Tänases saates räägime kunstnik osast lavastustes ja loomulikult kuulame siia juurde teie armastatud ooperimuusikat ja, ja balletimuusikat ja juttu ajamas sel teemal või õigemini ka võib nii öelda, et Rahvusooper Estoniat on esindamas Urve Tauts, Jüri Kruus ja Voldemar Kuslap. Küsija rollis on Ene Pilliroog ja esimene küsimus on võib-olla selline sõna otseses mõttes publiku poolelt, et kui me tuleme teatrisse vaatama üht või teist etendust, siis loomulikult naudime muusikat. Kuulame lauljad, jälgime tantsijaid. Aga silmade ees on kogu aeg lavapilt. Ja samas me võib-olla ei pruugi teadvustada enese jaoks seda, millist tööd see kõik sisaldab. Et laval on hoopis teine maailm, olgu see siis loodusega seotult või olgu see mingisuguse, väga põneva lossi või muu elamisega seotult. See kõik on kunstniku töö. Kui me viibime diaatris, Systiaatris avanevad riie ja meie ette tuleb nagu omaette muinasjutumaailm. Tihti erineb sellest, millega me tänapäeval oleme harjunud oma igapäevases elus ja vot kuidas see kõik kandub publikule. Väga tähtis on just nimelt kunstniku töö, väga palju oleneb kunstniku maitsest, kui palju ta tunneb seda teost, mille ta loob kujundi. Ja tihti võib juhtuda niimoodi, et kunstniku töö paneb aluse kogu ooperi või balletietendusele. Ilma meeskonnad, ta ei sünni miskit, ka kunstnikutöö puhul, kes kuuluvad kunstniku meeskonda. Kindlasti lavastaja võtan 64. aastal, kui tulin Estoniasse tööle, oli ettevalmistamisel Verdi monumentaalooper Aida, kus peale põhijõudude olid kaastegevad abikoor, kõikvõimalikud töökoja töötajad, administraatorid, mul on isegi meeles, et tolleaegne meie teatrisadulsepp muldvana sinkel väga krapsakas mees, talle oli pandud niisugune kõrged torukübar väha ja vanainimese likult tudisev pea siis mõjus täitsa umbes visuaalselt, nagu oleks pliiats veeklaasis ja me mõtlesime, et kas kübar kukub maha või mitte. Ja vot seal oli muidugi eriti kujukas näide, kuivõrd oluline ja tähtis on kunstniku ja lavastajatöö, see tähendab Paul Mäe ja renteri TÖÖ. Renteri tööle on üldse omane realistlikkust plaanis väga põhjalik materjalis süvenemine, väga ajastutäpne visuaalselt väga kaunis lavapilt. Ja täiesti võib öelda, et peaaegu igal Iida etendusel rahvas suure aplausiga võttis vastu Niiluse pildi lavakujundust või triumfi marsi lavakujundust. Nii et see ei ole mitte niisugune sagedane juhus. Tookord oli tõesti niimoodi, et peaaegu igal etendusel rahvas võttis selle kunstniku töö just nimelt. Ta on väga suure aplausiga vastu. Lavastaja ja kunstniku teineteise mõistmine on väga oluline. Siia võib lisada veel nende koostööd Nezis trubaduuriks türklane Itaalias Don Carlos, Roosikavaler Urve Tauts, kindlasti rääkida roosigavalerist. No ma võib-olla tahaksin ka rääkida, Haide Voldemar nagu avas selle ilusa, suure ooperikujunduse ja ja muidugi kostüümid, teate, mis tähendab naist solistil laval kanda selliseid ilusaid kauneid kostüüme. Ma laulsin amnerist ja vaarao tütart kujutada. No igapäevases elus ju seda tõesti kunagi ette muidugi, aga ma samuti tahan öelda, et Paul Mägi ka koostöös Renter Nad, mõlemad tegid imet, lausa ooteritega. Roosikavaler lutsiiadi, Laaner moor siis. Luisa ja Viivi eri ja Luisa, mille äri ja jokk konda Chocond akostiin, teate, see oli 12 kilo kaalus ja neid briljant neid kivikesi ja mis seal kõik kolineb, paksud brokaadit, jess ametit. Sel ajal ei olnud veel niuksed õhulist midagi, olid kõik väga rasked materjalid ja teate kui ikka kostüüme ja sa näed seda keskkohta, et seal päris niisugune nagu verine kohe lausa vaatamata sellele, et meil oli väga raske nelk. No aga me tundsime ennast võrratult hästi. Kaks imelikku ihustan ju, eks ole, laulmise ajal ja laval liikudes ei tunne üldse mingisugust pinget või valu või kuskile. Selts kohta nöörib midagi, no Jaan