14. juunil kell viis hommikul äratati meid, mina olin siis üheksa aastaseks saanud, olin juba kodutütar, 40. võeti mind vastu ja, ja siis meid pandi, laoti selle lahtisi autodele, isa oli Võrus koolijuhatajat kursustel, ta pidi laupäeval õhtuks tagasi tulema, tol ajal oli ju laupäeva peale. Ja kui isa tuli siis nagu neid kinnivõtjaid veel ei olnud, aga temale kuna ta tuli võrust, ta tuli alati läbi oma talust ja talust, talle oli öeldud, et ära mine tagasi, et su pere on ära viidud ja jää Eestisse või, ja kohale. Aga isa oli siis öelnud nii, nendele seal, et mina ei ole midagi halba teinud, mina olen seal, kus on mu perekond ja lähen. Ja siis oli tulnud vasse roosa ja oli istunud tooli peale ja seal oli siis õde, oli väga vara kah, tõusis väga töökas oli, oli juba taigna pannud kerkima, et taigen kerkis siis üle selle kausi ääre põrandale, isalisele kausi ääre kõrvallaua juures istunud ja prouažagat kaitse, naiskodukaitse esilane tollal ütles, et ole nüüd hea, et mine võta midagi endale kaasa kodust toast seal 1000 ja vaata, mis seal on jäänud, lisa lööb, et mul ei ole enam midagi vaja.