Tere, head kuulajad. Tänase õhtu džässikülaline on armastatud laulja, helilooja, instrumentalist ja õppejõud Kadri Voorand, tere tulemast saatesse. Tere. Kuna sa oled nii mitmekülgne muusik, siis arvatavasti jõuame saate jooksul kõigist sinu tegemistest rääkida. Aga kuna sa oled olnud ka üks kõige aktiivsemaid sel aastal ja läinud aastal järjest järjest rohkem, oled sa esinenud ka välismaal ja uusi fänne juurde võitnud. Ja pealegi kohe-kohe on välja tulemas uus album, mida saavad meie vikerraadio kuulajad teatavasti kõige esimesena kuulata. Nii et vikerraadios on sul tõepoolest palju fänne. Ja, ja see esimene lugu ongi juba kõlamas ja see võib-olla on teile natukene tuttav, sest tekst on Kersti Merilaasi silk ja loo nimi on õhtu. Ei no see Ikka. Jaa. Jaa. Tegelikult on see väga eriline lugu selles mõttes, et, et see on üks lugu, mida sa oled varem esitanud, aga hoopis teises kuues sul oli trio Taavo Remmel, Virgo Sillamaa, Kadri Voorand ja selle trio, kas sa said väga palju kontserte anda, aga nüüd on kahjuks. Virgo seisab hea eesti džässi käekäigu eest Eesti muusika käekäigu eest ja mängib väga harv, kui üldse. Ja Taavo Remmel mängib rohkem Hortus muusikusega kui džässmuusikutega, nii et see vahetus on olnud nagu loomulik ja vajalik. Et seal on teine bassimängija partner. Aga tegelikult ma tahtsin natukene meenutada seda vana lugu öelda lihtsalt, et see oli suurepärane ja selline poeemilik. Ma arvan, et sinu laulude kirjutamine on alguse saanud hea luulelugemisest, kas see on nii? Seda ma ei tea, kas laulude kirjutamine on sellest alguse saanud, kuna esimese nii-öelda autoriplaadi peal busserdasin ma neid tekste ikke ise kirjutada ja ega ma pean tõdema, räägi sellest nii suurt asja, kuna nagu ei saanud. Aga luule on minu kasutuses olnud komponistina juba teismeeast saati. Mul olid sellised kummalised esinemised ühe kitarrimängija ka keskkooli ajal. Tema nimi oli Raivi rohumets ja siis me käisime esinemas niimoodi, et minul ei kaasas luuleraamat temalegi Darr ja siis me lihtsalt impraviseerisime neid lookesi inimeste ees, et sealt on tõepoolest armastusluulega improviseerida, lugusi komponeerida, täiesti alanud. No see on tohutu julgus, eriti veel keskkoolitüdruku kohta ja ma mõtlesin, et jätskaarel oli see esimene kord, kui sa avasid Eesti luule antoloogia, aga tuleb välja, et üldsegi nagu ei olnud. No igatahes, luuletajad on kõvasti inspireerinud sinu loomingut, sinu eelmise trio loomingut ja ka siin armu purju seal vist oli ühteteist, teistes olest ja armupurjus olen ka veel ikkagi valdav osa Albumi tekstidest on erinevad teiste luuletajate poolt. Ja siin oli kaasa löömas ka Virgo Sillamaa veel ja Taavo Remmel ka, aga oled sa nendega nüüd viimasel ajal veel kokku puutunud või, või on need teised partnerid? No praegu on kuidagi hukkus läinud minu ja Mihkel märganud ei too ala küll rohkem, et et kvartett, mis kastast Riiast omakorda välja on jäänud nagu tahaplaanile küll, millest ma olen pisut isegi kahju, sellepärast et suure bändiga on ka mõnus esineda, aga praegu on välismaal pigem olnud, et asja rohkem selle tuua ka kutsed on tulnud sellele tuumale praegu pigem, ja on sul meeles ka, millal see esimene esinemine tuva kooli