Te kuulate vähem olijaid. Vähem olijad on tudengiväljaande neljas dimensioon, saade, mis toob kuulajani lugusid noorte elust ja tegemistest. Seda kõike värskelt rikkumata. Otse. Olge vähem. Tere õhtust, hea vikerraadio kuulaja, siin Tartu ja eetris on vähem olijad ning seekordses saates räägime noortest muusikutest. Tere ka minu poolt, mina käisin sellise konkursi nagu noortebänd finaalis ja tegin seal ka võitjaga intervjuu, mida te üsna pea kuulda saate. Seejärel kuulame intervjuud noore viiuldaja, kel nimeks Karl Jõgi ja tema õpib siis praegu Heino Elleri nimelises muusikakoolis. Ma ütleksin ka tere ja viimasena kuulame intervjuud uue laine hiphopi ja räpiartisti Monnaga. Mina olen saatejuht Hindrek Ojamets, mina olen saatejuht Romet. Ja mina olen saatejuht Lisette Reineberg. Ning me soovime teile head kuulamist kuulata vähem olijaid. Olge vähem. Ja kuulsite just ansamblit Blorn õut, kes oli üks noortebändi finaliste ja nagu ma juba enne mainisin, siis mina käisingi noortebändi finaalis, mis toimus siis vabal laval ja sel aastal oli noortebänd üheksateistkümnendat korda ja nagu nimigi ütleb, siis sinna saavad kandideerida ainult bändid kelle liikmed on siis noored inimesed ja noortebänd, siis seab kindlaks, et noor peab olema kuni 26 aastane ja muuseas peab esinemisel kasutama ainult omaloomingut. Kuidas sinna Nurta kandilase kandideerimine käib? Noortebändile saab kandideerida kõigepealt demovooru. Sel aastal kandideeris 24 bändi. Edasi sai neist 12, kes. Ütlesid omavahel, poolfinaalides Tallinnas ja Tartus ja poolfinaalidest sai kokku viis artisti edasi. Kes vabal laval siis omavahel võistlesid. Tead, ma käisin esimest korda finaalis, ma olen käinud kaks aastat tagasi vist poolfinaalis. Aga finaalis ei ole käinud ja mina jäin väga rahule. Ma tegelikult ei arvanud, et ma nii väga rahule jään, aga mulle väga meeldis. Kes sel aastal siis seal noortebändi finaalis esinesid? Seal oli viis artisti, nagu ma mainisin, olid Skyw Kelly Vask sinkt Fays polloosiva ja Vornõut, keda te just kuulsitega Aga mis sul üldse meeldis selle finaali juures? Mulle meeldis see, et see oli nii sujuvalt korraldatud et tihtipeale finaalides või erinevate suurte üritustega kipub olema see, et asjad venivad. Aga seal oli kuidagi nii korraldatud, et seal ei olnud sellist pausi, et sa ei saanudki aru, et kolm tundi justkui möödus seal kohapeal. Et kui üks artist lõppes, siis vist tehti kohe temaga intervjuu pärast seda, kui teine artist siis ennast valmis pandi, lava peal tehti žürii. Intervjuu. Ja ja nii edasi sellist pausi nii-öelda ei tekkinud. Aga kuidas need noortebändid ja noored artistid omavahel finaalis žanriliselt või stiili poolest erinesid? Ka see üllatas mind, et noortebändis oli päris palju erinevaid artiste. Et ma arvasin millegipärast, et seal on ainult indie artistid, aga tegelikult nii päris ei olnud. Seal oli nii ropp kee, oligi lindid oli sellist rahulikumat muusikat, et üsna palju ikkagi erinesid ja kes su lemmikkari noortebändil. Mulle meeldis väga võitja, keda ma siin praegu välja ei ütle, see tuleb kohe varsti välja. Kes veel ei tea? Kes noortebändi võitis, aga mulle meeldis ka tsink Chazz kaks noormeest, siis tegid bändi ja seal oli ka väga lahe. Aga kui sa seal neid finaliste kuulasid, siis kuidas mulje jäi, kas Eesti. Muusika tulevik on helge. Ma ütleks küll ja et minu arust kõik bändid olid väga professionaalsed, ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et, et nad ei saa. Hakkama sellega selle esinemisega, et tegelikult see oli tegelikult oli päris väike saal, aga seal oli üsna palju inimesi, et nad said hästi. Ka sellega ja nüüd kohe-kohe saamegi teada, kes siis noortebändi võitis ja noortebändi selle aasta võitja kuulutad välja duo ruut ja nemad hoidsid siis noortebändi eelmisel aastal, nii et kohe saame teada, kes