageli kateegi karuks. Iseenesest Margarete elu ja tegemistega ei ole see otseselt seotud, aga see kuulub meie teema juurde, nii et mõne sõnaga ma sellest räägin. Arvatavasti on üldiselt teada see, et mängukaru sai selle nime Theodor Roosevelti järgi omaaegne Ühendriikide president, keda siis Fomiliaarselt kutsuti Tediks. Talle endale polevat see hüüdnimi sugugi meeldinud. Aga ükskord karujahil olevat ta jäänud ilmasaagid ainsana jahiseltskonnast. Ja selleks, et president siis kimbatusest välja aidata, olevat tema kaaskond või tema abilised püüdnud ühe karu kinni ja sidunud ta siis metsas puu külge, et president saaks selle maha lasta. Aga Roosevelt keeldus sellest, sest ta pidas seda ebaväärikaks ja ebasportlikuks. Aga lugu muidugi sai laialt teatavaks, ajalehes avaldati karikat tuur sellest ja sealt sellest karikaturist omakorda sai inspiratsiooni üks mänguasjavabrik kantidest abielupaar. Nemad valmistasid siis kähku mängukaru, nimetasid selle Tediks ja läkski äri hoogsalt käima. Nüüd tagantjärele ei ole võimalik teha lõplikult kindlaks, kes siis oli esimene klassikalise mängukaru autor, kas staffi firma Saksamaal või need Ameerika mänguasjatootjad. No igatahes tegid nad mõlemad oma tootearenduse onu, nimetame seda siis niimoodi teineteisest sõltumatult ja samas ka ajaliselt väga lähestikku. Siiski, kui tingimata peaks langetama otsuse ühe või teise kasuks, siis mulle endale tundub, et sassi ettevõttel oli tõenäoliselt väike väike ajaline edumaa võib-olla ainult mõni kuu, nimelt need Ameerika sündmused, see ajalooline karujaht ja karikatuuri ilmumine ja tegime nimeline mänguasi. See kõik toimus USA-s aasta lõpukuudel novembris, detsembris selleks ajaks Richard Stayphil, Saksamaal oli juba valmis see liikuvate jäsemetega mängukaru mudel just see, mida loetaksegi esimeseks klassikaliseks Tediks. Ehkki see polnud muidugi veel laialt tuntud. Aga umbes pool aastat hiljem oli staffi firma oma väljapanekuga Laitsigi kevadlaadal, kus tegelikult see karu ei äratanud erilist tähelepanu teiste mudelite kõrval. Aga üsna näituse lõpus, no peaaegu et vahetult enne sulgemist sattus sinna üks Ameerika kaubaagent kes ostis jalamaid ära kõik 100 karu, mis olid laadale kaasa võetud ja lisaks andis tellimuse veel kolmele 1000-le. Nii et nüüd olid Gingenis õmblejatel siis sõna otseses mõttes käed tööd täis. Ja just sellest mudelist saigi USA-s tohutu müügihitt. Näiteks aastapäevad hiljem sant lõi, maailmanäitusel müüdi neid karusid juba 12000 tükki ja lisaks ta sai ka näituse kuldmedali, mis loomulikult oli suur tunnustus ja tõi palju tähelepanu. Nii et tellimusi aina 100.. Ja vist nelja aastaga, kui ma ei eksinud juba ka miljoni müüdud eksemplarini eriti muidugi jõulude eel osteti neid Karukesi palju, selles osas vist ei ole midagi muutunud ka praegu. Ja kogu selle menu käigus toimus ka selline omamoodi kokkusulamine. Saksamaalt pärit staffi, karu ja Ameerikas tekkinud tegi karu nimetus. Neist said peaaegu et sünonüümid. Tänapäeval on staisi firma endiselt tuntud nimi mänguasja Business, siis see seostub kvaliteediga ja tõesti, egas tädi mänguasjad ei ole tingimata odavad. Ta on ju vana ja väärikas ettevõtte pika ajalooga. Alates 1970.