Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Rein Veidemann. Tere, Rein. Tere päevast. Ja Tartu Ülikooli õppejõud, kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss therenile. Ja Jaan Krossi juubeliaasta tähistamise nädalal on ka vasarasaade pühendatud Jaan Krossile. Ja kuna Krossi käsitletakse erinevates saadetes juba väga erinevalt Te vaatenurkade alt siis mõtlesin, et vasar võiks vahelduseks minna kirjanduse lainele ja rääkida Jaan Krossist ikkagi väga kirjanduslikust aspektist rääkida Jaan Krossist kui romaanikirjanikust ja sellest kas ja kuidas Jaan Kross on eesti romaani mõjutanud, mida üldse romaani ajal tänapäeval silmas pidada ja kes oleks siis selleks paremad inimesed, kui kui õppejõud ja kirjandusteaduse ja kirjanduse ajalooga nii palju kokku puutunud inimesed. Ja võib-olla siis alustamegi tõesti sellest küsimusest, et ka saate kuulajale natuke aru saada, millest me räägime, kui me räägime üldse romaanist, et, et kas Meil on võimalik romaani defineerida ja, ja kui palju need endised defina definitsioonid näiteks bahtinni omad tänapäeval üldse veel kehtivad, et. Ütleme siis piinak, son kliplomeni kõige raskem küsimus, millega võiks algust teha, aga no selle sõna, romaani päritolu on, on ju keskaja nendes lugudes armastuslugudes Tristan ja Isolde näiteks mille kohta tulid välja mitmesugused variandid, erinevad kirjutised. Aga keskpunktis oli ikkagi inimene, kellel oli elusalt teatud rännaga ka see puudutas väga palju armastust ja võib-olla siis läheme edasi sinna servantes juurde, kelle jaoks siis tuli rohkem pildile see kangelane kes ka teeb läbi oma rännaku, kellel on ka seda romantismi või seda romantikat. Aga samas see on kelmi lugu, sellepärast et tegemist on, on kahe ideaalse paariga Sandu panna ja, ja siis toon kihvad. Ja väidetavad kirjandusõpikud ütlevad, et no siis romaani hiilgeaeg oli Euroopas Üheksateistkümnes sajand kus romaan hakkas pöörduma juskui sotsiaalse maailma poole rohkem ja seda miljööd, kus inimesed elasid, hakkas kirjeldama tihedamalt. Ja, ja siis ma arvan, et kui me räägime näiteks Dostojevski, kelle, kelle kohta on vaktsiin tegelikult väga ulatuslikke uurimusi avaldanud, siis seal tuleb sisse see mõiste, mis mulle on väga-väga võluv. Nimelt, et romaan on see kirjandusvorm, kuhu kaasuvad kõiksugused, sotsiolektid, erinevad sotsiaalsed keeled, mitte ainult tegelase enda mingisugune oma päritolu või oma oma asukoha dialekt, vaid hoopis nii-öelda seinast seina, terve ühiskond oma erinevate kõnelemisviisidega ja see mudel paktini jaoks oligi Dostojevski. Aga see muidugi on laiemat käsitletav minu jaoks nagu 19. sajandi puhul, rivaliseerivad siis ilgelt puutse Vahteemideoloogilisus ja teiselt poolt siis see väide, et me kirjutame realistlikult. Me kirjutame tänapäevast ja Me kirjutame inimestest, nagu nad tegelikult elavad. Aitab. Lähme tagasi siis tõesti sele romaani etümoloogia juurde pärineb siis romaani rahvaste müro epilist rahvalaulust romansist sama tüvega ja tõepoolest nagu Tiina juba osutas siis keskajal nii-öelda võttist erinevaid vorme, muuseas uusajal me saame seal romaanile teise tähendab tähenduse, mis on levinud siis inglisekeelses ruumis on madal ja see tuleb novellast ja omal ajal Eestis isegi 19-l samal 19. sajandil olidki jutustused või novellid olid uudisjutu nime all, ehk siis sealse uudislik moment oli väga oluline ja, ja uudis omakorda on lugu nii, et romaani käsikese on tõesti oli vähemasti algselt nagu tiina osutus lugu ja, ja, ja viitas ka pahdiinile, mis tähendab seda, et romaan hõlmab ikka väga palju erinevaid hääli ja theri, ene erinevaid kõnesid ja, ja tõesti, siis tuli see sotsiaalne aspekt ja Eestis muidugi romaan siis koos tuleb. Eduard Vildega. Ta hakkab pihta ja just nimelt selle realistliku elukujutusega või nagu meil omal ajal õppeti kriitilise realismi need nime all. Aga tegemist on avatus žanriga. Mina olen võrrelnud kogu aeg, et seal nagu mingi paisuv universum tänapäeval tõesti enam ei oska öelda, vist on kõik romaani nime all, aga tõesti nagu Tiina osutuski, väga tähtis on romaanis ka kahtlemata see armastuslugu, armastuskolmnurk või konflikt. Kuigi Esseerumaadis retsee romaanides neid nii väga ei ole. Nii et