siis võitis noortebändi sellel aastal. Meil on olnud väga-väga tuus, noortebändi võiduaasta ja me loodame, et sellel, kellele ma nüüd kohe selle vidina siin budu segame et tal tuleb vähemalt sama lahe aasta Ja pikemalt vist venitame veel edeneda. Noortebänd 2019 võitja on. Mikrofoni juures on noortebänd 2019 võitja Kelly Vask. Mida sa võid sulle tähendab? Ma veel päris täpselt ei teagi, mida see tähendab. Kui ma noortebändile osalema tulin, siis minu kõige suurem eesmärk oli jõuda finaali ja kui läheb õnneks, siis äkki skoorida mõni festivalikutse, mille ma ka sain. Ja, ja sellega nagu minu plaanid piirdusid, et nüüd see, see, et ma nüüd täitsa ära võitsin, see on minu jaoks natukene niisugune üllatus välja, tahab natuke seedimist. Kuidas muusikani jõudsid? Ma arvan, et see on, see on nagu kogu aeg natuke olnud minuga, et kui sul peres mängitakse palju pilli ja lauldakse, siis ei pääse sellest lihtsalt. Ma arvan, millise Sandri alla sa iseennast paneksid? Ma arvan, et kõige lihtsam oleks mõelda ambient, et sinna sinna nagu need kõik erinevad žanrid segunevad kokku. Aga mis sa arvad, et mulle tundub, et tänapäeval muusikud ei taha ennast aga mingi konkreetse žanri suuna alla panna, et miks see nii on? Mina ei taha. Ja talle tegelikult sellepärast me ei tee seda, mida sa sellepärast teha, et et kõik numbrid on nagu omavahel hästi nagu segunenud, et ma ei saa öelda enam või ma ei saa öelda armsas, sest et mitte keegi veel kindlasti tead, see aga väga vähe on nagu konkreetselt seda, et ka täna praegu, kui me võtame, keerame Sky Plussi mehikesi lahti, siis seal on väga tugevate hiphop mõjutustega muusikat. Et nagu et kust see piir jookseb või mitu-mitu, erinevat sõna, ma pean ütlema selle jaoks, et see oleks nagu see päris ronige. Kas inglise keeles laulmine on sinu jaoks strateegiline võtta, et jõuda maailma lavalaudadel? Ei olnud tegelikult, sellele on hästi lihtne põhjus. Mul on bänd Kellis pasun, kus kus ma laulan ja, ja kirjutan eesti keeles. Ja kuidagi tekkis sahtlisse hunnik inglisekeelseid lugusid ka, siis mõtlesin, et neil võiks ka ju olla mingi väljund ja nüüd mul ongi, on eestikeelsed laulud, on inglisekeelsed laulud, need on eraldi sellist maailma palun, aga plaani mul ka esialgu küll ei olnud. Praegu on päris lihtne muusikat üles panna, üldse muusikat teha, et mis sa arvad, kas see teeb konkurentsi raskemaks või kergemaks? Konkurents on alati teretulnud minu meelest, mis, mis, mis ta nagu teeb keerulisemaks, seal on need noh, kuna kuna kogu see muusika tarbimine kolinikenemis liimimise ära, et siis on nagu kergem ära kaduda jällegi ja ja ja nagu raske on inimesi meelitada ostma plaati kontserdile tulema, et noh, et kui ma olen sealsamas Spotifys üleval, et mille jaoks on ju, et see on seal on natukene keeruline. Ja lõpetuseks siis, et mis on noortebändi võidu võti Hästi sihuke. Ma arvan, võib-olla hästi, sihuke leierdatud vastus, aga tuleb iseendaks jääda lihtsalt ja truuks sellele, mida sa teed ja milline sa oled ja, ja ma arvan, see. See mõjub. Ja teadmiseks siis raadiokuulajale noortebändi finaal toimus 14. novembril Vaba laval. Ja nüüd saategi kuulata Kelly vase demo ehk toorest versiooni loost could kuulen. Kelly ise ütles intervjuus, et tema muusikastiil võiks olla ambient ja mina ja ilmselt ka paljud raadiokuulajad ei pruugi teada, mida see ambient siis täpselt tähendab. Eesti keeles on seda tõlgitud näiteks kui olu heli aga kohe kuuletegi, mida see endast kujutab? Ja nii laulis siis noortebändi selle aasta võitja Kelly Vask. Ja muideks ka meie kolm saatejuhti siin stuudios ei ole üldsegi mitte muusika võõrad. Et me oleme ka omajagu muusikaga kokku puutunud või mis? Jah, mina käisin algklassides kuskil kolm aastat muusikakoolis klaverit, Ta õppimas, aga siis ma jätsin klaveri maha, ma mõtlesin, et ma ei viitsi