Kuulete avaliku saate salvestust, mis toimus 12. veebruaril rahvusringhäälingu uudistemaja pressiruumis ja mis oli pühendatud Venemaa Kaug-Ida-le Sahhalini ja Kuriili saartele Tere, armsad kuulajad. Ma siis alustan siin uudistemaja pressiruumis ja läheme siit testist siis väga kaugele ida poole, praktiliselt sellesama Euraasia mandri teise serva. See on siis Venemaa Kaug-Ida ja siit tuhandeid kilomeetrit eemal ja sinna minek oli alati keeruline ja on ka praegu, aga seal päris kõige idapoolsemas servas on üks kõige suurem saar kogu Venemaal. Selle saare nimi on Sahhalini ja sellest saarest veel ida poole asuvad siis Kuriili saared, Kuriili saarestik on selline pikk riburadasaari ja seal on tohutult palju vulkaane. Ja see kant. Ta on olnud alati väljakutseks kõigile ränduritele, ta nii tagumine Venemaakolgas kui üldse on võimalik ette kujutada. Ja minu jaoks oli see selles mõttes väga huvitav, et ma tegin ka ajarännaku, see oli minu jaoks siis õieti teine käik sinnakanti. Kui ma olin palju noorem, siis ma rändasin hullult palju seal Venemaal ja just ida pool Uuraleid. Ja siis 1987. Ma läksin ka nendele saartele, noh, see oli tol ajal peadpööritav seiklus kestis kuu aega ja sealt tuli nii-öelda hallist kivist läbi minna, et see kõik läbi teha. Ja tookord sai siis nagu oldud ametlikult ekspeditsioonil. Ekspeditsiooni eesmärgiks oli kuriili saarestiku haruldaste taimede seemnete kogumine Tallinna botaanikaaia jaoks. Tegelikult seda me ka tegime ja tõime neid seemneid siia ja ma arvan, et mõnedest nendest on kasvanud ka taimed, mis siiamaani Tallinna botaanikaaias alles on. Aga see oli niisugune käik, kus ma ka väga palju sain sõpru sealt kohapealt endale. Ja kõik see oli niisugune seiklus, mis seiklus. Ja need ülemöödunud suvel mulle pakuti, et üks matkajate rühm Eestist tahaks sinnakanti minna ja et kas ma tahaks kaasa tulla ja muidugi sattusin kangesti elevile. Igavest huvitav on minna siis nagu ajamasinas tagasi 30 aastat minna samadesse kohtadesse ja vaadata, et mis nendest paikadest on saanud, mis nendest inimestest on saanud. Ja niimoodi siis see käik tuli ja minu suureks rõõmuks sain ma kaasa ka siis sinna oma mõlemad täiskasvanud pojad, üks üle 42. natuke üle 30 ja see vanem poeg oli minuga enne Venemaal käinud, aga noorem ei olnud iialgi Venemaale sattunud. Nii et väga huvitav oli ka läbi nende silmade näha seda venelast ja Venemaad ja neid saari ja seda loodust. Ja siin saates ma siis räägingi kõigepealt sellest Sahhalini saarest, siis läheme juba Kuriilidele lõuna, Kuriilide saartele põhiliselt, et siis kuna šiirile ja siis lõpuosas ka kõige suuremale kurillide saarele trupile. Nii et alustame oma mõtterännakut sinna kaugele teise Euraasia. Niimoodi kõlab ühe kõige vanema Sahhalini saare põlisrahvalaul. Selle rahva nimi on missid ja ärme ajame neid segamini kolme põrsakese Nif nihviga, sest hääldus on natuke teistmoodi, seal Nif mitte, nihkus no siin praegu vist kõla poolest ei teegi vahet, aga tegelikult see v saan omavahel nagu ära vahetatud. Ja see niidirahvas on elanud seal saarel vähemalt 10000 aastat siis kauem, kui siin Eestis üldse inimesed on elanud ja nad tulid, ilmselt saad kusagilt mandrilt, sel ajal oli veel jääaja lõpp ja Sahhalini saar oli ühendatud pool saarena mandri külge ja, ja nad on elanud seal siiamaani. Praegu see rahvas on hääbumas, neid on väga vähe järel, nad elavad seal Põhja-Sahhalinil ja nad on venestumas. Ja kui väga hoolega otsida, siis võib leida lugude jutustajaid, laulikuid ja siin nagu kõlaski, nüüd üks niisugune salvestus, mis oli tehtud ühe soome muusiku poolt, kes käis neid seal otsimas. Tema nimi on siirala ja ta väga huvitavaid leide tegi sealt. Aga nüüd siis läheme mõttes sinna, Sahhalinil Sahhalini saar on on pikkuse poolest 1000 kilomeetrit pikk. Tema laius on suhteliselt väike, kuskil sadakond kilomeetrit, aga kokku teeb tema pindala siis umbes poolteist Eesti pindala ja see on kogu Venemaa kõige suurem saar selle saare põhja ja lõunaotsal ei ole praktiliselt midagi ühist, põhjaots on niisugune karm, väga vähe puid, talvel rohkem kui miinus 20 kraadi külma. Ja lõunas on niimoodi, et noh, vahel tuleb talvel lumi aga tihti ka sulab ära ja suvel on seal päris lahe kliima. Ja praegusel ajal on sealt loodus väga palju säilinud, seda algupärast loodust, nii nagu Venemaal tihti seal on kaks äärmuslikku varianti seal Sahhalinil kas kõik on lõplikult tuksi keeratud või on säilinud täiesti algupärasel moel ja seda loodust on seal väga kõvasti, kui nad siis naftatööstus ja söekaevanduste tegemine. Ja