haavatu žanrist. Me räägime Jah, aga mul on ikka ja jälle olnud teatud niisugune kõhklusmoment, kui ma olen vaadanud nii mõnegi ja muide ka Jaan Krossi puhul me võime kohe selleni jõuda, et kust jookseb piir pikema jutustuse romaani vahel, et, et kui me võtame mõnedki näiteks Jaan Krossi pikemad, et justkui jutustused, kas me, ütleme nende kohta lühiromaan, võime ikkagi ütleme, et on jutustus, mulle tundub, et jutustuse terminit tänapäeval vist eriti enam kirjandusest rääkides ei kasutata, et tänapäeval üldistatakse vist kõik romaaniks. Jah jutustus muidugi viitab sellele ikkagi selle loolisusele ja tõesti, kui mõelda, siis see on minu hinnangul muutuda ajas. Ilmumisaegselt oli jutustusi Oskar Lutsu kevade Ki ütleme romaan oma oma tõesti erinevate häältega ja peaaegu et nagu klassikalise romaani mõõtu annaks. Ja krossi jah, need jutustused ja isegi pikemad novellid, mina vaataksin ka neid juba nii-öelda romaani siis paradigmas krossi puhul lisandub muidugi see tohutu uurimuslik moment, mistõttu mulle isiklikult Kross on lahendanud siis andnud võimaluse kasutada seda, mida Milan Kundera romaani kunstnikku. Ta ütleb, et Gunther ütleb, et romaan on eksistentsiaalne uurimus ehk siis olemasolu inimolemasolu uurimus, mis omakorda suhestub siis ühiskonna ja teiste inimestega ja kõiksusega ja vastavalt filosoofilise romaani pähe. Muide kui mõelda kasvõi Wolt äärile tagasi, eks ole, kandiidile näiteks ja. Nii ei, mina oleksin sellega täitsa nõus. Ma lisaksin vaid seda, et noh, et Novella ei ole novell ja Novella on selline vorm mis, noh, ma tunnen seda prantsuse kirjandusest, Mobassaan näiteks, kirjutas nii-öelda löö issi. See põhineb muidugi loole jutustusele, aga midagi peab selles olema mitte lühemad, vaid kuidagi Kristansamat. Eks tuleb mingisugune point sellest asjast välja ja see point võib olla küllaltki eksistentsiaalne. Aga ta on niimoodi, et kui kõik kokku ajada. Ma mõtlen, et krossi puhul tõesti võib ju sellel põhimõttel, nagu sa praegu rääkisid, et see, see uurimuslikus et võiks käsitleda ka tema lühiromaani rumaanidena, pigem tema jutustusi romaanidena. Ja lisaks on siin veel ühe definitsiooni romaanist, mida Henry Times nimetas romaani päägi Manstega hakatis monster. Et, et justkui romaanižanr hõlmab hästi palju erinevaid tekste, tekstitüüpe mitte ainult romanis sees, vaid iga romaan, võib-olla selline kum mahutub palju ja see ei ole nii kaugele sellest nendest häältest ja kõnest pahdiinil, aga et ma teeksin selle nii-öelda Novella žanri ja me eesti keeles ei oskagi seda tegelikult muidu öelda, kui sõna jutustus. Ja ja eks võib-olla siia võib ka lisada tõesti selle eriti 19. sajandi tõttu kuidagi romaani alata. Tihti seostatakse sellise leheküljemahukusega aga tegelik hinnang romaanile. Mõnes mõttes on see sisuline mahukused, et romaan peab olema sisult mahukas. Isegi kui ta tekstikorpus ei olegi nii suur, et isegi kui ta lehekülgede arv ei ole nii suur. Seetõttu me võime näiteks öelda, et Tõnu Õnnepalu piiririik hoolimata sellest, et raamatuna on ta tegelikult ju paras klibakas. Ja veel tagasi minnes nii 18. sajandi lõppu, siis on seal Kööde noore verteri kannatused, mis ka on kiriromaan, eks ole, ja see, see on väga õhuke, aga mis seal kõik sees on see kogu inimese saatus tõepoolest, kuni sinnamaani välja ja selle levitamine keelati ära, kuna ta muutus eeskujuks väga paljudele õnnetutele armastajatele, kes siis lõpetas oma elu enesetapuga, nagu seal Norwerter seda tegi, aga see, see tõesti on ka väga õhuke. Nii, aga kui me nüüd tuleme täpsemalt krossi juurde, siis Jaan Kross alustas proosakirjanikuna. Hea küll, tal olid ilmunud ka varem reisikiri ja teatriajalugu ja nii edasi, aga romaanikirjanikuna või sellise nii-öelda proosa autorina alustas ta 70.-te aastate algul. Et kui me nüüd paneme Jaan Krossi tollase eesti kirjanduse konteksti, et kas me võime rääkida 70.