muusikakoolis käia. Miks sa siis klaveri niimoodi maha jätsid? Ma ei tea, ma mõtlesin, et see on igav. Mu ema sundis mind seal käima. Siis ma hakkasin, võtsin paar Ast erakoolides kitarri, aga see ka ei olnud kõige huvitavam. Aga lõpuks gümnaasiumis uuesti avastasin muusika ja hakkasin paar aastat õppisin muusikakoolis, passin, ma saan aru, et teie olete ka käinud muusikakoolis. Tõepoolest, et mina olen ka muusikakoolilaps, võib niimoodi öelda, et käisin muusikakoolis ja õppisin seal siis algul küll ühe aasta klaverit. Ja siis ülejäänud aja klarnetit, nii et ja jõudsin ka sinnamaani, et lõpetasin ka muusikakooli ära, nii et muusikaline algharidus. Võib-olla võib öelda, et mul on olemas. Ja ega minagi ole muusikale võõras, et nii nagu Indrek olen ka mina käinud muusikakoolis seitse aastat, õppisin seal viiulit ja sain ka lõputunnistuse. Lisaks olen eluaeg laulnud koorides, laulnud soolot, praegu on ka kooris esimene lavaesinemine oli vist lausa kolmeaastaselt. Oi, sa oled päris kõva laulja, Romet saaled ka kooris laulnud või ei ole? Käisin algklassides käisin kooris vahepeal laulmas, aga siis ma jätsin sellega maha siis gümnaasiumis mu klassijuhataja oli muusikaõpetaja ja siis ta kutsus mind ka kooris, ma käisin seal veidi, aga ma tundsin, et teised on minust palju rohkem mees. Ma hakkasin just samal ajal ka baskid kitarri õppima muusikakoolist, need paljud päevad kattusid nendel mõlemal huvi asjale, siis ma jätsin uuesti koori maha ja jätkasime passi õpingutega. Aga kui sa basskitarri õppisid, et kas siis kusagil esineda said ka nende õpitud oskustega? Jah, olid muusikakooli esinemised ja kuna ma käisin gümnaasiumis Pärnu sütevaka humanitaargümnaasiumis, siis seal oli väga palju siukseid muusikaüritusi näiteks mõni niisugune asi nagu sokk, eks sütevaka oma klassibändikonkurss, kus iga klass pani enda bändi kui võistlusmaa vahel ja, ja niisugune muusikat väga palju seal. Aga kas teiega vahepeal tundsite, et et see muusikakoolis või koorides või laulustuudiotes, kus iganes käimine on justkui kohustus, et see ei ole nii-öelda oma lõbuks. Noh, see vist on, ma arvan, et kõikidel muusikakoolides pinud lastel niimoodi, et mingi moment enam ei viitsi ja tunnevad, et see on kohustus, kuigi minul oli võib-olla, et see asi, et kuna ma läksin muusikakooli tavapärasest natukene hiljem ja siis mul võib olla mõistustel äkki natukene rohkem või midagi. Et noh, minuga oli see, et ma läksin viiendas klassis muusikakooli esimesse klassi ja ma lõpetasin siis üheteistkümnendas klassis muusikakooli ära. Nii et siis saingi siis ma juba noh, ma sain aru, miks ma seda piin, aga mul oli küll vahepeal niimoodi, et okei, ma enam ei taha ja ei viitsi. Et see võtab ikkagi väga palju aega ära, et seal õhtusel ajal ja siis jõuad õhtul mingi kella kaheksast koju või veelgi hiljem, et see oli päris väsitav tegelikult. Jah, mul oli umbes sama, et algklassides mu ema sundis ja siis ma ei käinud seal üldse enda lõbu pärast, aga kui ma teist korda gümnaasiumis läksin, siis ma juba alus, ma alustasin üheteistkümnendas klassis muusikakooli esimest klassi. Et siis siis ma juba võtsin natuke tõsisemalt asja. Ja mul oli ka samamoodi, et mul ema ikka ütles, et peab ikka ära lõpetama, kuigi ma iga aasta rääkisin talle, et ma ei taha enam käia, ma ei taha enam käia. Ja mul lõpuks oligi nii, et kuigi ma olen väga tänulik, et ma seal käisin, mul on väga hea meel, et ma lõpetasin selle lõpuks, mul juhtus nii, et mul kuidagi nagu öeldakse, viskas kopa ette see muusikakoolis käimine ja ma pärast seda ei mänginud viiulit umbes paar aastat. Siis mängisin korraks harjutasin ja nüüd umbes kuu aega tagasi võtsin jälle viiuli kätte. Ja viiuliteemal siis kajat kame, mina tegin intervjuu Karl jõgiga, kes õpib siis Jaan Poska Gümnaasiumi kaheteistkümnendas klassis ja ühtlasi õpita siis