Roosikavaler, no no teate, ma olin seal Roosikavaler ja mitte mingisugune klassikaline kaunis kostüüm, naise kostüüm, vaid meesterahvakostüüm ja siis parukas ja ja see hõbedane roos, see butafooria ja kõik, mida tema oskas, no kes siis veel kõige paremini oskas kõike ajastust leide tuua, lavale oli orenter ja muidugi ei saa eraldi tuua kunagi Paul Mägi, sest et Paul Mägi ja Renter need olid nagu vabandust väljenduse paarishärjad. Kes nauditavalt tegid tööd ja see proovisaali töös ja ettevalmistust tähendab see lavastuse tutvustamine, kõik see maketid, mis oli renteril nii briljantsed, no nii peenetundeliselt kõik küüt detailid paika pandud, need maketid olid täpselt nii, nagu sa hakkasid juba tundma ahhaa. Vaat niimoodi, isegi. Tulebki olemegi jõudnud esimese koostöö tandemini. Eldur Renter, kunstnik, teatrikunstnik Estonia teatris, olnud oma pool sajandit teinud lavastusi mitusada, võib arvata. Ja lavastaja Paul Mägi kõvalehtedelt hakkabki silma see, et on selline lavastajate kunstnike koostöö. No muidugi, siin määrab väga suurt osa just mõlema kunstniku tähendab nii lavasta kui ka kostüümi ja kujunduse kunstniku anne. Näiteks kui Renter loob dekoratsioonid ja kostüümid, siis see on omaette suursündmus Estonia teatris ja üldse mitte ainult Estonia teatris, igal pool, kus ta teeb, eks ole, siin peab olema kahtlemata Kalavasta täitsa võrdväärseks partneriks temale ja seda ka Paul Mägi oli, töötasite kogu aeg koos, kõik valmistati koos, et see mõtlemine oli niivõrd orgaanilised, üks, et noh, teistmoodi saandki sündida, kui tuli iga ooperietendust nagu kunsti imelavale. Aga kes praktiliselt seda tööd teevad, et kõik need dekoratsioonid maalivad ja kostüümi tõmblevad ja kunstniku mõttelend võib olla ju teab kui kõrgelennuline ja aga näpud ja lõikamine pead järele jõudma. Ideaalseks teostajaks oli muidugi väga professionaalne kritsment dekoratsiooni Malaysian. See oli omal ajal väga hinnatud ja üle liidu otsitav kärbiska vooluga lõbusad, nendes. Muidugi dekoratsioonitöökoda teeb imet, kõik need kujud ja, ja skulptuurid ja kõik, mis seal laval on täitsa pesuehtsad, nagu kui sa lähed lähedale, vaatad, et mismoodi kortsitud paberist liimitud kõik saalid, tuleb see täitsa ehtsana. Aga milline, milline kätetöö, milline fantaasia ja pidigi olema nii, et dekoratsiooni töö kajas kogu, ehk oli Renter ise juures, tähendab, mitte see, et ta ei usaldanud kedagi, vaid ta nagu õpetas, mitte et ta ütles, et vat nii või naa, ma olen nende dekoratsioonitööga ja inimestega jutuotsa peale saanud vahel nii et kuidas ja mismoodi teedeeoo, kui renteri tükk on, siis see peab olema täpselt piinlikult täpselt kõik. Ja kostüümitöö kajas täpselt sama. Printer kontrollis kogu aeg nii kostüümikojas kui ka dekoratsiooni töökohas, et kõik see, mida ta mõtles ja tegelikult see, mida ta mõtles, oli alati väga õigustatud ja põhjendatud. Iga nüanss, mida tegi nii kostüümis kui deklaratsioonis põhjendatud. Ma küsiksin selle põhjendatuse juurde, seda ma ei tea. Kas klassikaliste traditsiooniliste lavastuste ooperit ja balletti de puhul on välja kujunenud üks kindel lavapilt. Tähendab kindlat ei ole midagit, see oleneb just kunstniku hetke fantaasiast. Näiteks Renter on mitu korda öelnud Luikede järve. Nüüd ta tegi hoopis teistmoodi, jälle Luikede järve hoopis teise kujunduse, hoopis teise mõtlemisega ka dirigenditöös on aga laulja juures, eks ole, see, mis ta 20 aastat tegi, võib-olla see on hoopis teistmoodi, hoopis teise mõttelennu saanud. Ma tahan ka veel vahele ja 57. aastal oli minu esimene osagi Rubina Mozarti ooperis Figaro. Ja no muidugi jälle Paul Mägi ja Eldur Renter ja see lavakujundus, teate, te olete kõik nii noored, et ei tea neid nüansse, mis siis laval oli, see tuli täiesti modern lavastus nappide vahenditega, jah. Aga uksed olid nii