Vikerradio. Vasar tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna koos stuudios režissöör ja Eesti kunstiakadeemia külalisprofessor Priit Tender, tere Priit. Ning mesinike filmilavastaja Mait Laas, tere, Mait. Tere. Ja täna hakkame rääkima animatsioonist ja kõigest sellega seonduvast. Aga enne seda üle pika aja teen ka väikese kultuuriajakirjanduse tutvustuse. Nimelt on vahepealsel ajal jõudnud ilmuda keele Kirjanduse kaksiknumber, mis keskendub teemadele meedia, visuaalsuse folkloor. Ja kus on tõesti kõikvõimalikke erinevaid meediafolklooriga seotud teemasid, näiteks tänapäeva etnilised naljad Eesti ja Valgevene internetis või siis näiteks Eesti spordikommentaatorite ütlused, rahva huumoriallikana või näiteks artikkel, süstlad, ananass, vikerkaarebeebid, kehavälise viljastamise teekonna visualiseerimiseks, instagramis. Kõike sellist ja muudki veel võib siis võib-olla pisut ootamatult leida keele, Kirjanduse kaksiknumbrist. Ja ajakiri Looming on meie eelmise vasara saate sellises vaimus veel eelmisel nädalal rääkisime siis Jaan Krossist ja veebruarikuu looming on ka pühendatud Sis Jaan Krossile. Siit võib lugeda Jaan Unduski näidendit suur Siberimaa, kes ei ole seda veel eesti draamateatrisse jõudnud vaatama minna. Ja samuti mitmeid mälestusi kohtumistest Jaan Krossiga. Maarja Unduski meenutused isast kirjutab Cornelius astsel plat tabamatusest. Irina Belobrovtsev kirjutab tema nägemust Krossi loomingust ja, ja lugemistegelikult on siin päris palju veel nii krossist kui ka natukene, mitte Krossist. Nii et soovitan ka seda ajakirja Loomingu veebruari numbrit lugeda. Ja aja ajalehes sirp oli minu meelest täna eriti huvitavad kunstilehed, et kõigepealt on siin pikk intervjuu Jaan tuumikuga ja sellele järgneb kohe pikk intervjuu Siim-Tanel Annusega ja mõlemad intervjuud on on tõesti väga huvitavad, sest mõlemad kunstnikud on väga huvitavad ja kes ei ole veel uudistest jõudnud lugeda või kuskilt Online ajakirjandusest, siis on siin olemas ka juba trükitud kujul Eesti teatriauhindade nominendid. Ja, ja saab siis nendesse samuti süveneda. Ja huvitav lugemine oli ka lõpuloos Artle ette kirjutatud Lugusamaanidest ja just sellest, kuidas kolmekümnendatel aastatel hakati siis šamaani kirjeldama kui kommunistliku reziimi peamisi vaenlasi ja kahjulikku elementi ja kuidas lõpuks see Samaanidesse kehv suhtumine üle ka soomeugrilaste poolt, et mis sellest siis on saanud ja kas soomeugrilased siis tahavad ennast lõpuks Omaanidega siduda või mitte. Et sellist lugemist lehest sirp. Meie aga läheme edasi, saate põhiteemaga, vasar jätkame kultuurisaatega, vasar. Minuga on täna stuudios režissööri Eesti kunstiakadeemia külalisprofessor Priit Tender ja ennast mesinikku ja filmilavastajana tituleerinud Mait Laas. Ja selle tänase saate teema tegelikult minu jaoks kuidagi tekkis siis, kui ma lugesin eelmisena nädala laupäevasest postimehest Maidu poolt, et ennekõike siis räägitud juttu Elbertu kaanovist. Minu jaoks oli see väga huvitav lugemine ja mõtlesin, et tõenäoliselt ma ei ole ainus, kes tegelikult Tuganovist ülearu palju ei tea, kelle jaoks see, mida Mait rääkis, Hendrik kallale võiks olla huvitav üle kuulata ja võib-olla saab raadioeetris rääkida ka natuke rohkem kui, kui leheveergudele mahub. Nii et Tuganov oleks siis see lähtealus, aga, aga Tuganovist omakorda lähtudes võiks rääkida natukene rohkemgi sellest, mis, mis toimub praegu näiteks Eesti animatsioonis, aga maailmas laiemalt sel teemal. Nii et hakkame siis ühest otsast peale ja võib-olla ikkagi mait, alustaks Tugaanovistet, et sellest sellest Postimehe loost võib küll jääda mulje, et sa oled Ennast isegi peaaegu natukene määratlenud sellise Tuganovi järgijana. Ma tänan selle naeratuse eest. Alati on tore kedagi järgida ja eriti tore on see, kui on neid, keda sa järgida nagu rohkem, et siis tekib sellest maailmast nagu laiem ülevaade. Aga helbertogaanovi ütleme 100. sünnipäeva tähistamise juures võib-olla ongi hea toonitada seda looja vaimu, et mis meis kõigis on olemas, aga võib-olla ühelise elus realiseerub rohkem kui teisel ja Elbertukanovi. Võib-olla fenomen on kas või see, et meie lapsepõlv või meie vanemate lapsepõlv suuresti kult ju sai impulss helbertugaanoviin filmidest, animafilmidest, mida siis kell pool üheksa tavapäraselt õhtuti nagu näidati. Ja kindlasti on see siis ka kujundanud meie teatud väärtus hoian, kuid, ja ja selliseid võib-olla arusaamisüldse, mida animatsioon endast kujutab. Ja mis on võib-olla filmimaailmas väga oluline silmas pidada helberte kohane puhul, et tema ikkagi tõi täiesti uue nii-öelda siis poeesia vormimaale, et animatsiooni, et enne seda Eestis animatsiooni sellisel moel ei olnud kunagi viljeletud ja kas see tema Peetrikese unenägu, mis aastal 1957 sai alguse ikkagi on loonud sellise unikaalse, võib-olla traditsiooni maailmas, mida õpitakse siis nii-öelda Hiina ülikoolides, eks ju nii-öelda siis animatsioonikoolituse