viiulit, Heino Elleri nimelises muusikakoolis. Ja mina tegin temaga intervjuu ja kuulame, mis tal öelda on. Kaua sa viiulit mänginud oled? Ma hakkasin õppima, kui ma olin viieaastane, tegelikult proovisin küll ka, kui ma olin veel nelja aastane, aga siis oli selline tore lugu, et viiulimängu alguses on kindlasti hästi aeganõudev ja raske on saada neid asendeid paika ja ta ei ole lihtne, alguses kindlasti aitäh ja siis alguses ei anta poognat sulle kätte, vaid sa mängid. Pitsikaatas ehk siis sõrmitseb keeli. Aga nad räägivad mulle või noh, on rääkinud hiljem, et mul see asi ei meeldinud nii ja ma väga tahtsin poognaga mängida. Aga siis mu õpetaja ei olnud nõus veel mulle poognat andma mingis tunnis, mille peale ma solvusin ja umbes viskasin pikali, et ma ei ole nõus niimoodi mängima ja mille peale siis õpetaja reaktsioon olijat, et las poiss kasvab aastakese veel ja siis ma läksin aasta hiljem tagasi. Kuidas sa üldse viiuline jõudsid, et miks kõikidest kõikvõimalikest muusikainstrumentidest valisid sa välja just riiuli? Ma ei oska öelda, palju mul seda enda valikut, et olin nii varajases eas, ei noh just selles mõttes, et ega ma loomulikult nelja viie aastasena ei teadnud, mis see tähendab ja mis see endaga kaasa toob. Et see oli selline nagu juhuslik põhimõtteliselt, et sa just viiulit hakkasid. Mingis mõttes küll ma käisin laulmas kuskil muusikaringis ja siis ma tean, et mu esimene viiuliõpetaja tuli sinna ja uuris, et kas on soovijaid, kes tahaks mängida ja ju ma siis kuidagi olin kohe valmis seda tegema ja väga tahtsin, kuigi ma ei tea, kas ma olin viiulit päriselus enne näinudki, üldse kussa viiuliõpinguid alustasid, see oli Kuressaare muusikakoolis, olen siis pärit Saaremaalt. Esimene viiuliõpetaja oli mul laines, et tema juures maalin ohohhoo viie aastasest kuni 16 aastaseni siis üle 10 aasta isegi. Ja peale seda ma tulin, tort tusse. Miks sa otsustasid just Tartusse tulla, Tallinnas on otsa kool, näiteks ka võimalus, kus saab viiulit õppida ja Tallinnas on otsa kooli muusikakeskkool, aga tort kuidagi linnana tundus mulle rohkem sobivamana ja ka mul oli siin viiuliõpetaja, kelle juurde ma tahtsin tulla Kristeli rabelda ja siis sai valik tehtud. Kuigi näiteks koju sõitmised on tülikad selles mõttes, et bussiga kuus tundi, et kui nädalavahetuseks Kassai koju sõita, siis võtab mingi 12 tundi kokku ära. Aga ma lähen kindlasti rahul selle valikuga, ainult ma tulin Tartusse, mitte ma ei läinud Tallinna. Hästi paljudel nendel noortel, kes muusikakoolis õpivad, on ikkagi see probleem, et nad jätavad muusikakooli pooleli. Et kas sinul on ka neid mõtteid olnud, et ma rohkem ei taha viiulit mängida, et ma nüüd jätan selle asja pooleli ja viskan viiuli nurka? Jaa, absoluutselt kindlasti on olnud, et mingi periood, ma arvan, peaaegu kõigil Ans et tüdimus on väga lihtne tulema, sest neid tulemusi ja seda, mis viiul selle tagasi annab, seda on vahepeal väga raske, nagu näha, et see on selline pikaajalisem protsess ja ei noh, siiamaani on ka selliseid tagasilööke tegelikult. Aga nüüd on ikkagi kindlam ja oskan rohkem aru saada, mis see tähendab. Tagasilöök on kindlasti jah sellise keerulise instrumendi õppimisel, aga kindlasti on ka saavutusi, millised on olnud siiani sinu viiuli mängimise karjääri jooksul suurimad. Saavutused mul on konkurssidel näiteks Souzzynski nimeline konkurss Venemaal, kus ma olen käinud isegi mitu korda sealt on tundnud ka mitmeid kohti, kolmandat ja teist preemiat ja niimoodi ja näiteks ka just oli Eesti noorte keelpillimängijate konkurss, kus ma saavutasin lumi, aga ma ise ei pea neid konkursi tulemusi nagu kuigi oluliseks, et minu jaoks suuremad saavutused on võib-olla näiteks üks kontsert, mille ma selle aasta jaanuaris siis korraldasin. Mis oli ka osa minu uurimistööst, kus me mängisime eesti heliloojaid Tubinatoya