see on kirjeldamatu, mida seal selleks on tehtud, seda kõike kätte saada. Ja samas kogu saare pindalaga võrreldes on need ainult üksikud laigud. Ja enamik sellest Sahhalini saarest on täiesti algselt puutumatus seisus. Seal on hästi palju metsi. Hästi palju mägesid näed, ei ole väga kõrged, kõige kõrgemad tipud on kuskil poolteist kilomeetrit, ligikaudu mitte rohkem. Ja rand on sageli kaljune ja seal on hästi palju kala seal meres, jõgedes ja järvedes, metsad on täis metsloomi ja seal saarel vulkaane praktiliselt ei ole, erinevalt Kuriilidest Sahhalini ainsad niuksed vulkaanilise aktiivsuse märgid on, on mõned mudavulkaanid, kus siis see muda keeb ja podiseb nagu mingisuguses põrgukatlas või siis on ka seal neid kummaga allikaid natukene, aga niukseid tõsiseid vulkaanikoonused seal Sahhalinil ei ole ja kui praegu sinna tahaksite minna, siis sinna usna Sahalinskisse sinna pealinna pääseb suhteliselt hõlpsasti Moskvast otselend ja seal kohapeal siis tuleb lihtsalt hakata improviseerima, et seal lähialadel ütleme, 100 kilomeetri ulatuses on ka autoteid mingisuguseid ja saab ka natukene autoga sõita. Aga kaugemale üks suur tee läheb läbi kogu Sahhalini saare ja siis on huvitaval kombel raudtee, mis ehitati sinna juba väga ammu ja see raudtee on seal siiamaani toimimas kohutavalt aeglaselt. Rong liigub, raputab kõvasti, aga ikkagi see toimib ja põhiliselt on ta kaubavedude jaoks, aga on ka reisironge. Nii et põhimõtteliselt on võimalik noh, sellest ligi 1000 kilomeetrisest saarest suurem osa sõita läbi siis rongiga ja siis minna kusagil jaamas maha, kui sa arvad, et see on õige koht ja siis hakata seal looduses matkama, nii et et sellised võimalused seal on. Aga kui nüüd rääkida sellest Sahhalini ajaloost siin juba sai nimetatud kõige vanemat rahvast Niffisid ja neid väga vanu rahvaid oli seal veel, teised on praktiliselt kõik hävinud. Ja nüüd üks põhiline rahvas, kes seal on olnud, ütleme enne ütleme, 1000 kuuesajandaid aastaid, need on olnud ainud. Aga nendest ainudest me veel räägime, need olid ka Kuriilide põliselanikud. Aga üldiselt selle kogu Sahhalini lugu on niimoodi, et jämedas joones on see ikkagi kahe suure riigi omavaheline vägikaikavedu ja need kaks on siis jaapanlased ja venelased algselt oli küll nii kuskil, ütleme sel ajal, kui siin Eestis olid, võib-olla Saksa ristisõdijad jõudsid Eestisse siis sel ajal Sahalin oli rohkem nagu hoopiski Hiina mõjuväljas, sest Tiina oli sel ajal väga võimas impeerium. Aga see mõju oli suhteliselt väike. Ometi on kõige vanemad kaardid, kõige vanemad kirjeldused Sahhalini saarelt pärit just Hiina kroonikatest. Aga siis kuskil ütleme, 1700.-te st aastatest alates hakkas jaapani mõju aina tugevnema ja see on ka väga loogiline, kui maakaarti vaadata, kõige lähem suur riik ikkagi Sahhalinil ongi ju Jaapan Sahhalini lõunaotsast Jaapani kõige põhjapoolsemalt Saarele, Hokkaido-le on vähem kui Tallinnast Helsingisse ja jaapanlased olid ju meresõitjad. Kalapüük oli neile üks tähtsamaid elatusviise ja endastmõistetavat, nad hakkasid tasapisi siis põhiliselt just kalastajad ja ka kaupmehed hakkasid sinna saha liinile tulema. Nii et juba kuskil 1600.-te teisel poolel rajasid nad sinna oma esimese asunduse, mis praegu ongi see Juusnu Sahhalinsk. Ja siis nad niimoodi vaikselt aastakümnete jooksul liikusid aina põhja poole ja esimesed, väga korralikud kirjeldused, väga põhjalikud kaardid sellesama Sahhalini kohta on ikkagi tehtud just jaapanlaste poolt. Aga nüüd venelased, venelased jõudsid kõigepealt sinna mandriosasse ja siis kusagil 1007. sajandatel hakkas tekkima esimesi asundusi sinna Sahhalini saarele. Nemad tulid, noh, rohkem sinna nagu põhja poole ja neid oli seal algul väga vähe. Ja siis vene meresõitjad tegelikult hakkasid nagu sõltumatult jaapanlastest nagu avastama sedasama Sahhalini saart, hakkasid tegema esimesi kaarte ja üks oluline inimene, keda meie kõik peaksime tundma oli Kruuse Stern, kes tegi ümber maailma reisi ja selle reisi lõpus ta jõudis välja gaasija Sahhalinile, see oli 1800.-te alguses ja ta kaardistas siis mingi osa sellest Sahalinist korralikult kaardistas, aga mitte kogu Sahhalini rannikut. Ja üldse venelaste suur vaidlus selle üle tol ajal, et kas see on nüüd ikkagi osa maismaast, on see poolsaar või on see ikka eraldi saar ja siis läks veel mingi kolm-nelikümmend aastat, kui üks teine vene meresõitja suutis siis toestada. Saalil on siiski omaettesaar, seda teadsid jaapanlased juba rohkem kui 100 aastat tagasi. Ja samal ajal tegelikult oli siis ka see, et nad hakkasid omavahel kokku puutuma. Sellest polnud midagi, saar oli suur, asustus hõre. Aga aeg läks edasi ja mõlemapoolne rahvahulk kasvas. Ja siis lepiti kokku kokku, et me piirides rahalinile, aga lihtsalt oleme siin sõbralikult läbisegamini. Ja nendel aegadel see oli nüüd siis juba me räägime 1800.