raames või kuskil Ameerikas, et et ta on üks niisugune tähelepanu väärne nähtus. Selles artiklis sa ütled väga ilusti, et Tuganov oli see, kes tõi üldse eesti keelde, ma saan aru, või vähemalt siis valdkonda sellise väljendi nagu animatsioon, et ennem seda räägiti pigem paljundamisest. Et, et mis, mis siis see vahe on see rõhuasetuse vahe? Nõukogude ajal räägiti animatsioonist või tegelikult räägiti multiplikatsioonis, me kõigil ju räägime multifilmist või multifilm sai uus multifilm siis ütleme, selliseid hingestamise või vaimustumise teemad ei olnud väga kohaselt tolle aja nagu doktriinile või sellisele ideoloogiale. Ja erinevalt muust maailmas, kes tegelikult kasutas sõna animatsioon ehk millelegi elu andmine või millegi hingestamine siis nõukogude liigutus pigem pigem seda välditi ja Tugano tõesti oli omas ajas nagu teatud määral selline dissident 1900 80. Kui ta siis filmikroonikas esinedes siis selgitas muuhulgas, et ikkagi animatsioon on see, mis on nagu tema nii-öelda siis pärusmaa ja, ja ta ikkagi hingestab, mitte lihtsalt ei paljunda kaadreid. Et ei ole, et animatsioon ei ole mingi mehhaaniline protsess, vaid ikkagi midagi ülevamat, midagi sellist SUUR sugusamat Priit kuidas on praegu Eesti kunstiakadeemias, et kas rohkem räägite tehnilistest küsimustest ja, ja siis nagu sellisest paljundamisest või räägite rohkem hingestamisest? Vot, see on nüüd hea küsimus, ma vist ei olegi hingestamisest jõudnud veel midagi rääkida, et seal on nii palju muid asju, millega nagu oma pead vaevata ja osakonna juhtimine kõik, võimalik, et see võimalik, selline logistika ja, ja ka selline pedagoogiline kaoted. Et see hingestamine, jah, ei ole nüüd hea, ma lähen järgmine nädal sinna tagasi hakkan hakkan, võtan selle hingestamis asja käsile, et teeme, teeme selle selgeks. Aga jah, Ma ma võib-olla jah, selles kategoorias ei mõtle, aga tegelikult ikkagi iga inimene teeb oma autoga filme seda projekti, siis see paraku läheb sageli väga-väga isiklikuks ja selles mõttes hingestatuks, et inimene ikkagi hakkab tegelema noh, iseenda ja oma hingega läbi selle läbi selle looja projekti loomised. Et seda ta kindlasti on, jah, seda ta on võib-olla rohkem kui kui mõne mängufilmi puhul või dokfilmi puhul, sest sest animatsiooni puhul sa ikkagi noh, sa võid ka võtta mõne teise loo, aga kui sa ikkagi oma lugu hakkad tegema, ehitama, siis see on nagu oma hinge ikkagi välja preditseerimine. Aga omamoodi selline huvitav küsimus on ju tõesti see, et, et kui me hea küll, mitte kõik me, aga siis need inimesed, kes kas joonistavad vanasti joonistasid paberile, täname ma pigem arvutisse või siis seavad neid nute vastavalt sellesse asendisse, et nad hakkaksid lõpuks seal kaamera ees või lindilt vaadates liik kui maja ja jätavad mulje, et nad ongi elus ja teevadki kõike seda päriselt. See ju eeldab seda, et me oma kujutluses me ju mängime kaasa tõsiselt sellele, et nad on elus, nad on päris, neil on tunded, et me ju justkui usume, et nendel tegelastel seal on hing sees ja, ja, ja võib-olla see, milline tõstid nagu tohutu mõju sellel on meile ilmselt ilmselt ma ise ei teadvusta seda kogu aeg on, on ikkagi ei saa üle ega ümber tõstes sipsiku skandaalist, et tõesti on nagu niisugune tore Eno Raua väljamõeldud tegelane me ilmselt ka lugedes ju juba oma kujutluses paneme talle hinge sisse ja ta on omakorda juba, kellel on hing sees. Ja nüüd on tohutu skandaal, et teda on valesti valesti nagu ekraanile toodud, ma ei ole ise sipsikut näinud, seetõttu ma ei oska mitte midagi selle kohta öelda, kuidas ta on ekraanile toodud ja kas ma ise vaatajana pettuksin selles, et seal raamatust erinev lugu. Aga mingil määral mulle mulle on lihtsalt nagu just huvi pakkunud see, kuidas üks väljamõeldud tegelane võib tegelikult rahva tülli ajada, et, et millesse, millesse maagia teie meelest ikkagi nagu on selles selles animaanimatsioonis. Sa tõid selle animatsiooni olemuse väga lühidalt väga konkreetselt nagu kokku, et et lõpuks iga kunsti või, või selliseid tunnuseks on see, et ta loob sulle silmade ette mingi elava kujutluse, et hea kunst, ütleme, hea raamat, mis on tõesti hästi kirjutatud, jätab ruumi lugejale nii-öelda siis selle visualiseerimiseks või oma fantaasia arendamiseks ja see võib-olla ongi see, et nagu näha nähtamatut ja võib-olla selle filmide puhul ongi või üldse nagu ühe tõlkimise probleem ongi see, et, et kui ühes žanrist või ühes keeles tõlgitakse teise keelde, et siis võib-olla tihtilugu läheb seal tõlkes midagi nagu kaduma, mis tegelikult on just väga oluline sellel vaatajal lugejale, mis on see impulss, mis tekitab selle kujutluse, et ta saab nagu minna kõrgemale, kui on see, mida pakutakse, võib-olla filmide puhul on tihtilugu see noh, kui me räägime kas sind õigusest või, või teistest ekraniseeringutest viimasel ajal, et et kas see valminud filmi lugu jätab vaataja enda fantaasial ka ruumi või ta on nii ülimalt, et nii-öelda