-test kui Eesti romaani või eesti proosa mingisugusest uuest tulemisest pärast teist maailmasõda, sest enne teist maailmasõda oli ju meie romaani kirjandus väga heal tasemel. Seda on isegi nimetatud selliseks kirjanduse kuldajaks otsapidi, sest et kõik meie nagu sellised väga olulised romaanikirjanikud nagu Mälk, Gailit ja Tammsaare ja, ja teised ju tegutsesid, aga maailm muutus nii palju ja neljakümnendad viiekümnendad olid ju Eesti kirjanduspildis ikkagi küllaltki hõredad. Ja kuuekümnendad tundub mulle ennekõike selline luule kümnend, aga te võite nüüd selle kohe ümber lükata. Korrigeerime siis kõigepealt, eks ole, räägime Välis-Eestist, sest et eesti kirjanduse elas ka Välis-Eestist ja seal kirjutati hoolega romaane. Nii et selles mõttes romaanižanr romaan kirjandusliigikirjandusena eksisteeris tõesti Armeeniat ulatanud tol ajal või siis mõtleme Ristikivi peale, kasvõi. Selles kõige eredam eredam kehastus romaani jätkumisest Eesti kirjandusilmas. Ja meie kolleeg, kes paksu paksu raamatu kirjutanud Cornelius otsel plat. Tema nimelt kogu aeg tahab meile rehabiliteerida ja tuua tagasi, ütled Aadu Hindi, tuuline rand oli väga hea romaan, kui seda poleks kohitsetud. Seal kuskil ta kirjutas, kirjutas jah, ja ta on kogu aeg nagu rehabiliteerinud, nii me võime ikkagi teatud piinlikkusega öelda, et et ka viiekümnendatel aastatel näiteks Aadu Hindi kas või tuuline rand, eepiline suurde vorm ikkagi oli, oli, oli olemas küll siis oma nii-öelda ideoloogiliste püülide või, või nende järeleandmist, aga, aga nojah, Tiina võib nüüd täiendada, olid seal 60 60 1000 aastat. Tsen luule kümnend, Kross ise on seal ju täpselt samuti temaga koos Ellen Niidu ja Ain Kaalepiga avavad Eesti uue luule kümnendi, nii et ta tegelikult on ka luuletajana kohe kohas ja, ja siis 70 tuleb siis on katku vahel esimene ja nii et kirjutama hakkas seda siis ta 60.-te lõpus, kus on kaheksa, 69 ja siis järjest läheb, vahepeal kirjutas ka neid novelle. Nii kultuuriloolise novelle ja mina minu kujutluses tähendab Kross nii-öelda proosatulemisega, kuna ta ütleb, see vist sellest oma sellesse oma elu loolisus ja selles raamatus tema loengute raamatus, ta ütleb seda ja kordab õieti seda, et tema see ajalukku minek, et miks mitte tema leidis, et see on vajalik, et see on läbi kirjutamata, seal on palju tühikuid ja ta leidis, et see, tema kohus on sealt aga ta tegelikult selle kaudu hakkas omaenda elulugu ja omaenda siis saatust läbi kirjutama nii-öelda nende suurte isiksuste kaudu ees ja, ja, ja teine asi oli see muidugi, et kui räägime 70 algus, siis ta liitub selle eesti kirjanduse vastu kultuuriga Nõukogude kultuuris oleva eesti kirjanduse vastukultuuriga. Mis sa arvad, Tiina? No tähendab, see väliseestlaste teema, Kross kirjutas mind hämmastab nüüd uuesti lugedes tema vahe lugemistes ilmunud neid tekste. Ta käis Torontos ja New Yorgis reisil 1974 ja seal ta kandis ette äärmiselt kõrgetasemelisel lähe ettekande sellest, mis mis eelistab ta ristikivist näiteks ja mis on üldse eesti ajaloolise romaani selline tüpoloogia ajalugu ja on teisigi tekste seal vahe lugemistes, kus ta niimoodi ristikivile vastandab ennast, et selles mõttes, et Ristikivi läheb noh, ta ei ütle päris seda välja umbes niimoodi selle stenarii romaani poole rohkem justkui nagu põgenedes minevikku olles kirjutanud hingede öö ja kuhu veel minna oli siis sinna oma ajaloo huvi järgi nendele kangelastele järele aga ikkagi piisavalt niukene miljööline, aga et tema ise nagu taotlaselt multifunktsionaalsust seda niisugust ajaloo rekonstruktiivsust ja sinna juurde analoogiaid, mille ta kohe väljunud, ütleb aga igatahes et jah, pikk proosa ja miks välisEestis pikad roosad viljelekki, see on omamoodi probleem. Ja, ja väga huvitav uurimisteema tegelikult sellepärast et Gailiti puhul näiteks, kas mäletad, mu arm läks edasi ja edasi ja edasi ja justkui ei osanud enam vait jääda. Nii et mingis mõttes see pikk proosa võis olla mingi vaimne jätk sellele kuidagi mingile sidususele, mis oli koduma kaotusega luhta läinud ja, ja püüa siis näiteks Kangro Tartu-romaanides silmagi taastada seda maailma, mis on kaotsi läinud. Aga krossi puhul ma siis ütleksin, et tõesti on tegemist uue tulemisega ja ma ütleksin seda, et korra küsisin ta käest pael kolleri, üritasin küsida, et kuidas ikkagi oli sellega, et kas sa täiesti lakkasid olemast luuletaja ja veel päeval ärkasin üles, et nüüd ma kirjutan roosad. Ja ta ei vastanud sellele, aga ta usub mõnedele pikematele luuletustele nagu see taga tuntud maailma avastamine, et ta tegelikult liikus juba 60.