Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere. See saade, mis praegu algab, on esimene kaheksaosalisest suvesaadete sarjast naine ajas. Minu nimi on Milvi Martina Piir, ma olen ajaloolane ja mul on hea meel veeta need suvised vara, õhtused tunnid kaheksa ajaloolise naise ja loomulikult kuulajate seltsis. Tutvustan kõigepealt mõne sõnaga saate ideed. On väga rikastav vaadata ajalugu naise silmade läbi, see lisab minevikku mõistmisele väga palju uusi nüansse ja muudab selle ääretult värviliseks ja mitmekesiseks. Ja selle kaudu saavad võimalikuks sellised vaatenurgad tervet isegi teema püstitused mida võib-olla veel suhteliselt hiljuti, et ei, peaaegu et ignoreeriti ajaloo uurimises nagu näiteks kõik perekonnaelu ja eraelu ja soorollide ja seksuaalsuse ajalooga seotud teemad, tundeelu, ajalugu, armastuse ajalugu, minugi poolest. Seega naiste elukäigud, nende enesemõistmine, Nende suhtluskond, üldse erinevad naiseks olemise kogemused. Sellel kõigel on oma sõnum, oma panus tänasesse päeva, see aitab kindlasti mõtestada ka tänapäeva naiste enesepilti ja identiteet. See pakub inspiratsiooni võib-olla isegi alternatiive enese mõistmiseks. Ja selle tõttu nendes saadetes ma püüangi lähtuda kahest eeldusest. Esiteks ma räägin naistetööst. Need naised siin saates ei ole mingid iluasjad ega kellelegi silmarõõmud ja naised on alati ajaloos töötanud, nad on alati tootnud, nad on alati loonud teil ei ole midagi kingitud või niisama sülle langenud nagu loomulikult ka meestele vaid nad on alati andnud oma panuse ühiskondade ja kultuuride rajamisse oluliselt vähem muide nende hävitamisse. Nii et seda panust maksab väärtustada naise tööd, naise eneseteostust. Teiseks, Need naised siin saates räägivad enda eest ise. Ja see on eriliselt oluline, sellepärast et läbi ajaloo ja eriti just varasematel perioodidel on naiste eest ja naiste nimel ja naistest rääkinud ja kirjutanud eelkõige ikkagi mehed, mees, autorid, nad on esitanud oma arusaamu, oma nägemusi, konstrueerinud mitmel viisil, nii-öelda naise loomust või olemust. Aga selle käigus loomulikult ka seadnud reegleid ja piiranguid Nendele olemise viisidele jänese väljendustele. Aga noh, see pole teema, mida, mida hakata siin praegu lahkama. Niisiis igas saates ma tutvustan ühte konkreetset ajaloolist naist, kes on ise oma elust ja tööst jätnud maha mingisuguse kirjaliku jälje mingi teose mille kaudu me saame siis õppida tundma nii teda ennast kui indiviidi. Kui ka mõista tema eluga Viggo tema tegevust ja selles saates või saatest saatesse, täpsemalt me siis jälgime neid välja valitud naisi nende erinevates rollides uurime, kuidas nad elasid koos inimestega, kes neid ümbritsesid ja kuidas nad tulid toime enda ees seisvate väljakutsetega, mis neid rõõmustas, mis neid kurvastas. Ja muidugi me otsime alati seda, milles seisnes nende inimlikkus. Miks me võiksime ja peaksime neid praegugi veel mäletama ja mida meil oleks nende eludest pida? Ajalises mõttes, noh, ütlen veel nii palju, et me algame keskajast ja liigume iga uue saatega või ka uue naisega sammukese lähemale tänapäevale. See on kronoloogiline lähenemine ja see on ajaloole alati kõige loomulikum. Aga tänase saate peategelane kangelanna võib nii öelda on naine nimega herra ademonlansberg ladinapäraselt Erradalansbergensis. Ta oli Nun, ta oli ohjenbergi kloostriaktis ja tema kõige tähtsam töö, mille pärast teda tänapäeval mäletada on suur illustreeritud entsüklopeedia ladinakeelse pealkirjaga Hortus delitsiaarium. Aga läheneme teemale võib-olla samm-sammult, laseme kohal ja ajal ja inimestel avaneda enda ees järk-järgult otsekui rändajale, kes läheneb oma sihtpunktile. Ja kõigepealt siis koht, see on Elsas osa suurestel SAS LOT ringi noh, ajaloolisest kultuuri piirkonnast. Selle keskuseks on Strasbourg. Praegu on see Prantsusmaa osa, aga pikki sajandeid on ta olnud Prantsusmaa ja Saksamaa vaheline tüli ala. Sellepärast on käinud võimuvõitlus. Ta on liikunud käest kätte. Kuid 12. 