siis materialistlik ütleme nii, et see hingantsis materialiseerunud nii tugevalt, et vaataja peabki nagu võtma seda vastu kui väga konkreetsed ja väga selgelt ühte nägemust ja see nagu tihtilugu võib osasid inimesi, kellel on nagu suurem fantaasia või vajadus enda fantaasia nii-öelda tunnetamiseks, et võib neid ajada nagu nurka mingis mõttes, et nad on, nagu nad on nagu valiku ees, eks ju. Et et kas siis see minu fantaasiamisse ühte filmitegija fantaasiaga on kuidagi nagu siis kas halvem või nagu tõrjutud või ei, mahu nagu üldisesse sellisesse raami, mis on nagu mõnes mõttes nagu standardiseerida raam, et nüüd edaspidi lapsed kujutavad ette, et selline ongi siis sipsik. Ja selline ongi see maailm, eksju, kus ta elab, kuna teinekord hakkas raamatut lugema. Jah, ja siis, kui see sipsik sinu peas ei ole selline väga pettunud selles, sellepärast et sul ikkagi tundub, et sinu sipsik on õigem. Ta on valesti lihtsalt sinna ekraanile toodud. Tegemist on ju tegelikult iidvana sellise noh, traditsiooniga, et elustada mingisugust nuku, elustada mingit joonistust, oma väljamõeldud tegelast või ja tegelikult, kui mingis mõttes nii mõelda ka näitlejad ju tegelikult elustavad mingisuguseid persoone, karakterid, et ka nemad nagu loovad sellest, noh noh, mitte nüüd nuku, aga põhimõtteliselt tegelaskuju on ju noh, võib olla samuti teevad mingis mõttes ka poliitikud või, või noh, et, et see on nagu tegelikult laiem nähtus kui nii võtta, et mitte ainult see üks nagu kaltsunukk. See on nagu selle suure fenomeni võib-olla üks nagu Nissidest, ainult et et me ikkagi mõtleme välja väga paljusid asju, mis siis hakkavad niimoodi ise isa elama, ütleme kõik need kratid ja asjad ja mis on, mis on meie folklooris on ja kõik need ruudu nukud, et sinna, seal see ajalugu on, on sügav, sügav ja lai, et et see sipsik ei ole mingi naljaasi. Võib-olla ma tookskise natuke üldistada, kui tohib, et siis kui me mõtleme kasvõi selle metsade emagi peal, eks ju, et, et noh, et kas seal sellest sarnane temaatika tegelikult, et et ühest küljest, kui me lähme metsa, et siis kasemets metsateema juba jaotab mõnes mõttes nagu inimesed kahte leeri laias laastus, et ühed, kes näevad metsas, eks taburet ja peagi valmivad, eks ju, lauda. Aga teised, kes näevad nendes puudes haldjaid ja näevad sellist fantaasiamaailm, et põhimõtteliselt, et sipsik ja metsateema ongi nagu võib-olla head indikaatorid, mis kuidagi nagu aitavad ühiskonnal näha neid erinevaid suhtumisi, et kes on siis nagu ratsionalistlikumad, siuksed, maisemad ja teised, kes siis on võib-olla sellised kujutlusvõimelisemad ja kuidagi noh, kuidas ma ütleksin, siis näevad nagu enamat. Selles sipsiku filmi puhul nii palju, kui ma need erinevaid arvustusi ja, ja Facebookis selliseid väga erinevaid hinnanguid olen lugenud. Mulle on jäänud mulje ja see võib olla täiesti ekslik. Et võib-olla on sipsiku puhul natukene mindud seda teed. Ta on võetud tõesti selline raam või mall ja ta natuke muudetud selliseks hästi tüüpiliseks multifilmiks, et nüüd mul on juba lapsed, suuremad, ma enam väga palju ei vaata multifilme, aga vanasti ma nendega koos ikkagi vaatasin. Ja tõsiasi on see, et, et tõesti see masstoodang oli äravahetamiseni sarnane, et kogu see visuaalne noh, temaatika või noh, tüpaažid ja, ja need lahendused olid kõik nii üks-üheselt kohutavalt sarnased. Et võib-olla üks asi, mida, mida võib noh inimene, kes sipsikut on kujutanud millegi väga erilisena ette pahaks panna, ongi see, et tahan ära standardiseeritud selliseks tüüpiliseks ma ei oskagi siis öelda. Tüüpiliseks kart tunnetworgi tegelaskujuks. Ja et võib-olla siin ongi huvitav fenomen, see sipsik ju tehti ju, söö või noh, ütleme loos sipsik sündiski selleks, eks ju, et lapse fantaasiat arendada, et ta näeks selles kaltsunukus tegelastüüpi, kes tema vaimusilmas Ta elab, eks. Ja võib-olla selles uuemas filmis pigem ongi see, et kaltsu nuklik Su räägib, ta reaalselt räägib ja, ja see võtabki selle nii-öelda siis sellise noh, ta juba juba paneb sellesse teatud raamidesse, nagu sa ise äsja nagu ütlesidki, ja võib-olla ongi see, et et selline standardiseerimine ongi võib-olla selline tänapäeva ühest küljest öeldakse, publik seda vajab, sest oleme ausad, et publikut, onju tult kinos ja, ja inimene nagu vajabki, ütleme teatud kuidas me ütleme, me arvame, tähendab ta vajabki, et see on ainuke võimalus, kas meil ei ole teist sipsiku filmi kõrvale panna praegu, hetkel aga inimene armastab oma kangelasi ja selles mõttes ta ikkagi teeb mööndusi oma fantaasiamaailmas, et võtta vastu siis seda teise autori poolt tehtud sipsikut. Aga ma usun, et sellist päris paljude raamatutega, nii et inimesed, kes on lugenud raamatut, siis ekraniseering on alati nagu pettumus. Ma tean nagu vist tõesti väga väheseid näiteid, kus inimene on lugenud raamatut, läinud vaatama film ja leidma, et film on parem. Aga ma tean, enamus 90 protsenti näiteid on vist need, et