-te lõpu poole pikema jutustava narratiivse värss värss luuletuse poole, mille põhi oli sisemonoloog tegelasele justkui hingeõhu sissehingamine. Aga tegelikult nagu sa ütlesid, see on ta enda isiksuse loomine, läbikirjutamine ja, ja sealt siis minna üle kirjutada niisugusest täiesti kristalsed proosat, mis paneb elama selle terve maailma, milles tegelane liigub ja tehes seda siis esimesest esimesest kolme katku vahel köites, et see kõik oli, oli minu meelest ikkagi, nagu ta ise ütles, selline natukene sildadega üleminek, see ei olnud mitte ainult selline, et ma hüppan üle kuristiku. Eile ma tegin luulet, nüüd ma teen proosat ja kindlasti uuris seda haldas Russovi materjali juba kuuekümnendatel ja. Ja selles mõttes tõesti, et see romaan kui selline sündis ju filmistsenaariumist kolme katku vahel. Algselt jah, aga kui ma samas mõtlen tõesti kuuekümnendatel ja kuuekümnendatel, võib-olla nii-öelda romaanikirjanikuna võiks kõrvale panna näiteks Mati Undi kaks täiesti erinevat autorit, et mulle nagu tundub, et krossiga siiski tuli eesti kirjandusse midagi, mida seal varem ei ole olnud. No ilmselt nagu Tiina vastutus, see just nimelt. Ja, ja Jaan Unduski on ka sellele rõhutanud, ta leidis selle oma selle erakordselt huvitava sisemonoloogilise meetodi või kuidas nii-öelda mida testi tähendab siird kõnet ja seda viljalised, mille nad kõik eesti kirjanikud siis kaprosaistid, eks ole, nii et. Ja nõndanimetatud null stiil, kui me räägime Valtoni lühi lühivõi, siis eks meil omal olid ju ka Mati Unt, tulin nimelt, aga oli, käin vetemaa, eks ole, lühiromaanide autor ja siis muidugi Ta on ja siis tuli 67 tuli Heino Kiik oma suure romaanivõistluse võitja teosega tondiöömaja, nii et aga aga Cross vot selles mõttes, et lihtsalt mingisuguseid täiesti selge pöörde täiesti, ainult temaga seotud äratuntava siis jutustamise viisi. Tahaks pilt kuidagi nüüd natukene sinna Jaan Krossi ja ajalooromaani nakku spetsiifika juurde, aga kuuleksime enne vahele ühe muusikapala, mille valis välja Rein, kas sa tahad seda? Keerida jah, see on siis trossi tagasitulekut tähistvat, rikast aja ilmunud, kusjuures kolme tärni on ilmunud luuletus, nii et tal ei ole pealkirja hakkab nagu pealkirja pealkiri algab siis selle esimest värsirea seitsmeid, ümbrise imeline laas ja, ja siis see, see luuletus tähistab Elleni ajastu või krossi kirjutab, see on minu Elleni elamuse algus on siis me varem tutvunud Ellen Niidu ka 56 ja siis 57 kirjutab, selle luuletuses ilmub 58 see rikastas ja ma ütleksin, et see on eesti luule üks ilusamaid armastusluuletusi, mille venna turbid on teinud kolm geniaalse eksama vaimulise viisi ja, ja tõesti väga ilus tekst ja laul. Sel künkal algas imeline. Vastuda vassinud sünkja pall. Kuid hiirekõrvus rohi olima. Sel künkal algas imeline. Me tundsime, kuis puude südaöö Ja kuulsime, kuis mullast varasel surra. Kuulsin hüüdsid hääletult ei või. Kas tõesti nüüd saab tõde muinaslood? Et selles laanes tagasi ei tulda. Me läksime ja oksad läksid. Ja karske sõltuvuse lõhnas sooja. Ehk küll kiris Lenini Anda. Me kõnnime, kui kõnniks legendil. Nüüd olites on imeline. Kuid korrektori õitsevad meese-d ehk küll kivist ninna. Ehk? Kuulasime just vendade Urbide esituses Jaan Krossi tekstile imeline laas tehtud laulu ja jätkame juttu Jaan Krossist, Tartu Ülikooli õppejõu, kirjandusteadlase Tiina Ann Kirsi ja Tallinna Ülikooli emeriitprofessori, Rein Veidemanni ka. Ja enne muusikapala kuulamist ütlesin, et tahaks nüüd liikuda selle ajalooromaani spetsiifika juurde ja tõesti tahaks sinna liikuda just seetõttu, et juba on siit eelnevast jutust välja tulnud see, et et Jaan Krossi ajalooline romaan on mõnes mõttes selline küsitav, et ta vist ise ütles pigem ajalooaineline romaan. Sest ajalugu ei ole mõnes mõttes tallagu ekstra niisugune eesmärk, mida kujutada, vaid pigem vahend erinevalt näiteks ristikivist või, või kuidas teile tundub. Jaan Kross kyll kasutab tõesti seda ajaloo ainelist romaani sagedamini mõistet ajalooromaan. Ta ei kasuta mitte kunagi, see on tänapäevane hiljutine kirjandusteooria, sellel on oma põhjendused. Aga need ei ole vaja praegu välja tuua. Aga ajalooainelise romaani nädal oli siiski oli eesmärk olla