13. sajandil Heraade eluaeg see aeg, mis meid täna huvitab, sel ajal oli Elsassi kultuuriline õitseaeg. Ohendustauhhanite soost keisrit valitsesid sel ajal. Seda ola läbisid suured ja tähtsad kaubateed mööda Reini jõge, aga ka maismaa teed. Näiteks põhja-lõuna suunas Itaaliast, Põhja-Saksamaale ja Skandinaaviasse. Aga Pariisist Viini, sealt edasi Balkanile ja sealt juba idamaadesse, nii et kaubandus käis sedakaudu. Nii et kahtlemata oli see jõukas ja õitsev piirkond. Meid huvitab üks mägi Vogeeside mäestikus, Odylien Berg. Kunagi on see väidetavalt olnud trueeride pühapaik ja praegugi on näha, kuidas ümber mäe jooksevad hiiglasliku müüri jäänused. Et siin ongi pakutud, et võib-olla see on rajatud kunagi trueeride poolt. Aga noh, on arvatud ka, et on märksa hilisem ja sellel mäel asubki klooster, Rosenborgi klooster, võib-olla klooster kui tegevuspaik, kui niisugune, see vajab natukene selgitust. Sest minul on endal kahtlus, et paljude inimeste jaoks on ettekujutus kloostrielust, pärineb võib-olla Viimse reliikvia filmist selline eraldatud elu paksude müüride taga ranged reeglid, piirangud, lõputu palvetamine, paastumine no peaaegu nagu oleks inimene elavalt maetud. Ei ole väga kutsuv. Kuid tegelikult ajalooliselt on klooster alati olnud väga hädavajalik alternatiiv ühiskonnaelus. Eelkõige on see olnud just intellektuaalne altarit teed sest see võimaldas saada haridust, mis omakorda tähendas ka eneseteostust isiksuse tasandil indiviidina nii meestele kui naistele. See tähendas ühtsustunnet kaasõdedega või kaasvendadega ja võimalust jah, tunda ennast indiviidina ka muul moel kui üksnes patriarhaalse suur pereliikmena. Iseäranis naistel oli kloostris olemas nii-öelda oma tuba, selline oma ruum. Mis siis tähendab võimalust lugeda, mõtelda, kirjutada, pida, ilmalikus, pereelus see võimalus oli ju praktiliselt välistatud. No kindlasti võib kloostrielu olla üksikisikule problemaatiline, kui inimene on sunnitud sinna astuma aga samavõrd kehtib see ka vastupidi, kui inimene on sunnitud elama perekonnaelu, juhul kui ta seda ei soovi ja mitte igaühe unistuseks ei ole olnud ka ajaloos abielunaise ja ema roll, nii et volalisus võis olla ka vaba valik. Kuid keskajal ei olnud see ilmalikus elus sobilik, näiteks et perekonna juures elav vallaline naine. Ja sellisel juhul oli klooster igati sobiv ja teretulnud alternatiiv. Nüüd ohendurgi klooster, see oli olemas kindlasti juba Karl Suure ajal. Ja kloostri nägi sajandite jooksul paremaid ja halvemaid aegu, nägi tulekahjusid ja ümber ehitamisi. Aga 12. sajandil, kui meie lugu aset leiab Herade lugu siis selle sajandi alguses klooster oli vaene ja üsna õnnetus seisus, kord oli seal nõrk ja üldse tema maine oli kehvapoolne. Aga sajandi keskpaiku keiser Friedrich esimene Barbarossa ehk Punahabe kutsus sinna abtissiks ühe võimeka naise. Tema nimest on jäänud erinevaid variante, kõige sagedamini relindis, aga ka rege lindis või isegi regilind, mis kõlab ju eestlase kõrval eriti ilusasti. Ta oli võimekas naine. Ta oli varem olnud abtiseks teistes erinevates kloostrites ja seega kindlasti kogenud ning tema kutsumise eesmärk oligi