see esimene esinemine tuua ka oli, võib-olla üleüldse selline nii-öelda vajaduspõhine sellepärast et need ei olnud üldse mihkliga ammu näinud ja siis tuli mulle kutse lihtsalt ühel sõbrapäeva õhtul anda kontsert. Ja, ja siis välime mihkliga mõelnud, et ei ole üldse üksteisega mängida saanud. Ja selline väike erakontserte. Kuule, mis oleks, kui teeks kahekesti seal seda kontserti veel üldse mingeid erilisi lugusi jalgne paar tükki komponeerisime, need hiljem läksid kusjuures kvarteti kasutusse ja siis andsime selle kontserte, kes ära selle Viinistu Viinistu kunstimuuseumi seal kõrval seal, selles hoones ja siis jäi kõik see projekt nagu seisma ja tahtis oma aega saada, aga ühel hetkel oli, oli jälle justkui selline vajadus, et tegelikult võiks ju selle duo nüüd välja välja tuua, et kvartetis oli ühel festivalil, siis pakkusime tuua välja ja läkski nagu nii-öelda kaubaks sooviti edasi. Ja et me võiksime vahepeale ühe loo kuulata jälle sellelt plaadilt. Et siin on palju ingliskeelseid lugusid ja sinu omad, eks. Et mis oleks, kui kuulaks seda Jakot jonni ja kas sinna juurde on väike lugu ka rääkida? Yoko John, see see lugu sündis tegelikult ikkagi ainult selle tekstipõhise improvisatsiooni, et mul oli see luuletus kirjutatud ja siis kõlabki improvisatsioon seal plaadi peal väga nagu lihtsal kujul, lihtsalt mina oma klaveriga ja Mihkel kontrabassiga selleni, ta kukkus välja. Laenan jah, seal ei räägi seal. Rängi näinud? Plaadi tegemine on vahel keerulisem, vahel lihtsam, aga ma arvan, et teil oli vägagi kasuks, et ennem kui te hakkasite seda albumit tegema, oli päris palju kontserte teil tuua ka ja kuidagi see lumepall hakkas veerema tasapisi, et kust maalt me nüüd vaatame? Kui eelmisest sügisest alates või üle-eelmisest isegi siis mul on meeles Tampere esinemine, kus Eesti džässmuusikud astusid ülesse ja väga muljetavaldav oli ka teie duo. See kontsert tõesti võeti äärmiselt, et hästi vastu ja me saime juba järgmisel päeval ka kohalike, kuhu paberlehte ja meile anti viiest Pärnist viis ja, ja väga hea vihu Vilmus ja see kuidagi inspireeris meid ka väga, oli selliseks nagu lohutuseks, et see kõik ikkagi võib päädida hästi ja inimestele meeldida. Aga tegelikult peabki tunnistama, et alates sellest hetkest kõik need kontserdid, mis on olnud, ongi olnud sellised äärmiselt meeleolukaid ja väga ägeda publikuga. Tohutu õnn on meile osaks saanud, et nad välisesinemised koos eesti esinemistega kokku on olnud äärmiselt südantsoojendavad. No meenutaks siis veel mõnda, et Hiina esinemine oli kindlasti üks erilisemaid, kas räägiksid sellest kannatanud? Kuna Hiina kontserdid olid tõesti äärmiselt põnevad meie enda jaoks, me ei osanud oodata, et missugune publik meid seal ootab, aga tegelikult see publik ei erinenud selles mõttes mitte mingit moodi publikust Euroopas ja mujal maailmas. Võib-olla ainult selle poolest, et peale kontserti loomulikult osteti palju plaat, et aga just see tohutu selline tung meid lähemalt katsuda ja pilti teha, et see oli võib-olla natukene selline eriskummalisem nähtus, aga tõesti seevastuvõttele hiinlaste poolt väga soe ja, ja väga armas. Nonii sa oled esinenud siin Saksamaal ja Poolas ja Austrias ja Šveitsis ja