rahva valgustuslik, olla pedagoog. Ja seda ta ütleb välja ka mitmes essees, et tema leiab, et eestlastele on vaja sellist, ta ei nimeta seda küll vahakuju muuseumiks, rada nimetab seda galeriiks tegelaste galeriiks. Jaa, jaa. Neil on vaja teadvustada läbi nende tegelaste siis problemaatika, et mis on nii üldinimlikud Kuiga analoogide analoogiate kaudu siis vägagi aktuaalsed. Nii et ühelt poolt ta tahab täita. Ta tahab kirjutada nii-öelda pediidist, vajab väikest ajalugu mitte panna lavale napoolioni või, või keisrit, vaid niisugusi, huvitavaid põnevaid piiripealseid tegelasi, kellel selle piiril kõndimine on iseenesest juba kas eluülesanne või elu paratamatus. Nii et ta ta tunnistab seda raba palgustusliku funktsiooni. Aga see ei oleks sugugi mitte ainuke. Sellepärast ta räägib, no ajaloolise romaani neljas funktsioonist. Seda ta teeb soomlastele Tamperes aastal 1982 ja ka mõnel muul puhul. Et ajaloolises romaanis on Rekonstruktiivne analogiseeriv filosofeeriv ja siis meelelahutuslik element. Et kui me need asjad nüüd kobarasse kokku paneme siis muidugi ta pidas ennast rääkimatagi selleks meistriks, kes kõik need asjad kokku kombineerida. Aga meelelahutuslik ja sugugi mitte suvaline. Aga et selles selles polüfunktsionaalses kobaras on nii selle ajastu loomine, taasloomine mingisuguses kihkuses ja samas tõepoolest läbi nende tegelaste, selliste analoogiate loomine, analoogiate pakkumine, lugejale, filosofeerimine käib asjaga kaasas, kas tegelase suu läbi või, või jutustaja suu läbi, nii et see on hästi rikas ja, ja mitmekülgne arusaamine ajaloolisest romaanist. Mis siiski ma ei tea, mul ei ole ükski tudeng seda veel proovinud, aga kui ta proovib, siis ma heidutan teda. Et ikkagi postmodernistlikus Jaan Krossi pidada ei saa. Ta ikkagi tegeleb traditsiooniliste jutustamisvormidega ja lisab sellele tõesti seal hästi rikka sisemonoloogi, aga tema tekste ei tükeldu nii nagu postmodernistlikud tekstid kipuvad tükeldama. Nii et ma ütleksin, niipalju praegu selle ajaloo Ainilisuse kohta. Ja, ja selles selles ajaloos või selle, mida ta loob, seal, ütleme siis oma isiksust ümber ajaloos, uusi huvitab teda isiksus ja siis selle isiksuse ümber loob ta tõesti selle kogu selle keskkonnaümbrusega kuni detailideni välja mille, milles siis on hiljem puhkenud vaidlus, et kas ikka oli niimoodi tavakodutöö teinud, nii et et noh, teda nii-öelda paljaste kätega ei püüa ajalooliste faktide, mingisuguse eiramise või kuigi samal ajal fiktsioonide kasutab just nimelt nendes kohtades, kus ei ole katet, seda tegi ka ju Lennart Meri, kes täitis oma fantaasiaga kõikvõimalikud nii-öelda augud, mida, millel ei olnud dokumentaalset siis jälge nüüd, tõepoolest, kuna selles ajaloos huvitavad teda just nimelt isiksused isiksused nagu Tiina ausalt öeldes nii-öelda piirolukordades või piiri kompides või sedasama või kohanedes või, või, või ka kohandades, siis see puudutab teda ennast, kütuse, oma elu, loolisus, nad on kogu aeg rõhutab, et see üks lause oli peaaegu et nisu, diviisenaganal, laused, milles siis kirjanduse kirjanik muus saab, kirjuta kui iseendast teda, tema ise on seal keskel. Nii et kirjuta, mida sa tahad, lõpuks kirjutad iseendast ja nii ta ütlebki, et Baltas Russomon, tema alter ego kuskil ta kuulutab, kui vaatab professor Martin ärasõitu, siis ma loed seda nagu kunagi õigusteadlaste rahvushoia õiguse suurt asjatundjat Jaan Krossi, kellest oleks võinud saada niimoodi, või mingis mõttes tähendab, on ta ära jaotanud oma isiksuse sel Jacob Mätikkuja Fonbocki vahel, eks ole, nii et et täita need ei, ta on nagu kannab üle omaenda niisuguse taotlused, võimalused ja võimalik muidugi võimalikkus, vaat see on tal ka väga tähtis, kuskil ta seal jälle oma, selles tekstis ütlebki see võimalikkuse üle ümber kaalumine, mis teeb muidugi tema tekstid võrdlemisi koormavaks. Niimoodi, niiet. Ja, aga kui me räägime nendest jaotustest, ütleme nagu sa mainisid, et, et Jakob, Mätik ja Timoteos poksis siis mulle tuleb nagu Silmetega siis taevakivis on, on Otto Wilhelm Masing ja siis on Karl-Kristjan, Jaak, see kassihääl siis on, kas on Kristjan Jaak või see on Otto Wilhelm Masing ja mina olen siiski pidanud seda Otto Wilhelm Masingu rohkem ja