ikkagi kui sa juba oled nii kaugele jõudma, et sa loed selle raamatu läbi, on ju siis film on nii palju lihtsustatum, nii palju nagu see ei ole, see selles mõttes on ekraniseering, see lugu on nagu võetud, aga aga sa kaotad jah, selle sinu endapoolse nii-öelda sünteesi sealt ära, et sa tegelikult lood ise endale selle filmi ja nüüd äkki keegi on sealt selle võimaluse ära võtnud, et see selles mõttes. Aga teisest küljest, mulle tuleb kohe meelde selline väga tore nukufilm nagu Kunksmoor ja kapten trumm ja mulle väga raamat meeldis jalaga multifilm meeldis, et ei tekkinud üldse mingit tõrget ja ma isegi ei oskaks öelda, et üks on parem kui teine. Kirjandusinimesel on muidugi alati võiksin öelda, et raamat on parem, aga, aga siiski näiteks konkreetse juhtumi puhul. Ma leian, et nad on mõlemad suurepärane täiendus teineteisele, et see need tüübid, kes seal olid, on nagu ikkagi väga-väga mõjuvad kuidagi täpsed. Jah, et et kui me räägime omaaegsest Egnari ekraniseeringutes ka, et, et siis võib-olla on ka see moment, et et võib-olla need autorid, nii et antud juhul oli siis sama põlvkonna inimesed ja neil oli seesama põlvkonna tunnetus, eks ju, ja kujutlusvõime sama sama kujutlusvõime ja võib-olla seesama keskkond, eksju, kus on nagu nagu toimisid vaja keskkond ja ruumikeskkond Tartusse keskkond, aga sipsik on võib-olla et ta on pigem ise sündinud nagu teises ajastus ja tänapäeva keel, arusaamad, väärtused, võib-olla nad lihtsalt kuidagi siis disaini, vat selle oma aja võib olla sellise aura ja sellise salapära tänapäeva keelde ja siis selle tulemusena lihtsalt paratamatult tuleb toimub selline järele andmine, et see vaimsus lihtsalt on erinevate põlvkondade vahel erinev ja vajadused on ka võib-olla erinevad, et kui, kui tänapäevased autorid ütleme, kiire Jan kausis teha või Paavo Matsin filmiraamatutest teha mõni film teeb tema enda kaasaegne, siis võib-olla seal ka ma arvan, ei ole seda erinevust või tunnetus nii suur, võib-olla kui seda tehtaks võib-olla 20 aasta pärast. Aga kui me tuleme korraks tagasi Tuganovi juurde, siis kuidas tundub, kas tema omaaegsed filmid on praegusele vaatajale juba natukene sellise võõral visuaalse keelega või on nad vastupidi väga sellised huvitavad ja, ja et, et seal ei ole nagu mingisugust niisugust, kuidas öelda tõrget või probleemi? Mina käisin vaatamas kinos neid filme ja mul oli tütar üheksateistaastane ja tema, tema sõbrad kolm tükki ja neile tohutult meeldis, mis oli mulle nagu üllatus, et noh, nad vaatavad igasugu asju on ju tänapäevased noored inimesed, aga see, et neile kuidagi sihuke vintis asi nagu sobis ja, ja need naljad seal ja seal on kuidagi jah, võib-olla see, et kui sa juba lähed sinna sisse, kinos. Ta on ju telekast mõjub nagu ikka ikka vähem on ju väiksem ekraan. Aga sa lähed sinna sisse, need naljad, kõik toimivad ja see loo jutustamine, noh, sa ikkagi püsid selle looga kaasas, et selles mõttes ta, ta on minu meelest väga hea loojutustaja Tuganovad, et et see oli haige üllatusega. Mani film ei ole ka ju nii-nii ammu näinud, et aga aga täitsa täitsa toimisid. Lisakski omalt poolt, et mul ka õnn viibida koos kuue ja 708 aastast üheksa aastaste lastega ühel seansil ja näidati ott kosmoses ja võib-olla ongi see momente, et need lapsed, noh, nemad on üles kasvanud kõik selle arvutianimatsiooni päevile kaasaegse, sellise kiire montaaži ja, ja selliste väga noh, kuidas ma ütleksin fantaasiavaeselt ja tegelaskujude peal siis nende jaoks oli see täiesti nagu uus maailm, mida nad arvasid, ongi uus ja mis on väga huvitav etu kaanovi, filmide tempo ja tegelastüübid jätsid just nimelt nendele kui vaatajatele ruumi sekkuda filmi. Näiteks kui on ott kosmosefilmis selline hetk, kus ott ei tea, millise nupule kosmoseraketis vajutada, maal pääseda. Ja saalis lapsed olid filmis nii sees, karjusid ühesõnaga publiku hulgas kooris mine paremale, mine paremale, et see nupp on seal. Et see näitab seda, et tänapäevases filmid ongi mõnes mõttes juba nagu see filmikunsti unistus on, et olla interaktiivne publik saalis hakkab kaasa elama selliselt, et ta füüsiliselt hakkab nii-öelda siis sekkuma filmin ja, ja see aeg, mis siis on jäetud filmi jutustaja pood, mis tänapäeva mõistes tundub, et see on nagu aeglane tuim, vastupidi, ta ongi lapsele selleks vajalik ruum. Ps jõuaks seda nagu läbi tunnetada ja reageerida. Et selles mõttes on Tugaami aja loosi filminud tulevik. Seda on tegelikult huvitav vaadata, üks on see lasteaia nagu vastuvõtt, kuidas nemad neid vaatavad, aga aga ka täiskasvanutel tegelikult seal on nii palju omast ajastust. Nõukogude kosmoseideoloogia on ju tuumaenergeetika aatomites, et et need on nagunii karmid teemad, ma just mõtlesin seda aatomit, kõike, vaatasin, naerad nagu seal on noh, nagu see nagu lastefilm, aga see on ikka väga tõsise nagu tuuma, tuumaplahvatuste ja asjadega nii-öelda mängitakse, et tänapäeval oleks Sist üleüldse lasteaia nii-öelda kirjandus