Londonis ja Saksamaa ja Soomes ja ma ei oskagi kõike öelda, Ansul mõni nendest esinemistest seal kuidagi erilisena meelde jäänud. No hiljuti sattusin esinema Itaaliasse Esta kloostrisse ja see oli mungaklooster ja, ja ma ei teadnud üldse, et see ongi päris nagu funktsioneeriv klooster munkadega. Ja kuna sellel hetkel oli linnaosa hotellid täis bookitud, siis meid majutati ootamatult kloostrisse koos nende munkadega. Ja minu jaoks oli see absoluutselt šokeeriv. Aga samas ma olen väga õnnelik selle kogemuse üle süüa õhtust koos 40 mungaga, kellest tegelikult üks kolmandik olid nooremad kui ma ise. Ja siis on valinud oma tee elu lõpuni olla munk. Ja see kogemus nad olidki peale muidugi festivali enda publiku, kes seal kloostris oli kohale tulnud, kuulasid meid, mungad ja need vestlused peale meie kontsert. D nende nii-öelda kloostri seinte vahel, nad lubasid neid oma nii-öelda elu, aga tegelikult sellepärast, et lihtsalt ei mahtunud hotelli. Ja me olime mina ja Mihkel ja siis meie helimees Ilmar, et me olime tõesti täiesti nagu löödud sellest, mismoodi nad meie muusikast rääkisite, kui avatult sellesse suhteliselt see oli, see oli meie jaoks võib-olla võiks omama elamus, suhelda selle noore Itaalia mungad tema arvamust kuulda, muusika, see on võib-olla üks eredamaid mälestusi viimasest ajast. Ja on sul meeles ka, mis lugu seal kõige soojemalt vastu võeti, oli see mõni ballaad või? Seal võeti vastu hästi, aga võib-olla ma ei tea, päris eriline võis olla see, see mõte on ju, et mis oleks see, see, see mõte, mis on üks ühe laulu sõnad, mis hakkavad nii et mis oleks, kui ma lööksin lihtsalt maha? Päris ootamatult sulle seal rivi munki siis nad kuulavad sind ja siis alustad laule. Loomulikult läheb edasi, väga positiivse sõnumiga lõpeb ikkagi sellise suure avaldusega, et ei ole sellel mingisugust mõtet, et siin kedagi maha lüüa ega üldse mõtiskleda selle elu otsa v alguse üle, vaid lihtsalt elada sellest rõõmu tunda. Ja selle loo inglisekeelne pealkiri ongi valifaidid, tšillivesti need mungad tulevad, need noored mungad oma Itaalia rosinasilmadega vaatavad sulle otsa, eks, ja see on kõik väga pentsik niikuinii ja ütlevad, et tekstid, et ma ei olnud kunagi varem elu üle nii mõelnud ja kui sul oleks munk niimoodi ütleb, siis see on kuidagi, ma ei tea, see oli väga eriline. Ja see on väga suur kiitus ja see lugu on siis plaadi peal ka ja ja seal plaadil teeb kaasa. Selle selle loo puhul on tema tõesti külalisartistina, astub üles oma ja annab oma meeshääle panuse. Kontsertide graafika on olnud väga tihe ja millal sa leidsid aega siis selleks eraldatuseks ja kontsentreerituseks, et stuudiosse minna ja ja siis mitte muule mõelda, kui, kui muusikale. Ma tegin selle plaadisalvestusega oma elu muidugi äärmiselt keeruliseks. Ma tahtsin teada, mis tunne on salvestada saunas mere ääres, oma esivanemate maal ja seda teha ka ükskõik mis kellaajal, kaasa arvatud hommikul kell viis, mida ka juhtusega palju paratamatusest sellega, et meie stuudioehituse aeg kestis kauem ja me jooksime sisse oma kontserti aegadesse. Ehk siis alates märtsist, millal plaat? Ta oli mõeldud, et on valmis salvestatud mäles. Tegelikult hakkasime salvestama. Ja siis leida