-te keskpaigast ja teise poole algusest tooli siis Vene impeeriumil mõte, et me rajame siia selle sunnid laagrit terve võrgustiku ja kõik sunnitöölised tolleaegsel Venemaal saadeti siis Sahhalinil. No kes natukene võib-olla mäletab, Tšehhov on kirjutanud sellest väga põhjalikult, ta oli noor arst, kui ta sinna rändas ja kirjeldas äärmise põhjalikkusega seda kõike, mis ta seal SUNide laagrites nägi. Aga ka sel ajal juba läks ikkagi see vene ja jaapani omavaheline pinge nii tugevaks. Ta hakkasid kokkupõrked omavahel ja mõlemad olid absoluutselt veendunud, et see saar peab kuuluma meile, et see on meie põline saar ja muide, sellel teemal ei ole nad kokkuleppele jõudnud siiamaani. Aga see selleks. Igatahes oli siis mingiaeg, kui kusagil 1855 läks asi ikkagi nii tõsiseks, et tuli mingi piir rajada ja siis lepiti niimoodi kokku rahvusvahelise komisjoni ka koos. Et Sahhalini saar jagatakse pooleks, viiekümnendad paralleelid lõuna pool jääb Jaapanile põhja, pool jääb Venemaale. Ja see väga kaua kesta ei saanud. Mõne aja pärast sai ühe, teise kokkuleppe järgi juba kogu Sahhalini venelaste kätte. Ja see ka ei saanud kaua kesta, siis tuli Vene-Jaapani sõda ja 1900.-te alguses jaapanlased lihtsalt võtsid kogu Sahhalini enda kätte, aitäh. Ja sealt edasi läks veel siis niimoodi, et ikkagi rahvusvahelised nõuded olid sellised, et Te peate olema õiglased ja jätma midagi ka venelastele. Siis jälle jällegi see 50. paralleeli riigipiir, mis kehtima siis tegelikult kuni teise maailmasõja lõpuni kuulsi seal punaarmee tuli ja lihtsalt jõuga võttis kogu Sahhalini endale ja see seis on siis praegu, et see Sahhalim kuulubki praegu Venemaale ja seal olid päris suured jaapani asundused. See oli siis 1845, mõtelge, kui palju aega mööda läinud ja seal olid teed, seal olid asulad, seal olid linnad, seal oli raudteed. Kui see nõukogude võim sinna tuli, siis nad hävitasid kõik jaapanlaste märgid, nii et praktiliselt peaks oma etteekskursiooni tegema, mis oleks rohkem nagu detektiivi uurimus, et leida jaapanlaste märke Sahhalinil. Aga kui sa sinna niisama lähed, siis sa neid küll ei märka. See oli nüüd üks katke ainurahvalaulust, Aino rahvas on äärmiselt müstiline rahvas ja minu meelest ka see lauluvokaal on väga omapärane ja, ja kordumatu. Ja nemad on siis õieti selle Kuriilide põlisrahvas. Aga kui kõigepealt nüüd alustada loodusest, siis Kuriilid nende üks põhilisi loodus omapärasid on see, et kurillid kuuluvad Vaikse ookeani tulerõngasse. Ehk tulerõngas on siis nagu vulkaanide jada, mis käib mööda Vaikse ookeani rannikut nii Euraasia poolel kui siis Ameerika poolel, kui, siis Uus-Meremaa poolel ja nii edasi. Ja see tulerõngas on tekkinud siis nende maakera laamade, oma vahest lisest kokkupuutest. Nii et kuriili saari on kuskil suuri saari on kuskil 56 ja nende 56 saare peal sadakond vulkaani ja nendest paljud on aktiivsed, nii et see on, eks, Kuriilide väga huvitav eripära, aga üldiselt nad on selline riburadasaari põhja poolt, algavad sealt kusagilt Kamtšatka lõunatipust ja lähevad siis lõuna poole kuni välja, siis Hokkaido saareni selle kõige suurema Jaapani põhjasaareni. Ja seal on ka niimoodi, et põhjaotsas on üsna niisugune karm tundrataoline loodust lõunaotsas on sarnane loodus juba ütleme jaapani loodusele. Ja seal on ka näiteks just lõuna Kuriilidel, kus ma olen paar korda käinud, on hästi põnev taimestik, näiteks sellepärast, et see on juba väga sarnane jaapani taimestikule. Näiteks selline rododendroni, mille õis on kapsapea suurune. Või siis mürgine Sumach selline liaan mille vastu puutudes saad oma nahale lööde ja igasuguseid muid kummalisi taimi. Ja üks niisugune eriline asi, millega iga rändaja seal kokku puutub, on see, et seal on hästi palju bambusevõsa nimelt just võsa, see on niisugune kääbus, bambuseliik, salsa bambuste hulka nad kuuluvad. Ja nad on noh, vaevalt, et üleinimese pea mõnikord on isegi põlvist saadik, mõnikord on üle pea ja kõik need Lõuna-Kuriili Doneid täis külvata. Ja kui sa seal matkad, siis on üks igavene nuhtlus sealt läbi murda, see on niisugune umbes, ma ei tea, kui paljud neist on proovinud, mina olen Eestis kuskil Matsalu kandis minna läbi pillirootehnikut, aitäh. Et sa ei näe mitte midagi, need lehed on seal silmade ees jalgadega kuidagi kobad ja niimoodi