ja Ellerit. Et ma arvan seda kontserti ma peangi enda kõige suuremaks saavutuseks siiamaani, kuidas. Sellise idee peale, et ma nüüd korraldan kontserdi, see ei tundu olevat just kõige lihtsam. Ja seal, ma arvan, rolli mängis Eesti muusikaajaloo õppimine on näiteks, see oli siis kolmandal kursusel Elleris. Ma kuidagi sattusin ka vaimustusse ja ma nägin, kui palju on sellist testi muusikat, mida väga vähe tuntakse ja millest ei ole üldse salvestusi, mida kontserditel vähe kuuleb, ja siis võib-olla on ka mingist missioonitundest tuli see soov, aga üldiselt ka mulle meeldib kammermuusikat mängida ja selle kontserdi jaoks panin siis kokku ka ühe keelpilliorkestri, sellise väikse siis, mis oli midagi täiesti uut minu jaoks ja nii paljude inimestega koos nagu proovide tegemine ja nende läbiviimine ja kõik see korralduslik pool, just et see oli väga õpetlik ja kas kontsert õnnestus ja kuulajaid oli palju ja, ja jäin rahule kontserdiga kindlasti, palju sa harjud, tahad päevas nädalas, et suudaksid ennast ikka vormis hoida? Hetkel on harja ütlemisest kujunenud võib-olla isegi selline mingis mõttes luksus või et, et see aeg, millal on võimalik harjutada, seda, see on üsna piiratud, sest kuna ma käingi kahes koolis ja igast tegemisi on ka, et siis ma mulle meeldib mõelda, et ma püüan võimalikult vähese ajaga teha hästi palju. Sa võid harjutada viis tundi niimoodi, et sa ei ole nagu ise täielikult kohal. Ja sul ei ole selgeid eesmärke ja sa lihtsalt kuidagi mängid pilli, millest võib siis palju vähem kokkuvõttes kasu olla, kui sa kasvõi pool tundi teed hästi nagu intensiivset tööd. Pidasin seda silmas, et harjunud naine peab olema ka siis mõtestatud, et seda saaks efektiivselt teha, saan ma aru. Ja kõige raskem ongi selle rütmi leidmine vahepeal, et, et suudaks olla täielikult kohal ja et jaksaks teha. Kui pingelised Su viiuliõpingud on kas sa tunned, et on selline väga suur pinge ja tamp peal või on selline pigem rahulikum kulgemine? Ma tunnen, et ma saan ise hästi palju kujundada seda, kui palju ma ette võtan. Selles mõttes koolinõuded, kui võtta, mis ma pean ära tegema, siis see ei ole kui pingerikas, minu jaoks aga lihtsalt laadki see, mis eesmärke ma endale sean ja mida ma saavutada tahan või mis teoseid mängida ja kõik selline. Aga millest unistab, kelleks sa ühel päeval saada tahad? On väga hea küsimus. Ma ei taha ennast niimoodi väga kindlalt mõelda, et ma pean saama professionaalseks viiuldajaks ja sellega elama hakkama, see on asi, mida mulle meeldib teha kindlasti. Ja ma tahan sellega edasi minna, kel ma tahan näha, kui kaugele ma olen võimeline sellega välja jõudma. Aga ja see ei ole nagu hambad ristis, et manid pean saama kuskile heale töökohale sellega ja niimoodi mulle meeldib, saad õppida, mulle meeldib mängida. Ja ma ei tahagi mingeid suuri unistusi, nagu sellega seada endale, et pigem kulgen ja vaatan, kuhu ma välja jõuan. Ja nüüd läheme muusika pausile ning saame kuulata lausa eesti muusikat. Nimelt siis noor viiuldaja Karl Jõgi, kellega äsja rääkisin, tema mängib Tubina balletist kratt, Kuke tantsu. Ja oleme nüüd tagasi stuudios Indrek, mis on sinu kõige meeldejäävam esinemine? Ma ei oskagi öelda. Ma tõesti ei tea, mul on neid esinemisi palju olnud, aga ma nüüd, et selgelt sellist küll ei oska välja tuua, mis on eriti meelde võib-olla hästi klarnetit mängisid. No oma mäng, no me oleme endal muusikakooli esinemistel ikkagi mänginud päris hästi ja enda üheksanda klassi lõpetamisel ma mängisin ka klarnetit siis seal minu arust oli mul ka täitsa hästi välja, kuigi Üht esinemist ma miskipärast mäletan väga hästi, see oli laulmisega seotud. Kui ma olin maakondlikul lauluvõistlusel. Ja siis. Ma läksin, noh, põhimõtteliselt astusin lavale ja mul ei olnud õrna aimugi, kuidas see laul hakkab, mis sõnadega püüdsin terve eelmise laulu