-test aastatest hakati staffi varasemaid mänguasju ka koguma ja praeguseks on see juba päris levinud üle terve maailma leidub nii harrastajaid kui ka professionaalseid kollektsionääre. No muidugi just vanemad näidised on kõrgemas hinnas, iseäranis just vanemad mängukarud. Aastal 2002 tähistati Tedi karusajandat sünnipäeva ja sel puhul toimus Londonis kuulsas Christie oksjonimajas ka suur oksjon. Seal pandi müüki mitusada erinevad ajaloolist kaisukaru. Nad kõik ei olnud staffi firmalt ka teistelt tootjatelt. Aga kõige vanemad siis tõesti lausa 20. sajandi algusest. Mitmete Stasy karud sellel oksjonil olid ka oma looga näiteks Titanicu hukust päästetud laste jaoks ja nende perede jaoks telliti omal ajal staisi firmalt 600 musta kaisukaru. No kuna see arv oli piiratud, siis tänapäeval on nad küllaltki kõrges hinnas ja üks selline must karu müüdi sellel oksjonil 28000 naela eest. Väga haruldased ja hinnalised on praegu ka karud, mis ühtlasi toimivad soojendajana. See tähendab, et karu kõht on eest nööbitav ja selle sisse saab peita kummist kuumaveekoti. Ma täitsa kujutan ette, et haige lapse jaoks võib selline soojendav kaisuloom olla väga lohutav. Ja üks niisugune 20.-test aastatest pärinev mängukaru müüdi sellel oksjonil 32000 naelaga. No veel üks näide, millest rääkida, seal oksjonil oli veel üks, üks väike ja iseenesest täiesti tavaline korrukene nimega Edwin. Aga eriliseks tegi selle karu see, et see karu oli läbi teinud sommi lahingu esimeses maailmasõjas aastal 1916. Ja see leiti ühe väga noore sõduri rinnataskust, kes oli lahingus kunud ja saadeti koju tema perekonnale. Selle toru hinnaks oli eelnevalt prognoositud kusagil 500 naela ringis, aga lõpuks müüdi ta ühele erakollektsionäärile enam kui 4000 eest. Õige karudel on ka oma kindel kaubamärk, mille järgi neid tunneb hõlpsasti ära. See on väike metall nööbike firma nimega ja see on kinnitatud karu kusse kõrva. Tegelikult see lisati juba päris algaegadel siis, kui firma jõudis Ameerika turule ja tegi seal oma oma edukat võidukäiku sest et üsna pea tekkis vajadus eristuda teistest tootjatest. Kuna tädi osutus nii populaarseks, siis tekkis ka teisi valmistajaid ja teisi kaubamärke ja muidugi tekkis ka võltsinguid, sest staffi kaubamärk juba tähendas midagi ja sellel oli omamaine ja vastavalt siis ka toodete hind. Ja eksis mõnikord see tekitas ka kiusatust järele teha. No loomulikult aja jooksul muutus ka karu välimus päris alguses Margarete lähtus ju ikkagi täiskasvanud karust. Sellel mänguasjal oli Picoon pisikesed silmad ja tema keha proportsioonid olid ka täiskasvanud looma omad. Aga aja jooksul hakkas tädi üha enam sarnanema väikese karupojaga, suur pea kõrge otsmiku, suured silmad, pisikene ninanips ja üldse muutus ümaramaks beebilikumaks, noh, kindlasti ka nii-öelda armsamaks, kasvõi nunnumaks. Ja praegu muidugi valmistatakse tädisid erinevaid ka erinevate karuliikide järgi pruunkaru, Paribal, jääkaru, panda igasuguseid on. Aga lõpetuseks ja kokkuvõtteks. Tuleme tagasi Margarete staisi juurde. Tema viimastel eluaastatel kasvas Delfi firma tohutult. Seal oli juba üle 400 palgalise õmbleja ja need olid ju naised peaaegu eranditult. Lisaks veel 1800 naist, kes töötasid staffi ettevõtte jaoks kodus. Ja sellel oli kahtlemata suur sotsiaalne tähendus ja mõju. Seda ei tohi alahinnata, sest sel viisil Margareta võimaldas tööd ja teenistust väga paljudele naistele kes vajasid seda, kes vajasid lisasissetulek. Vot aga kellel ei olnud võimalik igapäevaselt kuskil tööl käia, no kasvõi