lähed. Aga mitte kusagil mujal Venemaal. Niisugust bambust ei ole, ainult seal. Aga nüüd selle ajalooga on niimoodi, et, et seal on olnud inimmesi ikka tuhandeid aastaid tagasi. Aga ütleme, see suurem rahvas, kes oli seal kindlasti rohkem kui 1000 aastat tagasi olidki need ainud, kel laulu Me kuulsime ainult asustasid ka õieti Sahhalini ja samuti põhja jaapani. Ja see oli mingitel aegadel suur ja võimas rahvas. Ja nüüd mida sajand edasi sella, seda rohkem selle rahva nagu saatus kehvemasse suunda keeras. Aga nendest on olnud ikkagi väga põhjalikke kirjeldusi näiteks noh, mille poolest nad erinesid kõigist oma naabritest sealkandis. Nende välimus oli täiesti teistsugune, neil ei olnud sõda, monoliitsed, silmalõiget, nad olid niisuguste noh, ütleme nii-öelda kaukaasia lõik silmadega ja nende meeste habemekasv äratas kõikides tohutut tähelepanu, meeste habemed olid tihti rinnuli, juuksed tohutu pikad. Ja naistel oli, mida rändurid märkasid, see, et neil oli suu ümber selline must suur, väga kummaline, musta värvi umbes meenutas nagu musta värviga maalitud suud, mille suunurgad lähevad ülespoole, nihukest asja. Ühelgi teisel rahval ei teatud. Aino naised pidasid seda hädavajalikuks, et see peab olema. Ja Euroopa maadeavastajad kratsisid kukalt, et miks tal selline asi peab olema tegelikult tätoveering, see tätoveeringu tegemine võttis aastaid aega, see oli hästi valuline ja keeruline, aga Aino naisel pidi selline olema. Ja euroop Vabamaadeuurijat mõtlesid nii, nagu nad oma kodust oma mõtted kaasa olid toonud. Et Aino naine naeratab pidevalt oma mehele, näidates, kui õnnelik ta on oma mehega koos elades. Täitsa vale. Ainult ise käsitlesid seda täiesti niisuguse maagilise märgina. Nimelt nad kartsid, et looduse vaimud võivad naisi enda juurde viia ja selline märk suu ümber pidi siis neid deemoneid eemale peletama. No ainult riietus oli väga teistsugune, Nad kandsid niine tehtud riideid neil olid kalanahast, jalatsid ja nii edasi. Kogu nende mõttemaailm oli äärmiselt kummaline ja eriline ja seda ka kirjeldatud, aga keegi pole pihta saanud, et millega sellel seost on maailma teiste kultuuridega mitte mingeid seoseid ei ole. Ja see ongi kõige põnevam küsimus, et kustkohast need ainult sinna said ja kes on nende ainult esivanemad. Ja need teooriaid on mitmeid, no üks selline on näiteks, et nad on pärit kaukaasiast ja rännanud siis Kaukaasias kaugelt lääne poolt siiakanti. Teine teooria on hoopis, et nad on pärit Ameerikast ja on rännanud siis üle Beringi väina vastupidises suunas muudele ränduritele, jõudnud hoopiski Põhja-Ameerikast sinna nendel kõikidel on väga põhjalikke arheoloogilisi tõendeid nendel teooriatel. Ja siis see kolmas on see, et nende sugulased on pärit hoopiski Lõuna-Aasiast naise pooldan seda viimast, sest selle kohta on kõige põhjalikumaid andmeid. See on äärmiselt huvitav, see on siis umbes niimoodi, et kui inimene üldse rändas välja Aafrikast jõudis Aasiasse siis üks suur laine, üks esimesi homo sapiens laineid liikus siis mööda seda Lõuna-Aasiat aina rohkem ida poole. Nendest said ka siis papuad esivanemad siis Austraalia aborigeenide esivanemad. Ja nendest rahvastest jäid üksikud rahvakillud maha sellele rändeteele. Ja kui ma niimoodi mõtlen, ma olen käinud Malaisias niisuguse džunglirahva juures, kelle nimi oli Rankašlid. Tõesti, Rangaslide välimus on väga sarnane ainudele ka nii sihuksed suuresilmsed, hästi võimsa juukse ja karvakasvuga ja tõenäoliselt teadmata ajal tulid nad siis millegipärast hoopiski põhja, sattusid siiakanti. Aga selle ainurahva saatus on olnud ausalt öeldes traagiline. Juba siis, kui venelased, jaapanlased aina rohkem Kuriilidel kanda kinnitasid siis nad aina rohkem hakkasid nagu ahistama neid ainusid. Ja siis, kui jõudis kätte see aeg ajaloost, kui jaapanlased said kõik Kuriili saared endale, see oli seal kusagil 1000 kaheksasajandad lõpupoolel siis nad hakkasid ikka väga tõsiselt, ainult, et noh, ikka alandama ahistama. Nad korjasid kõik kurillide ainult kokku ühele Lõuna-Kuriili saarele Secotaanile ja sundisid neid seal koos elama, neil oli, neid oli seal liiga palju, neil oli väga raske. Kuidagi nad seal hingitsesid. Aga siis kurillide ajalugu läks ju niimoodi, et suht sarnaselt Sahhalinil, et teise maailmasõja lõpus siis venelased võtsid kõik Kuriili saared endale ja nad saatsid sealt siis minema kõik jaapanlased, kes Kuriilidel olid elanud ja Nad lihtsalt selles väljasaatmise tuhinas ei suutnud eristada, ainusid ja jaapanlasi ja saatsid ainult ka välja pärast nad on leidnud, et see on suur viga, sest