meelde tuletada, et oota, mis sõnadega see laulnud hakkas, vaata, kuidas see käis ja mul ei olnud meelas, ma läksin hästi närvi selle peale. Aga klaver hakkas mängima ja laul tuli päris hästi välja. Aga kuidas teil on esinemisnärviga olnud või? Minul on alati see, et, et ma hiljem ma ei tea, kas mul on ühtegi sellist esinemist, millega ma olen rahul olnud. Võib-olla ma olen lihtsalt nii enesekriitiline, aga, aga ma olen alati midagi kirunud enda kallal või ja see esinemisnärv on ka alati olemas olnud, et kui ma kooriga esinenud, siis mitte nii väga üksikuna, küll ikka sellega tuleb tegeleda alati. Aga Romet, kas sina oled ka enne esinemist väga närvis olnud? Mul kõik tavaliselt oleneb esinemisest, et kui meil sütevaka said need erinevad bändi konkursid, siis tavaliselt see oli pooleldi lihtsalt naljategemine ja siis seal see nii hull ei olnud, et sai lihtsalt ühiselt minna lavale ja asi ette mängitud, aga kui muusikakoolis olid sellised päris nende Nende neetud muusikakooli lugude esitamine, kus sul on see kindel noot ees ja see kõik peab kõik peab kindlasti tempos ja rütmis ja kõik peab olema perfektne, sul istuvad need muusikakooli õpetajad ja direktorid seal vahepeal publikusse, vaatavad sind siis see oli vahepeal. Pingeline, ja kui mina muusikakoolis käisin, siis oli ka sellised arvestused, olid siis kus direktor ja õpetajad olid seal ja siis tõsise näoga vaatasid, kuidas mina klarnetit mängin, et see oli ka tegelikult päris närvesööv. Kuigi noh, publik oli ju tegelikult noh, sisuliselt olematu, et seal mingi neli inimest, umbes, et võrreldes mingisuguste teiste muusikakooli esinemistega, kus oli palju rohkem inimesi kohal Ja võib-olla isegi kui on vähem inimesi, siis on veel pingesöövam see esinemine minu arust. Et kui on palju inimesi, siis sa ei saa ilmselt arugi, et kes seal saalis täpselt on. Minul on vähemalt niimoodi Ja mul on samamoodi üks mu kõige pingelisemaid esinemisi oli Pärnu-Jaagupis mingi viiele maakooli õpilasele kes lihtsalt istusid seal Laulaspublikus ja ja mul tuli millegipärast tohutu lihtsalt lavahirm peale. Rääkides pingelistes tõsine, mis te siis, ma kuulsin, et Lisete, sul oli päris suur publik, üks kordunud. Ma ei tea, kas sa mõtled seda, mida mina mõtlen, aga mulle väiksena meeldis väga kodus esineda, nii et minu vanemad, minu kaks õde vahega naabreed, vahel vanaema kõik pidid taluma, võib-olla nad ei pidanud taluma, võib-olla neile täitsa meeldis minu imelisi kontserte vahepeal ma küsisin nende eest ka raha, Est oli kaks krooni isegi ja vahepeal need kontserdid küündisid isegi kahe tunnini. Ma mäletan, et ma kirjutasin oma peas improviseerin muusikali mis kestis umbes kaks tundi. Ma isegi täitsa mäletan, see rääkis õhupallist ja selle kaotamist. Et väga sügavamõtteline Jah, ja sa suutsid siis, kas publik püsis ikkagi nagu oma kohtadel, et viitsisid kahetunnist muusikali vaadata? Tead, ma olin selline lapsed, kui keegi oleks magama jäänud, keegi oleks ära läinud, siis ma oleks väga solvunud ja sinna tagasi kavandanud. Nii et kord kontserdil oli majas, ma saan aru, Indrek, kuidas sa saaksid minna publikust ära, kui see on kahe tunniline muusikal, kadunud õhupallis? Muidugi, see on. Väga köitev, ma arvan. Kas teie olite ka selliseid, nagu mina tegid kodus kontserte? Ei, mul natukene noh, oli küll, et selliseid mingeid kontserte või selliseid teatri väikeseid tükke on, on väiksem ikkagi tehtud küll ja küll põhiliselt on ikkagi sellist teatritükke tehtud, mingi sõpradega olen teinud ja niimoodi, aga selliseid kontserte on vähem olnud. Minu naabrid arvasid, et ma saan kindlasti mingiks korraldajaks väiksena. Ilmselt nende kontserdite päästis. Aitab nüüd teie amatööride juttudest, lähme nüüd päris professionaalide juurde, mina tegin intervjuu, sihukse hiphopi, trapi artistiga nagu Mannaga, kes nüüd kohe