kui filigraanselt välja töötatud metalli, kõik said aru, laastuks, kostüümid olid ajastus aga kõik nii väga väheste vahenditega. Me käisime selle etendusega kastrollides ja, ja kui ta ülikooli aulas, kus me oleks saanud ülikooli aulasse, panna seal mingisugusest niuksed, butafoorsed, asjad kõik ja suured lavastuse, ütleme need dekoratsioonid, aga nende ustega ja nende väikeste vahenditega ülikooli aulas hambad need juba ise mängisid. Ja lavastus oligi niimoodi, et Paul Mägi tegi ka koha peal natukene seal ringi. Et mismoodi siis lavastus sai ühendatud ühesõnaga koha peal nihukse interjööriga. Minimaalsete vahenditega saavutati maksimaalne tulemus. Ja teine etendus oli, kus ta ei korranud ennast või tähendab, ei olnud nii palju asju laval. Tihtipeale on ju nii ka, et laval on päris palju butafooriat ja kõike, aga teine oli see Rimski korsakovi, tsaari mõrsja. Seal oli täpselt samuti suuri koon laval. Kõik need vahendid olid toodud väga väheste vahenditega muidugi ja kõik see lava mängis. Ja siis ma mäletan veel, kuidas meil oli väga hea seal laval olla. Mitte sellepärast, et noh, oleks vaja seda ja teist ja kolmandat, aga on ajakirjanduses aita vaesekene pähe. Kuidas ikka võib niimoodi Rimski Karzakovi vana vene klassikalise ooperiga, mul on väga hästi meeles see ikka niimoodi kõlba. Et ainult üks suur ikoon, lavadekoratsioon tagasi põhifoon ja üksikud detailid. Aga see oli väga ilus, mul on need fotod kõik olemas. Ja kui tõesti neid praegu vaadata, ta oli ju nii palju ajastust ees. Näiteks tuletage meelde, kus, mis tema talviatelt võrgem näiteks trubaduuriks põlides, trubaduuriks, igavaatusele, omati dekoratsioon siis Traviata tegelikult ei leitud ühe pildi peale peeglite peale seal vajadused ainult üksikud detailid. Ja kuivõrd mõjuhtoli. Journal lausa sõna siis eriti. Me olime suured suurtel lavadel, esinesime Leningradis. Millise aplausi sai just see pilt? Kuri avanes, seda võis täitsa võrrelda nagu selle Aidaga, milles Voldemar rääkis. Seal olid muidugi ka peeglid, peegeldasid veel ilusaid kostüüme, lava oli niivõrd laisad ja kõik need mängisid. Nii kostüümide, kõik täishiilguses, aga millest ma tahan kindlasti veel rääkida, oli türklane Itaalias. Seda ooperit polnud ju mitte kuskil mängitud omal ajal 55. aastal Itaalias, kui toodi välja ja renteri mägi võttis selle kavasse. Kui tänapäeva on igal pool videod, Me võime vaadata, võtta kuskil eeskuju, siis see oli täitsa maitse küsimus, kas ta õnnestub või ei õnnestu. Ja tegelikult kuidas õnnestus, me käisime selle etendusega ka Moskvas, Leningradis, kuidas võeti vastu? Kriitika kiitis igati ja minu meelest just nimelt see dekoratsioon ja just Mägija renteri koostöö. Tuletage meelde, et mägi näiteks pani selle tüki paika väga kiiresti, niivõrd raskelt, mänguliselt vokaalse tüki. Tore lugu oli, kui me olime tolleaegses Leningradis esinemas ja siis kohalikud muusikaringkonnad tundsid huvi, et kus te sellise toreda loo peale sattusite, mõtlesime teie Mariinski teatri noodikogus, saime need materjalid? Nojah, ma mäletan sõnad, mina käisin just nimelt seda vaatamas, seal need olid niivõrd ära tolmunud noodid, kui sa üldse olla. Ja kui see daam, kes töötas ja teisalt ülevalt see pataka alla siis no tolmupilv ruumi ja siis muidugi hakatised maha kirjutama neid, see oli omaette töö. Aga lõpuks jõudis Estonia lavale. Jaa, aga mis nüüd viga õppida, klaverid on olemas ja materjal, kõik on olemas, näed, mida keegi teine sulle ees laulab ja meil oli tol ajal ju niimoodi, et kirjutas ja kirjutas meile partii lihtsalt, et seal 120 takti pausi, kuuskümmentakti pausi 50 ja kuus-seitse ja siis kaks paar-kolm taktikast ja siis see solist partner sulle siis ette laulis, eks ole. Ja oli kakulugu rasked ooperit. Roosikavaler, no klaver oli ainult kontsertmeistril ja ja