see, et päästa klooster allakäigust ja luua seal uuesti kord ning relindis tõepoolest kehtestatud sky Mõistliku kloostri korra. Tema käe all taastus vajalik distsipliin. Ta pani väga suurt rõhku haridusele. Nad olid väga haritud, loeti piiblit, loeti kirikuisade teoseid, nunnad õppisid ka muusikat. Mitmehäälne kirikulaul, näiteks meditsiinialged kindlasti olid neil noh, nii-öelda õppeprogrammis ja ka erinevad käsitööoskused loomulikult iga aiapidamiskunst. Nii et nunnad olid tõesti väga õpet, teatud lausa suured intellektuaalid, mitmed neist. Nii et seega relindise näol oli raadel meie tänase loo kangelanna, kelle juurde me kohe jõuame. Suur eelkäija ja ohemburgi kloostri tundma tus ja maine keskajal seostuvadki just nende kahe naisega, nende kahe optistiga. Aga räägime nüüd härradest endast. Tema täpne sünniaeg ei ole teada, see jääb kuhugi 1130. aasta paiku kokku ja arvatavasti sündis ta Lansbergi linnaosas. Praegu on seal linnuse varemetes, aga ta on siiski olnud oluline ja kuulub praegu Prantsusmaa ajaloo ja kultuuripärandi registrisse. Ei ole päris selge see, kas pärines Lansbergi lossi krahvide soost ta võis ju ka muudel asjaoludel lossis sündida, näiteks võib-olla oli ta kauge sugulane, aga sai oma liignime siis ikkagi selle lossi järgi. Noores eas astus ta Hoenburgi kloostrisse, tol ajal oli tavaks, et nunnaks saadi juba 14 15 aastaselt. Aga no viitsiks ehk siis no õpilaseks või tee astuda ka juba varem. Tänu keisritoetusele oli klooster sellel ajal väga edukas, kas ja väga mõjuvõimas. Ja ta oli mõjukas ka kloostrielu reformimisel, see oli selline suurem üle-euroopaline liikumine. Seal oli võimalik saada kõige põhjalikum ja kõige parem haridus, mis 12. sajandil oli üldse naistele Euroopas kättesaadav ning Heraadesele haridusega sai. Ja kindlasti pidi tal olema ka silmapaistvat iseloomuomadused, sellepärast et tema kohta on teada, et aja jooksul tõusis ta kloostris olulistesse ametitesse. Et noh, tegi nii-öelda karjääriametitesse, kus oli tarvis teadmisi, võimeid, kus tuli vastutada. Tema hooleks sai peagi kaas-nunnade õpe, väetamine ja ta oli ka nende järelevaataja. Nii et see oli üsna loomulik, et kui relindis suri, see oli aasta 1167 siis valiti härrade tema järel uueks aptiisiks ja raadi valitsusajal. Kloostri tuntus kasvas veelgi. Ta lasi seal teha olulisi ümberehitusi ja juurdeehitusi ja koondas ka ümbritsevaid maavaldusi kloostri käte, erinevate ostu-müügitehingute kaudu. See oli väga oluline sel ajal, sellepärast et maa viljakas põllumaa ja mets olid tol ajal peamiseks majanduslikuks baasiks, mis andis majandusliku kindlustunde. Ja ta osutas naabruses ka veel kaks väiksemat lisakloostrit, et mahutada ära õdesid, kes soovisid kloostrisse astuda. Enamasti olid nunnad pärit jõukatest suguvõsadest, mis tähendas, et kloostrisse astudes tõid nad ka kloostrile midagi kaasa kas maavalduse või või mõne tolleaegse olulise privileegi või ka lihtsalt raha või väärisasju. Nii et klooster elas tegelikult hästi. Samase kloostri juurde kuulus ka arvukas teeniaskond ja lisaks veel ka kõikvõimalikud vaesed haiged inimesed, ka vanurid, lapsed, orvud, vigased ja nende kõigi eest oli kloostril vastutus, neid toideti neid majutati, vajadusel ka raviti, hooldati õpetati, püüti neile leida sobivat tööd või tegevust, et noh, tunneksid ka ennast kasulikuna ja vajalikuna. Igatahes kõigi nende tegevuste juures erade näitas ennast võimeka organisaatorina võimeka administraatorina ja kõik märgid näitavad, et ta oli yldiselt armastatud ja lugupeetud. Tõsi küll, ahenbergil oli