kui nad oleksid nüüd ainult jaapanlased välja saatnud, ainult alles jätnud, sest nad oleks saanud öelda, et me saatsime wälja kurillide anostajad. Aga me vabastasime kurillide põliselanikud. Aga lihtsalt midagi pole teha, piirivalvur ei teinud vahet jaapanlasel ja ainult kuigi minu meelest ta Neil ei ole üldse midagi sarnast omavahel. Ja niimoodi ongi siis, et ainult saadeti kõik Hokkaido saarele ja praegu on seda rahvast järel kuskil 20000 inimest. Nad on jaapani mõju all natukene muutnud oma kultuuri. Aga päris kadunud rahvas ei ole ja Jaapani valitsus alles 1980. aastal tunnistas ametlikult ainud jaapani põlisrahvaks ja andis neile täieliku õiguse oma pärimuskultuuri hoida ja arendada. Ja praegusel ajal on mingis mõttes nagu ainurahval see renessanss seal Hokkaido saarel, need, kes Hokkaido saarele läheneb, siis seal saab neid ainusid näha. See on siis ainude lugu seal Kuriilidel. Aga nüüd see jaapanlaste ja venelaste vägikaikavedu, ma ei hakka siin rääkima üksikasju, mingil moel oli see paralleelne. Teisest küljest oli ta üsna erinev sellest, mis Halinil toimus. Aga no lõpptulemus oli ikkagi see, et punaarmee vallutas kõik Kuriili saared. Ja see käis umbes niimoodi, et sõja lõpp, kui juba siin Euroopas oli Saksamaa alistatud ja euroopasele sõda lõppenud, siis seal käis sõda edasi jaapanlased, sakslaste liitlased panid visalt vastu ja siis tuli see koht, mida me kõik teame. Et ameeriklased siis nagu heidutuseks heitsid kaks aatomipommi Jaapanile Hiroshima ja Nagasaki-le ja see oli niivõrd šokeeriv Jaapani jaoks, et keiser, kes mitte kunagi ei pöördunud rahva poole, pöördus ametlikult rahva poole. Ta oli jumala esindaja ja palus jaapanlastel mitte enam vastu sõdida. Aga jaapani kindralid, mõned lõpetasid, sõdimise, mõnede lõpetanud, tekkis niisugune kaootiline seis just sel ajal siis Venemaa ründas täiega Jaapanit seal Kaug-Idas ja võttis siis ära nii Sahhalini kui Kuriilid. Tegelikult nad tahtsid kahock aidata. Noh, aga siis juba sekkusid rahvusvahelised jõud, eriti USA president, kes riputas Jossif Stalinile sõrme ja ütles, et ei, et nüüd sa juba võtad liiga suure ampsu ja nad olid juba valmis minek oksal kõige lõunapoolsemalt saarel Kunaširil Hokkaido le test sandiks ja taeva beat tühistati see käsk ja Hokkaido le venelased oma jalga ei tõstnud. Ja sellest on nüüd saanud siis see, eks tänaseni kestev väga tõsine tüliõun. Niimoodi kuuldus nüüd üks Jaapani laul väga tuntud jaapanlaste seas. Selle laulu nimi on Shiretokov ja retoco on Hokkaido saare kõige kirdepoolsem poolsaar. Ja see on see poolsaar, kust paistab juba silmaga väga hästi ära lõuna. Kuriilide kõige lõunapoolsem saar. Selle laulu sisu on umbes selline, et see on igatsus oma esivanemate saarte järele. Ja tegelikult on jaapanlastel niimoodi ju, et väga paljud pered saadeti Lõuna-Kuriilidelt Hokkaido le, nad elavad seal siiamaani ja nad väga hästi mäletavad, kus on nende juured, kus nende kodud pärast sõjajärgsetel aegadel ei lubatud jaapanlastel mitte mingil juhul alko ühelgi tingimusel tõsta sinna Lõuna-kurilidele. Praegu on selle võrra olukord leevendanud. Ta nii Sahhalini kurillide venelased koiga, Hokkaido jaapanlased võivad vastastikku üle riigipiiri minna viisavabalt. Ja nüüd ongi siis niimoodi, et needsamad noh, rahvad, mõned pered, kes on seal elanud seal lõuna kurillidel need siis ongi käinud seal lõuna korilidel oma esivanemate haudadel ja neid korrastanud. Aga see on ka kõik, mida neil on lubatud, nad elada seal ei tohi, võivad korraks tulla ja siis selle tagasi minna. Nii et see laul oli selline igatsus endiste aegade ja nende Lõuna-Kuriili saarte järele. Aga see Lõuna-Kuriili saarte lugu, see on äärmiselt põnev, äärmiselt intrigeeriv ja me ei jõua sellest siin üldse põhjalikult rääkida. Aga jämedas joones on see, et see ei ole lahendatud siiamaani ja ametlikult ei ole Jaapan ja Venemaa omavahel pärast sõda ohulepingut sõlminud. Sellepärast, et Jaapan leiab, et see on ebaõiglane, et neilt need lõuna kurillid ära võeti. No tõepoolest, Lõuna-Kuriili olid jaapani riigi koosseisus alates 1855.