aega mihkliga ühiseid aegu osutus äärmiselt keeruliseks. Sel hetkel on hõivatud muusik ja ta on saanud ka aasta muusiku auhinna ja tiitlini jätta igati väärikas. Aga kuidas Kazis peasis inspireeris seda muusikat, mis sündis? Kindlasti inspireeris äärmiselt palju, et ütleme, kui sa talvel siis hakkas lume ja lume lahti lükkamisega ja kulmineerus siis kevadesse välja ja siis võib-olla ma polnudki varem elus näinud nii palju seda päikesetõuse nihkumist niivõrd kiire sammuga, sest et ta oli väga palju öid, millal minu tööpäev pes päikesetõusuga ja siis ma läksin välja, vaatasin, vaatasin merd ja nägin seda, kuidas ükshaaval erinevad linnuliigid hakkasid meile saabuma ja siis kuidagi oligi see iga järgmise sellise parve saabumisega veel. Nüüd on mul nüüd see lugu valmis, teda on järgmine ja vot kuidas see kõik need lehed, pungad hakkavad juba kohale jõudma ja, ja siis ma jõuangi ma finišisse, et kuidagi see tärkamine koos selle loodusega ja, ja ja looduse märg magamine on kindlasti selle plaadi sisse salvestunud ja sa teatav rahu ja võib-olla detailsus ei oleks ka minuni sellisel kujul jõudnud, kui ma poleks saanud seal oma mõtteid lihtsalt kuulata Toomas ise kõrvale aega pühenduda, tavaline olukord stuudios on see, et on kiire-kiire-kiire siis seal oli mul võimalik minna vahepeal teha kolm, neli tundi, võtta leilisaunas ja mõtiskleda järgi, et kas see lugu üldse on väärt, et salvestada plaadile ja võib-olla otsustasingi, et näed, võtame hoopis ühe teise loo. Kas oli nii, et sa olid iseendale helirežissöör? Enamikel juhtudel siiski küll, et mind abistasid paar helirežissöör, kes ehitada aitasid mul nii-öelda ehitada üles seda, peaasjalikult aitas mul üles ehitada stuudiot Kaur Kenk ja võib-olla editeerimise selle poole pealt, mis sind puudutab, seda konkreetset reknupp vajutamist siis seda, seda külge juhendas Siim Mäesalu enamasti küll telefonitsi ja üle. Ühe korra käis ka kohapeal, aga ülejäänud aja kõik tohutu hulk tundaja öid loomulikult öösel tellile, siis pöörasime, võta vald, olin ma ise see helirežissöör, nii et, et see oli ka tohutu pettunud ja ma olen õnnelik, et mul on väga palju targem. Ma usun, et selles on edaspidises elus kindlasti päris palju kasu. Et kust seda looduse hingust siis kõige rohkem on. Valime ühe loo. No kindlasti selles õhtus oli, seda oli seda kasta. Ma ei oska öelda, kas, kas ma arvan, et see on kõikides nendes lugudes aga võib-olla seda lugu pidama tõesti seal mõtisklesin ette ette ja taha. Kann, eks Chaldis küsimus on siis, et kas oleme lapsed, oleme lapsikud. Se küsimuse minu meelest ka vastamata selles loos. Selles loos on tunda, et ma olen üsna mänguliselt lähenenud sellele, kas ma tahan orkestri sinna salvestada või võtan selle ära, salvestan Kalimbad, ütlen ära, et me oleme sinna lisanud kihte ja kasutanud oma aega, mis meile seal stuudios oli antud. Kahekesi on selles mõttes plaati teha ühelt poolt lihtne, teiselt poolt keeruline, et te kasutate nii palju erinevaid instrumente ja kas selles suhtes ka midagi juurde õppisite. Oo, ja mida me siin ei õppinud, seesama viimane lugu, mis kõlas ka, sisaldab äärmiselt mängulist lähenemist sellele, et mis üldse kõlab, et algselt on ta lihtsalt klaveri