polnud ju paljundusaparaate, kõik me õppisime niimoodi, mis nüüd viga õppida. Aga teate, kuidas siis sai ka selgeks ooper. Kõikide. Viisid ja ma mäletan, kui need esimesed heliplaadid Nataša tõi meile Moskvast ja kõik kuulasid, neid võrdlesid ja see oli väga tore igatahes, sest niimodi tegelikult peabki olema. Selle taida juurde tagasi tulles veel hetkeks puudutasime mitte ainult ütleme, lavakujundus, kostüümid, vaid ka kuivõrd olulised olid rekvisiidid, mis olid muidugi fantastilised, täpsuse ja ajastust lähtuvalt tehtud. Põnev oli minul kui algajal lauljal jälgida, kuivõrd erinevalt lahendasid omi rolle näiteks ütleme meie suur laulja, Tiit Kuusik, Georg Ots, meie Urbekene koos Lydia anovaga Annelist või siis noor Hendrik Krumm raadamise laulis koos karaski ja tüliga. Ehkki muidugi ausalt öeldes Hendrikul oli see enneaegne, sellepärast et paljud tipptenorid julgevad radamest hakata laulma alles siis, kui hakkavad juba lavalt. Hendrik ei laulnud, kes rohkem mõni mõne etenduse Itaalias ja keelati, energiat ei tohi ja aga meil on tore aida Tiina jaoks ainukülval võrast Mare Jõgeva ja. Oli ka niisugune ootamatu õnnestumine, tema prioriteerimine, ta lõpetas konservatooriumi nii et ta tuli täiesti nagu komeet ja, ja see oli ikka väga võimas. Tema tulekuga pole kahjuks see, et tema tuli aga dekoratsioonid enam pidanud. Ja kanti maha selle, ma mäletan, see troon üleval kübarava Mahdilt. See oli niisugune tunne, et kõik see kangas, materjal, millest oli tehtud, see sinna ette, see lagunes ju ja ja siis ju enam ei uuendatud. Kahjuks. Nii kahju. Näiteks mõelgem näiteks just nimelt aidas distriumfi pildi teostamine Väikse teatrilaval on omaette sündmus, eks ole. Mõnikord see üldse õnnestub. Arenter lõi kuidagi hästi ruumilise trumbi pildi. Aga see esimene pilt, vaata mismoodi see mõjus. Seal olid ainult väikesed sambad ja kus siis haarav tuleb? See oli võrratu. Ja see kohtuvõistlus, ma mäletan seda, kui all preestrilt laulavad ja ja siis sina seal lava peal hästi kuule kaha, teata terite kõrva. Aga mis siis oli veel maskiballi ajal, mina sees on meie ela seal Uldrikat paja kohal, pean ennustama ja oli ju vaja auru, eks ole, siis ei olnud seda auru kuskilt võtta, siis pandi elektripliit sinna alla kuuma keedetud veega siis ei sugugi ei paistnud mitte mingis kuskile saali. Siis Paul nägi, ise tuli lava alla sinna auku ja viskas puudrit niimoodi üles. Sagnaki. Aga siis ma pidin laulma seda aariat, noh, see oli minu meelest üks õudsem moment, oo jaoffmani lood, mäletate Hoffmanni lood, noh, see oli midagi võrratut, see oli minu esimene osa. Ja ma tean, kuidas me seal suures pildis pidin istuma seal surnud Antonia emana, eks ole, ja kuidas seal tärkad ellu pilt hakkab elama ja vaata kui väikeste vahenditega oli siiski lavastus tehtud, nii et mujale läksid, vaatame seda padaemandat ja see oli tolmu lõhna oli tunda kohe, kuidas igas teatris, eks ole olnud ju omad tükid ooperit, kus tundsid, et issakene, kas siis tõesti midagi uudsemat ei või mõelda, meie mahes toimus, mis toimus ja kui toimus, siis ega seda eriti ei hinnatud ajakirjandus kas alati soosivalt ta hindas seda tööd, mida meie laval oli, tihtipeale räägiti kõikidest muudest asjadest, aga lavakujundusest ja kunstnikust minimaalselt kostüümidest ja kostüümidest üldse mitte. Eks ole? Vaadake tihti on see, et inimesed ei tunneta hetkeväärtust ja alles siis, kui on palju, palju aega möödunud, siis nad hakkavad seda aega tagasi igatsema ja tuletavad meelde ja räägivad sellest ajast ja mul on niisugune tunne, et see on tõesti aeg, millele võiks väga uhkusele tähelepanu pöörata tuletada meelde, ja ma tahan meenutada seda, et kui me räägime Paul mäest ja Elton renterist kui kunstnikust lavastajast, siis me peame just minema nende kui persoonide kui inimeste juurde. Sest