-st aastast kogu aeg. Ja nad leiavad, et see on ühesõnaga rahulepingu sõlmimiseks eelnev tingimus. Et need saared tuleb Jaapanile tagastada. Aga Venemaa on Venemaa, noh, meie oleme ka Venemaa naabrid. Me teame, kui Venemaa ikka kuskil on läinud, siis sealt Ta ikka tagasi ikka astuda ei taha. Ja see on äärmiselt keeruline, äärmiselt põnev. Aga jämedas joones on, no ütleme, jaapanlaste arusaam on selge, et, et meil oli teiega lepingu, vabandage väga 1855, kus me lubasime piirid puutumatuks, need rikutud me tahame tagasi saada. Aga mis siis on nagu venelaste põhjendused, miks nad ei taha tagasi anda? Sealt kurillidel ei ole tegelikult mingeid erilisi maavarasid seal ei ole midagi eriti väärtuslik. Aga ei anna. Ja põhjendas näiteks Venemaa poolelt on umbes sedalaadi põhimõtteliselt üks näiteks on selline, et me oleme teinud küsitluse Lõuna-Kuriili elanike hulgas, et kas te tahate saada Jaapani koosseisu? Vastus on, ei, me ei taha. No mingid niisugused noh, natukene ja vabandage väga, ei mõju usutavalt. Reaalne põhjus on tõenäoliselt kaks põhjust. Üks on see, et selle ümber on väga kalarikkad, veed, mis tõepoolest annavad palju tulu. Teiseks on see, et kui vaadata Ta kindrali pilguga Kuriili saari, siis need on nagu omamoodi Vaikse ookeani võti. Ja sealt, kui see Kuriili saarestik on sinu käes, siis sa kontrollid väga suurt osa vaiksest ookeanist ja samuti ka Põhja-Jaapanit. Tõenäoliselt on see peamine põhjus, nii et, et siiamaani on siis ametlikult Jaapan ja Venemaa nende kolme Lõuna-Kuriili saare pärast. Sõjas no muidugi ametlikult sõjas ei ole, aga ütleme nii, et ametlikult ei ole neil rahulepingut omavahel sõlmitud. Ja sealsamas, kunas siiril ma olen olnud, ma käisin seal, Kunnas, Siri just sellel kaldal koost paistis nüüd Siretokov poolsaar, seal Kaidol, nad on tõesti lühike maa 24 kilomeetrit. Nii et binokliga vaadates olid ühekaupa näha jaapanlaste majad ja kõik, mis seal olid. Ja teistpidi on see nüüd niimoodi, et Venemaa poolel, nii nagu kogu Kuriili saarestik on tegelikult piiritsoon siis kuna šiiril on see piirirežiim äärmiselt range. Ja kui ma seal, kuna Siril ringi rändasin, hankisin küll kõikvõimalikke lubasid endale ja olin neid mult seal taskus, aga reaalsus oli see, et tegelikult sinna kaldale, kust paistab Siretocobolsar ei tohtinud üldse minna. Aga mul olid kogemused siitsamast Eestist nõukogude ajal oli üpris tavaline, et sai mängitud piirivalvega siin Eestis peitusemängu, et seal oli põnevat loodust ja Eestis ma õppisin üsna kiiresti ära selle mängu, et kuidas seal rannas liikuda niimoodi, et kui piirivalvest mingit lõhna kuskile tekib, siis kiiresti metsvõitu. Ja üldiselt harva jäin vahele, paar korda käin ka. Aga need seal oli siis umbes sama seis, et tegelikult tuli nii-öelda peitust mängida piirivalvega. Aga ikkagi oli ilmatu põnev vaadata nüüd sinna Kaido Poolale ja erinevalt sellest jaapanlanna laulust oli minu igatsus täpselt vastupidine. Kui ma kordki elus saaksin sinna teisele kaldale sinna pani poolele. Ja ma arvan, et see lootus ei ole päris kostunud, sellepärast et Jaapanis ma juba paar korda olen käinud. Ja põhimõtteliselt on praegu võimalik minna ka sinna Hokkaido, minna Siretoco poolsaarele ja vaadata sealtpoolt sinna, kuna Siiri kaldale, kus ma üle 30 aasta olin Laul Kuriilidest te ju kuulsite, seal oli kurilski astroaasal sõnades sees ja see oli siis nüüd nii-öelda venelaste nägemine, erinevalt jaapanlastest jaapanlase Laul oli igatsev, kui saaks tagasi. Vene laul on niisugune, et see on üks igavene ohtlik kant. Siin on meil ohtlikud vaenlased, kes meid iga hetk ründamas. Siin on igasuguseid tossavad vulkaanid, diaatia, vulkaan ja muud ja siin on väga halb elada. Aga me armastame neid gorilla ja neid me kellelegi ei loovuta. See laul on muide anonüümne son, folkloor, sõdurifolkloor kui ma ise vene sõjaväes olin, siis ma õppisin ka neid päris palju neid vene sõjaväefolkloori laula, keegi ei tea, kes selle laulu on teinud, aga ta peegeldab küllalt täpselt seda, kuidas suhtutakse seal Vene poolel sellesse kuriili saarestiku. Ja seal siis need, kes seal elavad, need venelased, neid on põhiliselt kolme sorti. Ühed on kalurid, kes siis lihtsalt on seal sellepärast, et seal on palju kala, teine seltskonda piirivalvurid, neid on ka tohutult palju ja siis kolmas osa, need on siis sõjaväebaaside sõjaväelased, sõjaväebaase muide kui ma olin kaheksakümnendatel kooli Kuriilidel palju, üheksakümnendatel vähendati nende hulka väga kõvasti ja nüüd, kui me uuesti käisin, nüüd on hakatud neid uuesti sinna jälle juurde looma, see peegeldab mingis mõttes Vene välispoliitikat üldse. Aga need inimesed, kes seal on, nad on niisugused omamoodi väga sitked. Ja minu meelest ka noh, selles mõttes nagu ehedad. Et nad tõesti tulevad seal toime, seal on hästi ebamugav elada. Aga noh, teistpidi on see niisugune voolav rahvas, need sõjaväelased, kalurid, nad kõik tulevad, lähevad, tulevad, lähevad seal ei ole sellist põliselanikkonda, kes oleks elanud seal kaks-kolmkümmend aastat järjest. Sellist asja ei ole. Aga