tol ajal ka keiserlik kaitse, aga väga palju sõltus siiski ka aktisi isikust tema kogemustest tema suhtlemisoskusest, tema autoriteedis aga keskaegsete tissid, suurte kloostrite ülemad. Nad olidki sageli suured isiksused. Kuid läheme nüüd selle juurde mille järgi raadet tuntakse kõige enam ja see on tema suurteos pealkirjaga Hortus delitsiaarium. Kuidas seda tõlkida? Hortus on aed, delitsiaarum, ladinakeelne sõna, millest muide tuleb ka tänapäeval sõna delikatess. Aga seda siis võiks tõlkida kui naudinguid, rõõmud, veetlus, võib-olla isegi hõrgutised või peenus. Olen kohanud ka tõlget, head tööd, head tegevused. Nii et ühtekokku siis naudingute või rõõmude või peenuse aed või heade tööde aed oleks siis härrade suure entsüklopeedia Pealkiri. Millal täpselt ta selle koostamisega alustas, ei ole teada. Igatahes kestis tema tööaastakümneid ja see sai valmis enne härrade surma, nii et Herade nägi oma suure töö lõpetamist. Originaalis koosnes see raamat enam kui 300-st pärgamentlehest ja pärgament. Teadupärast on töödeldud nahk küll väga õhuke, kuid siiski nahk ka parim, ka õhin pärgament on oluliselt paksem kui tänapäeval kõige paksem paber mis rääkida paberist kartong. Nii et kuna need pärgamentlehed olid ka kahepoolsed, siis ühtegi kokku ligi kuus ja poolsada lehekülge. Nii et see raamat originaalis oli äärmiselt üks ja tõsiselt raske tekste põhiliselt siis ladina keeles. Ja igati sellest tööst ilmneb ka auto oli väga suur lugemus. Täpsemalt, mida siis Hortus delitsiooruminesest kujutab, see on väga põhjalik ja väga kaunilt illustreeritud entsüklopeedia kogumik lühikesi kirjutisi, lühikesi, selliseid teaduslikke, traktaate, erinevate teaduste ja uurimisalade kokkuvõtted. Ja need on siis kõikidel tol ajal tuntud teadusaladel piiblist, bioloogiast, astronoomiast, filosoofiast ja nõnda edasi. Nii et härrade teos käsitles kogu maailma alates selle loomisest kuni siis piiblis toodud tõotuste täitumiseni aegade lõpus. Noh, see oli siis see ettekujutus maailma ajaloost tol ajal. Ja hero'd ise, kui autor viitab endale noh, väga kujundlikult kui mesilasele ema, tsiteerin nüüd ühte lõiku, ta ütleb nii. Ma olen kogunud selle raamatu paljudest pühadest ja filosoofilistest kirjutistest nagu lilledest ja seadnud selle kokku Kristuse ja tema kiriku kiituseks ja teie rõõmuks tsitaadi lõpp. See tähendab siis lugejate rõõmuks ja need lugejad olid tema enda kloostri nunnad. See tähendab, niisugune põhjalik, erakordne raamat oli kirjutatud naistele, oli kirjutatud selleks, et nad saaksid selle järgi õppida. Nüüd üks asi, mida ma tahaksin natukene õiendada, on see, et jah, muidugi on ajaloo jooksul väidab, et kindlasti on see tunnustusväärne töö suur töö, väärtuslik töö. Kuid ikkagi kombinatsioon. Ta on kokku kogutud erinevatest teostest. Ta justkui pole originaalne. Ma ei saa sellega nõustuda. Miks väidan, et materjali kogumine, valimine, selle korrastamine, selle süstematiseerimine, igasugune metoodiline järjestamine ja nõnda edasi. Need kõik on väga-väga olulised pedagoogilised tegevused. Sest inimese meel ja taju, inimese mälu, need vajavad õppimiseks korrastatud materjali vajavad mingit arukat süsteemi. Isegi kõige suuremat mõtlejate kõige suuremate filosoofide teosed oleksid kasutud, kui neid ei vahendataks, kui neid ei seletataks, kui neid interpreteeritakse. Ja sellepärast ma ka ei saa nõustuda selle etteheitega, mis minu hinnangul on tegelikult asjatundmatu. See on isegi üleolev mõistmatu kujutlusvõimetu, sama hea oleks öelda kogu pedagoogiline töö on väärtusetu, nagu pedagoogiline