bassi laululugu ja nüüd me lisasime sinna päris palju lauluga Limbot, trummi ja ka viiulit, tšellot, et Mihkel oli siis sõlmitud esimest korda elus selle plaadi peal mängivaid tšellot, kuna kuna me kuulsime, et seal võiks olla tšello, viiul, kontrabass selline väike moment sees ja seda kusjuures on ka väga palju sisesele epi ka koostööloose, mille seitsmel mängisime terror kestri kahe peale sisse. Et seal on juba juba nagu 30 inimestel, see kuulge venelased, aga mängijad olid instrument, et see, see oli äärmiselt küll põhjalik ja aeganõudev, aga me ju tahtsime jääda selle juurde, et meil on siiski duo projekti ja me peame ise kõik pillid sisse saama, muidugi ainus erand kuldrannake, kus ma siiski kutsusin kvarteti liikmed kes siis praegu Marek Taltsi, Ahto Aarne rapi, et, et üks lugudest erinev, aga ülejäänud on kõik, peame oma jõududega hakkama saada ja see oli tõesti nagu sellega sotsialdis sisetäiesti siuke lapse moodi suhtumine, teeme mis tahame. Tegimegi. Plaat on õige pea välja tulemas ja juba jätka rajal said paljud plaadi ette osta sellise kauni roosa kupangiga, kus oli sinu pilt ka ja mis siis veel teha on jäänud. No praegu lihtsalt ongi vähese plaat trükkida. Et siin on ka palju momente tegelikult selle taga, et me oleme seotud ju oma plaadi väljaandmisega saksa plaadifirmadega tegelikult ja, ja sealt oli vaja saada omaette kinnitus, et millal me tegelikult tohime Eestis selle plaadi välja anda. Ja nüüd alles selle nädala alguses tegelikult oli mul koosolek vastavate inimestega ja me saime selle rohelise tule, et okei, et võite plaaditrükki anda ja siis läks see protsess edasi, et vahepeal me natuke olime ootel siin et mis, mis nagu meie saatus siis olema saab, et kas, kas me saame eesti inimesi rõõmustada varem või hiljem. Õnneks saame varem, nii et nüüd joonis ikkagi saadame selle lõpufiniši tehtud. No väga suure põnevusega ootame siis, millise plaadifirma alt see plaat tulemas on, aga selge see, et, et loodan nüüd tehtud. Kas midagi jäi kripeldama ka või midagi jäi sahtlisse ka või selles mõttes, et materjali oli rohkem. No jäid võib-olla kripeldama mingid sellised momendid, mis mind ja mihklit iseloomustab kontsertsituatsioonis võib-olla mingi selline teatav akustiline džäss? Ma ei tea, seda on imelik öelda, samas ma ei, mul ei ole sellest kahju, et ütleme enamasti kui džässisalvestiste puhul me näeme vormi tootja improvisatsioon, vot, ja siis selle plaadi puhul me loobusime sellisest mõtlemisest absoluutselt. Tunnetasime kuidagi, et need lood ise on emotsionaalselt nii kõnekad, et me ei taha neid hakkida ära sellise nii-öelda oma oskuste näitamisega, et võib-olla me oleme jõudnud mingisugusesse järgmisse. Levelisse oma peades, et me nagu ei hakka näitama oma mingisuguseid oskusi siin, vaid me lihtsalt võtame igalt lugu eraldi, nii nagu ta on ja tahame lihtsalt anda sellesse kui oma panuse maksimaalselt. Et selle loo emotsionaalne sõnum tuleks esile. Ja loomulikult me oleme väga palju seda plaati impraviseerinud, aga aluseks on see, et see improvisatsioon peab kõlama sama tugevalt nagu meloodia, mis saab tõenäoliselt inimene, kes kannab seal plaadi, teame käima ei teegi vahet, mis hetkel on tegu