näiteks väikeste laste tõttu või mis tahes muul põhjusel. Aga kodus töötamine aitas terveid perekondi ja samal ajal ei jäänud ka lapsed järelevalveta ja vanematel oli nende pärast süda rahulik. Et ega siis ka ilmaaegu ei räägita ka tänapäeval nii palju kaugtööst või, või kodunt töötamisest. Aga murda välja suurele Ameerika turule, kehtestada seal ennast, see oli kindlasti väga suur saavutus ja väga suur edu ühe väikese Saksa perefirma jaoks. Margarete ise nägi küll esimese müüdud miljoni käitumist aga mitte enam oma ettevõtte edasist või järgnevat kasvu ja edu. Sest nimelt suri aastal 1909 kopsupõletiku tagajärjel. Ta oli siis 62 aastat vana. No muidugi selleks ajaks oli ta jõukas ja kindlustatud, naine oli saavutanud tunnustuse ja lugupidamise oma kodulinnas. Tema matuste ajal olevat Gingeni linnavalitsus langetanud lipud poolde masti. Ja muidugi on tore see, et teda ei ole unustatud ka hiljem. Tema sünnimaja kiingenis on alles ja sinna on paigutatud mälestustahvel. Kohalik kool, kihingenis kannab Margarete staffi nime. On olemas ka Stasi muuseum sealsamas, seal leiduvad peaaegu kõikide tema toodete originaalnäidised, mis firmal on eales olnud sortimendis. Ja Margaret test on tehtud ka dokumentaalfilm ja isegi ühele linnadevahelisele ekspress rongile olevat antud tema nimi. Aga laiemas mõttes kuulub Margarete staisile kindlasti väga oluline koht Saksamaa ettevõtluse ajaloos tema tööst, tema ideedest. Lõpuks ju kasvas välja ikkagi rahvusvaheline firma, selle mõju, selle tähtsus, need kõik ületasid juba tol ajal kaugelt Saksamaa piire. Ja see tegutseb edukalt tänase päevani. No lisame siia veel Margarete soo, sest toimetada naisterahva on ärimaailmas, noh, see on ju tänapäevalgi oma lisaväljakutse, mis siis rääkida veel 19.-st sajandist kõigi oma eelarvamuste ja komblusmurede ja igapäevase maha higistamisega. Pluss muidugi veel tema eluaegne liikumispuue, tema nõrk tervis, kõigi oma valude ja vaevade, ka kõik need põhjused, miks ma valisin pühendada see saade just Margareetas Taissile. Pole just väga palju puudega inimesi, kellest noh, nii-öelda suur ajalugu räägib võib-olla ainult siis, kui tegemist on mõne valitsejaga Inglismaa küürakas, Richard, kolmas näiteks või Hispaania Carlost, teine aga Margarete juhtinud riiki ega sõjaväge vaid kõigest oma õmblustöökoda ja tema uuenduslik, tema innovaatiline mõtlemine pani kasvama midagi niisugust, mille vilju me kõik naudime. Ja ilmselt veel kaua. Igatahes kaisukaru populaarsus käib juba teist sajandit ja see ei näita mitte mingeid vähenemise märke. Ilmselt on vähe neid inimesi, kelle lapsepõlve poleks mõni selline Karukene kuulunud ja selle kaudu on Margareta taisse osa meie kõikide isiklikust ajaloost. Meie no privaatses nostalgiast. Nii et võib-olla oleks aega Kauva ammune kaisumõmmik välja otsida ja ta kusagilt kolikambrist või pööningunurgast ära päästa. Järgmine naine ajas valmistub taas hiigelpikaks ajarännakuks. Ühest küljest me asume modernses kahekümnendas sajandis aga mõttes sirutume kolme miljoni aasta tagusesse Aafrikasse. Inimkonna hälli. Ja naine, kes on suuteline selliseks haardeks räägib meile meie kaugetest esivanematest enne kuulmatuid asju. Kes see naine oli ja mida tal meile öelda on. Sellest järgmises naine ajas saates. Laupäeval kell 17 null viis vikerraadios. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.