selle taga, mis nad tegid laval selle taga olid väga toredat ja erudeeritud inimesed, taktitundelised inimesed. Ja sellepärast nähtavasti sündis ka laval, mida te alati erilist. Tahan veel ühe asja rääkida. Paul Mägi oli Gretskitega. Ta tegi meil niisuguseid asju, et Canikoti ilusast puu, peegrid ja, ja raskusi koju läksite, tähele ei pannud, siis mõtlesin, et ah, see on jälle Paul nägi teinud ja ta tegi tõesti, me tegime nii pikad proovid, ega meil ei olnudki limiteeritud, proovid seal kümnendi läheb ja seal tegime 12 tihtipeale. Ja keegi vaadanud aega, see oli nii huvitav, nii humoorikas ja temal olid küllalt nisugune, roitud huumor, nii et sa kohe ei saanud alguses aru, et on see huumor või ei ole. Aga Elton Renter oli jällegi, vaat nad nii täiendasid 11. Et ma muidugi ei tea, kuivõrd huumorimeelne on Eldon Renter, aga Paul küll olist. Me puutusime temaga ju väga-väga palju kokku. Aga ta pani ikka kellelegi jälle niimoodi kotti, midagi rasket. Kas aga mõnikord? Niiviisi ka juhtuda, et kunstnik võib-olla päästis oma tööga nõrga lavastuse. Tegelikult seda on küllaltki palju juhtunud. Seda on küllaltki palju, ma olen isegi seda näinud ja mul on alati väga kahju olnud. On alati väga kahju, kuskil teine pool on lihtsalt nõrk. Sellepärast et kui ikka visuaalne kujundus on hea, see aitab tohutult palju, heidan sulle kaasa, sest et kui riie avaneb, meie ees, avaneb pilt. See pilt on hea ja kui isegi oletame, seal lavastus on kehvapoolne, syybase pilt mängib. Aga tegelikult see ei ole õige. Nii nagu mägi juures ja renteri juures, kui nad koos tegid, oli mõlemad pooled töötasid. Ja vot minu meelest peaks olema kogu aeg selline asi. Kui kaua ja kus hoitakse üldse dekoratsioon alles, mis siis saab, kui tükk mängukavast ära võetakse? Kui teda võetakse hetkeks ära näiteks kas või mõneks kuuks või isegi aastaks, siis ta viiakse kuskilt hoiule. Aga kui võetakse päris maast, kantakse lihtsalt maha. Varematel aegadel Lasnamäel oli meie dekoratsioonide ladu, no siin ka muidugi maa peal ja lava taga ja tihtipeale oli niimoodi, et katused lasid läbi ja öeldi, et dekoratsioonid on riknenud ja et ei saa seda lavastust, siis sa tead, ma ei mäleta enam, mis tükid need olid, millega just niimoodi juhtus. Ja siis muidugi kunstnikud teevad jälle need dekoratsioonid jälle ilusaks ja, aga siis olid väga halvad tingimused dekoratsiooni toitmiseks. Ma tahaksin tagasi jõuda natukene kostüümide juurde veel, et kuidas ikkagi kostüüm jõuate selga, kuivõrd kunstnik konkreetselt kas ta töötab iga solistika või kuidas toimib teil. Ja töötab küll ja alati kõik kunstnikud, mitte ainult elda renter, kõik kunstnikud käivad kostüümiproovides. Vaatavad mitte kontrolli, vaid annavad nõu ja võib-olla sealgi veel mõni idee tekib, aga Elton renterile ei teki mingisugust ideed enam uut ideed, sest temal on kõik paika pandud. Ta teab täpselt, mida ta tahab, ta teab täpselt, kus peab olema üks pitsikene, kus saab olema üks õiekene. Ma räägin naistekostüümidest. Ma ei tea, kuidas meeste kostüümide juures on aga seal on peensusteni kõik paigas ja muidugi õmblejate töö. Siin ei saa alahinnata üldsegi mitte kedagi. Siin on õmblejate töö. Kui kunstnik ütleb, et ta on nii ja kavandi peale ning siis see tuleb ka kõik niimoodi välja. Kavalehed näitavad seda mulle tundub, et varasematel aegadel märgiti ainult kunstniku nimi hilisematel aegadel on omaette välja toodud kostüümid tegi ja valguskunstnik. Kas see tähendab seda, et terves lavastuse protsessis on põhimõtteliselt tänasel päeval midagi muutunud? Ei midagi pole muutunud, lihtsalt nende inimeste töö väärtustatakse ja tuuakse kavalehel välja. See on kogu aeg olnud nii palju kooperam küsinud on kogu aeg olnud laval valgusega ilma valguseta ei ole valgus finantseerib seda, seda, mida kunstnik on