töö ei olekski looming, nagu see ei olekski originaalne töö. Loomulikult see on. Iseäranis erakordseks teeb selle käsikirja see tõsiasi, et seal on enam kui 300 illustratsiooni. Need, kõik on äärmiselt elavad ja väljendusrikkad ja ilmekad ja loomulikult värvilised. Need kõik on tehtud ükshaaval käsitsi. Ja me teame, et kristlik kunst oli märkide keel mis nõuab lugude tundmist, kangelaste ja ajaloo tundmist. Et mõista, millele mingi sümbol viitab. Ja nii ongi, k Hortustelitsioorumi illustratsioonides väga palju bioloogilisi, filosoofilisi ja kirjanduslikke sümboleid mis seletavad teksti lahti. Aga samas on seal palju ka ajaloolisi ja kunstilisi, seene ja piiblistseene ja igasuguseid allegoorilise figuure mis on mõeldud lihtsalt noh, lugejate noh, võib öelda, et lõbustamiseks. Ja ma tahaksin tuua ka ühe näite, kirjeldada ühte erilist illustratsiooni. See saab hiljem olema ka vikerraadio Facebooki lehel, nii et sealt saab seda üle vaadata. Aga ühel üle leheküljeulatuvalt pildil on kujutatud Hohenbergi tolleaegsed nunnad. Seal on neid terve galerii ridade kaupa ühtekokku 47 nunna pluss lisaks 13 viitsi. Need olid siis õpilased, kes ei olnud veel andnud lõplikku vannet ja ei olnud veel täielikult pühendunud kloostri elule, aga nad olid siiski kloostri asukad. Kui nüüd vaadata pealiskaudselt, siis esmapilgul paistab, et on lihtsalt seal mitu rida nunnaloori kandvaid naisi. Aga hoolikal vaatamisel selgub, tegelikult on need kõik portree eelised. Et me näeme, kuidas näojooned on erinevad. Me näeme, kuidas seal on nooremaid ja vanemaid naisi, nad kõik on isikupärased. Ja on ka väga tore see, et igaühe kohale on kirjutatud tema nimi. No kindlasti on keskaegset koodi käsitsi kirja keeruline lugeda, aga ma olen üsna kindel, et, et mõned nimed loeb välja isegi kogenematu silmaga nagu näiteks anna või kuni kunde, Emma, Gertrude ja sageli neile järgneb siis ka von, mis omakorda viitab perekonnale või päritolule. Nii et need naised on seal siis oma näo ja ka oma nimega. See on loomulikult härrade poolt väga kaunis žest kujutada oma kaaslasi, kujutad oma kaasõdesid, kellega oma elu jagada. Kindlasti kokkukuuluvustundele, sest et nunnad jo kloostris moodustasid ka omalaadse perekonna. Ja kindlasti see räägib lugupidamisest. Arvatavasti olid neil küllaltki head omavahelised suhted. Nende nunnade kõrval on kujutatud ka herrade enda portree, mis võib-olla on isegi lausa autoportree. Ja sel juhul oleks see üks väga väheseid, mis pärineb keskajast ja on pealegi veel naise oma. Erade seisab sellel kujutisel siis täispikkuses oma nunnade kõrval. Ja tema pea kohal on ladinakeelne tekst, mis esitleb teda tõlkes kõlab see niimoodi siis Herode Lansbergeensis ohjenbergi aptis pärast relindist, kes juhendas teda oma õpetuste ja eeskujuga et ka siin me näeme, et kuidas avaldub austus oma eelkäija abtissi vastu isegi võib-olla teatud inimlik soojus ja, ja selline tänulik meenutamine, tema õpetused ja tema eeskuju. Ja see tekst on selline enesekohane, mistõttu mulle tundubki, et ka portree on pigem autoportree. Me näeme veel, kuidas Roode käest langeb alla pikk käsikirjaleht, millel on ladinakeelne luuletus, see on Herade enda kirjuta ostetud ja ma tõlkisin seda vabalt. See kõlaks siis umbes niimoodi. Mu lumivalged õed, voorus levib teist kui aroom. Te pöördute ära madalusest mõtisklete taevaste asjade üle ega lakka püüdlemast igavik silmast silma seal kohtate teda, kes seni jäänud varjule surelike eest. Nii et tegelikult ka see kaunis luuletus omakorda Ta veelgi kinnitab seda muljet või seda