selles on üks see, no Kristjan Jaak on seal külas ja siis juba tekib selline nagu antipaatia või tähendab masin võib-olla tunneb, et jah, noor ja värske, hirmus andekas, võib-olla rivaliseerib minuga kuidagi või riivab mind. Ja siis ta mõtleb ja meenutab, et mis 30 aastat varem oli toimunud 789, kui ta oli kirjutanud oma nii-öelda teise memoriaali, konsistooriumi, noore kirikuõpetaja täna Lüganusel ja siis see oli olnud jõle provokatsioon ja selle asemel, et teda karistada või kutsest ilma jääta pannakse talle suukorv pähe. Nii öeldakse nii, et anname andeks, aga sa ei tohi enam mitte kuidagiviisi isiklikud resoneerima hakata. Olidki need sõnad ja mis järgneb, on seen, mis on jällegi nendes erinevates detailides maalitud, nagu sa räägid, kuidas Masing läheb metsa, otsib endale hange, trambib seal hanges niikuinii põlveluu on vastu maad ja siis veel raegutseb seal metsas ja olles öelnud enda arust ainult keeratud. Nii et need probleemid, ma arvan, et tõesti, ma tunnen ära seal selles Masingust seda baldasari. Ja vastupidi. Seejuures taevakivil muidu lühiromaan Virumaal. Aga kui me nüüd vaatame neid isiksusi natukene laiemalt ja teades tõesti, et Kross oli autor, kes väga palju pani iseennast ja kasutas mitte ära ainult iseenda vaid nagu ma olen aru saanud, ikkagi ka väga palju ümbrusest kuuldud lugusid sealjuures lugedes tema erinevaid ülestähendusi erinevate teoste kohta väga sageli on ju mingi selline lausa müstiline intuitsioon teda viinud mingite lugude või, või kokku sattumiste faktide leidmiseni, et see kõik on, on kokkuvõttes väga-väga põnev. Aga me vist ei saa kogu selle tema isiksuste võitluste juures kuidagi mööda sellisest teemast nagu poliitiline kross või poliitiline romaan. Kindlasti Rakvere romaan, näiteks. Vägagi poliitiline ja, ja isegi nüüd kuskilt lugesin, et üsna aktuaalne ka tänases kontekstis saad uuesti üle lugeda, tähendab, kus siis käib võitlus selle, et ta isegi vist on kirjutanud selle kohta kommentaarina, et et see on selles mõttes ka Eesti saatuse romaan seal nagu noh, jah, et Rakvere, kui korreleerub Rakvere kui Eesti, nii et see on üks võiks olla poliitilise Romain näitonoom mudi, keisri hulluga, ta murdis maailma just nimelt oma selle, selle Fonbocki, selle kujuga ja, ja sealse selle väljakutsega noh, sellel on väga ilusa kaassõnana kirjutanud Jüri Lotman kus ta sellele osutada. Et see isevalitsejale, kas isa valitsusele võib tema temale lojaalne siis sõber teener öelda tõtt või, ja kuidas ta ütleb, mis, mis siis juhtub? Kui ta ütleb tõtt selle maa kohta, mida ta, mida ta valitseb nüüd see poliitiline romaan, kust sa veel seda siis krossi puhul ikka üksjagu. Miks seal mainiksin selles kontekstis kolmandaid mägesid, mis on ka lühiromaan kus tegemist on kunstnik Köhleriga, aga samas, kelle lapsepõlves või nooruspõlves oli seda rõhumist tunda, seda oma kehva päritolu sees ta tundis seda ruumist ja siis sattus Peterburi nii-öelda Est kostjana selle Peterburi patriootide ringis. Ja siis palvekirjade aktsioon toimub sealsamas ja tema silme ees peaaegu ja, ja siis piirjoonel kõndimine ongi see, kas ma nüüd lähen poliitiliselt avalikuks maxima riskiks võima, kasutan ära seda positsiooni, mis mul piirilkõndija on, sellepärast et selles on võib-olla rohkem võimalusi, rohkem nüansse, tõesti, rohkem vabadust kui siis, kui ma nii-öelda pläristaksin, vabandust otse koguda. Ja siis varasemast muidugi tabamatus Jüri Adamsi roma ja muidugi Jaan Krossi üheks peateoseks beeta paigallend. Laeva sihtide vastutuulelaev ka, aga paigale muidugi krossi loomingu üheks niisuguseks krooniks, üllatus-üllatus. Ma ise kirjutasin kunagi arvustuse. Suutmata sigi tabada, tähendab seda võib-olla toonase Krossi viimaseks jäänud romaani siis tahta maa. Nii et. Ma tean ka, et armume lugesin, siis ma mõtlesin, et see on ebaõnnestumine. Et see ei olnud nagu niisugust, kuna ta tuli täiesti kaasaega, seal on lugu eest mingisuguse maja koha või krundi müügist tahetakse muda mudamudast rikkaks saada. Aga see, et ta oli väga prohvetlik romaani hästi, tabas ta seda, mõlemad osalevad ka tajuda seda prohvetlikku või niimoodi mulle kõigepealt selle varasema krossi taustal tundus äkki ehmatavalt kaasaegne, kuhu ta