loonud. Siin on ka nüüd järjekordselt see asi, kui ma ütlesin ennem, et, et lavastaja ja kunstnik siis ka valguskunstnik, see on ka inimene, kes peaks olema absoluutsed ühe mõtlemisega just nimelt kunstnikuga ühe mõtlemise all. Kui valgus, kui siis hakkab looma midagit oma päid mitte arvestades seda, eks ole, mida kunstnik taotleb siis on asi viltu. Aga kui on see koostöö, siis on alati väga head tulemused. Ma olen näinud ühtegi 11, muuseas, ja see on väga kahetsusväärne, kui näiteks sünnivad selliste etenduses, kus on tunda, et et valguskunstnik taotleb ühte ja etenduse. Kunstnik, looja on hoopis teise mõtlemisega, sellised on olnud. Valguspark on esiteks märksa rikkalikumaks läinud aeg on edasi läinud, nii et selle tõttu on ka finantseeritud valgustusel väga suur osa igas lavastuses. Viimased hooajad on meile toonud rohkesti külaliskunstnikke ja külaliskostümmeerijad, jahvalgustajaid Itaaliast ja Soomest ja Rootsist. Esialgu tuleb kohe meelde. Ei no muidugi, see on väga teretulnud nähtus, sest ma tuletan meelde just need viimased lavastusi, kus valguskunstnik oli nii kopeedias kui ka kas Andres ja see töö oli suurepärane, seal oli tunda väga peened maitset ja tõesti hästi suurt professionaali. Ja sellepärast noh, kui me vaatame neid kahte etenduses, me ikka tunnetame seda, mis tähendab valgus. Tähendab valguspark on üks ja sama, kuidas saab olla ühel etendusel, olla üks kvaliteete teisel etendusel, teine kvaliteet? Siin mängib ainult vaat inimeste anne inimeste kogemusi ja inimesed on isegi võib-olla rohkem. Anne tajus sele, tajus, mida nad valgustab, misjaoks nad on kutsutud, eks ole. Ja muidugi, kui seal on tunda, et see on täitsa koostöös nii kunstnikuga, lavastajaga, siis on asi absoluutselt korras ja nii oli kopeediasse, kas Andres. Me kuuleme siin all proovisaalis, kuidas üleval labatöö rabennast sein teatrimajas on ju kogu aeg töö ja proovid käivad, aga kuivõrd näiteks kunstnikutööle on mõjunud see, et Estonia teatris on nüüd täiesti uus lavatehnika? See avab küllaltki laiu perspektiive, tähendab, me võime ühe hetkega teostada väga mitmesuguseid huvitavaid võimalusi näiteks stanget võivad ühe hetkega laskuda, tõusta karatult, mitte häirida oma suurte kolinat ega seal peale selle on veel lava nüüd avardunud, seepärast, et meil on kõik need tõmblikud elektriga toimuvat kompuutri abil ja külglava natuke palju laiem. Tõeline šokk tabas mind, kui ma Metropolitan Opera üldse nägin, maskiballi seal üks niisugune lõik vande nõulastesse kolme nelja mehega seal laval. Mõni sekund hiljem on hiigelsuur ballisaal mitusada inimest laval pompöösset lavasambad ja see on uskumatu, kuidas on võimalik nii lühikese ajaga saavutada niisugune efekt, seda võimalik ainult rahaga ja väga rängana. Kui me hakkame näiteks, tuletame meelde, me kõik olime Pariisis, Lido, mäletate, eks ole ja mis seal toimus, eks ole, seal ühe hetkega vaheldusid täitsa äärmuslikud lavapildid selle kõik muidugi tänuga puuterile, aga muidugi nagu paljudesse on kõik raha. Ülevalpeade kohal paat sõitis? No see on üks väike läide ainult, aga valgus oli seal ka, eks ole, kui seal ei ole valgust, siis ei õigusta ennast, ta pole enam liidu. Muidugi, ma ütlen, tänapäeva tehnika teeb imet ja kõigi nende lavastused muidugi hoopis teise ilmega. Ja muidugi Estonia teater on aasta-aastalt täiendanud enda valgusparki. See on ka muidugi väga teretulnud, sellepärast et tänapäevavalgus ei ole see, mis oli 10 aastat tagasi, isegi mitte mis viis aastat tagasi oli ja see avab palju suuri võimalusi nii valguskunstnikule kui ka üldse etnose kunstnikule. Ta kujutab hoopis teistmoodi ette seda ja kõik teistmoodi kõlama, aga ma ütlen, et see oleneb kõik sellest, milline on valguskunstnik valguskunstnikuandest ja ühtumusest tema mõtte ühtuvusest. Etenduse kunstnikuga, kelle