sisetunnet, et härrade on kujutatud seal autoportreena omakäeliselt. Ja me teamegi härrade autorluse kohta seda, et tõsi, osadel piltidel ja tekstidel on ka mõned teised autorid aga põhilise panuse ja teadaolevalt andis ikkagi härrade ise, tema kirjutas, tõlkis, tema valis, koostas vajadusel siis toimetas, aga joonistas. Ja mitmed ladinakeelsed luuletused ja hümnid. Selles teoses on ka tema enese looming ja on lisatud ka noodid nende laulmiseks. Aga nüüd ütlen ma midagi, mis näib tühistavad kogu eelneva jutu. Heroode suurteos Ortustelidzee arm on hävinud. Seda ei ole enam olemas. Niisiis, millest me üldse räägime? Aga teose lugu on siis niisugune Hortus delitseerumi originaaleksemplar see konkreetne eksemplar, mida koostas ja illustreeris raade ise oma käega. See säilis pikki sajandeid ohvenburgi kloostris. Aga prantsuse revolutsiooni ajal viidi see üle Strasbury linna raamatukokku ja 19. sajandi jooksul seal kopeeriti osa pilte. Vahepeal oli see käsikiri isegi välja laenutatud ühele prantsuse antikvaari-le, kes tegi teksti kohta märkmeid ja väljakirjutusi küllaltki ulatuslikke seejuures ja hiljem veel kopeeriti osa illustratsioone, kuid Prantsuse-Preisi sõja ajal aastal 1870 originaal hävis nimelt Strasbury linnaraamatukogu sai kahjustatud suurtükitulest, seal tekkis tulekahju ja paljud käsikirjad hävisid, kaasa arvatud siis Dustelitsi aru alles 1900 seitsmekümnendatel aastatel, nii et noh, ümmarguselt 40 aastat tagasi kogunes spetsiaalne rahvusvaheline uurimisrühm mis kogus kokku kõik teadaolevad Hortus territsioorumi kopeeritud osad ja lõigud, nii tekstid kui pildid ja avaldas need kogumikuna. Tegemist on kõige põhjalikuma rekonstruktsiooniga raade suurest tööst, mis üldse võimalik on tänapäeval. Nii võib öelda, et halvimast sai see päästetud. Sest et osa sisust on alles ja me saame imetleda selle kunstilist ja kirjanduslikku taset ja isegi see osa, mis on säilinud, annab meile aimu, kust sellest, mis ta kunagi oli. Selle säilimise taga, on rida õnnelikke juhuseid. Ehkki õnnelikuks võib seda kõike pidada loomulikult ainult tinglikult. Ideaalis oleks võinud ju ikka originaal säilida. Kuid olgu sellega kuidas oli, kõige tähtsam on ju ikkagi see, et looja kavatsus, autori kavatsus elaks edasi, et see kestaks ja võib-olla ka leviks. Et need inimesed, kes tunnevad selle enesesära, saaksid puudutatud sajandite tagant ja saaksid kinnitatud ka enda olemises. Püüame siis kokku võtta Herade elu, naise elu nii paljude sajandite tagant, mida see räägib meile Meie tänases päevas? Miks me seda meenutame? Ta ju elas nii ammu, tema elukeskkond ja tingimused olid hoopis teistsugused kui meie omad. Aga siin ongi üks väga oluline otsustuskoht, mida me soovime minevikust otsida, mida me soovime minevikust ammutada. Tavaliselt ikka otsitakse erinevusi, et selle kaudu on väga lihtne tunda iseennast erilisena, võib-olla lausa paremana. Aga minu teadlik valik on otsida minevikust ajaloost eelkõige ühisosa ühisosa mis tahes ajastutel või kultuurides elanud inimestega. Sest et niimoodi muutub kogu perspektiiv. Ja see annab meile endale uudse pildiga meist, meie enda ajast, meie oludest ja meie suurtest tähtsatest probleemidest, mis ei tundugi enam nii suured ja tähtsad. Nad saavad hoopis teistsugused proportsioonid endale, et kõik otsekui asetub, mõõk asetub oma loomulikule kohale ja, ja niimoodi ajaloole lähenedes. Me võime hõlpsasti tajuda oga oma suhet, aja voolamisse ja juhuslikkuse mustreid. Ja isegi omaenda surelikust. Nüüd kindlasti härrade elu ei räägi meile midagi poliitikast