saab ise täpsemalt rääkida, mida see kõik tähendab. Ta on teinud koostööd juba suuremat artistidega nagu reketiga näiteks. Ja tal on kevadel tulemas varsti välja ka uus album ja las manna räägib pikemalt ja nüüd ühineb minuga stuudios, täpsemalt telefoni teel manna tere manna kuulajatele, kes võib-olla pole sinu loominguga kursis, kuidas muusika kirjeldaksid. Kõige lihtsam on öeldakse, et uue laine hiphop ja Trat Mis tähendab son trapp? Täpsem see on muusikastiil, sa saad, seda on väga raske kirjeldada, tuleb lihtsalt kuulama, ees on spetsiifilise kõlaga, aga seega saab ka varieeruda väga erinevalt kaua tegutsenud olnud. No 2019. Jaanuarist. Ja selle lühikese ajaga teinud tuntud Eesti muusikutega koostööd nagu reketiga ja ostnud internetist välja EP nimega album. Kas need saavutused on tulnud sinuni kergelt või oled pidanud palju vaeva nägema? Ega ilma vaevata ei tule ikka midagi selles suhtes, et ma ütleks, et isegi pigem natuke kergemalt kui mõnel, võib-olla, et see on lihtsalt kõikjal maalist olnud õigel ajal õiges kohas. Aga kuidas sinu muusikakarjäär üldse alguse sai? No ma nagu isa on kirjutanud lugusid juba sellest ajast, kui ma olin äkki 11 12 ja siis ma lihtsalt iseenda jaoks kirjutasin sahtlisse inglisekeelsed tuvust, lihtsalt mängisin klaverit. Täiesti pointless, aga, ja siis ma läheksin vahvi ja siis sealt ma sain hästi palju julgust juurde ja siis pesin läbi oma venna salvestamist ja miksimist natuke mingil moel, ehk siis lugude lugude kokkupanemist sa jah on sugude kokkupanemine, lihtsalt õppisin seda ja siis lasin loo välja ja sealt lihtsalt edasi-tagasi. Kas võiksid rääkida, millest üks 11 aastase manna kurb lugu rääkis? Kusjuures esimene lugu, mis ma kirjutasin, see oli ühest tüdrukust, kelle nimi oli mari või noh, siis inglispäraselt ja rääkis sellest, kuidas ta isa mõrvastava ära ma siiamaani natuke esitleda enda mõttekäiku selles vanuses, aga põhiliselt oligi lihtsalt see, et ma olen nii kurb, mitte keegi ei saa minust aru, sest et ma olen ju 12 kõik nagu väiksemast aru. See oli nagu põhimõtteliselt kokkuvõttes lihtsalt kõik kolm aastat, mis sahtlisse, kirjutasime. Väga sügavamõtteline, aga kuidas üldse sinu loominguprotsess välja näeb, kuidas valmib üks mannalugu? No ma kuulan, kuulan instrumentaalina kõigepealt mille, mis, mis mul on huvi pakkunud ja siis sõnad tulevad suht iseenesest, sest et ma jah, sest nagu see iga instrumentaal seal on võib-olla mingi aspekteniš lihtsalt, mis ütleb mulle midagi. Ja siis sellest tulebki näiteks kas pähe üks sõna või siis tulebki lihtsalt mingi riim pähe ja siis las ehitan edasi, kuni ongi lugu valmis. Aga kas sa muidu ise teed endale seda tausta sämpelid? Ei tee aga kindlasti tuleval albumile ma provotseerin isa ühe loo, võib-olla kaks vaatab. Aga sinu looming on üldiselt eesti keeles või noh, ongi vist ainult eesti keeles või ma eksin hetkel? Mul on üks kaks lugu, vest, mis on inglise keeles, aga enamus on ikka jänese. Aga eestikeelne muusika on sinu jaoks olulisel kohal, siis. No kindlasti on see suhteliselt, ma ikkagi nagu tahaks mäletada küll, kus ma tulin ja mis keelt ma tegelikult olen, mis ma olen terve oma elu rääkinud. Et sellepärast noh, elame, miks ma üldse teen oma muusikat eesti keeles, on see, et siukest nagu sellist stiili muusikat ei ole hetkel või noh, nüüd on aga siis, kui ma hakkasin seda tegema, siis üks teelusikatäis järjest põhimõtteliselt absoluutselt ei olnud ja ma tahtsingi lihtsalt midagi värskega esile tulla ja sellega siis nagu tähelepanu brid rohkem. Ja kui kergelt sul muidu laulude sõnad tulevad, kas vajab pikka tööd või see tuleb kergesti? Väga kergelt tulevad selles suhtes, ma arvan, et kõige pikem aeg, kus ma olen laulukirjutamisele kulutanud Aga mis on sinu unistus muusikamaailmas, mida ta saavutada sooviksid? Midagi spetsiifilist nagu