improvisatsiooni, kahjumis hetkel meloodiaga. Et me seadsime nagu improvisatsiooniline sama kõrged nõudmised nagu meloodiale. Et me kasutame ikkagi plaadil seda infot, mis mõjub nagu loona, et ühtegi tühja nooti ei tahtnud nagu plaadile panna, mis oleks lihtsalt kuidagi. Ja seda ma panin tähele küll, et plaat on natukene teistmoodi oma vormile või senine hästi kompaktne. Ja samas natukene oli siiski kahju, et kogu aeg oled kuulnud neid vapustavaid improvisatsiooni, mis on täis energiat ja tulge purskavad lausa nagu lavana. Et siin natukene siiski nagu läbimõeldud või tagasihoitum mingis mõttes. Mingis mõttes on tagasihoidlik, aga teisest küljest ongi sinna võib-olla mingid lood improviseeritud, nii et kuulaja ei tajuks seda, et nüüd on mingi džässiimprovisatsioon. Ta võibki mõjuda võib olla sellise lihtsamana, aga tegelikult on selle taga tohutu töö, et nende improvisatsiooni, mille me plaadile lõpuks valisime, et nad kõlaksidki lihtsana. Nii, mis näidet me võiksime siinkohal kuulata? Yoko Johni, me kuulasime, seal isegi on sõnadega improvisatsioon improviseerida ja näiteks Teidunud Philikkerba Raska seal on päris palju improvisatsiooni lihtsalt läbinisti tohutu energiapomm. Jah, et stopp, taimis muidugi, seal on täiesti siuke, seal on isegi tegelikult vormiliselt sees džässi džässi, soolo issand, niuke nagu tava tavamõistust sisaldav. Võib-olla kuulakski siis seda lugu ei stopp. Taim, et see oli ju ka kontserdi pealkiri, mida tegite? Veebruaris oli see vist jah kuidagi seotud omavahel. Ja võib olla pisut ahistab, tähtsaim, ehk siis paneme aja seisma. Kontsert leidis aset Saku Suurhallis novembris, tegelikult juba aeg lendab kiiresti. Ja, ja see tegelikult sellest kontserdist kantuna võib-olla olengi ma suhtunud nende lugude produtseerimis teistmoodi kuna sellelt kontserdilt inspiratsiooni kaasa tegijatelt nagu sander möldrilt Erki pärnojalt, no epilt. Ja võib-olla selline detailsem soundi pildi lahti võtmine. Esiteks on võib-olla sealt inspireeritud. Paneme siis korraks aja seisma tõepoolest, ja lähme plaadi jutu juurest korraks nagu sinu teiste tegemiste juurde, et väga rõõmustav ja väga oluline on ka see, et sinu laulud kõlavad jälle laulupeol. Kuidas need sündisid ja kuidas neil läheb praegu? See on tõesti tohutu õnn, et taas kord on valitud minu lood laule kui peole või noh, need nagu tellitagi laulupeole nendest lastega ori lugu tegelikult oli juba tellitud eelmisele laulupeole sinna repertuaari täpselt ei passinud, passis selleks korraks, mis mul saab selle vastu olla ja teine lugu, ära mind lahti lase, telliti segakooridele. Ma saan aru, et nad ikkagi tellivad ja lõpuks siis valivad, et mis täpselt, sobib ühelt ja teiselt. Ja see läks ka hästi sinna kavasse sisse ja, ja ma olen kuulnud lauljatelt ainult väga head tagasisidet, meie pidavat seda lugu laulda, meeldima ja see kõlab seal suure orkestriga. Alustasin küll sellise väikse bändi ja keelpilliseadega ise ka siis lõpuks andsin selle orkestriseade veel lõpetada ja suurelt suurelt orkestreerida ära Tõnis Kõrvitsale. Ja lõpuks ikkagi see kõlab veelgi suurejoonelisemalt, kui ta oli, mul läks veel üks pool aastat tagasi seal planeeritud, nii et ega ka lauljate seda rõõmuga on nüüd