Enne neid kohe oli üks suur veoautotäis rahvast, seal ei olnudki rahvast, seal oli hulga kraami ja üks vanainimene karjus seal suure häälega. Meid viiakse Sahhalini saarele, meid viiakse Sahhalini saarele, nuttis seal ja too auto täis, jah, pantiga sinna pakkumisi, kus meiegi läksime. Ja siis sammhaaval need autod läksid edasi ja kogu aeg siis persetki see kraam siis vagunist sisse, vaguni uksed olid kõik lahti ja siis oli üks väiksem osa vagunid olid suuremad, osa olid väiksemad. Meie peatusime väiksema vaguni juures, kui seal oli uks lahti ja meie pambud sinna sisse visati. Muidugi seal oli juba suur hunnik neid pampi ees, keset toda looma nii põrandad, läksime meie ka sinna sisse ja siis ta oli juba rahvast nagu käis, ma vaatasin, et siin ei ole nagu meile kohtagi, aga üleval oli üks ema tuttav, kes seal toosis, öeldes tule siia üles, tule siia üles ja siis me saime koha ülemisele narile. Ja seal siis oligi too ema siis oma kolme tütrega ja temal oli siis külas olnud tol perekonnal üks vanatädi ja tooli, kas siis kaasa võetud, kuigi ta ei olnud nende perekonnaliige, vaid oli lihtsalt nagu külaline, aga too vanainimene kaasas et vanainimene ja siis muidugi kõik siis peale meie sissepanekut. Ma ei tea, kas üks või kaks inimest, mis seal veel üksikud sealt sisse antivagunist ja siis löödi vaguni uks kinni, siis oli seal poolpime. See luuk oli ainult see vaguni väike aken, mis seal üleval oli, see oli, ma ei tea, akna alla ei saanud ja nii et ma praegu ikka mõtlen, kas ta oli kohe algusest peale kinni või, aga teras küll pidime sealpoolpimedas olema ainult nagu kuskilt vahelt, kui päike paistis välja, siis, siis oli see valgus näha. Ja väga halb oli seal olla.