ja filmid on ju tegelikult väga tsenseeritud onni. Aga kui see tänapäeval tahad nüüd üritada mingit lasteseriaali teha, kus noh, nagu toimuvad mingid väiksed tuumakatsetused siis ma pean selle juures, tundub, et mingisugused rahastust sellele ka Laar ja telejaamad, aga ei, ei kuulase jutu lõpuni. Aga me jõudsimegi kenasti aatomit, kui nii, et sina vait valisid täna esimeseks muusikapalaks, mida me kuulama hakkame, Justaatumiku, laulu ja, ja aatomit on ka Tuganovi looming siis visuaalsel kujul. Just nimelt ja, ja noh, nagu priid Juss ennist kõneles, et just nimelt see, et, et ka Tuganova üritus olla ajastu nii-öelda kõrg kõrgmäestikus tippudele, et ikkagi tajuda ära, mis on nagu ühiskonnas toimumas ja, ja, ja väga oluline on see, et ta üritas ka nagu see teaduse maailma muuta ka nii-öelda siis visuaalselt lastele ja ka nagu lihtsamalt öeldes siis inimestele arusaadavamaks. Ja see aatomite lugu võib-olla on üks selline tänuväärne film selles osas ka, et et seal tekki muusikat Arvo Pärt, mida siis möödunud suvel 20000 või ma ei tea, kui palju neid lapsi seal ühendkooris oli, siis laulukaare all laulsid nii et Evertogaanov on ka tänapäevase lapse nii-öelda siis hinges olemas? Aga kuulame Aatonicu laulu Mulle nii väikene ei tee, kui jõudu. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Maarja Vaino, minuga on täna stuudios režissöör ja Eesti kunstiakadeemia külalisprofessor Priit Tender ning mesinike filmilavastaja Mait Laas. Ja saate esimeses pooles rääkisime natukene Elbertu kaanovist ja tema loodud multifilmidest, nukufilmidest ja, ja ka pisut sipsikust ja jätkaks võib-olla hästi natukene veel konkreetsete konkreetsete filmidega, et kuidas teile tundub, kui palju on tänapäeva lapsed, kuidas siis öelda, ära hellitatud selle poolt, et et nagu Sinaatonicugagi seoses juttu oli, et võib-olla tänapäeval selliseid teemasid üldse julgetakse, käsitleta käsitledagi. Et meie ju kasvasime üles hoopis teistsuguste lastesaade, et ega nagu tõesti karuaabits ja see mõmmibeebikivinõid ja, ja erilise erilise mälujälje on ikkagi jätnud sellised filmid nagu klaasikillumäng ja nõiutud saar, et eriti nõiutud saart, kui ma olen näidanud väikestele lastele nad, nad ei suuda uskuda, et seda nagu lastele näidata nende meelest niivõrd hirmuäratav, et, et kuidas teile tundub, kas, kas tänapäeva lapsed on kuidas siis öelda, hellitatud, rohkem mingite teemadega. Ma usun, et on, on palju rohkem selliseid nii-öelda kuraatoreid, kelle, kelle valikust, kelle filtrist käib läbi see, mida, nagu lapsed peaks nägema, sirinad tegelikult näevad, see on tegelikult nad näevad just nimelt neid asju, mida nad ei peaks nägema. Aga, aga see tsensuur on jah, alati nagu väga tugevalt olemas, et sa ikkagi noh, lasteaiaprogrammi ei pane tänapäeval vist seda nõiutud saag või vähemalt klaasikillumängu mitte maganud, kumbagi neist vist väga ei taheta panna. Sellesse niššil näidatakse ple hilisel ajal ETV kahest. Et arvatavasti on ka siin kindlasti väga suur roll sellest noh, mis on nagu see ühiskondlik hoiak, millisena kujutame ühte last ja lapsepõlve ette, et see hange võib-olla mingis mõttes selle peegeldust, kui meie ise oleme kasvanud, siis selliste filmide peaksid meil on jäänud mulje võib-olla, et natuke liig ja me tahaks omalasse natuke midagi paremat. Ja siis seetõttu noh, ongi, et alates teletupsude st eks ju ja noh ka võib-olla Lott ja, ja ka ütleme, et noh, et selline väga positiivne maailm, eks ju noh, mõnes mõttes on nagu tasakaalust väljas sellest päris ilmast, et Me kujundame klastele sellise nagu parimat tahtes ikkagi sellise noh, maailmamudeli lootuses, et lapsed lähevad sellega pärisellu aga võivad päriselus võib-olla natuke kohkuda ja selles päris elu ees ära hirmuda. Et, et see on alati selline tasakaalu küsimus, aga ma võin küll öelda, et näiteks et nõiutud saar on tegelikult väga nõutud Filmus, nimelt. Ta võib olla selliste noh, kui tohib nii-öelda teadlikumata lapsevanemate seas, et nad hea meelega näitavad just lastele selliseid filme ja lapsed pelgaga näiteks. Rao Heidmetsa väga kummalised filmid on just nimelt laste seas nõutud, nad esitavad küsimusi ja meie kui täiskasvanute roll on siis nagu selles diskussioonis kuidagi Psy mingile rajale nagu juhtida, et, et kas see on üks osa elust. Mäletan kunagi joonisfilmis, ma tegin ühte tšuktši muinasjutul põhinevat filmi nimega ussi nuuma. See on suhteliselt sünge sünge lugu ja, ja siis sattus sinna laste ekskursioon, nad tulid just nagu Lottet vaatama Montaažis keegi pani juhuslikult selle ussimaja peal esimese klassi lapsed ja kuskilt eliitkoolist. Ja siis siis ma tulin siin hiljem äkki äkki keegi tutvustasin, näed, et see on selle ussi filmitegija ja sealt kõik hakkasid Killimad. Oo, me tahame seda, et mu isa ostab kohe DVD, kui välja tuleb, onju ja õpetajad olid tohutult nagu kohkunud on. Noh, kuidagi jah juhtus eksitused piid Lottet nägema ka ei näinud ja, ja neile