otseselt ei ole, aga lihtsalt tahaks noh, esiteks olla muidugi rahvusvaheline, mille tuntuim, et Eestis või siis naaberriikides, et ongi, et kui keegi ütleb nii panna, et siis nad nagu teatakse ikkagi ülemaailmselt, see on kindlasti üks aspekt ja sellist, et inimesed üldse suhestuksid minu muusikaga, et ma saaks nagu mingit elamusse mingeid tundeid läbi muusika inimestele edasi anda, et ma arvan, et see ongi minu kõige suurem eesvärk. Et inimestel oleks hea olla ja nad tunnevad, et nad on turvaliselt ja et nad ei ole üksinda. Et see on minu eesmärk muusikas. Aga kas sa plaanid seda ülemaailmset kuulsust saada läbi eestikeelse muusika või see tähendab seda, et sa peaksid inglise keele peale liikuma? No kindlasti on eestikeelse muusikaga ausalt öeldes raskem, aga noh, ma ei tee ainult eesti keeles ikkagi, et mul on tulemas nagu enamus koostööd, mis ma teen, tegelikult on inglise keeles ja ja mul on endal ka taaskord albumile tulevas ingliskeelseid lugusid ka, nii et kindlasti ei, ma ei tee ainult eestikeelset muusikat. Aga kes on su eeskujud? No kindlasti ma ütleks, Yasmin kellega ma ka nagu hästi palju muusikat koos ja kellega ma saan hästi läbi, mis hullud, tore. Tema kindlasti ta teab täpselt, mida ta teeb ja kui ma kuskilt kuulen, siis on täiesti nagu täpselt see, mida ma tahan kuulda. Aga kui nüüd mingeid suuremaid nimesid mainida, siis ma ütleks, et äkki tõuseb kätel hästi äge. Ja, ja siis näiteks Cheynen sky imesk elaval Diggle Ameerika räpparid, et suhteliselt noh, see on neist, nad on nii suurepärased esitused, neist on nagu lihtne. Kujuta. Aasta hakkab meil vaikselt läbi saama ja varsti akad ilmuma selle aasta parimate albumite nimekirjad, mis on sinu lemmikalbum see aasta olnud? Ma ütleks kindlasti reketi, album oli väga, väga, Minu enda lugu on ka seal peale. Ei. Nagu lisab ikka mingit protsenti sinna, aga, aga ei, need teised lood on ka nagu väga hästi lehtedest üllatus väga paljude lugudega, et see, et ta teeb nagu natuke aega, tuleb see uuele lainele, et seal on nagu väga varaga. Ja Tseevenus album oli väga-väga tuus ja mul hetkel rohkem pähe ei tule kindlasti madrost mainimata midagi, aga neid on veel. Okei, ja mida võib sinult edaspidi oodata, sa mainisid albumi tegemist? Ja mul tuleb kevadel tuleb album väga-väga ägedate koostööd, aga ka ja vaadata ka muusikaviljad, mis tulevad nüüd paari kuu jooksul kuskil, ma arvan, et seal veebruari ja veel koostajaid tuleb väga-väga ägedaid, et pigem on meil oodata, praegu ma olen vaikne, aga, aga ma ma tulen tagasi, ega ma ära ei kaoks. Kellega need koostööd on, kui võib palju öelda? Ma hetkel hatakseid saladuseks, sest et nad on natuke liiga kaugel veel, et seda ma kriitik sai veits nagu hiljem üles. Aga kes on selline inimene, kellega sa tahaksid teha koostööd, kellega sul ei ole veel võimalik olnud? Mul oleks nublu lugu teha, sest et kuna me oleme mõlemad elandatud mõminaräpparid ehk siis nagu see oleks päris äge, ma arvan, aga ei ole veel jõudnud sinna. Kas sa ei pea mitte olema mingis artikli põhjal järgmine nublu? Jah ma olen naislu Friendly suts. Aga noh, eks eks vaatab. Okei, aga aitäh, et ühinesid meiega täna siin stuudios. Nonii ja nii rääkis meile manna aga hakkame saadet lõpetama. Täna rääkisime kolme erineva noore muusikuga. Meil olid saates noortebändi võit ja Kelly väsk, viiuldaja Karl Jõgi ja uue laine hiphop, artist manna. Ja lõpetuseks on mul au teha vähem olijate saate ajalugu. Nimelt esimest korda vähem olijate saates saame me esmakordselt lasta eesti muusiku uut lugu. Nimelt me saame lasta manna kevadel ilmuv valt albumilt lugu nimega triks ja, ja, ja see ei ole veel kuskil mujal veel välja tulnud. Aga aitäh teile, head kuulajad, et kuulasid seekordset saadet. Meie siit praegu lõpetame ja ilusat õhtut teile ja kuulmiseni kuulata vähem olijaid. Olge vähem.