loomingu peale ta peab kujundama palgust. Ma ei mäleta, mis etendused need olid, kus sa pidid seisma valgussõõri sisse ja pidid sattuma sinna sisse, mitte nii, et Hackett mängid, on ju MISA stseen ju paika pandud, eks ole, ja sa pead partneriga kokku saama ja laulva partneriga, nii et sa ei tohtinud valgussöörist välja minna või kui sa läksid, millest sa pidid õigeks ajaks jõudma sinna valgussõõri sisse. Minu mees oli üks nõmedus lihtsalt, sest et siin ei saanud olla vabadust enam. Sa olid seotud saalid nagu kammitsais kana, sind hakkas segama lihtsalt see, sa pead sinna jõudma selleks ajaks. Nüüd muidugi enam. Selliseid asju ei ole. Kui me räägime valguskunstnikuks, siis kahtlemata väga oluline kaastöötaja, temal on just see inimene, kes töötab, valgusregulaator oli see, kes annab need valgused sisse etendusel. Tema täpsusest oleneb juba väga-väga palju temana omast kohast, selle realiseerib selle valguskunstniku tööd. Ma tahan öelda, et kui etendus tuuakse välja, siis suunatakse valgused õigesse paika. Nüüd iga õhtu tuleb suunata valgused, uuesti. Tuleks suunata nii nagu valguskunstnik ja etenduse kunstnik soovisid näha esietenduse. Olgu kasvõi saalsetendus, kõik peavad olema niimoodi ja vaat see oleneb jälle nende töötajate täpsusest, kes seda asja teevad. Lugu käib niimoodi iga päev alguses, inimesed tulevad varakult varakult teatrisse juba kella kaheks õhtu algab etendus kell seitse, eks ole, hakkavad suunama täpselt selle kirja järgi valgusplaane iga valgusplaaniga prožektor peab olema oma õige kohal. Kui üks prožektor malekohal siis enam pole see, siis ta enam ei vasta sellele, mis on esietendusel, võiks raske etenduse lõppedes ja kõik lammutakse laval maha. Nii lavamehed lammutavad maa, kui valgusmehed võtavad maha. Ja järgmine päev hakkab kõik uuesti peale ja mõtlen, olgu see 50 või 100 korda, kõik peab olema täpselt see Napoli esietenduse. Muidugi, siin andab erinevaid uud, selle puhul, kui näiteks tulevad mingisugused uued projektid olid juurde, eks ole, siis tehakse ka valguses proove kujundatakse nagu teistmoodi, seda aga muidugi valguskunstniku osavõtul. Me oleme tänases saates rääkinud rohkesti Eldor rentari ja Paul Mägi koostööst ja oleme rääkinud sellest, kuivõrd oluline on kunstniku osa lavastuses. Aga kui nüüd mõelda võimalikele teistele paaridele teistele andemitele, kes lavastused välja toonud Praegu mul tuleb meelde Eduard Tubina ooper parv Graf von Tiesenhausen kus väljaotsa ja Lembit roosa, vaat nemad olid jälle ka kahekesi kogu aeg paaris. Tuuri kolabrin, joon ja haariumi rööv, Syrano, no need olid ju kõik väga head ooperit. Töötaborgiades, nohoogiade, oi mis seda rääkida jäävate, kui hakata niimoodi tõesti mõtlema, mitte ainult, me ei saa rääkida ühest paarist, siin on neid meil paare olnud ju küll. Ja see oli ka täitsa ühese mõtlemisega inimesed ja tulemusel olemas muidugi elda Renter, Paul me koostöö otseses jätkuks oli Kuuste Aarne Mikuga kellega sündisid sellised tükid nagu Travjota, Don Giovanni, Carmen ja paljud paljud teised. Ja Arnongaamat, sellise mõttelaadiga kummalari Paul Mägi nad kuidagi sobivad endo renteriga kokku. Ja nüüd just nende koostööst tuleb välja padaemand. Laste nende koosluses tuleb padaemand välja. Et selline traditsiooniline trio Eri Klas, Arne Mikk ja Eldon Renter ja Padaemand on siis välja tulemas aprillis. Praegu hakkad mõtlema. Me võime olla õnnelikud inimesed, et meil õnnestus kaasa teha ja näha Estonia hiilgeaegu, kui korraga oli näiteks, võtame selliseid Verdi ooperid just mägi ja renteri teostuses Haida maski vahel rubaduur Don Carlos ja ellu. Ja Hello, see oli vahetult Ilus jällegi lavastuslikult mitte ainult kostüümid ja dekoratsioonid praegu silma ette tuleb, mina olin seal emiilia Jaago naine ja ta laulab oma jaagu monoloogi ja ma pean