meeletult meeldis, sest nagu poistele või see, et noh, et seal on midagi sellist, mida ei tohi nagu mis on vale, mis on, noh see on midagi jubedat natukene ja see jubedus on ka muidugi, mis paeluv, noh, võib olla okei, mõnel on, on probleeme sellega ka täiskasvanud inimesed saab vaadata selliseid asju, aga. Võib-olla ongi siin oluline ka see, et, et see emotsioonide, mitmekülgsuse ja võimaluste noh nagu et, et ei et, et selle pealt võib longi kasvabki kuidagi sihuke terviklikum tunne, et erinevaid filme peab lihtsalt olema ja, ja, ja, ja see noh, nii-öelda mitmekesisus, emotsioonide mitmekesisus tegelikult võib-olla aitab keegi siis ka kuidagi terviklikumalt, et maailma vaadata, et nii nagu looduses esineb Et aga kas üks põhjus, miks võib-olla need ütleme siis 70.-te 80.-te lastesaated või filmid võisid olla ka sellised natukene tänapäevaga võrreldes või ma ei teagi, kas nii võib öelda nõudlikumad on see, et nii nagu kirjanduseski mingeid autoreid, keda väga ei tahetud, suunati nagu lastekirjanik, eks, et ka mingid kunstlikud või, või sellised tegijad, kes, kes võib-olla ei tahtnud teha sellist sotsrealismi suunati ka sinna neid nii-öelda lastefilme tegema. Kindlasti noh, kui me räägime kas või joonisfilmi sünnist, eks ju Rein raamatus, kellel täitub ka nüüd peaaegu 90. aastat tema tõi ju omaaegse avangardi ju Eesti filmikunsti, kui me räägime Ando Keskkülast või räägime siin kas või Leonhard Lapin pinist, kes tegid kõik ju lastefilme, kellel puudus juurdepääs tegelikult avalikule kunstielule, kes tegid kusagil aiandi tehes oma näitusi, siis Rein Raamat oligi see mees, kes tõi avangardi animatsiooni juurde ja sama kehtis ka põhimõtteliselt nukufilmide juures, et kes samamoodi noh, nii-öelda tajusid ära, et see animatsioon on suhteliselt tsensuurivaba paradiis, et seal arvatega noh, lastefilmid ja erinevalt Sist, ütleme dokumentaalfilmidesse mängufilmides, kus võimalikult rangelt tegelikult järgiti iga stseeni ja iga sümbolid, mida kujutati siis animatsioon oli nagu abstraktsem fantaasia, külasem ja seda kõike andis seletada igal moel, et sobis ka lastele vaatamiseks. Tuleb veel meelde see tolmuimeja multifilm on ju et ka ju tegelikult tehtud lastefilmina, aga suhteliselt jube jube lugu, kus tormama kõik punane tolmuimeja veel ka, niisugune poliitiline sümbol on ju, et see neelab kogu selle maailma alla. Aga, aga eks ta siis sel ajal ikkagi oligi riiklik tellimus, et nii ja nii palju pidi need lastefilme tegema ja siis noh üritati ju kõigest nagu kõrvale viilida, kuidagi ridade vahele sisse midagi kirjutada, et et ma arvan, selles mõttes noh, me ei saa nagu tänapäeva selle plaani majanduslikku nõukogude ajaga väga hästi võrrelda. Aga siiamaani ju tegelikult me ikkagi tegutseme riigi riigi toetusele, et vastasel juhul ei oleks Eestis üldse filmi ega paljusid muid kunstivaldkondi. Aga kuidas me tänapäeval võime öelda, kas nukufilm ja animatsioon on praegu ka avangard? Kindlasti on, ma usun, et seal on ikkagi, ta on ikkagi võrdlemisi alternatiivne film, just lühi lühiformaat mõtlen täispikad, animatsioon, filmid on, on pigem pigem nagu lastefilmid neid. Selles vallas ei ole väga palju sellist avangardimaaga panna, sest sest ta nii kulukas ja sa pead tegema nii palju igasugu kaastootmised. Avangard, nihitakse nii-öelda need nurgad maha selles, selle käigus, aga aga ma usun, et Eestisse lühifilm on ikkagi suhteliselt eksperimentaalne. Noh, võrreldes Eesti mängufilmiga. Ja võib-olla ka sinna ongi see moment, et kas on nagu ajalooliselt juba animatsioonide peale pandud funktsioon või roll, et siin katsetatakse läbi teatud sündmusi või teatud hoiakuid ja meelsust, et mida siis hiljem rakendatakse, kas see mängufilmis, et kui me vaatame tänapäevaseid märulifilme, siis ongi raske tõmmata Ta piiri, et mis on siis animatsioon ja mis on siis nagu mängufilm, et et väga paljud tegelikult teosed täna sünnivadki just tänu animatsioonile ja mingil määral ongi nagu animatsioon ka ühiskonnas laiemalt ennast erinevatesse valdkondadesse sisse nii-öelda söönud, et et kasvõi teaduslikke protsessi, mis on nagu võib olla väga raske laiemale publikule üldse kirjelda, kasutatakse animatsiooni või või et kas või noh, ütleme, lennukisked, kuidas sa paned oma turvavööd kinni, et kas seda kasutatakse animatsiooni vahendusel, et animatsioon on muutunud ka laiatarbekaubaks ja selles mõttes on võib-olla jälle animatsioonil ma mõtlen siis just avangard, animatsiooni või kunstanimatsioonil teinekord isegi raske ennast defineerida, et kui tehnoloogia kui selline on tegelikult igavesele kättesaadav ja ja võrreldes siis kasvõi 70.