hüppas oma sellega. Nii et me seal tema temaga rääkisime. Aga jah, ikkagi see paigallendpaigale. Aga kui vaatame, mõnes mõttes me võime tõesti kogu krossi loomingut vaadata selles kontekstis, et selles tabamatuse pealkirjas on ju väga hästi minu meelest ka ju või noh, mitte ainult minu meelest, vaid mitmete kirjandusloolaste teadlaste meelest ära märgitud ka see, et gross ise mängis ju tabamatute, et ta ju kirjutas kogu aeg sellesama analogiseeriva meetodiga oma kaasajast, aga sellele ei saanud peale panna, sest et ta justkui kirjutas kogu aeg mingisugusestki kaugest ajastust, mis justkui enam kedagi nii nii väga ei huvitanud või ei häirinud. Aga oma kujundikeelega on ta ju needsamad pealkirjad, mida me juba oleme maininud, on ta ju toonud ikkagi need väga teravalt ka ka esile seesama kolme katku vahel? Noh, väga osav kujund, et ühest küljest tõesti need katkud, kui haigus, teisest küljest ikkagi need võõrvõimud käest kätte käimine Tallinna linnal ja Eesti riigil. Aga noh, Eesti riiki siis ei olnud, aga aga olgu igaks juhuks täpsustatud. Et mida ma tegelikult siia otsa nagu küsida tahaksin, on see, et et kuivõrd peaks tänapäeval näiteks koolis õpetama lugema krossi selles kontekstis, et, et see, mis on ridade vahele ja kujunditena kirjutatud, on osalt, sõltub sellest, mis ajastus nad on kirjutatud. Ja teiseks, kui võta nüüd Kross ilma selle rõhumis ajastutajat, et kui ta oleks võinud kirjutada vabalt või et kuidas me nüüd praegu võiksime teda lugeda ja näiteks lastele koolis õpetada. Ütlesin enne ennekõike Jaan Krossi, tasub lugeda, tuleks lugeda koolis eelkõige keelerikkuse pärast. Ja see keel, mida ta kasutab, tal on seal võõrsõnu uudissõnu, laensõnu oma sepitsetud kombinatsioone ja siis vägata sat kultuuriloolist sõnavara. See on raske lugeda. Nii et seni, kuni seal isiksusi ihuda, selle isiksuse tajumiseni tuleb sellest keelest läbi sumada ja minu meelest see on seda väärt. Igat. See on esimene asi nii-öelda keele ajaloolisest aspektist, aga selle poliitilises mõttes jah, mitme tasandiga arvestatud mitme vaikusega vooderdatud teksti lugeda. Neil on vihjelisust ja millel on ka need kolm punkti väga mitmel pool. Et ma arvan, et üks gümnasist peaks ikkagi õpetaja abiga sellisest tekstist hakkama aru saama, et mitte ainult, mis on välja käidud, vaid see, mis on ütlemata. Ja siis tõesti ridade vahel kirjutamine, mis Balthasar Hussari puhul toimub literaalselt kroonika komponeerimisel. Ta kirjutab vahele ja ta kirjutab vastu ja ta kirjutab all kirjutab peal ja, ja, ja see problemaatika tasuks tõesti valgustamist tänapäeval. Ja just nimelt see keele asi tõepoolest see, see, see, see nõuab peaaegu enese hültamist õpetajatelt ja muidugi siis gümnasistidele ka Varasemast ma seal või MSI alustada tuleb krossi lugemist mardileivavideos ja nii et selles mõttes on ka krossiga lihtne, kui võtame mardileiva ja, ja mõni teinegi tanud novell. Nii et selles mõttes võib ka novellidest alustada ja näiteks Eesti kultuuriloo seisukohalt on Kross suurepärane. Kui käsitleda duuri lugu, siis võib nad Janseni pool tuue pöördtooli tunni ja nii edasi, aga tõesti, keelelist momenti ma pean ütlema, et et ma ise krossi hirmsat vaeva näinud, mina õppinud filoloog näiteks viimati uuesti lugesin üle, vanasti sai loetud. Stefan Zweigi on, tal tehti, aga Kross oli palju, tõlkinud Stefan Zweigi eilne maailm. See on, kes võtab seal raamatule ja hakkab vedama neid uusi või muidu, kui Toomas Hendrik Ilves ütles, mis, mis nad olid uussõnad või? Täiesti kummalised sõnad, mida gross on leiutanud sinna vastetena ja kuskilt vana vanast Kiist toonud käibele, see on ikka tõesti pingutav tööle, niiet keelelisus teine asi on see õpetajatele nii-öelda toeks ja abiks ja julgustuseks, et et kui rääkida inimese eest ja seisvatest valikutest, võimalikkusest, võimalikkusest ja võimalustest ja siis alati tasub minna kirjanduslikku näidete kaudu Jaan Krossi juurde, kus on need ehedalt või siis mingisugused piiri ületamise võimalused, nihverdamised, kompromissid. Kompromissitu, ehkki näitel või kompromissitu Spocki näitel, nii et. Ma ütleksin niimoodi, et, et krossi tuleb lugeda probleem teemade või probleemküsimuste kaudu, mitte niimoodi, võtame krossi