juba poolteist aastat vihtunud laulda. Tundub, et kõigil nägu naerul ja ei ole väga raske. Ei, kusjuures mar, kartsin, et ta on õudselt raske, aga ma olen tänaseks kuulnud, et see ei olnudki üldse kõige raskem lugu. Minu hirm oli täiesti põhjendamatu, aga võib-olla lülitega lõpuni, et ega ta kõige lihtsam ja tegelikult kõlab lihtsalt, ma arvan, paljudele. Koorilugusid üldse kokku on ja kas siin on sind aidanud ka suuresti see töö vokaalansamblitega, eelkõige Estonian poisisega? Võib-olla siin on kõige rohkem aidanud mind minu armastus koorimuusika vastu, mis sai alguse üle-eestilise koolinoorte segakooriaegadest, kus ma teismelisena osalesin kuni ülikoolini välja. Ja Veljo Tormise muusika laulmisest seal ja, ja igasuguste muude koorilaulude laulmisest muidugi ka. Et see, see võib-olla kõige tugevam mõjut, et selle koorilaulu armastus on nagu mingi omamoodi selline asi, Sa, seda lihtsalt kooli lauljad tajuvad ja palju mul neid laule ei ole, kõik ongi enamasti kusagile laulupeole kirjutatud või laulupäevadele, et me ei saa neid koorilaule polegi kirjutanud, et kõik, mis on ekstra kuhugi nagu tellitud, sul on peaaegu üks koori epos kammerkoor ja üks 45 minutiline lugu. Lugu on ka, mis on kirjutatud, Eesti filharmoonia kammerkoor oli üle-eelmisel aastal ja sinna ma kirjutasin sellise lühieepose sõnade kujul sõnadeks ja see on ka selline väga teistsugune teos ja põnev ja sellist rohkem siukest ilu täis. Aga, aga see, see esitus ja eelmisel aastal seda pole praegu rohkem meil esitatud, aga plaanis on. Ja loomulikult, siis on väga suur rõõm, et nii palju uusi lugusid on kirjutanud heliloojad ja muusikud laulupeole ja kõik kuulama, sest 150 aastat laulupidu on ainult üks kord ja see on väga eriline, minu arm. Aga tuleme siis plaadi juurde tagasi, et milline lugu oli sul. Põnevam teha. Oi, seda on ikkagi väga raske öelda, aga kõige kergem. Ja ühtegi lugu ei olnudki kõige kergem teha, aga siin on üks väike lookene anšoovis Taevusin Mails, mis tegelikult on lihtsalt improluud. See on väljalõige meie jämmist kusagil öösel kell kolm. Ja vot see ongi näide sellest, kuidas me improviseerimine lihtsalt ühe väikse papp laulukese, et siin on puhas impro, aga sündis selline laul. Ja siis me lihtsalt kuulasime selle improvisatsiooni tohutu vorsti pika improvisatsiooni vorsti üle ja leidsin lihtsalt seal on niisugune kaheminutiline väike lauluke juhtunud ja siis me võtsime selle maha, salvestasime uuesti, et me olime seal kuidagi nagu muuseas teinud ja sellega läkski niimoodi, et oligi kohe olemas. Sest see ongi lihtsalt impraditaariga kõlada. Nagu aga kõlab väga loomulikult ja, ja laululikult. Igatepidi tore lugu. Sinu uue albumi lood on tõesti stiililiselt üsna mitmekülgsed, nagu sa ütlesid, et siin oli üks pop laulukene, siin oli tunda lastelaulude sellist eripära, oli tunda regilaulu sellist korduvust mõnes loos bluusilikult, kust Tšassist me üldse ei räägi. Aga üks lugu, Rockilik, et see oli tahtlik või lihtsalt nii juhtus. See juhtus sellisena välja kukkuma novembri selle suur kontsert Saku Suurhallis kus oligi sellist jõudu rohkem tarvis. Ja see nüüd see erand lugu, kus ma olen kutsunud mängima külaliselt Ahto Aapneri trummidele, Marek