-tega, kus tegelikult valmis film filmi tegemine oli privilegeeritud seisus tegelikult, sest sul kõik vajakaamerad ja sul oli vaja ilmutada ja see ühele kättesaadav. Nii nagu tänapäeval, nii et selles mõttes animatsioon kui žanr kunstižanre otsib ise ka pidevalt seda oma koht Ta ja rolli siis nii ühiskonnas kui ka siis kunstist laiemalt. No võib-olla jah, lihtsalt see, see kunstilisem animatsioon on ju lühi lühifilmid Eestis, et et nende peamine probleem on selles, et ega, ega nad ju väga ei levi kino kinos, kui sul on ka mingi pragamnest lühifilmist, ega, ega üldiselt on hästi keeruline inimesi saada. Et noh, ma ikkagi ka näeks, et võib-olla võiks olla ka internetis täiesti vabalevis, noh nii nagu unes Kanadas näiteks National film poolt, kes siis riiklikult rahastab nende filmide tegemist, et noh, tegelikult ju on siis õigus selle riigi kodanikel neid näha on ju. Aga noh, eks ta, eks ta nendes videolaenutuste asjades on, on meie filmid olemas, aga, aga jah, natukene see külg ikkagi veel vajaks minu arust nagu kuidagi mingit paremat lahendust, et et noh, inimene, kes tahab teadlikult tutvuda sellega tal tegelikult ei ole see nii väga lihtne, enesestmõistetav, et võiks lihtsam olla. Aga kui me räägime nüüd eesti animatsioonist, et miks, miks me ikkagi peaks, nagu vähemalt mulle tundub, et hoida seda joont, et et saaks teha seda väga pikka protsessi aeganõudvat nukufilmi, mis, mis tõesti ei lähe nendesse tüüpilistest raamidesse, vaid mis otsib mingit oma teed ja katsetada mingisuguste oma asjadega, et kuidas me seda nüüd praegu põhjendaksime, siis need erinevatele maksumaksjatele, kes, kes teoreetiliselt ikkagi selle kinni kinni peavad maksma, et miks, miks see on oluline eesti kultuurile? Noh, ka meie maksumaksjatena maksame seda hindi Noh, see on, see on nagu muidugi jah, see on, see on teatud mõttes luksus, et noh, miks me peaks kinni maksma, ma ei tea, sümfooniaorkestrit ülal pidama või, või noh, nagu ooperiteatreid, et et nad kulutavad veel rohkem raha. Aga, aga noh, ju me siis saame sellega hakkama veel siiamaani. Teine asi on see, et jah, et võib-olla seal ikkagi nagu noh, see on omaette kultuur animatsiooni eest, Eestis on tal oma oma nägu ja ja omapära, et noh, et noh, see on sama, et meil on palju ilusaid soiseid, maastik, et noh, et võib-olla oleks efektiivsem, on kõik ära kuivanud, kuivendatud Ta nagu kasvatama sojauba, aga midagi, mis ütlevad, et kivi tahaks seda teha. Ja teisest küljest on ka see, et selle säsi või selle nii-öelda animafilmi säsi on iseenesest noh, ütleme üsna omane tegelikult meie enda eestlaste kultuuripildile tase just nimelt see kujutluspilt ja fantaasiarikkuse, no ühest küljest teistest võib-olla number üks maailmas skisofreenia poole pealt, eks meil on nii lai, ütleme see kujutlusvõime, suur kujutlusvõime, aga teisest küljest, et Eesti ütleme räägime vanemas kultuuri kihistus, seal on see nii-öelda puudega kõnelemine või selline fantaasia täiesti omal kohal ja ja eesti animatsioon kui selline tegelikult on ka rahvusvahelisel ääretult oodatud ja, ja mis on, võib-olla kõige olulisem on ka see, et, et meil on neid, meil on ka nagu panus maailma kultuuripärandisse selle läbi või kultuuriüldsuses need, et meie filmid oma nišš kanda selles maailmas, et, et tal on oma, selline teatud võib-olla mõnes mõttes sürrealistlik või selline metafüüsiline tähendusväli mida kusagil mujal maailmas selliselt ei viljeleta, kuigi peab tunnistama ja tõele au andma, et tegelikult tänu Priit, et pärna nii-öelda intensiivsele tööle nii rahvusvaheliselt kui ka Eesti kunstiakadeemias on ka väga palju aasia tudengeid sellest eestlaste nii-öelda filmi ainulaadsest filmikeelest nagu vaimustunud ja on tagasi läinud ja ka seal juba tegelikult selline maailmatunnet tus leiab nagu palju poolehoidjaid ja, ja ka väga palju animafilmitegijaid on just nimelt seda nii-öelda jutumärkides siis eestlaslik Google'i filmikeelt laiemale maailmale nagu laiali jaganud. Ja ma võin vaid sind ennast korra tsiteerida veel ka sellest samast Postimehe artiklist, kus sa Tuganoviga seoses ütled, et ta hoiab üleval meie eneseteadvust ja ütleb, et me ei ole ainult allhanke teenuse tegijad vaid Ta on panustada millessegi suurde. Nii et, et võib-olla see on siis ka veel lisainfoks kõigile neile, kes muretsevad, et milleks meil ikkagi on vaja oma eesti animatsiooni kui, kui ühte kultuuri osa. Aga võib-olla lõpetuseks, kuna meie saateaeg hakkab varsti-varsti läbi saama küsiks ka seda, et et kui suur ikkagi see surve on, et teha, teha mingisuguseid selliseid asju, mis ma ei oskagi öelda, mida siis tõesti needsamad skandinaavia televisioonid kõik ära ostaksid ja et võimalikult paljudesse kohtadesse neid filme saaks müüa. Kui suur on see surve minna siis kaasa just nende võib-olla oodatud ja vaatajad, võib-olla varsti ei oskagi enam midagi muud oodata, sest neile serveeritakse seda ühte ja sama nende nii-öelda oodatud mallidega ja, ja kui, kui suurt sellist, kuidas öelda võitlemist nõuab, siis see, et saada seda animatsiooni teha sellisena, nagu me võib-olla teda näeme sellise erilise kunstivormina. Nojah, eks see sõltub sellest, et kui, kui selleks tellijaks on telejaam või ütleme noh, on maid, kus on oluline, kus on suured telejaamad