nüüd nendest saartest, et noh, natukene oli nüüd juttu sellest Kunochirist, sellest kõige lõunapoolsem ost, aga kõige suurem Saaronitu ropp. See on kaluna kurillide saar, selle läbimõõt on kuskil 200 kilomeetrit. Ja seal ei, turupil olen ma nüüd ka siis kaks korda käinud ja nendest vulkaanide, need vulkaanid on ikka äärmiselt erilised Kuriilidel. Seal Kunosseeril ma käisin siis näiteks diaatia vulkaani otsas, mis on ligigi kaks kilomeetrit kõrge, mis on aktiivne sinna otsa ronida on nii raske, et lõpuks lähed ainult käpuli ja see on tõsine pingutus, aga kui ma sinna läksin, siis ma olin praegusest üle 30 aasta noorem. Läksin ära, jõudsin sinna, siis on seal näiteks Kunaširil nisugune, vapustav vulkaan, mis on tegelikult täitunud järvega. Seda nimetatakse kuumaks järveks, sellepärast et see läbimõõt on viis kilomeetrit. Aga see järv on ühest otsast kuum ja teisest otsast külm. Aga selle kuuma külje järgi on ta siis nime saanud venelastel siis kuumjärv. Selle vulkaani nimi on Colowninov. See nimi on pandud ühe vene maadeavastaja turisti järgi, kes 1000 seitsmesajandatel aastatel tahtis seda saarte venelastele Anastada. Ja seal järves on väga põnev supelda, et pead ettevaatlik olema, et ei kuumutaks ennast ära, et ära ei külmuks, valid niukse paraja temperatuuriosaga ja käid seal. Ja siis näiteks Mendelejevi vulkaan, kus on siis tohutu võimsad Fuma roolid. Roolid on siis, kui väävliaurud tulevad vana vulkaani kraatri seest välja kristalliseeruvad ja nii tekivad suured kollased väävlikristallikuhilad. Ja seal ma nägin üks väheseid kohti, kus ma nägin jälgi jaapanlastest, seal olid mingisugused vanad katelde jäänused jaapani ajal oli seal siis tööstuslikult kogutud, seda väävlit. Aga pärast sõda oli see jäänud kõik nii nagu ta oli. Aga nüüd, Viktor grupil on ka äärmiselt põnevaid vulkaane, aga kõigest ei jõua rääkida ja tegelikult see, mille pärast titurupile sained mindud, mul oli üks kinnismõte tol korral, kui ma esimest korda käisin kurillidel seal 987 siis ma sõitsin mööda Aitorupi saare rannikut ja nägin laeva pealt mingit täiesti nägemusliku Pilti keset tumedat ookeani kerkis korrapärane tume vulkaanikoonus, selle tipp oli pilvedes ja tundus, et see vulkaan on keset merd. See mulle täiesti meeldis, see oli nagu mingisugune ilmutus ja hiljem ma sain teada, et see siiski on üks trupisaare vulkaane, selle nimi on Atsunud puuri ja siis jäi mulle tiksuma siia kuklasse, et mina tahan selle vulkaani juurde veel tagasi minna ja, ja seda lähemalt vaadata. Ja läks kõigest natuke üle 30 aasta ja saigi sinna minna, nii et see oli üks meie sinna trupile mineku peamisi eesmärke. Et me läheme sinna otsesemalt puurivolkaanile, aga nii nagu igal pool mujal koriilidel, seal ütleme, saada kusagilt kuskile, on kohutavalt keeruline. No ei, trupp, 200 kilomeetrit pikk Teid praktiliselt ainult keskuse kuriski lähedal. Ainus võimalus üldse kuskile minna on paadiga. Ja siis me tegime niisuguse minu elu kõige teravama meresõidu. Nimelt läksime siis kummipaatidega välja, sõitsime avamerel ligi 100 kilomeetrit ja juhtus olema koera ilm. Torm, vihm peksab ja seal kummipaadis oli ikka väga räbal olla. Kuus tundi sõitsime, nii et, et kui me seal lõpuks laadsen nupuri lähistel maha saime, siis mina jalgu alla ei saanud. Jalad olid täiesti surnud ühest kindlast asendist, seal tuli kogu aeg hoida kahe käega köiest kinni, et Saile paadiäärel endale ainetega. Ja loomulikult olid seal märg ja külmunud ja nii edasi. Aga, ja me jõudsime sinna alla välja ja seal me siis olime telklaagris, tegime retki erinevatesse suundadesse ja siis ikkagi läksime ka selle otsa nupuri vulkaani-le. Ja sealse elamused, need olid ikka väga värvikad, sest me elasime telklaagris, meil oli oma varustus kaasas. Ainuke häda selles, et keset juulikuud on sealkandis suhteliselt ettearvamatut ilmad ja väga tihti oli hästi sant, ilm 100. või siis oli selline udu, et mitte midagi vahele oli ka päike ja oli väga ilus. Ja nüüd oli see, et iga kord, kui me tulime oma päevaretkelt tagasi, siis me olime porised ja märjad ja kui oleksime pidanud hakkama kuumuses soojendama oma riided, mis on läbi tekkinud, et järgmisel hommikul kuiva riidega välja minna, see oleks täiesti võimatu olnud, aga meid päästis see, et me olime ühe kaluribrigaadi lähedal, see kaluribrigaad oli seal siis kalastamasse, kuidas nad elasid, noh, see oli omaette elamus, nad elasid noh, ütleme sellistes hurtsikutes. Nad olid kokku pandud puugarkassist, plekist tõrvapapist, hästi kerged ehitised, sooja absoluutselt ei pidanud, aga katus, tõrvapapist, katus