Taltsi siis kitarrile, nii et selline lugu aineid kasvas ja kasvas ja sinna me mängisime viiulit ja tšellot ja kontrabassi asja juurde ma laulsin sinna koori veel lisaks, et võib-olla täitsa üle käte ja sellest kujunes lõpuks selline alguses küll pehme džässimaiguline kuldrenett, aga väga ootamatu Harold pöördega keset lugu, mis meile endale hakkas, aga sümpatiseerivad bändi lihtsalt sihuke bänd. Äkki oli, kasvas rokkbändi. Ja see on teisest küljest, see hullus on väga sinulik ja, ja väga tore tegelikult, et selline lugu ka plaadil on. Ja veel tahtsin küsida Mihkli kohta, kas vahel ka protestis või kuidas te olete nagu väga ühte kasvanud, et see kõla kohati nagu tuua, vaid kõlab nagu üks mingi tervik keha, kes, kes teeb seda asja, et see on niivõrd läbi põimunud. Milline Mihkli roll siin oli? Mihkliga Meil on ju väga eriline side. Me oleme olnud väga head sõbrad esimesest kursusest saati, millest on juba üle 10 aasta möödas. Ja oleme ju vahepeal olnud ka elukaaslased pikki aastaid ja nüüd jälle väga head sõbrad ja lavapartnerid. Et meie vahel on selles mõttes teistmoodi bändi side. Et me oleme üksteise vastu lõpuni ausad, et võib-olla sellises tavalises pruskonnas mingeid asju serveeritakse nii kaua, et see tagasiside mõte läheb kaduma. Aga meie oleme üksteise suhtes üsna napisõnaliselt otsekoheselt, et et kui näiteks seal midagi, et kuule, CV-käik võib-olla, et seda ei tule nii hästi välja, et äkki mängid selle asemel mõne teise, siis me saame seda ühte selle väga kiiresti välja öelda. Ja keegi ei solvu, keegi ei solvu. Ja siis me saame lihtsalt edasi liikuda, isegi kui solvub, siis me teame, et tõde valus. Vähemasti seal välja öeldud. Et sellepärast, et tõesti, nagu te komplekteerimine, selle plaadi komplekteerimine oli, oli, oli selles mõttes mõnus, et on kaks pead, kes mõlemad on üksteise suhtes ausad ja tagasiside on kiire ja operatiivne, et see on hästi suur nautimas ja laval üksteise tajumine, seda meelega väga meile öeldud, et, et meie tuua kuidagi eriliselt ühte hingav ja selle üle on mul hea meel. Täpselt nii ja on tunda, et see plaat on armastusega tehtud ja ma usun, et see võetakse ka suure armastusega kuulajate poolt vastu kontserte omajagu juunikuus ja siis tuleb vaadata, kus teid kuulata saab. Ja mind saab kuulata näiteks Sõru jazzil ja siis saab meid kuulata, aga ma ei tea, kas ma tohin seda välja hõikudega tegelikult Intsikurmu festivalil, mis kohe tuleb kõigile ette. Ja siis meid saab tulla kuulama Saksamaale, Luksemburgi, Itaalia, nii et te võite teha ka väljasõidujõu mujale Euroopa riikidesse ja vaadata, et kas üles astume ja läheme, esinemine, mis on tegelikult eriskummaline, kus ma esitan seda plaati ilma mihklit? Et Andre Maakeriga astume üles võnkefestivalil vahetult enne Sõru jazzi 14. juunil, Aitjal, mis minu kodukandis, nii et seedub, tõotab tulla väga põnev, et kuidas siis André mihkli rollis üles astuv, et tulge kuulama, Andrei on ju fantastiline kitarrist. Seda küll ja vahel on näitlejateldublandid ja miks siis mitte ka muusikutel. Aitäh sulle, Kadri ja edu loominguks, edu laulupeoks. Edu sinu tuua kontsertiteks aitäh eduga vastu. Kas sa. Oled treeningut niikuiniisama kõrge? Ja. Siin kätte ei saa.