Prantsusmaa, siis näiteks et seal on ta väga, väga sellist televisiooni nägu, et maad väiksemad maad, kus televisioon on, televisioonirahad on väiksed, siis nad siis neil on ka vähem sõnaõigust, ütleme nii, et see sisu on, sisu on suhteliselt vaba ikkagi noh, filmi instituut neile selliseid. Sest tsensuuri nagu peale üldiselt ei pane, et kui projekt tundub usutav ja tugev, siis, siis ta ei pea olema selline väga, lihtsalt narratiivselt arusaadav lugu. Et selles mõttes minu arust meil ei ole õigust viriseda. Ajad on paremaks läinud võrreldes nõukogude ajaga. Jah, eks ta ongi, et oleme ausad ka neli täispikka animafilmi on eksju, sündinud siin lähima kolme aasta jooksul, et noh, kuigi võib-olla ema, nende emad, kes neid sünnitasid, ekse stuudiot ise võib-olla praegu on nagu raskustes selle läbi, aga kas see on nagu samamoodi näitaja ja teisest küljest muidugi mis on võib-olla noh, et ikkagi, kui me mõtleme, et kui teletupsude ajal, eks üles kasvanud põlvkond on tänapäeva meemide ja igasuguse Emootikunide maailma nagu edasiviijad, et just nimelt, et selline globaalglobaliseerumine mõnes mõttes nii või teisiti toimub, et ütleme, kirjanduse puhul ongi see, et ju, et et keeld võib-olla takistab teatud autoreid lugemast, aga Emootikunideks on, need ei sõltu selles kohalikust lokaalses keelest. Et võib-olla selline üldine maailmasurve on tõesti, et teatud teatud hoiakutele, aga samas me oleme nii ääreala või perifeeria, et siin saavadki sündida sellised võib-olla omanäolised ja omapärased, mis omakorda annavad lootust ja sellist usku ka, et tegelikult, et siit võib tagasi peegelduda midagi väärtuslikku maailma. Üleüldiselt ühiskond ju kogu aeg muutub üha infantiilsemaks, onju, et meil on need nutitelefonid, meil on see katsumine, näpuga lükkame midagi edasi, me enam ei kirjuta. Ta nagu paberi peale ka midagi, et et selles mõttes animatsioonid, helge tulevik, et ma näen selles infantiliseeruvas nagu ühiskonnas tohutut potentsiaali, et animatsioon varsti ongi ainult animatsioon igale poole. Et kui inimesed küsivad, et miks siis näiteks ekas on animatsiooni õppe või nii, et siis minu arust see on jumalik, jumalik põhjendused. Varsti kaob kõik muu ära, ainult animatsioone. Jah, seda suurema kohustus või kuidagi selline vastutus on animatsiooni siis tegelikult ikkagi siis panna ka tõsisemaid küsimusi ja keerulisemaid pealtnäha. Küsimusi saabki ainult läbi animatsiooni varsti nii-öelda teha, et ma usun, et varsti on riigikogus ka siuksed kolmdee nukud, kes. Meie vajutame nuppu, liigutavad kahjuks meie saateaeg hakkab nüüd otsa saama tegelikult ühe küsimuse ma siiski küsin veel, et ma saan küll aru, et praegu meie lõpetaks sellises väga helge saatanliku aatomi multifilmimeeleolus, aga aga kuidas on praegu meie animaatorid järelkasvuga, et kas kõik lähevad Aasia maadesse tagasi või mõni jääb Eestisse, ka on eestlasi ka tulemas peale? EKAs on rahvusvaheline magistriõpe ja hästi palju inimesi on siis mitte Eestist ja üsna mitmed neist on siia jäänud ja üritavad hakkama saada ja mingeid filme teha ja tööots leida, et tegelikult on see olukord tõesti rahvusvaheliseks muutumas, ma arvan, noorte seas just et need pakad, kes lõpetavad, on eestlased enamasti, aga jah, magistrid on, on siin omajagu ja see kogukond kuidagi on hästi-hästi kihvt ja dünaamiline ja ja nagu vaikselt laieneb iga aastaga. Et ma arvan, et see on, see on väga selline suur. Ja hea meel on ka näha, et, et ka lapsed, et ka koolides juba ja lasteaedades ja väikestes stuudiotes, mida lapsed siis kus saavad oma filme teha, et, et seal on juba selliseid särasilmseid talente olemas, kes tõesti näevad, et animatsioon ei ole ainult mitte lustikummut, vaid et sa saad ka ise kasutades tänapäeva tehnoloogiat, et luua oma maailm hingestada, nii nagu omal ajal Elbertuganov. Ja see maailm on selline, mida siis saad jagada ka teistega. Et, et see on selles mõttes, ma arvan, väga positiivne suundumus, vaatamata kõigele, et on olemas selliseid hapramaid hetki ja võib-olla praegu on selline habras hetk, aga see on võimalus millekski selliseks jõuliseks täis veriseks. No igal juhul loodame, et see maagiline, see maagia sealt kõik need ära ei kao, et see maagiline kujutlusvõime maailm jääb igal juhul alles ja, ja toob siis kõiki neid erinevaid elu nägemise viise meile meile juurde. Aga ma tänan täna stuudiosse tulemast režissööri, Eesti kunstiakadeemia külalisprofessorid Priit enderit ning mesinikku ja filmilavastajat Mait Laasi. Meie saadet jääb lõpetama sinu valitud lugu, et miks just elu. Ja kuna mu viimane film, Orpheus joonisfilm selle heliloojaks oli Kadri Voorand, siis ta tegi oma filmimuusikadebüüdi selle filmiga, nii et siis ma mõtlesin, et ta võiks esitada ühe oma ühema minu lemmiklugudest nii-öelda tema tema repertuaarist. Ma arvan, et see on üks mu lemmiklugusid. Kuulame siis Kadri Voorandi lugu armu, purjus mina olen Maarja Vaino kuulmiseni. Vikerraadio.