ette ja hakka maaste p-s pihta. Vaid see on, ta on nagu öeldakse juba ja ta muidugi väga intellektuaalne kirjanik, kuigi tal on ka niisuguseid igas romaanis on täiesti armusseinid ja nii edasi mille kohta on öeldud, et need jagati väga õnnestunud ei ole, et et nad peaksid olema teravamad nagu välja, aga seal on seto kirjanik omapärane, tema kujutab seda niimoodi, nii et võimalusi on. Aga tõesti, maa Tiinale pean ütlema lisaks teatud kogemusega, mis mul on ka ülikoolist jäänud, et, et gümnaasiumides ei loeta krossi ja kross on nagu jäänud kõrvale Need vestlused, mis on olnud sisseastujate ka Tallinna Ülikooli, tõsi küll, need jäävad viie aasta taha. On mind, on mind pannud võrdlemisi piinlikku olukorda, kui ma olen küsinud, kas te olete lugenud Jaan Krossi, siis on pikk vaikus ja siis hakkan mina meelde tuletama, kas te seda olete lugenud, siis tuleb meelde, jah, õpetaja ütles, et seda tuleb lugeda, et ma vist ka lugesin seda. Vist paraku meil saateaeg hakkab kahjuks varsti otsa saama, aga ma ühe niisuguse romaani spetsiifilise aspekti tooksin veel Krossiga niimodi seoses esile. Mis võib-olla oleks ka õpetajatele hea lähenemisnurk, millest alustada? Krossil on ju minu meelest üleüldse romaani žanris romaanis on olulisel kohal ju ka see nii-öelda jutustaja ja Krossil on see jutustaja kuidagi eriti tähtis, et, et Gordon, ta tundub olevat ka täiesti selline kõiketeadev jutustaja, aga vahel muidugi ka mitte. Et kas me võiksime öelda, et, et krossi romaanides on, on see jutustaja funktsioon Eesti nagu sellises romaani võrdluses kuidagi eriti silmatorkav. Ma ütleksin, et ta on silmatorkav, sellepärast sisemonoloogidest tuleb ikkagi mingisugune tervik luua. Ja, ja seetõttu siis ei piisa laastudest. Ja see jutustaja on see, kas need Koov ja jutustaja võib-olla päevikupidaja Jaakob matic, sellepärast et väljaspool Jaakob Mätikud test, jutustajad ei ole, Jaakob Mätikon jutustaja oma päevikus Timoteos, Fonbockist ja tema perest ja nii edasi. Aga et, et see, see jutustaja roll on jah, tõepoolest mitmekesine jutustaja tunnistaja ja ta on samas see niiditõmbajad on see, kes on tõesti kõiketeadja mingi määrani. Ja, ja kes, kes oskab osavalt tagasi astuda siis kui on nii põnev, et, et tuleb vaadata testi läbi filmikaamera, ma mõtlen selle koluvere mässu lugu kus, kus justkui nagu peategelane Balthasar on kohal ja ei ole kohal ja võib-olla käis seal ei ole, ei käinud seal. Aga see on siis jutustaja meisterlikkuse, et peaaegu et hüperreaalse niisuguse kujutlusvõimega astub sinna ja, ja võtab selle stseeni käsile. Et minu meelest see on seal on mitu, mitu põhjust ja tõepoolest see on väga rikas funktsioon või väga rikas roll, mis krossi romaanides on. Ja ja ta, ja see juhtus, ta on ka kroonik näiteks Wikmani poisid, et algavad peatükid, algavad tegelikult peatükke kokkuvõttega, ehk siis mis tähendab, kroonik annab nagu ette juba ära midagi, mis on teada ja nüüd hakkab seda lahti kirjutama. Nii on. On seal Rostovi raamatusse Wikmani poistes ja ja kui ma pean praegu mõtlen võib-olla teisedki romaanis on tal need nii jätad ta nagu annab midagi ära ja siis hakkab lahti kirjutama, ehk siis tuleb sisse jutustaja, nagu kerib lahti selle mingisuguse teesi, mingisuguse oma kvintessents. Kuhu ta siis asetab iseennast, selle jutustaja uurija, analüüsijana, üldistajana, kõhklejana, kaasavedajana saladuste loojana. Et need aspektid on kõik Jaan Krossi jutustamisstiilis esitatud. Nii et võime kokkuvõtteks öelda, et krossi looming on tegelikult tohutult kaasahaarav, mitmekesine ja rikkalik ja me ei pea üldse muretsema selle pärast, et me ei loe teda praegu okupeeritud Eestis enam. Kindlasti mitte nii, et selles mõttes on ta üleajaline ja, ja nii, et nagu Jaan Unduski kirjutab, et Jaan, Tanja tead, Jaan Krossi Väimesed kui sina ka mitte midagi muud enam ei teeks, siis kui Jaan Kross oli saanud üsna eakaks. Sa oled eesti kirjandusloos, saaled, igavikus. Ja see on lausa suurepärane lõpulause meie saatele. Ma tänan täna stuudiosse tulemast. Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Rein Veidemann ja Tartu Ülikooli õppejõud, kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss. Mina olen Maarja Vaino Kuulmiseni nädala pärast.