lavale tulema, tõesti, ma ei saanudki laval tundma, nii nagu naelutatud sinna lava Abin trepist üles jooksma, trepist alla jooksma, vaat nii sugestiivse inimesed laulsid. Et seal muna ära, eriti see esimene BC tormipilt, hotello tulek. Pühisassi hotellas oli võrratu, mäletan, kui Neeme Järvi, vaata, räägime nüüd kogu aeg lavastajatest, eakuste, veel üht-teist jaga, rääkisime käte õigentides missugune osa ja nagu dirigendi, eks ole, kui ei ole meil kirigenteesi, orkestrit, no mis asja sa seal lavalise teed, üksinda seal kostüümi ja dekoratsiooni. See on koostööd kogu etenduse koostöö ja kui need kuhjeldavad andekad inimesed ja mastaapsed inimesi, siis on ka tulemused olemas. Kui me räägime rentalist tagasi ja samuti mägi, siis mul on tohutult kahju, et nelja realiseerimata sõda, rahu, mida nad nii valmistasid ette kahe peale ja see lavaproovid toimusid täna, ei tea ja korraga ära ja korraga keelati ära teha, et, et ei tohi teha ränderile. Mägi oli see nii detailselt, mul on isegi hetkel olemas need väiksed eskiisid selle etenduse kohta. No ma tean, mina veel pidin Helenit laulma ja ma tean, et Moskva oli sellepärast vastu, et nii palju olid kopeeri tehtud. Et neile see ei istunud. Aga muidu ta oleks veninud ooperina ju laval. Tegelikult tegelikult siis ei sobinud, aga kui hakata mõtlema, kui palju on nüüd tänapäeval neid oopereid ümber tehtud, eks ole ka Venemaal ka Moskvas, eks ole. Et ma usun täna valvuriks mingi probleem seal, vot siis oli probleem. Norrinterile võib anda tellimus mõelda järgmise töö peale. Aga suur, ma tahan ütelda seda, et me räägime renterist ja mägist nagu väga minevikus kahtlemata Paul Mägi enam ei ole, aga Renter on ja ma ütlen, et me peame olema õnnelikud iga natuke üle, mida see kunstnik meile toob ja tajuma seda väärtust, et see kunstnik on meil olemas. Ja taas tuleb Padaemand kavasse. Ja Eldur entry töö on seal. Mul oli väga elamuslik võimalus temaga Pariisi kast rullida koos väga põhjalikult eelnevalt ette valmistanud teatmeteostest, mida kusagil näha ja meil oli kohe kindel plaan, vot sellega. Mina olen ka väga tänulik ja õnnelik, me olime koos kolmeka rüüstamine ja kui ära tulime, jalad olid villis ja vahelises paljajalu, lihtsalt sai veel käidud, veel näha, sest et tema teadis kõike täpselt, kus, mis on ja mis ajal ja ja mis aastatel ja tänu temale saime ka esimese päevaga. Vahetad kui elamuslik oli veel see kesköine orelikontsert Sacretööri kirikus. Seal oli muidugi rohkem eestlasi, aga, aga muidu jah, väga palju. Käisime. Seal armulauda oli veel armulaual, olime seal sattudes sellele. Nii et jah, väga erudeeritud, väga sügava kultuurikihiga inimene, nii et me võime olla tõesti õnnelikud, et meil on olemas. Ja sealjuures ta on ise tagasihoidlik, oh mis nüüd mina, aga küllap ta oma väärtust ja ta lihtsalt ei söanda seda välja öelda. Ega inimene teab tegelikult, mis ta võib olla ka väärt, eks ole. Ma arvan, et tema väärtust ei ole alati nii hinnanud, mida temale. Tuletage meelde näiteks tema Viini veri, millal see tuli? Leedus lavale ja see püsib tänini. Ta on kolm korterit kostiivne teinud ümberilt kolm erisolistide vahetust, eks ole. Üks õpetab ühte välja tõks, kord rääkis seda ka, üks õpetab ühte välja, teine õpetab teist välja. Ja ta käib ainult parandamas ja nüüd kolmandat korda liinileni. Woodward ei laula, seda olid näiteks tema 65. või kuuendal aastal kunstnikud viini verele ja mis ta niite Monika riisler lavastuses, kuivõrd erinev? Ja erinev pidi olema veel hoopiski Kaunases. Võimalik enne ma räägingi sellest sepisid, ta ei jaksanud. Moderna teinud väga tänaste meenutus hetkede eest Urve Tauts, Voldemar Kuslap ja Jüri Kruus. Neid väheseid küsimusi siin tänases saates esitas Ene Pilliroog ja jääme taaskohtumiseni ja ega ei ole teatriga muudkui tulla teatrisse.