ega võimust isegi mitte rikkusest või mõjukuses, ta ei vallutanud midagi. Ta valitses üksnes omaenda kloostrimajapidamist, ehkki see polnud just väike. Ta ei löö mingeid rekordeid üle pea ei ole ta mingisugune staar ega suurkangelanna. Aga eurode elu räägib pigem sellest, kuidas inimene võib õppides ja asjade üle järele mõeldes sujuvalt leida oma koha maailmas tause, kui libiseb maailma sisse ja saab sellega üheks, kuidas ta omas tempos kujundab oma andeid ja oma eeldusi leiab neile sobiva rakenduse, mis vastab tema võimetele ja suutlikkusele. Ja kuidas ta loob enda ümber sobivat keskkonda, olgu see siis klooster või, või midagi muud. Ja ümbritseb ennast omaste inimestega, kellega koostate võtab ja elab ja õpib. Sest usutavasti oli see päris mitmekesine ja inspireeriv suhtluskonda, kõik need mitukümmend nunna seal ohvenbergi kloostris kindlasti härrade pidas neist lugu, nagu ta pidas lugu ka iseendast. Ja igatahes manifesteerisid ta seda väga erilisel ja igal moel. Sest et kirjutada kogu maailma teadmisi hõlmav entsüklopeedia. Teha seda ajal, mil 95 inimest 100-st ei kirjutanud isegi oma nime. Vaat see on igatahes ambitsioon suure algustähega. See on suurepärane enese manifest, statsioon, nii sõnas kui pildis. See on erade viis öelda, et mina olin siin. See on minu koht aegade voolus ja see ei kao. Nii et kõik, mida ma Herodes tean, suunab mind uskuma. Ta elas ilusat ainulaadset ja endale loomuomast elu. Et ta toetas ja rõõmustas paljusid inimesi enda ümber. Tema vara põlv on meile teadmata ainult nii palju, et ta oli aktissiks 28 aastat. Ja et ta suri 1195. aastal. Nii et võib-olla kusagil 60 või 65 aastaselt. Kas tal oli ka haigusi või tõsi, seda me ei tea. Kuid Ma usun, et et ta vaatas ise rahuloluga tagasi oma elule ja lahkus kahjutundeta. Sest kõik vajalik oli ju lõpetatud. Ja minule näib see kadestamisväärselt kaunis. Ja see on ka põhjus, miks ma olen ta valinud sellesse saatesse, et temast rääkida. See on põhjus, miks ma olen tema kohta lugenud tema üle mõtisklenud, kulutanud selleks hea tüki omaenda elust. Ja ma usun, et Rade oli hea ja väärikas inimene. Ja oleksin tahtnud teda ise tulla. Köid Hamburgi kloostriga seondub veel üks lugu, mis on nii tore, et ma lihtsalt ei saa seda rääkimata jätta. Ja see lugu ei ole enam härrade lugu, see toob meid tänasesse päeva toob lausa selle milleeniumi esimestesse aastatesse. Nimelt aastatel 2000 kuni 2002 hakkasid ohimburgi kloostri raamatukogust kaduma raamat haruldased vanad käsikirjad. Ja selle paari aasta jooksul kodus neid ligikaudu 1000 tükki. Olukord oli täiesti seletamatu, sellepärast et mitte mingeid jälgi sissemurdmisest ei olnud. See kõik tundus olevat täielik müstifikatsiooni. Nii et see hakkas juba mõjuma kloostri elanikele, tekitas niisugust kahtlustamise õhkkonda, tekitas isegi ebausklikku sosinad kuradi tempudest mõelda vaid 21. sajandi alguses, eks ole. No kindlasti peeti ka midagi ette võtta, vahetati välja, lasti isegi raamatukogust tugevdada metallplaadiga kõik sellised mõistuspärased abinõud, aga miski ei aidanud, kadumised jätkusid, jätkusid ka siis, kui käis juba tõsine kriminaaluurimine, nii et isegi uurijad olid nõutud. Kuni lõpuks pandi üles salajased kaamerad ja nende abil saadi mõistatuse jälile. Ja kes siis oli see pahandusetegija umbes kolmekümneaastane, Strasbourgis elav ametikooli õpetaja Stanislas kos. Ning see härra kos oli leidnud kohalikus arhiivis ühe vana kloostri plaani täiesti unustatud dokumendi millele oli märgitud salajane sissepääs pööningu kaudu. Selleks, et sinna pööningule