ikkagi vihma pidas ja üks nendest Ursikutest oli selline, mida nad nimetasid saunaks. Seal oli siis ka keriskerist, oli võimalik, Ta soojaks saadaks kõik voose kütad. Aga kui sa kütsid umbes neli tundi, siis sinna sisse sai niisuguse soojuse, et sa võisid enda puhtaks pesta ja riided kuivama panna. Ja see oli absoluutne õnnistus meie oludes hommikuks kuivad riided ja iseennast puhtaks pesta ja üksnes Surtsikutest kandisele kööginime ja seal siis ka need kalurid pakkusid meile süüa, mis andsime, kõik oma toiduvarud, mis olid nende kätte, tehke nendega, mis tahate, aga tehke meile süüa, sest lõkke kohal siia teha palju ebamugavam. Kes on käinud telgiga, teab võrreldes, et sul on pliit ja seal pliit oli selles hurtsikus ja siis me sõime neid toitma, et seal oli oh igasuguseid tavalisi matkatoite, näiteks makaroni praktiliselt et üle päeva, aga samas nendel kalameestel oli ka oma hea huumorisoon, et samu keedetud makarone, ühel päeval nad ütlesin, et täna tuleb makaronid mereväemoodi järgmisel päeval. Nüüd tulevad makaronid Dahlia moodi täpselt samad keedetud makaronid. Aga siis nad pakkusid ka näiteks kolmekordset uhaad, uhaad tegid niimoodi, et seal oli siis valge lihaga kala punase lihaga kala ja kolmas komponent oli siis natukene enne seda, kui see uhhaa valmis sai. Üks korralik törts haljast viina sinna uhhaa sisse, et see oli niisugune niisugune uhhaa. Ja siis me noh, käisime ka nendega koos kalastamas ja nii edasi, nad olid väga kihvtid kujud. No ikka igaüks oli väga koloriitne ja omaette persoon. Aga nüüd siis võib-olla juba sellest Datsun puuri vallutamisest, see oli siis niimoodi, et me ühel päeval ilm ei olnud valida, oli üsna sant. Ta oli udune, natuke tibutas. Läksime teele, me teadsime, et see on hästi keeruline ja raskeminek. Paatidega visati meid sinna vulkaani jalamil ära. Ega sealt tuli veel minna jala, enne kui sa jõuad sinna päris vulkaani juurde minek ise oli juba paras katsumus läbi niuksed tohutu Rägasalsa bambuse. Ja niimoodi muudkui lähed ja lähed ilma. Ja siis otsustasime niimoodi, et jaguneme kahte rühma, üks on siis selline edasijõudnute rühm ehk kõige tugevamad. Et nemad lähevad siis kiiremini ja püüavad jõuda nagu kõrgemale ja teised, kes siis ei tunne, et nad väga vormis on, et metsis lähevad nii, nagu nad jaksavad. 30 aastat tagasi ma oleks läinud sinna esimesse rühma, nüüd ma pahakul läksin sinna teise rihmaga, õnneks minu mõlemad pojad läksid esimesse rühma. Ja siis, kui me jõudsime sinna vulkaani jalamile, siis olime juba kolm tundi käinud ja küllaltki väsinud, siis esimene rühm oli, ei tea kuhu juba jõudnud selle ajaga, aga meie siis tasapisi tatsasin edasi ja siis läks juba päris järsuks tõusuks niisugune hästi mudane. Mingi oja, põhisuured, kivi, kat risti-rästi puud ja tõus on kogu aeg niimoodi hästi järsk ja seal. Ma tundsin, et nii siiamaani ja mitte üks samm edasi, sest sealt pidi ju ikka tagasi ka jõudma sinna mere äärde pärast keegi sind viima ei hakka. Ja ma jäin sinna ootama ja, ja meie teise rühma mõned pressisid veel natuke edasi ost tagasi läksime koos laagrisse. Aga see esimene rühm jäi kadunuks, ma ei teadnud mitte midagi, mingit mobla ühendust ei ole. Ja nad jõudsid sügavas pimeduses tagasi ja nad olid üleni mudased omadega täiesti läbi ja nad olid õnnelikud. Ja siis me saime nende loo kuulda, et seal oli ikka päris raskeks läinud, seal oli, tuli ikka vahepeal köitega, tuli lausa tõusta. Ja see tõus ütleme sealt, kus meie lõpetasime, sealt oleks pidanud veel kolm tundi ülimat järsku nõlva mööda üles minema. Ilm oli ülimalt sant nagu siilid udus. Midagi tibutab pähe, näha pole mitte midagi. Aga siis oli niimoodi imelisel juhusel oli just sel hetkel, kui nad jõudsid selle Datsun puri vulkaani kraatri serva, niisiis haihtusid pilved. Ja korraga nad nägid, et nad on tõusnud pilvedest kõrgemale. Et neil on selline vaade, et nende all on pilvevaip. Sealt sirutavad välja tumedad vulkaanikoonused ja muud mitte midagi näha ei ole. Ühesõnaga, nad olid nagu jumalad. See kestis kolm minutit. Siis läks kõikjal udusse vihmaks jälle tulema. Aga selle kolme minuti tõttu olid nad rahul ja leidsid, et see oli väga õige. Et me selle käigu käisime. Ja minul oli ülimalt hea meel, et minu mõlemad pojad olid seda jumalikku vaadet näinud. Sellega ma lõpetan, aitäh teile. Aga nüüd saab tänane saade otsa saade Venemaa Kaug-Ida saartest Sahalimist Jaaguriilidest. Suur aitäh kõigile, kes täna siia saali tulid ja tänud ka raadiomaja inimestele, ilma kelleta seda salvestust teoks ei oleks saanud. Kuula rändajat.