pääseda, pidi too inimene kõigepealt ronima köiega mööda äärmiselt ohtlikku püstloodis kaljut ja siis veel edasi mööda kloostri välismüüri, et jõuda pööningule. Sealt edasi viis kitsas trepp salajasse kambrisse kus oli peidetud mehhanism ja selle peidetud mehhanismi abil avanes üks raamatukogu seina ääres asuv kapp, mis oli siis tegelikult nagu salajane uks. Niimoodi pääses see Stanislas kos kloostri raamatukokku ja seal olevat veetnud tunde küünlavalgel, uurides kappides ja riiulites vanu raamatuid. Ja nüüd on tõesti koht, mida võiks oma vaimusilmas kujutada. Pime öö. Sünged, mustad kloostri müürid, võib-olla isegi täiskuu dramaatiliste pilvede varjus ja ühes aknas õilgub kubiseb nõrk küünlavalgus. See on ju täiesti too Eco Roosi nime vääriline stseen või minu pärast kas või Harry Potteri saladuste kamber võib tulla silmade ette. Nii et igatahes salajased kaamerad tõid selle tegevuse avalikuks Stanislas, kus arreteeriti sel hetkel, kui ta parasjagu ladus raamatuid oma seljakotti või kohvrisse. Ning hiljem siis selguski, et tema pisikene korter Strasbourgis oli varastatud raamatuid paksult täis. Mõned neist olid ju väga suured rasked, kirjutatud pärgamendile ja varustatud puukaantega, teda olevat neitsis vedanud öisel ajal oma jalgrattal. Ning 2003. aastal toimus siis kohus tema üle, kus ta ise väitis, et teda ajendas Vastupandamatu armastus vanade hindamatute raamatute vastu. Et see olevat olnud lausa kontrollimatu kirg ja mure nende pärast, sest kloostris, nagu ta väitis, olevat need vanad hinnalised käsikirjad jäetud hooletusse, nad olid tema sõnul kaetud tolmuga ja tuvi sõnnikuga. Aga lisaks kindlasti ta nautis ka seda seikluse, põnevust ja mängu ilu. Nii näiteks olevat ühel oma retkel jätnud siis kloostrielanikke narrimiseks maha isegi proosi, et muuta kogu olukord veelgi salapärasemaks. Veelgi dramaatilisem maks, et mitte öelda kirjanduslikumaks. Noh, advokaat muidugi püüdis teda kaitsta, et tema klient ju hoolitses raamatute eest ja isegi taastas mõned neist ja leidis täitsa piisav karistus oleks ühiskondlik töö sealsamas kloostri raamatukogus et aitaks seal siis munkadele nunnadel kataloogide ja korrastada. No kohus päris nii leebe ei olnud, ta sai siiski mõned kuud tingimisi karistuse ja ka trahvi. Aga Strasbury, piiskop, kellele klooster allub ja ka kloostri rahvas ise kindlasti andestasin talle ja avaldasid ka omalt poolt soovi. Tal lubatakse jätkuvalt õpetajana edasi töötada, sellega kohus ka nõustus, nii et oma tööst Stanislas kas ilma ei jäänud. Ja ka kloostrisse on ta teretulnud, isegi raamatuid on klooster valmis talle välja laenama. Aga tulgu ta ikka ilusasti uksest ja registreeringu oma laenutused, Te ei ole tarvis eluga riskides ronida öisel ajal mööda kaljut ja müüri. See on ilus lugu, eks ole. Ma ei taha sugugi õigustada seaduse rikk kummist, aga siiski tundub mulle imeline, et keegi hoolib nii väga raamatutest ja aegsest kirjadest. Et on valmis nende nimeliselt isegi kuritegu sooritama. Ma mõtlen, et kui maailmas just tingimata peavad kuriteod olemas olema, siis võiksid need olla just niisugused. Aga lühidalt ka järgmisest saada, sest me jääme veel keskaega. Kuid meie järgmine peategelane tegutseb hoopis teisel maal hoopis teises valdkonnas. Kuid siiski cadema pani kirja oma töö ja kogemused ja need olid nii mõjukad, et kogu Euroopa joondus juhindus nende järgi hea mitu sajandit. Kes see naine oli ja mida olulist ta korda saatis, sellest juba järgmisel korral, aga seniks tänan kuulamast. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.